Eric Brown – kirjandusliku hingesugulase lahkumine

Järelehüüe

Raul Sulbi

 

koeraga

Kogenud ulmefännil on tõelisi lemmikkirjanikke muidugi palju, minimaalselt ühe-kahe käe sõrmede jagu, aga võibolla rohkemgi. Seega ei maksa pealkirjas sedastatusse suhtuda ülearu kategooriliselt, aga mäletan, et kunagi ammu UlmeBAASis püüdsin eristada üldiselt väga meeldivate kirjanike seast neid, kelle looming kuidagi eriliselt sobib, kelle kirjanduslik veregrupp on nagu väga sarnane, kes võivad kirjutada sulle temaatiliselt üsna igavatel teemadel, aga kelle kirjutuslaad, kelle hääl sulle kuidagi eriliselt sobib. Toona, 2002. aastal leidsin selliste lemmikutena enda jaoks Lucius Shepardi ja Richard Bowesi. Viimase kümnekonna aasta jooksul on sellesse mitte ülearu suurde gruppi kindlalt lisandunud põhjainglismaalase Eric Browni nimi. Ja nüüd on ta surnud. 62-aastaselt, vähki.

Ma ei olnud Eric Browniga muidugi mingi sõber – olime veidi enam kui 20 aasta jooksul vahetanud tema eesti keeles avaldamise teemal peamiselt korralduslikes küsimustes vast kokku 6-7 e-maili, viimase neist veidi enam kui aastapäevad tagasi, 2022. aasta jaanuaris või veebruaris. Kummaline mõelda, et isegi Robert Silverbergiga olen vahetanud suurusjärgu võrra rohkem ja palju-palju pikemaid kirju ja oleme rääkinud märksa rohkem isiklikel teemadel ja ka ulme-eelistustest oluliselt põhjalikumalt. Ja kuigi ka Silverberg on ju üks mu suuri lemmikuid, on ta ikkagi rohkem nagu institutsioon, hiiglane 20. sajandi keskpaigast, tegelane ulmekirjanduse ajalooraamatuist, minust aga vaid napid 17 aastat vanem Brown oli peaaegu põlvkonnakaaslane või noh, piirnevast põlvkonnast.

Igatahes võtsin pärast viimaseid kirju Browniga vahepealse aasta jooksul korduvalt hoogu, et talle uuesti kirjutada ja paari erinevat tõlkeideed välja pakkuda, ühte ulmelist ja teist kriminaalkirjanduse vallast, aga plaaniks see jäigi. Lohutan end lohutult sellega, et ma ei teadnud ju... et tal just sel viimasel aastal mitte-Hodgkini lümfoom diagnoositi ja et ta inimest vastikult räsivat keemiaravi saama hakkas. Ja siis tuli 23. märtsi The Guardiani nekroloogi rubriigis täiesti ootamatult järelehüüe Eric Brownile, kust saingi sellest kiirelt kulgenud haigusest ja sellega kaasnenud veremürgitusse suremisest teada? Locuse veebiväljaanne mitu-mitu päeva surmateadet ei avaldanud, nii et ma neile lõpuks Euroopast Californiasse pahase kirja saatsin, kus irooniliselt küll Browni ebaolulisust Ameerika jaoks mainisin, aga siiski neid korrale kutsusin. Vastasidki kiirelt ja vabandasid, et neil kõik töötajad kas haiged või ära või hõivatud, aga siiski pandi kiirelt elementaarne nekroloog kokku ja avaldati päev hiljem ära.

 

omega

Kummalisel kombel ei olnud Eric Brown hoolimata üle 35 aasta väldanud loometeest ning kümnetest ja kümnetest romaanidest, lühiromaanidest ning jutukogudest kuigi oluline ulmekirjanik. Britannias oli ta kindlasti hinnatum, aga tema ülemaailmne (loe: Ameerika) läbilöök jäigi tulemata, kuigi tema raamatud ilmusid viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal peamiselt kirjastuse Solaris/Rebellion vahendusel üsna sünkroonselt ja sama väljanägemisega mõlemal pool ookeani.

Aga Browni loodud ulme ei olnud oluline, see ei olnud suur ja ambitsioonikas, see ei olnud sädelev ja plahvatuslik. See ei olnud aktuaalsetel ja «olulistel» teemadel (Naised! Vähemused! Nahavärv! Kliima!), kuigi kirjanik oli oma lemmikajalehe The Guardian vaimus normaalne briti liberaal ja seega mõistagi naiste, vähemuste ja eri värvi nahaga inimeste toetaja ja kliimamuutuse üle muretseja. Aga tema tekstid ei olnud võitlev-kraaklevad nagu hulludel vasakprogressiividel. Browni ulme oli vaikne, mõnus ja hubane. Soe, inimlik ja emotsionaalne... Mitte melodramaatiline, vaid just emotsionaalne sellisel rahulikul ja viisakal ja mõtlikul ning emotsioone omaette mekutaval moel. Browni ulme katsus keskseteks tegelasteks seada harilikke normaalseid inimesi, mitte mingeid sotsiaalseid või looduslikke friike, mitte üle-elusuuruseid kangelasi ja metropolitaanlikke meediaõhupall-kreatuure. Ka mitte koomilisi ega totraid tegelasi.

Kuigi Browni ulme oli ainekäsitluse ja teemade poolest piisavalt moodne (ütleme 1990ndatelik?), oli tema ulme vorm, tema käsitluslaad, tema lause väga vanaaegne ja klassikaline. Ta ei olnud kindlasti mingi kindla ajastu stiili teadlik ja kunstlik retrojäljendaja, vaid see vanaaegsus oli tema puhul täiesti loomulik, nii oli tema jaoks normaalne kirjutada. Mitte šokeerida vormi või teemadega.  Lugeja ehmatamine ega ulmeideedega nokauti löömine polnud kunagi tema eesmärk. Kuigi näiteks mingeid küberpunk-teemasid ja ideid ta loomingus leidub, ei olnud Browni ambitsiooniks kunagi oma lugejat singulaarsuse või mingite muude pööraste ulmeideedega uimaseks lüüa (nagu näiteks Charlie Strossil, kes on ju oluliselt edevam kirjanik). Mingit zeitgeist’ist tulenevat närvilist tõmblemist Browni loomingust naljalt ei leia, küll aga esitatud probleemide inimlikku läbitunnetatust, üldinimlikku humanismi. Klassikalise ulme imepärasuse tajuefekti (sense of wonder) oli aga Browni juttudes ja romaanides küllaga, seda absoluutselt võõra ja imepärase kogemisest tulenevat vaid ulmele omast tunnet.

telemass1

telemass2

Igatahes ei olnud Browni üleilmseks popautoriks ja menukirjanikuks mittesaamises niivõrd süüdi juhus, kuivõrd just tema loomingu sisemine, tunnetuslik sobimatus selliseks globaalseks tour de force’iks. Browni looming ei olnud glamuurne ega seksikas. Paljude tema põlvkonnakaaslastega läks ju teisiti. Meenutagem, et nii oma sünniaasta kui ka ulmedebüüdi poolest kuulus Eric Brown ju sellesse hiilgavasse briti meesulmekirjanike plejaadi, kes tulid kirjandusse 1980ndate keskel (mõne erandiga) briti uue ulmeajakirja Interzone sünnitatud revolutsiooni tuules, kelle loomingut sageli iseloomustati kui uut tõsiteaduslikku radikaalset fantastikat (new radical hard SF) ja barokset laiekraan-kosmoseooperit (widescreen baroque space opera). Eks need sildid kleebiti valdavalt Ameerikas ja Isaac Asimov’s Science Fiction Magazine’i kadunud supertoimetaja Gardner Dozois’ poolt, kes selliseid pompöösseid silte armastas.

Aga see kirjanike plejaad on tõesti muljetavaldav: Iain M. Banks, Stephen Baxter, Peter F. Hamilton, Alastair Reynolds, Paul J. McAuley, Ian McDonald, Ken MacLeod, Ian R. MacLeod, Charles Stross, Colin Greenland... ja mingil määral võis tinglikult sellesse nimekirja lisada ka heade sõprade Eric Browni ja Keith Brooke’i nimed. Jah, eks neil kõigil on omad erinevused ja kõigi nende loomingut ei saa kindlasti samade märksõnadega iseloomustada, aga mingis kõige üldisemas mõttes ühendab neid kõiki pärast ulmekirjanduse uue laine maiste-humanitaarsete teemade ja inimese sisekosmose avastamise prevaleerimist 1970ndatel jälle tagasipöördumine selle päris ulme, kosmose ja kaugete planeetide koloniseerimise ning võõraste tulnukrasside ja robotite, ajareiside ja paralleelmaailmade juurde. Ja seda siis muidugi 1980–1990ndate moodsamas kirjanduslikus võtmes. Kuigi paljud neist olid alguses eelkõige Interzone’i autorid, siis kummalisel kombel ei leidu nende loomingus eriti palju küberpunki, mille edendamisega ajakirja selle algusaastail just seostati. Tõsi, 1990ndail David Pringle’i käe all loobus ajakiri küberpungi ekstra propageerimisest ning keskenduski puhta ja sageli kosmilise taustaga uue kosmoseooperi edendamisele.

interzone
 

Igatahes, nagu öeldud, leidub ses nimekirjas küll neid, keda hakkasid armastama auhinnažüriid ja nominatsioonikomisjonid, küll neid, kes leidsid tee lugeja südamesse ja said ülemaailmseteks bestsellerimeistriteks, aga ka neid, keda tunnustas eelkõige kriitika. Ameerika põhiliste ulmeauhindade Hugo ja Nebula regulaarseteks kandidaatideks ja võitjaiks neist silmatorkaval kombel keegi eriti ei ole saanud, kuigi nende looming on nonde auhindade keskmistest võitjatest tänapäeval mäekõrguselt üle. Aga ju siis häirib mingi raskestikirjeldatav britilikkus.

Eric Brown ja tema parim sõber ulmekirjanik Keith Brooke, kes 1997. aastal asutas toona kiiresti üheks populaarseimaks uuema ulme veebikohaks saanud Infinity Plusi ja seda kümme aastat haldas, on kindlasti selle nimekirja vähem tuntud autorite seas. Ja ka vähem auhinnatud autorite seas. Kuigi Brownil on ette näidata kaks Briti Ulmeühingu BSFA auhinda (2000, 2002), kolm Interzone’i lugejaküsitluse võitu (1989, 1997, 2000) ja Euroopa Ulmeühingu parima noore ulmekirjaniku preemia 1991. aastast. Sellisena polnud ta siiski ei auhinnažüriide lemmik, menukirjanik ega ka kriitikute paipoiss. Ta oli kusagil seal vahepeal, tal oli kindlasti oma armastav ostjaskond, kuna muidu poleks kirjastused ju tema üha uusi ja uusi raamatuid välja anda võtnud, aga pigem loetigi teda selliseks kõvaks keskmikuks.

Mäletan oma isiklikku jõudmist Browni juurde üsna hästi. 1997. aasta lõpus tellisin endale TÜ õppelaenu eest portsu ameerika ja briti ulmeajakirju (Asimov’s Science Fiction, Fantasy & Science Fiction, Science Fiction Age ja Interzone), olles varem aasta jooksul Locust tellides lühiproosa arvustusveeru põhjal enamvähem selgeks teinud, mis ajakirjad mind võiksid rohkem huvitada (näiteks Analog jäi teadlikult tellimata). Ja juba esimesena saabunud paketis Inglismaalt Brightonist olid ajakirja Interzone kaks numbrit – november ja detsember 1997 ning neist teises leidus kohe Eric Browni ja Keith Brooke’i kahasse kirjutatud lugu «Under Antares», mis oli selline kaunis klassikaline ja vanaaegne planeediseiklus (planetary romance), traagiliste valikute tüüpi lõpuga. Meeldis, aga ei võtnud vaimustusest ohkima. Ega üldiselt on suure osa Eric Browni loominguga nii, et ma ei hinda seda sugugi alati maksimumhindega ja ülivõrdeid kasutades, aga jutustamislaadi mõnusus ja kirjaniku ning tema tegelaste väljendatav väärtuspilt, hea ja halva äratundmise laad klapib kuidagi iseäranis hästi sinu enda maailmatajuga.

 

starship1

starship2

Igatahes tulid edasi juba Interzone’i 1998. aasta märtsinumbris jutt «Vulpheous», vägagi sarnane planetaarseiklus peagi noovaks muutuva sureva päikesega maailmast Tartarusest, millest hiljem sai terve kogumikutäis jutte, juulis 1998 Science Fiction Age’is pala «Deep Future», millest sai kolm aastat hiljem ta enda ühe lemmikjutukogu nimilugu, ning septembris 1998 jällegi Interzone’is jutt «Onward Station», milles tutvusin esmakordselt kirjaniku Kéthani-maailmaga, kus seda nime kandev kosmosetulnukate rass on saabunud Maale ning võimaldanud kõigile soovijatele surematuse kingi. Ka selle tsükli lugusid kogunes 2008. aastaks omaette kogumiku jagu, aga enne veel, juba 2002. aastal oli ka kõigil eesti ulmesõpradel võimalik Eric Browni loominguga oma emakeeles tutvuda, kui siinkirjutaja kokku pandud antoloogias «Täheaeg 1. Sädelevad uksed» ilmus Andrus Igalaane tõlkes seesama Kéthani-tulnukate jutt «Vahejaam». Eriline edulugu seda pala Eestis ei tabanud, Stallkeri-küsitlusel jäi jutt 9. kohale, edestades siiski kõiki teisi tolle Täheaja-numbri tõlkeautoreid – Ian McDonaldit, Michael Swanwickit, Richard Paul Russot, Stephen Goldinit ja Alastair Reynoldsit, kes jäi lausa 27. kohale. Vaid Indrek Hargla tunnustas Ulmekirjanduse BAASis Browni pala kui tõelist tippnovelli. Mitmed BAASiarvustajad hakkasid aga autorit täiesti arusaamatult mingites perverssustes süüdistama, kuigi tegu oli äärmiselt inimliku ja kurva looga armastusest ja sellest, millisteks valikuteks Kéthani-kink inimesi sunnib.

Igatahes ei tundunud selle järel, et Browni peaks eesti keeles kohe edasi välja andma. Lugesin küll veel noil aastail veidi ta lühiproosat, aga siis tuli kirjaniku loomingule kaasaelamisse sisse pikem paus, kui oluliseks kerkisid muud teemad, autorid, huvid, nii et jõudsin Browni juurde tagasi alles 2010. aastal ning olen tostpeale tema loomingut põhjalikult ja süsteemselt tudeerinud. Küll kindlasti mitte kõike läbi lugenud, sest ta jõudis oma 35 loomeaasta jooksul olla ikka tõeliselt viljakas kirjanik. Kokku umbes 45 romaani, üle 20 lühiromaani ja umbes 15 novellikogu, lisaks hulk kokku kogumata lühiproosat (kokku üle 150 lühipala). Romaanide hulgas on ulmet vast nii 30 köidet, ülejäänu on kriminaalromaanid ning noortele ja lastele suunatud raamatud. Browni raamatuid ja jutte on tõlgitud Hiinas, Tšehhis, Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Iisraelis, Itaalias, Poolas, Rumeenias, Venemaal, Rootsis, Türgis, Soomes, Kreekas, Ungaris ja Jaapanis. Lisaks kohalikesse keeltesse ka Walesis ja Šotimaal.

 

brooke

Eric Brown sündis 24. mail 1960 Lääne-Yorkshire’is Haworthi linnakeses. 14-aastaselt viis elu ta Austraaliasse, kuhu jäigi Melbourne’i linna järgmiseks neljaks aastaks elama. Seal hakkas ta 15-aastaselt ka esimest korda kirjutama. 1980ndatel reisis ta palju Aasias ja Kreekas, kust ammutas hiljem palju inspiratsiooni oma raamatute jaoks. Tema ulmedebüüt ajakirjas Interzone toimus 1987. aastal, kuigi ühe lastenäidendi oli ta avaldanud juba 1982. aastal. Samal ajal kolis ta tagasi oma sünnilinna Haworthisse, abiellus ja jäi paikseks. Pulmas oli ta isameheks kusjuures just ta parimaid sõpru ulmekirjanik Keith Brooke. Viimased aastad elas Brown Lõuna-Šotimaal Berwickshire’is. Surm saabus 21. märtsil 2023. Teda jäid leinama abikaasa Finn ja tütar Freya.

Lisaks ilukirjanduse viljelemisele on Browni kontos ka mõnede ulmeantoloogiate koostamine, palju kahasse kirjutamist, alates Keith Brooke’ist ja Tony Ballantyne’ist ning lõpetades hea sõbra Stephen Baxteriga. Tema püsivaim pildis olek ulmealal oli aga ehk isegi ajalehe The Guardian ulmearvustajana, kus tema regulaarne (2 korda kuus) ulmeraamatute veerg ilmus ligi 15 aasta jooksul. Alles jaanuaris 2021 andis ta teatepulga üle teisele tuntud ulmekirjanikule Lisa Tuttle’ile, kes jätkab The Guardiani ulmearvustajana ka praegu. Igatahes pidi Brown arvustajana hoidma pidevalt silma peal kõige moodsamal uuel ulmel. Näiteks tema enda lemmikuteks ta põlvkonnakaaslastest olid Robert Charles Wilson ja Richard K. Morgan.


***

coney

Brown hakkas ulmet lugema 1970ndatel. Oma eriliste lemmikutena on ta välja toonud Alfred Besteri, Robert Silverbergi ja Michael G. Coney nimed. Paljulugenud ulmehuviline küsib siit vaid, et kes see Coney on? Coney oli koos Richard Cowperi ja veel mõne teise kirjamehega üks 1970ndate tugevamaid briti ulmekirjanikke, kelle looming aga üsna lühikest aega õitses ning kes juba järgmisel kümnendil suuresti pildilt kadus. Sajandivahetuse paiku sai Brown Coney’ga kontakti ja ärgitas teda uuesti ulmet kirjutama hakkama. Enne Coney surma 2005. aastal jõudsid nad kahasse kirjutada ühe loo, mis ilmus võrratus kuid lühiajaliseks jäänud šoti ulmeajakirjas Spectrum SF (2000–2002). Igatahes tundis Eric Brown Michael Coney’ga omamoodi hingesugulust ning tänu Browni eessõnadele Coney romaanide uusväljaannetele, olen nüüd isegi tema loomingu enda jaoks avastanud – ja mis seal salata: kogu eelkirjeldatud laadi poolest on Coney tõesti nagu 1970ndate Eric Brown. Ja ma ei taha selle võrdlusega kuidagi Coney’t alandada. Ometi oli sarnane ju ka mõlema mehe kirjanikusaatus: mitte kunagi jõuda esimesse ešeloni. Mitte et kumbki selle üle teab mis kurb oleks olnud.

penumbra

Igatahes märkas kriitika Browni esimeste tekstide juures selgeid Michael Coney mõjutusi. Nendeks olid siis nn. Nada kontiinuumi tulevikumaailma kuuluvad lühipalad Interzone’ist, mis ilmusid omaette kogumikuna «The Time-Lapsed Man and Other Stories» 1990. aastal, ja kirjaniku esimesed romaanid «Meridian Days» (1992) ja «Engineman» (1994). Esimese tegevus toimub Meridiaani-nimelise planeedi arhipelaagis ning selle keskmes on kunstnikud ja häviv maailm ning lisaks Coney’le on siin tugevaid J. G. Ballardi mõjutusi. Teine romaan kujutab maailma, kus Masinistide klass, kes suutis tähelaevu läbi Nada kontiinuumi mõttejõul liigutada, saades sellest pea narkootilist naudingut, on muutunud kosmiliste teleportatsiooniväravate kasutuselevõtu järel üleliigseks. Romaanis on kokku miksitud tuleviku biotehnoloogia ja küberpunk ning midagi selles Masinistide klassi kujutamises meenutab Cordwainer Smithi loomingut. 2010. aastal ilmus kirjanikul romaanist ümbertöötatud variant ühtede kaante vahel koos kõigi Masinisti-maailma lugudega Interzone’ist.

«Penumbra» (1999) on hoogne kosmoseseiklus täis tähelaevu, tulnukaid, kadunud kolooniaid, aga nagu kirjanikul ikka, on siingi keskmes tegelaskujud, kellele lugejal on kerge kaasa elama hakata. Õieti tabasid kirjanikku 1990ndate teisel poolel kirjastuste poolt mitmed tagasilöögid, mitu ta romaani lükati tagasi ning need ilmusid alles uue sajandi alguses, nii et selle perioodi teoste ilmumisdaatumid ei näita tingimata nende tegelikku kirjutamisjärjekorda. Üldse keskendus Brown 1990ndatel rohkem lühiproosale ning kirjutaski vaid kuus romaani. Ka veel uue sajandi alguses antud intervjuudes pidas kirjanik end ikka veel rohkem jutu- kui romaanikirjanikuks.

virex

Tema sajandivahetuse suurimaks tööks oli Virexi-triloogia ehk romaanid «New York Nights» (2000), «New York Blues» (2002) ja «New York Dreams» (2004), mis on õigupoolest ulmekuues kriminaalromaanid, mis seovad kokku tehisintellekti ja virtuaalreaalsuse probleemid lähituleviku allakäivas Ameerikas New Yorgi noir-esteetikaga. Need kiiretempolised värvikad krimithrillerid kadunud isikute otsimisele keskenduva detektiiv Hal Halliday seiklustest peaksid sobima ka neile, kes ulmet kui ideekirjandust muidu põlgavad. Ning ka need raamatud ei ole kirjutatud ilmumisjärjekorras.

Brown armastas alati rõhutada, et kuna kirjanik peab kirjutama teemadest, mida ta valdab, siis kirjutabki tema sageli kirjanikest ja kirjutamisest, kuna seda teemat ta kõige paremini valdabki. Üldse rõhutas kirjanik intervjuudes tekstide kirjutamise olulisust ja leidis, et raamatud on üks parim asi, mida endast pärast surma maha jätta. Esimeseks kirjaniku paljudest eraldi köitena ilmunud lühiromaanidest oligi õudussugemetega teadusfantastiline lühiromaan «A Writer’s Life» 2001. aastal väikekirjastuses PS Publishing, mis ilmus pealkirja «Kirjaniku elu» all Kristi Kartaševi tõlkes eesti keeles antoloogias «Hirmu ja õuduse jutud II» (2019) ning kirjeldas, kuidas üks kirjanik avastab ühe teise, sama vähetuntud kirjaniku ning satub tema antikvaarselt haruldase loomingu ja veelgi salapärasema isiku lummusse. Ei ole vist vaja rõhutada, kui isiklikult oluline see tekst minu jaoks on – selle avaldamine eesti keeles oli mu jaoks üks tõelisi kirjastamis- ja toimetamiskarjääri tippsündmusi ning reaktsioon sellele tekstile eesti ulmepubliku seas oli mõistagi ootuspärane – vaikus.

bengal-kolmik

Aga eks selliseid kibestumisi koges ka Eric Brown. Kirjastajad lükkasid vana sajandi lõpus tagasi ta romaanikäsikirja «Bengal Station», mida ta ise pidas oma tollase loomingu tippsaavutuseks. Romaan leidis kirjastaja alles 2004. aastal, kui autor oli seda tugevasti ümber teinud ning ligi 30 000 sõna jagu teksti välja kärpinud. Romaan räägib telepaatilise detektiivi Jeff Vaughani seiklustest Bengali lahe kohal asuvas Bengal Stationi nime kandvas Maa kosmoseväravas. Kirjanikul oli plaan sarja jätkata, kuid lõpuks alustas ta seda hoopis uuesti, kui oli 2007. aastani endale lõpuks Solaris Booksi näol pühendunud ja korraliku kirjastaja leidnud. Bengali jaama triloogia esimene romaan «Necropath» (2008) ongi tegelikult 2004. aasta romaan ümber või õigemini uuesti kirjutatuna. Sarja teine ja kolmas osa «Xenopath» (2009) ja «Cosmopath» (2009) viivad telepaatilise detektiiviagentuuri heaks töötava Vaughani juba teistele planeetidele saladuslikke juhtumeid lahendama. Kogu selles tsüklis on aga tugevalt kohal India ja Tai hõng ja atmosfäär ning koloriit, mida kirjanik ise oma noorusrännakutel 1980ndatel oli kogenud.

Enne Solarise rüppe jõudmist kujunes kirjanikule aga vägagi viljakaks aastaks 2005, mil ilmus palju eriilmelisi raamatuid. Noovaks muutuva päikesega Tartaruse maailma jututsükkel – 8 lühiromaani ja juttu – sai katuse alla ja ilmus ühtede kaante vahel pealkirjaga «The Fall of Tartarus» ning sellest sarjast leiab mõned kirjaniku tugevaimad tekstid («Hunting the Slarque», «Dark Calvary», «Destiny on Tartarus»).

Kuna möödus 100 aastat prantsuse ulmeklassiku Jules Verne’i surmast panid Eric Brown ja meisterantologist Mike Ashley sel puhul kokku originaalantoloogia «The Mammoth Book of New Jules Verne», kuhu tänapäeva kirjanikud kirjutasid lugusid Verne’i maailmadest, järgesid tema kuulsatele teostele ja üldse Verne’i-töötlusi. Brown ise avaldas tollal veel pea eksklusiivselt lühiromaanidele keskendunud väikekirjastuses PS Publishing pikema lühiromaani «The Extraordinary Voyage of Jules Verne», milles seikleb, nagu arvata võibki, kogu aegruumi kontiinuumi ulatuses ja omaenda teostes kirjeldatud maailmades Jules Verne isiklikult.

 

verne

Kirjanikud, mitte ainult väljamõeldud, vaid ka reaalselt eksisteerinud, olid Brownile olulised. Õigupoolest oli ta juba oma esimeses novellikogus 1990. aastal avaldanud lühiromaani «The Inheritors of Earth», mille peategelaseks oli H. G. Wells. Nüüd jätkas Brown seda temaatilist liini Verne’iga. Lühiromaanis «Gilbert and Edgar on Mars» (2009) satuvad Marsile Gilbert Keith Chesterton ja Edgar Rice Burroughs. Lühiromaanis «The Martian Simulacra: A Sherlock Holmes Mystery» (2018) on kokku sulatatud Sherlock Holmesi mõistatused ja H. G. Wellsi «Maailmade sõda», figureerib ka sir Arthur Conan Doyle’i «Kadunud maailmast» tuntud professor George Edward Challenger.

2005. aastasse mahtus veel ka lühiromaani «Approaching Omega» ilmumine, mis räägib sündmustest koloonialaeval, mis veab 5000 külmaunes kolonisti kehasid uude maailma. Kui aga nende und kontrollima pidava hooldusmeeskonna liikmed rutiinse vaheaja järel üles äratatakse, avastavad nad oma õuduseks, et laev on vigastatud ning palju koloniste puudu.

2007. aastal sai PS Publishingis alguse kirjaniku lühiromaanide tetraloogia ilmumine, mis kujutavad  Maalt Delta Pavonis IV tagahoovi planeedile Chalcedony’le ümber asunud David Conway seiklusi, kes seab end sisse planeedi ühes rannas vedeleva hüljatud ning kummitava tähelaeva vrakis. Tsüklisse kuuluvad «Starship Summer» (2007), «Starship Fall» (2009), «Starship Winter» (2012) ja «Starship Spring» (2012). Valmimise järel ilmus tsükkel ühe kogumikuna «Starship Seasons» (2013) ning 2016. aastal lisandus neile eraldi köitena veel jutustus «Starship Coda». Nagu peatselt näeme, rakendas Brown sellist vormivõtet lühiromaani-tsüklite avaldamisel edaspidigi.

helix

2007. aastal leidis aga Brown endale stabiilse ja autorist hooliva kirjastuse Solaris. Esimesena ilmuski seal kirjaniku vahest tuntuimaks ja menukaimaks peetav kosmosesõja lugu «Helix», millele 2012. aastal lisandus järg «Helix Wars». Tulevikus Maa hävimise eest põgenev koloonialaev Lovelock teeb viis sajandit pärast oma reisi algust hädamaandumise kummalisele jääplaneedile. Peagi avastatakse end aga hoopis hiiglaslikust kümmet tuhandet maailma hõlmavast tulnukate loodud tehisheeliksist, mis on mässitud ümber kauge tähe. 200 aastat hiljem puhkeb Heeliksi eri maailmade tulnukate ja maalaste vahel aga sõda. Tsükli teise romaaniga kandideeris Brown muuseas Philip K. Dicki mälestusauhinnale.

2008. aastal jõudsid Solarise vahendusel ühtede kaante vahele kirjaniku Kéthani-tsükli palad – 10 juttu – samanimelises kogumikus ning seegi temaatiline kogumik sisaldab kirjaniku mõningaid tugevamaid novelle. Üldse on Eric Browni kirjanikukarjäär ses mõttes kummaline, et tema silmapaistvaimad lühiproosapalad ei ole üldiselt sarjavälised üksikjutud, vaid just suurematesse tsüklitesse kuuluvad tekstid nagu Nada kontiinuumi, Tartaruse või Kéthani-maailma lood.

Solarises ilmunud üksikromaanidest väärib märkimist «Guardians of the Phoenix» (2010), mille alusmaterjaliks oli samal aastal Mike Ashley teema-antoloogias «The Mammoth Book of Apocalyptic SF» ilmunud samanimeline pea lühiromaani mõõtu jutustus. Lugu jutustab postapokalüptilisest maailmast, kus kliimakatastroof, tuuma- ja bioloogiline sõda on hävitanud inimtsivilisatsiooni, Maa on kõrbeks muutunud ning üksikud ellujäänud otsivad vett ja teed veekogude juurde.

 

kethani

2011. aastal ilmus Eric Browni üheks ambitsioonikamaks tekstiks peetav romaan «The Kings of Eternity», mille sünnilugu on kaunis segane. Otseselt olid selle romaani algmaterjaliks 2000. aastal ilmunud samanimeline jutt ning 2002. aastal Interzone’is järjejutuna ilmunud lühiromaan «The Blue Portal», mis mõlemad romaani inkorporeeriti. Omamoodi on see romaan aga ka lühiromaani «Kirjaniku elu» temaatiline edasiarendus. Romaan lahkab sarnaseid teemasid, kuid on siiski täiesti omaette süžeega, kuid üsnagi sarnaste tegelastüpaažidega. Ka romaanis on tegu tulnukate loodud ruumiväravaga kusagil Inglismaa maakohas, millega kokkupuude annab kirjanikule surematuse, ka romaanis peab kirjanik oma identiteeti mõnekümne aasta järel veidi teises vormis uuesti looma, et oma mittevananemisega mitte kahtlust äratada jne. Brown ise määratles seda teost Wellsi-aegse žanrinimetusega ’scientific romance’ ning rõhutas, et tema jaoks on see eelkõige uurimus argise ja sügavalt fantastilise maailma lõikumisest ning tegelaste käitumisest neis ekstreemseis oludes.

Hoopis veider on aga Eric Browni tegelaste nimede valik: kui lühiromaani «Kirjaniku elu» minajutustaja on kirjanik Daniel Ellis, kes uurib obskuurse kirjaniku Vaughan Edwardsi kummalist saatust ja salapärast kadumist, siis «Igaviku kuningates» tegutsevad kirjanikud Daniel Langham, Jonathan Langham ja Edward Vaughan. Eric Browni ühe hilisema romaanisarja mõrvalugude lahendajaks on krimikirjanik Donald Langham. Ja eks kogenum Browni-lugeja leiab neid korduvaid nimemotiive ta loomingust veel ohtralt: näiteks Bengali jaama tsükli peategelane telepaat Jeff Vaughan.

Kirjastuse Abaddon ühismaailma Weird Space kirjutas Brown kolm pretensioonitut kosmoseooperit «The Devil’s Nebula» (2012), «Satan’s Reach» (2013) ja «The Baba Yaga» (2015), viimase kahasse Una McCormackiga, kes kirjutas sarja veel ka neljanda raamatu.

binary

Romaan «The Serene Invasion» 2013. aastast jutustab tulnukate invasioonist sõdadest ja terrorirünnakuist ning vaesusest räsitud maailma 2025. aastal. Tulnukad panevad Maa biosfäärile peale neuroloogilise blokaatori, mis ei luba elusolendeile vägivaldset käitumist, lisaks annavad nad inimkonna käsutusse enneolematud energiaallikad. Fix-upromaan «Salvage» (2013) on kokkukirjutus aastail 2007–2013 perioodikas ilmunud lühipaladest. Tegu on hoogsa kosmoseooperiga Sinclair’s Landfalli nimelisel lõbuplaneedil. «Binary System» (2017) koosneb kahest varem eraldi vaid e-raamatuna ilmunud lühiromaanist. Tegu on värvika planeediseiklusega Jack Vance’i varase loomingu vaimus, kus Delia Kemp on tähelaeva-õnnetuse järel sattunud Valinda nimelisele erinevaid tulnukrasse täis jääplaneedile ning peab nende eest üle planeedi fantasmagoorilise maastiku lõunasse põgenema.

Browni lühiromaanide tsüklis Telemass seikleb Matt Hendrick oma röövitud tütre ja eksnaise jälgedes mööda erinevaid eksootilisi planeete. Lühiromaanideks on «Famadihana on Fomalhaut IV» (2014), «Sacrifice on Spica III» (2014), «Reunion on Alpha Reticuli II» (2016) ja «Exalted on Bellatrix I» (2017). 2019. aastal ilmus tsükkel ühtede kaante vahel kogumikuna «The Telemass Quartet» ning samal aastal tuli eraldi vihikuna välja veel tsüklit lõpetav jutustus «Telemass Coda».

 

kontiki1

kontiki2

Telemassi ja Tähelaeva tsükli kõrval kolmas analoogiline lühiromaanide sari Browni loomingus on kahasse vana sõbra Keith Brooke’iga kirjutatud Kon Tiki tsükkel. See jutustab Kon Tiki nimelise inimkonna esimese päikesesüsteemi välise tähelaeva ekspeditsioonist uue elukõlbuliku planeedi otsinguil, mis leitaksegi Newhaveni nimelise taevakeha näol, ning samal ajal üha elukõlbmatumaks muutuval koduplaneedil Maal kerivatest pingetest. Sarja kuuluvad lühiromaanid «Dislocations» (2018), «Parasites» (2018), «Insights» (2019) ja «Iterations» (2020). Tervikuna neid veel välja antud polegi. Küll aga ilmus 2022. aastal omaette köitena tsüklit lõpetav jutustus «Kon Tiki Coda».

2020. aastal avaldas Brown Sherlock Holmesi romaani «The Martian Menace», milles kuus aastat pärast Wellsi «Maailmade sõja» lõppu saabub marslaste teine invasioon – seekord inimkonnaga, kelle kätte on langenud Marsi tsivilisatsiooni tehnikasaavutused, rahu tegema. Kui aga tapetakse silmapaistev Marsi filosoof, kutsutakse tema mõrva lahendama Sherlock Holmes ja doktor Watson.

wormhole

2021. aastasse jäi kaks lühiromaani. «On Arcturus VII» on taas kord kosmoseooper, kus planeedipioneer Jonathan James saadetakse missioonile suletud põrgulikule kasvuhooneplaneedile Arcturus VII. «Ace Doubles» on aga jällegi omapärane lugu kirjaniku vaatenurgast. Ed Bentley naine jätab ta maha ning kirjastaja loobub edasisest koostööst, misjärel peab ta hakkama variautorina kirjutama ulmeromaani noorele juutuuberile, kelle kodu varjab ebamaist saladust.

2022. aastal ilmus Eric Browni ja Keith Brooke’i uue lühiromaani-tsükli esimene raamat «Enigma Season». Peatselt lubati ka sarja teist osa «Enigma Exposed», mis pole tänaseks veel ilmunud. See tsükkel kujutab lohutut maailma, kus inimkond on sõjast ja kliimakatastroofidest hävinud Maa pinnalt kolinud turvalisse tunnelitesüsteemi ja kuplite alla elama ning vihm ja valgus, õpetatakse lastele, on kõige mürgisemad ja tapvamad loodusnähtused.

Kirjaniku viimase eluajal trükivalgust näinud teosena tuleb mainida kahasse Keith Brooke’iga kirjutatud romaani «Wormhole», mis ilmus novembris 2022. Mahukas romaan räägib keeruka süžeega loo 22. sajandist, kui inimkond on kliimareostuse ja muude ohtude pärast otsimas võimalusi asuda koloniseerima päikesesüsteemi väliseid planeete. CERNi teadlaste leiutatud ussiaugu-tehnoloogiat saab rakendada ühel neist planeetidest, kuhu reis võtab aega 80 aastat. Midagi hirmsat juhtub aga poolel teel selle laevaga ning lugu ongi esitatud krimiloo võtmes, mis püüab lahendada selle laevareisiga seotud saladusi.

 

***

 

kogumikud

Jutukogusid jäi Eric Brownist maha mitu, kuid lisaks juba mainitud debüütkogumikule 1990. aastast väärivad neist märkimist vaid mõned. «Parallax View» on kahasse Keith Brooke’iga kirjutatud planetaarseikluste kogumik, kust leiab ka minu esmaloetud Browni jutu – «Under Antares». Sellest kogust on ilmunud mitu erineva sisukorraga versiooni, kõige kanoonilisem on viimane, 2013. aasta väljaanne. 2019. aastal andis Browni teine ihukirjastus Solarise kõrval, PS Publishing kahes köites välja kirjaniku lühiproosa paremiku. Kokku 500 leheküljel ilmus veerandsada juttu. Köited kandsid pealkirju «The Disciples of Apollo. The Best Short Stories of Eric Brown» ja «The Ice Garden and Other Stories».

Veidi ebatüüpilisematest raamatutest Browni bibliograafias vajavad ära märkimist veel järgmised. 2012. aastal ilmus õudusjuttude kogu «Ghostwriting», milles leiduvat kaheksat pala pidas kirjanik lisaks lühiromaanile «Kirjaniku elu» oma ainsateks õudustekstideks. «Ma ei kirjuta just palju tondi- ega õudusjutte, aga selle tegevuse ajal ma tõeliselt naudin neid,» ütles ta ise.

 

jani

Rudyard Kiplingi loomingust inspireerituna sündisid kaks noorteromaani – «Jani and the Greater Game» (2014) ning «Jani and the Great Pursuit». Nende tegevus toimub alternatiivajaloolisel ning aurupungilikul 1925. aastal Briti Indias, kus 18-aastane Janisha Chatterjee satub erinevatesse brittide, hindude, hiinlaste ja venelaste vahelistesse konfliktidesse.

Eluaegse krimikirjanduse sõbrana alustas Eric Brown 2013. aastal teostetsüklit, mille kirjutamist ta ise viimase kümnekonna aasta jooksul ilmselt kõige rohkem nautis. Romaanis «Murder by the Book» asuvad vastutahtsi mõrvalugusid lahendama 1955. aasta Londonis edukas detektiivromaanide autor Donald Langham ja tema homoseksuaalist ekstravagantse kirjandusagendi nooruke assistent Maria Dupré. Amatöördetektiivide vahel puhkevad peagi ka romantilised tunded. 2022. aastal ilmus selle tsükli üheksas romaan. Üldiselt võiks neid iseloomustada kui kõige ericbrowniliku kvintessentsi. Kõik, mis Browni ulmes on olnud head ja tunnustusväärset on ka neis hubase kriminaalromaani žanri esindustekstides olemas. Kuigi jah, ilma fantastilise elemendita muidugi.

 

krimi

Nagu käesolevast napist ülevaatest nähtus, oli Eric Brown erakordselt viljakas ja mitmekülgne kirjamees. Teatav hulk tema teoseid (lasteraamatud) jäid siin üleüldse käsitlemata. Silma torkab ka, et Browni kirjutamistempo tema viimaseil elu- ja loomeaastail ei vaibunud, vaid ehk isegi kiirenes. Ma saan vaid loota, et ehk õnnestub kirjaniku pärijatega kokkuleppele jõuda ja järgnevail aastail ilmub eesti keeles midagi Browni loomingust, mis jäi tema endaga eelmise aasta jooksul kokku leppimata. Sest ma endiselt loodan, et Browni selge ja lihtsa, veidi argisegi kirjutuslaadi ja seda fantastilisemate ulmemaailmade vastu on meil siin Eestis potentsiaalselt huvi olemas.

Üle kolme aastakümne aktiivselt romaane ja lühiproosat avaldanud kirjanikuna oli Eric Brown eelkõige siiski teaduslik fantast, mitte fantaasia- ega õuduskirjanik, kuid tumedamaid toone leidub ka tema SF-romaanides, mis sageli olid üsna apokalüptilised, kummalise üleloomuliku kirjanduse (weird fiction) motiive võib jällegi leida mitmes ta teadusfantaasiaks (science fantasy) liigituvas teoses. Õnneks on mul endal veel 15–20 köidet neist (sõltub, kuidas sarja-asju loendada) Eric Browni tekstidest lugemata, mis on ainus vilets lohutus selle traagilise surmateate taustal.

Requiescat in pace, Eric Brown! Ja aitäh nende lugematute tundide eest võrratu ulme ja võrratu kirjanduse seltsis neis lummavais maailmades!

ericbrown

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1029)