Pilt1

Ulmestaar Berit Sootak

Kes oled ning millega tegeled?

Kirjanikunimeks Berit Sootak, aga kuidagi juhtus niimoodi, et minusugune arvutimängurist nohik võeti naiseks, ja nüüd olen ma siis ametlikult hoopis Juhkam. Sündinud aastal 1996 ja tänapäevaste terminite kohaselt täitsa tõupuhas millennial/Y-põlvkond.

Viimsi Keskkooli lõpetasin aastal 2015 ja siis kolisin Tartusse. Võiks öelda, et Tartusse kolimine oligi esimene samm astumaks kirjanikuteele, kuid lühijutte-laule-luuletusi-stsenaariume kirjutasin juba päris väiksena. Ma olen alati öelnud, et kirjutamine on minu jaoks justkui mäng – see on lõbus ajaviide. Eks ma tahtsin juba siis saada singer-songwriter’iks ja näitlejaks – nagu vist kõik noored – aga laulda ma eriti ei oska ja minu näitlemiskarjääri tipp oli „Alpimajas“ ja „Süvahavvas“ kõrvaltegelase rollis. Siis ühel hetkel sain ma aru, et Lavakas mind ei taha ja näitlejat minust ei saa, et mis mul muud üle jääb, kui kirjutama hakata. Loominguline töö on see niiehknaa ja ehk on mul veel lootust saada mõne hea stsenaariumiga jalg meie kinomaastiku ukse vahele. BFM-i oleksin ma ilmselt sisse saanud, aga minu koduks on saanud Lõuna-Eesti ja siia ma ilmselt jäängi. Lootus on lollidele, ent sureb viimasena.

Igatahes, hariduselt olen ma toiduainetetehnoloog, sest kokkamine ja toiduteadus on alati olnud minu põhihobiks, ja hetkel töötan Tartus biotehnoloogiaettevõttes tehnoloog-tootearendajana. Samuti olen MTÜ Rabarada kommunikatsioonijuht, aga selle uhke tiitli taga peitub vaid see, et ma saan osa võtta ERASMUS+ projektidest ja aastas mitu korda reisida. Ideaalses maailmas veedaksin ma külmad ja pimedad talvekuud ringi rännates ja palmipuu all, mojito käes, kirjutades.

Tulevikus tahaksin ilmselt luua omaenda pruulikoda (õlu, jee!) ja selle kõrvalt edasi kirjutada. Mulle on alati meeldinud elada nn topeltelu nagu Clark Kent või Peter Parker, ja nõnda olengi ma päeval tähtsa näoga „teadlane“ ja õhtuti hullunud kirjanik, kes juba viiendat päeva ühte lõiku ümber kirjutab. Ühesõnaga, kui ma parasjagu tööl kliiniliselt puhtas laboris oma valge kitliga piimhappebaktereid ei analüüsi või kodus õhtupimeduses uut fantaasiaseiklust ei kriba, siis ma kas katsetan köögis uue toorainega, mängin arvutimänge/DnD-d või jalutan koeraga.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

See on hetkel väga hea küsimus, sest mul oli pikalt lugemispõud, aga nüüd olen mõne päevaga läbi lugenud Joel Jansi „Ajudraiveri“, Mann Loperi „Inglite linna“ ja alustasin Robert Jordani raamatuga „The Eye of the World“, mille eellugu „New Spring“ sai loetud ehk eelmise aasta alguses. Tegelikult on mul veel pooleli Sarah J. Maasi sari „Throne of Glass“, mille boxset’i ma endale jõuludeks ostsin, aga ma täitsa meelega lükkan nende lugemist edasi, et seda maailma mitte ühe hingetõmbega sisse ahmida.

Soovituse koha pealt ütlen ma nii, et kuigi ma pooldan alati kodumaiste kirjanike promomist, siis fantaasia-haldjate-draakonite ja vürtsikamate stseenide fännidele soovitan ma kindlasti lugeda Maasi teoseid. Igast roboteid ja draivereid ja küberpunki saab ka Eestist. Minu kiiks ja viga on see, et eelistan inglisekeelseid raamatuid – isegi „Witcherit“ lugesin meelsamini inglise kui eesti keeles. Olgugi öeldud, et poola keelt osates oleksin kindlasti originaaltekste lugenud.

Kuulan ma ainult ühte podcast’i ja selleks on arvutimängudele pühendatud „Puhata ja mängida“, vahepeal olin isegi toetaja, aga noh, teadagi pole tudengil alati kuu alguses seda viiekat välja käia. Valetan! „Tumedaid tunde“ olen ka vahepeal toetanud ning kuulanud – iseäranis enda lugu vist kolm korda. Priit Öövel teeb tõesti fantastilist tööd – suur au ja kiitus!

Filmide ja sarjade jaoks oleks ilmselt vaja eraldi artiklit, sest ma vaatan päevas umbes 2-3 tundi Netflixi/Disney+/Amazon Prime/HBO jne. „The Last of Us“ on väga hästi tehtud ja hetkel on pooleli „Mandaloriani“ kolmas hooaeg, ent see on varasematega võrreldes üsna igav. Samuti ei pea ma mainima oma nördimust „Wheel of Time’i“ ja „Rings of Poweri“ sarjade suhtes, ent „The Sandman“, „Stranger Thingsi“ uus hooaeg ja norrakate „Ragnarok“ on kõik väärt igat sekundit.

Ja kui mängudest rääkida, siis on mul tekkinud selline tendents, et ma mängin kõige rohkem alati siis, kui mingi muu asi rängalt peale pressib. Seega – kuna mul nüüd „Hingelinnu saaga“ kolmanda osa mustand äsja valmis, ei oska ega tahagi midagi teha. Ütleme siis nii, et sellel aastal olen piinlikult palju unetunde raisanud linnaehitussimulaatorite „Cities: Skylines“ ja „Civilization VI“ peale, vahepeal ehitan Simsis oma unistustemaja, „Hogwarts Legacy“ sai nädalaga tehtud ja „My Time at Sandrockil“ tuli just uus update välja. Nintendo Switchi peal on mul põhimäng „Animal Crossing“ ning Zelda, ja pleissi müüsin maha, et kunagi PS5 osta ja „God of War: Ragnaröki“ mängida. Oeh. Sai vist kõik. Mängude wishlist on ka ülipikk, kui mul vaid oleks seda aega, siis kindlasti ostaksin ka „Elden Ringi“, „Stray“, „Baldur’s Gate 3“ jne jne. Kõige rohkem ootangi vist „Cities: Skylines II“, mis peaks sellel aastal ilmuma.    

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Mis paelub – mõnus ja huvitav dialoog, natuke romanssi ja kõvasti särtsu, pinge ja intriig, DRAAKONID JA HALDJAD, ettearvamatud konksud ja „lugeja petmine“. Hea raamat on selline, kus ma ei pea pikka telliskivilaadset teksti diagonaalis läbi lugema. Ilmselt eelistangi, kui on hästi palju lõike, mitte üks põllukirjeldus kahel lehel ilma ühegi vaheta.

Pikad sõja-/kaklusstseenid ei ole ka päris meeltmööda, kui seal just midagi väga olulist ei juhtu. Eks kõik oleneb kirjastiilist. Diana Gabaldon võib kirjutada kasvõi kolmsada lehte prussakate kodusõjast ja mina loeksin seda päiksetõusuni, silmad juba väsimusest punased. Nagu juba mainitud, siis liiga pikad ümbruskonna kirjeldused ja Eesti telesarjade tasemel dialoog on minu jaoks täiesti aut. Päriselu ja raamatu vahe ongi see, et tegelasel on võimalik öelda iga lausega midagi tähtsat, midagi värvikat. Raamatutekst ei pea ja ei tohigi olla lihtsamoeline, vastasel juhul võin ka säästusarju vaadata, kus vestlus kõlab umbes sääraselt:

„Tere. Mina olen Berit. Kuidas sul läheb?“

„Tere! Mina olen Karli. Hästi läheb. Ja sul?“

Kusjuures just hiljuti lugesin taolist dialoogi ja – ausõna – pidin bussis keelde hammustama, et mitte liigselt ärrituda. Raisata paberit ja tinti sellise saasta jaoks? Kamoon! Ei taha nüüd kellelegi liiga teha, ent just selliste asjade pärast ei suuda ma paljude Eesti kirjanike noortekaid lugeda, veel vähem nendest lugu pidada. Stoori võib ju hea olla, aga teostus ja kirjakeel on ikka väga algtasemel. Kritiseerida on lihtne, aga kui eesmärgiks on noored lugema saada, head kirjandust lugema saada, siis peab ka hästi kirjutama. Eks me kirjanikena kõik areneme – peaksime arenema ja mõistma, et kvaliteet on kvantiteedist olulisem – kuid paraku on meil Eestis minu hinnangul noortekirjandusega suht nigel seis ja ühtegi viimastel aastatel ilmunud mitteulmelist noortekat ma ühelegi teismelisele soovitada lihtsalt ei saa.

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka vaid kolmega, vaid võib rohkem.

Märtsis käisin vaatamas Algis Astmäe lavastatud kohvikulavastust „Lilled Algernonile“ ja enne seda sain emalt koduseks ülesandeks jutt läbi lugeda. Nii lugu kui lavastus läksid ääretult hinge (ilmselt on kõik ulmefännid seda juba lapsest peale kümme korda läbi lugenud) ja nüüd kihutaksin kõik tuttavad seda vaatama, olgugi et peategelane Charly muudeti Jennyks.

Žanrieelistus on mul ikka ja alati YA fantasy. Mida kaugemale ja maagilisemasse maailma raamat mind viib, seda parem. Samuti ei väsi ma mainimast, kui väga ma austan Diana Gabaldoni („Outlander“), Sarah J. Maasi („Throne of Glass“, „Court of Thornes and Roses“, „Crescent City“) ja Sapkowski („Witcher“) teoseid, ja kuigi ma olen üritanud rohkem lugeda ka Eesti ulmet, siis päris lemmikut ei ole ma veel leidnud. Kui nüüd hästi mõelda, siis Jaagup Mahkra „Aafrika nõiad“ tõi samuti pisara silma.  

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Ma arvan, et mina ei leidnud ulmet, vaid ulme jõudis ise minuni. Ma mäletan veel väga värvikalt, kuidas kodus alatasa „Star Wars“ ja LOTR telekast tuli ja kuidas Jar-Jar Binks ja rääkivad puud mu lemmikud olid. Kui ma üldse midagi lugesin, siis lasteõudukaid ja teismeeas juba vampiirikad või midagi, kus on võimed, mingid ebapärasused. Miks lugeda masendavast argielust, kui ma kogen seda niikuinii? Eesti noortekaid jälestasin ma juba siis, sest koolis olid need kohustuslikus kirjanduses ja käsitlesid põhiliselt koolikiusamist, depressiooni, pidusid, lahkuminekuid, narkootikume, alkoholi… Väkk! Andke mulle draakonid ja päkapikud ja lillakates toonides haldjametsad. Andke mulle midagi maagilist, midagi fantastilist, mida ma ilma lugemiseta kogeda ei saa.

Ja kui ma ühel päeval tõsisemalt kirjutama hakkasin, ei tulnud pähe kordagi küsimus, kas see peaks olema ulmeline või mitte. Võib-olla on need müstilised olevused minu jaoks päriselt olemas.

On sul lemmikloomi?

Magistri ajal oli mul tõepoolest „koduloom“ Mulksu. Kui keegi on kunagi ise õlut ajanud, siis saate nimest aru küll. Ta istus mul elutoas ja hakkas tavaliselt öösiti häälitsema – mulksuma. Siis mingi hetk katsetasin erinevate teedega kombuchategu, öeldakse, et roheline ja must tee on kõige paremad, aga mina neid juua ei saa, ja libistasin oma teeseenepojukese hoopis kummeli-, kibuvitsa-, piparmündi- või mõne teise ürditee sisse. Ilmselt ei ole tavainimeste jaoks õllepärm ega teeseen küll koduloomad, aga nad on täitsa elusolendid, kes vajasid minu hoolt ja armastust. Vastutasuks sain liitrite kaupa tatraõlut ja kofeiinivaba kombucha’t.

Nüüd aga jagan ma voodit lausa kahe karvase härraga. Üks nendest on viikingilaadne tarkvaraarendajast Homo sapiens ja teine Canis lupus familiaris ehk meie pooleaastane Jack Russelli terjer Rico, kelle passinimeks tegelikult Guns n Roses, sest ta pidavat kutsikatest kõige häälekam olema. Siiamaani on ta täitsa viks ja viisakas poiss, magab mul alati kaisus ja peakene minu padjal, ja õues haugub kõikide Annelinna kajakate ja tuvide peale. Samuti on ta heaks reality check’iks, et kui ma olen juba kolm tundi järjest Simsi mänginud või kirjutamisega liiga hoogu sattunud, siis tuleb ta alati niutsudes õue paluma. Ideaalne sümbioos.

Pilt1

Pildi autor: Karli Juhkam

Berit ja Baby Yoda (Rico)


Õhtud eesti ulmega, aprill 2023: “Celestaali varjud”

Reedel, 14. aprillil toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Miikael Jekimovi jutukogu “Celestaali varjud” esitlus. Autorit küsitles Raul Sulbi.

Video salvestas Kersti Taurus.

"Õhtute" infot vt. ka ulmeühingu kodulehelt.

Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata Reaktori Youtube'i-kanalist


Noortekirjanduse ühing vestleb Meelis Kraftiga

Eesti Noortekirjanduse Ühingu kevadintervjuude sari jätkub! Tänane külaline Meelis Kraft (lausa tuntud ulmekirjanik!) pajatab oma raamatutest, inimestest ja tehisintellektist ning sellest, kuidas neid ilukirjanduse sisse panna, perekondliku tööjõu ärakasutamisest, noore lugeja mitte alahindamisest, teisest soost peategelase kirjutamisest, kirjutamisprotsessi eripäradest ja ajakavast ja veel muust. Küsitleb Lille Roomets.

Eelmise aasta kevadintervjuud on kogutud siia loendisse, selle aasta omad kogutakse siia

7. mail koguneb ENÜ online-raamatuklubi lugema Meelise uut noorteromaani Tiuhkamäe. 

Reaktoris jagub Meelise jutte nii Ivanovi kui Krafti autorinime alla, kuigi kirjanik-kirjastaja Kraft paistab rohkem arvustustesse ja intervjuudesse sattuvat. Näiteks: 

https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-meelis-kraft-vaartustab-ideid-ja-peab-eesti-ulmerahvast-erakordseks 

https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-meelis-kraft-saared 

https://www.ulmeajakiri.ee/?valkintervjuu-meelis-kraft-otse-romaanivoistluselt 

https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-meelis-kraft-veealused 

 

Noortekirjanduse ühing vestleb Carolin Kuuskmäega

Eesti Noortekirjanduse Ühingu kevadintervjuude sarja järgmine külaline on Carolin Kuuskmäe. Ta räägib oma noorteraamatust "Ekraani taga", Wattpadi avaldamiskeskkonnast, kogemusest noore kirjutajana, õpingutest neuroteaduste alal ja haigete laste unistuste täitmisest. Küsitleb Lille Roomets. 

Eelmise aasta kevadintervjuud on kogutud siia loendisse, selle aasta omad kogutakse siia

Veel soovitan  lugeda Reaktori intervjuud Caroliniga ja "Ekraani taga" raamatuarvustust.


Tartus avab uksed Utoopia Saatkond. Üleskutse!

Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituut avab kirjandusfestival Prima Vista raames Tartus, Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal Utoopia Saatkonna. Saatkond töötab 8. mai õhtust 13. mai hommikuni. Utoopia Saatkond on Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 sündmuse „Prima Vista 2024: Paremad ja halvemad tulevikud“ eelsündmus.

Rohkem saab sellekohta lugemist: https://kirjandusfestival.tartu.ee/tartus-avab-uksed-utoopia-saatkond-uleskutse/


Talinna ulmikute kolmanda reede kogunemine Mauruses

20230421 203058
20230421 202811
20230421 202747
20230421 202743
20230421 202808
20230421 202734
20230421 202711
20230421 202719
20230421 202659
20230421 202706
20230421 202703
20230421 202811

Pildistas Riho Välk


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0715)