Kiilaspäine+Tõnis

Uus tüdruk

Hannes Ilmjärv

Kooli tuleb uus tüdruk Tamara, kes aitab Katrinit kiusajate vastu. Talle meeldib nukkudega mängida.   

Küllap on autor kirjutanud seda jutuvõistluse tarvis ja loobunud millegipärast. Pole siiski midagi piinlikku, saanuks võistlusele saata kah, ehk saanuks isegi teise vooru.

Üks asi, millega tekst positiivselt silma paistab, on õigekiri, ei ole läbini amatöörlik tekst (loodan, et see pole siin Reaktori toimetajate suure töö vili). Lausetasandil on tekst samuti igati korralik, annab lugeda küll.

Stseenid küll üsna tüüpilised - koolikiusajad koolibussis, kummituslik maja, addamsfamilylik õuduspere, aga need on korralikult tehtud (kiusajad pole üks hall mass, eri nimedega samasuguste troppide punt, vaid seal on eristuvad isikud) ning vuuduu oli igati huvitav element, rääkimata tüdrukute nukumängude "mängulisusest" ja sellest, et neid ohvreid saab ravida. Jah, oli huvitavaid asju küll.

Kõigepealt oli armastus ja alles siis tuli kõik muu     

Artur Räpp    

A valgus ruumi ja suhtles teiste suurtähtedega, rääkides natuke oma romantikast K-ga. Ühesõnaga ebamääraste jumalolendite ootamatult argine suhtlus tavaromantikast, mille tagajärjeks on aga uue maailma teke... 

Lugu, millel on ühtaegu tugevuseks ja nõrkuseks on selle veidrus. Nõrkuseks-tugevuseks see, et tekst on suhteliselt vähe seotud mingite harjumuspäraste tegelikkustega (hoomamatute pilvede suhtlus ju, isegi kui lihtsalt romantikast). Ent mulle tekst pigem ei meeldinud, sest siin polnud midagi peale selle kontrasti veidrate mitteinimlike tegelaste ning nende suht üleni inimliku probleemi vahel.

Kui selle kontrastiga oleks rohkem mängitud - näiteks kui veidraid pilveeksistentse oleks veelgi põhjalikumalt kirjeldatud, samas kui nende loo läbini inimlikkust süvendatud, oleks tekst omandanud mingi teise mõtte. Äkki oleks teksti ideeks saanud siis, et romantika on ikkagi universaalne probleem. Hetkel tahtis tekst jõuda üksnes selleni, et kui kõikvõimsad jumalikud tähepilved saavad lapse, sünnib universum…? Hetkel ei olnud tekst õieti millestki, lihtsalt ühe idee lõpunikirjutamine.

 

Saatuse pilge

Tim Hornet   

Kuningas ilmub vanasse kõrtsi, et rääkida ammuse ränduri Augustiinus Punasega tema suurimast varandusest - Saatuse Kivist.   

Mulle meeldisid siinsed elemendid (Rothfussi triloogiast tuttav tähtis vestlus suvalises kõrtsis; end varjav kuningas; ammune aegade suurim seikleja rääkimas möödunud aegadest). Puänt oli kena, Saatuse Kivi mittetoimimise põhjus mõjus adekvaatselt.

Ehk läks tekst veidi liiga kiiresti, mõjudes liiga tühiselt - tekstimaailmas peaks toimuma muudki peale lühikese põhiloo enese. Augustiinus Punane eksisteerib ainult selleks, et rääkida mõni sõbralik sõna luhtunud seiklusest ehk Saatuse Kivist, aga kuidagi tahaks, et aimuks tema seikluste vältel lihvitud paranoia kuninga suhtes (seda mainiti, aga kõrvalise infona, mitte ebalusena näiteks mõne kiirema liigutuse suhtes) või midagigi tema miljonist teisest teekonnast. Maailmakuulus seikleja peaks olema läbi elanud mitmeid sündmusi, mis nõrgemale jätnud jälje posttraumaatilise stsessi sündroomi kujul - ta ei tarvitse olla inimvare, aga võiks ikkagi aimuda see, et need on teda puudutanud. 

Kena looke, etteaimatavat puänti ei varjata kuidagi ja ega eriti peagi, kuna lugu lõppeb väga kähku pärast asjaolude selgumist. Lihtsalt veidi tühisevõitu.

 

Maa veri

Tim Hornet  

"Hiline lõikus: Fuusia" ühest karakterist inspireeritud jutt räägib TH-32-st, kes "heidetakse välja" oma maalt ja võetakse hoolitsemiseks vastu ühtede heade samariitlaste poolt. Kahjuks.  

Lugu on samuti lühike, nagu Horneti teine samas numbris ilmunud tekst, ent siin sobib loo lühidus rohkem, sest episood ongi väiksem, ongi kuidagi vähem vaja tausta lahti kirjutada. Või siis edastab olemasolev tekst palju täielikumalt seda lugu, mis jutustatud on. 

Keskkoolis käimise aegu olin tohutu animefänn (jah, Tõnis oli weeaboo) ja "Escaflowne'i" täispika filmi algusstseen oli minu jaoks haarav ja kujutlusvõimet sütitav. Selles maandus õhulaeva vaatetornile noor mõõgamees Van (kel on sissetõmmatavad inglitiivad). Valvur seal küsis, kes sa selline oled - ja jäi vakka pärast ainsat välkkiiret mõõgatõmmet, millele ei jõudnud reageeridagi. Van jätkas oma teekonda läbi koridoride õhulaeva kaptenini, kes ootas väärikat duelli, ent kel pea lendas ainsa mõõgahoobiga säuhti otsast.

Mõte ühestainsast mõõklejast, keda võib strateegilise relvana saata objektidele, mõjus toona väga köitvalt. Siin mängitakse taolise elemendiga - küll mitte mõõklemise kontekstis, vaid ikka mürgise Trooja hobusena. (Kas info sellistest ei peaks levima? Eh, ilmselt pole kedagi, kes infot edasi kannaks...) Ei puutu nagu asjasse, aga samas, veidi ikka. Ehk selgitab minu sümpaatiat. See tekst meenutab ühesõnaga “Escaflowne’i” sissejuhatavat stseeni ja on isegi nagu sissejuhatus - ja kuna inspireeritud rollimängijast, siis pärislood tekivad juba “Hilises lõikuses”. Ilukirjandus kui sekundaarkirjandus.

 

Hüljatud inimeste maja   

Artur Räpp   

Minategelane pannakse juhtima virtuaalreaalset "Sim Cityt”, korraldusega hoida kõiki seal nähtavaid inimesi liikumas. Lõpuks saab minategelane ülesandega hakkama ja tema töö on lõppenud, aga kui ta võtab kiivri peast, on ta üllatunud.

Sündmustik on segasevõitu. Peategelase ülesanne on selge - hoida tegelasi liikumas, aga tema mängureeglid on segased. Kelle või millega ta opereerib? Millisel juhul ta kaotab, millisel juhul võidab? Suures osas on see tema endagi jaoks segasevõitu, aga ta siiski orienteerub selles või teab, mis on mängus. Kas ainult raha? On selge, et see pole tema esimene rodeo - mis on varem toimunud, kuidas on ta varem hakkama saanud, millised on olnud eelmised tööotsad? Hetkel teab peategelane palju rohkem kui lugeja, kuidagi tuleks rohkem arvestada sellega, et lugeja ei tea midagi ja see teadmatus ei ole hetkel pingeline ja kujutlusvõimet särisema panev, vaid lihtsalt tüütuvõitu.

Lõpus kerkib küsimus, kas virtuaalne oligi õieti virtuaalne või oli tegelik, mis sobis. Sõna "supertulnukad" pole aga hea sõna, ükskõik mis muu sobiks selle asemele. Näiteks "Avaaadralased ongi lõpuks kohal!", praegune lõpp tuleb eikusagilt, ei mõju eriti kuidagi.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0589)