Selle aasta südasuvel Helsingisse praamiga Ropeconile sõites oli mul tõsine mure: mida paganat ma sel aastal ühest mõnusamast Soome rolli- ja lauamängumessist kirjutama peaks. Viis aastat juba järjest käidud, muutunud pole väga essugi, kui toimumiskoha muutus 2016 aastal välja arvata – kõik on eeldatavasti jätkuvalt hea ja täpselt samamoodi, nagu eelnevad aastad.

Festivalil on igal aastal ka näitus. Sel aastal olid väljapanekus Artemise larpi rekvisiidid

Reede ei toonud väga palju selgust. Kohale jõudes sai tutvutud selleaastase ekspositsiooniga, saadetud sõnumid erinevatele tuttavatele, keda lootsin seal trehvata, ning jõlgutud niisama jõudu. Uurisin ka messukeskuse ees paiknevatele seppadelt, kas võimalust sepistada tekib – paluti laupäeva hommikul platsis olla, et end kuhugi kirja panna. Olin juba päev enne õlle kõrvale kava uurinud ning otsinud välja endale huvipakkuvamad esitlused, töötoad, rollimängud. Esimene neist – Mouse Guardi rollimäng – pidi algama seitsmest õhtul. Kui mulle lõpuks kõige muu juures meelde tuli, et peaks ennast kuhugi registreerima ehk (mis juhtus umbes viiepaiku), oli viimane koht just läinud. Mis seal siis ikka. Festival ju alles ees. Kuna sel õhtul minu jaoks miskit enam kavas ei olnud, suundusime Mikaga messikeskuse taha metsatukka viskit uurima. Sinna jõudis õhtu edenedes päris hea hulk rahvast ning kuulsin palju huvitavat (k.a. mingist tšehhi (?) postapo larbist, mis paistis ühel tüübil väga hinges olevat).

Kohalike taaskehastajate/larparite lett

Kunsti kirbuturg

Laupäev algas tund hiljem kui esimene loeng (Monster Hunting in Modern Age), kuhu jõuda lootsin. Kasisin end möödundõhtusest kultuurist puhta(ma)ks ning läksin messikeskuse ette uurima, kas pisu sepistada ei oleks võimalik – teate küll, valutav pea ja kõlisev metall lähevad ju hästi kokku. Selgus aga, et kõikvõimalikud alasid olid juba broneeritud. Kõlas justkui vandenõu, kuid mis seal ikka. Trehvasin ka Soome kirjastja, kirjaniku ning muusiku Juha Jürkasega, kes kibeles õlut mekkima, kuna tema möödunud õhtu oli möödunud kainelt mingit raamatulõiku kirjutades. Katsetasin isegi, kuid leidsin, et sellehommikune õlu ei ole just minu maitsemeeltele. Seega otsustasin jääknähud kõrvaldada veelgi brutaalsemal moel ning läksin boffermõõkadega teisi peksma. Ei ole jälle aastake neid dildomulaaže kätte võtnud ning läks natuke aega, enne kui käed aru said, mispidi vastaseid lüüa tuleb – peab rohkem harjutama hakkama. Selgus, et sel aastal on samuti turniir, kuid seekord suisa kvalifikatsioonivoorudega. Panin end kärmelt õhtul seitsmeks kirja – ehk läheb paremini kui eelmisel aastal.

Toimus ka värvitud miniatuuride hindamine, kus ka külastajad said sõna sekka öelda. Selleaastane üllatus oli fantastiliselt äge orc warboss Warhammer 40k-st

Vahepeal aga oli kell tublisti pärastlõunasse jõudnud juhtusin kohtuma paari vana tuttavaga, kellega oli tarvis Pasila parkides pikalt viskisõõmude vahele juttu ajada. Kui lõpetasime, olin maha maganud loengu relatiivsusteooriast ning jäänud kvalifikatsioonile pool tundi hiljaks. Selgus, et ka tormamine ei aidanud ning sinna minu turniirivõit läkski. Enda lohutamiseks seadsin sammud sinnapoole, kus oli algamas muukimise õpituba – kel ei läheks elu jooksul tarvis vähemalt korra midagi muukida. Saali ukse taga nägin kampa inimesi ning küsimise, „mis me passime siin“, peale vastati, et oodatakse töötoas osalejate nimekirja. See pani mul mingi kellukese peas helisema – ma polnud kuulnudki mingisugusest nimekirjast ning kui see lõpuks kohale peaks jõudma, on mul sellest vähe abi, kuna tõenäosus, et minu nimi seal olla võiks, on ümmargune null. Laskmata oma festivalitujul langeda, otsisin üles paar vana sõpra ning meeleolukas õhtu möödus taas metsatukas, kestes tublisti üle kesköö. Kuna päev oli pikk olnud ning söömiseks mahti vähe, otsustasin teha kiire põike vabatahtlikketuppa, kus olin eelnevalt näinud hunnikut võileivamaterjali. Ega ma uksekoodi teadnud, kuid seal on pidevalt nii palju sahmimist, et sain end ukse vahelt läbi suruda. Pugisin vatsa võikusid täis ning läksin rahulolevalt magama.

... ja ei ühtegi vaba alasit..

Muusikafestivalide viimased päevad on alati minu jaoks nukrad – kõik pakivad ning asutavad end kohe hommikul minekule. Selles osas on Estcon ja Ropecon (jpt) mõnusad, et programmi jätkub ka kolmandaks päevaks ning ära tõelised fännid lähevad alles siis, kui tõesti hakatakse juba välja tõstma. Kuna õhtu oli pikale veninud, toimus ärkamine ja kõik sellega seotud protseduurid napilt peale lõunat. Kiire kosutus külma vee näol lõi tšakrad piisavalt lahti, et võiks end inimesena esitleda. Katsetasin jälle seppasid, lootes et neil on ehk mõni vaba alasi, kus ma oma sepistamisjanu kustutada saaks – loomulikult öeldi, et kõik alasid on hõivatud. Nüüdseks olin ma vandenõus kindel. Arvestades senist edu ametliku programmiga, otsustasin, et vähemalt jätkan traditsiooni ning värvin ära ühe miniatuuri ning mängin ühe lauamängu. Kas selline oli selleaastane miniatuurivalik või olid lihtsamad kujukesed lihtsalt juba ära värvitud, kuid alles olid vaid pirakad ning detailsed jubinad. Sai siis pintsel suus märjaks tehtud ning järgmised 2-3 tundi harjutatud käe mitteväristamist, mis hoolimata hommikusest külmast veest jäi vaid pelgaks ponnistuseks. Aga tulemusel ei olnud viga... ja loomulikult oli selleks ajaks viimane väljavalitud ettekannetest läbi saanud.

Kolm päeva festivali, palju toredaid inimesi, täpselt 0 programmipunkti ning (kohati) ere mälestus. Otsustasin, et järgmisel aastal lähen vabatahtlikuks – tule ka!

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1148)