Buratiinod ja nende puust auhind
Aastail 2011–2016 toimunud sündmuste jada tulemusena muudeti ära World Fantasy auhinna füüsilise taiese väljanägemine. Seni oli auhinnaks lisaks diplomile aastakümneid olnud üleloomuliku kirjanduse klassiku H. P. Lovecrafti humoorikalt visualiseeritud rinnakuju. Nüüd on selleks mingi puu. Aktsiooni, mida vedasid Nnedi Okorafor, China Miéville ja Daniel José Older, olen põhjalikumalt kirjeldanud Lovecrafti kogumiku «Cthulhu kutse» (Viiking 2017) järelsõnas lk 460–461. Lühidalt kokku võttes häiris neid vähetuntud ja ulmeajaloo seisukohalt ebaolulisi noorkirjanikke tõik, et Lovecraft oli rassist ja ksenofoob ning väljendas neid hoiakuid ja vaateid omal ajal üsna avalikult. Aastail 1975–2010 auhinnaga pärjatud kümneid ja kümneid autoreid ei olnud see häirinud, kuna ilmselgelt oskasid nad vahet teha Lovecrafti ikoonilisel tähendusel fantaasia- ja õuduskirjanduse jaoks ja tema jaburatel ning tänapäeval igati taunimisväärsetel, kuid omas ajas kaunis tüüpilistel ja normaalseks peetud seisukohtadel. Viimased ei mänginud HPLi kui õuduskirjanduse klassiku puhul lihtsalt olulist rolli. Ühena vähestest julgesid Lovecrafti pärandi kaitsele asuda toimetajad ja õpetlased S. T. Joshi ning Stephen Jones, kes tagastasid neile antud WF-auhinnad ning saatsid preemiat välja andva org.-komitee sisuliselt persse.
World Fantasy auhind enne ja pärast aastat 2016.
Mees, kes «andis ulmele tooni, mis žanrit siiamaani kummitab»
Nüüd on pikali tõugatud ja häbiga porri tallatud järgmine ulmeajaloo legend – John W. Campbell, ulmekirjanduse Kuldajastu arhitekt ja ajakirja Astounding Science Fiction pikaaegne, et mitte öelda eluaegne (1937–1971) peatoimetaja. Mees võibolla tänu kellele moodne ulmekirjandus oma praegusel kujul üldse eksisteeribki.
Hugo auhindadega koos on alates 1973. aastast välja antud ka John W. Campbelli auhinda aasta parimale debütandile. Auhind sai sellise nime just seepärast, et väärikalt tunnustada ajakirjatoimetaja Campbelli isiklikku rolli noorte autorite kujundamisel ja nendega töötamisel, nende loomingu sihikindlal ja järjepideval arendamisel. Ehk siis sooviti väärtustada tegevust ja seda toimetajatalenti, mille tulemusena on meil olemas sellised ulmekorüfeed nagu Isaac Asimov, Arthur C. Clarke, Robert A. Heinlein ja Clifford D. Simak. Ei ole liialdus öelda, et just toimetaja ja mentor Campbell voolis need kirjanikud sellisteks ulmeklassikuteks nagu nad meie mälus ja lugemispagasis tänaseni on. Jah, Campbell oli autoritaarne juht ja isiksus, aga võib liialdusteta öelda, et just tema tõi ulmekirjanduse kahe maailmasõja vahelisest pulpajastust täiskasvanu ja tugevana välja 1950ndatesse.
Ei ole siinkohal paslik paik hakata pikemalt lahti kirjutama, mida tähendab ulmekirjanduse Kuldajastu ja milline roll täpselt oli Campbellil selle kirjandusloos üliolulise perioodi suunaja ning mõtestajana. Loetagu näiteks Jüri Kallase järelsõna Heinleini «Nukkude isandatele», kus sellest pikemalt juttu on.
Kuldajastu arhitekt John W. Campbell.
Ja nüüd, pärast seda, kui Campbelli nimelist noore kirjaniku auhinda on saanud rahus 45 aastat välja anda, hakkas see nimi kedagi häirima. Seekordne laureaat, keegi Jeannette Ng võttis tänukõnes teemaks auhinna nime ja Campbelli isiku. Ngi järgi oli Campbell mees, kes «andis ulmele tooni, mis žanrit siiamaani kummitab». Milline see toon siis on? «Stale, sterile, male, white, exalting in the ambitions of imperialists, colonialists, settlers and industrialists,» loetles Ng.
Jah, Campbell väljendas rassistlikke vaateid, nagu paljud konservatiivsete vaadetega inimesed läinud sajandi keskpaiga USAs. Jah, Campbell arvas, et mustanahalistel autoritel pole eeldusi valgete kirjanikega võrdsetel alustel konkureerimiseks. Jah, Campbell tegi alandavaid märkusi naiste ja homoseksuaalide aadressil. Aga jällegi on tegu vaadete ja hoiakutega, mis olid rohkem või vähem tollele ajastule iseloomulikud ja tüüpilised. Ja ärgem unustagem, et Campbell oligi hilisemas elus paras uhhuu-mees: ta ju toetas ja julgustas ka dianeetika ning saientoloogiaga tegelemist. Paravõimetega superkangelased olid tema jaoks ulmes keskse tähtsusega.
Kui Ngi ja temasuguste tühikargajate näol oleks tegu ulmet armastavate ja sellest aru saavate isikutega, heidaks nad Campbellile ette just neid asju – dianeetika promomist ja ESP-teemade pressimist ulmelugudesse. Paraku ei ole need inimesed selleks võimelised, kuna ulmest ja selle ajaloost on nende teadmised enamasti naeruväärselt napid et mitte öelda olematud, nad viljelevad enamasti moodsate ja aktuaalsete ning «progressiivsete» teemadega täidetud nn. tühiulmet, kus tagakiusatud ja/või mustanahalised naistegelased pääsevad lõpuks neid piinava (valge) meessoo türannia alt vabaks.
Worldcon 1957. Vasakult Arthur C. Clarke, Peg Campbell, John Wyndham ja John W. Campbell.
Aga kui juba Campbell hukka mõista, võiks ju samamoodi üle parda heita enamvähem iga teise tolle ajastu ulmekirjaniku. Lihtsalt vaadete ja hoiakute pärast, mis olid tollases ühiskonnas väga laialt levinud ja mida me tänapäeval peame õigusega debiilseteks ja naeruväärseteks. Aga minevikule ei saa hinnanguid anda oma kaasaja väärtusruumi pinnalt! Ma ei hakka rääkimagi «hea doktori» Isaac Asimovi kombest noori naisfänne convention'itel «kabistada» jmt. Kas me peaksime nüüd ka Asimovi loomingu ja isiku hukka mõistma ning lõpetama ta raamatute lugemise? Kas tuleks kuulutada välja embargo ja blokaad ka töös olevale «Asumi» telesarjale, kuna selle on välja mõelnud «Me Too!» kampaania tähenduses täiesti taunimisväärne isik?
Sellised vaated ja hoiakud ja käitumismallid ongi tänapäeval idiootsed ja lubamatud, aga neid võiks suuta lahus hoida nende isikute loomingulisest tegevusest. Ning püüda aru saada ajaloolisest kontekstist ja sellest, et ühiskond on ajas arenev nähtus. Või siis vähemalt mitte olla selle progressiivse käitumise rakendamisel nii kuradi mugavalt valikuline. Lovecraft on taunitud ja häbistatud. Okei. Campbell on taunitud ja häbistatud. Hüva. Kuhu edasi?
Tuule suund on nord, nüüd on Hugo kord!
Kui 1953. aastal anti esmakordselt välja ingliskeelse maailma olulisimaks kujunenud ulmeauhinnad Hugod, oli auhinna ametlikuks nimeks ‘The Annual Science Fiction Achievement Award’. Aja jooksul kujunes auhinna mitteametlikuks nimeks Hugo, seda siis ameerika ajakirjaulme rajaja Hugo Gernsbacki auks. Ametlikult on Hugo selle auhinna nimeks aga alles alates 1992. aastast. Paraku pole Hugo Gernsbackiga paremad lood kui Lovecrafti või Campbelliga. Ta oli nende põlvkonnakaaslane, ta oli täpselt sama kitsarinnaline, ksenofoobne, rassistlik, šovinistlik ja tänapäeva progressiivide jaoks sama ebamugav vestluspartner kui HPL või Campbell. Tänapäeva progressiivid saaksid temaga ühes ruumis viibimisest täpselt sama kiiresti akuutse kõhulahtisuse ja peavalu ning peaksid tualetti nutma jooksma.
Ajakirjaulme isa Hugo Gernsback Nikola Tesla surimaskiga.
Miks siis ei ole auhinna nimena Hugo ammu ajaloo häbiposti naelutatud? Milleks jääda pidama poolel teel, seltsimehed- ja naised progressiivid?
Lisaks meenutan, et alates 1973. aastast on olemas ka Kansase ülikooli välja antav John W. Campbelli mälestusauhind aasta parimale ulmeromaanile, mille võidavad tihti Hugo ja Nebula laureaatidest märksa sügavama ja novaatorlikuma sisuga SF-romaanid. Häbi-häbi-häbi! et selline preemia on olemas ja pole juba ümber nimetatud. Jääb loota, et kirjanik Ng võidab varsti Hugo ja siis sellegi preemia ning needki sobimatud auhinnanimed kaovad ajaloo kolikambrisse ning me unustame kohustuslikus korras need pahad mehed, kelle vaated olid nii jõledad.
Ahjaa. British Fantasy auhindade elutööpreemia kategooria nimi on Karl Edward Wagneri auhind. Viljakas kirjanik ja õudusantoloogiate koostaja Wagner oli hirmus joodik, kes ennast lõpuks surnuks jõi. Kindlasti ei tohiks sellise noorsoole vääritut eeskuju pakkuva isiku nime kanda ükski ulmeauhind, mille võitjateks on näiteks Hayao Miyazaki, Robert Holdstock, Terry Pratchett ja Iain M. Banks. Kusjuures. Eelmisel aastal võitis parima uustulnuka kategoorias British Fantasy preemia meile juba vähetuttav Ng. Päris piinlik, et ta juba siis ei alustanud ristiretke kroonilise joodiku nime eemaldamiseks auhinna ühelt kategoorialt.
Kui nüüd iroonia maha keerata, siis tahan ma selle looga rõhutada siiski ju vaid seda, et mineviku häbenemine ja sellele tänapäeva väärtusruumi pinnalt hinnangute andmine on üks tõeliselt haige ühiskonna tunnuseid. Just sedasorti käitumine on iseloomulik alates 1960ndatest aastatest lääne ülikoolide toodetud kõrgharitlastele, kes päris probleemide asemel tegelevad pseudoteemadega. Suurmeister Robert Silverberg on sellise jõugu esilekerkimist meenutanud eestikeelse «Valitud teoste» 3. köite ühe jutu eessõnas (lk 211). Paraku ei ole need inimesed kuhugi kadunud ka tänaseks: nad õpetavad välja üha uusi põlvkondi tobedaid progressiive ja sotsiaalteadlasi, kelle jaoks ühiskonnaelu päris valupunktide asemel on olulisemateks teemadeks tõmbluku-meetodil koostatud nimekirjad, sooline võrdõiguslikkus ja palgalõhe, feminism, poliitkorrektsus jmt. Silverberg kirjeldab sedasorti tegelaste esiletõusu 1960ndatel vägagi ilmekalt ja detailselt, soovitan soojalt lugeda!
Noor Silverberg kuulamas John W. Campbelli õpetussõnu.
Igatahes on häbiväärne hoopis see, et mingisugune Ng, kelle panus ulmesse pole võrreldav Campbelli küünemustagagi, võtab sõna ja selle tulemusena naelutatakse moodsa ulme üks põhilisi vormijaid mõtlematult risti. Õnneks ei suuda tänase päeva Ngid, kes tulevad ja lähevad, siiski väärata Campbelli kohta ajaloos: ta oli, on ja jääb Pierre-Jules Hetzeli, Farnsworth Wrighti, Cele Goldsmith Lalli, Ben Bova ja Gardner Dozois’ (NB! Loetelus on üks naistoimetaja!!!) kõrval ulmeajaloo üheks tähtsaimaks toimetajaks, ilmselt ajaloo kõige mõjukamaks, sest just tema kujundas pea ainuisikuliselt 1940ndatel ümber vana pulpulme, muutis selle vitaalseks ja end pidevalt uuendavaks sotsiaalseks kirjandusžanriks, mida me täna tunneme. Just Campbell näitas ulmele kätte suunad, millest see pole õnneks tänaseni loobunud.
Ahjaa, naljakas asi meenus. Just Campbelli Astounding avaldas vist 1950ndate kõige skandaalsema kaanepildiga ajakirjanumbri. P(oolp)aljaste tütarlaste kujutamine ajakirjakaanel oli juba 1920–1930ndatel täiesti aktsepteeritav, kuid alasti mehekeha kui seksobjekt oli kuni selle 1954. aasta ajakirjanumbrini üsna suur tabuteema. Aga paraku, jah, stale, sterile, male, white…
Arvamusartikli autor rõhutab, et ta on äärmuslik liberaal, kuid erinevalt võitlevatest progressiividest ei asu tema peamised vaenlased minevikus ja pole ammusurnud inimesed.
