Oscar Wilde on kunagi öelnud, et kunstis on kõige suurem patt igavus. Eks ajad olid teised ja iga looja pidi publiku tähelepanu nimel vaeva nägema, mitte nagu moodsamatel aegadel, mil riigi ja kõikvõimalike organisatsioonide poolt ülalpeetavad autorid publiku ja müügi pärast enam muretsema ei pea.

Igavuse vastand oleks vast põnevus, aga ma arvan, et Oscar Wilde ei arvanud, et kõik loodu peaks põnev olema. Pigem pidas ta silmas ehk köitvust, sest ükstapuha, kui suuri ja sügavaid mõtteid autor oma loomingusse ka ei paneks, on see kõik asjata, kui ta ei suuda panna publikut huvituma ning kui keegi mainitud sügavate mõtetega loomingu vastu huvi ei tunnegi.


 

Gertrud K. VeilerKehad

Kuigi ajakirjas nimetatakse teksti jutuks, on tegu siiski lühiromaaniga ning seda nii sõnade arvu, kui ka tähemärkide poolest.

Eks maht ja tundmatu nimi tekitasid minus kohe häireseisundi. Karvustaja hirmud jne. Surusin hirmud maha ja püüdsin neutraalselt lugema hakata ning tuleb tunnistada, et algus läks kenasti käima. Ei, põnevuslugu see polnud, aga köitev küll. Mitte päris minu maitse, aga loetav.

Lugesin umbes neli peatükki ja mingi pilt hakkas juba tekkima ning tekkisid ka mõned kartused loo edasiste arengute ja lõpu asjus. Etteruttavalt võin öelda, et suur osa kartusi teoks ei saanud, aga mõned kahjuks küll.

Neljanda peatüki järel tekkis lugemises umbes poolenädalane paus, aga jätkates sain poole lugeri ekraanitäiega taas tekstiga sina peale – et pluss autorile! Aga umbes sealtsamast muutus ka lugu. Kui esimesed kolm peatükki olid mõneti realistlikud, aga samas ka ulmelisi taustu avavad. Autor kirjutas asjadest, mida ta on näinud, mida tunneb ning mida ta on ehk kergemas vormis ka läbi elanud. Jah, oli ulmet ja esitati mõistatus, aga kummalise haigusega tüdruk oli veenev lugeda ning tema kehadega seonduv piisavalt mõistatuslik, et oleks ka köitev.

Neljandas peatükis muutus tegevuspaik fantastilisemaks ja samas ka abstraktsemaks ning seeläbi mõneti väheveenvamaks. Autor oli detaile hoolega läbi mõelnud ja hoidis toimuvat üldiselt kontrolli all, aga võrreldes kolme esimese peatükiga ei olnud see kõik enam nii veenev. Muutus ka tempo. Arvan, et neid peategelase murdmise katseid ei oleks pidanud nii palju olema, sest mingil hetkel läksid katsed pisut üheülbalisteks lugeda. Tekkis taaskord tunne, nagu uuemate autorite puhul ikka, et autor on õppinud pigem filmidest kui kirjandusest, sest need katsed esitatud kujul oleksid filmina ehk paremad ja efektsemad olnud.

Ma teen algajale ja tõenäoliselt noorele autorile pisut ehk liiga, aga jumalikud vaatenurgad ei õnnestu sageli ka meistritel. Pean silmas, et Emman ja Aden olid liialt inimlikud ja vähevõõrikud, kuigi autor seletas rohkem kui korra, kuidas neis on tapetud kõik inimlik, kuidas neist on jumalad tehtud. Isiklikult minu jaoks nad küll nii kalgilt ja inimvaenulikult ükskõiksetena ei mõjunud kui autor neid näidata tahtis. Et siis mõttekoht...

Mulle ei meeldinud ka lõpp. Mittelugenute elamuse huvides ei saa ma täpsemalt midagi öelda. Saan öelda, et selline lõpp pole vale, aga sellisel kujul see eriti ei mõjunud.

Hinnata on keeruline, sest ilmselgelt pole see minule meelepärane kirjandus. Arvan, et noorem inimene ja eriti naislugejad saavad tekstist rohkem kui mina. Samas, lõpuni ma lugesin, lugemine piin polnud ning lugemisjärgselt ei kerkinud minus ka mingit viha või kahetsust raisatud aja asjus. Kuna aga teatav kunstlik järelmaitse jäi, siis...

6/10

 

Paadikapten – Hüvasti, kodu, meid ootab haldjamaa

Arusaamatu jutt. Ei, mitte sisult, pigem vormilt ja eesmärgilt.

On hunnik imelike, suisa väljaütlematute nimedega päkapikke. On raudne aurulaev ja selle teekond. Ja siis on hunnik ilmetut teksti, millega mainitu kirja on pandud. Teksti peaks ilmekamaks muutma sagedane lohepeeru mainimine ja ropsimine. Jah, just nii ongi kirjas, et kõik pidevalt ropsivad.

Rääkimata sellest, et tekst on üsna organiseerimata sõnalasu – kusagilt algab ja kusagil saab otsa. Alguses on omajagu tühje ja suisa sihituid kirjeldusi, aga kui laev liikuma saab, siis on lugu enam-vähem kontrolli all. Eks viita ka autori pseudonüüm teadmistele veesõidukite ja nende liikumiste kohta.

Selline tekst võiks olla täitsa loetav, kui see oleks kirja pandud nõtke keelega ja mõnusa huumoriga, aga Paadikapteni keel on kõike muud kui nõtke ning huumor on pigem selline rohmakas, ropsi- ja peeruhaisune. Selline tekst võiks olla täitsa loetav, kui autor oleks suutnud välja mõelda mingi jõnksu, mis teeks jutu erilisemaks ja distantseeriks neist tuhandetest ja tuhandetest tekstidest, kus on kokku pandud tehnoloogia ja maagiailm, eriti kui tehnoloogia ja maailm saaks kirja leidliku ja kombatavana. Kahjuks kõike seda tekstis pole. On vaid takerduv-lohisev jutuke, millele kaasa elada pole eriti võimalik ning mille lugemine mulle küll midagi ei andnud.

4/10

 

Ja ongi kõik! Et siis üks elamus, mis pigem positiivne ning teine, mis kindlasti negatiivne. Polegi ju nii halb, aga ega hõiskamiseks kah põhjust pole – selline tavaline wärk.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0909)