“Oh sa närune inimhing!” sajatas kuradike kõndides kärsitult edasi-tagasi. “Inimene sind võtku!”

Kui Kurat oli su isand ning Jumal tema vaenlane, ei tasunud neid nimesid niisama tuulde loopida, nad võisid ka kohale ilmuda, kuid inimhinges oli koos nii kogu patt kui ka lunastus. Selles oli midagi räpast kui ka puhast. See oli kõige vängem sõna.

“Inimene!” urises ta läbi kihvade ja sülitas tülgastusega maha. Lärakas maandus soojal kivil ja hakkas vinguval häälel sisisema.

Kuradike uratas ja vaatas pirakat piinamiskambrit enda ees.

Seda oli raske tunnistada, kuid tegelikult oli Vanapaganal õigus. Ta teadis ju seda. Ehk isegi paremini kui kõik teised. Nende teenus oli ebakvaliteetne.

Justkui mõnitusena tõusis eemal aurupilv, mille kõrval nüpeldasid mitmed inimhinged end naudinguga ise, hüüdes valjult “Noniin!”, “Joo!” ja “Kyllä!”.

See polnud õige! Hinged nautisid siin olekut!

Kuid see polnud tema süü.

Hingesid tuli aina juurde, kuradikesi, tuld ja töövahendeid aga mitte. Ta oli oma vahendid kui püksikummi välja venitanud, tehes kindla graafiku erinevateks protseduurideks, kuid ka sellest jäi väheks. Põrgu reputatsioon oli kaalul. Rääkimata tema enese, kui Piinaja, nimest.

“Inimene sind võtku!” sajatas ta taaskord, mõistes, et oli vaid üks võimalik lahendus. Oma peaga ta seda välja ei mõtle. Ta pidi küsima… abi ja see ei tulnud kuraditele lihtsalt.

Piinaja seadis sammud põrgu sissepääsu poole. Leekidega kaunistatud uhke värav seisis nagu mälestus ammustest aegadest. Ta mäletas veel aega, kui leegid polnud väravale joonistatud, vaid lehvisid seal päriselt. Nüüd aga oli kogu tuli arvel, seda ei saanud asjata raisata, nagu ka kuradikesi, kes ei seisnud enam valvuritena väraval, vaid jooksid tulistjalu läbi oma töögraafikut, et iga patune saaks vähemalt minimaalse määratud arvu torkeid, tuld ja piitsahoope.

Nad tulid juba aastaid vaevu ots-otsaga kokku ning nüüd sai selgeks, et ka see polnud piisav.

Ei läinud kaua, kuni väravakaare alla ilmus transporter-kuradike, koos neljakümne uue inimhingega.

 “Tere tulemast põrgusse! Te jääte siia igaveseks!” teavitas uustulnuk saabunud inimhingedele, tuues kuuldavale valju naeru, ning keeras kannalt ringi, et väravast välja astuda. Kuid tema tee oli tõkestatud.

Transporter urises, eks polnud ka temal liialt aega raisata, kuid kummardas, näitamaks aupaklikkust. “Isand Piinaja,” pomises ta vaikselt.

“Saada isand Vedajale sõna, et ma soovin temaga kohtuda,” sõnas Piinaja.

Transport-kuradike tõstis pea, kulm püsti, kuid see polnud tema koht, et aru pärida.

“Kohe!”

Kuradike noogutas kiirelt ja jooksis väravast läbi.

Piinaja ohkas.

Siis, tajudes, kuidas aeg raisku läks, kiirustas graafiku täitmist kontrollima.

*

“Hm,” sõnas Vedaja mõtlikult, olles Piinaja ära kuulanud. Nemad kaks olid ühed esimestest, kelle Vanapagan hankis, kui hakkas oma territooriumit laiendama. Seepärast olid neil ka korralikud ametinimed, samas kui uued kuradikesed jäid nimetuteks.

Vedaja köhatas. “Oled sa kunagi mõelnud, miks ma saadan hingi neljakümne kaupa?”

“On see tõesti tähtis?” sõnas Piinaja, lugedes peas kaotatud sekundeid.

“Vägagi.”

“Grupi vedamine oli oluliselt praktilisem?” pakkus Piinaja.

“Seda küll, aga kuidas ma nad korraga siia saan?”

See oli tõesti hea küsimus. Õigupoolest polnud Piinaja selle peale väga mõelnud. Ühel hetkel ei tulnud inimesed enam ükshaaval, vaid alati neljakümnestes gruppides.

“Vastus on väga lihtne ning jõudis minuni samasugusel kimbatushetkel nagu sul siin on. Ma vaatasin, mida inimesed maa peal tegid ja leidsin lahenduse: Põrgutransport Bussiliin.” Vedaja sügas mõtlikult oma habetunud lõuga. “Kuigi varsti tuleb ehk hankida ka minul kahekordsed bussid ja võibolla isegi juba rongid, kuid selleni on veel natuke aega.”

“Aga ega siis kõik põrgusse tulevad inimesed samal ajal sure,” oli Piinaja üllatunud.

“Õige, aga siin ongi asja ilu - ka transpordi pikk ootamine on paras põrgu,” naeris Vedaja valjuhäälselt.

Piinaja vaatas mõtlikult suure kambri poole. Nii et suuremad kogused?

“Meil on juba kõik hinged gruppidesse jaotatud. Suuremaid katlaid siia ehitada pole võimalik - tuli ei suudaks neid piisavalt soojendada. Võimsamat tuld kui põrgutuli pole aga kusagilt võtta.”

“Sul on õigus, veli, sinu muret nii lihtsalt ei lahenda, kuid mul on üks mõte, mis samuti maa pealt pärit: allhange.”

“Allhange?” kordas Piinaja. “Kuid see poleks ju õige. Minu töö on inimhingi piinata.”

Vedaja turtsatas.

“Tõesti? Ometi ei näe ma sind neid piinamas.”

“Aga ma ei saa! Ma pean planeerima ja…” Piinaja lause jäi pooleli, samas kui ta sõbra mõte kohale jõudis. Sisuliselt olid kuradikesed tema all juba allhanke täitjad, kuid nad ei teinud seda kuigi efektiivselt. “Inimene sind võtku!” urises ta.

“Pigem mina ikka neid,” naeris Vedaja vastu. “Kuid sa ei saa teha tavalist allhanget nii, nagu seda maa peal tehakse. Ei. Sa pead olema kavalam. Kasutama seda, mis sul olemas on.”

Piinaja vaatas oma kambri poole. Mida tal oli, isegi liiga palju, oli inimesi.

“Sa mõtled, et lasen hingedel üksteist piinata?” uuris ta.

“Mitte ilmtingimata,” muigas Vedaja. “Mõtle kuratlikumalt ja laiemalt, veli. Terve maa on täis kasutamata ressurssi.”

“Vanakuradil on küll varandust, kuid ma ei usu, et ta tahab seda töötajatele välja maksta,” sõnas Piinaja peale väikest mõttepausi. “Pealegi, kes oleks nõus tulema põrgusse tööle?”

“Oh, paljude töö on juba paras põrgu,” naeris Vedaja. “Kuid sa mõtled endiselt liiga oma kastis. Sa pead olema veel kuratlikum.” Ta sügas oma lõuga ja vaatas segaduses vestluskaaslast.

Vedaja ohkas. “Nagu ma aru sain, on osa sinu probleemist see, et hinged oskavad piinamist oodata. Esiteks on see kindla regulaarsusega ja teiseks ka selles keskkonnas oodatav.”

“Miks sa seda viimast arvad?”

Vedaja turtsatas. “Keegi pidi ju kitse panema.”

Piinaja vaatas segaduses pilguga katla poole, kus olid loomapilastajad. Sealne vesi oli praegu leige - poole tunni pärast algas selle uus kuumutamine.

“Khm,” köhatas Vedaja mõistes segadust. “Ma mõtlesin pigem, et keegi pidi ju Vanapaganale kõssama. Kui hinged jõuavad siia keskkonda, tekivad neil eeldused selle kohta, mida siin pakutakse. Mure on selles, et praeguseid eeldusi ei suuda sa täita. Lisaks pole see ka hingede jaoks väga hirmus, kui neid piinatakse kohas, kus piinamine käib. See on etteaimatav.”

Piinaja oli sellest mõttekäigust segaduses.

“Sa tahad öelda, et ma peaks muutma-”

“Keskkonda,” aitas Vedaja.

“Aga kuidas?”

“Ma arvan, et see peaks olema midagi nende tavaelu sarnast, andma turvatunde, kuid siis muutuma täielikuks põrguks. Seda muidugi mitte alati ja regulaarselt, hoides hingesid püsivalt ärevana.”

“Sa oled selle peale mõelnud,” sõnas Piinaja mõtlikult.

“Inimeste mõjutused,” muigas Vedaja. “Seal pinnapeal toimub ikka igasuguseid põnevaid asju. Nagu näiteks arvutid ja internet. Inimesed on neist asjadest kui lummatud. Kuid ma arvan, et see ongi sinu võimalus.”

“Ma ei tea, millest sa räägid,” sõnas Piinaja.

Vedaja muigas. “Vabandust, veli, unustasin, et sa pole siit väljas käinud.” Ta sügas mõtlikult oma lõuga. “Mul on üks mõte ja kuna ma tean ka täpselt, kes sulle on toodud, on meil ka vajalikud inimesed olemas. Selleks on vaja siia aga korralikku arvutit ja internetti…” Ta mõtles. “Põrgu-veeb,” turtsatas ta korra oma mõtte vahele.

Piinaja oli hetkega rohkem segaduses ja mures kui varem, kuid otsustas oma kolleegi usaldada. Mida oli tal sellega kaotada?

***

“Minu kord! Minu kord!” hüüdis teismeline ja võttis helendava ekraani ees istet, tema kaaslased kõrval jälgimas.

“Tee neile bassein ja võta siis trepp ära,” tuli soovitus paremalt poolt.

“Pane nad üksteist kõrvakiiluga tapma,” pakkus teine.

“Tee suur pidu, aga ainult üks WC,” kilkas kolmas.

Kõigil oli midagi pakkuda.

Toolil istuja aga raputas pead. Tema mõttes oli midagi oluliselt lihtsamat, kuid efektiivsemat.

Peagi siblis ekraanil perfektne digitaalne perekond. Kõik nende elus oli olemas. Autod, kõige uuem tehnika ja uhke maja.

Siis ütles üks masinatest üles ja lahvatas leegiga põlema.

Seejärel teine ning ka kolmas.

Perekond otsis tulekustuteid, kuid need olid kui haihtunud.

Mis olid veel haihtunud, olid uksed majast välja.