“Mis toimub?” uuris väike poiss oma ema käest, kuid vastuse asemel tuli karjatus, sest mööda jooksva pensinäri kotist oli üks heegelnõel poisi ema kätte oma tee leidnud ja otsustanud sina kinni jääda.

Nelli ei jäänud vaatama, mis edasi sai, sest ka tema üritas kaugeneda tundmatust objektist. Nimelt oli kümne minuti eest taevasse ilmunud midagi väga kummalist – üks hiiglaslik vibukujuline värgendus. Täpsemalt seda kirjeldada olnuks võimatu, sest Midagi nii suurt ja kummalist poldud Cindral varem nähtud.

Muidugi tunti kosmoselaevu ning nende ootamatu ilmumine oli igapäevane, sest praktiliselt kõik omasid isiklikku kosmoselaeva. Kuid see, mis praegu taevas oli, ei olnud mingi tavaline laev - see oli piisavalt suur, et mahutada kümneid miljoneid inimesi. Suurim laev, mida Nelli siiani oli näinud, mahutas umbes pool miljonit või vähem. Muidugi oli ta kuulnud ka suurematest laevadest, kuid need olid haruldane nähtus, eriti Cindral, kus võis küll olla miljardeid inimesi, kuid populaarne oli omada isiklikku kosmoselaeva, sest sellega sai oma väikese eluaseme natukenegi suuremaks muuta, dokkides laeva akna küljes.

Nüüd jooksis Nelli linnavalitsusse, selleks et teada saada, mis paganama asi nende taevas oli. Ta oleks kasutanud ilmselt muid vahendeid info saamiseks, aga kuna taevas olev kujutis ilmselt segas Cindra võrgu sagedusi, siis tava võrgu kaudu ei saanud Nelli midagi teada. Võis ainult loota, et valitsuse võrgud toimivad. Kuid enne, kui ta jõudis majja siseneda, ilmus taevasse suur ekraan või õigemini ekraani kujutis ning järgmisel hetkel oli sellelt näha hiiglaslikku jõledat nägu, mis hakkas rääkima kõrgel vinguval toonil: “Tere! Mina olen Cnoiwecehigi ja ma olen siin selleks, et teid informeerida teie valikutest, mida me pakume. Ühinege meie impeeriumiga ning hakake meie jaoks tööle... Või me hävitame teie planeedi, selleks et ressursse saada. Teil on üks ööpäev aega enne, kui me maandume. Valige targasti.”

Hetkeks valitses haudvaikus, kuid siis algas kaos. Inimesed hakkasid karjuma ja jooksma – ilmselt oma kosmoselaevade poole, et minema pääseda planeedilt, mis muutub kolooniaks või haihtub kaardilt. Paanika võttis kõikjal maad. Ümbritsevast kaosest hoolimata üritas Nelli rahu säilitada, kuigi see oli keeruline.

Ta otsustas jätkata oma teed linnavalitsusse. Nelli tahtis lihtsalt teada, mis paganat siin toimub. Esimene asi, mida ta linnavalitsuses nägi oli veelgi suurem kaos, kui see, mis väljas oli. Kõik inimesed rääkisid oma ekraanidega, mitte keegi isegi ei märganud, kui ta linnapea kabinetti sisenes, ega see muidugi mingi suur ime ei olnud, sest kõik teadsid, et nad on parimad sõbrad.

“Mis toimub? Mis su plaan on? Kas me alistume või võitleme vastu? Miks kõik räägivad kellegagi? Kas sa üldse kuulad mind?” Nelli kippus närveerides ja muretsedes natuke üle mõtlema ning inimesi küsimustega üle kuhjama. Praegu oli ta väga frustreerunud osaliselt ka sellepärast, et Mark, Nelli vana klassivend ja nüüd linnapea, ei olnud kordagi tema poole vaadanud sel ajal, kui ta temaga rääkida üritas. “Halloo! Mida ma peaksin tegema, et siin tähelepanu saada.”

“Tere, Nelli! Tore, et sa endiselt nii viisakas oled. Nagu sa näed on meil hetkel natuke kiire. Tule hiljem tagasi!” ütles Mark oma arvuti ekraanilt pilkugi tõstmata ehk nüüd oli Nelli isegi veel rohkem ärritatud.

“Hiljem? Millal? Kui me kõik oleme orjad või kui me oleme surnud?” Ta oli ülivihane ja vajas vastuseid. Ta ei teadnud, mida paganat mõelda või teha – ta vajas lihtsalt juhiseid, kuhu poole minna. Peaks ta otsima välja kõik oma relvad või peaks ta hakkama end ette valmistama raskeks tööks, sest planeedilt pääsemine ei kuulunud tema jaoks valikutesse.

“See ei ole minu teha. Me ei ole ainus linn tervel planeedil. Ma ootan keisri otsust ning seni ei saa ma midagi teha.”

“Mis sa arvad, mida ta ütleb meile? Või millal ta otsustab? Kas ta üldse hoolib? Tal on ilmselt olemas sidemed, et siit minema saada, mitte nagu meil. Ma ei saa viisat nii kiiresti ja ma ei ole huvitatud suremisest oma väikses kosmoselaevas, mis on praegu niikuinii katki.”

“Ma ei tea, mida me peaksime tegema. Isiklikult mulle meeldiks vastu võidelda, kuna Cindra on olnud meie planeet ja kodu juba sajandeid. Minu perekond on siin asustamisest peale elanud. Ma lihtsalt loodan, et me saame varsti vastuse.”

“Mis juhtub, kui me ei saagi vastust, mis me siis teeme?” Nüüdseks oli Nelli juba peaaegu et suuremas mures kui enne, sest enne lootis ta leida vastuseid, kuid nagu nüüd näib, siis vastuseid ei ole. Vaikselt hakkas temasse süüvima teadmine, et see ööpäev  saab läbi enne, kui keegi midagi otsustada jõuab.

“Me suhtleme praegu teiste läheduses asuvate linnadega, kuid ma arvan, et me peaks võitlema, kuid see ei ole täielikult minu otsustada.” Ka Mark paistis olevat mures, aga ka juba ette väsinud, sest linnanõukogus  oli mitmeid patsifiste, kes laseksid ennem end maha lüüa, kui et ise relva kätte võtaksid.

“Selge. Seega  ma peaksin üles otsima kõik oma relvad ja kontrollima, kas need töötavad ning jagama võitlevatele tavakodanikele.” Kuna Nelli oli liiga vihane kõige ja kõigi peale, siis ta ei tahtnud enam vestelda ja jalutas kabinetist välja Margi vastust kuulamata.

Linnavalitsusest läks ta otse oma töökotta, mis oli praegu küll üsna segamini, kuid kui teada kust otsida, siis leiab kõik üles. Nelli teadis, et ukse lähedal on väiksemad ja mõtetud laevad, mis ootavad kas lihtsalt üle vaatust või mõnda väiksemat parandus tööd. Sealt edasi tulid juba natuke suremat tööd vajavad masinad või siis ägedamad tuunimised igaljuhul meeldivamad ülesanded ning ruumi päris taga seinas oli kõik, mis läks varuosadeks ja vana rauaks. Kuid masinad, mida Nelli otsis asusid teises ruumis, kuhu sai läbi tagaseinas asuva lukustatud ukse. Seal asusid kõik relvadega kosmoselaevad ning antud töökojas oli Nelli ainus, kes tundis relvade vastu huvi, sest elades linnast väljas oli see eluliselt oluline. Muidugi ei viitsinud ta alati peale tööd koju minna, enemasti ööbis ta oma töökojas.

Relvad olid olulised metsloomade pärast. Algul arvati, et siinsed loomad on kõrgelt arenenud tulnukad, kuid siis selgus, et tegu on tiigrilaadsete kiskjatega. Ainult natuke verejanulisematega. Nelli ristis need loomad vampiirtiigriteks, sest kohati jäi talle mulje, et liha huvitab neid vähem kui veri. Vampiiridest eristas neid muidugi kassidele omane soojusearmastus, ehk kui vampiirid väldivad päikest, siis vampiirtiigrite lemmiktegevus oli päiksekäes mustal mullal lamada.

Pärast iga viimse kui relva ülesotsimist laadis ta kõik need relvad oma autosse, mis selle peale vajus umbes 30 sentimeetrit madalamale – see vaevu hõljus nüüd. Peale laadimise lõpetamist asus ta oma maja poole teele.

Muidugi pidi Nelli avastama, et ta kodu on koledate metslaste poolt ümber piiratud (tegelikult olid vampiirtiigrid peaaegu et lausa nunnud, kuid ohtlikud), päeval, kui ta ei tahtnud aega raisata. Õnneks oli tal piisavalt relvi, et tappa iga elukas tervel planeedil, kuid ta ei tahtnud oma maja õhku lasta ning ta valis väiksema relva. Nelli otsis välja karja juhi ja tappis tolle looma või vähemalt ta lootis, et tegu oli karja juhiga, sest kui juht tapatakse, siis läheb kari paanikasse ja põgeneb metsa, kuid kui tapetakse keegi teine, siis juht on piisavalt tark, et ründajat vastu rünnata ning kui Nelli oleks vähegi saamatum, siis ei lõppeks see hästi ning igal juhul kulutaks see väärtuslikku aega.

Tal oli õnne ja ta sai natukese aja pärast oma majja siseneda. Kõik oli nii nagu ta selle viimati jättis – nii sassis, kui vähegi võimalik. Ainuke organiseeritud ja korras osa tema majast oli raamatukogu. Tegelikult ta ise ei pidanud seda raamatukoguks, kuid kõik ta sõbrad väitsid, et kui tal on tuba täis raamatud (nii umbes paar tuhat raamatut), siis tal on kodus raamatukogu.

Arvutuste järgi oli tal võimalik paar tundi või noh peaaegu täiesti korralikud 8 tundi magada, kuna neil oli veel 15 tundi alles ning tal kulus 2 tundi, et linna jõuda, ja ta tahtis jõuda 3 tundi enne kella kukkumist, selleks et teada saada, mida Mark plaanib või mis käske ta saanud on, samuti pidi ta relvi otsima. Arvestades, et oli võimalus, et ta peab homme võitlema, vajas ta korralikku und ja läks seega magama. Muidugi polnud kaheksa tundi just kõige korralikum ööuni, sest Cindral oli päev natuke lühme kui inimkonna esimesel planeedil ning seega olid Cindra tunnid lühemad (millegi pärast tundus algul inimestele normaalne, kui nad jätavad ööpäeva 24 tunniseks ning muudavad tundide pikkust).

Muidugi ei suutnud ta väga magada, sest ainus millele ta suutis mõelda, oli homne päev ning erinevad võimalused – surm, võit või orjastus. Seetõttu ei tundnud ta ärgates end üldsegi puhanuna, kuid nüüd oli aeg otsida üles kõik relvad, mida ta majas hoidis, süüa ja pöörduda tagasi linna. Auto tuli ka võimsama vastu välja vahetada. Söömine oli neist ülesannetest kõige raske, sest tuleb välja, et rakse on hoida toitu sees, kui on teada, et varsti võib tulla verine lahing või orjastus tulnukate poolt. Auto väljavahetamise juures tabas teda mõte, et tark inimene oleks töökojast relvad korjanud alles linna tagasi jõudes, mitte vedanud neid linnast välja selleks, et neid puutumatult linna tagasi viia. Tuleb vist tõdeda, et kerge paanikaga lendab mõistus uksest välja.

Esimene asi, mida Nelli peale linna saabumist tegi oli Marki külastamine. Kui umbes 20 tundi tagasi rääkisid kõik kellegagi teistes Cindra osades, siis nüüd olid vähemalt pooled inimesed lahkunud, kuid see eest pidas teine pool endiselt pingelisi vestlusi oma arvuti ekraanidega ja ta sai sama vabalt kui enne linnapea kabinetti sisse jalutada.

“Kas sul on vastuseid?” nõudis Nelli. Ta oli liiga väsinud, et olla viisakas.

“Keiser on põgenenud.” Nelli ootas seda vastust, kuid sellegi poolest oli valus kuulda, et inimene, kes peaks nende eest hoolitsema oli neid hüljanud.

“Ja see tähendab, et me võitleme?”

“Jah.”

“Kas sa kavatsedki anda ainult lühikesi vastuseid?”

“Mida ma peaksin ütlema? Keiser on meid hüljanud ja meie valmistume sõjaks tundmatute tulnukatega. Me ei tea, kui arenenud nende tehnoloogia on. Me ei tea kui tugevad nad on. Me ei tea neist midagi.”

Nelli oli üllatunud nähes Marki nii masendunud, muretseva ja vihasena. Mees, keda tema teadis, oli terve elu olnud õnnelik ja rõõmsameelne ehk ta ei teadnud, kuidas vastata.

“Kas teised linnad võitlevad?”

“Enamus jah. Kõik lähemad linnad võitleva, kuid need tulnukad on iga suurema linna juurde ühe laeva paigutanud, seega keegi ei saa meile appi tulla. Me oleme üksi.”

“Ära muretse. Me kakleme ja võidame. Kas sa oled linnakodanikke teavitanud.

“Jah. Ma saatsin teate, et kõik kes vajavad peavarju on linnavalitsuse all asuvasse varjendisse oodatud ja et iga mees, kes suudab relva hoida, peaks seda tegema ja võitlema oma perekonna ja vabaduse eest. Muide, sul on ka koht varjendis olemas.”

“Ära unistagi, et ma sinna lähen. Mul ei ole perekonda, kes mind leinaks ja ma tahan võidelda oma vabaduse eest. Pealegi ma olen ilmselt kõige osavam relvakäsitleja siin linnas - peale sõdurite muidugi.”

“Ma arvasingi, et sa midagi sellist vastad. Sa võid minuga ühineda, kui sa tahad.”

“Muidugi ma tulen, ilma minuta saaksid sa ilmselt esimesel minutil surma.”

“Sa ei pea minu pärast muretsema, ma suudan end väga hästi ise kaitsta.”

“Räägi, räägi.” Nüüd näis Mark nagu mees, keda Nelli tundis. Ta jäi Margiga ka ettevalmistumis ajaks, sest tal ei olnud kuhugi mujale minna. Nelli vaatas pealt, kuidas Mark jagab käske sõduritele ja tavakodanikele. Samuti jagasid nad relvi kõigile, kes võidelda tahtsid, muidugi mitte kümneaastastele poisikestele, kes oleksid ka tahtnud võidelda. Kõik lapsed saadeti varjendisse – loodetavasti ei pääsenud keegi põgenema.

Need paar tundi möödusid valguskiirusel ja enne kui Nelli seda teadis, seisis ta juba linnapiiril vaadates, kuidas nähtavasti mitte nii kole tulnukas neile lähenes. Selle ühe ümber oli veel viis, teda ilmselt turvamas. Tulnukad ei olnud kaugeltki mitte koledad. Nelli ei osanud öelda, kas nad just ilusad olid, kuid koledad nad ei olnud, kui välja jätta nende nägu, sest see oli iseseisvana ekstreemselt kole. Nad natuke nagu meenutasid kaelkirjakuid. Kaelkirjaktulnukad olid väga pika kaelaga ning nende nahk oli hele kollane, peaaegu et valge. Kohapealt, kus kaelkirjakutel tulid esijäsemed tuli neil veel üks paar jäsemeid, mis võimaldasid neil relvi käes hoida.

Ilmselt sama kaelkirjaktulnukas, kes 24 tundi tagasi rääkis hakkas ka nüüd rääkima: “Mis on teie otsus? Kas te alistute või võitlete?”

“Meist ei saa orjad!” Oli kõik, mis Mark ütles enne tulnukate vastu tule avamist. Tuli välja, et nad surid nagu inimesedki. Kui pea otsast lasta, siis on nad surnud.

Ja võitlus algas. Enne kui Nelli jõudis silmagi pilgutada oli terve põld tulnukatega kaetud. Kaelkirjaktulnukaid oli ilmselt kuskil kümme korda rohkem kui inimesi. Selgus, et kuigi neil olid päris head relvad ja kilbid, siis need ei olnud päris samal tasemel mis inimeste relvad. Kõik relvad tundusid olevat paar sajandit inimrelvade arengust maas.

Esimesena ründas Nelli endale lähimat kaelkirjakut lastes talle kuuli enam-vähem sinna, kus arvas eluka südame olevat. Selle esimese lasuga suutis ta end ka ära määrida ning tol hetkel tundus ühe mugavaima pluusi ära määrimine midagi enneolematut ning ta tahtis kõigile tulnukatele selle eest kätte maksta. Edasi läks kaklemine libedalt.

Järgmine tulnukas oli juba üsna lähedal ning tema ründamine tulirelvaga oleks võinud osutuda juba Nellile ohtlikuks, sest kui tulnukas saab kilbi ette enne kui laeng teda tabab, siis õige kilbi puhul muudab see energia vastupidiseks ning Nelli relv ründaks teda ennast, ehk ta pidi ründama külmrelvaga. Esimene hoop tabas tulnuka õlga – ilmselt mingit suurt veresoont, sest verd purkas palju, kuid pluus oli juba määritud, seega see ei olnud enam oluline. Alles kolmanda löögiga tulnukas hukkus. Järgmine või ülejärgmine kaelkirjak – kui algul Nelli üritas loendada, siis ühel hetkel kadus järg – tegi ise esimese lasu, riivates Nelli kõhtu ning kui tava olukorras oleks kaasnev valu olnud meeletu, siis lahingus tekkinud adrenaliini tõttu ei pannud Nelli seda isegi tähele, vaid lihtsalt võttis oma järgmiseks ohvriks tolle tulnuka.

Nelli üritas aru saada, et kas tulnukatel on iganenud info inimtehnoloogia osas või on nende tsivilisatsiooni areng inimeste omast nii palju maas ning nad valisid juhuse teel nende planeedi. Tulnukaid polnud küll lihtne tappa, kuid see polnud ka väga raske. Mõnele tulnukale sai ta otse kuuli pähe lasta, järgmine võis aga olla piisavalt lähedale, et saaks tal noaga kõri läbi lõigata ning nii pika kaela juures polnud see just raske, kuigi verd pursaks meeletult, kuid pluus oli juba määritud ehk kahju oli tehtud.

Nelli oli juba üle kümne või rohkemgi tulnuka maha võtnud, kui ta tundis teravat valu kuklas. Seejärel jõudis talle kohale, mida Mark oli just hetk tagasi karjunud: “Vaata ette! Üks on su selja taga!” ja siis muutus kõik mustaks.

Kui Nelli üles ärkas, siis esimene asi, mis ta mõtles oli, et ta peab ümber pöörama ja tulnukat ründama, kuid seejärel sai ta aru, et ta ei olegi enam lahinguväljal, vaid hoopiski haiglavoodis. Tal oli ülisuur janu ja pea lõhkus valutada. Ta isegi ei üritanud end liigutada, ka mitte vee võtmiseks, ta lihtsalt lasi pimedusel end uuesti endasse mässida.

Järgmine kord kui ta ärkas, tundis ta end juba paremini. Ta üritas istuli tõusta, et loodetavasti see ennist joomata jäänud klaasike vett voodikõrvalt leida, sest peavalu võis ju olla vähenenud, kuid janu mitte.

“Hea sind ärkvel näha,” Nelli enam vähem hüppas voodist välja. Ta ei oodanud leida Marki oma voodi kõrvalt. “Ma olin nii mures, kui ma nägin sind kukkumas.”

“Ehmata mind veel korra ja ma ei räägi sinuga enam kunagi. Jaa-ei tegelt on kõik korras.” Vastas Nelli, kuigi peavalu oli hakanud juba võimsust koguma. “Kuidas lahing lõppes? Kas mind ravitakse lihtsalt selleks, et nende heaks tööle hakata või ravitakse mind selleks, et sa saaks mind igavesti narrida?”

“See teine, tuli välja, et nad ei teadnud, kui tehnoloogiliselt arenenud me oleme. Selgus, et nad olid kunagi paar inimesest varastanud, aga nood olid pärit neilt eksperimentaalsetelt planeetidelt, kus vaadatakse, kas inimesed suudaksid ka teistkorda areneda piisavalt kaugele, et teha galaktikate vahelisi reise.”

“Ei vedanud neil siis. Mis seisuga lahing lõppes?“

“Sa ei kavatsegi puhata või mis?” Mark vaatas korraks Nellit ja sai isegi aru, mis õige vastus on. “Ligikaudu 50 sai surma ja umbes 500 on haiglates, pluss hunnik surnud tulnukaid, keda me praegu vampiirtiigritele söögiks viime. Muide, kuidas sa end tunned?”

“Ma ju ütlesin, et hästi.”

“Sa said tõsise peavigastuse. Ma ei ütleks, et see hea või korras oleks.”

“Hea küll. Pea natuke valutab, aga ma olen kindel, et ma olen varsti juba jalul, seega sa võid muretsemise lõpetada. Kuidas lahing lõppes või jäid ka sina selle lõpust ilma?” viimast ütles Nelli lootusega saada midagi, millega Marki hiljem norida.

“Ei, ma nägin lõppu, aga kui nad said aru, et nad kaotavad, tõmbusid nad tagasi ja palusid audientsi. Mõned tunnid hiljem olid nad minu kabinetis lootusega osta meie relvi, kuid ma ütlesin, et käigu sinna, kust nad tulid. Peale üht pilgu minu ihukaitsjatele ja nende relvadele kuulasid nad minu nõu ja lahkusid.”

“Kui kaua ma üldsegi maganud olen?”

“Kaks päeva. Kuigi õed ütlesid, et masinate järgi olevat sa eile korraks üles ärganud, aga sina nagu alati leidsid, et uni on liiga magus, et ärgata. ”

"Kõik on tagasi nii nagu peab?”

“Jah, ainult selle vahega, et sina ei lähe ei koju ega töökotta enne, kui sa näed jälle ühekordselt.”