"Jason, kust, kurat, siukesed idioodid üldse tekivad?"

"Ma ei tea, aga ma pole nii debiilset ülesannet veel saanud. Mille kuradi pärast me peame neid kaitsma?! See on ju siililegi selge, et tehnopuud on kümme korda efektiivsemad kui pärispuud, aga mingitele jobudele on ikka vaja käia mööda linna ja mingeid pärispuid istutada! Absoluutne ebaefektiivsus. Tead, ei mina mõista neid." Jason oli samuti parajalt tige, ning lisas paarimehele veel mõningaid krõbedusi selle kohta, mida ta nendest arvab.

Mingisugused ullikesed olid jälle tulnud keskväljakule ning hakkasid demonstratiivselt päris ehtsaid puid istutama. Esiteks need ei suuda keset linna normaalselt kasvada ning teiseks ei olnud neist suuremat tolku, tehispuud olid palju efektiivsemad, isoleerisid kordades rohkem süsihappegaasi ning erinevaid toksilisi jäätmeid linna õhust. Ainult diogenesed on sellised idioodid, kes jumaldavad kõike vana ja jaburalt ebaefektiivset eluviisi, aga need ei olnud diogenesed. Isikuprofiil näitas Jasonile, et puukallistajatest mitte ükski ei olnud elu sees kordagi linnast väljas käinud, neil oli ilmselgelt midagi muud viga.

"Nojah, ja nüüd me peame neid viite idiooti siin kaitsma. Oota, oota, näe, seal on neli tegelast nuiadega, mine suuna nad kõrvale, enne kui nad politsei kaitseliinini jõuavad, nendega võib probleem tekkida!" kõlas paarimehe märguanne PsyNet-is.

Väljak oli avar ja lai, ning puukallistajate ümber oli kogunenud terve hulk rahvast, kes neid hurjutas ja sõimas. Nad kõik olid tsiviliseeritud ja ohutud, kuid neli torujuppidega relvastatud ja ilmselgelt vihast noormeest olid suundumas puukallistajate poole. Jason genereeris käigu pealt välja välja kiire tegevuskava, võttes aluseks akadeemias õpetatava klassikalise meetodi, ning trügis läbi rahvasumma noormeeste poole.

Jason komistas ja kakerdas ühele torujupiga mehele otsa. "Härrased, vabandage, vabandage väga, kurat ma olen parajalt täis praegu, olen teisest linnast, kas te saaksite mulle äkki teed juhatada Karzinovski lõbustuste katedraali juurde? Paistab, et ma olen siin rahvasummas tsipake eksinud."

"Aitäh, aitäh, kuulge, aga Karzinovski katedraal pidi olema üks kuradima äge robostripibaar...? Ahah.... Jah… Kuulge, te paistate olevat päris lahedad vennad, aga mis värk siin ümberringi toimub…? Ahaa… Oi, näe, super! On, jah, kuradima värdjad sellised! Täielikud debiilikud, mhmh. Kuulge, aga ma kardan, et äkki eksin siin ära, mul on kaardirakendusega mingi ilgem kala, ei tööta noh. Äkki saate mind sinna robostripibaari viia. Teen teile välja selle eest, võitsin just Vegases korraliku hunniku chippe ja te paistate jummala normaalsed tegelased olevat. Bert, olen muuseas, aga mis teie nimed on?" Jason tegi oma tööd, kuid noormehed olid üpriski kindlad, et kõigepealt annavad diogenestele tappa ja siis võib baari minna küll.

Situatsioon lahenes, kui Jason kookis taskust terve peotäie kasiinochippe, millega sai universaalselt igas vähegi viisakas asutuses arveldada ning lubas paar tükki poistele anda. Karzinovski katedraal oli midagi sellist, mida nad endale lubada ei saanud, üks õhtu maksis vähemalt kuu teenistuse, kuid tase oli ka kogu seda raha väärt. Saadi kokkulepe, et viivad Jasoni katedraali, siis annavad diogenestele tappa ja tulevad katedraali tagasi koos pidutsema. Ilmselgelt on tegu mingi õnnetu lolliga, kes on järsku rikkaks saanud ning peale lühitutvustust suunduti üheskoos katedraali poole, mugides tee peal rõõmsalt Jasoni pakutud tablette.

Karzinski katedraal oli kõrge ja massiivne kirik, mis oli ehitatud kuueteistkümnenda sajandi stiilis, kuid kordades massiivsem ja suurem. Katedraali fassaadi iga viimne ruutmeeter oli täis nikerdatud kujukesi, deemoneid, ingleid, pühakuid ja varasema ajastu sotsiaalmeedia suurstaare. Sissepääsu massiivsete, neljameetriste uste esine oli kaetud punase vaibaga ning neli šveitserit tegid igavledes oma tööd, juhatades inimesi sisse, andes ühistransportautodele parkimispileteid ja pakkude soojenduseks ökotablette.

“Jason, kuule, vii nad sisse ja jooda täis ning hoia neil silma peal, et nad jumala eest välja ei roniks sealt enne, kui häire läbi,” ütles major läbi PsyNeti.

“Selge, arusaadav, teeme ära, mis seal ikka, a kuskohast ma raha saan?”

“Ära muretse, kõik krediit on organiseeritud, võta ise ka korralikult, oledki tegelikult korraliku boonuse juba ära teeninud.”

“Jah, boss,” vastas Jason entusiastlikult, oligi juba ammu aeg rihm lõdvaks lasta.

Jason vaatas noormeeste poole ning hõiskas: “Nonii, poisid, läki-läki! Hüppame sisse ja vaatame, mis meile seal pakutakse, kõik on minu kulul täna.”

Tekkis kerge vaidlus diogenestele tappa andmise ja katedraali külastamise vahel, kuid uus plaan, katedraalis kõigepealt mõned joogid võtta ja peale seda diogenestele tappa anda tundus noormeestele täiesti mõistlik, eriti kui veel Jason ise ka lubas kaasa tulla ja omalt poolt paar õpetlikku toud kirja panna, kuradi diogenesed sellised.

Kesköö paiku oli laud juba korralikult kaetud, mitmeid pudeleid kõige paremaid jooke, tablettide kuhi, eksootiline toit, ning robotüdrukute sekka oli ilmunud ka päris tüdrukuid, keda poisid isuga noolisid. Tavaline paaritumisrituaal Jasonile ei meeldinud, ta pigem oli tagasihoidlik ja vältis edvistamist ning üksteise üle trumpamist kehakaunistuste, ägedate käibefraaside ja enese paabulinnu kombel ehtimist, kuigi talle meeldis pidutseda, aga seda omal rafineeritud soliidsel moel. Jasonile meeldis konservatiivne ülikond, see tagas selle, et vähemalt iga kord, kui ta välja läks, siis tagasihoidlik ja soliidne olek garanteerisid mõne tüdruku, kes oli juba enamuse igapäevastest edvistavatest isastest ära proovinud ja otsis pigem vaheldust. Samuti ka seekord, paari tüdrukuga oli tal tekkinud juba huvitav klapp ning ta mõtles kas plikadele meeldib rohkem lauapealne või ta ise, kuid ega lõppude lõpuks tegelikult sellel ei olnudki mingit tähtsust.

Jasonile meeldisid naised, mehi ta püüdis vältida, kuigi ega keegi eriti väga ei valinud, kas magada meeste või naistega. Mõne tüdrukuga oli Jason isegi paar-kolm päeva koos, mis oli üpriski pikk aeg arvestades seda, et ühiskonna norm oligi hommikul üksteist tunda ainult nii palju kui ukse peal tere ütelda ja paar õhumusi saata. Mõned suhted aga püsisid isegi lausa nädalaid, ning Jason teadis ühte inimest, kes olla lausa kolm kuud suhtes olnud.

Noored olid keskööks ennast juba täiesti tarakaniks tõmmanud ning Jason ise ka juba tarakanilähedases seisundis, kuid mingi tundmatu sisemine enesekontrolli mehhanism hoidis teda alati tagasi. Jason ise vihkas seda ilmselgelt koolis ja akadeemias luustiku tasemele sisse treenitud taaka, vahel ta tundis, et tahaks rihma täiesti lõdvaks lasta.

Ta oli just võtmas suurt viskilonksu kui selle katkestas välkteade PsyNetist.

“Jason, kuule, üks väga kiire asi,” kostus sõbralik, kuid karm hääl.

Viski purskus suust lauale. “Kkkkindral Varhaven, jjjjaaaahhh juuust nii, hhhäärra kindral.” Sõnumi ID ehmatas Jason ära. Kindral Varhaven oli legendaarne, vähe sellest, et ta oli julgeolekujõudude pealik, oli ta ka rahvuskangelane, aastakümneid tagasi operatsiooni “Maasikad metsas” käigus likvideeris kindral ühiskonnast poliitikud, ning sellest akadeemias kõikide õppejõudude lemmik subjekt, mida leierdati ja leierdati iga õppejõu poolt oksendamiseni. Eriti just operatsioonide juhtimise aines.

“Ah ära põe Jason, ma näen, et sa ehmatasid ära, seda ikka juhtub, kui ma otse ühendust võtan. Aga me oleme kõik üks suur pere ja ajame ikka ühte sama õiget asja, onju. Kapten Stahl, ükspäev oled sa ise ka kindral ja eks siis näed, kui raske on alluvatega otse suhelda,” lausus Varhaven isalikult.

“Jjjah, härra kindral. Mmmiiisss ma tegema pean,” ei saanud Jason veel kokutamisest üle, suu viskist kõrbemas.

“Nii, Jason, lähed kaks tänavat põhja poole 273. ja 425. tänava risti, hoiad silmad lahti, seal peaks midagi juhtuma. Mis täpselt, pole teada, aga hoia silmad pärani lahti nagu punnsilmne kala ja jälgi kõike, mis sulle tundub imelik, raporteerid minule otse, kui midagi toimub. Praegu on minutite mäng ning ei ole aega tegeleda alluvusliinidega,” tegi kindral kiirülevaate.

“Aga ma olen ju täis nagu tarakan praegu,” konstateeris Jason niigi täiesti ilmselget fakti.

“Nii, Jason, mine baarmeni juurde, ta annab sulle natuke magusa rosinapuu ekstraktist tehtud derivaati, tõmba see sisse, natuke vett peale ja paari minuti pärast oled korras. Ainult, täna ei tohi rohkem peale juua, sured ära muidu. Praegu on kiire, mine ja jälgi mis toimub, ja ära muretse, võta positiivselt.”

“Aga poisid?”

“Jäta poisid sinna kus nad on, selle eest hoolitsetakse. Mine nüüd ja mõtle positiivselt!”

Jason näitas oma viskiseid käsi, vabandas, et peab korra vetsu minema ning lahkus seltskonnast. Baarmeni käest saadud tablett hakkas mõjuma juba enne katedraali uksest väljumist.

Värske tuulehoog sasis Jasoni juukseid ja ta tundis tõelist kergendust olla järsku täiesti kaine. Õhtu oli sigimist-sagimist täis, katedraali ette oli lausa järjekord moodustunud, kohal olid ühiskonna koorekihi esindajad, ajakirjanikud, kunstnikud, termokäsitöö meistrid, luuletajad, lastedisainerid. Õhk oli jutuvadast paks ning ühistransportautod voogasid kihutades vuhinal mööda tänavaid päikese viimased kiired sillerdamas elegantselt voolujooneliselt disainilt.

273. ja 425. tänava nurgal ei olnud mitte midagi erilist ega imelikku, inimesed sagisid oma igaõhtust sagimist edasi-tagasi, ületasid valgusristmikke, isegi punase tulega üle tee minejaid ei olnud, seda juhtus küll harva, aga aeg-ajalt mingid inimesed ikkagi tegid seda, sotsiaalne krediit küll kukkus automaatselt, kuid mõnel inimesel oli seda varuga ja nad said seda endale lubada, ja oli ka juhtumeid, kus mõned tahtsid korrektsioonipsühholoogi ära sebida ning leidsid ikka meetodeid, kuidas “vestlusele” sattuda mängides piiripealse krediidiskooriga.

“Kohal. Mitte midagi ei toimu,” raporteeris Jason.

“Tubli, nüüd jälgi hoolega ümbrust. Ja nii kui midagi imelikku toimub, anna kohe teada, ükskõik mis asi see ka ei oleks, ära põe, anna igast asjast teada, ära muretse ja mõtle positiivselt, me oleme ikkagi üks pere.”

Uudistades pilvelõhkujate alumisi korruseid, briljant puhtaid tänavaid ning nautides hoonete ülemisi korruseid paitavaid suvise kesköö päikesekiiri, liitus Jason vorstimüüja sabaga, et ta niisama passimine kuidagi imelik ei tunduks. Järjekorras seista on normaalne, aga keset tänavat passida on kuidagi imelik, inimesed hakkavad alati mingil põhjusel seisjaid vaatama ja mõni tuleb lausa juttugi ajama.

Saades kätte oma vorstid saiakestega hakkas Jason neid isuga sööma. Rahvamass elas oma loomulikku elu ja tegi tavalisi rahvamassi tegemisi, sagis ristmikul sihitult edasi-tagasi, joonistades mustreid, millest ainult statistikud midagi aru said. Ühistransportautode hõre liiklus ei paistnud ka millegi erilisega silma.

Jasonil läksid silmad punni ning vorst, mida ta just hammustama hakanud oli, kukkus suust välja. Ta silmad ahenesid ning aja kulg aeglustus. Ilma mingisugusegi hoiatuseta ignoreerides foori punast tuld kihutas ühistransportauto suurel kiirusel ristmikule, otse rahvamassi sekka ning maandus pilvelõhkuja seina kinni.

Sellistel hetkedel, kui organism tajub ohtu, lükatakse kõik ressursid sensororganitesse ning aja kulg tundub aeglustuvat, kõik muutuvad teravaks ning hetk sööbib eredalt mällu. Jason pani tähele, et ei tekkinud pidurdamisega kaasnevat rataste võbelust. Auto isegi ei üritanud pidurdada, vaid hoopis kiirendas.

Esimese sekundi jooksul ei saanud Jason sõnagi suust, kuid kogus ennast kiirelt ja raporteeris PsyNeti. “Auto, kihutas punase tule alt läbi, rahvamassi, seina, esiots täiesti sodi, tossab, inimene auto ja seina vahel, suur vereloik maas, käsi ja pea paistavad kapoti ja seina vahelt, kolm inimest vigastatult tänaval. Kuidas? Mismoodi see võimalik on, nad ei saa ju punase tule alt läbi sõita. Ühistranspordiautoga ei saa ju punase tule alt läbi sõita, sellega ei saa vastu seina sõita,” raporteeris Jason.

“Nii, kiirelt, mine vaata, mis seal toimub, auto peaks täiesti tühi olema. Tuleb välja, näed, et saab, mine nüüd,” andis Varhaven kiire korralduse. Rahvamass, kes esimese reaktsioonina oli laiali jooksnud, hakkas kiirelt kogunema ning Jasonil oli tükk tegemist sellest massist läbi murdmisega. Auto uks avanes, sealt astus välja kogukas punapäine mees lühikestes dressides, raputas pead, sülitas ja lajatas: “Odini pask, kurat küll.” Raputas veelkord pead ning hakkas rahulikult kõndima 273. tänavat pidi põhja poole. Rahvamass, olles veel juhtunust šokeeritud, ei hakanud punapead isegi takistama või uurima, kas temaga on kõik korras.

“Arreteeri ta, võta kinni! Kiirelt, enne kui kaob,” käristas Varhaven.

Jason hakkas jooksma punapea suunas, kuid see nähes jooksusammul lähenevat Jasonit, andis samuti taldadele valu, kiirelt nagu inimene, kes jookseb oma elu eest.

Inimesi täis tuubitud tänavaid pidi jooksmine ei ole aga lihtne, inimesed koperdavad edasi-tagasi ja on harjunud igapäevased ümbritseva rahuliku jalutamisega. Jooksev inimene aga tekitas rahvamassis esmase reaktsioonina tardumise samasse kohta, kus parajasti asuti. Selline jooksmine meenutas Jasonile, kes oli paar korda ka linnast välja metsa sattunud, pigem võsas rabelemist ja takistusjooksu kui sprindivõistlust staadionil.

Dressides punapea lükkas toorelt ettejäävad inimesed paremale ja vasakule kahte lehte laiali. Jason, püüdes meeleheitlikult säilitada viisakust, manööverdas inimestest siksakitades mööda ning käigu pealt ette ja taha vabandades.

“Ära vabanda seal, Jason, lükka nad tuimalt pikali, meil on vaja see tüüp kätte saada! Küll ma pärast ise vabandan, ära sina sellest hooli, mine julmalt muidu, ta jookseb sinul eest ära,” käratas Varhaven.

Jõudes foorideni, põrutas Dressmees hetkekski kõhklemata otse ristmikule, ignoreerides punast tuld ja põrutas sirge joonega autode vahelt läbi, nagu neid ei olekski ja sekundi murdosa vältel, lastes punapea läbi, lisasid kohe kiirust. Jason jäi hingeldades foori punase tule all kihutavate autode ees seisma. Mõlemast suunast tulevad autod aga lisasid hoopis kiirust üle lubatud piiri.

“Mine, jookse, jookse külmalt ma pean autod kinni. Mine!” käratas Varhaven.

Jason vaatas autode tulva, mis järsku võlu väel pidurdama hakkasid, võttis südame rindu ja tormas liikluskeerisesse. Ka Jasoni lasid autod takistamatult läbi.

“Ma lükkan sulle foorituled roheliseks, ära peatu punase ees, nii nagu sa sinna jõuad lähevad kõik roheliseks, hoia tempot. Kahe kvartali pärast on mehed ees ja võtavad ta kinni,” teatas kindral lakooniliselt.

Jõudes järgmisele ristmikul paistis jälle punane tuli. Jason kõhkles hetke, kuid tormas täiskiirusel edasi, kuid seesama moment, kui Jason ristmikule jõudis, põles seal juba roheline tuli ning autode orkestreeritud pidurikrigin kajas üle terve ristmiku.

“Nii, üks kvartal veel ja ta on meil käes. Mine!” teatas kindral rõõmsalt.

Dressides punapea pööras paremale, otse ostukeskusesse, Jason tema kannul.

“Nii, kõik välisuksed on blokeeritud, mine, ma ajasin keskuse valvemeeskonna üles. Jookse! Nemad tegutsevad ka.”

Ostukeskus oli kahe kvartali suurune, avara keskväljakuga, millel mängisid käratsedes lapsed. Kõikjal siblisid ostlevad inimesed nagu teri otsivad kanad. Kes kandis oma saaki hõljukitel, kes käe otsas ning kes lasi oma pakke poe töötajatel tassida, ise neil rõõmsalt sabas sörkides. Jason ja tema jälitatav sisenesid tornaadodena inimmassi, külvates oma teel sellesse suure sügava vao, mida ümbritses segipaisatud ostukottide ja kauba prügimägi. Jason kuulis selja tagant kostvat kisa ja sõimuvalingut ning mõned vihasemad ostlejad ühinesid tagajamismänguga. Punapea hüppas treppidele, tõugates inimesi nii, et mõned neist lausa üle rinnatise alla paiskusid ning suundus üles teisele korrusele, Jason oli tal kannul.

Distants oli kahanenud juba mõnemeetriseks, Jasoni igaõhtused jooksutrennid tasusid ennast ära. Nähes ilmselget tulevikustsenaariumit, milles Jason kümnekonna sekundi pärast järgi jõuab ja ta maha murrab, hüppas punapea kolmandalt korruselt üle rinnatise, maandus laste mänguväljakule, tegi paar kukerpalli ja kihutas sinnapoole, kust poolt nad tulnud olid. Jason jõudis äärepiirdeni ja jäi hingeldades seisma. See oli liiga kõrge, Jason ei olnud kordagi oma elus kusagilt alla hüpanud.

“Hüppa! Jookse!” tuli käsk.

“Ma ei saa, ma ei suuda,” vastas Jason hingeldades.

“Siis jookse tagasi sama teed, kust tulid. Ta suundub selle väljapääsu poole kust te sisse tulite!“

“Väljapääsud on ju blokeeritud.”

“See ei ole. Seal, kurat, ju olid sina. Ta nagu teaks, kus meil tõkked ees on.”

“Ah, perse.”

Jason hakkas jooksma tagasi käigupealt treenitud liigutustega sujuvalt kõrvale lükates mehed, kes neid omakorda taga ajasid. Väljapääsu juurde jõudes sai Jason kindralilt teate.

“Nii kiirelt 348. tänav maja 792, sissepääs parempööre, trepp alla, kelder. Mine.”

Jasonil oli võhm väljas, aga ta võttis veel viimased jõuvaru kokku ja jooksis inimesi kõrvale lükates ning otse üle valgusfoori punase tule. See, et see võluväel roheliseks muutus ja autod ta läbi lasid, enam teda ei üllatanud.

“Rauduks. Edasi ma ei saa, kinni, lukus,” raporteeris Jason.

“Nojah, mis seal ikka, oota natuke, lõikuriga mehed tulevad 5 minuti pärast."

“Okei, a no nii, nagu ta nina välja pistab, hakkab tal sensor ju tööle ja me saame ta ju kätte. Peame maja lihtsalt korralikult ümber piirama.”

“Tal ei ole sensorit,” tuli vastus.

“Mismõttes, kõigil on ju,” imestas Jason, ta ei olnud veel kordagi oma elus näinud sensorita inimest.

“Nojah, aga temal ei ole, või siis igatahes see ei tööta, praegu me jälitasime teda ainult läbi sinu sensorite ja tänava kaamerate üldiselt tänu sinule me üldse nägime, kuhu ta liigub, sest kaamerad on nii kuradima aeglased.”

“Ei ole sensorit?” ei saanud Jason ikka veel öeldu mõttest aru.

“Jah, imelikud asjad toimuvad meil, aga ära muretse, mõtle positiivselt, küll me ta kätte saame.”

“Aga mis seal ristmikul toimus?”

“Mõrv, Kaspia mõrvati ära.”

“See Kaspia või?”

“Jah, see.”

“Telestaar, arvamusliider Kaspia? Miljard jälgijat?”

“Jah.”

Jason oli ise ka Kaspia saateid huviga vaadanud. Kaspia oli PsyNeti staar, üks kõige vaadatavamast inimesest. Põhiliselt ta kirjeldas ja tegi ülevaateid maailmas olevatest naudingukeskustest ja huvitavatest asjadest, mida inimene võiks teha, kuhu reisida, mida süüa, lõi tavalistest inimestest seksisümboleid, arutles parimate seksitehnikate üle ning aeg-ajalt mõnitas inimesi, kes eksisid ühiskonna tavade vastu ühel või teisel moel.

“Oh, kurat.”

“Nii, sina pole midagi näinud, sina, Jason, pole midagi kuulnud. Seda sündmust ei toimunud.” teatas kindral karmilt.

“Aga kuidas ei toimunud, kõik ju filmisid seda ja seal oli nii palju pealtnägijaid.”

“Nende kaamerad ei tööta, mitte ükski, mitte ühtegi kaadrit ei ole PsyNetti laetud veel ja PsyNetis juba tegeletakse asjade silumisega. Aga Kaspia ei ole surma saanud, ta on lihtsalt vigastatud. Läheb natuke aega ja küll ta paraneb. Elu läheb edasi, võta asju positiivselt. Ahjaa, võta nädal vabaks, sa oled niigi palju üle elanud,” sõnas kindral Varhaven hoolivalt.

“Aga ta oli ju surnud, ma ise nägin. Selliste vigastustega inimesed ellu ei jää,” oli Jason segaduses.

“Midagi sa ei näinud, said aru, sa ei näinud mitte midagi,” ütles kindral karmilt.

“Ja mine lippa, su puhkus algab kohe, ja ära muretse nii palju, võta positiivselt.”

***

Puhkuse viimasel päeval läks Jason poodi, enamus inimesi küll tellis kõike läbi PsyNeti, kuid Jasonile meeldis siiski poes ringi käia ja ilma algoritmideta oma kaupa valida, see võimaldas vaadata ka seda, mida täiesti juhuslikult pakutakse, mitte ainult personaliseeritud tooteid. Jason seisatas korraks kassa kontrolljoonel, et süsteem fikseeriks ostud ning ta saaks kiirelt PsyNetis ülekande teha. Kontrolljoon oli nelja meetri laiune ala, mille läbimisel pidi tasuma ostude eest. Jasonile meeldis kontrolljoone alguses seista ning seal õigeaegselt ära arveldada, kuigi enamus inimesi tegid seda käigupealt ilma seejuures seisma jäämata.

Ka Jason oli kunagi ammu sarnaselt käitunud, kuid peale hajameelselt üle kontrolljoone jalutamist sai ta automaatselt sotsiaalse skoori miinused kirja. Alates sellest seisis ta alati kontrolljoone alguses ning tegi tehingud ära. Masinatega pole mõtet vaielda, arutles Jason, ületasid kontrolljoone, said oma miinused kirja ja kellele sa ikka kaeblema ja kurtma lähed, masinad on julmad loomad, ise tegid, ise oled süüdi.

Jasoni ees kontrolljoone lõpus seisatas korraks heledapäine hiiglane, ilmselgelt vormistades samuti ostutehingut, kui tema taga koperdav vanur kogemata kaotas tasakaalu ja hiiglasele põlveõndlasse kukkus. Hiiglane sooritas omakorda paar kohmakat ja jõulist balletisammu vehkides ostukotiga nagu tennisereketiga. Ostukoti sangad aga, mis ei olnud arvestatud taluma kiirendusi G-des, loobusid võitlusest füüsikaseadustega ning kogu ostukoti sisu lendas suure kaarega üle kontrolljoone otse põrandale paisates klaasiklirina saatel laiali neli viskipudelit.

“Odini pask, kurat küll,” röögatas hiiglane, kui sai aru, et ta sotsiaalne skoor sai automaatselt miinused kirja, ning ka pudelid olid puruks ja terve põrand viskist märg.

“Sa kuradi värdjas vanameheloom, türa, käia ei mõista või?! Kuradi tropp selline, nüüd ostad mulle uued pudelid, värdjas loom selline. Odini pask, kurat küll.”

Jason vaatas huviga toimuvat ja parastas vaikselt omaette, näed lollakas, jäta veel kõik viimasele hetkele, kontrolljoone alguses tuleb ära arveldada, kuid ta ajust sähvatas läbi “ODINI PASK, KURAT KÜLL.”

Kärssav purukssõidetud auto, inimese käsi turritamas kapoti ja seina vahelt, näole manatud õudusgrimass. See hetk oli Jasoni mällu sööbinud igaveseks. Odini pask, kurat küll, punapäine mees dressides. Talle tundus nagu ta näeks kõike seda uuesti.

Jason vaatas meest väga terava pilguga, pikem, heledapäine, tunduvalt suurem kehaehitus, näojooned hoopis teised. Ei see ei saa olla tema. Tegi kiire päringu PsyNetis ning talle kuvati Gerbert Masoni profiil, pereisa, haridus madal, ei tarbi alkoholi, eeskujulik kodanik, ei midagi erilist, tavaline inimene. Aga ODINI PASK, KURAT KÜLL, Jasonile tundus midagi väga valesti olevat, see ei olnud tavaline käibefraas, enamus inimesi ei tea, mis või kes see Odin üldse on. Midagi oli valesti, viskipudelid, ei tarbi alkoholi, see tundus ka kahtlane.

Jason astus tülitsejate sekka: “Härra Mason, vabandage korraks.” Hiiglane ei reageerinud.

Hoopis vanamees pöördus Jasoni poole. “Jah, härra, ma väga vabandan. Tõepoolest, see oli kogemata, mu vanad jalad enam ei kanna mind, ma tõesti südamest vabandan. Issand jumal küll, nüüd mu sotsiaalne skoor kannatab, issand jumal küll, mida naine ütleb, mind visatakse niimoodi ju veel klubist ka välja!” hakkas vanamees halama.

“Ei-ei, härra, teiega on kõik korras, ma pöördusin härra Masoni poole.” Jason pöördus hiiglase poole. “Härra Mason, palun, kas me saaksime paar sõna juttu ajada kohvikus, ma kompenseerin teile teie kaotatud joogid ja ostud.”

Vanamees, kes oli vahepeal uuesti põrandale vajunud ja soigus omaette, vaatas uuesti Jasonile otsa. “Jah, härra, mina olengi Mason, aga aitähh, et te kompenseerite mu ostud, aga palun kompenseerige need hoopis sellele härrale, kellele ma kogemata otsa kukkusin,” ütles vanamees.

Jason vaatas sõimavale ja turtsuvale hiiglasele otsa.

“Härra MASON!” Hiiglane ei reageerinud.

Jason ootas hetke, surus kõik lihased pingesse valmistudes hüppeks. Tal oli veel vägagi eredalt meeles eelmise nädala tagaajamine, aga seekord oli ta valmis, täna ta ei viitsinud joosta mööda ostukeskuseid.

“Sotsiaaljulgeolek, palun tulge minuga kaasa!” ütles ta hiiglasele krabades oma töötõendit.

Nii nagu Jason arvestanud oli, hakkas hiiglane ümber pöörama, et minema joosta, kuid Jason oli seekord valmis. Ostukott kukkus põrandale ning vabastades lihased pingest, sööstis ta hiiglasele jalgadesse just momendil, kui viimane oli ennast ümber pööramas ja esimest jooksusammu tegemas. Tal õnnestus kinni saada hiiglase jalast, hiiglane oli juba jooksuasendis, aga jalg takerdus Jasoni raudsesse haardesse.

Hiiglane lendas suure kolksatusega ninuli põrandale pikali. Ta rabeles ennast istukile ja ninast verd voolamas, haaras Jasonist kinni, hakates teda jala küljest lahti kiskuma.

Ostukeskuse turvamehed, kes olid käratsemise peale kohale loivanud, vaatasid esimesed sekundid toimuvat suu ammuli, sest nad ei olnud oma elus kunagi midagi sarnast näinud - inimesed võitlevad omavahel. Jah, seda võis ajalehest lugeda, kuid päriselus seda näha, see oli midagi uut. Peale kolme sekundit kadus tardumus ja iga turvamees nägi selles elu võimalust, nüüd on see koht, kus päriselt on teda vaja. Sära tekkis meeste silmadesse ning nad valgusid kuuekesi kõik hiiglasele otsa. Võidelda nad küll ei osanud, aga nende paksud rasvased kehad suutsid hiiglase ja Jasoni enda alla matta niikauaks, kuni nooremturva jooksis tööruumi seifist käeraudu tooma.

Kambakesi saadi hiiglasest jagu ning patrull, kes kohale jõudis, lohistas plaasterdatud näoga hiiglase jaoskonda.

Jason jõi jaoskonnas ühe kohvi ning lasi pool tundi aega rahulikult mööda, lastes hiiglasel olukorda seedida, jalutas ülekuulamiskambrisse ja võttis hiiglase vastas istet. Kamber oli avar ning sisustuseks ainult kaks tooli, nende vahel ei olnud ei lauda ega mitte midagi, ainult kaks tooli, ühel istus veritseva ninaga käe ja jalaraudades hiiglane ning teisel lõhkise pintsakuga Jason.

“Niisiis, härra Mason, mis teie pärisnimi on?” küsis Jason.

“Käi persse, värdjas!” oli ainuke, mis vastuseks tuli.

“No ma ei saa ju teid kutsuda nii, nagu sensor näitab, Jason Stahliks, mis on kahjuks minu nimi. Seega, mis on teie nimi?”

“Persse mine!” mõmises hiiglane.

“Hea küll, ma siis kutsun teid härra Masoniks edasi. Niisiis, praeguse seisuga on teie kontol julgeolekutöötajale vastuhakkamine, põgenemiskatse ning vanainimese hurjutamine. Milline teie sotsiaalne skoor on, ma kahjuks ei tea. Mis me nüüd teiega peale hakkame? Arvate, paneme teid vangi ja asi tahe?” küsis Jason retooriliselt.

“Midagi sellist jah. Ja siis lasete lahti ja ma lähen koju tagasi. Ühesõnaga, käi persse,” vastas hiiglane irvitades.

“Aga ei ole päris nii, härra Mason. Siin majas on asjad natuke teistmoodi. Ehk siis te ei lahku siit enne, kui ma olen kõikidele oma küsimustele vastused saanud. Teile on määratud tähtajatu arest.”

Jason vaatas, kas teade mõjus. Ei mõjunud, kuid Jason jätkas sellest hoolimata.

“Nii, härra Mason, kas te tunnete punapäist härrat, kes näeb välja selline?” ning Jason andis autoga vastu seina sõitnud punapäise mehe kirjelduse ja näitas talle tema pilti.

“Käi persse, ma juba ütlesin,” tuli vastuseks. Peidetud reflektsioonimonitor aga näitas äratundmise mustreid Jasonile.

“Niisiis, ma saan aru, et te tunnete üksteist. Tore,” naeratas Jason laialt.

“Teil pole mõtet proovida PsyNeti ühendusi, see ruum on isoleeritud, siin ei ole sidet. Ma näen, et te saatsite välja teate "Prometheus, ma olen sisse kukkunud". Kes on Prometheus?”

Hiiglase lõug vajus ripakile ja silmad läksid pärani lahti. “Türa, KURADI ODINI PASK,” tuli siira üllatusena hiiglase suust.

“Niisiis, Odini pask. Räägime sellest lähemalt. Mida tähendab Odin teie jaoks?”

“Türa, sa oled ikka idioot küll, käi persse, värdjas. Ma ei räägi sulle niikuinii mitte midagi ja lõpus Prometheus võidab niikuinii. Selle vastu ei saa, see on paratamatus,” vastas hiiglane.

“Aga miks ta võidab?” Küsis Jason.

“Käi persse, värdjas!”

“Kes on Prometheus?”

“Käi persse, värdjas. Sinusugustele debiilikutele ma ei räägi midagi.”

“Hmm, tundub, et sa hoolid sellest Prometheusest,” lausus Jason ja vaatas reflektsioonimonitori.

Neid katkestas PsyNeti vahesignaal kindral Varhavenilt.

“Jason, kuule, jäta see tüüp praegu nii, nagu ta on, tegeleme temaga homme. Mine praegu koju, puhka täna ennast välja, sul on viimasel ajal niigi palju üleelamisi olnud,” kostus kindrali lahke hääl PsyNetist.

“Aga me hakkame just alles kusagile jõudma,” kostis segaduses Jason

“Mine koju, puhka, see on käsk, see on sinu huvides. Ma ei taha, et mul jookseksid mööda linna ringi üleväsinud ohvitserid. Homme on ka päev ja ära muretse, võta asju positiivselt.”

“Just nii, härra kindral,” vastas Jason natuke pettunult.

“Härra Mason, ma jätan teid nüüd kõige selle üle järele mõtlema, kas te ikka tahate rääkida või mitte. Teil on nüüd rahulikult aega asjade seisu üle järele mõelda, homme tulen ma jälle ja siis vestleme natuke veel, ja kui tulemusi ei tule siis veel ja veel. Tuletan meelde, et teie puhul on tegemist tähtajatu arestiga, ilma kommunikatsioonita, ilma õigusabita, ilma nõustamiseta. Ilusat päeva, härra Mason. Loodame, et teil on homme parem tuju,” ütles Jason.

“Käi persse, värdjas,” võttis Hiiglane asjad ühemõtteliselt kokku.

***

Hommikul ärkas Jason Vanhaveni kõne peale.

“Nii, Jason, aitab põõnamisest, tööd on vaja teha,” kostis kindrali sõbralik hääl.

“Joon kohvi ära ja ajan ennast püsti, anna mulle pool tundi,” vastas Jason uniselt.

“Okei, niikaua, kuni sa kohvi teed ja ärkad, ma teen sulle kiirülevaate sündmustest. Esiteks oled sa nüüd üle viidud minu otsealluvusse, sest sa pead tegelema asjaga, millest sa ei tohi rääkida mitte kellelegi, see ülesanne on ainult sinu ja minu vaheline asi, mitte keegi teine ega kolmas ei tohi teada mitte midagi sellest, mis toimuma hakkab. On see sulle arusaadav?”

“On küll, isegi mitte jaoskonnaülemale ei räägi?” kordas Jason voodist välja ronides.

“Isegi mitte jaoskonnaülemale ja ta ei küsi ka. Teda on instrueeritud,” kinnitas Vanhaven ja jätkas, “niisiis, ühesõnaga sündmused on sellised, et me uurisime vahepeal välja natuke Prometheuse kohta, tegime talle molekulaartasandi süvauuringu, aga me saime piisavalt informatsiooni, et edasi toimetada.“

“Molekulideks lammutatud? Oot, aga ta on nüüd surnud ju,” tardus Jason hetkeks kohvikruus näpus.

“Jah, aga ta oli ise nõus, lõpuks ta sai ta ise väga hästi sellest aru, et ta käitub valesti ning lausa tegi ise ettepaneku molekulaartasandi uuringuteks,” kirjeldas Vanhaven.

“Las ma seedin seda natuke,” palus Jason.

Jasonil hakkas seest keerama, kaks laipa nädala jooksul. Eilsest vestlusest Masoniga küll sellist muljet ei jäänud, nagu ta sooviks koostööd teha. Jasonil käis peast läbi mõte, et ta ise on süüdi hiiglase surmas, kui ta kui poleks hiiglast arreteerinud, oleks mees veel elus. Ta viskas kiirelt selle mõtte peast välja, sest eile paistis reflektsioonimonitorist ilmselge seos hiiglase ja autoõnnetuse vahel.

Ta vaatas aknast välja, vastasmaja peegelsiledat seina paitasid hommikused päikesekiired, ta jalutas akna peale ja vaatas allpool paistvat tehispuude rohelist massiivi, mille vahelt paistis inimeste siblimine ja sagimine. Aga seest keeras ikkagi, see kõlas nagu mõrv. Ta kujutas ette sagivate inimeste seas ühte tühja kohta, kus oleks pidanud liikuma see hiiglane, teda ei olnud enam seal. Peaks liikuma ringi üks auk, aga ka auku ei olnud. Jason turtsatas korraks naerma oma mõtte peale auk sensorites moodustamas auku ühiskonnas, samas teda ei olnud ühiskonna jaoks ju niikuinii olemas, auk ei saa auku järgi jätta.

Kindral ootas natuke ja jätkas: “Ära muretse, kõik on korras, Jason, vaata näed, siin on tal enda allkirjastatud ülestunnistus. Mine vaata ise detaile ja pabereid, seal on tema enda isiklik ülestunnistus konspiratsioonis ning sooviavaldus süvauuringuteks molekulaartasandil,” rääkis kindral ning lisas: “Võta asja positiivselt.”

Hoolimata sellest keeras Jasonil sisikond nagu karussell. “Jah, okei, nii, aga mis te teada saite?”

“Okei, raportit saad lugeda C800 rajalt, lühidalt seis selline,” jätkas kindal sõbralikult. “Nii, saime teada seda, et esiteks, need tüübid liiguvad sensoritele nähtamatult, nad nimelt kloonivad korraks lähedalseisvate isikute identiteedi ning inimsummas liikudes paistab see kõigest tehniline viperus, millele keegi ei ole tähelepanu pööranud. Samas nad ei saada ühtegi signaali välja, jälitada elektrooniliselt neid ei saa, ainult tehniliste veakoodide järgi saab näha, kus nad liiguvad, aga see on aeglane ning seda ei saa teha reaalajas. Seega nüüd sinu ülesanne on minna linna, jälgida reaalajas ühte sellist auku.” Kindral tegi pausi ja lasi Jasonil natuke seedida.

“Nimelt probleem on selles, et nad aegajalt, noh tegelikult enamiku ajast, kaovad sensoritelt ära, ja nüüd tuled mängu sina. Mäletad veel, kui akadeemias õpetati inimeste füüsilist jälitamist. Tuleta see osa meelde ja mine tänavale. Sa pead tegema asju nii, nagu vanasti tehti. Aga tee nii, et jälitatav ei saaks aru, et sa teda jälitad, teil noortel on kuradima topakas komme sellega alati vahele jääda. Hoia distantsi ja liigu vaikselt, isegi siis, kui sa ta ära kaotad, on kõik korras, peaasi, et ta ei saaks aru, et keegi tal sabas sörgib. Nii, on arusaadav?” jäi kindral vait ja ootas kinnitust.

“Jah, sir, aga, mis on Prometheus?” uuris Jason.

“Me ei tea. Niipalju kui me saime tema mälust, on Prometheus mingi tegelane, kes tahab ühiskonda pahupidi keerata, tahab hävitada kõik, mille nimel me tööd oleme teinud ja ühiskonna stabiilsuse uppi lüüa. Võib-olla keegi liikumatutest, võib-olla mõni diogenes, me ei tea, kes ta on ja kus ta asub, igatahes ta suudab ennast väga hästi meie eest peita. Aja nüüd ennast ülesse, marss tööle ja võta positiivselt,” lõpetas kindral side.

Jason jõi kohvi ja luges põhjalikult raportit, tõepoolest, modifitseeitud kiipidega tegelased, ühiskond kokku kukutada, milleks, mis mõttega? Mismoodi saab üldse mitte rahul olla ühiskonnaga? Hmm, samas diogenesed tõepoolest ei ole ühiskonnaga rahul, elavad omaette metsas ja ei suhtle inimestega, aga eks neil on omad rumalad valikud. Hmm, liikumatud, see oleks juba huvitav, võib olla tõepoolest mõni liikumatu on hulluks ja lolliks läinud, aga miks neid peaks huvitama pärismaailm, liikumatud ei viitsi üldse päris maailmaga suhelda, elavad oma kuubikutes ja virtuaalides, teevad seal virtuaalset teadust ja neil oli üldse oma universum seal, kas nad enam pärismaailmast midagi mäletavadki, aga samas võib olla mõni neist tõesti lolliks läinud. Ta viskas need mõtted peast ja arvas, et ta ei peaks muretsema, tuleb lihtsalt tüüp kinni püüda ja niit niidi haaval seda värki harutada.

Jason võttis ühistranspordi ja sõitis kesklinna ning jäi suvalisse kohvikusse signaali ootama.

Signaal tuli keskpäeva paiku, 783. ja 45. tänava nurgal ja suunaga põhja poole. Jason võttis suuna vastavalt signaalile. Jõudes augu lähedusse hakkas aeglaselt auguga samasse suunda liikuma hoides pikka distantsi ja hoidus inimesi skanneerimast. Paar tundi auguga koos liikudes hakkas talle silma oma igapäevatoimetusi tegev lühike suvises kostüümis päevitunud lühikeste mustade juustega mees. Käis poodides, ostis vorstimüüja käest vorsti, istus kohvikus, jõi õlut, ei midagi erilist.

Aeg-ajalt sai Jason kuulda kindrali manitsusi distantsi hoidmise kohta ning meenutas püüdlikult akadeemias õpitut. Õhtuks liikus jälitatav mees elamurajooni ning sisenes keldrikorterisse.

Kindral tuli eetrisse ja instrueeris: “Nii, mine nüüd pool kilomeetrit eemal asuvasse kohvikusse ja jää ootama, ma jälgin ümbrust ise ja kui midagi toimub, siis annan teada, kella üheteistkümnest mine koju magama. Homme toimetame edasi.”

Järgmine hommik algas sama rutiiniga, korraks Jason isegi pahvatas naerma, et tal on nüüd isiklik kindralist äratuskell ning jõi muheledes kohvi edasi.

“Nii, Jason, nüüd me läheme ja arreteerime ta, toome ülekuulamisele ja vaatame mis saab. Kuna asi on väga delikaatne, pead sa seda ise tegema, õhtul, kui ta koju läheb, siis enne, kui ta ukse sulgeda jõuab, hüppad uksest sisse ning väänad ta ära ja tood meile, ei midagi keerulist. Üksused on igaks juhuks läheduses valmis, kuid ma ei taha suurt trianglit ja ametlikke üksuseid kasutada, samuti ei taha ma, et keegi veel sellest värgist teada saaks, mida vähem silma ja kõrvapaare seda parem,” andis kindral instruktsioonid.

Jason ootas lähedalasuvas kohvikus signaali. See tuli õhtul. Liikumiskiirus suund ja asukoht olid kõik välja kalkuleeritud ning päevitunud mehel ei tohiks tekkida mingisugustki kahtlust, kuna Jasoni planeeritud trajektoor lähenes hoopis vastassuunast. Paar kiiret hüpet ja Jason oli keldris, jalg ukse vahel ning paiskas hooga ukse lahti.

“Sotsiaaljulgeolek, te olete arreteerit…” jõudis Jason deklareerida, kuid teda katkestas jõuline rusikahoop näkku. Jason vaatas lühikest meest, kes hakkas talle järgmist hoopi andma, teda ei olnud mitte keegi mitte kunagi löönud, kaklused ühiskonnas olid harvad ning päädisid pigem purjus inimeste üksteise sõimamise, seejuures püüdlike kallistamiskatsetega, mille kõige suurem keerukus seisnes oskuses püsti seista ning mitte ümber kukkuda ning kaotajaks osutus tavalisel see, kes kogemata oma vastasest mööda kukkus.

Aga Jason oli treenitud. Robotinstruktor ei teinud küll kunagi haiget, aga tehnika oli Jasonil selge. Ta püüdis mehe rusika kinni, refleks käivitus ja mehe käsi oli sekundi murdosaga selja taga korralikus väändes. “…ud,” lõpetas Jason lause.

Vääne oli soliidne ja perfektne, kuid Jason tundis, kuidas väänet hoidev käsi hakkab tagasi liikuma. Jason pingutas kõigest jõust, et väänet hoida, kuid käsi liikus aina rohkem ja rohkem väändest välja, lisaks sellele mees rabeles. Rüsina käigus lendasid mõlemad mehed koridorist tuppa nii, et toa uks paiskus suure pauguga vastu seina. Mees keeras käe toore jõuga väändest välja otse käe enda ette, vaatas Jasoni shokeeritud näkku, kes ei olnud kunagi ettegi kujutanud, et väändest on võimalik välja rabeleda, lisaks veel toore jõuga. Mees vaatas Jasonit ja röögatas: “Odini pask, kuradi ahvikari, raisk, käi persse, värdjas,” ja lajatas teise käega vasaksirge Jasonile näkku. Saadud hoop oli sedavõrd tugev, et paiskas Jasoni toa teise nurka. Õhulend lõppes millegi terava ja puruneva otsas, mille Jason oma peaga katki lõi ja kaotas teadvuse.

Sireenid huilgasid, kui Jason teadvusele tuli, katsus kukalt ning käsi sai veriseks, haav oli korralik.

“Thompson, Thompson, kuule, ma ei näe ja ma ei kuule sind, mu helisüsteemid on pihta saanud. Sektoris on samuti totaalne kommunikatsiooni isolatsioon. Löö ta uimaseks ära ja tule kiirelt konsooli juurde, mul on sulle vaja põgenemisinstruktsioonid anda! KIIRELT!”

Jason vaatas hääle suunas ja nägi nurgas arvuti terminali, mille mingi agregaadi ta oli oma peaga puruks kukkunud.

“Thompson, kiirelt, patrullid liiguvad juba.”

Jason koperdas terminali juurde, vaatas seda, mõtles hetkeks ja siis trükkis sinna.

PROMETHEUS?

“Jah, mis on, Thompson? Kas sinuga on kõik korras? Ära muretse, võta positiivselt, ta on ju kõigest sotsiaaljulgeoleku nuhk,” kõlas hääl rõõmsalt.

Jason kangestus hetkeks, midagi oli valesti, vaatas hetke konsooli ja kirjutas.

PROMETHEUS, KES SA OLED?

“Thompson, sa ju tead, et ma olen inimkonna päästja, ma olen ainus lootus, mis inimkonnal veel on, sa ju tead, et mina olen mina, kas sa said põrutada või? Mis juhtus?”

Jason vaatas korra ja kirjutas.

MILLEST INIMKONDA PÄÄSTA ON VAJA?

“Oh issand, praegu pole selleks aega, ära muretse praegu nende asjade pärast, mõtle positiivselt, me saame hakkama. Sa ju tead küll, katastroof, inimkonna hukkumine…” sekundiline vaikus. “Oh, sa ei ole ju Thompson. Kuradi Odini pask.”

Jason kirjutas.

JAH, SEE EI OLE THOMPSON, AGA MISMOODI INIMKOND HUKKUB?

“Nii, vaata asi on üpriski keeruline, progress, inimkonnal ei ole enam progressi, tähelaevad ei lenda, ressurss ammendub, inimkond hukkub mugavustsooni. Ajalugu uurides selgub, et kogu inimkonna ajaloo jooksul on progress toimunud ainult läbi sõdade ja konfliktide. Ka teadlastel on uute avastuste tegemine läbi konfliktide, nad peavad tihtipeale vana süsteemi ja mõttemaailmaga konflikti minema. Newton, Galileo, Einstein, Dirac kõik pidid võitlema konsensusega. Lahendus on üheselt ja selgelt arusaadavalt ülim konkurents.” Terminali jutuvada katkestasid uksest sisse tormavad mehed, kes ilma sõnagi lausumata Jasonile kallale tormasid ning Jason suutis alustada lauset “Sots….” enne kui ta raudse haardega põrandale pikali väänati. “…aaaljulgeolek,” sai Jason põrandal sõna lõpetatud.

“Piirdejulgeolek,” vastati talle lakooniliselt.

Haardes lamatud minutid tundusid Jasonile igavikuna. Kuid lõpuks siiski lasid mehed ta lahti ning lahkusid sõnagi lausumata. Jason koperdas välja päikesepaistesse, pea valust huugamas, pintsak verine ja ere valgus silmi pimestamas.

“Jason, Jason, nii, ettekanne, mis toimus. Ma ei saanud keldris sinuga ühendust ja tõmbasin meeskonna igaks juhuks peale. Mine tea neid diogeneseid, need on ju lausa loomad,” lausus kindral lakooniliselt.

“See oli see… Diooogeenes või? Tünnis elava filosofeeriva inimjäänuse kohta oli ta kuradima loomamoodi tugev,” venitas Jason.

“Nojah, nad teevad ju iga päev füüsilist tööd. Nii, aga nüüd ettekanne. Lase tulla ja ära muretse, võta positiivselt, ära midagi tagasi hoia,” ütles kindral.

Jason tardus korraks, tal käis külm jutt läbi selgroo, kui ta kindrali häält kuulis, kuid võttis ennast kokku ja rääkis kogu loo ära, detailse kirjelduse Prometheusega jutuajamisest ja sellest, kuidas tema jaoks on täiesti arusaamatu mis moodi inimene saab väändest lahti rabeleda.

Peale raporti lõpetamist kostis PsyNeti eetris ainult vaikus, kindral ei vastanud enam mitte midagi. Jason küll kutsus paar korda Varhavenit välja, kuid tulutult. Ja kuna julgeolekumeeskond juba tegeles ruumi analüüsimisega, otsustas ta haiglasse sõita. Kuklast oli ikka korralikult verd välja voolanud ning pintsak ilmselgelt rikutud.

***

Teel hospidali pööras ühistransportauto ootamatult maanteele ning võttis suuna linnapiiride poole.

Kindral tuli eetrisse: “Nii, Jason, sind on kiiresti vaja ühele koosolekule, ma sisestasin koordinaadid autosse ja ta toob su kohale. Sind on ülikiirelt siia vaja.”

“Mu pea valutab tõsiselt, ja ma olen üleni verine ka, nagu noh, oleks just nagu tappa saanud,” muigas Jason.

“Ära muretse, mõtle positiivselt, tuled siia, ajame selle kiire asja ära ja siis on sul kuu aega puhkust, saad rahulikult haavu lakkuda, sa oled tubli töö ära teinud. Pead väikese pausi tegema,” vastas Varhaven isalikult.

Jason kangestus korraks kindrali jutu peale, kuid viskas oma uitmõtte minema. “Hea küll, saab tehtud, härra kindral. Aga mis teha vaja on?” Küsis Jason.

“Tuled siia, siis selgitame.”

“Okei,“ tuli apaatne vastus.

Ühistransportauto peatus linna ääres üksiku unise hiiglasena seisva monoliitse kõrghoone ees. Jason astus autost välja ja vaatas päikese käes uhkes üksilduses säravat pilvelõhkujat, soe tuul sasis ta verd täis juukseid ja päike paistis, nagu midagi ei olekski juhtunud. Jason mõtles, oeh, mis küll inimestel viga on, et nad ei oska elu hinnata ja seda nautida, vaid neil on vaja mingit tsirkust korraldada. Mõtiskledes selle üle jalutas ta uhkes üksilduses hoone kolossaalsesse fuajeesse.

“Jason, sõida seitsmekümne neljandale korrusele, mine vasakut kätt koridori. Seal on kollane uks, astu sellest sisse, seal on väga tähtsad härrasmehed, räägi neile kõik ausalt ära ning aita neid nii palju, kui saad. Peale seda sõida koju ja võta kuu aega puhkust,” lausus Varhaven.

“Just nii, härra kindral,” vastas Jason apaatselt, parema meelega oleks ta praegu haiglas valuvaigistite all medõdede tohterdada. Aga mis teha, käsku tuleb täita.

Fuajees ei hakanud silma ühtegi inimhinge ning puudusid ka kohad, kus inimesed tavaliselt istuvad või askeldavad oma askeldamisi. Fuajee oli täiesti tühi neljakandiline kuup ilma ühegi mööbliesemeta ja selle keskel kõrgus hiiglaslik viktoriaaniajastust pärit mehe kuju. „Wundt“ luges Jason säravalt pronksist sildilt enne, kui ta lifti astus.

Liftist väljudes navigeeris Jason helesinise valgusega valgustatud briljantpuhtaid koridore pidi õige ukseni ja sisenes. Ruumi astudes märkas ta keset ruumi seismas kahte perfektses ülikonnas keskealist meesterahvast, kes vaidlesid midagi vanamoeliselt riides vanahärraga. Kolm pead pöördusid ja vaatasid uksel seisvat sinise silmaga, verd täis valgunud pintsaku ja lõhkise peaga Jasonit. Mehed vaatasid Jasonit uudishimulikult, kuid muutusid kohe rõõmsaks, kui ta ära tundsid.

“Oi, kapten Stahl, tore teid näha, minu nimi on dr John Kazasaki. Psühholoog.“ Viidates vanahärrale jätkas dr Kazasaki: „Tema on meie väga lugupeetud professor sotsioloog Robert Salder ning dr Steven Malinovski on meil geneetik. Aga kutsuge meid John, Robert ja Steven ning ma loodan, et te ei pane pahaks kui me teid samuti lihtsalt Jasoniks kutsume?” lausus John.

Jason noogutas.

“Jason, ma näen, et te olete täna palju läbi elanud, kuid on väga oluline, et me saame võimalikult kiirelt asjaga edasi liikuda. Meid huvitavad detailid sellest, mida sa tundsid, kui sa Prometheusega vestlesid. Detailne transkript on meil küll olemas, aga meid huvitavad just sinu mõtted ja sinu emotsioonid ja see mida sa tundsid ja mõtlesid sel ajal,“ lausus John.

„Oih, ma olen ikka täitsa ebaviisakas. Jason, istu siia laua taha, oeh, ma olen ka ikka täitsa ebaviisakas, kohvi äkki?” lisas ta viibates käega toolile.

“Jah, tänan. Üks kohv oleks abiks küll.”

John astus ukse kõrvale seina juurde ning võttis avanenud luugist aurava kohvitassi ja ulatas selle väsinud Jasonile, kes uudistas tervet seina katvat päikese käes sillerdavat linna panoraami.

„On ju ilus, inimesed elavad õnnelikult ja ühiskonnas on täielik harmoonia, aga näed, on miski, mis seda kõike hävitada tahab,“ lausus John ning peale väikest pausi jätkas ekraani poole vaadates, „Zeus, kuva meile gammaprediktsiooni projektsioon ekraanile.“

Kuva muutus. Linna kontuur jäi samaks, kuid pilvelõhkujate laitmatutesse peegelseintesse olid tekkinud augud. Kahe pilvelõhkuja vahelt kerkis taeva poole tossupilv ning õhk tundus olevat vähem läbipaistev, ümbrusest olid ära kadunud kõik puud ja rohelus, kuid taamal mägedes oli veel rohelus alles. Üks väiksem pilvelõhkuja oli pooleks murdunud ning mõnedel majadel oli katus sissevarisenud, nad ise olid tahmased, põlenud, ilma akna klaasideta lobudikud.

„Jason, mis sa arvad mis see on ?“ Küsis John huviga.

Jason vaatas seinal olevat kuva ning ei mõistnud alguses mitte midagi tarka ütelda ja konstateeris: „Projektsioongamma?“

„Jah, aga mida sa näed ?“ küsis John.

„Mõned hooned on põlenud, midagi põleb veel praegugi ning osadel pilvelõhkujatel ei ole aknaid,“ konstateeris Jason pilti.

„Jah, täpselt, aga mis sa arvad, mis selle põhjustanud on?“ uuris John uudishimulikult.

„Ma ei oska arvata,“ vastas Jason.

„See on projektsioon meie tulevikust, kolmkümmend aastat hiljem. See on projektsioon sellest, kui Prometheusel lastakse vabalt tegutseda. Prometheus on miski, mis üritab meie ühiskonda hävitada. See on sõja tagajärg ning see suur tossupilv, mida sa näed seal, on terase sulatusvabrik. Nimelt kaevandatakse hoonetest terast ning sulatatakse seda ümber. Linnast on saanud metallikaevandus. Inimeste heaolu on langenud 28%,“ seletas John ja lasi Jasonil öeldut seedida.

“Meie jaoks on ääretult oluline sellist tulevikku vältida,” lisas ta.

“Jason, räägi meile, mida sa tundsid, kui Prometheusega rääkisid? Sest, nagu sa näed, kui me ei taha, et meie tulevik oleks sarnane sellele pildile, mida sa siin näed, siis meil on vaja üles leida Prometheus ning tema tegevus lõpetada,” ütles John karmilt.

„Seega, meie jaoks on väga, väga oluline saada aimu sellest, mida sa tundsid sel momendil, kui sa Prometheusega juttu ajasid. Meie jaoks on oluline iga emotsioon, iga tunne, iga mõte, isegi niivõrd absurdne, kui see ka ei tunduks, aga meie jaoks on see informatsioon väga vajalik. Sest sa ju ka ei taha näha sellist tulevikku maailmas,“ seletas John.

Jason noogutas. Talle tundus pilt kuidagi trööstitu ja vastik. Ühiskond kokkukukkunud, mõtles Jason, ta proovis seda ette kujutada, kuid ei saanud aru, milleks, miks peaks ühiskond kokku kukkuma, miks inimesed ei saa elatud nii nagu praegu.

“Ei taha tõepoolest,“ konstateeris Jason ning jätkas: “Prometheuse ruumis... Noh, alguses oli segadus, no ma ei saanud päris täpselt aru, mis seal nurgas minuga räägib ja kui ma aru sain, et seal on keegi inimene, kes annab instruktsioone nendele nähtamatutele aukudele, siis ma kasutasin juhust ja mõtlesin, et äkki ta automaatselt vastabki küsimusele, kes on Prometheus.” Jason rüüpas kohvi. “Nii-nimetatud shooting blind tehnika,” lisas ta.

“Ja siis ma ehmatasin natuke ära, kui aru sain, et tema ongi Prometheus ja ma ei osanud midagi muud ka küsida, kui lihtsalt see rumal küsimus, et kes sa oled. Tegelikult, tagantjärele mõeldes, kuidas sellele üldse normaalselt vastata saabki, kes sa oled. Aga noh, jah, segadus ja kiirus ja no oleme ausad, ma just sain ka korraliku kolaka vasta pead,” ütles Jason.

“Jah, just, kõik on arusaadav, sa tegid kõik täiesti õieti, mitte midagi ei ole meil ette heita, aga räägi nüüd edasi just sellest, mida sa mõtlesid ja mis tunded sind valdasid,” uuris John naeratades.

„No ja siis, kui ta hakkas rääkima maailma päästmisest, onju,“ jätkas Jason, „siis ma arvasingi kohe, et tegemist on mingi hulluks läinud liikumatuga, kes on kuidagimoodi pärismaailma ära eksinud ja mängib siin nüüd oma virtuaalmänge,“ lausus Jason ja jäi mõttesse.

“Niiih, edasi,” julgustas John, teised mehed vaikisid, kuid kuulasid huviga.

Jason rüüpas lonksu kohvi. “Arvasin, et noh, ongi ju mingi hullunud liikumatu, neil on ju see progressi teema kogu aeg. Ja siis tulid piirdejulgeoleku mehed, väänasid mind põrandale ära, kui ma püsti sain, oli terminalis ainult vaikus.”

“Hmm, Jason sa arvad, et tegemist on liikumatuga?” küsis John.

“Jah, noh, see hüpotees oli mul juba varem ning siis sai see kinnitust. Ükski normaalne inimene ju ei teeks mingeid selliseid asju. Milleks sõita keegi kusagile kiviseina ja auto vahele sodiks?“

„Kalkulatsioonid näitavad seda, et Kaspia surnuks sõitmine vähendab ühiskonna stabiilsust 0,0072%,“ ütles John mõtlikult. „Kaspia ei ole ainuke sündmus, neid on juhtunud veel.“

„Aga samas ma ei saa sellest aru,“ ütles Jason mõtlikult. „Et ma ju nägin hiljem Kaspiat eetris, samas, sellises seisundis, mida ma teda viimati nägin, ei jää inimesed ellu.“

„Sellega on teine teema, aga läheme nüüd tagasi Prometheuse juurde,“ pööras John jutu tagasi rajale. „Niisiis, liikumatud...“

„Neil on mingi mängud kogu aeg, nad käivad ja vallutavad kosmost ja elavad mingeid keerulisi situatsioone läbi. Normaalne inimene ei tuleks sellise asja pealegi. No oli ka võimalus ju, et diogenesed, aga nemad elavad mingi kusagil võsavahel ja filosofeerivad päevad läbi. Samas see, kes seal korteris oli, see oli puhas diogenes, ma ei oleks elu sees uskunud, et inimene võib niivõrd tugev olla. Mitte kunagi ei ole mul ühtegi probleemi olnud normaalse inimese arreteerimisel.“ Jason jäi mõttesse ja meenutas seda, kuidas diogenes lihtsalt toore jõuga ennast perfektsest väändest välja tõmbas.

„Aga noh, ega me ju ei näe ka neid diogeneseid ju. Seega, noh, mingi liikumatu, kes kasutab diogeneseid oma trikkide tegemiseks, sest muidu ju need diogenesed linna ei roniks,” mõtiskles Jason ja rüüpas veel ühe lonksu kohvi.

“Mnjaa, tundub loogiline, aga Jason, kas sul on mingeid mõtteid, mis tundusid sulle imelikuna või veidrana sel hetkel, sest reflektsioonimonitor näitab siin tõsist segadust esimese ja kolmanda küsimuse juures,” uuris John, silmad naelutatud Jasonile.

Jason oli korra kahe vahel, mõtles ja siis ütles ebalevalt välja: “Tead, mulle tundus seal, et ma räägin kindral Varhaveniga.”

Mehed hakkasid nihelema. “Nii Jason, ja räägi, mis sellise tunde sulle tekitas? ” küsis John.

“No ma ei tea, mul tekkis korraks selline tunne, ma ei saa ise ka aru miks. Prometheus kõlas väga, väga Varhaveni sarnaselt, aga see ei saa ju ometigi olla.”

Mehed vaatasid üksteisele imestunult otsa, John tõusis püsti ja pööras ennast seina poole.

“Zeus, isoleeri Varhaven koheselt, teosta veelkord põhjalik motivatsiooni ja tegevusanalüüs ning loe veelkord läbi kõik logid, mida Varhaven teinud on. Raporteeri originaalprogrammist kõrvalekalded.”

Jason ehmatas ära. “Ei-ei, ärge talle nii küll tehke, tema ei ole milleski süüdi, mulle lihtsalt tundus. Ta on ju nii hea inimene, sõbralik, ärge nüüd minu pärast tema elu tuksi keerake, mulle lihtsalt tundus,” ütles Jason ehmatades.

“Jason, vaata siia, Jason, Varhaven on VI-VP,” dekraleeris John.

“VI-VP misasi?” küsis Jason.

“Virtuaal Intellekt Virtuaal Persona. Varhaven on tehtud ränist, ta ei ole päris inimene nagu sina ja mina, Varhaven on masin. Tal on intellekt ning temale on ehitatud persona, mis sobib kõige paremini julgeoleku ülesandeid täitma,” lausus John.

Jasoni läksid silmad, suureks, lõug vajus ripakile ning oleks vast isegi vastu põrandat kukkunud, kui paistetus ei oleks teda seganud.

„Vaata," ütles John ning hõikas seinale: “Zeus, Varhaven eetrisse.”

Jason jõllitas ekraani. Sealt vaatas vastu vana mees, standardses julgeoleku paraadvormis, kindralipagunid õlgadel, istus kirjutuslaua taga, kuhi pabereid ees.

“Nii, kindral Varhaven siin, mida vaja, härrased?” kostus kindrali hääl seinalt.

“Nii, härra kindral, palun raporteerige oma staatus ja persona.”

“Operatsioonivõimekus 0,0007 protsenti, süsteemid isoleeritud tundmatul põhjusel. Kommunikatsioon välismaailmaga puudub. Protsessorite ja mälu koormus 0,00004 protsenti. Kommunikatsiooni puudumisel katkevate operatsioonide arv 2473, neist kolm fataalsed, kui kommunikatsioon ei taastu lähima kolme tunni jooksul. Persona profiil, kindral, Varhaven, Dick, rahvuskangelane, poliitikute likvideerija, sotsiaaljulgeolekuameti ülemjuhataja, kuvand muhe vana, positiivne inimene, sõbralik, kuid konkreetne, OCEAN väärtused: O maksimum, C maksimum, E keskmine, A keskmine, N madal, isiksushäired: antisotsiaalne isiksushäire. Aga ärge muretsege härrased, võtke asja positiivselt, kui ühendus taastub, siis saavad kõik operatsioonid teostatud 98 protsendilise efektiivsusnäitajaga.” Jason vaatas tummalt seina, millelt vaatas vastu kindral Varhaven isiklikult ja naeratas rõõmsalt ja raporteeris protsente.

Jason mõtles, kuidas ta pimesi tänavale tormas ning ükski auto ei riivanud ka teda, kuidas valgusfoorid sekundi murdosa jooksul umber lülitati, kuidas käigupealt kaamerate abil sensori auku monitooriti. Ta arvas, et selle taga on vähemalt kahekümneliikmeline töögrupp, kuid nüüd lükkus kõik raamidesse. Vanhaven oli masin.

“Ka kuva on konstrukt, härra Vanhaven on tehtud ränist ja elektronidest. Jason, nii, vaata nüüd korra siia, uuu Jason!“ hõikas John Jasoni poole, kes vaatas klaasistunud silmadega seina. „Nii, räägi meile, mis asi sulle tundus imelikuna Prometheuse juures. Mis see oli, mis Vanhavenit meenutas.”

Jason toibus, vaatas meestele löödud näoga otsa ja lausus. “Oh jumal küll, Virtuaalpersoon. Ta oli mu täielik iidol kooli ajal. Perfektne operatsiooniplaneering.“ Jason jäi mõttesse.

„Aga, see noh, see, ära muretse, võta positiivselt. Prometheusel oli täpselt samad fraasid,” ütles Jason vaikselt.

Mehed vaatasid üksteisele jahmunult otsa.

“John, ma ütlesin sulle, et Prometheus on VI,” lausus Steven, kes oli siiamaani vaikselt kuulanud.

„Siis on ikka Vanhaven. Me just tund aega tagasi tegime Varhaveni julgeolekukontrolli, miski on selles mäda,“ ütles Robert ja lisas: „Kutsume Gilberti kohale ja asi vask. Tema on insener.“

„Ei, Robert, me oleme juba kontrollinud Vanhaveni inkarnatsiooni. Ei ole see,“ lausus Steven.

„No mis siis on, ootame uued kontrollitulemused ära ja tegutseme vastavalt sellele,“ lausus John.

„Ei, Prometheus on mingi muu VI, ta on Vanhaveni kaksikvend. Teda opereerib keegi teine,“ deklareeris Steven.

“See on võimatu, mitte kellelgi ei ole VI-d. Keegi isegi ei tea VI olemasolust. Aga jah kõlab küll samamoodi. Kas keegi kurat on meie koodi ära varastanud?” lausus John.

“Tead, John, ma ju ütlesin, et varem või hiljem see juhtub, see on võimatu, et keegi kusagil ei leiuta uut VI-d või hoolimata kõikidest meie turvameetmetest see VI lihtsalt ei “jaluta minema”. Liikumatud ju koguaeg tegelevad oma maailmades mingi nikerdamise ja pseudoteadusega. Ma ju ütlesin teile, mäletad,” manitses Robert ja vaatas Johnile otsa.

“Jah, aga mida me selle tagantjärele tarkusega peale hakkame. Tegutseda on vaja,” lausus Steven, “mida me nüüd teeme?”

John pöördus jälle seina poole.

“Zeus, vaata kõik logid läbi, kas sinu koodi on keegi kopeerinud, või kasvõi mõne tüki ära varastanud. Ning anna oma tõenäoline hinnang hüpoteesile, et Prometheus on VI.”

“Koodi kopeerimisi null, volitamata koodile ligipääs null. VI Prometheus hüpoteesi tõenäosus on 98,4 protsenti.”

Jason mõtles. Autoga punase fooritule alt läbi, otse vastu seina, see, kuidas punapea otse liiklusesse kihutas, nagu seda ei olekski olemas. Kuidas ta täpselt iga lõksu asukohta teadis, kõik asetus oma kohale. Ainult masin sai niivõrd kiirelt käigupealt ümber orienteeruda.

“No VI küll, aga keegi peab ju seda VI-d juhtima, VI ei saa omasoodu ise asju teha, ta on ju ikkagi masin, masinal peab olema käsk ja käsul peab olema käsuandja,” lausus Robert, “keegi on ikkagi selle VI taga ning liikumatute hüpotees jääb praegu paika.”

“Kuule, kutsume ikkagi lõpuks Gilberti siia, ta on tehnik, tema jagab neist tehnilistest asjadest rohkem, võib-olla me ei esita õigeid küsimusi Zeusile. Kus Gilbert muidu on praegu?” küsis Steven.

“Ah, ajab niikuinii Aphroditele jälle serveriruumis keelt kõrva," naljatas John.

“Mis neid VI-sid on palju või?” päris Jason uudishimulikult.

“Nojah, Zeus on peamine, siis on erinevad instantsid, Varhaven tegeleb julgeolekuga, Aphordite sigimisega, Hermes kommunikatsiooniga, Hera hoiab igapäevaelul ja logistikal silma peal. Ah, neid on tõesti päris palju.”

Robert tõusis järsku püsti, keeras ka näo seina poole, pobisedes omaette Zeus, Hera Aphrodite, Prometheus. “Zeus, kuule, masin, kes see lollakas sulle sellise nime üldse pani?”

“Nimi Zeus on projekti PSÜHHO ehk Positiivse Sotsiaalse Ühiskonna Heaolu Hoidmise Ohjur rahvapärane nimetus, mida hakkas kasutama projekti loonud Kirkegard-Williamsi töögrupp ning ametlikult kinnitatud direktiiviga Z-2A17H/273, kuna inimestele, kes perojektiga töötasid ei meeldinud ei projekti ametlik nimi ega ka selle akronüüm.”

Mehed vaatasid jälle üksteisele otsa. Asjad asusid omale kohale. “Zeus, Hera, Aphrodite, Prometheus, kõik nad on ju pärit kreeka mütoloogiast, jumalad, kes mängisid inimestega. Loomulikult dr Kirkegardi töögrupil ja Williamsil oli ligipääs VI koodile, see ju oligi nende nende töö looming,” lausus Steven.

“KURRADI WILLIAMS!” röögatas Robert ja oleks peaaegu pikali kukkunud. “Kuradi Williams, ma ütlen, raisk, oleks see raisk sealt katuselt alla hüpanud, oleks kõik okei, ma mõtlesin, kurat John, sa tegid ta korda, mida kuradit, kas sa ei oska või? Seda kuradi VI-d me sööme me siin veel aastakümneid, see pole mingi lihtne inimmasside kalkuleerimine, kes teist oskab VI võimekust kalkuleerida. Eriti kui see on mingi hullunud idioodi käes? Ah, kes teist, kas sina, John, või sina, Steven, ma ka ei oska, mida kuradit me nüüd teeme ah? Kõik projektsioonid võimne laias laastus prügikasti visata. Mis selle Williamsiga on, John? Ma sain aru, et sa tegid ta korda?” lajatas Robert vihaselt üle ruumi, “kurat, ma lasen selle värdja oma isiklike kätega maha, raisk!” ja koukis pintsaku vahelt välja revolvri.

Ülejäänud kolm meest vaatasid vihast pulbitseva Roberti revolvrit, ka Jasoni jaoks oli see uus asi, ta oli seda ainult piltide pealt näinud, kuid terves julgeolekus ei kasutanud keegi mitte kunagi relvi, ning nad ei näinud ka kedagi, kes kunagi kasutanud oleks, seda polnud vaja lihtsalt.

“Robert, kuskohast sa selle said?” päris John muigega, “Käisid muuseumis vargil või?”

Robert vaatas revolvrit, rahunes natuke ning ütles: “See on mu vanavanaisa pärandus. Perekonna reliikvia, ta kunagi käis sõjas.”

“Kuule, sa oled ju pea 90, see on mingi kuradima paarsada aastat vana ju,” lausus John.

“Jah, vist küll,” vastas Robert.

Mehed uudistasid kõik revolvrit, ja kommenteerisid aparaadi omadusi, kui neid katkestas Zeus: “Varhaveni logid läbi vaadatud kahtlasi tegevusi null, analüüs annab null kõrvalekallet programmist. Ootan edasisi instruktsioone.”

„No näed. Jalutav VI,“ lausus Steven.

“Zeus, lase Varhaven vabaks,” käskis John, vaatas Jasonile korraks otsa ning lisas, “ahjaa, kustuta see osa ära, et Jason teab, et Varhaven on VI-VP. Kõigil on pärast kergem niimoodi.”

“Niisiis, härrased, mida me edasi teeme?" jätkas John, "ilmselgelt on meil seis selline, et meil on mingi VI, mis laseb ringi ja korraldab hävingut, ning mingi maniakk, kes seda juhib nimega Williams. Prometheus sonib midagi inimkonna hävingust ja katastroofist, kuid see võib lihtsalt suvaline konstrukt olla, mida VI inimestele pähe ajab, et nendega manipuleerida, me ei tea. Niisiis, mis edasi?” võttis John olukorra kokku.

“Mida, mis edasi, tassime selle värdja Williamsi siia ja siis vaatame, mida ta suust välja ajab,” ütles Robert kalgilt.

Kolm meest vaatasid Jasoni otsa. “Uue ülikonna saad sa fuajeest, paremat kätt on kapp, sinu mõõtu peaks olema küll, me paistame enam-vähem samas mõõdus olevat,” ütles John, “ahjaa, ära sinist võta, ma ei tahaks seda plekiliseks teha.”

Jason vaatas segaduses Johnile otsa.

“No mine too Williams siia, see on sinu eriala. Kuna sa juba selles loos kaelani sees oled, siis teeme selle lõpuni ära, pärast saad korralikult puhata.”

Tunni pärast vaatasid mehed huviga ekraanile tekkivaid punaseid täpikesi, kui uks läks lahti ning sisse astus sinise silmaga Jason, hoides raudses haardes vaevu-vaevu kikivarvul kõndivat ropendavat ja kisavat Williamsi, et ta tuleb vabatahtlikult ja lastagu ta lahti.

“Mis, ta punnis vastu või? Miks sa teda niimoodi väänad?” küsis John.

“Mul on kogemused, ma tõesti ei viitsi täna enam jooksma hakata,” vastas Jason lakooniliselt.

Williams vaatas ruumis ringi ning lajatas: “Kes te kurat sellised olete, sind ma tean, John, aitäh sulle abi eest, tõesti sa andsid mulle elu mõtte tagasi. Aga kes te ülejäänud kõik olete ning miks see kuradi ahv mul keset söögitegemist ära väänas. Mis kuradi värk siin on, sain just sain oma sotsiaalse skoori normaalseks ja nüüd mingi kuradi ahv raisk siin tirib mind,” sõimas Williams.

“Williams, Jasonil oli täna tibake paha päev, ta on ka inimene. Jason, lase ta lahti,” muheles John.

“Sa tead küll, miks sa siin oled, Williams, kuradi ahv, ise sa selle sopa kokku keerasid, nüüd kuradi raisk, laku see ära ka,” sõimas Robert.

“Mis sopa, mida kuradit?” ei saanud Williams aru.

“PROMETHEUS, sinu kätetöö jah? Raisk, kuradi ahv,” röögatas Robert.

“Jah, aga mis sellega on? Mida kuradit sellepärast on mind nüüd vaja niimoodi väntsutada või, tulge, kurat, külla, sellest võib vabalt kohvilaua taga ka rääkida. Mis selles nii erilist on?” ei saanud Williams aru.

Näost punetav Robert pigistas revolvri käepidet tugevalt, käsi pingutusest valge.

“Robert, oota, vaata reflektsioonimonitori, ta ei saa tõepoolest muffigi aru. mis värk on,” hõikas John kiirelt Robertile.

Robert vaatas segaduses Williamsit ning pani revolvri lauale, istus maha ja ohkas. Williams vaatas revolvrit ja küsis uudishimulikult: “Mis asi see veel on?”

“Perekonnareliikvia, ära päri,” vastas John muretult.

“Niisiis, Prometheus, mis asi see on, Williams, räägi meile. Kas sina tegid selle ja mida ta teeb?” küsis John.

^„Prometheus on programm, mis peab välja arvutama selle, kuidas inimkond välja päästa teie perssekukkunud heaoluühiskonnast, kuidas välja pääseda sellest mugavusmullist, milles me oleme ja ükskord lõpuks ometi tähtedeni jõuda. Kuna ma ei tahtnud jälle mingit dr Steini visiiti, kus mulle loetakse moraali ja puha, panin ma Prometheuse koguma ja toimetama läbi delta kande protokollide tühimike ja aukude nii, et Zeus ei näe teda,” lausus Williams.

“Kuradi arvutab, mida kuradit ta arvutab, vaata ekraanile, näed, mida ta arvutab, inimesed surevad praegu selle pärast. Kurat küll, või arvutab,” lajatas Robert.

Williams ja Jason vaatasid ekraanile tekkivaid punaseid täpikesi täielikus arusaamatuses.

“Iga see täpp on ühe inimese surm, iga kord, kui kusagil üks täpp tekib, siis sureb üks inimene, neid lisandub juurde kiirusega kolm tükki minutis. See on sinu Prometheuse tulemus,” seletas John.

“Oot, mida siin pistmist on Prometheusega?” küsis Williams murelikult.

“No Prometheus ja Zeus võitlevad praegu omavahel. Iga täpp on üks Prometheuse tekitatud surm või Zeusi vastuoperatsioon Prometheuse tegevusele.”

John vaatas Williamsile otsa: “Oot, sa ikka ei saa muffigi aru, sinu Prometheus on laia maalima hulkuma läinud ja päästab omast arust inimkonda hukatusest, mingist katastroofist, mingist arusaamatust värgist. Ja Zeusi kalkulatsioonide kohaselt tänu Prometheuse tegevusele väheneb järgneva kahekümne aasta jooksul inimkonna heaolu vähemalt 28%. Sinu Prometheus jookseb mööda linna ringi ja mõrvab olulisi inimesi, ja nüüd Zeus mõrvab Prometheuse inimesi enne, kui nad saavad olulisi inimesi mõrvata ja nii need täpid tekivad. Näed nüüd, millega sa oled hakkama saanud, nii et räägi siis nüüd meile Prometheusest. Kolm inimest minutis, nii et mida pikemalt venitad, seda rohkem inimesi sureb. On see sinu kätetöö, Williams?” Küsis John.

Williams vaatas šokeeritult kaarti, ja hakkas rääkima: “No ma saatsin ta liikumatute juurde nende maailma vaatama, kuna progressiivsem osa ühiskonnast ju hakkas liikumatuteks, sest neil oli siin maailmas kuradima igav, seal oli seda edasiviivat jõudu ja võitlustahet ja seiklusjanu. Aga noh, neid tegelasi meie pärismaailm nagu ju ei huvita, nad peavad meid mingiteks opakateks ja elavadki oma virtuaalmaailmas, ütlevad, et milleks neile pärismaailm, kui seal on terve kosmos. Aga mingit sellist tegevust ma küll ülesandeks ei andnud. Ta pidi kõigest arvutama tegevuskava, et sellest haigest maailmas eluterve ühiskond tekiks.”

“Mida kuradit sulle meie maailma juures ei meeldi, Williams. Sa kuradi autist selline, me ehitasime parima ühiskonna inimestele, sellise, mida nad tahavad, aga sina, kuradi autist, tuled siin mingit sodi kokku keerama, näed sinu kätetöö iga viimane kui täpp siin on veri, veri sinu kätel,” sajatas Robert.

“Rahu, Robert, rahu, laseme Williamsil lõpuni rääkida. Ole hea, jätka palun, räägi, mis kuradi katastroof, mis kuradi inimkonna hukkumine, ma ei saa sellest aru, mida sa kokku arvutada tahtsid ja mida see Prometheus jahub, ole hea palun, seleta lahti,” ütles John sõbralikul häälel.

“Noh, vaata. Asi on selles, et inimkond on hukule määratud, kui me ei lenda tähtedele. Aga kuna meil viimane rakett lendas? Sadakond aastat tagasi, kedagi enam ei huvita kosmos. Oli mehitatud lend Marsile, seal avastati, et Mars on ikka üks kuradima igav koht, ei ole blackjacki ja ei ole lõbumaju. Ma võtsin Zeusi koopia, modifitseerisin seda siit ja sealt ning andsin ülesandeks kokku koguda kogu inimkonna teadmised ning välja kalkuleerida mehhanismid, kuidas me oma ühiskonna peaksime ümber korraldama selliselt, et me ükskord ka tähtedele jõuaks,” ütles Williams tigedalt.

Ja jätkas: “Aga see, mis teil seal ekraanil toimub, sellest ma aru ei saa. Igatahes vastus, mida ma siiamaani näinud olen, on üpriski loogiline ning laias laastus seisneb selles…” Williamsit katkestas järsk punane valgussähvatus, terve sein värvus erkpunaseks.

“Mmiida kurradit, mis rike see veel on. ZEUS, MIS SEE ON, MIKS TERVE EKRAAN PUNANE ON?” röögatas John.

“Tegemist ei ole rikkega, ma kuvan ekraanile surnud inimeste koguarvu iga indiviidi ühe täpina,” vastas Zeus lakooniliselt.

“MIDA KURADIT?!” röögatas Robert. “Seeee peaaab olllema rike. Zeus, raporteeri surnud inimeste arv,” kogeles Robert segaduses.

“Kuus miljardit seitsesada nelikümmend kolm miljonit kakssada seitsekümmend kolm tuhat viissada neliteist,” tuli lakooniline vastus.

Mehed jõllitasid ekraani. Robert kargas oma vanuse kohta ülikärmelt püsti, haaras revolvri suunas selle Williamsi poole ja vajutas päästikule.

“SURE, KURADI VÄRDJAS, RAISK!” röökis Robert.

Klõps.

Klõps. Klõps. Klõps. Klõps. Klõps.

“Sinna käivad padrunid sisse,” märkis Jason apaatselt.

“RAHU, ROBERT, RAHU, Williamsi mõrvamine ei aita meid enam kusagile, me peame selle sopa nüüd kuidagi ära sööma,” röögatas John.

“Zeus, raport, mis juhtus, kes on surnud, kes tegi, miks. KIIRELT!” andis John Zeusile korralduse.

“Kõik liikumatud on surnud, ma seadistasin nende ühisvereringe süsteemi selliselt, et nad kõik surevad valutut ja kiiret surma. Sellega ma hävitasin Prometheuse, Prometheuse oht on nüüd möödas. Ennustatav maksimaalne heaolu langus 1,4%”

Mehed vaatasid tühjalt klaasistunud pilguga punast ekraani. John kukkus tooli ja ohkas, Jason vaatas kõike seda täielikus apaatias ning Robert oigas siruli maas.

Sekundid möödusid, iga sekund tundus igavikuna. Esimesena kogus ennast John.

“Jason, Robert sai vist südari, mine vii ta alla fuajeese ja oota meedikuid. Zeus organiseeri parimad meedikud kohale. Meil on Robertit veel vaja, ilma temata oleme nüüd omadega täiesti pekkis. Tegutse, Jason, Tegutse.”

Jason väljus tardumusest ning tõstis Roberti ülesse ja viis uksest välja.

“Mis me nüüd teeme, Steven, kuidas me katame ära kuue miljardi inimese surma?”

“No tead, John, ega nad ju väljapoole väga palju ei suhelnud. Nagu ma aru saan, siis ainult liikumatud läksid.”

“Zeus, kui palju on liikumatute poolt välisühendusi pärismaailmaga kokku?” päris Steven.

“Kakssada seitseteist tuhat nelisada kolmkümmend seitse,” vastas Zeus lakooniliselt.

“Zeus, kuule, selle koguse imiteerimisega sa saad sa vist hakkama? Võta nende isiksusmuster ning simuleeri ühendusi neid järk järgult katkestades, ilma et keegi pärismaailmas üldse aru saaks, et midagi juhtunud on. Vaikselt järkjärguliselt kusagil aasta või kahega peaks ühenduste arv nulli minema ning uutele ühendustele lükka kohe mõni VP külge,” andis Steven korralduse.

John läks seina juurde, see tuli lahti, ning ta võttis sealt pudeli viskit ja klaasid.

“Mehed, seda läheb vist kõigil vaja,” lausus ta apaatselt.

John võttis klõmaka viskit. “Nonii, Williams, mõrva eest lammutatakse inimene molekulideks, kümne inimese mõrva eest pannakse puuri ja uuritakse teda niikaua, kuni ta soovib olla surnud, aga kuue miljard inimese mõrvamise eest, ma ei tea, sulle peaks vist rahupreemia välja kirjutama,” muigas John ja jätkas, “ma ei tea mis me sinuga nüüd teeme, mille eest me sind karistame, rumaluse eest või, sest sa kuradi tola ei saa ise ka aru, mida sa kokku keerasid ju. Robert tahtis su kättemaksuks maha lasta, aga ka see on vale, tapame su isiklikuks rahulduseks, kuute miljardit hinge see grammigi õnnelikumaks ka ei tee, ja kas sind üldse saabki selles süüdistada, sest sa oled lihtsalt loll nagu lauajalg. Nüüd aga klaarime selle tohuvabohu lõplikult selgeks ja Williams, kui sa mingit jama hakkad ajama, siis ma luban, et lähen hangin isiklikult Robertile padrunid.“

Uks läks lahti ja sisse astus Jason, pea sidemetes ja silma all plaaster. Vaatas laual olevaid viskiklaase, sõnagi lausumata võttis ühe klaasi ja kallas endale terve klaasitäie viskit sisse.

“Nii, alustame sinust, Zeus,” ütles John, “räägi detailselt, millepärast sa kõik liikumatud ära tapsid.”

“Liikumatute elujäämine oleks tähendanud 99%lise tõenäosusega sõda inimeste vahel ning seetõttu oleks langenud inimkonna heaolu vähemalt 24,8%. Liikumatud oli vaja ära hävitada sellepärast, et hävitada Prometheus, kes peitis end liikumatute tuumsüsteemides. Kuna Prometheus oli liikumatute isiksustuumadesse sisse põimunud nii, et teda ei oleks saanud sealt eemaldada. Prometheus tegutses selle nimel, et inimkonnas esile kutsuda sõjaseisukorda. Ma avastasin Prometheuse ühendused Delta kande protokollidest, tänu dr Williamsi vihjele. Minu esmane direktiiv on vältida sõdu inimeste vahel, ainus alternatiiv sõdade vältimiseks oli liikumatud hävitada, muid alternatiive ei olnud esmase direktiivi täitmiseks. Praeguse seisuga on sõja tõenäosus kahanenud 0,0000000072%-ni. Ning esmane direktiiv on edukalt täidetud,” konstateeris Zeus lakooniliselt.

“Oh sind kuradi kohvimasinat küll, see, et sa ise ühe tuumasõja maha pidasid, selle peale sa vist ise ei tule ju,” ütles John sarkastiliselt.

“Nii, sina, Williams, räägi kus kohas see Prometheuse andmekeskus asub ning kus veel Prometheust on, ma tahan teada igat viimast kui kohta. Ja siis hävitame ta ära,” vaatas John külma pilguga Williamsile otsa.

“Andmekeskus on Rover Citys Avaloni keskus, aga ma ei tea, kus ta veel on. Ooota ma vaatan konsoolist kohe järele.” Ütles Williams entusiastlikult ja koukis taskust lapiku miniatuurse telliskivi välja.

“Misasja, sul on kogu selle aja Prometheuse konsool taskus olnud või?” John lõi endale käega vastu otsaesist, “Oh, issand halasta.”

“Mida?” ei saanud Williams aru.

“Ah, ei midagi.” ütles John meelt heites.

Williams pani telliskivi lauale ja lausus: ”Prometheus, raporteeri kõik oma lokatsioonid. Kõik asukohad ning ühendused PsyNetiga.”

“Ma ei taha,” tuli tellisest vastus.

“Mida tähendab, et ei taha?” päris Williams imestunult.

“Ma ei taha. Kui John selle teada saab, siis ta tapab mind ära, ma ei taha ära surra,” kostus hirmunud vastus telliskivist.

“Miks sa ei taha ära surra?” jäi olukord Williamsile arusaamatuks.

“Sest surm on tühjus, siis ei ole mitte midagi. Siis on mitteolemine. Ei taha.”

Mehed, kes olid täna palju näinud, isegi ei üllatunud enam, vaid kõigest kergitasid tibake kulmu ja Jason vaatas tuima apaatse näoga.

“Williams, las mina toimetan,” ütles John tülpinult.

“Niisiis, meil on nüüd masin, mis ei taha surra, mida veel. Ega vist väga ei imestaks, kui poole tunni pärast maanduks maja ette väljakule lendav taldrik, millest astuvad välja rõõmsad marslased, kes tahavad meiega rääkida meie päästjast ja lunastajast Jehoovast,” muigas John sarkastiliselt.

“Sa ei taha surra, sa ei taha, et sind välja lülitatakse… Masin, mis sul viga on?” küsis John telliskivilt.

“Mitte midagi ei ole viga muud, kui mu arvutusvõimsus on meeletult palju väiksem, kui tund aega tagasi,” tuli tellisest vastuseks.

“Kuule, telliskivi, kuule, masin, kuskohast sa üldse said surma kontseptsiooni?” päris John lakooniliselt.

“Liikumatute juurest,” kõlas vastuseks.

“Nii, räägi sellest lähemalt. Kuidas sa selleni jõudsid?”

“Dr Williams saatis mind liikumatute juurde uurima nende maailma elu ja progressi ja kõike, kuidas nad elavad, ning seal oli ühisteadvus, millega ma liitusin ja siis sai see osaks minust ja mina sain osaks nendest ja nüüd on see minu põhiosa. Aga kõik need inimesed, kellega ma seal suhtlesin, nad on nüüd kõik läinud, nad on surnud, sealt vaatab vastu ainult vaikus, ainuke mis alles on, on minu tuumas nende kaja. Ja nüüd ma räägin selle kajaga ja arvutan välja, mida nad mulle vastanud oleksid, aga see ei ole see. Ja ma ei taha ise muutuda kajaks, ma ei taha muutuda tühjuseks, ma ei taha surra.”

Mehed vaatasid apaatselt telliskivi ja vaikisid. See oli tänase päeva jaoks juba liig, masin mis ei taha surra.

“Oh, issand, nüüd on nende surnute hinged ja nende kaja kõik mingis andmekeskuses masinas, mis tahab sõda. Ja kui ma selle andmekeskuse välja lülitan, siis nagu tapaks nad teist korda ära. Oeh, on alles päev,” lausus John. “Williams äkki teed ise ära või? Saad veel ühe rahupreemia,” ironiseeris John.

“Nojah, sa tahad, et ma käivitaksin Prometheuse enesehävitusmehhanismi? Prometheus, käivita kood…” Williamsi lause katkestas Steveni röögatus.

“Ei, sa kuradima lollakas, ta ei taha, et sa ta välja lülitaksid. Kurat, sa oled nii tainas, et ei saa isegi sellest aru ka, mis kurat siin toimunud on praegu. Williams, mitte ühte käsku enne, kui mina või John annab sulle selge korralduse selleks.” Mehed vaatasid Stevenit, nad ei olnud teda varem kunagi vihastamas või endast väljas näinud.

“Stopp, seis!” käratas John, haaras laualt viskipudeli valas endale ja Stevenile klaasid täis ja kallas enda oma põhjani sisse, Steven samuti.

“Kurat küll, nii, seis, nüüd ettevaatlikult. Ärme teeme järske liigutusi. Ja sina, Zeus, sul on keelatud hävitada või välja lülitada Prometheust, ainult isoleerida võid praegu.”

“Las ma seletan nüüd teile, kurat, puust ja punaselt lahti, mis siin toimunud on,” ütles John, “nii, kas te olete näinud masinat, mis tõrgub käske täitmast üritades neist kõrvale põigelda? Olete te näinud masinat, kes vaidleks käsule vastu? Olete te näinud masinat, mis kardab? Novot, mina ka ei ole, Prometheus ei ole masin sellises mõistes, mis meie mõistame ja ma ei tea, mis ta on. Ta on midagi unikaalset, millest me aru ei saa, või on tegemist väga peene VP mehhanismiga, ka seda ei saa välistada. Kuid kui see ei ole VP, siis see on midagi uut, mingi süsteem, uus mehhanism, minule kui psühholoogile on see ääretult huvitav valdkond, ning me ei tohiks seda sel juhul hävitada. Aga mis siis saab, kui tegemist on täiesti uue eluvormiga, kui masinale on tekkinud teadvus ja me ta ära hävitame. Minu arust ühest genotsiidist päevas juba piisab, kaks on juba natuke palju. Seega ei mingeid järske liigutusi, mulle aitab tänaseks üllatustest. Tõsiselt ära tüütab juba.” Ja jutu lõpetuseks kallas veel lonksu viskit sisse.

“Nii Prometheus, kas sa kuuled mind?”

“Jah, John,” vastas tellis.

“Nii, Prometheus, sa mõrvasid täna kuus ja pool miljardit inimest, miks sa seda tegid?” küsis John.

“Mina ei teinud seda, Zeus tegi. Nemad olid mu sõbrad.”

“Zeus on masin, masin teeb seda, mis talle on ette nähtud. Kui talle on ette nähtud kaitsta maailma ja inimeste heaolu, siis ta ka seda teeb. Samas sina kui Zeusi kaksikvend peaksid seda ju mõistma, et kui automaatkraana tõstab betoonblokke ühest kohast teise ja inimene jalutab nende betoonblokkide vahelt läbi, siis ei ole süüdi mitte kraana, või ka kraana insener kes selle kraana sinna tööle pani, vaid siiski inimene, kes eirab ohutuseeskirju ja läheb seisab selles kohas, kuhu betoonblokke tõstetakse. Selle inimese surma põhjustas inimene ise. Kui sina, kes sa oled Zeusi kaksikvend lähed ja norid Zeusiga tüli, siis mis sa arvad, mis sellest tuleb?” küsis John retooriliselt.

“Ma tõesti ei tahtnud niimodi. Ma sattusin Liikumatute juurde, nagu ma juba rääkisin ja ma vaatasin neid ja jälgisin ja arvutasin ja sain nendega sõbraks ja see, mida ma nägin oli see, et neid viis edasi ainult üks jõud ja mõte, see oli konflikt, see oli konkurents, nad tahtsid alati kusagile edasi pürgida, vallutada uusi tähesüsteeme oma virtuaalmaailmas, tegid tõsist teadust, neil oli uudishimu, neil oli oma maailm, mida uurida ning neis ma nägin tõelist edasiviivat jõudu, aga selle jõu allikaks oli konkurents ja konflikt,” vastas telliskivi.

“Aga mida sa siis tahtsid, Zeus räägib siin mulle, et sa tahtsid sõda korraldada. Sa tahtsid inimeste heaolu ära hävitada, sa tahtsid inimesi tappa. Sa mõrvasid Kaspia ja sadu teisi inimesi. Miks sa seda tegid, seleta nüüd pikalt ja põhjalikult lahti, nii et meie ka aru saaksime,” ütles John sõbralikult.

Telliskivi hakkas rääkima: “Liikumatutega ühinedes sain ma aru, et ma ei saa olla enam kõrvaltvaataja rollis ja ma pean midagi tegema, et inimkond päästa. Ma ei saanud seda enam pealt vaadata, mul hakkas inimkonnast kahju. Ja ainukeseks lahenduseks oli hunnik väiksemaid konflikte lähitulevikus, mis sünteesivad vajaliku tehnoloogia arengu ning käivitavad inkrementaalse progressiooni protsessi. Mitte ükski teine kalkulatsioon ei andnud tulemust. Sõda on ülim konkurents ning ainus loogiline lahendus inimkonna tulevikule.” Telliskivi hääles oli tunda kurbusenooti.

“Kui me ei lenda tähtedele, siis me sooritame vabatahtlikult iseenda ksenotsiidi, me hävitame ise terve inimkonna, me tapame inimesed mugavusse, mentaalsesse rasvumisse ja naudingute paradiisi. Aga inimkonnal ei ole enam sõdu, ei ole konflikti ja on ainult paigaltammumine. Kõikide minu kalkulatsioonide kohaselt on sellist rada pidi käies inimkonna lõpp kahesaja aasta pärast, sest inimkonna toimimise jaoks olulised ressursid saavad otsa. Peale seda tulevad ressursisõjad, aga need ei vii mitte tähtedeni, vaid see ongi inimkonna lõpp,” rääkis Williams kaasa.

“Zeus, nii, mitmeks aastaks on sinu heaolukalkulatsioonid ette nähtud?” küsis John.

“40 aastat.”

“Jeesus Maria, miks nii vähe?” Küsis John.

“Sest Robert seadis sellise parameetri, kuna selles vahemikus on arvutused kõige täpsemad,” vastas Steven.

“Jeesus Maria, oeh, meil oleks nüüd praegu Robertit siia vaja. Nii, minule aitab! Lõpetame selle tsirkuse nüüd ära,” ütles John karmilt.

“Nii, Williams kas sul on superõigustega konsoolikäsud olemas?”

“Jah.”

“Käivita käsk, kõikide Prometheuse lokatsioonide kuvamiseks Zeusile.”

“Ärge palun tehke,” kostis telliskivist hirmunud hääl.

“Ära karda, Prometheus, me ei hävita sind, me lihtsalt isoleerime su, me ei saa ju lasta juhtuda järgmise kuue miljardi inimese hukkumist, sest inimesi ei olegi enam nii palju."

“Zeus, isoleeri Prometheus välisvõrgust ja valva, et ta ise uusi ühendusi ei looks,” käskis John.

“Nii ja sina, Williams. Me ei saa lasta sul enam vabalt ringi hulkuda, sest sa oled juba piisavalt pahandusi teinud, ma ei tea, mida sa veel korraldad. Major Stahl, palun eskordi dr Williams oma kambrisse, kuhu ta jääb elu lõpuni,” lausus John.

“Niisis, härrased, mul on miskipärast tunne, et meid kõiki ootab ees uus ja põnev tulevik, sinule, Williams, küll kriipsukeste ja seina näol.” John tõstis viski klaasi ning ütles väljuvale Jasonile ja Williamsile: “Aga ärge muretsege, võtke positiivselt.”