Lugema hakkasin üsna noorelt, ulmehuvi on ka üsna varajasest noorusest, kuna Verne ning erinevad "Seiklusjutte maalt ja merelt" raamatud olid suured lemmikud. Varajane "Mardus" on kindlasti üks, mis eredalt silma torkas ning huvi suunas kuna nii mõnigi jutt ja illustratsioon oli omal ajal ikka midagi erilist ja meeldejäävat. Sealtkaudu avastasin enda jaoks ka King Diamondi nimelise muusiku/bändi, mis näitas, kuidas saab muusikat ja ulmet omavahel läbi põimida.
Ennast kitsalt ulmefänniks ei pea, pigem meeldib lugeda head kirjandust, olenemata sellest, kuhu kasti seda lahterdada saab. Kui mõtelda näiteks sel aastal loetule ning just sedasorti kirjandusele, mida lugesin esimest korda, siis eredaim elamus on Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan". Tegu pole küll ulmega, seega siin pikalt sellele ei keskenduks - küll aga ütlen, et enda arvates on tegu julgelt parima raamatuga, kui vaadata viimase viie aasta jooksul eesti keeles ilmunud algupärandit. Afanasjev on teinud ära väga suure töö ning kirjutanud kokku nii nutika, hariva kui mõtlemapaneva loo läbi aastakümnete.
Tööd
teen IT-valdkonnas, süsteemiadministraator. Olen selles mõttes õnnelik inimene,
et mul on üsna ideaalne tööandja ja huvitav töö, seda pole kunagi, et ei tahaks
tööle minna või oleks tööl halb olla. Teeme suhteliselt väikse tiimiga suuri
asju.
Vabal ajal meeldib lisaks lugemisele matkata, viimasel ajal peamiselt seljakotiga, varem rohkem rattaga.
Mida praegu loed?
Praegu loen raamatut, millel pole nime. St tegelikult ka: "Raamat, millel pole nime", kirjutatud väidetavalt anonüümse autori poolt. Sain hiljuti terve hunniku raamatuid täitsa tasuta ning see oli üks, mis tundus huvitav. Kas tas tegelikult isegi ulmelist nüanssi on - no ikka näpuotsaga jagub, hardcore ulme alla vist ei lähe. Hoogsalt ja lobedalt kirjutatud, sellise pseudovesternina päris mõnus tükk. Raamatuga kaasakäiv kõmu ("Selles omaalgatuslikult kirjastatud internetihittloos seguneb Tarantino Da Vinci koodiga. Pea meeles: kõik inimesed, kes loevad "Raamatut, millel pole nime", tapetakse. Ainus viis põhjuse väljaselgitamiseks on seda ise lugeda.…") tundub küll kergelt ülepaisutatud, aga eks näis, raamat pole veel läbi.
Mis naelutab sind raamatu külge?
See miljoni dollari keeruline küsimus. Võiks olla huvitav, kaasahaarav... ei, see on liiga lihtne ja mittemidagiütlev. Raamatus võiks olla mingi eriline kiiks, mis teda eristab tavapärasest žanrikirjandusest. Samas võib teinekord just stiilipuhas ja üllatustevaba nullstiiliga raamat enda külge kinni imeda. Üldiselt on enda puhul päris kindla peale minek populaarteaduse (või miks ka mitte tõsisema teaduse) ulmega segamine. Väga hästi maitseb ka see, kui mõni tegelane ja ta toimetamised endale korda lähevad - kuigi ka tõeliste tõbraste tegevust on hea kirjaniku puhul nauditav lugeda.
Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Kindlasti ei saa ma üle ega ümber selles punktis Frank Schätzingu raamatust "Parv", eesti keeles ilmunud kahes köites, kokku üle tuhande lehekülje. Äärmiselt põhjalik ja mahukas tükk meresügavustes toimuvast, kus ühel hetkel hakkab meri inimesele "vastu", kaluripaadid ja terved laevad hakkavad kaduma. Schätzing on ladunud korraliku teadusliku müüri, tutvustab lugejale detailselt merepõhjas toimuvat ning seob selle väga huvitava ulmelise paelaga kokku. Eestikeelse tõlke puhul on kahjuks natuke üle jala lastud - aga raamat on nauditav hoolimata trükivigadest.
Kui sarjadest rääkida, siis Stephen Kingi seitsmest või nüüdseks kaheksast raamatust koosnev "Tume torn" on üsna ainulaadne vesternfantasy, kuhu on stephenkingilikult pandud sisse kõvasti viiteid popkultuurile ning tegevus toimub mitmes erinevas ajajärgus. Kui üldiselt kipuvad sellised suured saagad liiga tihti lohisema ja venima, siis King on suutnud hoida tempo täiesti mõistliku. Sarja esimest korda lugedes tundus mõni raamat küll natuke venivat, samas teist korda üle lugedes see emotsioon kadus. Olles lugenud seda sarja praeguseks nii tõlkes kui mõnda raamatut ingliskeelsena, siis Kingi keelekasutus on väga mõnus ning kohati arhailine, lisab omakorda vesterni-fiilingut kamaluga ning on tõlkija vastu nõudlik.
Olgugi et Kingiga on kolme raamatu nimekiri juba ammu täis, siis - Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" on ehk enda elus isegi olulisem kui eelmised mainitud. Sümboliseerib minu jaoks seda, et hea raamat on hea, pole tähtis, kuhu ta žanriliselt satub. Äärmiselt eestlaslik raamat, kus on kohati päris groteskse vormiga antud edasi meie maanurgas toimuva võlu ja valu, mäng ja äng. On endale niipalju hinge läinud, et ka lapse nimi on sellest raamatust pärit.
13. septembril algab Tartu kirjanduse majas (Vanemuise 19) Eesti Ulmeühingu ürituste sari “Õhtud eesti ulmega”, mis leiab aset iga kuu teisel reedel algusega kell 19.00. Kestus umbes tund aega. Esimene õhtu on pühendatud Maniakkide Tänava ja Joel Jansi romaanile “Kosmose pikk vari”. Koos sellega tutvustatakse kirjastust Lummur ja sarja “Teaduse kaardivägi”. Ürituse lõppedes jätkub seltskondlik osa “Õlleministeeriumis”, kuhu, nagu alati, on oodatud kõik ulmesõbrad.
„Kosmose pikk vari“ on lugu kaevanduslaeva kapteni Kalle Moskari ohtlikust ja seiklusterohkest elust. Röövellikud korporatsioonid, tulnukad, uued tehnoloogiad ja nende ohud ning kosmilised kataklüsmid. Romaani tegevus toimub enamjaolt kosmoselaevades ja väikeplaneetidel ning tegemist on Eesti ulme ehk kõige kosmilisema teosega.
Eesti ulmeesindus, kuhu kuulusid Andreas Oja, Kristjan-Jaak Rätsep, Margus Makke ja Taavi Kalju käis Dublinis Worldconil ja Belfastis Euroconil. Ürituste vahel lõõgastusid ulmikud maailma lõpus asuval Skellingi saarel, kus käidi mungahütte vaatamas ning Newgranges, kus saab näha neoliitikumist pärit kääpaid. 20 eksemplari Reaktori ingliskeelset erinumbrit, mis delegatsioonil kaasas olid, jagati maailmaulmes olulistele autoritele nagu Paolo Bacigalupi, John Michael Scalzi, Joe Abercrombie, Ian Whates, Aliette de Bodard, Charles Stross, Yoon Ha Lee ja Karl Mary Robinette Kowal (kes ütles, et on Tallinnas käinud ja talle väga meeldis). Esindus on pärast kahenädalast reisi ise rahul ning loodetavasti jõuavad mõnede reisil väljakaubeldud lugude õigused peatselt ka Reaktori kätte.
Pildistasid Seili ja Riho Välk
Pildistas Riho välk
