"Nagu ma aru saan, olete te ametilt tuletõrjuja?"

"Täpselt nii," vastas Ivo.

"Ega te viimasel ajal mõnda pühakoda või kultuspaika pole kustutamas käinud?"

Ivo põrnitses nõida vaikides. "Jah, oli küll hiljuti üks kirikupõleng," tunnistas ta lõpuks.

"Mis kirik see oli?"

"Karuvere kirik."

"Karuvere?” Nõiale see vastus silmnähtavalt ei meeldinud. „Halb, seal on nii mõndagi peidus. Loodan, et pole juhtunud see, mida ma kardan." Ta krimpsutas nägu.

"Mida te siis kardate?"

"Mis seal täpsemalt juhtus?"

Ivo ohkas. "Vaadake... Vaimulik oli kirikus sees. Kui koos paarimehega teda välja tooma läksin, närvitses ta mingi kasti pärast. Nii kui värskes õhus natuke toibunud oli, jooksis ta põlevasse kirikusse tagasi. Pidime uuesti järele minema, ei saanud ju lasta usuhullu ära põleda."

"Võib-olla olekski mõistlikum olnud ta sinnapaika jätta,“ arvas nõid.

"Noh, meie amet on siiski inimesi päästa."

"Jätkake."

"Kui me ta kätte saime, siis vedeles ta teadvusetult põrandal, ise surus kramplikult mingit kasti vastu rinda."

"Kirjeldage seda kasti."

"Noo, ta oli umbes nii suur nagu imiku kirst. Punast värvi ja kaane sisse oli lõigatud imelik kujutis." Ivo vedas näpuga laua peale kriipse.

Nõid vaatas teda tardunult. "Olete kindel, et see on sama märk?"

"Absoluutselt."

"Siis on juhtunud just see kõige halvem." Nõid väristas õlgu.

"Mis kõige halvem?"

"Rääkige, mis edasi sai."

Ivo nohises ärritunult. Lõppude lõpuks oli ta siia tulnud abi saama ning tal oli õigus teada saada, mis teda ähvardas. Siis sundis end rahunema - oli see kõik ju ta enda huvides. "Noh, ta hoidis oma neetud kirstust nii kõvasti kinni, et tassisime vennikese koos ta kastiga välja."

"See kirst on tõesti neetud," pomises nõid.

Ivo jätkas häirimatult. "Tassisime ta siis välja. Kirik oli üleni leekides ning päästa polnud enam midagi - meile teatati ju alles siis, kui hoone oli juba laustules. Vaatasime ainult, et tuli  teistele majadele edasi ei kanduks. Selleks polnud kõiki mehi vaja. Nii meil tekkis mõte, et vaatame, mis seal kuradi kastis siis nii väärtuslikku on."

"Kas ema teile ei rääkinud, et uudishimu lühendab eluiga?" küsis nõid.

"Midagi ta ei rääkinud," solvus Ivo. "Kangutasime kasti lahti ja siis..." Ivo hingas sügavalt sisse. "Niipea, kui kaas avanes, haihtus kirst õhku. Nagu poleks olnudki."

"Ja vaimulik?"

"Kui ta teadvusele tuli, küsis kohe kasti kohta. Me ütlesime, et mingit kasti pole olnudki, et me leidsime ta ilma."

Nõid ohkas raskelt. "Te olete endale kohutava needuse  kaela tõmmanud. Sellesse kirstu oli suletud kuri deemon Pasdef – võib ka öelda kuri saatus. Selle eluka nõidus seitsmeteistkümnendal sajandil välja mees, kelle omandusse oli kogemata sattunud maagiliste õpetuste raamat. Üks aadlik oli ta laostanud ja mees tahtis Pasdefi sellele kaela saata. Aadlikuga hakkaski igasuguseid kohutavaid õnnetusi juhtuma. Kõigepealt hukkusid tema pereliikmed, seejärel ta laostus ning lõpuks sai ka ta ise õnnetul kombel hukka. See kõik juhtus vaid mõne päevaga. Deemoni välja kutsunud mees tahtis ta pimedusse tagasi saata, kuid see ei õnnestunud. Küll aga sulges ta olevuse kolmekordsesse kirstu mis oli im-"

Hirmukarjatusega kukkus Ivo toolilt maha. Laes rippunud raske lühter oli alla prantsatanud, muutes nõia pea veriseks pudruks. Ise veel pooleldi šokis, komberdas Ivo püsti ja põgenes.

***

Värisevate kätega pesi Ivo oma riideid, mis olid nõia aju ja verd täis pritsitud. "Mis siis nüüd teha, mida nüüd teha?" vasardas tal peas. "Ega ta mulle ei tee ju midagi. Mina andsin talle ometi vabaduse. Mina olen täiesti kõrvaline isik. Mina pole midagi teinud!"

Kostis välisukse avamise kriuks.

"Halloo, kas keegi on kodus?" hõikas Ivo kaheksa-aastane poeg Ats. "Mina igatahes olen!"

Kiirustades toppis Ivo märjad riideid pesukorvi. See veel puuduks, et lapsed asjast teada saavad. Muidugi võib alati midagi kokku valetada, aga...

Elutoast oli kuulda koolikoti kukkumist. Seejärel lülitati sisse televiisor. Tugitool, kus poiss tavaliselt istus, asetses otse vanaaegse laelambi all. Ivo sööstis paanikas toa poole.

Ats sättis end parajasti tugitooli istuma, kui isa talle suure jooksuga peale viskus ja ta põrandale paiskas. Allakukkunud lambikuppel sopsas aga tugitooli - isegi katki ei läinud.

Ehmunult vaatas Ats kord kuplit, kord isa.

Äkki lõikus televiisorisuminasse helin. Ivo kobas väriseva käega taskus ja võttis  telefoni.

"Tere kallis," kõlas ta naise lõbus hääl. "Ma saan täna varem lahti, ole hea, tule järele. Hakkab nagu sadama ja mul jäi vihmavari koju."

"Loomulikult," oli Ivo kohe nõus. Nii sai ta välistada, et naine teel auto alla jääb. "Tule kaasa," käskis ta poega. "Lähme toome ema töö juurest ära."

Mossitades pani poiss televiisori kinni.

Nad keerasid ukse lukku ja hakkasid trepist alla minema. Igaks juhuks võttis Ivo pojal käest kinni - viimaks veel libiseb.

"Kuidas sa teadsid, et lamp alla kukub?" uuris Ats.

"Nägin," vastas Ivo napilt.

"Kuidas? Sa olid ju vannitoas."

"Ma tulin just välja."

"Aga miks sa mulle selga kargasid? Miks sa lihtsalt lampi kinni ei püüdnud?”

"Tead, ära esita lolle küsimusi!"

Ivo ei saanud ju öelda, et ta ei teadnud enne, kui suur hoog lambil sees võib olla. Nõia kolba oli sodiks löönud palju palju suurem jõud, kui üks tavaline alla kukkuv lühter saaks tekitada. Ja kui ta kuplit pidama poleks saanud...

Kui Ivo autot käivitas, kostis viiendalt korruselt ehmunud hüüatus - seal elav vanadaam müksas lilli kastes ühe begooniapoti rõduäärelt alla.

Kummide vilinal võttis Ivo paigalt ja lillepott, mis oleks tabanud autokatust otse Atsi pea kohal, lõi suure mõlgi hoopis pakiruumile.

Ivo tundis, et väriseb üle keha. "Kuri saatus Pasdef," kähistas ta raevunult. "Ole sa neetud!"

"Täielik vedamine, hoopis," ütles Ats taga-aknast mõlki vaadates. „Ma oleks peaaegu pihta saanud.”

"Nojah, kuidas võtta." Ivo sundis end taas rahulikuks.

"Mina olen õnnesärgis sündinud,” arvas Ats. „Mõnel teisel poleks niimoodi vedanud."

Ivo noogutas mõrult. "Mõnel teisel poleks niimoodi vedanud," kordas ta. Äkki tõmbusid ta silmad pilukile. "Mõnel teisel poleks niimoodi vedanud," kordas ta uuesti.

Pähe karanud mõte tundus esiti väga julm. Kuid mõeldes, kuidas ta niiviisi päästab oma perekonna ja muidugi ka iseenda, pani Ivo moraalinormidele käega lööma.

***

"Oota siin ja ole väga ettevaatlik!" manitses Ivo poega. "Kui midagi juhtub, siis jookse ema töö juurde."

Ats vaatas isa imestunult. "Miks me siia tulime?"

"Ma pean kellegagi kokku saama."

"Siin?" Ats osutas ümberringi laiuvale prügimäele.

"Just siin. Ma arvan, et siin on piisavalt ohutu." Ivo vaatas otsivalt ringi.

Veelkord poega tundmatu ohu eest hoiatanud, hakkas ta sammuma ühe suurema prügihunniku poole. Ats ei tohtinud näha, kellega ta siin kokku saab – kui muidugi  ikka saab.

Kui ta sodikoorma varju jõudis, nii et teda enam autost näha ei olnud, jäi Ivo seisma. "Hei, Pasdefi!"

Ei mingit vastust.

"Kuuled Pasdefi? Ma pakun sulle lepingut!"

Ümberringi oli sama vaikne, kui ennegi.

"Tule välja Pasdefi, kuula mind ära! Sa ei kaota ju midagi, aga võita võid küll." Ivole endale tundus juba päris napakas, kuidas ta siin niimoodi omaette hõikus.

Siis aga paiskus prügi ta jalge ees kileda karjatuse saatel laiali.

Paanikas hüppas Ivo mitu meetrit eemale, valmistudes elu eest jooksu pistma.

Prügist tõusis must ebamäärane pilv, mis jäi pooleteise meetri kõrgusele hõljuma, ja ümbrust täitis krigisev, judinaid tekitav hääl. "Ehmusid!"

"Tühjagi," kogeles Ivo. Ta kogus end vaikides. "Mida sa minuga teha üritad?”

"Mida sa must tahtsid?" krigises pilv vastu.

Jälle jooksid külmavärinad mööda Ivo selga. "Tahtsin... Ma tahan sulle palvet esitada."

"Ah et halised."

"Ei, ei halise."

"Mida siis?"

"Seda et... Miks sa just mind jahid? Kirstu kallal olime ju kolmekesi."

"Miks mitte sind?"

"Aga Valdo? Kirst lahti teha oli tema mõte."

"Valdo on surnud."

Ivo vakatas. Külm higi nõrgus mööda ta keha alla. "Siis Mihkel. Ega tema ka...?"

"Ei veel."

"Siis võiksid ju vahelduseks Mihkli kallale minna. Mind oled juba küllalt proovile pannud. Äkki väike autasu selle eest, kui osav ma olen olnud?"

Kehatu kogu hõljus ükskõikselt maapinna kohal. "Kui suudad praegu kohe oma poja päästa, siis on kaup koos, Mihkli pere sureb enne."

Pilv laskus maapinnale ja hakkas kuju võtma. Neli jalga, saba, kihvad, lössis koon – hetkega sai uduvinest buldog. Koera suust tilkus ila ja vahtu ning oli näha, et loom on marutaudis. Küüntega maad kaapides tormas buldog auto poole.

"Ma ju käskisin autos paigal olla," ahastas Ivo mõttes. Karmi käsu täitmisesse ei uskunud ta mitte üks põrm. Prügihunnikute vahelt välja jõude nägigi ta esimese asjana, et autouks oli lahti. Poiss püsis õnneks siiski autos.

Jooksu pealt haaras Ivo maas vedeleva torujupi. "Uks kinni!" möirgas ta.

Ats pööras ja koera märganud, tõmbas autoukse pauguga kinni. Viieaastasena oli ta hammustada saanud, ja sestsaadik kartis koeri nagu tuld.

Buldog jõudis autoni ja kraapsas ukseplekki, nii et koeraküüniste sügavad jäljed paljastasid halja metalli. Siis võttis koer taganedes hoogu ja kargas peaga otse ukseklaasi, mis heleda klirina saatel hõbevihmaks purunes. Uuesti võttis loom hoogu, nüüd juba salongi hüppamiseks. Juba pinguldusid lihased ja raske kere kerkis maast lahti.

Kostis raksatus. Viimasel hetkel jõudis Ivo kohale ja ta toruhoop purustas buldogi lülisamba.

Autos karjus Ats heleda häälega emmet appi.

Ivo hingeldas raskelt.

Koera aga ei olnud enam. Tema asemele kerkinud tume vine hajus samuti kiiresti.

***

"Kas sa usaldad mind või mitte?" küsis Ivo naiselt.

"Usaldan, aga ikkagi võiks öelda, kuhu me läheme," vastas naine solvunult.

"Ma ütlesin. Külastame ühte meest, kelle elu ma mõni nädal tagasi päästsin."

"Väga hea, aga ma olek tahtnud kodust läbi minna, teised riided panna. Sa ise oled ka justkui räpakäi. Poiss oleks pidanud vannis ära käima, ainult vaata teda...  Ja kes siis tühja kõhuga külla läheb? Kas sa vahel mõtled ka, enne kui teed?"

"Ei, ei mõtle," vastas Ivo ärritunult.

"Seda on näha jah. Ja ma ei saa aru, mispärast on vaja kellegagi mingisugusel prügimäel kohtuda. Nüüd on aken ka katki - paras oleks, kui politsei kinni peab ja trahvi teeb. Nagu oleks raha jalaga segada."

"Katkise küljeakna eest ei tehta trahvi," ohkas Ivo.

"Kust sa nii täpselt tead? Läksid politseisse üle või? Ja mis siis, kui ei tehta. Klaasivahetus maksab ka."

Tülpinult vaatas Ivo teed. Helenaga võiks Pasdefi praegu küll midagi ette võtta... Ei - ta ei mõelnud seda muidugi tõsiselt. Ei mõelnud nainegi tõsiselt, oli lihtsalt pahane.

Nad möödusid kiriku ahervaremetest.

"Siin see juhtuski," näitas Ivo pojale.

"Näha jah, et issi on siin kallal käinud. Muidu oleks see kirik veel oma kakssada aastat vastu pidanud," osatas naine.

Ivo ei öelnud enam midagi. Ülejäänud tee sõideti vaikides.

Pastor Huul elas tagasihoidlikus ühekorruselises puumajas, mille ümber laius viljapuuaed.

Sissesõidutee viis otse treppi ja Ivo peatas auto vaid mõned meetrid välisuksest. "Kohal," teatas ta. Naine tegi suured silmad. "Ohoh, ja mina ei taibanudki! Mõtlesin, et põrutame veel mõnele prügimäele. Seal su suured sõbrad tavaliselt elavad."

"Jäta," ütles Ivo ja astus välja.

Pastor ootas juba uksel.

"Tere, kas mäletate mind veel?" Ivo surus vanapapile käe pihku.

Pastor uuris tähelepanelikult ta nägu. "Tere-tere. Ei tule küll meelde."

"Ma olen tuletõrjuja. Üks neist, kes teid välja tõi," selgitas Ivo.

"Ah-soo!" Vanakese nägu valgus naeru täis. „Astuge aga sisse. Tulge edasi!"

"See on minu naine Helena ja see minu poeg Ats."

"Tere." Helena noogutas.

Pastor Huul juhatas nad elutuppa ja pani diivanile istuma. "Oodake veidi, ma toon kohe teed ka." Seda öeldes kadus ta köögi poole.

Ivo koukis taskust telefoni ja helistas Mihklile. Telefon kutsus, kuid keegi ei võtnud vastu. Ivo valis uue numbri. "Olts, sina? Kuule, ole hea naabrimees, vaata vahepeal Mihkli poole sisse. Tead mul on täna selline paha tunne... Ja kui neil midagi juhtub, siis helista mulle. Ei, midagi pole lahti. Lihtsalt helista."

Enne kui teises otsas jõuti midagi lähemalt küsida, pani Ivo toru ära.

Ka pastor Huul jõudis aurava teekannuga tagasi. 

Kui kõik küpsiseid näksisid ja teed rüüpasid, küsis Huul lõpuks visiidi põhjust.

Ka Helena vaatas mehele nõudlikult otsa.

Ivo pani teetassi käest. "Vaadake, ma tegelikult tean, mis seal kastis oli - selles mida te kirikusse päästma läksite. Me tõime selle teiega koos välja ja... Me avasime selle."

"Te tegite selle lahti?" jahmus pastor.

"Jah. Ja see mis seal sees oli, see pääses välja. Öelge - kuidas teda jälle kinni püüda? Juba kaks inimest on sellepärast elu jätnud."

Pastor vaikis mõnda aega ja noogutas siis. "See on väga keeruline, et mitte öelda võimatu."

"Millest te räägite?" küsis Helena.

Nüüd vaatas pastor uurivalt Ivole otsa. "Tema ei tea midagi?"

"Ei." Ivo ohkas. "Aga peame kõik ära rääkima. Meil ei ole palju aega - varsti pöörab Pasdefi uuesti tähelepanu meie peale. Täpsemalt, meil aega telefonikõneni, mis teatab Mihkli ja tema perekonna surmast." Ning Ivo jutustas kiirustades, kuidas kurja saatuse eest põiklemine nad pastori teelaua taha oli toonud.

"Nõnda." Seni teraselt kuulanud Pastor Huul võttis jutujärje üle. "Ainus võimalus mida mina tean: Pasdefi tuleb sulgeda kirstu, mis on pühitsetud veega immutatud. Selliseid kirste peab üksteise sisse asetama kolm tükki ja kõigi kaantele peab olema lõigatud nõiamärk. Ma tean, missugune on välimine kirst, seda olen ma ise näinud. Kuid sisemised..." Pastor laiutas käsi.

"Sisemisi olen mina näinud," ütles Ivo.

"Järgmine raskus seisneb selles," jätkas pastor, "et Pasdefil pole keha. Ebamäärast hingust,  aurat, või ütleme siis hinge, on aga võimatu kinni püüda. Vähemalt mina ei tea ühtegi võimalust."

"Mina olen näinud, kuidas ta kehalise kuju võtab. Täna prügimäel," meenutas Ivo. „Ainult kuidas me teda kuju võtma sunnime?"

"Mina tean, kuidas," sõnas korraga Ats.

***

Ivo, Helena, Ats ja pastor Huul istusid ringis ümber laua, millel lebas Ivo telefon. Ettevalmistused olid tehtud ja nüüd ootasid nad kõnet. Ootamine tegi kõiki närviliseks. Mitu korda olid nad püüdnud Mihklile helistada, et tedagi pastori juurde kutsuda, kuid Mihkel ei vastanud. Võis arvata, et ta võitles praegu juba kuskil oma elu eest.

"Olete te täiesti kindlad, et Pasdefi ründab kõigepealt poissi?" küsis Helena.

"See on kaljukindel. Ka sajandeid tagasi alustas ta lastest," vastas pastor.

"Aga kui Olts ei helista? Unustab ära, või segab Pasdefi vahele?"

"Ära-"

Telefon helises.

"Selge." Kõne lõpetades vaatas Ivo teistele järgemööda otsa. Ta pilk jäi peatuma pojal. "Mihkel hukkus koos perega gaasiballooni plahvatuses."

Helena haaras Atsil tugevasti ümbert kinni.

"Siis peame kiirustama!" teatas  pastor Huul. "Pasdefi on iga hetk siin. "

"Kuidas ta siia oskab tulla?" Helena hoidis pisarsilmi pojast kinni.

"Küll siga pori leiab," pomises Ivo ja vabastas Atsi õrnalt Helena käte vahelt. "Lähme."

Ivo ja Ats kõige ees mindi õue.

Trepil vajus poisi jalg raksatuse saatel läbi laua. Ats kaotas tasakaalu ja oleks kukkunud, kui Ivo poleks temast kinni krahmanud.

"Kuidas nii, mul on täiesti uus trepp," imestas pastor.

Ivo osutas trepi ees lamavale suurele kivikamakale, mida seal enne ei olnud - poiss oleks kindlasti peaga selle vastu kukkunud, kui Ivo teda kinni poleks püüdnud.

"Ta on siin."

Pastor võpatas ja Ats pigistas hirmunult isa kätt.

Koos läksid nad välikäimlaks maskeeritud kolmekordse puukasti juurde, mille tagumisse seina olid nad teinud salaukse. Ivo juhatas poja lõksuukseni ja pastor surus poisile pihku oma hõbedast risti.

„Edasine on jumala kätes," lausus ta ja mehed läksid tagasi tuppa.

Pärast pingelist ootust ilmus äkki aeda musta-valgekirju kassipoeg. Toas olijad jälgisid üksisilmi kassipoja käitumist.

"Minu kass see pole," ütles pastor.

"Siis on see tema," sosistas Helena.

Kassipoeg aga luuras kollilõksu ümbruses liblikat, liikudes uksele üha ligemale.

Nüüd maandus "käimla" katusele ronk. Uudishimulikult pead kallutades silmitses lind ukseava.

"Võib-olla hoopis ronk. Ega ta peagi poissi kohe tapma, esialgu nokib niisama silmad välja," arvas Ivo.

"Jää vait oma lolli jutuga! Atsil ei noki keegi silmi peast," sisistas Helena.

"Vaadake!" katkestas pastor. "Sealt tuleb veel keegi."

Aiast puude vahelt ilmus higi pühkides jahimees, püss seljas.

"Pasdefi!" karjatasid Helena ja Ivo korraga.

"Ei, see on mu naaber, Arnold Kivisalu, jahimees," selgitas pastor.

Ats piilus "käimla" ukse vahelt välja ja nüüd märkas higi pühkiv Arnold poissi.

"Hei, poiss, tule siia."

Atsi vastust polnud tuppa kuulda.

"Ära mine," sosistas Helena.

"Tule, tule, ära karda! Ega ma sind ära ei söö." Jahimees võttis taskust õuna.

"Mine ütle oma naabrile, et ta poisi rahule jätaks," käskis Ivo.

Pastor läkski õue.

Kassipoeg seisis, käpp püsti, lõksu uksel; ronk aga oli lennanud avatud ukse otsa ning puhastas seal nokka.

"Hei naabrimees, tule tuppa kui sul asja oli!" hõikas pastor.

Arnold pöördus - kassike aga lipsas Atsi juurde kasti.

"Oli ikka asja!" Jahimees noogutas rahulikult.

"Kass!" karjatas Ivo ja sööstis toast välja, Helena tema järel.

"Sina ei ole Arnold." Pastor kissitas silmi. "Arnoldil on vasak pöial puudu!"

Ivo tormas, rusikad püsti, jahimehe poole, kuid peatus, kui see vasaku käe tõstis - pöial puudus tõepoolest.

"Ärge uskuge," õpetas pastor. "Enne oli kõik alles!"

Ivo ja Helena seisatasid segaduses. Kumb oht oli tõeline, mees või kass? Kummaga pidid nad võitlusse asuma?

Olukorra lahendas Pasdefi ise - jahimees tõstis püssi ja tulistas pastorit rindu. Laeng paiskas vaimuliku pikali ning muutis kogu ta rinnaesise veriseks pudruks.

Nüüd pöördus Pasdefi Atsi poole, kuid poiss oli ukse sulgenud. Deemon kiirustas kasti poole. "Paigal!" Ta keeras püssitoru Ivo ja Helena poole, kes talle kallale söösta tahtsid. "Teie kord alles tuleb."

Lõksu ukse avanud jäi Pasdefi seisma ja sihtis püssiga kasti sisemust. Siis langetas ta relva. "Kus poiss on?"

Nüüd kargas Ats lõksu tagant välja, haaras kassipoja sabapidi pihku ja virutas selle jahimehele näkku. Kräunudes lõi loomake Pasdefile küüned sisse.

Ootamatusest ja valust segaduses, taganes Pasdefi kasti. Seal hakkas oma inimkuju kaotama ja muutus taas mustaks pilveks.

"Uks," kiljatas Helena.

Pauguga lõi Ats lõksu kolmekordse ukse kinni.

Kast hakkas kõikuma ja pragudest sähvatas välja kuldpunane valgus. Loitsud, mis deemoni  kasti aheldasid, olid tööle hakanud.

Lummatult vaatasid kolm inimest seda sädelevat ilu, kuni valgus kustus.

"Siga leidis porilombi asemel lauka," ütles Ivo naist ja poega emmates.

Väike-Maarja 1995