Teel

Cathy surus end veel sügavamale Ford Protoni tagaistmesse ja mossitas. Tavaliselt oleks tal olnud tõesti hea meel – väljasõit kogu perega! Talle aga ei meeldinud, et kogu sõidul oli pigem karistuse mekk küljes ning selle asemel, et lõbusalt jutelda, oli kogu pere tusane ning vakka. Isegi isa, kes tavaliselt tegi emaga nalja. Rääkis aga mingeid keerulisi asju enda tööst kaitsetööstuses või uudistest ning oli napisõnaline. Loomulikult rääkis ta oma tööst asju, mida pere niigi teadis, sest lapsedki said aru, et isale maksti hästi ka seepärast, et ta kõigest ei räägiks.

Ilm oli lämmatavalt palav. California viierealine maantee, mis nende auto ees silmapiirini lahti venis ja sellega kokku sulas, auras ja virvendas autost eespool pisut ebamaiselt. Raadios süüdistati tänavusuvises palavuses Vene–Hiina sõda, aga Cathryni õpetaja mister Higgins oli selle üle naernud ning seletanud, et need seitseteist tuumapommi olid sadade ja sadade salajaste ning mitte nii salajaste tuuma- ja vesinikpommide katsetuste kõrval küll nagu piisk merre. Cathryn muutus mister Higginsi meenutamisest veelgi mornimaks. Tema ju praeguses reisis süüdi oligi!

Ootamatult hakkas nende Fordi kõrval kostma madalat undamist. See heli kerkis ja paisus ning kasvas lõpuks mürinaks. Cathryn tõstis pilgu ning nägi, kuidas keskmises reas siiani vaikselt liikunud Cadillac Nuclearbird end järsult kiirendas ning siis kahe tuleleegi toel end õhku kergitas. Korraks helkis peegelduv päike lendauto kroomitud osadel silmipimestavalt ning masin oligi silmist kadunud.

Õhkutõusnud auto müra äratas kogu tee tukkunud väikevend Billie ning muidugi pistis tüütu jõnglane esimese asjana vinguma.

„Kas me oleme juba kohal?“ nõudis ta jonnakalt. Nagu tal poleks silmi peas, et näha nende ümber laiuvat tühermaad, mõtles Cathryn hapult.

„Ei, kallis,“ sõnas ema väsinult. „Meil on veel natuke sõita.“

„Kaua veel?“ nõudis jõnglane, aga ei vanemad ega Cathryn ei suvatsenud vastata.

„Ma ei saa aru, miks pean mina kannatama sellepärast, et Cat on kommuarmastaja ning miks pean mina seepärast New Yorki sõitma,“ vingus poiss edasi. „Meil oli naabripoistega plaanis just nädalavahetusel mõned raketid lõpuni ehitada ning need üles lasta. Isegi raketilaskmisload olid olemas! Aga nüüd...“ vingus Billie edasi.

„Ma ei ole kommuarmastaja!“ käratas Cathryn vihaselt.

„Kommuarmastaja-kommuarmastaja!“ narris vastik jõnglane edasi.

„William! Ära nimeta õde niimoodi!“ sekkus vestlusse seni vaikinud isa. „Ja eks muuseumikäik tuleb ka sulle kasuks.“ Isa manööverdas nende maanteelaeva kolmandasse, niinimetatud sinisesse ritta ja lubas tee automaatikal juhtimise üle võtta. Siis lasi ta roolist lahti ja pöördus laste poole.

„Ma saan aru, et see retk teile ei meeldi, aga Cathy klassijuhataja arvas, et see võiks olla kasulik. Pärast seda kui... noh...“

„See on nende raamatute pärast, jah!“ kisas Bill. „Nende raamatute, mis Cathy toast leiti...“

„Osaliselt jah, ja palun ära karju, ma kuulen sind niisamagi...“ lausus isa väsinud häälel.

Isa ei saanudki oma mõtet lõpetada, sest auto armatuurlaual hakkas ootamatult vilkuma automaatpiloodiga ühendatud häirekella tuli.

„Jälle tuumahäire,“ ohkas ema ning isa võttis taas juhtimise üle, viis auto teise ritta, seadis rooli juures olevaid hoobasid, mis tõstsid pisikese Fordi munajasse tagaossa peidetud reaktori temperatuuri ning tõstsid auto kiirust. Õnneks paistis tee kõrval juba järjekordse tuumavarjendi mustav suu, otsekui mingi koletise pärani lõuad. Cathy isa lasi autol veel natuke aega lubatud kiirusest kiiremini sõita ning pööras siis teelt kõrvale tunnelihämarusse.


Varjendis

Tunnelis oli juba ees kümmekond Fordi, Chevrolet’d, Cadillaci ja Dodge’i, kroomitud küljed tuhmis varjendivalguses hõbedaselt hiilgamas. Isa peatas auto kohe ühe piraka kaubiku järel ning lülitas reaktori kõige madalamale töörežiimile.

„Kõik välja! Lähme otsime mõne söögikoha ning kasutame seda õppehäire aega kasulikult!“ kamandas isa ning avas endapoolse ukse, misläbi tungis autosse seni nende masina korpuse poolt summutatud häiresireenide ebameeldivalt kõrgetooniline ulgumine.

Nad tulid kõik autost välja ning lonkisid isa kannul, autode ja nende plõksudes jahtuvate reaktorikorpuste vahel, manööverdades ühte tunneliseina ehitatud Bobi Dinerisse. Seal oli ees juba kenake hulk rahvast ja neil kulus hulk aega enne kui kogu pere oli oma kohvid, praekanatükid, burgerid ja nuca-colad kätte saanud.

Cathyl polnud kuumuse tõttu eriti isu ning tunnelis hõljuv õli- ja plastikuving viis veel viimase isuraasu. Ta näksis pisut oma väikest juustuburgerit ja loovutas selle viimaks Billiele. Viimane kugistas burgeri aplalt alla ning Cathy vaatas, et kui Billie sedamoodi õgimist jätkab, siis on ta varsti pigem paks kui lihtsalt tüse. Õnneks lülitati peagi sireenid välja, just enne kui Cathyl hakkas peavalu tekkima ning häire kuulutati lõppenuks.

„See on täiesti kohutav,“ torises isa, „varsti ei saa enam poodi ka sõita, ilma, et jälle häiret välja ei kuulutataks. Huvitav, mida nad mõtlevad? Et kommud tõesti hakkavad meid pommitama!? Neil peaks pilukatega veel tükiks ajaks tegemist olema.“

Cathy ootas, kuni ülejäänud pere söömise lõpetab ja nad manööverdasid piki kitsaid autodevahelisi käiguradasid tagasi enda pere Fordini. Isa soojendas reaktori kohe uuesti töötemperatuurini, aga läks terve piinav igavik, enne kui nende ees olevate autode omanikud samuti tagasi jõudsid ning enda masinad käivitasid.

Ajaks, mil nad tunnelist välja pääsesid, oli Cathryn siiralt õnnelik päikest ja teeäärseid kõrbemaastike nähes.


Teel

Kõhud olid kõigil täis ning lõõskav päike tekitas kõigis raamestust. Isa arvas aga, et tal on nüüd õige hetk hakata pidama ühte neist õpetlikest, aga samas päris tüütutest vanemlikest kõnedest.

Muidu oleks see ehk isegi talutav olnud, aga isa võttis jutuks just mister Higginsi paljastamise, selle mõju kooli renomeele, sealhulgas ka nende perele ning Cathy osale selles. Eks isal oli põhjust pahane olla – oma töökohas kaitsetööstuses pidi isa just seetõttu tegema läbi järjekordse lojaalsuskontrolli. Tegelikult oli seekordne kontroll märksa rangem, kui tavaliselt, sest seekord pinniti kommunistide, venelaste ja ameerikavaenulikkuse asjus. Teemadel, millele Cathy isa polnud kunagi eriti mõelnud...

Cathryn pööras aga pilgu demonstratiivselt perest eemale ning põrnitses autoaknast välja. Mis see õigupoolest nende ja õpetajate asi on, mida või kuna ta loeb. Ja oleks siis midagi roppu või muidu jäledat olnud. Tegelikult olid need raamatud, mida mister Higgins jagas, üsnagi süütu sisuga. Cathryn oli isegi esiti pettunud, sest seal ei räägitud muust kui vene lastest, kes kolhoosides tööd teevad, mängivad ja üsna tavalist elu elavad. Hoopis erinevalt sellest, mida televiisoris näidati või raadios kõneldi. Keegi ei surnud seal kiirgustõppe, ei olnud mingeid mutante või sõdureid. Tavalised lapsed, päris õnnelikud ja rahulolevad pealegi.

Cathryn ei saanud siiani aru täiskasvanute hüsteeriast, mis puhkes, kui selgus, et mister Higgins oli koolis sedasorti raamatute põhjal õpetanud ja sarnaseid raamatuid õpilastele kodulugemiseks jaganud. Esiteks oli kooli tulnud mustades ülikondades kerekad ja muidu suurekasvulised valitsusmehed, siis oli kool terveks päevaks kinni pandud, samal ajal kui kooli ümbruses needsamad valitsusmehed ringi hulkusid, õpetajatega rääkisid ja vanemaid tüütasid. Esimene asi, mida nad tegid, oli mister Higginsi minema viimine ning see kahandas kõvasti Cathy rõõmu ootamatult tekkinud vabast päevast, sest mister Higgins oli olnud tore ja lahke mees. Mitte nagu mõned teised õpetajad või nende tige kongus ninaga klassijuhataja.


Muuseumis

Ei kulunudki enam palju aega kui tühermaa asendus vaikselt eeslinna kuplite, keemiatehaste tornide ning vaatidega. Seejärel äärelinna räämas telliskivimajade, keskklassi korrapäraste ja puhaste, aga samas ilmetute majablokkidega ning viimaks kesklinna pilvelõhkujatega. Cathryn uuris pilvelõhkujaid ning üritas pead nõnda pöörata, et näeks nende tipus paiknevaid raketitõrje radareid ning magas seetõttu täiesti maha hetke, mil isa viimaks nende Protoni maa-alusesse garaaži manööverdas ja teist korda selle reisi jooksul seiskas.

„Olemegi kohal,“ teatas isa ning pere valgus kergendatult ohates autost välja. Billie oli reisist niivõrd tüdinud, et polnud viitsinud viimane pool tundi isegi vinguda ning selle üle oli Cathy siiralt tänulik.

Nad liikusid liftideni, sõitsid veel mõned korrused maa alla, lunastasid kassaneiult piletid ja astusid muuseumi.

Maa-alustesse tehisvalgusega ülekülvatud koobastesse oli kokku tassitud igasuguseid plakateid, stende ning nende vahele topitud kõikvõimaliku suuruse ja kujuga masinaid.

Billie sai kas siis sõjamasinate nägemisest või maa-alusest jahedusest hulga energiat juurde ning jooksis huilates ühe stendi äärde, kus seisis rühm viisnurkadega kaunistatud pilotkades ja gaasimaskides sõdureid. Ema tormas talle järele, tiris väikevenna kättpidi sõdurite relvadest eemale ning riidles poisiga poolhääli.

Cathryn silmitses stende ja masinaid tüdinult. Ta oli seda kõike juba televiisorist näinud. Loosungid ja hüüdlaused ei suutnud samuti talle midagi uut pakkuda. Ta kannatas vaikides selle kõik siiski välja lootuses, et ükskord peab see temale mõistatuseks jääv, aga ilmselt vanemate arust kasvatuslik karistus lõppema.

Kui nad olid viimaks saali lõppu jõudnud, oli ta enam kui kindel, et seal ootab neid lõpuks maapeale viiv lift ning Cathy oli siiralt pettunud, kui selgus, et sealt algas aga hoopis uus ja väiksem väljapanekusaal.

Cathryn avas suu, et öelda midagi enda arust iroonilist ning vanemate arust vaieldamatult vinguvat, kui ta tähelepanu köitis silt, mis teatas:

TULE JA VAATA!!!
TÕELISED VENE SÕDURID!
KOMMUNISMIOHU MUUSEUMI ERAKORDNE VÄLJAPANEK!
JUST SULLE!!!
LUUREMISSIOONIL OTSE SIBERI TAIGAST PÜÜTUD!

See sütitas Cathrynis huvi, mis samas kohe ka kustus. Need ei saanud olla tõelised vene sõdurid! Tõelised kinnivõetud sõdurid oleksid kusagil salajastes valitsusasutustes või kinnistes vangilaagrites, mitte aga muuseumisaalis. Pigem oli siin tegemist samalaadse atraktsiooniga, kuhu neid oli kuuendas klassis viidud – niiöelda indiaani reservaat, kus papist indiaanlaste figuure mootorite abil liigutati. Üsna kehvasti pealegi, sest nad ei osanud muud teha, kui tomahooke viibutada ning püsse kõigutada.

Seda suurem oli aga Cathy jahmatus, kui nad sattusid hämarasse saali, kuhu lisaks neile oli juba kogunenud kümmekond täiskasvanut ja last ning selle ruumi ühes otsaseinas paistis maast laeni ulatuv klaasist sein.


Klaasi taga

Nad kõndisid seinani ja sealt avanes vaatepilt suurde tühja tuppa, kus konutas vaheseinte vastu surutuna nii paarkümmend kirjeldamatutesse räbalaisse mässitud kogu. Nende nägusid polnud võimalik näha, sest nad olid peitunud määrdunud mütside ja kapuutside varju ning alguses arvas Cathryn, et tegemist on mannekeenidega, aga siis hakkas ruumi vastasseinas ootamatult avanema suur luuk.

Luuk tõusis otse üles ning paljastas rikkalikult kaetud riiulid igasuguse toiduga nagu konservid, kausid salatite ja liha ning hamburgeritega. Seepeale ärkasid kaltsukubud ellu, otsekui oleksid nad olendid mõnest 2D Frankensteini filmist, kellesse hull teadlane on elektrit lasknud.

Kaltsukubud sööstsid kisendades toidulaua juurde, kuid selle asemel, et sööma hakata, asusid nad hoopis konserve hõlma alla toppima ja salatit oma räpast korbaste kätega taskutesse kühveldama. Neid oli samas liiga palju, et korraga leti äärde mahtuda ning juba hetk hiljem puhkes kaklus. Tahapoole jäänud rebisid ette jõudnuid riietest ja jäsemeist eemale. Käiku läksid rusikad ning kostma hakkas karjumist ja venekeelset sõimu.

Nüüd nägi Cathryn esimest korda ka kaltsukubude nägusid, need olid määrdunud ja igasuguste karvadeta, aukuvajunud silmadega, ning ebaterve jumega. Silmad kilamas kui metslastel. Ühe pikali paisatud venelase pilk eksis korraks Cathyle ning tüdruk võpatas sellest elajalikust, toorest ning vihkamist täis pilgust.

Juba kargas Cathyt vaadanud venelane jalule, haaras ühest tõmmumast ning jässakamast kaaslasest kinni ja paiskas tolle näoli vastu maad, hüppas seejärel talle selga ning kukkus mehe pead hooga vastu betoonpõrandat taguma. Ise midagi samal ajal vene keeles röökides. Peale kolmandat lööki oli ohvri nägu muutunud veriseks pudruks ning mööda põrandat valgus laiali üllatavalt korrapärane ning järjest laienev vereloik.

Vihane venelane ajas end jalule. Pobises midagi läbi hammaste, sülitas maha ja kõndis eemale.

Cathy pööras näo kõrvale ning astus eemale, et mitte seda õudust näha. Mister Higginsil, kes oli alati korranud, et kommunistid on samuti inimesed, polnud õigus – need küll ei saanud inimesed olla! Võib-olla oli tõesti õigus neil, kes ütlesid, et mister Higginsi imelikud mõtted tulid tema rassist, täpsemalt ta segatud verest, et rohke latiinoverega õnnetu mees, kes oli hankinud korralikud võltsdokumendid ning esines nendega kui tõupuhas valge mees.

Selline hale ja kibestunud mees võis tõesti uskuda, et kommunistid on toredad, et kui tulevad venelased või vähemasti hiinlased, et siis saab kõik hea olema ning puhas veri pole enam korraliku inimese esmatunnus. Cathryn tõrjus neid mõtteid küll eemale, aga klaasi taga avanev vaatepilt rääkis teist keelt. Cathy mõtles, et järsku oli siiski õigus temaga vestelnud kommunismiohu departemangu inspektoril, kes rääkis pikalt, mida oli teinud nn mister Higgins ja kes see mees tegelikult oli.

Õnneks ei osanud Cathy vene keelt ja eks paks klaassein summutas samuti ning nii ta ei kuulnudki, mida karjus venelane ja õnneks ei kuulnud ta ka neid sõnu, mida porises venelane tapatööga ühele poole saades.

„Need usalased pole ikka õiged inimesed,“ oli venelane torisenud. „Panevad siin korralikud venelased tšurkadega ühte kuuti kinni ning siis toovad veel neegrid meid vaatama. Korralik venelane istugu puuris ja miskid mustad ahvid vahivad klaasi taga! Pommi oleks neile vaja!“

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1043)