Telekad panevad tühja.

Näitlejad nutavad, naeravad, mängivad ekraanil läbi stsenaristide poolt väljamõeldud lugusid. Ainult, et publikut ei ole. Kõik need eikellelegi etendatud stseenid jooksevad sinakalt säravatel ekraanidel, samal ajal kui inimesed askeldavad köögis, telekas tagataustaks mängimas. Nad ei pane näitlejate pingutusi tähelegi. Nad istuvad ekraanide ees, telefon peos, ja ei vaatagi õieti üles. Nad loevad telefonist uudiseid ja napilt viisakuse piiridesse jääva dekolteega napilt varakeskealised naised loevad ultramodernsetes stuudiotes neidsamu uudiseid allasuunatud peanuppudele, kurtidele kõrvadele. Oi kui palju telekaid iga päev kodudes tühja panevad. Surmauudised, sõjauudised, armastus- ja möllufilmid, kõike loetakse-näidatakse eikellelegi. Keegi ei kuule-näe peale taustasumina midagi. Mõni on üldse poole filmi pealt magama jäänud ega tea teemaarendusest, sisupööretest või peategelase sisemisest heitlusest enam miskit. Ja isegi need silmapaarid, kes ekraane jälgivad, kas ei lähe sealtki pool mööda? Lihtsalt nii palju on seda kõike, mida jälgida.

Televisioonimaastiku kindlameelne kõrbestumine vaatab meile õhukestest, üüratute diagonaalmõõtmetega valguskastidest vastu. Meie aga vastu ei vaata, paneme selle hääbumise lihtsalt taustaks mängima. Kuigi telereklaamidesse siiani tuhandeid ja miljoneid uputatakse, on neil ehk kõige kurvem saatus. Kes siis reklaame vaatab? Milline eelajalooline reklaamistrateegia – telereklaam!? Kui pesupulbrilik! Aga see on numbrite mäng, see on korduste mäng, sisendusjõuline mäng. Numbririismeid arvutavad, prognoosivad, jahivad needsamad, kes eetriaja eest tuhandeid ja miljoneid välja käivad. Keegi ikka vaatab, kellelegi jääb kõrva, mis tähendab, et keegi ostab, kasutab, võib-olla soovitab sõbralegi.



Naine sätib õhtusöögilauale taldrikuid. Tal on mustjalt sädelev, figuurirõhutavalt liibuv kleit seljas. Kaadris on justkui juhuslikult näha peenikesi sääri, mis laua kohale kummardudes välkuvalt paljastuvad. Ta on blond. Klassikaliselt ilus. Laud on klaasist ja kõliseb luksuslikult, kui sellele järjekordne taldrik asetatakse.

„Külalised on kohe siin, tule nüüd!“ hüüab naine mehele.

Mees on tobu, klassikaline tobu. Aga heasüdamlik tobu, mitte liialt ülekaalu kalduv tobu. Ta tuleb köögist laua juurde, veinipudelid käes.

„Kus valge on? Sa valget ei võtnudki või!“

Naine on nõudlik ja domineeriv. Tobuke sügab õlgu kehitades pead.

„Valget…“ puistab ta alandlikult.

Kaadrifookuses on kaks tumepunast veinipudelit. Hetke pärast langevad need fookusest, taanduvad taustaks. Ilmub logo – inglitiivakestega pudel.

AlkoFly. Kui valge jäi võtmata…


Telereklaam on sihtgruppide mäng. Selle konkreetse klipi sihtgrupiks on veinijoodikud. Nii ütles Marek koosolekul. Reklaamiinimesed lisasid muidugi kiiresti kõiksugu täpsustusi: millises vanuses inimestele reklaam täpsemalt suunatud on ja millise elatustasemega inimestele ja millise haridustasemega inimestele ja nii edasi. Sellepärast nad palgatud olidki. Just sellepärast, et see koosolek detailidega üle koormata. Palju õnne neile!

„Üldiselt teeme ju veinijoodikutele selle reklaami. Okei, keskealistele veinijoodikutele. Neile, kes viie-kuuekesi õhtusöögi jooksul ikka viis-kuus pudelit nahka ka panevad. Ja seitse-kaheksa-üheksa. Aga teistele ütlevad kaks-kolm. Veinijoodikud, noh,“ võttis Marek asja kokku.

„Loog, et mingit suvalist Osvaldit see ei kõneta. Polegi vaja, neile on meil muud asjad,“ lisas Daniel omalt poolt, justkui peaksid nad Marekiga end reklaamiagentuuri ees kuidagi õigustama. Aga kes tegelikult kellele maksis? Nemad maksid, nemad võisid tellida, mida tahtsid.


AlkoFly sai alguse kahest noormehest, kes ei teadnud, mida oma eluga peale hakata. Marek ja Daniel neil nimeks. Mareki isal oli suur alkopoodide kett, nii et tema poolt tuli raha. Ega Danielgi vaesuses kasvanud – olid poisid ju lapsepõlvesõbrad, tutvunud jõuka eeslinna turvalistel tänavatel. Ja Danielil tuli idee.

Droonid vedasid ammu pitsasid, vedasid teravaid nuudliroogi ja sushit üle linna inimestele ukse taha. Õhk oli nende pinisemisest paks. Daniel uskus, et droonidega võiks alkoholi ka laiali vedada. Tõepoolest, idee polnud originaalne, kuid ajastus sai naelapeale pihta, sest droonid olid piisavalt kaugele arenenud, et peaaegu iseseisvalt linnas ringi lennata ning pudeleid transportida. Mareki isale mõte meeldis. Ta oli 30-aastase poja pärast mures, kuna too ikka veel kodus elas ja pealtnäha midagi mõistlikku ei teinud. Rohkem pidutses ja laaberdas niisama. Otsis end, nagu ta vahel ütles. Vahelduva eduga käis küll isa juures kontoris tööl, aga siis kadus sõpradega jälle tükiks ajaks ei-tea-kuhu. Kaheks nädalaks Amsterdami näiteks. Nii toetaski isa noori, andis algkapitali ja ühe kesklinnas asuva väikse alkopoe usaldas samuti täielikult poiste hoolde. Et äkki saavad lõpuks jalad alla.

Alko to Go. Alkofy. Alko Go. Alkodroon. AlkoAir. Tükk aega mõtlesid nad uuele firmale nime. Lõpuks jäädi AlkoFly juurde. Kuidagi hästi kõlas. Teatav autentsus oli ses ka, sest kui nüüd päris aus olla, polnud Daniel üldse kindel, et just tema selle vaat et klišeeliku ideega esmakordselt lagedale tuli. Nimelt olid nad koos mingi kambaga ühel joomingujärgsel hommikul pisikese kaameradrooni parmuks disaininud – kilekottidest tiibadega ja puha –, talle nööriga ühe õlle jala otsa kõlkuma pannud ja lendasid sellega üle tänava Mareki akna taha, kes jubedas pohmeluses üpris segadusse sattus, aga käe siiski läbi akna õlle järele sirutas. Video jälgijad naersid nii et paha hakkas. Päris mitmel tegelikult hakkaski.

„Parm viib parmule peaparandust,“ irvitas Daniel drooni juhtides.

Ja see alkokärbes lendas üha kõrgemalt. Täpsemalt majanduslikes kõrgustes. Kindlasti kasutasid paljud teenust nii nagu Daniel ja Marek esialgu – pohmelliravina. Kui peavalu kodust või voodist lahkuda ei luba, on maru mugav esimesed remontõlled AlkoFlyga tellida. Mugavus saigi üheks põhiliseks märksõnaks. Lisaks odavusele, sest ülemäära teenus ei maksnud. Isegi parmud tellisid. Anonüümsus mängis samuti teatavat rolli ning säästis kassajärjekorras seisjate hukkamõistust, kui vähe teravam nädalavahetus ees seisis ja viina hulgim tarvis läks. Ilmselt kehtis see avalike tegelaste puhul rohkem.

Ühesõnaga neil läks hästi. Tõesti hästi. AlkoFly äpiga sai näiteks kell 21.59.59 diivanilt lahkumata veel viina osta. Äpp näitas reaalajas, kui palju on poe sulgemiseni jäänud.

Kui kassajärjekorras mahub ühte sekundisse, ühte piiksu üks inimene (kõige optimistlikuma stsenaariumi kohaselt), siis momentaanse kaardimakse puhul mahtus ühte sekundisse potentsiaalselt lõputu hulk ostjaid. Reaalsuses, enne kui äpp kokku jooksis, jagus sekundisse ikka sada, kaks sada inimest. Nemad said oma ostud sooritatud! Ja kõik inimesed teadsid, et asi lõpusekunditel tuliseks läheb ning tellisid tiba varem, nii et viimased minutid-sekundid olid AlkoFlys nagu laadapäevad. Droonid vedasid igal öösel kolme-neljani järjekorda kuhjunud tellimusi kohale. Nädalavahetuseti venisid ööd muidugi pikemaks. Aga teenus töötas üsna libedalt, oli nii-öelda hea mainega, nii et kui sa viimasel momendil kas või oma kolm õlut ostsid, võisid teada, et millalgi öö jooksul saad need kätte. Isegi kui sa teleka taha magama jäid, ei jätnud alkodroon su õllet ukse taha, vaid lendas kaubaga poodi tagasi, toimetas järgmine päev kohale.

Aktiivkarsklased tõstsid muidugi lärmi, tegid sotsiaalmeedias algatusi ja protestigruppe. Et aga kõik seaduslik oli, et kõik ostud paberil enne kümmet siiski tehtud said, ei pidurdunud AlkoFly lend sest karvavõrdki. Pigem said inimesed veel rohkem teadlikuks, et niimoodi, hetk enne kella kukkumist juua sai tellida.

Halb reklaam on ikkagi reklaam.

Karl-Kristjanile polnud kunagi väga meeldinud, kui teda Karliks kutsuti. Ta ei osanud isegi täpselt põhjendada, miks. Nagu oleks Karl kuidagi vähem nimi kui Kristjan, ent nii ta tundis. Kristjan meeldis lihtsalt rohkem. Eriti meeldis Karl-Kristjanile, kui teda Krisiks hüüti. Kris meeldis talle tegelikult kõige rohkem. Või oleks meeldinud. Häda oli selles, et Krisiks ei kutsunud teda keegi. Kõik ütlesid Karl. Ainult ema ütles Karl-Kristjan.


„Miks me jändame nendega üldse? Faking telereklaamiga?“ küsis Marek pärast ebamäärast koosolekut.

„Ah, mina ka ei tea…“ ütles Daniel, pead siia-sinna keerutades, keskendunud tänavaliiklusele.

Must maastur kiirendas parklast jõuliselt madalal mürinal välja.

Telemaastik kõrbestus, jah, tõepoolest, aga AlkoFly, tähendab Marek ja Daniel, sellest suuremat ei hoolinud. Alkokärbes oli juba piisavalt suureks nuumatud. Muidugi käis põhiline reklaam sotsiaalmeedias. Kui tundus, et nad telereklaamitootjatele palju maksavad, siis tegelikult polnud see midagi võrreldes IT-firmaga, kes nende äpi välja arendas ja seda pidevalt täiendas ja samuti netiturundusega tegeles. Vot neile maksid nad palju. Netis polnud alkoreklaam ka nii rangelt piiritletud, selge see. Lisaks meeldis meestele telekast oma firma reklaame näha. Neil käis kodudes alati midagi taustaks.


Karlgi avastas AlkoFly töökuulutuse Instagramist. Tasa scrollid, kaugele jõuad,. Ega kõik lahedamad töökuulutused pandigi sotsiaalmeediasse, naljapilt või ülienergiline videoüleskutse taustaks; töökuulutusportaalid olid ju torulukkseppadele ja kojameestele.

Midagi peab vaatama, midagi peab scrollima; midagi sööma, kuidagi arved maksma. Kui Karl AlkoFlysse tööintervjuule läks, märkas ta ehmatuseks, et kontorilaua taga istub kunagine koolivend Marek. Laua kõrval seisis teine tuttav nägu – Daniel. Nad olid temast paar aastat nooremad. Oleks ta teadnud, et nemad AlkoFly omanikud on, poleks Karl parema meelega intervjuule ilmunudki. Ta tundis kõhuõõnes teatavat häbi, mis ei kadunud isegi siis, kui mehed teda sõbralikult tervitasid.

„Nonoh, tere, Karl! Sina ka siia sattunud! Istu aga maha,“ rääkis Marek.

Ega vestlus teab mis pikale veninudki. Korda-mööda tutvustasid nad talle ametikohta, täpsemalt siis droonioperaatori töökohustusi. Palka maksti isegi tiba rohkem, kui Karl arvanud oli, ja töö tundus sobivat.

„Põhiline, et sul drooniload olemas on. On ikka, jah? Ei pannud niisama cv-sse kirja?“ päris Daniel naljatledes.

Kuna drooniliiklus linna kohal oli sedavõrd tihe, ei tohtinud keegi enam lubadeta lennata. Load tegi Karl paar aastat tagasi, kui endale väikse kaameradrooni ostis, et aina uusi ja vägevamaid pilte Instagrami üles riputada. Mustvalgeid linnavaateid ja mida veel. Intervjuule kõndides oli ta mõelnud, et näitab neid kunstifotosid ka tööandjale, tutvustab, selgitab, vaat et kiitlebki pisut, aga vanade koolivendade nägemine lõi Karli rivist nii välja, et ta midagi seletada ei mallanud, vaid vastas konkreetsetele küsimustele väga konkreetselt, lühidalt.


Kuigi Karl nooremate, kaugemale jõudnud koolivendade alluvana teatavat torget tundis, neelas ta selle alla ning võttis töökoha vastu. Midagi peab ju sööma, kuidagi arved maksma. Droonioperaatoreid oli AlkoFlys teisigi. Tööpäevad veetsid nad laoruumides: võtsid tellimusi vastu – olgu siis telefonitsi või äpitsi –, laadisid droonide transportkastidesse kaupa, sisestasid sihtkohad ja muud vajalikud andmed üldprogrammi, hoolitsesid selle eest, et droonide akud kogu aeg laetud oleksid. Tihti polnud vaja alkodroone käsitsi lennutada, ent tipptundidel, kui tekkisid drooniummikud, või äärelinna tänavatel, kus GPS-süsteem ei arvestanud suurte puude või elektriliinidega, tuli neid ka manuaalselt juhtida. Muidugi esines õnnetusi, mispuhul oli tarvis ise kohale minna ja alla kukkunud droon tagasi tuua. Ka lihtsamaid remonttöid tegid nad sealsamas laos.

Mida suuremaks AlkoFly kasvas, mida enesestmõistetavamaks selline teenus muutus, seda enam tuli loomulikult ette probleeme. Näiteks hakkasid kodutud joodikud alkodroone röövima. Lendas siis kaup tellija ukse taha ning jäi ootama, et too välja tuleks, kaardiviipega oma isiku tuvastaks ja tavaari võtaks, kui juba hüppasid nurga tagant välja jooginäljas parmud, murdsid transportkasti lahti ja pagesid sõjasaagiga kus kurat. Muidugi, see pidi olema halb juhus, et nad niimoodi tehingule peale sattusid, aga ega seda juhtunud vaid alkodroonidega. Toidudroonegi rüüstati pidevalt. Küll olid Marek ja Daniel nendega hädas. Esialgu lähenesid nad asjale vanamoodsalt: transportkastid ehitati tugevamaks, nii et neisse nõnda kergelt sisse ei saaks murda. Röövlid sellest muidugi ei heitunud – appi võeti sõrgkangid, tangid, nende puudusel puhttoored kirsalöögid. Seetõttu osutus kahju veel suuremaks, kuna alkodroonid said rohkem kannatada (kuigi vargad võib-olla jookideni ei jõudnudki, enne kui klient välja ilmus) ning remonttööd võtsid üha rohkem droonioperaatorite tööajast.

Loomulikult jäid sellised teod pildile – kaameraid leidus alkodroonidel palju (isegi kõige vanematel mudelitel minimaalselt kümme) –, aga mis sest kasu oli? Kuidas sa võtad vastutusele süüdimatu isiku? Mis mõte on sealt mingit oma õigust nõuda?

Siis arendas AlkoFly äpi meeskond välja tõhusa – vähemalt endi hinnangul – häiresüsteemi. Kõik droonid läbisid laiaulatusliku tarkvarauuenduse. Nüüd lõid röövi korral üürgama sireenid ja signaalid, isegi vilkurid paigaldati. Lisaks jõudis hoiatus ka droonioperaatoriteni, kes seejärel pidid võimalikult kiiresti juhtimise manuaalselt üle võtma ning õhku tõusma. Vähemalt seniks, kuni klient uksele ilmus, sest enamasti pistsid parm-kriminaalid selle peale jooksu.

Katsetati muudegi lahendustega – kõrgetes paneelmajades toimetati kaupa kätte läbi akende; või siis sisestati alkodroonidesse majaplaanid ja uksekoodid, mistõttu ei pidanud klient enam isegi trepikoja ette tulema. Kõik need trikid aitasid muidugi kaasa, ent miski polnud nii tõhus kui viimane, ühiskonnas juba teravamat poleemikat tekitanud tarkvarauuendus. Nimelt lasid Marek ja Daniel oma droonid elektri alla panna. Ja tõepoolest – neid ei tahtnud enam keegi röövida. Eriti need, kes elektrilöögist oimetuna tänaval tõmmeldes oma õppetunni kätte said.

„Tänasest on tuntud alkoholipoe AlkoFly transportdroonid võimelised inimesele andma paariks minutiks halvava elektrilöögi. AlkoFly esindajate sõnul pole muretsemiseks põhjust ning see on vaid ettevaatusabinõu üha kasvavale röövimisprobleemile. Küsime, mis järgmiseks? Kas automaatrelvadega varustatud droonid meie tänavatel?“ rääkis napilt viisakuse piiridesse jääva dekolteega napilt varakeskealine naine õhtustes uudistes, samal ajal kui Marek ja Daniel laua taga viskiklaase kokku lõid.


Maiken töötas AlkoFly letis. Ta oli mustade pikkade juustega 25-aastane näitsik, alati maitsekalt meigitud. Kollektiivis levisid kõlakad, et Daniel olla temaga salajases armusuhtes ning kunstrindade eest, mis Maikeni AlkoFly logoga t-särgi alt turritasid, olla samuti Daniel maksnud. Igatahes oli ta ilusaim naine, keda Karl reaalses elus näinud on. Sotsiaalmeediast võis loomulikult leida veel ahvatlevamaid modelle, ent nemad jäid Karlile kättesaamatult kaugeks. Maiken oli siin samas, käis iga päev laopoolel, et lettidele kaupa viia. Ja ometi ei suutnud droonioperaator talle kunagi midagi tähenduslikku öelda. „Kiire päev täna, mis?“ või „Jõle ilm ikka täna, mis?“ – ei muud.

Kuulujutte levis teisigi. Näiteks pidid Marek ja Daniel linna lähedal AlkoFly rahade eest maad kokku ostma, et sinna siis kunagi suurejoonelised kanepiistandused rajada. Et kui siin ka lõpuks ära legaliseeritakse (siia jõuab ju kõik sada aastat hiljem!), siis on meestel võimalus esimesena jaole saada, kohe suured kasvuhooned püsti panna. Kuulujutud olid muidugi hägused ja nii-öelda poolsõnalised, aga ülejäänud stsenaariumi oskas Karl sinna juba ise külge pookida. Võib ainult ette kujutada, kui edukaks kujuneb kanepiäri, täpsemalt kanepi transportimine droonidega. Potentsiaalne CannabiFly. Külluses tulevad ikka head ideed ja võimalused neid ellu viia. See ebaõiglus, see rikkad-rikkamaks ja vaesed-vaesemaks suhe tekitas Karlis üha enam trotsi. Nii oma tööandjate kui töö vastu üldisemalt.

Liigne sotsiaalmeedias scrollimine ei mõjunud Karli psüühikale kuigi tervislikult. Kõik need pildid superautodest ja võltstissimeri, mis nupuvajutuse kauguselt telefoniekraanilt vastu vaatas. Jah, ta töötas droonioperaatorina, kuid kujutas end ette Beverly Hillsi villas; ta sai enam-vähem keskmist palka, ent tahtis seilata oma luksusjahil, tahtis hommikusöögiks kohvi asemel juua Dom’i.


Peagi viidi alkodroonidel sisse üks järjekordne mahukas tarkvarauuendus. Seks puhuks anti operaatoritele lausa vaba päev.

Kui nad ülejärgmisel päeval tagasi tulid, olid alkodroonid kogu lao uue süsteemi järgi ümber korraldanud. Enda äranägemise järgi. Nad arvutasid välja enim tellitud kaubad, tõstsid need ettepoole, paigutasid kõik masinale omase täpsuse ja loogikaga ümber. Samuti suutsid nad nüüdsest ise tellimusi vastu võtta (jah, isegi telefonitellimusi) ja kaubagi said iseseisvalt laoriiulitelt kätte. Kogu protsess kiirendas tööd, tõstis efektiivsust ja vähendas vigu. Sedasi tutvustasid Marek ja Daniel uuendusi droonioperaatoritele, kellest muide olid saanud drooniassistendid. Paar töötajat pidi suurenenud efektiivsusele ruumi tehes ka lahkuma. Assistentide ülesandeks jäi nüüd pigem järelevalve, remonttööd ja manuaallendamine.

Operaatorist assistendiks kukkumine võis olla küll sõnakõlks, kuid Karlile läks see ikkagi hinge ning mõjus lisaraskusena juba niigi kuhjunud rahulolematusele. Ta tõmbus veelgi rohkem endasse. Rääkida polnud samuti kellegagi peale AD048 (AlkoFly alkodroon, neljakümne kaheksas isend). See konkreetne droon oligi Karli lemmikuks saanud. Ta polnud küll nii võimas ja suursugune nagu mõned uuemad, mis suutsid vabalt näiteks kolm kasti õlut peale võtta, ent AD048 oli väike ja väle.

„Karl, kas sa saaksid mind aidata…?“

„Karl, kas sa saaksid üle vaadata…?“

Niimoodi rääkisid kõik AD-d pärast uuendust. Kui varem oli Karlil olnud tunne, et droonid aitavad TEMAL inimesteni alkoholi transportida, siis nüüd tundus olukord vastupidine. Ta tundus vaat et üleliignegi.

Karl-Kristjan sukeldus tumeveebi sügavustesse. Programmeerida või häkkida või midagi sellist ta ei mõistnud, kuid ometi tundus seal lõputult võimalusi kas või väikesteks manipulatsioonideks. Näiteks mõtles ta proovida, kas saab kuidagi teha nii, et AD048 teda Krisiks kutsuks. Samuti huvitas teda väga, mis toimub öösiti AlkoFly laos, sest tihtipeale avastas ta hommikul tööle minnes puhkeala diivanilaualt justkui peonähud – konimägedega tuhatoosid ja tühjad konjakipudelid. Kindlasti maandusid seal peolt tulnud Daniel ja Marek, kes muu. Ja kiuslik kadeduskihk sees kipitamas, tahtis Karl oma ülemuste salaelu kohta rohkem teada. Midagigi teada.


Varsti avastas Karl tumeveebist idee järgi robottolmuimejatele mõeldud piraattarkvara, mis pidi pisikese roboti üsna paindumatut süsteemi natuke painutama, nii et see optimaalsemalt tooli-, lauajalgu väldiks ega ühte kohta liiga kauaks mõttetult toppama jääks. Muidugi oli programm testimata, kuid ega keegi seepärast muretsenud, sest mis suurt häda üks tolmuimeja ikka teha võib. Kuigi alkodroonide mõistus oli kordades keerukam kui piraattarkvara ja esialgu tundus raske näha, mida selline väike kild targale arvutile juurde anda võib, otsustas Karl seda AD048 peal katsetada.

Esimestel päevadel ei juhtunud justkui midagi ning Karl andis peaaegu alla ja asus midagi muud otsima. Ometi suutis ta pika pusimise peale ühel õhtul AD048 programmis midagi nõnda sättida, et droon ka ööseks laadimisdokile maandununa kaamera salvestama jättis.

Seal oli palju inimesi edasi-tagasi käimas. Umbes seitse-kaheksa. Nad kõndisid kaamerapildist mööda, erinevad pudelid käes, seisatasid vahel ning jutlesid karjudes, kuna muusikagi oli üürgamas. Kindlasti tundis Karl ära Danieli ja Maikeni, teised näisid võõrad. Kõik tundusid purjus olevat. Võis näha, et hommikul kella seitsme ajal hakkas seltskond lahkuma. Ometi ei lahkunud kõik. Juba mõne minuti pärast kõndis kaamerapildist mööda Maiken, kusjuures täiesti ilma teksadeta, mis pani Karli hetkeks imestama. Sädelev ööklubipluus seljas, kontsad all, kuid teksasid pole, ainult pitsstringid on jalas. Varsti tuikus talle järele Daniel, püksid rebadel. Rohkem Karl vaadata ei suutnudki. Ei tahtnudki.

Järjest rohkem hakkas Karl märkama AD048 toimingutes muutusi. Ometi olid need muutused niivõrd vaevumärgatavad, et ta isegi täpselt aru saanud – on seal midagi valesti või mitte. Igatahes Krisiks alkodroon teda ei nimetanud. Aga näiteks drooni pausid erinevate toimingute vahel tundusid justkui millisekundike liiga pikad, tema lennutrajektoori märkivad jooned tundusid justkui õrnalt-õrnalt kumeramaks muutunud. Ta oleks nagu aru saanud süsteemist, mis teda haldab ning mida robottolmuimejatele mõeldud piraattarkvara nüüd ettearvamatult painutas. Mis tunne on avastada, et sul on boss? Et kõigil on boss? Kõik töötavad kellegi alluvuses. See peab olema rõhuv, see peab kas või kõige pisemal määral tekitama mässuiha.

Punane tuluke plinkis AD048 kaamerasilmas nüüd 24/7, kõik jäi videole.

Karl polnud pärast Danieli ja Maikeni ööseiklusi rohkem alkodrooni salvestusi vaadanud, kuid kui ta paar päeva hiljem julguse kokku võttis, polnud enam kahtlust, millega ta hakkama on saanud.

Videolt oli näha, kuidas AD048 öösel üksinda laost välja lendas ning liiklusõnnetusi püüdis põhjustada. Ta lendas autodele suurel hool vastu ning sähvatas hetk enne kokkupõrkemomenti põlema vilkurid, tõustes samal ajal ka ise autost kõrgemale. Nii mitmedki sõitsid vastu poste või kellelegi teisele sisse. Videolt tundus, nagu oleks ta seda nautinud – selles oli teatavat haiglast mängulisust. Seal oli trotsi süsteemi vastu ja korrapäratu ihkamist korra asemel. Jah, seal näis olevat sedasama kiusu, mida Karlgi tundis.

Enne kui hiigelsuur süüdlaspiin Karl-Kristjanile kohale jõudis, sai ta elektrišoki ja kukkus toolilt maha. Ta lebas liikumatult betoonpõrandal ning vaatas, kuidas AD048 tagasi laadimisdokile lendas. Ja järsku hakkas pimedasse laoruumi tekkima üha enam ja enam punaseid tulukesi alkodroonide kaamerasilmis.

Ja siis polnud enam midagi.


„Oota, mis juhtus siis? Miks ei saa?“ päris Marek nõudlikult IT-firma kontoris.

Seal toimus järjekordne koosolek.

„Ei, me ei saa veel seda uuendust alkodroonidele peale laadida,“ rääkis naine, nii tahvelarvuti kui ka sülekoer käes.

„Seda sa ütlesid juba. Ma küsin, miks? Milles asi?!“

„Noo, nagu te teate, siis me peame kõik mahukamad tarkvarauuendused enne läbi testima. See tähendab põhimõtteliselt seda, et me laseme uuenduse läbi simulatsioonist, mis välistab igasuguse ohu inimestele. Praegusel juhul see lihtsalt ei välistanud seda. Simulatsioon näitas, et inimesed saavad viga. Üks teie oma töötaja isegi.“

„Oodake nüüd,“ küsis omakorda Daniel, „kui kindel see üldse on, et midagi sellist juhtuda võib? Ma kujutan ette, et see simulatsioon mängib läbi miljoneid võimalusi, eks?“

„Jah. Kuid kui uuendus on ohutu, ei ilmu ohtu üheski neist. Me oleme ju ennegi teie uuendusi testinud. Varem pole vist lihtsalt mingeid probleeme tekkinud. Ma ei tea, kui teadlikud te sellest…“

„Ühesõnaga! Kui ühel juhul miljonist saab üks minu töötaja viga… Kes see ongi, muide? Seda ka simulatsioon näitas?“ jäi Marek korraks naisele otsa vaatama. „Ah, vahet pole… ühesõnaga ühel juhul miljonist saab keegi viga, aga ülejäänud kordadel kõik töötab, siis me ei saa seda uuendust kasutada või? Siis me peame teile veel maksma, et te selle korda teeksite, jah?“

„Tähendab… see ei oleks…“

„Haige ju! See ei ole normaalne! Sa oled näinud ka, tüdruk, palju me teile maksame või!? Dan, on normaalne või?“

„Ei ole muidugi. Ma ütleks, et kui see tõenäosus nii väike on, siis laseme käiku ikka…“

„No ma ütleks ka. Ma arvan sama,“ lisas Marek lõpetuseks.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0916)