Tõlkinud Kati Metsaots.

„Ei emmet, ei issit, vaene väike orb. Raha? Annab raha?“ Jõnglane viskas tänaval hundiratta ja tegi siis kukerpalli, keerutades oma palja keha ümber üles kollast tolmu.

Lalji jäi seisma ja vaatas räpast heledapäist last, kes oli ta jalge ees peatunud. Tähelepanu näis jõnglast julgustavat ja ta tegi veel ühe kukerpalli. Ta naeratas, kükitades üles Lalji poole, kalkuleeriv ja innukas, higi- ja mudanired mööda nägu alla jooksmas. „Raha? Annab raha?“

Linn nende ümber oli pärastlõunases palavuses peaaegu hääletu. Mõned tunkedes talunikud tirisid mustsabahirvi põldude poole. WeatherAll-laastudest pressitud hooned naaldusid üksteise vastu nagu joodikud, vihmaplekilised ja päiksepragulised, kuid oma nime kohaselt endiselt vastupidavad. Taamal kitsa tänava lõpust algas SoyPRO ja HiGro lopsakas ala, mis rullus lainetava ja kahisevana taevasinisesse kaugusse. See sarnanes paljuski kõikidele teistele küladele, mida Lalji oli ülesjõge reisides näinud – lihtsalt veel üks põllumajandusenklaav, mis maksis oma intellektuaalomandimakse ja transportis kaloreid alla New Orleansi.

Poiss roomas lipitsevalt naeratades lähemale ja koogutas peaga, justkui rünnata lootev madu. „Raha? Raha?“

Lalji pani käed taskusse juhuks, kui sel kerjuslapsel on sõpru, ja pööras kogu oma tähelepanu poisile. „Ja miks peaksin ma sulle raha andma?“

Poiss vahtis tardunult tema poole üles. Ta suu avanes ja siis sulgus. Lõpuks pöördus ta tagasi oma stsenaariumi varasema ja tuttava osa juurde: „Ei emmet? Ei issit?“ Ent nüüd oli see küsimus, kust puudus veendumus.

Lalji tegi vastikustunnet väljendava grimassi ja sihtis poissi jalahoobiga. Laps tõmbus krabinal kõrvale ja kukkus löögi eest meeleheitlikult pääseda püüdes selili ning see tegi Lalji’le hetkeks heameelt. Vähemalt oli poiss kiire. Ta pööras ringi ja hakkas mööda tänavat tagasi minema.

Tema selja taga kajas jõnglase halav ulg: „Eiii eemaa! Eiii iisaa!“ Lalji raputas ärritunult pead. Laps küll karjus raha järele, ent ei järgnenud talle. See pole ju mingi tõeline kerjus. Lihtsalt oportunist, kes oli ilmselt saanud innustust küla külastanud võõrastest, kes olid heledapäiste kerjuslastega lahked olnud. AgriGeni ja Midwest Groweri teadlased ja usaldusmehed näitasid kindlasti heameelega oma impeeriumi keskmes asuvate külaelanike vastu suurejoonelist lahkust.

Vildakate osmikute vahelt paistsid jälle SoyPRO ja HiGro lopsakalt lainetavad põllud. See tohutu kaloriväli lõi kripeldavaid kujutluspilte, kuidas ta laadib täis oma lodja ja lipsab sellega läbi lüüside St. Louisesse või New Orleansi ja söödab selle ootavate megadontide suhu. See oli muidugi võimatu, ent nende smaragdroheliste väljade nägemine kinnitas enam kui küllaga, et siin ei saa ükski laps kuigi usutavalt kerjata. Mitte siin, kus neid ümbritses SoyPRO. Lalji raputas veelkord tülgastunult pead ja kõndis piki kahe maja vahelist kitsast jalgrada alla.

Hämarat põiktänavat täitis WeatherAllist erituvate õlide kirbe lehk. Paar vähekasutatud kohas varju otsinud irvikkassi panid tema ees plagama ja muutsid karva, haihtusid eredasse päikesepaistesse. Veidi edasi naaldus oma räsitud naabrite vastu üks WeatherAlli lehale sõnniku- ja loomahigilõhnu lisav kineetikatöökoda. Lalji lükkas töökoja plankudest ukse õlaga lahti ja astus sisse.

Magusa sõnniku järele lõhnavat hämarust läbistasid päikesevalguse laisad kuldsed kiired. Ühel seinal oli paar osaliselt rebenenud, ent siiski veel loetavat käsitsi maalitud plakatit. Ühel seisis kiri: „Registreerimata kalorid tähendavad nälgivaid peresid. Meie kontrollime kasutustasutõendeid ja intellektuaalomandikinnitusi.“ Manitsevate sõnade all vahtis vastu tühja pilguga talunik oma lähikonnaga. Selle plakati sponsor oli PurCal. Teine plakat oli AgriGeni kaubamärgistatud kollaaž väändevedrudest, päikeselistest ja rohelistest SoyPRO hekkidest ning naeratavatest lastest, juures kiri: „Me toodame energiat kogu maailmale.“ Lalji vaatas neid plakateid hapul ilmel.

„Juba tagasi?“ Töökoja omanik astus kerimisruumist sisse, pühkis käsi vastu pükse ning kraapis saabaste küljest õlgi ja muda. Ta silmitses Lalji’t. „Mu vedrudesse ei olnud piisavalt salvestatud. Pidin oma muuladele lisasööta andma, et su džaulid täis saaks.“

Lalji kehitas õlgu, kuna oli oodanud seda Shriramile nii omast viimase hetke kauplemist, nii et ta isegi ei vaevunud teesklema solvunud ilmet. „Jah? Kui palju?“

Mees kissitas Lalji poole üles ja tõmbas siis pea kaitseasendis õlgade vahele. „V-viissada.“ Ta hääl katkes summat mainides, justkui läkastades kurku mööda üles kütva üllatava ahnuse peale.

Lalji kortsutas kulmu ja silus vuntsi. See oli ennekuulmatu. Need polnud isegi mitte transporditud kalorid. Küla kubises energiast. Ja mehe eetilisele plakatile vaatamata oli kaheldav, kas tema kineetikatöökoda toitvad kalorid on samavõrd laitmatud. Mitte nende töökojast vaid meetrite kaugusel lainetavate ahvatlevate roheliste põldude kõrval. Shriram ütles sageli, et registreeritud kalorite kasutamine on nagu raha metaanikompostrisse viskamine.

Lalji sikutas uuesti vuntsi ja mõistatas, kui palju ilma endale liigset tähelepanu tõmbamata džaulide eest maksta. Rikkurid pidid olema käinud külas igal pool, et kineetik nii ahneks oli muutunud. Väga tõenäoliselt kalorifirmade juhid. See klapiks. Linn asus keskuse lähedal. Ehk tegeles isegi see küla AgriGeni energiamonopolide kroonijuveelide kasvatamisega. Samas aga ei ole mitte iga siit läbisõitja nii rikas. „Kakssada.“

Kineetik naeratas kergendunult, näidates kollaseid puseriti hambaid, Lalji kauplemine oli ilmselgelt tema süütunnet leevendanud. „Neli.“

„Kaks. Ma võin jõel ankrusse heita ja lasta oma kerijatel selle töö ära teha.“

Mees norsatas. „See võtaks nädalaid.“

Lalji kehitas õlgu. „Mul on aega. Viska need džaulid tagasi oma vedrude peale. Ma teen selle töö ise ära.“

„Mul tahab pere toitmist. Kolm?“

„Sa elad rohkemate kalorite kõrval kui mõned jõukamad pered St. Louises. Kaks.“

Mees raputas mõrult pead, ent juhatas Lalji kerimisruumi. Sõnnikuhämu oli siin tihedam. Pimedas nurgas istusid kahe inimese kõrgused suured kineetilised salvestustrumlid, muda ja sõnnik nende kõrgvõimsusega täppisväändevedrude ümber loksumas. Katuseaukudest, kust tuul oli laastud minema viinud, paistis sisse päiksekiiri. Sõnnikuebemed keerlesid laisalt.

Pool tosinat hüperarendatud muula kükitas trenažööridel, rinnakorvid aeglaselt tõusmas ja langemas, külgedel Lalji laevavedrude kerimisest higijääkide soolatriibud. Nad pahistasid läbi ninasõõrmete õhku, Lalji äkilisest lõhnast ärevil, ja tõmbasid jändrikud jalad enda alla. Kui nad püsti tõusid, lainetasid kondist kere katva naha all lihased nagu kivirahnud. Nad silmitsesid Lalji’t vaenuliku intelligentsilähedase pilguga. Üks neist paljastas viltused kollased hambad, mis sarnanesid looma peremehe omadele.

Lalji tegi vastikusest grimassi. „Anna neile süüa.“

„Ma juba andsin.“

„Neil on kondid näha. Kui mu raha tahad, anna neile veel süüa.“

Ta kortsutas kulmu. „Nad ei pea mitte paksuks minema, vaid su neetud vedrusid kerima.“ Ent ta viskas nende söödakanistritesse kaks peotäit SoyPRO-d.

Muulad toppisid pea ämbritesse, näljast ilastades ja röhkides. Üks hakkas suures agaruses oma trenažööril korraks liikuma, saates töökoja ammendatud salvestusvedrudesse energiat, enne kui ilmselt taipas, et talt ei nõuta hetkel töötamist ja ta võib ilma karistamata süüa.

„geneetiliselt nad isegi ei saa paksuks minna,“ pomises kineetik.

Lalji naeratas kergelt, kui kokku rullitud sajalisi loendas ja raha üle andis. Kineetik ühendas Lalji väändevedrud kerimistrenažööridelt lahti ja pani need ilastavate muulade kõrvale virna. Lalji tõstis ühe vedru üles ja mühatas selle raskuse peale. Selle mass oli sama, kui siis, kui ta oli selle kerimistöökotta toonud, aga nüüd näis see muulade salvestatud tööst vibreerivat.

„Vajad sa nendega abi?“ Mees ei liigutanud. Ta pilk vilksas muulade söödaämbrite poole, ta kalkuleeris ikka veel võimalust nende söömaaeg katkestada.

Lalji viivitas vastamisega ja vaatas, kuidas muulad viimaseid kalorijäänuseid limpsisid. „Ei.“ Ta haaras vedru uuesti ja paremini kätte. „Mu abiline tuleb ülejäänute järele.“

Kui ta ukse poole pöördus, kuulis ta, kuidas mees söödaämbrid muulade juurest eemale lohistas ja muulad oma toidupoolise eest võideldes röhitsesid. Taaskord kahetses Lalji, et oli selle reisiga nõustunud.

Shriram oli olnud see, kes selle mõtte oli välja käinud. Nad olid istunud Lalji veranda varikatuse all New Orleansis ja mänginud malet, sülitades põiktänava rentslisse beetlipähklimahla ja vaadates, kuidas vihma ladistab. Põiktänava otsast vilksasid keskhommikuses halluses roheliste, punaste ja siniste sähvatustena mööda vihmast läikivates maisiplastikust pontšodes rattarikšad ja jalgratturid.

See malemäng oli aastatepikkune traditsioon, rituaal, kui Lalji viibis linnas ja Shriram sai veidi hinge tõmmata oma väikesest kineetikafirmast, kus ta inimeste kodu- ja laevavedrusid keris. Nad olid head sõbrad ja nende sõprus oli ka viljakas, kui Lalji’l oli registreerimata kaloreid, mis pidid näljase megadondi suhu kaduma.

Kumbki neist ei olnud hea malemängija ja seepärast taandus nende mäng tihtipeale peadpööritava kiirusega tehtud vahetusteks, hävingukaskaadiks, mis jättis algselt nii korrastatud mängulaua justkui raevuhoo järgseks vareks, mille peale kumbki vastane üllatusest silmi pilgutas, püüdes välja rehkendada, kas see väärastunud tulemus oli olnud lahingut väärt. Pärast ühte nendest see-selle-vastu puhastuslahinguid oligi Shriram Lalji’lt küsinud, kas ta läheks piki jõge ülesvoolu. Lõunaosariikidest edasi.

Lalji oli raputanud pead ja sülitanud üle ajavasse rentslisse verekarva beetlimahla. „Ei. Nii kaugel üleval ei ole mingit kasumit. Sinna jõudmine võtab liiga palju džaule. Parem ikka lasta kaloritel minuni triivida.“ Ta märkas üllatusega, et tal on lipp veel alles. Ta võttis sellega etturi.

„Aga kui energiakulud kaetaks?“

Lalji naeris ja ootas, et Shriram teeks oma käigu. „Kes kataks? AgriGen? Intellektuaalomanditüübid? Ainult nende laevad käivad nii kaugele üles ja alla.“ Ta kortsutas kulmu, kui sai aru, et tema lipp on nüüd Shrirami järelejäänud ratsu ees kaitseta.

Shriram vaikis ega puudutanud oma malendeid. Lalji tõstis pilgu malelaualt ja oli Shrirami tõsist ilmet nähes üllatunud. Shriram lausus: „Mina kataks. Mina ja teised. On üks mees, keda osad meist tahaksid lõunasse tuua. Üks väga eriline mees.“

„Miks mitte tuua ta lõunasse rataslaevaga? Ülesjõge minemine on kallis. Mitu gigadžauli see võtaks? Ma peaksin laeva vedrusid vahetama ja mida IO-patrullid siis küsiksid? „Kuhu sa lähed, sa veider indialane oma väikese laeva ja nii paljude vedrudega? Kas lähed kaugele? Mispärast?“ Lalji raputas pead. „Las see mees tuleb praamiga. Või siis lodjaga. Kas see poleks odavam?“ Ta viipas malelaua poole. „Sinu käik. Sa peaksid mu lipu ära võtma.“

Shriram raputas mõtlikult pead, ent ei teinud malelaua suunas ühtegi liigutust. „Odavam, jah…“

„Aga?“

Shriram kehitas õlgu. „Kiire ja mittemidagiütlev laev tõmbaks vähem tähelepanu.“

„Mis sorti mehest me räägime?“

Shriram heitis pilgu enda ümber, äkitselt kartlik. Naabrite vihmapiiskadega kaetud suletud klaasakende taga põlesid metaanlambid kui sinised haldjad. Vihm sadas ühtlase seinana katustelt ja trummeldas vastu tühja põiktänavat. Üks irvikkass ulgus kuskil keset seda märga ilma paarilise järele, langeva vee pahinas vaevu kuuldav.

„Kas Creo on majas?“

Lalji kergitas üllatunult kulmu. „Ta läks jõusaali. Miks? Kas see puutub asjasse?“

Shriram kehitas õlgu ja naeratas süüdlaslikult. „Mõned asjad peaksid jääma vanade sõprade vahele. Kelle vahel on tugev side.“

„Creo on olnud minu juures juba aastaid.“

Shriram mühatas ebamääraselt, heitis uuesti pilgu ümberringi ja nõjatus lähemale, tasandas häält, nii et Lalji pidi samuti ettepoole kummarduma. „On üks mees, keda kaloriettevõtted tahaks väga üles leida.“ Ta toksas vastu oma kiilanevat pead. „Üks väga tark mees. Me tahame teda aidata.“

Lalji hingas sisinal sisse. „Geenimuundaja?“

Shriram vältis Lalji pilku. „Teatud mõttes. Kalorimees.“

Lalji ilme väljendas vastikust. „Seda enam pole põhjust end sellesse segada. Mulle ei meeldi nende tapjatega tegemist teha.“

„Ei, ei. Muidugi mitte. Aga siiski, sa ju tõid ükskord selle hiigelsuure sildi alla, kas pole? Mõned sujuvalt õlitatud käed ja lehvid linna sisse ja korraga Lakšmi naeratab su peale, milline kaloribandiit, nüüd hoopis tuntud antiigikaupmees. Imeliselt petab ära.“

Lalji kehitas õlgu. „Mul vedas. Ma tundsin meest, kes aitas selle läbi lüüside liigutada.“

„Nii? Tee seda uuesti.“

„See oleks ohtlik, kui kalorifirmad teda otsivad.“

„Aga mitte võimatu. Lüüsidega oleks lihtne. Palju lihtsam kui litsentseerimata vilja vedada. Või koguni midagi sama suurt kui too silt. See siin on ju inimene. Ükski nuuskurkoer ei kirtsutaks tema peal ninagi. Pane ta tünni. See oleks lihtne. Ja ma maksaksin. Kõik su džaulid ja veel peale.“

Lalji imes oma narkootilist beetlipähklit, sülitas välja punase läraka ja veel teisegi ning mõtles. „Ja mida see kalorimees sinusuguse teisejärgulise kineetiku meelest teeb? Geenimuundajad töötavad suurte ninade jaoks ja sina oled ju nii väike.“

Shriram naeratas abitult ja kehitas eneseirooniliselt õlgu. „Sa ei arva, et Ganeša Kineetikast saab ükspäev suur tegija? Ehk isegi järgmine AgriGen?“ Nad mõlemad naersid selle mõtte absurdsuse üle ja Shriram jättis asja sinnapaika.

Üks IO-tüüp patrullis oma koeraga Lalji’l tee peal ees, kui ta väändevedru tassides oma laeva juurde tagasi jõudis. Kui Lalji lähemale tuli, tõmbusid jõhkardi karvad turri ja ta viskus rihma otsas järsult ettepoole, tömp nina Lalji poole vabisemas. IO-tüüp hoidis teda suure pingutusega tagasi. „Ma pean su läbi nuusutama.“ Ta kiiver vedeles juba kõrvaleheidetult rohu peal, ent ta higistas sellegipoolest palavusest oma hallis rebestamiskindlas vormiriietuses ning vedrupüssi- ja padrunivööde tihedas võrgus.

Lalji ei liigutanud. Koer urises sügavalt kurgust ja nihkus ettepoole, nuusutas tema riideid, paljastas näljased kihvad, nuusutas uuesti. Seejärel küütles koera must karv korraks siniselt, ta lõdvestus ja liputas oma töntsi saba. Istus maha. Naeratavate hammaste vahelt tolknes välja roosa keel. Lalji naeratas hapult koerale vastu, rõõmus, et ei smugeldanud parajasti kaloreid ega pidanud tegema läbi koogutamispantomiimi, kui IO-tüüp omandikinnitusi nõuab ja seejärel kindlaks püüab teha, kas viljalaadungi pealt on tasutud kasutus- ja litsentsitasud.

IO-mees lõdvestus veidi, kui koer värvi muutis, ent uuris Lalji nägu endiselt hoolikalt, püüdes teda meelde jäetud fotode põhjal ära tunda. Lalji ootas kannatlikult, sellise põhjaliku kontrolliga harjunud. Paljud üritasid AgriGeni ja teise sarnaste ettevõtete ausat kasumit varastada, kuid Lalji teada oli ta intellektuaalomandi kaitsjatele tundmatu. Ta oli antiigikaupmees, kes tegeleb eelmise sajandi rämpsuga, mitte kaloribandiit, kelle pilt vaatab vastu suurettevõtete fotoraamatutest.

Lõpuks viipas IO-mees ta edasi. Lalji noogutas viisakalt ja läks trepist alla jõe madala veepiirini, kuhu oli kinnitatud tema nõellaev. Jõe peal looberdasid mööda kohmakad viljalodjad, raske laadungi all sügaval vees.

Kuigi liiklus jõel oli üsna tihe, ei saanud seda võrrelda saagikoristusajaga. Siis täitus kogu Mississippi allavoolu tulvavatest kaloritest, mida veeti sadadest linnadest nagu see siin. Lodjad ummistavad jõestiku arterid kaugel ülesvoolu Missouri, Illinois’ ja Ohio jõel ning tuhandel väiksemal lisajõel. Osad nendest kaloritest hulbivad üksnes St. Louiseni, kes megadondid need džaulideks hekseldavad, ent ülejäänu, suurem osa, veetakse New Orleansi, kus hinnaline vili suurte kalorifirmade klipperitele ja dirižaablitele laaditakse. Seejärel veetakse see läbi õhu ja üle mere teisele poole maakera ning järgmise hooaja seeme külvatakse maha, et maailm saaks edasi süüa.

Lalji vaatas, kuidas lodjad pikkamisi möödusid, uimerdavad ja oma rikkustest pundunud, võttis siis väändevedru paremini kätte ja hüppas oma nõellaeva.

Creo lamas tekil samamoodi nagu Lalji ta sinna oli jätnud, lihastes keha õlitatud ja päikese käes läikiv, heledapäine Arjuna ootamas kuulsusrikast lahingut. Tema peenikesed punupatsid olid pühapaistena tema pea ümber laiali, otstesse kinnitatud luutükid palaval tekil nagu ennustamiskivikesed. Ta ei avanud silmi, kui Lalji pardale hüppas. Lalji astus päikese ette ja jäi sinna seisma, varjutades Creo päevitamise. Noormees avas aeglaselt oma sinised silmad.

„Tõuse üles.“ Lalji pillas vedru Creo lihaselisele kõhule.

Creo lasi puhinal õhku välja ja pani käed ümber vedru. Ta tõusis pingutuseta istuli ja asetas vedru tekile. „Ülejäänud vedrud on keritud?“

Lalji noogutas. Creo võttis vedru ja läks laeva kitsast trepist alla mehhaanikaruumi. Kui ta vedru laeva jõusüsteemi ülekandemehhanismi kinnitamast tagasi tuli, ütles ta: „Su vedrud on kõik täielik saast. Ma ei saa aru, miks sa suuremaid ei toonud. Me peame iga kahekümne tunni järel uuesti kerima. Mõne suurega oleksid kogu tee ühe ropsuga kohale saanud.“

Lalji põrnitses Creot ja nõksas peaga valvuri suunas, kes ikka veel üleval jõekaldal seisis ja alla nende poole vaatas. Ta tasandas häält. „Ja mida Kesk-Lääne Amet siis ütleb, kui me ülesvoolu läheme? Kõik nende IO-tüübid nuusiks kogu meie laeva läbi ja mõistataks, kuhu kaugele me läheme? Tuleksid pardale ja uuriksid, mida me nii suurte vedrudega teeme. Kust me oleme saanud nii palju džaule? Uuriksid, mida meil nii kaugele ülesvoolu asja on.“ Ta raputas pead. „Ei-ei. Nii on parem. Väike laev, väiksed vahemaad – kes Lalji ja tema rumala blondi abilise pärast muretseks. Mitte keegi. Ei, nii on parem.“

„Sa oled alati olnud üks odav sitakott.“

Lalji vaatas Creole otsa. „Sul on vedanud, et praegu ei ole nii nagu nelikümmend aastat tagasi. Siis aerutaksid käsitsi piki seda jõge üles, selle asemel, et siin mugavalt selitada ja nendel peentel väändevedrudel kogu töö ära teha lasta. Siis näeksime, kuidas sa kõiki neid oma muskleid kasutad.“

„Kui mul oleks vedanud, oleksin sündinud Ekspansiooni ajal ja me kasutaksime ikka veel bensiini.“

Lalji hakkas juba midagi vastu nähvama, kui neist kihutas mööda intellektuaalomandilaev, paisates vee kiiluga kahte lehte. Creo viskus nende vedrupüsside peidupaiga suunas, ent Lalji sööstis talle järele ja lõi peidupaiga kinni. „Nad ei ole siin meie pärast!“

Creo jõllitas hetkeks Lalji’t arusaamatuses, ent lõdvestus siis. Ta astus peidetud relvadest eemale. IO-laev kihutas ülesvoolu edasi, pool selle veeväljasurvest tekitatud hiiglaslikest täpsusväändevedrudest ja talletatud džaulidest, mis nende vabanevatest molekulidest välja pahisesid. Selle rulluv järellainetus kõigutas nõellaeva. Lalji võttis tasakaalu hoidmiseks reelingust kinni, kui IO-laev täpikeseks kahanes ja nähtavust varjavate lodjarodude vahele kadus.

Creo põrnitses pahaselt laevale järele. „Ma oleks nendega toime tulnud.“

Lalji hingas sügavalt sisse. „Sa oleksid meid kõiki ära tapnud.“ Ta heitis pilgu üles jõekaldale, et näha, kas IO-tüüp oli nende paanikat märganud. Teda ei olnud näha. Lalji tänas vaikselt Ganešat.

„Mulle ei meeldi, kui nad kõik ringi susserdavad,“ kurtis Creo. „Nad on nagu sipelgad. Eelmises lüüsis oli neliteist. Siis too seal üleval künka otsas. Nüüd need laevad.“

„Me oleme kalorimaa südames. Mida muud sa siin ootad.“

„Kas sa teenid selle reisiga palju raha?“

„Mis see sulle korda peaks minema?“

„Sest sa tavaliselt kunagi ei võtnud selliseid riske.“ Creo viipas käega küla, haritud põldude, mööda vuliseva laia mudase jõe ja seda ummistavate hiiglaslike lotjade poole. „Mitte keegi ei tule nii kaugele ülesvoolu.“

„Ma teenin piisavalt, et sulle maksta. See on kõik, mida sul teada on vaja. Mine nüüd ja too ülejäänud vedrud ära. Kui sa liiga palju mõtled, läheb su aju lühisesse.“

Creo raputas kahtlevalt pead, aga hüppas paadisillale ja kadus trepist üles kineetikatöökoja suunas. Lalji pöördus jõe poole vaatama ja tõmbas sügavalt hinge.

Selle IO-laevaga oli napilt läinud. Creo kibeles nii väga võitlema. See oli puhas vedamine, et neist ei olnud saanud IO-meeste vedrupüssidest peenestatud liharibad. Ta raputas väsinult pead, mõistatades, kas tema oli kunagi olnud nii hulljulgelt enesekindel kui Creo. Ta arvas, et mitte. Isegi mitte siis, kui ta oli olnud poisike. Ehk oli Shriramil õigus. Isegi kui Creo oli usaldusväärne, oli ta ikkagi ohtlik.

Mööda libises lodjarodu, peal TotalNutrient Wheati laadungid. Selle logo rõõmsad viljavihud naeratasid üle jõe mudase vee, tõotades „Tervislikku homset“ ning foolhappeid, B-vitamiine ja seavalku. Lodjaliikluse vahel põigeldes kihutas ülesvoolu veel üks IO-laev. Selle IO-tüüpidest meeskond uuris teda möödudes külmalt. Lalji judistas end. Kas asi oli seda väärt? Kui ta liiga palju mõtles, ütles tema ärimehevaist – mitme tuhande aasta pikkuse kastitava jooksul temasse sisse istutatud – talle ei. Aga samas – Gita. Kui ta igal aastal Diwali ajal oma võlgu kaalub, kuidas arvutada kõike seda, mida ta Gitale võlgnes? Kuidas maksta tagasi midagi, mis kaalub rohkem kui kõik tema kasumid kõikide tema elude jooksul?

NutrientWheati lodjad looberdasid mööda, arutult kutsuvad ja ilma ühegi vastuseta.

„Sa tahtsid teada, kas miski oleks väärt sinu reisi ülesvoolu.“

Lalji ja Shriram olid seisnud Ganeša Kineetika kerimisruumis ja vaadanud, kuidas kratitud tonn SuperFlavorit džaulideks põles. Shrirami paaris megadondid rassisid kerimisvõlle pöörata, vaevaliselt, aga kindlalt, muutes äsja tarbitud kalorid kineetiliseks energiaks ja kerides töökoja peamisi salvestusvedrusid.

Priti ja Bidi. Need hiiglaslikud loomad meenutasid vaevu elevante, kellelt oli kunagi tulnud nende alus-DNA. Geenimuundajad olid viimistlenud nad täiuslikuks lihaste ja nälja tasakaaluks, millel oli vaid üks eesmärk – hingata sisse kaloreid ja teha ilma kurtmata rasket tööd. Nende lõhn mattis hinge. Nende londid lohisesid mööda maad.

Loomad hakkavad vanaks jääma, mõtles Lalji, ja selle mõtte kannul tuli veel teine: ka tema ise hakkab vanaks jääma. Igal hommikul avastas ta oma vuntsist halle karvu. Ta tõmbas need loomulikult välja, aga alati tulid uued hallid karvad. Ja nüüd valutasid hommikuti ka ta liigesed. Shrirami enda pea läikis nagu poleeritud tiigipuu. Ta oli mingil hetkel kiilaks läinud. Paksuks ja kiilaks. Lalji mõistatas, millal neist sellised vanad mehed olid saanud.

Shriram kordas, mis ta oli öelnud ja Lalji raputas mõtted peast. „Ei, ülesvoolu ei ole midagi, mis mind huvitaks. See on kalorifirmade maa. Ma olen leppinud sellega, et kui sa kord mu tuha laiali puistad, teed sa seda Mississippil, mitte pühal Gangesel, aga ma ei kibele nii väga oma järgmist elu leidma, et tahaksin, et mu laip Iowast alla hulbib.“

Shriram mudis närviliselt käsi ja heitis pilgu enda ümber. Ta tasandas häält, kuigi võllide lakkamatust käginast oli enam kui küllalt, et nende juttu kuulda ei oleks. „Palun, sõber, teatud inimesed … tahavad … selle mehe ära tappa.“

„Ja see peaks mulle korda minema?“

Shriram tegi kätega vaigistava žesti. „Ta teab, kuidas teha kaloreid. AgriGen tahab teda meeleheitlikult. PurCal niisamuti. Ta on nemad ja nendesugused ära põlanud. Tema mõistus on väärtuslik. Tal on vaja kedagi usaldusväärset, kes ta allavoolu tooks. Kedagi, kes ei ole IO-meeste sõber.“

„Ja ma peaksin teda aitama lihtsalt sellepärast, et ta on AgriGeni vaenlane? Des Moines’i kliki endine liitlane? Mingi endine kalorimees, kelle kätel on veri, ja sina arvad, et ta aitab sul raha teha?“

Shriram raputas pead. „Sinu sõnade põhjal võiks arvata, et see mees on rüve.“

„Me räägime geenimuundajatest, eks ole? Kui moraalne ta olla saab?“

„Geneetik, mitte geenimuundaja. Geneetikud andsid meile megadondid.“ Ta viipas Priti ja Bidi poole. „Mulle tähendab see teenistust.“

Lalji sai tigedaks. „Sa poed nüüd semantika taha peitu? Sina, kes sa nälgisid Chennais, kui Nipponi geenihäkitud kärsakad tulid? Kui muld muutus alkoholiks? Enne seda, kui U-Tex ja HiGro ja kõik ülejäänud nii sobivalt kohale jõudsid? Sina, kes sa ootasid sadamakail, kui seemned laevaga tulid, nägid, kuidas need tulid ja kuidas need siis ettevõtete tarade taga istusid ja ootasid inimesi, kellel on raha neid osta? Mis tegemist peaks mul olema sedasorti inimestega? Ennem ma sülitaksin selle kalorimehe peale. Las need PurCali sitapead saavad ta kätte, ütlen ma.“

 

Linn oli selline, nagu Shriram oli seda kirjeldanud. Jõekaldaid risustas papli- ja pajuvõsa, mille kohal seisis lagunenud sild, osa sellest endiselt katkise sõrestiku ja murenevate tugipostide hämuse võrgustikuna üle jõe sirutumas. Lalji ja Creo vaatasid üles, tasapisi jõkke variseva roostetava terasest, kaablitest ja betoonist konstruktsiooni poole.

„Mis sa arvad, palju selle terase eest saaks?“ küsis Creo.

Lalji pistis suhu peotäie PestResise päevalilleseemneid ja hakkas neid hammaste vahel purustama. Ta sülitas koored ükshaaval jõkke. „Mitte palju. Võtaks liiga palju energiat, et see välja tirida ja siis sulatada.“ Ta raputas pead ja sülitas veel ühe koore. „Teha midagi sellist terasest on raiskamine. Parem oleks kasutada Fast-Geni lehtpuitu või siis WeatherAlli.“

„Mitte sellise vahemaa katmiseks. Praegu oleks see võimatu. Kui sa just ei ole Des Moines’is. Ma kuulsin, et seal põletatakse sütt.“

„Ja neil on elektrituled, mis põlevad kogu öö, ja majasuurused arvutid.“ Lalji lõi põlglikult käega ja pöördus nõellaeva kinnitamist lõpetama. „Kellel sellist silda nüüd vaja on? Raiskamine. Praam ja muul ajaksid asja sama hästi ära.“ Ta hüppas kaldale ja hakkas mööda murenevaid astmeid jõe juurest üles minema. Creo läks talle järele.

Järsu nõlva tipus ootas neid varemetes aedlinn. See oli ehitatud teisel pool jõge asuvate linnade tarbeks, kui edasi-tagasi tööle ja koju sõitmine oli igapäevane ja nafta odav. Nüüd laiutas see üsna lagunenult jõekaldal, rämpsmaterjalidest ehitatud rämpslinn, sama mööduv nagu vesi, vabatahtlikult maha jäetud, kui edasi-tagasi sõitmise kulu läks liiga suureks.

„Mis pagana koht see selline on?“ pomises Creo.

Lalji muigas küüniliselt. Ta nõksas peaga teisel pool jõge asuvate roheliste põldude suunas, kus silmapiirini lainetas SoyPRO ja HiGro. „Tsivilisatsiooni häll, mis? AgriGen, Midwest Growers Group, PurCal, kõigil neil on siin põllud.“

„Jah? See käib sulle hinge pihta?“

Lalji pöördus ja vaatas lodjarodu, kui see piki jõge allavoolu uimerdas, selle hiiglaslik suurus siit kõrgelt pisike. „Kui me saaksime kõik nende kalorid jälitamatuteks džaulideks muuta, oleksime rikkad mehed.“

„Unista edasi.“ Creo hingas sügavalt sisse ja ringutas. Ta selg prõksatas ja ta krimpsutas selle heli peale nägu. „Ma lähen vormist välja, kui ma nii kaua su laeva peal sõidan. Ma oleksin pidanud New Orleansi jääma.“

Lalji kergitas kulmu. „Sul ei olegi hea meel sellel turismireisil olla?“ Ta osutas üle jõe. „Kusagil seal, ehk koguni päris nendel aakritel lõi AgriGen SoyPRO. Ja kõik arvasid, et nad on nii imeliselt toredad inimesed.“ Ta kulm tõmbus kortsu. „Ja siis tuli kärsakas ja äkitselt ei olnud mitte midagi muud süüa.“

Creo tegi grimassi. „Ma ei usu neid vandenõuteooriaid.“

„Sa polnud isegi veel sündinud, kui see juhtus.“ Lalji pöördus, et ees aedlinna varemetesse siseneda. „Aga mina mäletan. Mitte kunagi varem ei olnud sellist õnnetust juhtunud.“

„Ainukultuurid. Need on haavatavad.“

„Basmati ei olnud mingi ainukultuur!“ Lalji viipas käega tahapoole roheliste põldude suunas. „SoyPRO on ainukultuur. PurCal on ainukultuur. Geenimuundajad teevad ainukultuure.“

„Mis iganes, Lalji.“

Lalji heitis pilgu Creo poole, püüdes aru saada, kas noormees vaidleb temaga endiselt, ent Creo uuris hoolikalt tänavarususid ja Lalji jättis vaidluse sinnapaika. Ta hakkas vastavalt meelde jäetud juhistele tänavaid loendama.

Alleed olid kõik naeruväärselt laiad ja ühesugused, piisavalt suured megadondikarja ajamiseks. Kakskümmend jalgrattarikšat oleks saanud vabalt kõrvuti sõita ja ometi oli linnake olnud vaid taristut toetav aedlinn. Lalji mõistus tõrkus, kui ta üritas toonase elu skaalat ette kujutada.

Ühe kokku varisenud maja ukseavast vaatas neid lastekamp. Pool maja puidust oli minema veetud ja ülejäänud pool turritas pilbastena vundamendist, justkui korjuse luud, mis on lihast paljaks kooritud.

Creo näitas lastele oma vedrupüssi ja need jooksid minema. Ta põrnitses nende eemalduvaid kogusid. „Nii et mida põrgut me siit peale võtame? Said mingi vihje mõne antiikasja kohta?“

Lalji kehitas õlgu.

„Ole nüüd. Ma hakkan seda ju niikuinii mõne minuti pärast tassima. Milleks see salatsemine?“

Lalji vaatas Creole otsa. „Sul ei ole siin midagi tassida. See on üks mees. Me otsime ühte meest.“

Creo tõi kuuldavale uskumatust väljendava häälitsuse. Lalji ei vaevunud vastama.

Lõpuks jõudsid nad ristmikule, mille keskel vedeles vana puruks pekstud valgusfoor. Selle ümber vohas läbi sillutise rohi, võililled olid pistnud välja oma kollased pead. Teisel pool ristmikku kükitas kõrge tellistest hoone, rusudes linnakeskus, mis ometi seisis veel püsti, ehitatud parematest materjalidest kui elumajad, mille teenistuses see oli olnud.

Üle umbrohuse lagendiku libises irvikkass. Creo tulistas seda, ent lasi mööda.

Lalji uuris tellistest hoonet. „See on õige koht.“

Creo mühatas ja tulistas veel üht võbelevat irvikkassi.

Lalji läks ja vaatas puruks pekstud valgusfoori lähemalt, põgusalt huvitatud, kas see oleks ehk midagi väärt. See oli roostetanud. Ta vaatas ümberringi, kas läheduses pole midagi, mida oleks mõtet allavoolu kaasa võtta. Mõnedes vanades Ekspansiooniaegsetes varemetes leidus veel väärtuslikke artefakte. Ta oli ühest säärasest kohast leidnud Conoco sildi, ühest aedlinnast, mille peagi pidi alla neelama SoyPRO. Silt oli olnud täiesti terve, ilmselt mitte kunagi välja paigaldatud, mitte kunagi Energiakontraktsiooni vihaste rahvajõukude meelevalda sattunud. Ta oli müünud selle ühele AgriGeni juhile suurema summa eest kui üks smugeldatud HiGro laadung oleks sisse toonud.

Too AgriGeni naine oli sildi peale naernud. Ta oli paigaldanud selle oma seinale, keset väiksemaid Ekspansiooniaegseid artefakte: plastiktopse, arvutiekraane, kihutavate automobiilide fotosid, kirevavärvilisi mänguasju. Ta oli sildi seinale riputanud ja sammu tagasi astunud ja siis pomisenud, et kunagi oli see olnud üks võimas ettevõte … koguni üleilmne.

Üleilmne.

Ta oli lausunud selle sõna peaaegu seksuaalse igatsusega, kui üles sildi punase polümeeri poole vaatas.

Üleilmne.

Hetkeks oli tema nägemus Lalji’t rabanud: ettevõte, mis ammutas energiat planeedi kaugeimatest otstest ja müüs seda vaid mõni nädal pärast ammutamist kaugetes paikades; ettevõte, millel oli kliente ja investoreid igal kontinendil ning juhid, kes ületasid ajavööndeid sama argiselt nagu Lalji läks üle tänava Shriramile külla.

Too AgriGeni naine oli riputanud sildi oma seinale nagu megadondi trofee ja tol hetkel, seistes maailma kõige võimsama energiafirma esindaja kõrval, oli Lalji tundnud äkilist kurbust selle üle, kui madalaks inimkond on mandunud.

Lalji raputas mälestuse peast ja pöördus uuesti ristmikul ringi, otsides märke oma reisijast. Varemete vahel vilksas veel irvikkasse, nende suitsukarva võbelevad kogud tuiklesid läbi päikesevalguse ja kadusid varjudesse. Creo pumpas oma vedrupüssi ja lasi ketastel maha kukkuda. Üks võbelev kogu kukkus ja jäi liikumatult lebama, muutus punase-mustalaigulise karva ja vere hunnikuks.

Creo pumpas uuesti oma vedrupüssi. „No kus see tüüp siis on?“

„Ma arvan, et ta tuleb. Kui mitte täna, siis homme või ülehomme.“ Lalji astus linnakeskuse astmetest üles ja lipsas selle katkiste uste vahelt läbi. Sees ei olnud muud peale tolmu ja pimeduse ja lindude väljaheidete. Ta leidis trepi ja läks seda mööda üles, kuni leidis katkise akna, millest avanes vaade. Tuuleiil lõgistas aknaraamiga ja sasis ta vuntse. Sinises taevas tiirutas paar varest. Allpool pumpas Creo oma vedrupüssi ja tulistas veel irvikkassivõbelusi. Kui ta neile pihta sai, kostis vihast kräunumist. Umbrohusele sillutisele pritsis vereradu, kui loomad põgenesid.

Taamal võttis aedlinna servi juba üle põllumajandus. Linnale polnud enam kaua jäänud. Varsti küntakse majad põlluks ja neid katab SoyPRO täiuslik vaip. Äärelinna ajalugu, nii tobe ja mööduv kui see olnud oligi, läheb kaduma, tallatud energiaarenduse võidumarsi rataste alla. Väärtuse koha pealt polnud see muidugi mingi eriline kaotus, ent miski selles kustutatud ajas siiski ängistas Lalji’t. Ta püüdis liiga tihti meenutada oma poisipõlve aegset Indiat, et selle kadumise üle rõõmu tunda. Ta läks tolmusest trepist tagasi alla Creo juurde.

„Nägid kedagi?“

Lalji raputas pead. Creo mühatas ja tulistas järjekordset irvikkassi, napilt mööda. Ta tulistas hästi, aga peaaegu nähtamatutele loomadele oli raske pihta saada. Creo pumpas vedrupüssi ja tulistas jälle. „Uskumatu, kui palju irvikkasse siin on.“

„Siin pole kedagi, kes neid hävitaks.“

„Ma peaks nahad kokku korjama ja New Orleansi viima.“

„Mitte minu laeval.“

Paljud võbelevatest kogudest põgenesid nüüd, lõpuks oma vastase olemusest aru saades. Creo pumpas jälle ja sihtis valgusevälgatust kaugemal mööda tänavat.

Lalji vaatas ükskõikselt. „Sa ei saa eales sellele pihta.“

„Sa ainult vaata.“ Creo sihtis hoolikalt.

Nende peale langes vari. „Ära tulista.“

Creo pööras vedrupüssi hooga hääle suunas.

Lalji vehkis Creo poole käega. „Oota! See on tema!“

Uustulnuk oli kõhn vana mees, kiilakas, kui välja arvata rasvane halli- ja pruunisegune juuksetukk, tahumatul lõual tihe hall habemetüügas. Tema keha kattis räpane ja rebenenud kanepiriidest kott ning ta silmis oli selline nukker, paljuteadev pilk, et Lalji’le meenus üks ammu kohatud sadhu, kellel peale tuha polnud suurt midagi seljas olnud – pulstunud juuksed, olematu huvi oma riietuse vastu, silmis kauge pilk, mis tuli valgustatusest. Lalji raputas mälestuse peast. See mees siin ei olnud mingi pühamees. Lihtsalt mees ja pealegi veel geenimuundaja.

Creo võttis uuesti sihikule taamal võbeleva irvikkassi. „Ma saan lõuna pool iga tapetud kassi eest ühe sajalise.“

Vanamees ütles: „Siin ei saa sa mingeid sajalisi.“

„Jah, aga nad on kahjurid.“

„See pole nende süü, et me nad liiga täiuslikuks tegime.“ Mees naeratas kõhklevalt, justkui seda näoilmet katsetades. „Palun.“ Ta kükitas Creo ette maha. „Ära tulista.“

Lalji asetas käe Creo vedrupüssile. „Jäta irvikkassid rahule.“

Creo kortsutas kulmu, ent lasi relvamehhanismil maha kerida, energia vabanes ohkega.

Kalorimees ütles: „Mina olen Charles Bowman.“ Ta vaatas neile ootavalt otsa, justkui eeldades äratundmist. „Ma olen valmis. Ma võin lahkuda.“

 

Gita oli surnud, selles oli Lalji nüüd kindel.

Aeg-ajalt oli ta teeselnud, et see ei pruugi nii olla. Teeselnud, et ehk oli Gita leidnud uue elu pärast seda, kui tema oli ära läinud.

Aga Gita oli surnud ja nüüd oli ta selles kindel.

See oli üks asi, mille pärast ta tundis salaja häbi. Üks lisadetail tema elus, mis klammerdus ta külge nagu koerasitt kingade külge ja vähendas teda tema enda silmis – nagu siis, kui ta oli visanud kivi ühe poisi pea pihta, ilma igasuguse provokatsioonita, lihtsalt et näha, kas see on võimalik, või siis, kui ta oli kaevanud mullast seemneid ja need ükshaaval ära söönud, liiga nälginud, et neid jagada. Ja siis oli veel Gita. Alati Gita. Et ta oli Gita maha jätnud ja hoopis kalorite lähedale elama läinud. Et Gita oli seisnud sadamakail ja lehvitanud, kui ta laevaga teele asus, samas kui Gita oli see, kes oli maksnud ta pileti hinna.

Ta mäletas, kuidas ta oli väiksena Gitat taga ajanud, järgnenud tema salwar kameezi sahinale, kui Gita tema eest ära jooksis, mustad juuksed ja mustad silmad ja valged, nii valged hambad. Ta mõistatas, kas Gita oli olnud nii kaunis, nagu tema mäletas. Kas Gita õlitatud must pats oli tõesti läikinud nii, nagu ta mäletas, kui Gita oli istunud temaga pimedas ja jutustanud talle lugusid Arjunast ja Krišnast Ja Ramist ja Hanumanist. Nii palju oli kadunud. Mõnikord mõistatas ta, kas ta isegi mäletab Gita nägu õigesti või on asendanud selle mingi Bollywoodi tüdrukuga mõnelt iidselt plakatilt, ühelt selliselt, mida Shriram hoidis oma kerimistöökoja seifis ja kaitses kiivalt valguse ja õhu mõjude eest.

Pikka aega oli ta arvanud, et ta läheb tagasi ja otsib Gita üles. Toidab teda. Saadab raha ja toitu tagasi oma laastatud maale, mis nüüd eksisteeris ainult tema peas, tema unenägudes ja poolärkvel nägemustes kõrbetest, punastest ja mustadest saridest, naistest kesk tolmu ja nende mustadest kätest ja hõbedastest käevõrudest. Ja nende näljast, nii paljud viimastest mälestustest olid näljast.

Ta oli kujutlenud, et smugeldab Gita üle sillerdava mere ja toob ta siia kogu maailma jaoks kaloripõletamiskvoote arvutavate raamatupidajate lähedusse. Kalorite lähedusse, nagu Gita oli öelnud, kunagi väga ammu. Nende meeste lähedusse, kes balansseerisid hinnastabiilsust veamarginaalidega ja kiivalt kaitsesid energiaturge toidukülluse eest. Väikeste jumalate lähedusse, kellel oli rohkem võimu maailm hävitada kui Kalil.

Aga Gita oli nüüdseks surnud, kas siis nälga või haigustesse, ta oli selles kindel.

Ja kas polnud Shriram just selle pärast tema jutule tulnud? Shriram, kes teadis tema minevikust rohkem kui keegi teine. Shriram, kes oli leidnud ta pärast New Orleansi saabumist, ja tundnud temas ära kaasmaalase – mitte lihtsalt teise ammu Ameerikasse asunud indialase, vaid sellise, kes ikka veel rääkis kõrbekülade dialekte ja mäletas nende kodumaad sellisena, nagu see oli olnud enne geenihäkitud kärsakat, keerdlehisuse viirust ja juureroostet. Shriram, kes oli jaganud kohta põrandal, kuni nad mõlemad töötasid kerimiskuurides ainult kalorite eest ja olid selle eest tänulikud, nagu ka nemad ise ei oleks muud kui geenihäkitud elukad.

Muidugi oli Shriram teadnud, mida öelda, et panna ta ülesjõge minema. Shriram oli teadnud, kui väga ta tahtis tasakaalustada tasakaalustamatut.

 

Nad järgnesid Bowmanile piki tühjade tänavate ja põiktänavate jäänuste, loovides läbi termiitidest puretud puidu haletsusväärse risu, murenevate betoonvundamentide ja roostetanud sarruste, mis olid liiga kasutud, et sealt midagi päästa, ja liiga kangekaelsed, et koost pudeneda. Lõpuks jõudsid nad kahe automobiili paljaks rüüstatud ja roostetanud kereni ning pugesid vana mehe kannul nende vahelt läbi. Kui Lalji ja Creo teisel pool väljusid, ahmisid nad õhku.

Nende pea kohal kõikusid päevalilled. Nende põlvi embas laiade kabatšokilehtede padrik. Tuules kõrisesid kuivad viljakõrred. Bowman vaatas tagasi nende üllatunud ilme poole ja tema naeratus, mis algul oli olnud nii kõhklev ja katsetuslik, laienes vaos hoidmata rõõmust. Ta naeris ja viipas neid edasi, kahlates läbi aia, mis oli täis lilli ja umbrohtu ja saadusi, tema rebenenud kanepiriidest ürp jäi kinni pikkade õitsema hakanud kapsavarte taha ja kleepus võrkmeloni väätide külge. Creo ja Lalji tulid ettevaatlikult läbi selle tihniku, astudes ümber pikkade lillade baklažaanide, ümmarguste punaste tomatite ja tilbendavate oranžide tšillide. Päevalillede vahel sumisesid valjult mesilased, korvid õietolmust rasked.

Lalji peatus vohavate taimede keskel ja hüüdis Bowmanile: „Need taimed. Need ei ole muundatud?“

Bowman jäi seisma ja tuli siis rapsides tagasi, pühkis higi ja taimesodi oma naeruselt näolt. „Noh, muundatud on määratluse küsimus, aga ei, need ei kuulu kalorifirmadele. Mõned neist on koguni algupärased.“ Ta naeratas jälle. „Või piisavalt ligilähedased.“

„Kuidas need elus püsivad?“

„Ahjaa.“ Ta kummardus ja naksas ühe tomati. „Nipponi geenihäkitud kärsakad või keerdlehisus 111.b või ehk cibiscosis bacterium, midagi sellist?“ Ta hammustas tomatit ja lasi mahlal mööda oma halli tüükaga kaetud lõuga alla voolata. „Siin ei ole sadade miilide ümbruses ühtegi pärandkultuuride istandust. See on saareke SoyPRO ja HiGro ookeanis. See on arvestatav barjäär.“ Ta vaatas aeda mõtlikult ja võttis tomatist veel ühe suutäie. „Nüüd, kus teie siia tulite, jäävad muidugi ainult vähesed nendest taimedest ellu.“ Ta noogutas Lalji ja Creo poole. „Te kannate üht või teist nakkust ja paljud nendest haruldustest suudavad ellu jääda üksnes isolatsioonis.“ Ta naksas veel ühe tomati ja ulatas selle Lalji’le. „Proovi.“

Lalji vaatas selle läikivat punast nahka. Ta hammustas tomatit ja tundis magusust ja hapet. Muheldes pakkus ta tomatit Creole, kes võttis sellest suutäie ja tegi vastikusgrimassi. „Ma jään SoyPRO juurde.“ Ta ulatas tomati tagasi Lalji’le, kes sellele ahnelt lõpu peale tegi.

Bowman vaatas Lalji nälga ja naeratas. „Ma arvan, et sa oled piisavalt vana, et mäletada, milline toit vanasti oli. Sa võid siit võtta nii palju kui tahad, enne kui me lähme. See kõik sureb niikuinii.“ Ta pöördus ja kahlas uuesti läbi ülekasvanud aia, lükates kuivi viljakõrsi käskivate käeliigutustega kõrvale.

Aia taga oli kokku varisenud maja, viltu, nagu oleks mõni megadont selle ümber lükanud, seinad sisse rammitud ja väändunud. Sisse varisenud katus oli imelikult kaldus ja maja ühes otsas oli jahe ja sügav tiik, mille pind väreles vesilutikatest. Kusagilt oli toodud vihmaveetoru, mis juhtis vihmavee katuselt tiiki.

Bowman lipsas ümber tiigiserva ja kadus murenevaid astmeid pidi alla keldrisse. Selleks ajaks, kui Lalji ja Creo tema järel alla jõudsid, oli ta vändanud käima taskulambi ja selle tuhm pirn heitis keldrile vilkuvat valgust, kuni selle vedru maha keris. Ta väntas lampi uuesti, otsides midagi, krapsas siis tikku ja süütas laterna. Taht põles taimeõli peal kõrge leegiga.

Lalji vaatas keldris ringi. See oli vähese sisustusega ja niiske. Katkisel betoonpõrandal vedeles paar kaubaalust. Ühes nurgas oli arvuti, mahagonikarva korpus ja tilluke läikiv ekraan, tallalaud kasutamisest kulunud. Ühe seina ääres oli korratu köök, kus sahvririiulitel seisid reas teraviljapurgid ja laest rippusid näriliste eest kaitstuna kotid aiasaadustega.

Mees osutas maas vedelevale kotile. „Minu pagas.“

„Aga arvuti?“ küsis Lalji.

Bowman põrnitses masina poole. „Ei. Mul ei ole seda vaja.“

„Aga see on väärtuslik.“

„Kõik, mida mul vaja läheb, on mu peas. Kõik selles masinas on tulnud minult. Minu rasv põletatud teadmisteks. Minu kalorid tallatud andmeanalüüsiks.“ Ta kortsutas kulmu. „Mõnikord ma vaatan seda arvutit ja kõik, mis ma näen, on kuhtunud mina. Ma olin kunagi paks mees.“ Ta raputas otsustavalt pead. „Ma ei hakka seda taga igatsema.“

Lalji hakkas vastu vaidlema, ent Creo võpatas ja rapsas oma vedrupüssi välja. „Siin on veel keegi.“

Lalji nägi teda samal hetkel, kui Creo seda ütles: nurgas kükitas tüdruk, varjudes peidus, kõhn, tedretähnide ja õhukeste pruunide juustega olevus, silmad pärani. Creo langetas ohates vedrupüssi.

Bowman tegi kutsuva liigutuse. „Tule välja, Tazi. Need on need mehed, kellest ma sulle rääkisin.“

Lalji mõistatas, kui kaua tüdruk oli keldri pimeduses istunud ja oodanud. Ta nägi välja justkui ta oleks keldriga peaaegu ühte sulanud – juuksed sirged, tumedad silmad peaaegu üleni pupillid. Ta nähvas Bowmanile: „Ma sain aru, et siin oled ainult sina.“

Bowmani rõõmus naeratus kadus. „Kas te keerate selle pärast otsa ringi?“

Lalji silmitses tüdrukut. Kas too oli armuke? Laps? Lapsendatud metsik olevus? Ta ei osanud ära arvata. Tüdruk libistas oma käe vana mehe pihku. Bowman patsutas seda rahustavalt. Lalji raputas pead. „Tema on üleliigne. Sinu olen ma nõustunud viima. Valmistasin ette, kuidas sind transportida, kuidas sind piiridel ja kontrollide eest peita.“ Ta viipas tüdruku poole. „Temaga ei ole ma nõustunud. Sinusuguse transportimine on riskantne ja nüüd tahad sa seda riski veel selle tüdrukuga suurendada? Ei.“ Ta raputas otsustavalt pead. „See ei ole võimalik.“

„Mis vahet seal on?“ küsis Bowman. „See ei maksa sulle midagi. Vool kannab meid kõiki. Mul on piisavalt toitu meile mõlemale.“ Ta läks sahvri juurde ja hakkas riiulilt alla tõmbama purke ubade, läätsede, maisi ja riisiga. „Näed, siin.“

Lalji lausus: „Meil on toitu enam kui piisavalt.“

Bowman krimpsutas nägu. “SoyPRO niikuinii?“

„SoyPRO-l pole midagi häda,“ ütles Creo.

Vana mees irvitas ja tõstis üles purgi soolvees hulpivate roheliste ubadega. „Ei, muidugi mitte. Aga inimesele meeldib vaheldus.“ Ta hakkas täitma oma kotti purkidega, asetades need sinna ettevaatliku kõlksuga. Ta kuulis Creo vastikusnorsatust ja naeratas, äkitselt andekspaluv. „No siis kas või kehvadeks päevadeks.“ Ta toppis kotti veel viljapurke.

Lalji lõikas käega läbi õhu. „Küsimus ei ole teie toidus. Küsimus on sinu tüdrukus, ta on risk!“

Bowman raputas pead. „Ei ole risk. Keegi ei otsi teda. Ta võib koguni varjamatult reisida.“

„Ei. Sa pead ta maha jätma. Ma ei võta teda kaasa.“

Vana mees vaatas kõheldes alla tüdruku otsa. Tüdruk vaatas vastu ja tõmbas oma käe ta peost. „Ma ei karda. Ma saan ikka siin elada. Nagu enne.“

Bowman kortsutas kulmu ja mõtles. Lõpuks raputas ta pead. „Ei.“ Ta pöördus Lalji poole. „Kui tema ei saa minna, ei saa ka mina.“ Ta toitis mind, kui ma töötasin. Ma võtsin talt oma uurimistöö jaoks kaloreid, mis oleks pidanud olema tema jagu. Ma võlgnen talle liiga palju. Ma ei jäta teda siinsetele huntidele.“ Ta asetas käed tüdruku õlgadele ja tõmbas ta enda ette, enda ja Lalji vahele.

Creo tegi vastikusgrimassi. „Mis vahet seal on? Lihtsalt võtame ta kaasa. Meil on küllalt ruumi.“

Lalji raputas pead. Tema ja Bowman põrnitsesid teineteist üle keldri. Creo ütles: „Mis siis, kui ta annab meile arvuti? See oleks tasu.“

Lalji raputas kangekaelselt pead. „Ei. Mul on rahast ükskõik. Tema kaasavõtmine on liiga ohtlik.“

Bowman naeris. „Miks tulla kogu see maa, kui sa kardad? Pooled kalorifirmad tahavad mind maha lüüa ja sa räägid siin riskist?“

Creo kortsutas kulmu. „Millest ta räägib?“

Bowmani kulmud kerkisid üllatusest. „Sa ei ole oma partnerile minust rääkinud?“

Creo vaatas Lalji otsast Bowmani otsa ja tagasi. „Lalji?“

Lalji hingas sügavalt sisse, pilk endiselt Bowmanil. „Räägitakse, et ta suudab murda kalorimonopolid. Et ta võib piraatida SoyPRO-d.“

Creo oli hetkeks keeletu. „See on võimatu!“

Bowman kehitas õlgu. „Sinu jaoks ehk küll. Aga asjatundja jaoks? Kes on valmis pühendama oma elu DNA-heeliksitele? Enam kui võimalik. Kui olla valmis põletama sellise projekti nimel kaloreid, raiskama energiat statistika ja genoomianalüüsi peale, tallama arvutit läbi miljonite ja miljonite tsüklite. Enam kui võimalik.“ Ta pani käed ümber kõhetu tüdruku ja tõmbas tolle enda vastu. Ta naeratas Lalji’le. „Niisiis. Kas jõudsime mingile kokkuleppele?“

Creo raputas segaduses pead. „Ma arvasin, et sul on rahaplaan, Lalji, aga see…“ Ta raputas uuesti pead. „Ma ei saa aru. Kuidas kuradi moodi me selle pealt raha teenime?“

Lalji heitis Creole põlgliku pilgu. Bowman naeratas ja ootas kannatlikult. Lalji surus alla tungi haarata latern ja visata see talle näkku. Milline stoiline tüüp, endas nii kindel, nii lojaalne…

Äkitselt ta pöördus ja astus kiirustades trepi poole. „Võta arvuti kaasa, Creo. Kui tema tüdruk mingit tüli teeb, viskame mõlemad jõkke ja tema teadmised jäävad meile alles.“

 

 

Lalji mäletas, kuidas ta isa oli oma thali eemale lükanud, teeseldes, et tal on kõht täis, kuigi dal oli ta terastaldrikut vaevu määrinud. Ta mäletas, kuidas ta ema oli pannud tema taldrikule lisasuutäie. Ta mäletas, kuidas Gita oli vaikselt jälginud ja kuidas nad kõik olid siis jalad sirgu ajanud ja pere voodilt maha roninud, osmikus askeldanud ja teda silmnähtavalt ignoreerinud, kuni ta oma lisaportsjonit sõi. Ta mäletas, kuidas roti maitses, kuiv nagu tuhk, ja ikkagi oli ta sundinud end selle alla neelama.

Ta mäletas külvamist. Kuidas nad kükitasid isaga kõrbekuumuses, kollane tolm kõikjal nende ümber, ja matsid seemneid, mille nad olid kõrvale pannud, alles hoidnud, kui nad oleksid võinud need ära süüa, säästnud, kui need oleksid võinud muuta Gita vormikaks ja abielukõlbulikuks – kuidas ta isa naeratas ja ütles: „Nendest seemnetest tuleb sadu uusi seemneid ja siis saame me kõik hästi söönuks.“

„Kui palju seemneid nendest tuleb?“ oli Lalji küsinud.

Ja ta isa oli naernud ja sirutanud käed täiesti laiali ja paistnud nii suur ja võimas oma suurte valgete hammaste ja punaste ja kuldsete kõrvarõngaste ja kurruliste silmadega, kui ta hüüdis: „Sadu! Tuhandeid, kui palvetad!“ Ja Lalji oli palvetanud, Ganeša ja Lakšmi ja Krišna ja Rani ja Rami ja Višnu poole, iga jumala poole, kes talle pähe tuli, koos paljude teiste külaelanikega, kui ta kallas kaevust toodud vett tillukestele seemnetele ja pidas pimeduses valvet, et hinnalisi seemneid öösel välja ei kaevataks ja mõne teise taluniku põllule ei viidaks.

Ta istus seal igal öösel, külmad tähed pea kohal, vaatas seemneridu, ootas, kastis, palvetas päevad läbi, kuni ta isa lõpuks raputas pead ja ütles, et sest pole midagi kasu. Ja ometi oli ta ikkagi lootnud, kuni ta viimaks läks põllule ja kaevas seemned ükshaaval välja. Need olid juba lagunenud, tillukesed mädanenud laibad ta peos. Sama surnud ta peos kui päeval, mil tema ja ta isa olid need külvanud.

Ta oli kükitanud pimeduses ja söönud külmi surnud seemneid, teades, et ta peaks jagama, ent ometi võimetu oma nälga ohjeldama ja need koju viima. Ta kugistas need üksi alla, poollagunenud ja mullaga kaetud: tema esimene tõeline PurCal.

Varahommiku valguses pesi Lalji end oma adopteeritud kodumaa kõige pühamas jões. Ta kastis end üleni Mississippi mudasesse voogu, pestes endalt uneraskuse ja tehes end jumalate eest puhtaks. Ta tõmbas end tagasi pardale, veest libe, aluspüksid tilkusid ta lotendavalt tagumikult, pruun nahk sätendas, ja ta kuivatas end tekil rätikuga, vaadates üle vee, kuidas tõusev päike heidab jõe virvendavale pinnale kuldseid helke.

Kui ta oli end ära kuivatanud, pani ta enne oma altari juurde minekut selga uued puhtad riided. Ta süütas jumalatele lõhnaküünla, asetas Krišna ja tema lauto, heatahtliku Lakšmi ja elevandipeaga Ganeša tillukeste kujukeste ette U-Texi ja SoyPRO-d. Ta põlvitas kujukeste ees, kummardus põrandale ja palvetas.

Nad olid mööda jõge lõunasse triivinud, loovides rahulikult läbi kirgaste sügispäevade ja vaadates, kuidas lehed muudavad värvi ja ilm läheb jahedamaks.

Vaikne taevas oli kõrgunud nende pea kohal ja peegeldunud jõel, muutes Mississippi mudased vood sillerdavalt siniseks, ja nad olid sõitnud mööda seda sinist teed lõunasse, mööda seda suurt jõearterit, kuhu suubusid ojad ja lisajõed ja kokku ühendatud lodjarodud ja kus gravitatsioon tegi ise ära nende lõunasse viimise töö.

Ta oli nende sujuva allavoolu mineku eest tänulik. Esimesed lüüsid olid seljataga ja olles näinud, kuidas nuuskurkoerad ignoreerisid Bowmani peidupaika teki all, hakkas Lalji lootma, et reis ongi nii lihtne, kui Shriram oli väitnud. Sellegipoolest palvetas ta iga päev kauem ja kõvemini, kui intellektuaalomandipatrullid oma kiiretes paatides mööda tuhisesid, ja pani Ganeša kuju ette rohkem SoyPRO-d, lootes meeleheitlikult, et too kui takistuste kõrvaldaja kõrvaldab neid ka edaspidi.

Selleks ajaks, kui ta oma hommikupalvustega ühele poole sai, hakkas ülejäänud laevas elu ärkama. Creo läks tekilt alla ja lontsis kitsasse kambüüsi. Talle järgnes Bowman, kes kaebas SoyPRO üle ja pakkus pärandkoostisaineid, mida Creo vaatas suure umbusuga. Tekil istus Tazi laeva reelingul, õngenöör vees, lootuses saada konksu otsa üks nendest hiiglaslikest letargilistest ElusLõhedest, mis aeg-ajalt jõe soojas hämus vastu laeva kiilu põrkasid.

Lalji sidus laeva lahti ja asus oma kohale roolipinni juures. Ta vabastas väändevedrud ja laev puhises jõevoolu keskele, salvestatud džaulid täppisvedrudest ühtlase voona nirisemas, kui molekulid üksteise järel vabanesid, kindlalt esimesest väändest kuni viimaseni. Ta juhtis nõellaeva õõtsuvate viljalotjade vahele ja lukustas vedrud, lasi laeval triivida.

Kui Bowman ja Creo tagasi tekile tulid, küsis Creo parajasti: „…sa tead, kuidas kasvatada SoyPRO-d?“

Bowman naeris ja istus Tazi kõrvale maha. „Mis kasu sellest oleks? IO-tüübid leiaksid ju põllud üles, küsiksid litsentse näha ja kui neid ei esitata, need põllud ju lihtsalt põletataks maha.“

„Nii et mis kasu sust siis on?“

Bowman naeratas ja esitas hoopis vastuküsimuse. „Mis on SoyPRO kõige väärtuslikum omadus?“

„Selle kõrge kalorisisaldus.“

Bowmani naerulagin kaikus üle vee. Ta sasis Tazi juukseid ja nad vahetasid lõbustatud pilgu. „Sa oled lugenud liiga paljusid AgriGeni reklaame. „Energia kogu maailmale“, tõepoolest. Ah, AgriGen ja nendesugused armastavad sind ilmselt väga. Nii kergesti mõjutatav, nii … sõnakuulelik.“ Ta naeris ja raputas pead. „Ei. Kõrge kalorisisaldusega taimi oskab teha igaüks. Mis veel?“

„Seda ei kahjusta kärsakad,“ ütles Creo ärritunult.

Bowmani näole tekkis kaval ilme. „Jaa, tõele lähemal. Raske on teha taime, mis paneb vastu kärsakatele, keerdlehisusele, roostele, mullabakteritele, mis söövad läbi selle juured … meid vaevavad nüüd nii paljud haigused, nii paljud koletised ründavad meie istutatud taimi, aga mõtle, mis on see asi, mis meile SoyPRO juures kõige rohkem meeldib? Meile, kes me oleme AgriGen, kes „annab energiat kogu maailmale“?“ Ta viipas SuperFlavori logodega kaetud lotjade rodu suunas. „Mis teeb SuperFlavori tegevjuhi seisukohalt nii perfektseks?“ Ta pöördus Lalji poole. „Sina ju tead, indialane, kas pole? Kas mitte sellepärast ei võtnud sa ette kogu seda reisi?“

Lalji vahtis talle vastu. Tema hääl oli kähe, kui ta ütles: „See on steriilne.“

Bowman hoidis hetkeks Lalji pilku. Ta naeratus kustus ja ta langetas pea. „Jah, tõepoolest, nii see on. Geneetiline tupik. Ühesuunaline tee. Me maksame nüüd privileegi eest, mida loodus kunagi pakkus vabalt, vaid veidikese töö eest.“ Ta tõstis pea ja vaatas Lalji’le otsa. „Anna andeks. Ma oleksin pidanud mõtlema. Sa oled ilmselt pidanud tundma meie raamatupidajate optimaalse nõudluse prognooside mõju karmimalt kui enamik meist.“

Lalji raputas pead. „Sa ei saa vabandada.“ Ta noogutas Creo poole. „Räägi talle kõigest. Räägi talle, mida sa oskad teha. Mida mulle räägiti, et sa oskad teha.“

„Mõnedest asjadest on ehk parem mitte rääkida.“

Lalji ei andnud järele. „Räägi talle. Räägi mulle. Veelkord.“

Bowman kehitas õlgu. „Kui sina teda usaldad, pean ka mina teda usaldama, eks?“ Ta pöördus Creo poole. „Irvikkasse tead?“

Creo urahtas põlglikult. „Kahjurid.“

„Jajah, iga tapetu eest sajaline. Mul läks meelest. Aga mis teeb meie irvikkassidest säherdused kahjurid?“

„Nad ajavad karva. Tapavad linde.“

„Ja?“ utsitas Bowman.

Creo kehitas õlgu.

Bowman raputas pead. „Mõelda, et sinusuguste nimel raiskasin ma oma elu teadustööle ja oma kalorid arvutitsüklitele.

Sa nimetad irvikkasse nuhtluseks ja nad tõepoolest on seda. Mõned rikkad tellijad, kelle kinnisideeks oli Lewis Carroll, ja korraga on nad kõikjal, sigivad pärandkassidega, tapavad linde, uluvad öösiti, ent mis kõige tähtsam, nende järglased on hämmastaval üheksakümne kahel protsendil juhtudest absoluutselt puhtatõulised irvikkassid. Me loome uue liigi evolutsioonilise aja mõttes ühe hingetõmbega ja meie laululinnud kaovad peaaegu sama kiiresti. Veel täiuslikum kiskja, ent mis kõige tähtsam – selline, kes levib.

SoyPRO või U-Texi puhul võivad kalorifirmad taimed patentida ja kasutada intellektuaalomandipolitseid ja sensibiliseeritud koeri oma omandi välja nuhkimiseks, aga isegi IO-tüübid suudavad kontrollida ainult teatud arvu aakreid. Mis veel tähtsam, need seemned on steriilsed, lukus kast. Mõned võivad ju varastada siit ja sealt, nagu sina ja Lalji teete, aga kokkuvõttes olete te vaid väike kulurida bilansis, mis on kasumist tiine, sest mitte keegi peale kalorifirmade ei saa taimi kasvatada.

Aga mis saaks siis, kui me lisaksime SoyPRO-le ühe uue tunnuse, salaja, nagu mees, kes ronib oma parima sõbra naise otsa?“ Ta viipas käega jõge ääristavate roheliste põldude poole. „Mis siis, kui keegi poetaks moondavat õietolmu nendele kroonijuveelidele, mis meid ümbritsevad? Enne kui kalorifirmad koristavad saagi ja veavad sellest saadud seemned oma võimsate klipperilaevastikega üle kogu maailma, enne kui litsentseeritud diilerid tarnivad patenditud viljaseemned oma klientidele. Missuguseid seemneid nad siis küll tarnivad?“

Bowman hakkas tunnuseid sõrmedel üles lugema. „Vastupidavad kärsakale ja keerdlehisusele, jah. Kõrge kalorisisaldusega, jah, otse loomulikult. Geneetiliselt erinevad ja seetõttu mittepatenditavad?“ Ta naeratas korraks. „Võib-olla. Aga mis kõige parem, viljakad. Uskumatult viljakad. Täis aretuspotentsiaali.“ Ta nõjatus ettepoole. „Kujuta seda ette. Seemneid levitavad üle kogu maailma needsamad mölakad, kes neid alati on nii kiivalt oma taskus hoidnud. Seemneid, mis kibelevad paljunema, kibelevad tootma omaenda imelist järelkasvu, mis on täis sedasama õietolmu, mis kroonijuveelid üldse kõigepealt ära rikkus.“ Ta plaksutas käsi. „Ah, mis tore nakkus see oleks! Ja kuidas see leviks!“

Creo jõllitas teda, ilme moondumas õuduse ja lummuse vahepeal. „Sa oskad seda teha?“

Bowman naeris ja lõi jälle käsi kokku. „Minust saab uus Johnny Appleseed.“

 

Lalji ärkas äkitselt. Jõe pimedus tema ümber oli peaaegu täielik. Viljalotjadel kumasid mõned üleskeeratavad leedmajakad, mida toitis veevoolu tõmme vastu nende kohmakaid keresid. Vesi loksus vastu nõellaeva külgi ja kallast, kuhu laev oli kinni seotud. Tema kõrval tekil lebasid tekkidesse mähkunult teised.

Miks oli ta ärganud? Kauguses tegeles paar külakukke pimeduses võistukiremisega. Kusagil haukus koer, ärritunud mis iganes salajase lõhna või heli peale, mis koeri ehmatavad ja oma territooriumi kaitsma panevad. Lalji sulges silmad ja kuulatas jõe kerget lainetust, kauge küla hääli. Kui ta pingutas, suutis ta peaaegu ette kujutada, et lamab ühe teise küla varajases koidikus, kaugel eemal ja ammu kadunud.

Miks oli ta ärkvel? Ta avas uuesti silmad ja tõusis istukile. Ta pingutas pimeduses silmi. Mustava jõe taustale ilmus vari, vaevu nähtav liikuv laik.

Lalji raputas Bowmani, kattis teise käega ta suu. „Mine peitu!“ sosistas ta.

Üle nende libisesid valgusvihud. Bowmani silmad läksid suureks. Ta rapsas tekid maha ja kadus käpuli trümmi suunas. Lalji tõmbas Bowmani tekid enda omade juurde, et varjata magajate arvu. Valgusvihud sähvisid eredalt, libisesid üle teki, naelutasid nad paigale nagu putukad kollektsioonitahvlil.

Intellektuaalomandilaev jättis hiilimise, vabastas vedrud ja tuhises nende poole. See põrkas vastu nõellaeva ja kiilus selle vastu kallast. Pardale kargas kolm meest ja kaks koera.

„Säilitage rahu! Hoidke käed nähtaval!“

Silmipimestavalt eredad taskulambivihud sõelusid üle teki. Creo ja Tazi rabelesid tekkidest välja ja tõusid ehmunult püsti. Nuuskurkoerad urisesid ja kiskusid rihmade otsas. Creo taganes, käed kaitseks ees.

Üks IO-tüüpidest libistas taskulambivihuga üle nende. „Kes on selle laeva omanik?“

Lalji hingas sisse. „Mina. See on minu laev.“ Valgusvihk pöördus tagasi ja paistis talle otse silma. „Kas me oleme teinud midagi valesti?“

Juht ei vastanud. Teised kaks hargnesid tekil, vehkides oma lampidega üle laeva, otsides tekil inimesi. Lalji taipas, et erinevalt juhist olid need vaid poisikesed, vaevu nii vanad, et üldse vuntse või habet kasvatada. Lihtsalt udemetes poisikesed, kes kandsid vedrupüsse ja turvist, mis aitas neil ülbelt poosetada.

Kaks neist läks koertega trepi poole ja kinnitatud IO-laevalt hüppas pardale neljas. Taskulambivihud kadusid nõellaeva sisemusse, heites trepiavast ähvardavalt kõrguvaid varje. Creol oli kuidagi õnnestunud taganeda vastu nõellaeva vedrupüsside peidupaika. Ta käsi puhkas justkui juhuslikult kinnitusklambrite kõrval. Lalji astus sammu kapteni poole, lootes Creo impulsiivsusest ette jõuda.

Kapten pööras valgusvihu temale. „Mida te siin teete?“

Lalji peatus ja laiutas abitult käsi. „Mitte midagi.“

„Mitte midagi?“

Lalji mõistatas, kas Bowman oli jõudnud end korralikult ära peita. „See tähendab, me oleme siin lihtsalt ankrus, et magada.“

„Miks te ei peatunud Willow Bendi juures?“

„Ma ei tunne jõe seda osa hästi. Hakkas pimedaks minema. Ma ei tahtnud lotjade vahele jääda.“ Ta mudis käsi. „Ma olen antiigikaupmees. Me käisime põhjas vanades aedlinnades. See ei ole ebaseaduslik…“ Teda katkestas hõige altpoolt. Lalji sulges kahetsuses silmad. Mississippist saab tema matusejõgi. Ta ei jõua kunagi Gangesele.

IO-mehed tirisid Bowmani tekile. „Näe, mis me leidsime! Üritas end teki all ära peita!“

Bowman püüdis end neist lahti raputada. „Ma ei tea, millest te räägite…“

„Jää vait!“ Üks poisikestest lõi Bowmanile nuiaga kõhtu. Vana mees tõmbus kõverasse. Tazi sööstis nende poole, ent kapten krabas ta kinni ja hoidis teda kindlalt, suunates valgusvihu Bowmanile. Ta ahmis õhku.

„Pange ta raudu. Me tahame teda. Võtke teised sihikule!“ Vedrupüssid tõusid. Kapten põrnitses Lalji’t. „Antiigikaupmees. Ma peaaegu uskusin sind.“ Oma meestele ütles ta: „Ta on geenimuundaja. Ammusest ajast. Kontrollige, kas pardal on veel midagi. Diske, arvuteid, pabereid.“

Üks neist vastas: „All on üks tallalauaga arvuti.“

„Tooge see ära.“

Mõne hetkega oli arvuti tekil. Kapten vaatas oma vange. „Pange nad kõik raudu.“ Üks IO-poisikestest sundis Lalji põlvili ja hakkas teda läbi otsima, nuuskurkoer urises nende peale.

Bowman ütles: „Mul on tõesti väga kahju. Võib-olla on see mingi eksitus. Võib-olla…“

Äkitselt kapten karjatas. Meeste taskulambivihud pöördusid hääle suunas. Tazi rippus hammastega kapteni käe küljes. Kapten raputas teda justkui koera, püüdes teise käega oma vedrupüssi haarata. Ühe lühikese viivu jõllitasid kõik tüdruku ja temast palju suurema mehe vahelist kähmlust. Keegi – Lalji arvates üks IO-meestest – naeris. Siis rapsas kapten Tazi käe küljest lahti ja sai kätte oma püssi, siis kostis ketaste terav vihin. Taskulambid kukkusid kolinal tekile ja veeresid ringi, heites siia ja sinna suvalisi valgusvihke.

Läbi pimeduse vihises veel kettaid. Veerevas valgusvihus oli näha, kuidas kapten kukkus vastu Bowmani arvutit pikali, hõbedased kettad turvisest turritamas. Tema ja arvuti libisesid tahapoole. Pimedus. Plärtsatus. Koerad ulgusid, kas vabaks lastud või rünnates või vigastatud. Lalji viskus pikali ja surus end vastu tekki, kui metall üle tema pea vihises.

„Lalji!“ Creo hääl. Üle tekilaudade libises püss. Lalji roomas selle heli suunas.

Üks valgusvihkudest oli paigale jäänud. Kapten oli istukil, tema lõuast nõrgusid tumedad verenired. Ta tõstis püssi ja sihtis Tazit. Bowman sööstis valgusvihku, kaitstes tüdrukut oma kehaga. Ta tõmbus kägarasse, kui kettad teda tabasid.

Lalji sõrmed puudutasid vedrupüssi. Ta kobas pimeduses selle järele ja sai selle kätte. Ta pumpas korra, sihtis sammuhelide suunas ja lasi vedrupüssil vihiseda. Ühe IO-mees – poisike – tema kohal langes, verine, tekile kukkudes juba surnud.

Kõik jäi vaikseks.

Lalji ootas. Mitte miski ei liikunud. Ta ootas veel, sundis end hingama vaikselt, pingutas silmi, et näha varjudesse, mida taskulambid ei valgustanud. Kas ta oli ainus ellujäänu?

Üksteise järel said ülejäänud taskulambid tühjaks ja kõik sumbus pimedusse. Intellektuaalomandilaev põksus kergelt vastu nõellaeva. Kerge briis sasis jõe pajuseid kaldaid, tuues endaga kalade ja rohu mudast lõhna. Rohutirtsud siristasid.

Lalji tõusis püsti. Ei midagi. Ei mingit liikumist. Ta luukas aeglaselt üle teki. Ta oli kuidagimoodi oma jala välja väänanud. Ta kobas ühe taskulambi järele, leidis selle metalliläike järgi üles ja keris käima. Ta lasi vilkuva valgusvihuga üle teki.

Creo. Suur heledapäine poiss oli surnud, ketas kõris kinni. Purustatud arterist kogunes ta kõrvale vereloik. Natuke eemal lebas Bowman, ketastest ribadeks lastud, veri igal pool. Arvutit polnud näha, ilmselt üle parda. Lalji kükitas ohates laipade kõrvale maha. Ta tõmbas Creo verised patsid ta näo eest kõrvale. Poiss oli olnud kiire – nii kiire, kui ta uskus end olevat. Kolm turvises IO-meest ja koerad veel pealekauba. Ta ohkas veelkord.

Kuskilt kostis nuuksatus. Lalji suunas oma taskulambi selle poole, kartes, mida ta eest leiab, ent nägi vaid, kuidas tüdruk, pealtnäha vigastamata, Bowmani laiba juurde roomab. Ta tõstis korraks pilgu Lalji pimestavasse valgusvihku, ent siis põlvitas teda eirates Bowmani kohale. Ta nuttis, aga surus siis nuuksed alla. Lalji lukustas taskulambi vedru ja lasi pimedusel üle nende langeda.

Ta kuulatas uuesti öö hääli, palvetas Ganeša poole, et jõel poleks veel kedagi. Ta silmad kohanesid. Pimeduses eristus keset vedelevaid laipu põlvitava leinava tüdruku kogu. Ta raputas pead. Nii palju surnuid mõtte nimel, et sellisest mehest nagu Bowman võiks kasu olla. Milline raiskamine. Ta kuulatas, kas keegi on lärmi kuulnud, aga kõik oli vaikne. Paistis, et see oli olnud üksik patrull, teistega koordineerimata. Halb õnn, muud ei midagi. Üks killuke halba õnne, mis lõhkus hea õnne jada. Jumalad on tujukad.

Ta luukas nõellaeva sildumisköie juurde ja hakkas seda lahti siduma. Tazi tuli talle palumata appi ja kohmitses väikeste kätega sõlmede kallal. Lalji läks roolipinni juurde ja vabastas väändevedrud. Laev võpatas, kui kruvid tööle hakkasid, ja nad sööstsid jõe pimedusse. Ta lasi vedrudel tund aega käia, raisates džaule, sest tahtis tapmispaigast võimalikult kaugele saada, leidis siis abaja ja pani laeva ankrusse. Pimedus oli peaaegu täielik.

Pärast laeva kinnitamist otsis ta välja mõned raskemad esemed ja sidus need IO-meeste pahkluude külge. Ta tegi sama koertega ja hakkas siis laipu üle teki ääre lükkama. Vesi neelas need kiirelt alla. Tundus sündsusetu need nii hoolimatult vette visata, ent tal ei olnud mingit kavatsust nende matmisele aega raisata. Kui hästi läheb, hulbivad laibad vaikselt vee all, kuni kalad need puhtaks nokivad ja need koost lagunevad.

Kui IO-mehed olid vette lükatud, peatus ta Creo kohal. Nii imeliselt kiire poiss. Ta lükkas Creo üle parda, soovides, et oleks saanud talle matusriida ehitada.

Lalji hakkas tekki verest puhtaks küürima. Kuu tõusis ja kallas nad üle kahvatu valgusega. Tüdruk istus oma eestkostja laiba kõrval. Lõpuks jõudis Lalji tekipesuga temani. Ta põlvitas tüdruku kõrvale maha. „Sa saad aru, et peame tema ka jõkke viskama?“

Tüdruk ei vastanud. Lalji võttis seda kui nõusolekut. „Kui tahad midagi tema asjadest endale jätta, peaksid selle nüüd võtma.“ Tüdruk raputas pead. Lalji pani kõheldes käe tema õlale. „Jõkke maetud saada ei ole mingi häbiasi. Minna sellisesse jõkke nagu see siin on pigem hoopis au.“

Ta ootas. Viimaks tüdruk noogutas. Lalji tõusis püsti ja lohistas laiba laeva reelingu äärde. Ta sidus sellele raskused külge ja tõstis selle, jalad ees, üle reelingu. Vana mees libises ta käte vahelt jõkke. Tüdruk vahtis vaikides kohta, kus Bowman oli vette kadunud.

Lalji lõpetas küürimise. Hommikul peab ta uuesti pesema ja plekid liivaga üle hõõruma, aga seniks piisab. Ta hakkas ankruid sisse hiivama. Hetke pärast oli tüdruk tal jälle abiks. Lalji istus roolipinni juurde. Milline raiskamine, mõtles ta. Milline tohutu raiskamine.

Aeglaselt tõmbas jõgi nad sügavamale voolu keskele. Tüdruk tuli ja põlvitas tema kõrvale. „Kas nad tulevad meid taga ajama?“

Lalji kehitas õlgu. „Kui hästi läheb, siis mitte. Nad otsivad midagi suuremat, mis suudaks nii mitu nende meest kaduma panna. Meid on nüüd ainult kaks, me oleme nende jaoks väga väikesed tähtsusetud kalad. Kui hästi läheb.“

Tüdruk noogutas seda seedides. „Ta päästis mu. Muidu oleksin ma praeguseks surnud.“

„Ma nägin.“

„Kas sa külvad tema seemned maha?“

„Kui enam ei ole teda, kes seemneid teeks, ei ole ka kedagi, kes need maha külvaks.“

Tazi kortsutas kulmu. „Aga meil on ju nii palju.“ Ta tõusis püsti ja lipsas alla trümmi. Kui ta tagasi üles tuli, oli tal kaasas Bowmani toiduvarude kott. Ta hakkas sellest purke välja võtma: riis ja mais, sojaoad ja nisuterad.

„See on ju toit,“ protesteeris Lalji.

Tazi raputas kangekaelselt pead. „Need on tema Johnny Appleseedi seemned. Ta ei lubanud mul sulle öelda. Ta ei uskunud päriselt, et te meid kohale viite. Mind kohale viite. Aga sina saad ka need maha külvata, eks?“

Lalji kortsutas kulmu ja võttis maast ühe maisipurgi. Terad istusid purgis tihedasti koos, sajad terad, kõik patenteerimata, kõigis geneetiline nakkus. Ta sulges silmad ja kujutles põldu, sadu ridu rohelisi sahisevaid taimi, ja oma isa, kes naerab, käed laiali sirutatud, ja hüüab: „Sadu! Tuhandeid, kui palvetad!“

Lalji surus purgi rinna vastu ja aeglaselt levis üle ta näo naeratus.

Nõellaev jätkas reisi allavoolu, tähtsusetu pude Mississippi laias voos. Selle ümber kõrgusid loendamatud viljalodjad ja nad kõik triivisid läbi viljaka sisemaa lõunasse New Orleansi poole, värava poole, mis viib suurde laia maailma.