Kehad

Gertrud K. Veiler

Elen on haruldase sündroomiga tütarlaps. Tal tuleb iga natukese aja tagant vahetada keha. Ta ei tohi ka väljuda oma kodust, sest kui keegi teda näeb, kui keegi peaks toda keha ära tundma või kui keegi saab teada tema olemasolust, võivad sellele järgneda halvad tagajärjed. Siis ilmub aga noormees Aden, kes teab Elenist rohkem, kui algul arvata võiks...

Üks mu noorpõlve lemmikuid raamatuavastusi on Mike Ashley koostatud "Mammoth Book of Extreme Fantasy". Oh, mis jutud seal kõik olid - ühe poisi saamine Pimeduse Isandaks ja läbilõige tema mitmetuhandeaastasest elust; Paabeli torni tippu ronimine ja taevakatuse avamine; novell sellest, kuidas mees otsustab sõnahaaval kaotada kogu oma sõnavara. Kogumik meeldis rohkem kui sama koostaja "Mammoth Book of Extreme Science Fiction", eelkõige vist seepärast, et ma leidsin selle enne ja ootused olid väiksemad. Teiseks aga seetõttu, et see osutas fantasy-žanrile mitmekesistele võimalustele. Fantasy ei tähenda seda, et teoses on tulepalle loopiv võlur või tulepalle puhuv lohe, fantasy-autorile võiksid jääda pea piiramatult vabad käed olemuselt irratsionaalse fiktiivse maailma kujutamiseks.

 Mul on tunne, et Gertrud K. Veileri novell sobinuks kah tollesse kogumikku. Algul tekitas lugu tunnet, et tegemist on pesueht teadusulmelise jutuga - tuletas meelde John Scalzi "Lock In"-raamatumaailma, kus kah mingi sündroomi tõttu satuvad inimesed hätta kehade ja teadvuste sobitamise või koostoimimisega. Kuna asi on kirjutatud piisavalt huvitava stiiliga, siis minu poolest võinuks novell sellise ulmelisuse määra juurde jäädagi. Mis suunas, ma ei tea, aga autori stiili põhjal julgeks siiski öelda, et oleks jätkunud nõnda, et oleks huviga edasi lugenud.


Liigub lugu natuke edasi ja... selle asemel, et jätkataks seda liini, avades maailma, tehakse žanriline kannapööre. Kehavahetuste ja enese varjamise probleemile (mida võiks käsitleda ja võib-olla ka lahendada puhtalt teadusulmeliste vahenditega), lisandub siin Eleni iseäralikust eksistentsist tingitud metafüüsilise vastutuse taak, mida käsitletakse müütilis-fantastiliste vahenditega. Ilmuvad jumalad, kes ei kuulu ühessegi olemasolevasse kosmogooniasse, ja ilmneb, et Elen vastutab tegude eest, millest ta ei teadnud midagi. 

Lugedes ei saa ma läbini aru, milles seisneb tegelastevaheline probleem - Elen saab aina rohkem teada tema elu jätkumist võimaldavatest kuritöödest - ja ta siiski tõrgub seda uskumast? Ei usu, et selline võis olla tema pere? Tegelastevaheline problemaatika tekitas lugedes teatavat trotsi - asjalood on ilmsed, peategelane protesteerib, kuid tema protestil pole mingeid õigustusi. Tema pere pole end kuidagi näidanud heast küljest, miks peaks Elen neid nii meeletult kaitsma? 

Lisaks ei saa ma aru, kas lugeja peab endalt küsima, kas need teod olid siiski õigustatud. Selle probleemi juures püsitakse natuke liiga kaua ja liiga ühekülgselt. Oleks veel, et Eleni pere juures näidataks muid tahke peale krampliku varjamise ja sündsusetu tapmise. Praegu pole nagu põhjust sellisele perekonnale pöialt hoida. Kui peamotiiviks on küsimus, kas armastus õigustab ennast, kui sellega kaasneb nii palju mürki, siis peaks seda armastust minu arust veidi paremini kujutama. 

Küll aga sümpatiseeris mulle Eleni eksistentsiaalne probleem. Tema vaevlemine selle käes, et tema eluga on kaasnenud nii palju kurbust ja ebaõnne. Kellelgi oli vaja seda lugu kirjutada - ja seetõttu võib arvata, et kellelgi on vaja seda lugeda. Küllap tunneb keegi end sellest probleemist ära. See teeb sellest kellegi jaoks olulise teksti. Mitte küll mulle isiklikult - aga näen, et seda tuuma on siin küll, mis teeb sellest enama kui vaid käsitöö. 

Lõpu poolelijätmist võiks kah kommenteerida. Hiljuti üks sõber ütles, et tema meelest ilukirjanduse mõte pole sugugi see lihtlabane meelierutav põnevus, mille sa sealt saad, vaid pigem ikkagi tunne, mille see tekitab kogu oma kirjutusega. Raamatute või sarjade mõte seisneb ikkagi milleski muus. Kui sealt edasi mõelda, võiks ka avatud lõppe tõlgendada katsena tühistada süžee türanniat (süžee on teisejärguline, mingi konkreetne lõpetus, kinkekoti sees ja paelaga kinni, võtaks tekstilt kestva jälje, mis ta teadvusesse jätab). Avatud lõpul on sel juhul oma funktsioon - kui lõpp sulgub, ei lähe ta ka lugeja mõtteis kuhugi edasi.

Mu meelest selle teksti lõpp pole mitte selline kontseptuaalne avatud lõpp, vaid otsustusvõimetu katse vältida liiga konkreetset lahendust. Autor ei tahtnud kaotada tekstist salapära. Võib-olla mõnele mõjub teisiti - seepärast see "mu meelest". Mulle lihtsalt tundus, et autoril tekkis lõpu kirjutamise eel tõrge, sest ta kartis, et kõik lahendused, kõik lõpetused lõikaksid teksti küljest ära mingi maagilise potentsiaalikülluse. Aga ei, selline autori kavatsuse lahkamine läheb vist liiga isiklikuks. Mulle lihtsalt oli sedapuhku vastukarva selline lahendus(etus).

8/10


Hüvasti, kodu, meid ootab haldjamaa

Paadikapten

Postkataklüsmilises fantaasiamaailmas, kus haldjad on ammu lahkunud ja maa on kaetud vaid päkapikest, pole õieti kuhugi jäänud seda ammust võlukunsti, mis pani terve ilma kihama. Kuskilt ent leitakse üks iidvana aurulaev. Üks salkkond päkapikke otsustab selle üles putitada - ja minna sinna, kuhu läksid haldjad. Nende teel on palju takistusi - millest suurim on kuningas ja tema sõdurid - ja üks suur abivahend: õlu. 

Mulle meeldis kujutatud maailm kogu oma isesugususes. Aurupunk, aga maagilisemas suunas. Sest žanrinimetus muidu viitab eelkõige aurujõul toimivale ühiskonnale, aga üldjuhul on tugevalt esindatud ka maagilised elemendid. See on ühiskond, kus maagia pole takistanud tehnoloogia arengut (mida võiks arvata klassikalisema võluviku juures, kus ühiskond ei muutu karvavõrdki ei 500 ega 5000 aastaga). Või noh, selles tekstis muidugi on, sest maagiline kataklüsm on viinud haldjate lahkumisele ja tsivilisatsiooni lagunemisele.

Aga siin maailmas on ka teatavaid iseärasusi. Näiteks üks pisike asi, mis ei ole eriliselt silmatorkav, ei ole midagi erilist, aga siiski rõhutab erinemist klassikalisemast võluvikust. Nimelt - haldjaid nimetatakse Headeks Tiivulisteks. Kas neil ka tegelikult tiivad on või on nad rahvasuus segunenud inglitega... ei mäleta praegu, kuidas see oli. Igatahes, iseenesest nagu pisiasi, aga üks selline ootamatus, mis ei lase ühtki asja enesestmõistetavaks pidada. 

Natuke segab teksti juures see, et sissejuhatust ja tausta on maru palju. Lugu ei alga algusest, vaid pika infot kuhjava ajalookirjeldusega. Ma ei kujuta ette, kui paljud jõuavad algusest mööda. Mitte et see oleks otseselt halb algus... aga siiski, üsna pikalt heietatakse päka-ajalugu. Taustainfot, mida tavaliselt pigem põimitakse sündmusesse, kui see aktuaalseks muutub.

Kas nimetada veaks, et tekstis on parajalt palju groteski - juuakse ja oksendatakse ikka rohkem kui kopika eest, seejärel vaadatakse naerdes, kuidas kalad seda okset ampsama lähevad. Teisalt on grotesk põhjendatud - miks kujutatakse ohtra joomise poolest tuntud päkapikke aina üllaste ja vapratena, kas või korraks võiks neid näidata ka alkoholi käes vaevlevate jorssidena.

Seda ütleks, et süžeed hoitakse päris sujuval joonel. Kõik kulgeb korralikult, igast tehnilised lahendused on huvitavalt tehtud (mis on parem küttematerjal jne). Teisalt on siin-seal mingid jupid, mis justkui kogemata turgatavad vahele. Järsud üleminekud, mis mõjuvad kohmakalt. Mul on märge, et "vaata või võidusõitu või ka lohedest-hiiglastest kõnelemist". Küllap tabavad näited tekstist endast - märksõnad, mis teksti lugemisel teistelgi pähe tuleks.

Pean möönma, et ma kartsin algul lugeda, sest Paadikapteni üht teksti olen kunagi toimetanud ja ei osanud sellega kuidagi ümber käia, panin nii palju juurde ja nii palju tegin ümber, et lõpuks otsustasime panna mu kaasautoriks. Ja ega sellest head nahka saanudki. Siinkohal aga tundub, et peatoimetaja veerus äramainitud toimetaja (Laura Loolaid, kellest on ikka saanud päris tegus reaktorlane) on osanud säilitada tekstimaailma pöörast algkuju ja selle suht groteskseid tegelasi, ent hoides süžeed ikkagi päris sujuval joonel. Igasuguse ilukirjanduse puhul kiputakse toimetaja ära unustama, seepärast mõtlesin, et kiidan! (Ehkki pean nentima, et ma pole Paadikapteni teksti selle algkujul näinud, olen näinud varasemaid esimesi versioone, seepärast julgen aimata, milline see võis olla.) Natsake tahaks öelda, et Loolaid võiks teistegi väga veidrate autorite tekste nõnda hekseldada - selliste autorite, kelle puhul näed, et on ideed ja on nutti, aga pole täielikult oskust seda paberile panna. Teisalt, oma tekst on ikka oma tekst... Eh, mis ikka öelda - mida ta ka ei teeks, praegu näib, et teeb hästi - soovin talle vaid jaksu jätkata neid ettevõtmisi! (Aga et ei jääks ebaõiglaseks, siis jätkuvalt kiidaks ka Artur Räppi, kes on juba kaua teinud tubli tööd. Ja teisi tuleb ka esile tõsta! Aga palju sa ikka jõuad.)

7,5/10

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0882)