Ma vabandan kõigi tuttavate eesti kirjanike ees, kuid ma leidsin vist oma lemmikteose eesti kirjandusest. Ma pean tunnistama, et lugedes seda oli mul raskusi uskuda, et ka mõni eestlane suudab midagi nii head kirjutada (eestlased kirjutavad ju kraavikaevamisest), kuid tuleb välja, et see on võimalik. Kuigi on ka teisi väga häid teoseid, siis see on vist mu lemmik.
Tegevus toimub Hiiumaal Pühalepas.
Romaanis üritatakse lahendada kahte probleemi. Üheks müsteeriumiks on Miikaeli kummalised unenäod, milles ta kõnnib kuskil raba peal udus, ega ta päristäpselt aru ei saa, kus ta on, kuid maa kõigub ja mingi aimdus tal tekib. Kuna unenägu on korduv ja vaimselt kurnav, siis ta tahaks sellest vabaneda. Lisaks selgub, et teda seob verevõlg, kuid mida see tähendab, Miikael esialgu ei tea. Teiseks müsteeriumiks on Ingli kadunud poiss-sõber, kes lihtsalt ei ilmunud üks õhtu koju ja keegi ei tea, mis temast sai. Kuigi Ingel ja Miikael ei tunne üksteist, üks elab Hiiumaal ja teine Tallinnas, siis juhuse või saatuse tahtel on nende probleemid omavahel seotud ja ühe müsteeriumi lahendamine aitab lahendada teist ning vastupidi.
Kõige selle keskele on sattunud ka Saara, kes on Ingli parim sõbranna ja omab vastupandamatut soovi inimesi aidata ehk kui ta kohtab kutsikasilmadega poissi, siis ta lihtsalt peab ka teda aitama, samuti on ta hea inimeste tundja ja saab aru kui inimesed valetavad, seega jääb ta Miikaeli ulmelist probleemi ka uskuma.
Täpsemalt sisu kirjeldada on väga raske, sest minu jaoks oli tegu natuke nagu krimiromaaniga, kus iga pisemagi detaili avaldamine oleks spoiler ja rikuks võibolla kellegi lugemiselamust. Ma usun, et lugejale peaks jääma võimalus nautida kõiki müsteeriumi kihte, kuid nii palju võib siiski öelda, et Suuremõisa loss sisaldab rohkem saladusi kui arvatud. Ulmest võib muidugi veel nii palju välja tuua, et ühel tüdrukul on üleloomulikud võimed ja lõpplahendus on maagiaga seotud. Täpsemalt millise maagiaga, peab igaüks ise lugema.
Peategelased on siis teismelised, kes käivad gümnaasiumis (enamus vist üheteistkümnendas klassis, kuid see pole oluline). Mitte keegi neist väga kooli ei jõua, kuid kooliväliselt suudavad lahendada ulmelise müsteeriumi. Neile jääb aega isegi natukeseks draamaks, sest kui raamatus on kirjeldatud teismeliste armastust, siis ei saa ju ka draama välja jääda. Õnneks oli draamat ehk suhteprobleeme suhteliselt vähe ja seetõttu oli raamat loetav ja hea. Natuke leidus võib-olla ka ebaloogilist mõtlemist, näiteks ma ei tahaks uskuda, et mõni loogiliselt mõtlev tüdruk astub suhtesse poisiga, kes läks paar päeva tagasi eelmisest tüdruksõbrast lahku (ilmselgelt rebound ju), kuid see kõik on juba teisejärguline. Õpetussõna, mida peaks kaasa võtma, on see, et ka popitajad võivad normaalsed olla. Raamat ise oli jumalik ja pooletunnised pausid tööl möödusid viie minutiga (ma arvan, et keegi keris kella edasi, et ma lugemise asemel töötaks).
Tehnilisest pooles rääkides (kirjutades) võiks ära mainida, et raamat on kirjutatud jutustaja vormis (minevikus ja kolmandas isikus) ning igas peatükis on põhitegelaseks erinev tegelane. Mõned toimetamise vead olid ka sees, kuid ilma nendeta ei leidu vist ühtegi raamatut. Kõige rohkem häiris mind muidugi üks sõna “esta”, see peaks tähendama eesti keele tundi, kuid eesti keele tund on ju “eta”, mitte “esta”. Ma oleksin ülitänulik, kui kõik kirjanikud ja tõlkjad lihtsalt lõpetaks selle s’i lisamise, sest mulle tekitab see külmavärinaid ja soovi raamat käest panna (ma pole ainus teismeline sellise reaktsiooniga). Tegu on ühe kõige jubedama sõnaga, isegi “kootsing” kõlab juba peaaegu ilusalt selle kõrval (2018 kolesõna). Samuti oleks vist ilus ära mainida, et kõik peatükid olid ülilühikesed (max 5 lk), mulle see täiega meeldis, sest nii ei muutu ükski liin tüütult pikaks ja venivaks ning raamat liigub kiiremini edasi, kuid neile, kellele meeldib peatükki korralikult sisse elada, see raamat vist nii väga ei sobi.
Ühesõnaga ülihea raamat oli! Ma saan muidugi aru, et ma kuulun sihtgruppi (18-aastane), kuid sellegipoolest soovitaksin ma seda pea kõigile oma tuttavatele (õele ongi juba soovitatud). Igaljuhul on tegu väärt lugemisega, vähemalt kõigile, kes tunnevad end teismelise tüdrukuna, kuid teistele võiks ka meeldida.
