29.07.19 millalgi lõuna paiku, täpselt nagu lubatud, nägi ilmavalgust Reaktor nr 94 ja ausalt öeldes ma ei mäletagi, et kunagi varem olnuks numbri ilmumisele järgnenud säherdune šokk. Minu hinnangul on Reaktori toimetuse üle võtnud mingid julmad, õelad ja üdini pahatahtlikud tulnukad – Loide, Loolaid, Raidma, Räpp, Jans, Tänav, Välk jt on kõik mõrvatud, nülitud ja nende asemel on mingid usurpaatorid, eesti ulme õõnestajad, tuumakatla kallal vältimatu katastroofini viivaid eksperimente sooritavad kurjamid, kes on endid nülitud nahkadesse riietanud...
Olgu – ma muidugi keeran sihilikult vinti üle. Aga... Ei ole üldse vastuvõetav praktika anda inimesele (st minule kui lugejale) võimalus süüdimatult sappi pritsida. Nähes seda pealkirja „Hüvasti, kodu, meid ootab haldjamaa“ tahaks karjuda: „Peatage see laev, ma tahan maha astuda!!!“
Paadikapteni (pseudonüümid, eksole!!!) jutt on umbes-täpselt selline, et saab minult hindeks 2/10. Ja need 2 punkti on antud lihtsalt selle mööndusega, et autor oskab eestikeelseid sõnu ritta seada, nii et moodustuvad lauseid. Kohati tekkivad lausetest isegi mõtestatud lõigud ja õnneks pole kõik need lõigud seotud päkapikkude õlle-ja-ropsi-prallega. Ulmeks on mul seda kuskilt otsast raske nimetada. Ilukirjandusest (rõhk siis esimesel poolel ’ilu’) rääkimata.
Mõned kommentaarid:
1) Ma ei teagi, kas tunda kaasa või teha sügav kummardus Reaktori toimetusele, kes on võtnud vaevaks end sellest tekstist läbi töötada ja asi ära vormistada. Minu jaoks on see tekst tõeline piin, mis siis veel toimetamata käsikirjast rääkida...
2) Kui juttu jagub napid 11 lk, siis võiks lk 3 juures juba midagi olulist sündida, mitte käia üks heietamine teemal, mis oli ja kuidas ikka selle laevajurakaga niimoodi sai.
3) Sepasell Hrjaldarr Jõujunn – selle nime nägemine tekitab küsimuse on's see mingi anekdoot või üritab asjalik jutt olla? Mitte, et mul heade anekdootide vastu midagi oleks. (Rõhk siis sõnal ’heade’…) Ja siinkohale ei pea ma silmas nimekujusid Hrjaldarr ja Rnjarr jne – ulmeloos võivadki vabalt olla nimed, mille eesti keeles (või mistahes keeles) väljaütlemine on keerulisem kui vastutuult sülitamine. Pole probleem. Aga Jõujunn…? #?!#$¤!!??
4) Et kui päkapikkude läbu ja jõkke oksendamine peaks olema miskist otsast lahe fantasy, siis noh – arva uuesti. Mulle isiklikult ei meeldi seda jura lugeda.
Loendasin kokku 8 korda kui mainiti okset või oksendamist. Minu meelest võib selle jutu vabalt kokku võtta järgmise tsitaadiga: „„Voh, aga joome!" nõustus sepasell innukalt. "Joome nagu lohed ja oksendame nagu hiiglased! Kaevanduse juures ei tülita meid miski.””
5) Kokkuvõttes – pole õiget algust, pole mõtestatud lugu, lõpp on kah selline ei-kuhugi-ei-midagi
Üldistus: Rnjarr Leiutaja ja tema aurulaev – päkapikud. Sõidavad Haldjamaale – lakuvad end täis – läbu, rops ja igavene ikaldus. Täiesti mõttetu jutt. (Hindeks 2/10)
Jutt tüdrukust, kellel on haruldane haigus ja mismoodi seda ravitakse ja mis on selle tagajärjed. Väga raske jutt. Ilmselt teevad selle loo raskeks jutustamisviis (mina-jutustaja pluss olevik) ja võibolla sihilik, võibolla tahtmatult välja kukkunud ebamäärasus. Olen kuulnud inimesi ütlevat, et nende jaoks on olevikus jutustamine suisa jälk. Ma päris nii äärmusesse ei laskuks – lihtsalt väga harjumatu. Võib näiteks tuua „Näljamängud“, mis on minajutustaja oleviku vormis teostatud ja pärast esialgset ebamugavustunnet, silm kohaneb ja lõpuks ei pane väga tähelegi.
Mõnes mõttes on oleviku vormi kasutamine tõhus võte muuta asi vahetumaks, intensiivsemaks. Aga see on täpselt parasjagu selline kahe teraga mõõk ja selleks, et mitte haledalt alt lennata, peab ikka päris tasemel tegija olema.
Ebamäärasus. Loen ja loen ja loen ja alustuseks ei saa mõhkagi aru. Pärast lõpetamist algust uuesti üle lugedes leian vihjeid, millest nüüd „teadjana“ saan hoopis paremini aru. Hakkaks nagu looma. Aga kas mul on tahtmist seda pikka jutustust uuesti üle lugeda lihtsalt selleks, et kõik need vihjed üles leida ja enda jaoks midagi tõeliselt head kokku klappida? Ei, tänan, ei soovi...
Seega jääb ebamäärasus, hägusa pildi lugeja ette manamine etteheitena õhku.
Mulle tegelikult meeldib selle loo keskne idee – see haigus. Meeldib ka lõpuks välja kooruv õõvastav tõde selle ravi tagant. Aga... Sõnu on liiga palju. Jah, pika jutu heietajana ei taha moraliseerida, võibolla pigem väljakutset esitada – tee see jutt 50% lühemaks – jäta alles ainult minimaalselt hädavajalik, viska välja liigsed kordused jne. Ja vaata, mis siis tulemuseks tuleb. Tänasel kujul 4/10. Midagi nagu oli, kuid see on raskesti leitav.
Peotäis laaste. Paar tükki neist (Sa elad ainult korra ning Sinna ja tagasi taas) on sellised, et mul on raske neid juttudeks nimetada, seega jätan hindamata.
Ela, oh ela – kurb jutt. Ema, isa, laps. Üles kasvamine kosmosekoloonias ja mis siis saab kui igatsus mingi “abstraktse Maa” järgi kasvab üle igasuguse mõistlikkuse piiri. Pole vast asjakohatu öelda, et jutt oli Nebula nominentide hulgas 2013.a ja originaali leiab siit: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/alive-alive-oh/ (8/10)
Kosmosereis kaotab oma võlu, kui oled kaotanud oma menstruaalanuma –pealkiri on selle jutu puhul tegelikult eksitav. Pealkiri tekitab mõtte, et see laast on sündinud kusagil kirjutamise töötoas, kus oli välja hõigatud teemaks “Kosmosereis kaotab oma võlu, kui…” Ja punktiiri asemele võib igaüks oma suvast lähtuvalt midagi leiutada. Nii võiks terve jutukogu tekitada. Lugu pole mitte niivõrd füsioloogilisest protsessist ja selle eripäradest kosmoselaevas (mõtteline seos Joel Jansi Kuu-missioonide ettekandega Esconilt, kus päris suur osa jutust käis ekskrementide ümber) kuivõrd sõprusest. Teostuselt tipp-topp laastuke. (7/10)
Maitsev kõhutäis – seletuskiri, mis võiks vabalt alata sõnadega “Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kui…” On delegatsioon kosmoses, on kohtumine tundmatuga, tehakse saatuslik viga. Puändiga jutuke, ei hakka spoilerdama. Mulle meeldis see juba Estconil 2018 kui Sylvia selle kirjutamise töötoas ette luges, meeldis ka nüüd üle lugedes. (9/10)
Üldistades, mis mulle tegelikult Sylvia juttude juures meeldib, on oskus luua justnimelt laast – lühike, kuid ometi miniatuurse tervikuna toimiv tekst. See on tegelikult äärmiselt raske ülesanne. Seega on lisaboonuseks juba kasvõi õppepraktika mõttes nende juttude lugemine. Meenutades Estcon 2019 kirjutamise töötuba, siis põgusalt puudutasime sealgi teemat, et laastu (ülilühikese jutu) “tööle hakkamist” on väga raske saavutada. Aga et see võimatu pole tõestavad ilmekalt anekdoodid, millel on reeglina olemas sissejuhatus, teema areng ja puändiga lõpp. Kuulame, saame aru ja naerame. Ja oleme sisemiselt rikkamad. Kuidagi tunduvad need kolm juttu ääretult mõnusad ja inimlikud. Aitäh!
***
Kuu kokkuvõttes siis näide sellest, milliseid jutte ma tõesti lugeda ei soovi, näide hea potentsiaali nõrgaks jäänud teostusest, mis tahaks põhjalikku läbi töötamist ja sisulist toimetamist (soovitavalt autori enda poolt) ning õnneks oli sellel tordil kirss peal mitme hea ja suurepärase laastukese näol.