Mu õlg valutab justkui suruks keegi läbi mu liigeste peotäie roostes naelu. Novaki sõidustiil ei aita ka sugugi. Kulgur hüppab üle künkliku maastiku meid kõiki korralikult läbi raputades, eriti meid kolme, kes me tagaistmel oleme. Ray ja mina oleme rihmadega kinni, kuid London rabeles end reegleid rikkudes vabaks. Kiiver on tema kõrval ja ta hingamine on rahulik, justkui oleks ta sündinud siin elama, sündinud just seda tegema, ükskõik, milline on maastik, taevas, õhk.

Oleme teel välja Valles Marineri baasist, mis tähendab, et meie töö kesktorustiku stabiliseerimise kallal peab ootama. Me läheme sinna, kus meid vajatakse. Seekord on selleks Melas Chasma baas - puurimistiim, mis Melas´s tunneliga töötab, arvab, et nende teel on ees jääummistus ja neil puuduvad oskused seda ohutult kõrvaldada. Kui nad pole ettevaatlikud, võib nende tehnika jää sulama panna ja sellega tunneli üle ujutada, või mis veel hullem, see võib kokku variseda, seeläbi koloonia plaane mitu kuud edasi lükata. Just selliste asjade jaoks olemegi meie. See on õrn töö, mille õnnestumiseks on vaja head, selget pead.

Järjekordne põnts saadab valunoole läbi mu käe, lõigates õlast randmeni. “Kuule, Novak, võta rahulikult!” haugun. London vaatab mind ja naerab, hambad kollased kui Marsi taevas. “Mis viga, Mackintosh?” küsib ta. “Kas Marss on sulle liig? Tahad, ma näitan sulle, kuidas mees olla?”

Yulev pöörab end esiistmel ja torkab Novaki ribidesse. “Tal on õigus, mees,” ütleb ta, õrn isegi manitsedes, aktsendiga, mis veereb üle konsonantide nagu allavoolu veerev kivike. “Maastik on künklik, aga nii künklik ka mitte.” Novakile ei mõju miski. Ta lihtsalt mühatab ning juhib kulgurit edasi nagu piraat tormisel merel.

Ray saadab minu poole ühe neist pilkudest, mis paneb mind tundma justkui nad oleks mind tundnud aastaid, kuigi olen siin olnud vaid mõned kuud. Näen kiivri visiiri taga nende silmi, tumedaid ja murelikke. “Pidage vastu,” ütlevad nad. “Niipea kui metsa jõuame, läheb kergemaks.” Nad viipavad aknast välja ja ma peaaegu et näen kauguses tuuleturbiine, nende siluette võikarva taeva taustal, valget kunstmetsa, puud terasviljadest lookas.

Nõjatun aknale nii lähedale kui kiiver lubab. Päike on kõrgel, pisike, maa aga lai. Võtan kõik selle endasse: looklevad luited, merede vaimud, paljad kaljud, punase, punase tolmu. Lasen hetkeks sel oma hinge varastada. Kas seda sa tahtsidki, vennas? Kas selle nägemine oleks su õnnelikuks teinud?

Ray asetab oma käe mu põlvele. Kitsas ülikond teeb mu puudutusele tuimaks, kuid kusagil kaugel tunnen seda siiski. “Millest sa mõtled, Mac?” küsib Ray.

Millest ma mõtlen?

Mõtlen kuivast maast, mis laiub miilide ja miilide kaupa minu ees. Mõtlen kodus alatasa sadavast vihmast, mille eest poole pääsu. Mõtlen oma kehast, mis jäetakse Marsi pinnale, üksi, igaveseks lagunema.

Ma ei ütle seda.

“Ei millestki,” ütlen hoopis. “Naudin vaadet. Ongi kõik.”

***

Meie meeskond ei ole kuigi kaua koos olnud, kuid oleme juba välja mõelnud oma protseduuri, viisi, mis töötab kõigi baasiväliste väljakutsete jaoks. See on efektiivne ja väldib kellegi varvastel trampimist. Ray, meist kaugelt kõige kogenum, on orb, riigi poolt üles kasvatatud just selliste tiimide juhtimiseks. Tema valvab me tööd ja juhib kaevamisprotsessi pinnalt. Novak aitab meil torusid paigaldada, veab varustust ja juhib kulgurit. London vastutab pumba eest. Yulev ja mina töötame all torudes, mehitades trelli, mis jää vedeldab, sulgeme puurauke ja paigaldame reservuaare ülevoolu kogumiseks. Oleme hästiõlitatud masin.

All aukudes läheb Marss mul peaaegu meelest. Kujutlen, et olen tagasi Maal, täpselt samasuguses augus, Robin minu kõrval. Me ei räägi, oleme niisama koos, kaks venda ühes ja samas maa-aluses üsas, üksteise eest hoolt kandmas. Kivi ja muda ümbritsevad mind ja ma lasen kõigest lahti, unustan kõik pealpool pinda. Auk on kõik, mis jääb alles. Maa väriseb mu jalgade all, öeldes, vaadake ette kuis saate. Te olete siin kõigest külalised.

Yulev tõmbab mu tähelepanu tagasi sellele augule siin, tema vali hääl kumiseb mu kiivri kommunikaatoris. Ta räägib jälle oma lastest, samal ajal sulgedes auku, et sealt ülevool läbi pumbata. Ta räägib aina edasi sellest, kuidas on siin vaid paar aastat, et oma perele Maal head sissetulekut tagada. Mulle tundub, nagu viskaks ta kohe sulguri kõrvale, et mulle oma jõmpsikatest fotosid näidata.

“Kas sina ei mõtle kunagi laste saamise peale, Mackintosh?” küsib ta.

“Mina? Ei,” ütlen. “Lasin end lõigata niipea kui sain.”

“Kuidas? Ei, mees, miks sa ometi seda tegid?” Ta vaatab mind niivõrd šokeeritult, et olen korraks mures, et ta heidab varustuse kõrvale või teeb mõne järsu liigutuse, mille tõttu me mõlemad Marsi jäisesse hoovusesse kaome.

Kehitan õlgu. Mu õlg tuletab mulle meelde, et see oli rumal tegu. “Kõik mu tüdruksõbrad olid sellest kuuldes üsna õnnelikud, teised ei hoolinud sest nagunii.” Vaatasin tema poole. “Pealegi, kas sa tõesti tahaksid näha mõnd last minu inetu lõustaga?”

“Ei, sa ei tea, millest sa räägid, mees, lapsed on puhas rõõm,” ütleb ta ning ta unelev hääl hõõrub mind valusalt kui kruus. “Ükskõik, mis pask siin toimub, ma tean, et nemad on kusagil seal, tean, et nad on ohutus kohas ja mu süda rõõmustab.”

***

Marineri baasi tagasi jõudnud, käime võimalikult kiiresti tolmuduši alt läbi, pärast mida ruttab igaüks oma kommunikaatori juurde, et näha, kas Maalt on sõnumeid tulnud. Yulev suudab end vaevu vaos hoida iga kord, kui tema tüdrukud läbi ekraani talle head-ööd-musi saadavad. Me kõik armastame teda selle tõttu, isegi kui me teeskleme, et ei kuule, kuidas ta igal ööl enne uinumist mõned minutitd patja nuuksub. London saab korra või paar nädalas sõnumi oma vanalt emalt. Isegi Novakil, sel jõhkardil, on pere, mis hoolib temast piisavalt, et aeg-ajalt ühendust võtta.

Ray ja mina ei vaevu sõnumeid vaatama. Läheme otse ühikatoas oma naride juurde. Proovin oma ülikonnast välja saada ja tõmbun kössi kui valu mu õlaliigesest läbi käib nagu tulikuum nuga võist. “Kurat. Kurat võtku, raisk.”

“Las ma aitan sind,” ütleb Ray. Nad tulevad ja seisavad mu selja taha. Nende hingeõhk mu kaelal on kuum, kui nad õrnalt kostüümi mu seljast maha koorivad, selle kumerused mu kehakuju mäletamas kui kummitused, mälestused põrandale vajuvast kehast.

“Sa peaksid oma õlga kellelegi näitama,” ütleb Ray. “Ehk saab selle ära parandada, muidu tuleb mul veel jamasid.” Nad vaatavad mulle silma. “Kuidas sa üldse viga said? Kui see juhtus siin, pean sellest teadma.” Nad proovivad kõlada professionaalselt, kuid kuulen nende hääles midagi muud. Hoolimist. Võib-olla on see samuti osa nende väljaõppest. Ole kaastundlik, enneta probleeme, päästa oma meeskonna elu. “Tead ju küll, ma vastutan selliste asjade eest.”  

Osutan punktile seinal nende voodi juures. “Miks sul seal ühtegi fotot ei ole?” küsin. “Sa oled nii halb vestluskaaslane, vennas,” kuulen peas Robini häält end mõnitamas. “Ei suuda isegi teemat õigesti vahetada.” “Ma tean su vanemate kohta, aga sinu õed-vennad? Sõbrad? Keegi eriline?”

“Sinul ka ei ole,” vastab Ray. Olen nüüd ülikonnast vaba, kuid Ray seisab endiselt mu selja taga, liiga lähedal, mitte piisavalt lähedal. Tunnen endiselt kuumust nende kehast, nende näost, nende kätest.

“See pole mingi vastus,” ütlen.

“Sina ka ei vastanud,” ütlevad nad. Nende hääl on pehme ja madal, justkui räägiksid nad haavatud loomaga. “Oma õla kohta.”

Raputan pead ja ütlen: “Ah, ära muretse, see on vana vigastus. Söekaevandusest kodus. Jäin tala alla.” Hõõrun liigest ja naeran. “Ilm on vist muutumas. Kisub na vihmale.”

Selle jätan ütlemata: keegi, kellele ma palju raha võlgnesin, keeras mu käe mu selja taha ning hoidis mind kinni samal ajal kui ta sõbrad mu venna keset tänavat, just meie maja ees, surnuks peksid. Sel päeval sadas vihma nagu igal teiselgi päeval. Mu vend vaatas minu poole, kui nad teda peksid. Mitte süüdistades, vaid justkui öeldes, et kõik on korras, vennas. Pole viga, lähen vabatahtlikult, vennas. Ära nuta.

Ray naerab närviliselt. “Kas sa igatsed seda, Maad? Mõtled sa mõnikord, et oli viga siia tulla?”

Pööran ümber, et neile otsa vaadata. Mu paljas ülakeha nende oma peaaegu puutumas. “On see siiras mure?” nähvan. “Või on see mõni järjekordne psühhohindamine, mida bossid sul teha käsevad?”

"Mac..." alustavad nad, kuid peatan nad.

Liiga lähedal.

“Mida täpselt sa teada tahad? Kõik need väikesed küsimused kõigi nende kuude jooksul. Kõik nii muuseas. Sa arvad, et ma ei pane tähele? Lugu on nii: Maal ei läinud mul kuigi hästi, üks õhtu nägin plakatit, võib-olla olin purjus, ma ei mäleta. Tead küll, ühte neist “Marss vajab sind” reklaamidest, sõrm sinu poole suunatud ja nii edasi. Tollal tundus see nagu hea mõte. Kõnetas mu südant ja rahakotti. Mida veel tahta, eksole? Panin end kirja.” Põgenesin vihma eest. Tahtsin täita Robini unistust Marsist. “Siin ma olen. See on kõik. Pole midagi, mille juurde tagasi minna.”

 “Mac, anna andeks, ma ei tahtnud...” Ray alustab taas, aga tõstan käe ning astun neist eemale. Nende ihust, nende murest.

Ma pole selleks siia tulnud. Ma ei pea seda tegema.

Panen särgi ja lühkarid jalga ja jooksen minema, läbi ühika, elutoa, väljapääsuni. Mu nahk sügeleb, silmis torgib. Seisan pinnamonitori kõrval. Päike on loojumas, peaaegu juba läinud, kollane kollasel, ümber sinine halo, ei ühtegi pilve. Kas sellest sa unistasidki, vennas? Ainsast kohast, kus iial ei saja.

Ja ometi. Kõik, mida näen. Kõik, millest mõtlen.

***

Järgmisel hommikul tunnelite poole minnes proovin vabandada, kuid Ray naeratab ja ütleb, et pole vaja muretseda.

Täna töötame peabaasis, hoolitseme kohtade eest, milles on liiga palju struktuuri- probleeme, et igavad masinad nendega hakkama saaks, seega läheme otse torudesse. Ühel päeval on kõik tunnelid, Marineri baas, Melas, Eos, omavahel ühenduses, vähendades pinnakokkupuudet kõigi jaoks siin koloonias. Maa-alune linn kaevatud otse Marsi kõhtu, või vähemalt nii nad meile räägivad. Mingi rikka tüübi unistus, muidugi, kuid miski, millest ka ise unistada. Mille nimel töötada. See on muutus. Tulevik.

Kõnnime oma baasist ristmikuni, kus läheme lahku. Mina, Yulev ja London ühte torusse, Novak ja Ray teise. Pinnale pole täna vaja ronida, võib-olla isegi pikemat aega, kui nad just jälle mõnd kahtlast lappi mõnes väiksemas baasis ei taba. Üllatan end, leides end soovimas mõnd õnnetust, mis sunniks regoliiti mind välja sülitama, just siis kui mu keha ihkab pinda puudutada, nahk igatseb roostese taeva, lõõmava kuristiku järele. Nii ei saa. Mitte täna. Mitte kunagi. Raputan selle mõtte endalt maha.

Ray kõnnib mu kõrval, me õlad peaaegu puutuvad ja mu kurgus on klomp, sõnasõlm, millest võiks lämbuda. Köhatan. Klomp ei liigu. Rayle tulevad sõnad lihtsalt ja ma mõtlen alati, et ei tea, kuidas nad seda teevad, isegi kui see on midagi nii lihtsat nagu “Millest sa mõtled, Mac?”.

Sirutan oma käsi nagu ahv. “Kibelen täna häid auke puurima,” püüan naljatada. Kõlan liiga palju Novaki moodi. Rohkem kui plaanitud.

Ma ei ütle: Ma mõtlen helidest Maa tunnelitest, meestest, kes on kaetud söetolmuga, minu vennast, kelle hingamine on osa kaevanduse helidest. Mingil põhjusel toob see mu meelde mehed minu vanas jõusaalis, kõik teravate silmadega terasmehed, kes pumpavad täiest jõust ja higistavad mürke välja, ent nutavad vannitoas, kui kuum vesi nende naha veidigi pehmemaks teeb.

Ray vangutab pead, kuigi naerab mu armetu püüde üle vaimukas olla. Oleme peaaegu ristmikul. Nad pigistavad mu õlga, seda, mis ei valuta. “Lõbutse täna seal all, eks?” ütlevad nad. Nad ei ütle: ole ettevaatlik.

Noogutan. “Alati.” Läheme lahku.

Yulev läheb ees, kaardistades ala, mida peame kindlustama. Järgnen talle, trell õlal, ja London toob kõige taga tugitalad ja stabiliseerimismaterjali.

Seame talad üles ja Yulev annab mulle märku, et võin alustada. Ta annab mulle näidud soovitatava puurimissügavusega ja ma hakkan ettevaatlikult küljeseintesse puurima, madal auk madala augu järel, luues ruumi stabiliseerimismaterjalile, mida tunnelikaartesse süstida. Mu õlg pussitab mind lühikeste, kuid regulaarsete valusööstudega, aga ma ei hooli sellest. Lasen endal sellesse rütmi kaduda, valu tõusu ja mõõna. Võtan sest viimase.

Siis märkan oma viisoril vedelikku, selget kui vihmapiisad. “Mida põrgut?” pomisen.

“Mis toimub?” küsib Yulev kusagilt eemalt.

Lasen ühe käe trellist lahti, et vedelikku ära pühkida ning näen, et vesi sajab meie kõigi üle, nii Yulev kui London on läbiligunenud. Vesi koguneb lompidesse me jalge all, ujutab üle me masinad, me ülikonnad. Tunnelis sajab. Türa, siin tunnelis sajab.

“Kas sa näed seda?” küsin Yulevilt, mu hääl katkendlik ja veidi kile, kuid ta paistab olevat segaduses, justkui ei mõistaks. Justkui ta ei näeks või ei hooliks sellest veidrast, võimatust vihmast.

“Mida sa teed, mees?” küsib ta vastu, justkui tunneks ohtu. Ta saadab mulle uue näidu ja ma isegi ei näe seda läbi oma vihmase viisori, kuid ma tean, et olen puurinud kaugemale, kui oleks ohutu. “Mida sa teed?” küsib Yulev uuesti. Tema häält toonib paanika.

“Pagana päralt, lõpeta!” hüüab London.

Mu keha kattub külma higiga, kui vaatan üles trelli poole, mis endiselt edasi puurib. Tunnen, kuidas kivi annab alla ja pragu aina laieneb.

Astun eemale. Oleksin pidanud varem lõpetama. Oleksin pidanud tunnetama kivi nõrkust. Oleksin pidanud neid hoiatama. Karjun neile, et nad eemale liiguksid, kuid on liiga hilja. Pragu liigub teisele poole välja, üle Yulevi pea. Tugitaladest ei piisa sellise kahjustuse kinni hoidmiseks. Tunneli parem pool variseb kokku. Ühel hetkel on Yulev seal, teisel kadunud, peidus kivihunniku all.

London haarab mind selja tagant ja tõmbab mind tagasi, prahist eemale. “Mida perset sa tegid?” karjub ta minu peale. Siis heidab ta mu põrandale ja hakkab prahis kaevama, võideldes kividega jõudmaks Yulevi juurde. Kuuleme läbi kommunikaatori tema hingamist.

Vihma sajab ikka veel, kui meie kommunikaatorites kõlab Ray hääl, mis käseb meil tunnel evakueerida, enne kui see meie kõigi kohal kokku variseb. Pragu, mille lõin, ulatub pinnani välja.

Pean Londoni prahist välja tõmbama. Kukume tagasi. Jäta Yulev maha, üksi, tema kommunikaator on nüüd vaikne. Me ei kuule enam tema hingamist.  

Tagasiteel mõtlen taas pinnast. Seisan tipus, vulkaanil, mis on sama vana kui maailm, vaatamas üle kõige, selle kohal, minu kohal suur punane tolmune vihm, mis meid kõiki endasse neelab.

***

Meedikud vaatavad meid kiirelt kuid põhjalikult üle ning lasevad meid vähem kui poole tunniga vabaks. Nii London kui ka mina oleme terved. Ray kohtub meiega elutoas, et öelda, mida me juba niigi teame. Yulev on läinud. Nad saadavad just praegu meeskonna tema keha välja tooma.

Vaatan oma veest märgi käsi. Vaatan enda ümber, vaatan kallavat vihma. Kogu baas on läbiligunenud. Lauad, toolid, monitorid, Ray. Nende juuksed on märjad, vihmapiisad jooksevad üle nende näo ja nad isegi ei märka seda.

“On sinuga kõik hästi, Mac?” küsivad nad.

See on vist nende toon, mis Londonit ärritab. “Kas tõesti, Ray?” karjub ta. “See jobu käitus nagu idioot ja nüüd on Yulev surnud ja sina küsid talt, kas temaga on kõik hästi? Ma loodan tõesti, et ei ole!” Ta liigub minu poole ja haarab mu t-särgi kaelusest. “Ma tapan su selle eest ära, sa kuradi ebakompetentne sitapea,” hingab ta mulle näkku.

Novak astub paar sammu edasi, kuid ei peata teda, justkui poleks täielikult otsusele jõudnud, kelle poolt olla.

 “London,” ütleb Ray, hääl rahulik, kuid kindel. Nad tulevad meie vahele, panevad käe kindlalt Londoni seljale, kuni ta minust lahti laseb. “Jäta meid palun,” ütleb Ray. “Las ma teen oma tööd.”

London pöörab ümber ja vaatab Rayle silma. “Kas ikka teed?” Ta mühatab. “Ilma nõrkusteta? Eelistamiseta?”

“London, ma palun sind,” on kõik, mis Rayl on öelda.

Niipea kui tüdruk ja Novak on lahkunud, võtab Ray mu käe ja paneb mu diivanile istuma. Mu silmad on pinnamonitoril, väljas möirgaval vihmal, mis maad ujutab, äikesetorm ainult mulle, mis ujutab kogu maailma üle, muudab lamedaks ilma ja minu ja meie ja sinu, punase muda, millel on ükskõik sinu valust, sinu surmast, sinu vigadest.

“Mis seal juhtus, Mac?” küsib Ray. “Kas varustusega oli mingi mure? Või näitudega? Kas miski viis su tähelepanu kõrvale?”

Raputan pead, peidan oma näo pihkudesse. Vihm aina sajab, peatumatult, võitmatult, külmemalt kui ei kunagi varem.

“Ma ei saa sind aidata, kui sa ei räägi, mis valesti on, Mac.”

Kas öelda neile? Kas ütlen, milline nende nägu välja näeb, kui Marsi vihmad on selle üle ujutanud?

Vaatan jälle monitori, ükskõikset maad, külma muda.

“Mis Yulevist saab?” küsin.

Ray kõhkleb. “Kremeerime tema keha,” ütlevad nad mõne hetke möödudes.

Peaksime ta sinna jätma, sellele maale, mis ei hooli isegi nii palju, et su keha lagundada. Me ei tohiks tema tuhka ta lastele tagasi saata.

Ray vaatab mind teravalt. “Mida sa ütlesid?” küsivad nad.

Kas ma ütlesin seda valjusti?

“Palun vabandust,” ütlen. Ma jooksin vihma eest ära. Ma ei põgenenud. Surnud poiste unistused ei muuda asja. “Mul on väga kahju.”

***

London ja Novak tulevad mulle samal õhtul järele, pärast seda kui Yulevi keha on põletatud ja valmis, et pakitult järgmise süstikuga tagasi Maale lennata. Nad ei lausu sõnagi. Laman oma naril, madrats läbimärg, vihm langemas mu suletud silmile. Ükskõik, mida ma teen, vihm sajab ikka. Avan suu ja tunnen vihmavett oma huultel, oma keelel, voolamas läbi mu kurgu, kõneldes Marsi külmusest. Anna alla, ütleb see. Kõik on hästi. Millelgi pole tähtsust.

Hoian oma silmad suletuna, kui Novak minust haarab ja mu keset tuba veab. Ma ei hakka vastu. Ei võitle. Enam mitte. Võitlemine on ainult neile, kes peaksid jätkama. London hoiab mind püsti, keerab mõlemad mu käed mu selja taha, justkui tal oleks seda vaja, justkui ma vastu võitleks. Tunnen, kuidas mu õlad võpatavad Londoni terastugevas haardes, kui Novak lööb mulle näkku, rinda, kõhtu. Ma ei saa sinna midagi parata ja kummardun ette, tunnen keelel vere maitset. See on natuke põlenud, natuke metalne, nagu üks astronaut kunagi kirjeldas kosmost, siis kui temasugused mehed olid veel haruldus, siis kui Marsil polnud veel keegi surma saanud. Avan silmad. London tõstab mu taas püsti ja lööb mulle alaselga, jalgadesse, ribidesse. Mu põlved nõtkuvad. Novaki nahk sädeleb vihmast. Kas Ray on siin? Kardan vaadata. Kas nad vaatavad seda pealt? Proovides otsustada, kas nad peaksid sellele lõpu tegema või olengi seda väärt?

Kui Novak mu peksmisest väsib, kukub ta põrandale surmväsinult kokku. London annab mulle viimase hoobi ja nõjatub vastu seina, lastes mul viimaks kukkuda. Leian end Novaki pealt, tema käte vahelt, peaaegu embuses. Me mõlemad hingeldame, vihmavesi me ümber koguneb kui basseini. Mu õlg valutab. Kõik valutab. Tunnen, kuidas Novaki rind tõuseb ja langeb. Mõtlen sellest hoolimatust maast. Nii palju valu, mis mitte midagi ei loe. Vihm jookseb mööda Novaki põski. Sirutan käe puudutamaks tema nägu, ära nuta, tahan talle öelda. Marss ei hooli, vennas, ära nuta.

***

Ma ei saa kunagi teada, kas Londoni ja Novaki teole järgnes mingi tagajärg, kuid loodan, et mitte. Nad lasevad mul haiglas taastuda. Mul on mu oma tuba. Kas see on nii, et mind kaitsta, mõtlen. Kas teised meeskonnad kuulsid toimunust, sellest, mille ma põhjustasin, ja sügelevad soovist ka ise mulle kallale tulla? Kas Ray seisab ukse taga valves, püüdes neid takistada?

Vihm algab siin ja lõpeb, ebaregulaarselt nagu mu südamelöögid, niiske mulla lõhn varjab toa antiseptilise haisu. Voolan teadvuse ja teadvusetuse vahel. Mõtlen vulkaanidest, kaljulõhedest, nähtud meredest, vihmaga täidetud kanalitest.

Korra näen Rayd oma voodi kohal seismas. “Millest sa mõtled, Mac?” Ma arvan, et nii nad ütlevad, kuid võib-olla on nad lihtsalt vait.

Vastan ikkagi.

Mõtlen oma isast, kes oli selline inimene, kes nuttis kuuldud salmide üle, mis panid teda end tundma lapsena, keda keegi ei armastanud, või kellele maailm on liig, liiga vägivaldne, liiga vali, liiga rõõmus, lihtsalt liig.

Ja ma mõtlen, kui palju on universumis veel kohti, kus mitte keegi pole veel surnud, ja kui vedanud meil seega on. Kuid ainult meil, lastetutel, kes hoiavad süles oma laste, kes on ohutult jäänud sündimata, vaimusid. Ja kui õnnetud on seega kõik teised. Kui palju võimalikku valu on universumis veel peidus.

Ja ma ei mõtle Yulevi lastele, või nende isa tuhale mingis karbis.

Kui uuesti silmad avan, on Ray läinud.

***

Järgmine kord, kui Rayd näen, olen haiglast välja lastud ja tagasi oma naril. Enne sisenemist koputavad nad õrnalt uksele, kuigi ei pea seda tegema.

Nad tulevad mulle ütlema, et olen meeskonnast väljas, missioonilt väljas. London süüdistas oma ütlustes mind ja mu ebakompetentsust ja ettevõte ei esitanud rohkem küsimusi, sest see võtab neilt endilt süü. Ja süü ongi ju minu, kas pole?

Mind saadetakse tagasi Maale. Oma kuludega veel pealekauba. See on ainult õiglane. Mida tegema? Ray ei saa sellele vastata, mina ka mitte, sest kes teab ja kes hoolibki.

Ray istub minu kõrval voodil ja võtab mu käe. Nende nahk on külm ja märg.

“Mul on kahju, Mac,” ütlevad nad.

“Pole midagi,” sosistan.

Nad naalduvad minu poole ja suudlevad mu huuli nii õrnalt, et see tundub tõepoolest kui hüvastijätt.

Hoian nende nägu oma pihkude vahel. Vihm voolab mööda nende juukseid ja põski, üle mu sõrmede.

“Sa nutad,” ütlevad nad.

Kas tõesti?

Ei, vihm lihtsalt tabab mind niiviisi, näed? Just nii.

***

Niipea kui süstik õhku tõuseb, jääb vihm järele, kuid tunnen seda endiselt oma nahal, lompidena, täites minu sees peituvad praod.

Mitte keegi ei räägi minuga terve reisi vältel. Kümme päeva, viisteist, kakskendviis. Oleme peaaegu kohal. Ma ei usu, et Yulevi tuhk on minuga samas laevas. Mõtlen Robinist, kui me olime alles väikesed ja Marsiprojekt alles algas. Me istusime ühel selgel ööl katusel, kui vihma ei sadanud, ja ta vaatas üles taevasse pisikese punase täpi poole ja ütles, et tahaks ühel päeval seal surra. Müksasin teda, sest arvasin teda ütlevat, et ta tahab surra. Ma ei tajunud kunagi õigeid nüansse. Kujutlen, et Robin on laevas koos minuga, nüüd Maale tagasi vaatamas. Nüüd on aeg punasest lahti lasta, vennas, ütleb ta, ja taas sinisega harjuda. Siis kaotan mõneks ajaks kõnevõime.

Mu õlg valutab. Vihma pole enam sadanud.

***

Maal taipan, et pole ainsatki põhjust minna tagasi sinna, kust tulin, seega valin ühe kaevanduslinna lõunas, kivikuiva, pilvitu taevaga, kus päevad on lausa võimatult sinised.

Kasutan seda, mis mu pisikesest Marsipalgast alles on, et maksta odava hosteli eest ja teen sellest oma kodu, kuigi hädise ja igati tavapärase. Ometi tundub ta põikpäiselt ikka võõras, ükskõik, kui kaua seal elan. Mul on isegi aken, kuid ma keeldun sealt välja vaatamast.

Krediidi kasutamine tähendab, et ilmselt inimesed, kellele võlgu olin, teavad, et olen tagasi. Võib-olla nad otsivad mind, võib-olla mitte, äkki arvavad, et on minult küllalt võtnud, et panna mind kannapealt ümber pöörama ja planeedilt põgenema. Ma ei tea ja mul on tõesti ükskõik. Las tulla. Siinpool tühjust on kõigile ruumi.

Kohtun hostelis oma naabritega. Iga nädala tagant või nii nad vahetuvad. Mäletan taas, kuidas kõnelda. Räägin kõigile, et olin Marsil kaevur. Et mu vend tapeti ja minu pärast suri kellegi isa, kuna ma arvasin, et põgenesin, kuigi ei suutnud päriselt kunagi lahti lasta. Keegi mu naabritest pole kuigi vaimustunud, kuid mõni neist küsib, kas tõin endaga Marsilt punast tolmu kaasa. “Ainult nii palju kui seda on mu kopsudes,” ütlen ja nad naeravad. Püüan neile näidata, paljastan oma rinna, närin oma nahka. Ettevõte ei lasknud mul oma ülikonda alles jätta, muidu oleksin neile ka seda näidanud. Ja viimaks ometi ma ei nuta enam, vennas, ei nuta.

 Varem või hiljem saan siin kaevandustes tööd, kuid mitte veel. Mu nägu paraneb kenasti ja ribid valutavad ainult siis, kui ma hingan. Õlg on mõnikord vihast punane. See helendab pimedas justkui planeet.

Möödub kuu, kaks, kolm. Ostan vana mõlkis sülearvuti ja sean selle üles oma toa ainsale lauale.

Mu töökontol on kiri Raylt. On väike ime, et see endiselt alles on.

Ray räägib missioonist, Londonist ja Novakist, kes on endiselt toimunust rusutud, kuid ilmselt leidsid armastuse, kui mind ühiselt veriseks peksid. Meeskonnas on nüüd kaks uut liiget, üks poiss, üks tüdruk, seega kõik on hästi, kuigi nad ei suuda trelli kanda nagu mina. Pärast seda Ray peatub. Ta mõistab, et kõik on öeldud, rohkem pole vaja.

“Kas sul läheb kenasti?” küsivad nad hoopis. “Mõtlen sulle.” Paus, sõrm silitab kummitust nende huulte ümber. Midagi muud pole öelda, seega lõpetavad nad küsides: “Millest sa mõtled, Mac?”

Sõnum lõpeb.

Tuba on pime.

Millest ma mõtlen.

Vaatan kaamerasse ja panen ta lindistama.

Varem oli mul nii palju mõtteid. Mängisin peas stseene, mõeldes, mida oleksin võinud öelda, et asjad oleks teisiti, mida ma oleksin võinud teistmoodi teha. Mõtlesin asjade lõhkumisest, asjade parandamisest. Nüüd on see kõik läbi. On planeete, kust ei saagi põgeneda.

“Mu süda on kerge, Ray,” ütlen mikrofoni. Seega on kõik nüüd lihtne. “Ole õnnelik.”

Nüüd mõtlen ainult Marsi vihmadest.

 

Tõlkinud Talvike Mändla.

Originaali tiitel "The Rains on Mars", esimene avaldamine ajakirjas Clarkesworld (2017).

Natalia kodulehekülg on siin.

2018 World Fantasy Award Winner (Short Fiction)

2018 Nebula Award Finalist (Game Writing)

2018 Word Factory Apprentice Award Winner

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0932)