Huvitaval kombel ei ole mul kunagi uus aasta alanud esimese jaanuariga, ehk kunagi lapsepõlves.

Minu aasta algab mitu korda uuesti – peale sünnipäeva algab minu jaoks kevad ja selles mõttes uus eluaasta (1. märts on ju ideaalne kuupäev uuteks algusteks!). Üle kahekümne aasta märkis esimene september minu jaoks kooliaasta algust ning esitasin sel aastal avalduse eksternina oma õpingud TLÜs ära lõpetada ja heitlen praegu järjekordselt ÕIS-i, ASIO ja TLÜ kasutajakonto võimaluste rägastikus – palun saatke mulle abi ja sularaha! – , nii et seegi kehtib nii mulle kui ka mitmele Reaktori autorile, kellest noorim on seekord 13-aastane (ja kes kirjutab paremini kui nii mõnigi täiskasvanu). Juba teist aastat märgib juulikuine Estcon aga ulme-aasta lõppu. Juulikuine Reaktor, mis kajastab ka Estconi, paneb Reaktori väljaandmisele punkti ning augustiga algab seega minu ajus Reaktorile uus aasta – näe vaeva, tööta tublisti, ole usin ja aasta pärast saad uuesti Estconile minna ja inimeste muljeid kuulata ja kuulda võtta.

Uute alguste lainel sõuab ka augustikuine Reaktor – olen tihtipeale märganud, et universum keerleb kuidagi niimoodi, et Reaktorile tekivad märkamatult, töö käigus, mõttelised alapealkirjad. Seekord ongi uute alguste Reaktor – kokku kolm debüüti. Esimene debütant on Marie Tempel. Marie võttis kätte ja otsustas debüüdi teha koguni kahekordse – lugemiseks on temalt seekord nii raamatuarvustus kui ka jutt. Mõlemast on mul ainult hea meel – "Roosi märgi all" sai, tundub, endale hea kodu ja sattus õige inimese kätte ning debüüdid Reaktoris teevad toimetuse alati pisut härdaks. Lugeja võib kujutleda rannavees lebavaid morskasid, kellel vuntsid ja võhad võbelema hakkavad ning kes omaette vaikselt loibadega vahtu üles peksma hakkavad ja: "Chosen one! Chosen one!" skandeerima hakkavad. Teise debüüdi tegi Jaak Herbst, kes on vist Reaktori kõige noorem autor läbi aegade, ma pole küll selles kindel. Usaldasin Herbsti loo "Paharet külmkapis" Maniakkide Tänava ja Laura õrna hoole alla ja tulemust võib siit lugeda. Jaagust kasvatame veel korraliku ulmiku ja loodame siiralt, et ta kirjutab meile veel. Ja kolmandaks debüüdiks on Taavet Kase "Droonid". Uue alguse sai ka ligi kakskümmend viis aastat vana Maniakkide Tänava jutt "Ärge avage kirste". Metsavana ägises selle peale, et varsti on toimetuses nooremad inimesed kui see jutt, aga no milleks lasta heal kraamil unustuse hõlma vajuda. Samast põhimõttest lähtudes kirjutas Joel ka mingisuguse Jüri unenäo peale jutu "Mister Higginsi õpetus".  Ja kõige lõpuks kirjutas Glen Simson meile jutu "Masinatelt masinatele", mille kätte kogu keeletoimetus lihtsalt ära nõrkes. Jutt on aga mõnus mõtisklus AI ja passiivse virtuaalühiskonna teemadel. Tegelikult oli mul augustinumbrisse planeeritud 2-3 juttu, et teen korraliku ja viisaka numbri, mida ei pea häbenema, aga need jutud ja lood tekkisid mulle kõik kuidagi isetekkeliselt ümber, nagu seened peale vihma või pühapäevasel Estconi päeval suitsunorijad...

Lisaks olen ma kokku pannud üsna usina tõlkijate meeskonna, kes püüavad igasse numbrisse midagi välismaist eestistada – Talvike Mändla tõlkis 2018 Nebula finalisti Natalia Theodoridou loo "Marsi vihmad" ja Sander Vesik tõlkis Belgia kirjaniku Hervé Suys kirjutatud laastu "Kaitstu".

Välismaises ulmemaailmas kogub mingi auhinna-skandaal tuure, mille peale ka kohalikud pahased on, ja peale seda, kui ma natuke teemasse süvenesin, ei jää muud üle kui Sulbi seisukohaga antud küsimuses enam-vähem nõustuda. Aga ma viitsisin teemasse süveneda ainult natuke, sest mul on igasugustest skandaalidest ja tormikestest veeklaasides üsna villand. Palju põnevam on lugeda Laura seiklustest koomiksimaailmas või lugeda, mida Hargla arvab Lovecraftist ja õuduskirjandusest Eestis. Lõbusat ja harivat lugemist pakub ka Sylvia ettekanne "Viska vanaema õhulüüsist välja", mille Sash Reaktori lugejate jaoks ära tõlkis. Raamatukatkenditest on Jemisini "Obeliskivärava" kümnes peatükk, teos on järg "Viiendale aastajale", mida ma kunagi ise arvustasin Reaktoris. Selles mõttes kummaline raamatusari, et mulle jäi see miskipärast stseen-stseenilt meelde ja mitmed lõigud kriibivad siiamaani hinge, aga üle lugeda ei viitsiks... Teine on meie enda toimetuse liikmete "Kosmose pikk vari"

Üht-teist on veel, nagu korralikus Reaktoris ikka, aga kuna ma olen kirjutamisest väsinud ja ei jaksa igale asjale kõlli külge panna, siis las jääda veerg praegu selline nagu ta on. 


Tervitades

Triin & toimetus


Kaanepildi autor Anti Lepik.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0961)