Sa oled teda nii palju kordi hulluks nimetanud. Kinnitanud endale, et põlgad teda − isegi siis, kui hakkasid teda juba armastama. Miks? Küllap mõistsid juba tollal, et tema oli see, kelleks ka sina pidid saama. Aga tõenäolisemalt sellepärast, et kahtlustasid juba kaua enne seda, kui ta kaotasid ja uuesti leidsid, et ta polnud hull. „Hull“ on lõpuks ju miski, mida kõik arvavad rogede kohta – roiskunud kogu sellest ajast, mida nad kivis veedavad, oma teeseldud liidust kurja Maaga, mitte päris inimeseks-olemisest.

Aga.

„Hull“ ütlevad ka need roged, kes kuuletuvad, nende rogede kohta, kes ei kuuletu. Sina kuuletusid kunagi, sest arvasid, et see kindlustab ohutuse. Tema tõestas sulle – aina uuesti ja uuesti, halastamatult, laskmata sul teeselda, et see pole nii –, et kui kuulekus ei kaitse sind kaitsjate, sõlmjaamade, lintšimiste, tõuaretuse ega põlguse eest, siis pole sel mingit mõtet. Kui mäng on ette ära otsustatud, miks üldse vaevuda mängima?

Sa teesklesid, et vihkad teda, sest olid argpüks. Aga lõpuks hakkasid teda armastama ja nüüd on ta osa sinust, sest nüüd oled ka sina julge.

*  *  *

„Ma võitlesin Antimoniga kogu tee alla,“ ütleb Alabaster. „See oli rumal. Kui ta haare oleks libisenud, keskendatus viivukski vääratanud, oleks minust saanud osa kivist. Ma poleks olnud isegi laiaks pressitud, lihtsalt … sellesse segatud.“ Ta tõstab käsivarreköndi ja sa tunned teda piisavalt hästi taipamaks, et ta tahtis sõrmi võngutada. Kui tal oleks veel olnud sõrmed. Alabaster ohkab, ise seda märkamata. „Selleks hetkeks, kui Innon suri, olime tõenäoliselt juba vahevöös.“

Ta hääl on tasane. Laatsaretis on väga vaikseks jäänud. Tõstad pilgu ja vaatad ringi – Lerna on kadunud ning üks tema abilistest magab kergelt norisedes vabal koikul. Ka sina räägid vaikselt. See on ainult teile kahele mõeldud vestlus.

Sa pead seda küsima, kuigi isegi sellele mõtlemine teeb valu. „Kas sa tead …?“

„Jah. Ma kivasin, kuidas ta suri.“ Ta vaikib hetkeks. Tema – ja sinu enda – lein kumiseb sinus vastu. „Ma ei saanud parata. See, mida nad teevad, need kaitsjad, see on samuti maagia. Ainult et see on … vale. Rikutud, nagu kõik muugi nendesuguste puhul. Kui nad kellegi koost raputavad, ja sa oled sellele inimesele häälestunud, siis oleks see nagu üheksane.“

Ja otse loomulikult olite te mõlemad Innonile häälestunud. Ta oli osa sinust. Sa võbistad end, sest Alabaster üritab panna sind veel sügavamalt häälestuma – maale ja orogeneesile ja obeliskidele ja neid kõiki ühendavale maagiateooriale –, aga midagi sellist ei taha sa ealeski enam tunda. Juba selle nägemine oli piisavalt hirmus, puhas õudus teadmisest, mis juhtus kehaga, mida sa hoidsid ja armastasid. See oli palju hullem kui üheksane. „Ma ei suutnud seda takistada.“

„Ei. Ei suutnud.“ Sa istud tema selja taga ja toetad teda ühe käega. Sellest hetkest, kui ta hakkas oma lugu jutustama, on ta pilk olnud suunatud sinust eemale, kusagile kaugusesse. Ka nüüd ei pöördu ta üle õla sinu poole – ehk sellepärast, et see oleks valus. Aga võib-olla on tema hääles lohutus.

Alabaster jätkab. „Ma ei tea, kuidas tuli Antimon toime surve ja kuumusega, et need mind ei tapaks. Ma ei tea, kuidas ma ei läinud hulluks teadmisest, kus ma olen, ihast pääseda tagasi sinu juurde, oma abituse mõistmisest, tundest, et lämbun. Kui kivasin, mida sa tegid Korule, lülitusin välja. Ma ei mäleta ülejäänud teekonda või siis ei taha seda mäletada. Me pidime … ma ei tea.“ Ta kehitab õlgu või üritab seda. Tunned tema seljalihaste liikumist.

„Kui teadvusele tulin, olin jälle pinnal. Kohas, mis …“ Ta kõhkleb. Vaikus kestab piisavalt kaua, et su kuklakarvad jõuavad turri tõusta.

(Ma olen seal käinud. Seda on keeruline kirjeldada. See pole Alabastri süü.)

„Teisel pool maailma,“ ütleb Alabaster lõpuks, „on linn.“

Neil sõnadel puudub mõte. Teisel pool maailma on sinu peas hiiglaslik rajatu tühjus. Kaart, millel pole midagi peale ookeani. „Nagu … saarel? Kas seal on maismaa?“

„Umbes nii.“ Naeratamine pole tema jaoks enam lihtne. Aga sa kuuled seda ta hääles. „Seal on hiiglasuur kilpvulkaan, aga see on allpool ookeanipinda. Kõige suurem, mida ma kogu oma elus olen kivanud – sinna mahuks terve Antarktika. Linn on otse selle kohal ookeanipinnal. Selle ümber pole mitte midagi: pole põllumaad, pole künkaid tsunami peatamiseks. Pole sadamat ega sildu laevade jaoks. Ainult … hooned. Puud ja mõned taimed – liigid, mida ma kusagil mujal näinud pole, metsistunud, aga mitte mets – nagu linna sisse kujundatud. Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Infrastruktuurid, paistavad hoidvat selle paiga stabiilse ja toimivana, aga kõik on väga kummaline. Torud ja kristallid ja värgid, mis tunduvad elusad. Ma ei oskaks sulle öelda, kuidas kümnendikki sellest töötab. Ja linna keskel, seal on … auk.“

„Auk.“ Sa püüad seda ette kujutada. „Ujumiseks?“

„Ei. Selles pole vett. Auk läheb vulkaani sisse ja … edasi.“ Alabaster hingab sügavalt sisse. „Linn eksisteerib selle augu pärast. Kõik selles linnas on ehitatud augu tarvis. Isegi selle nimi, mille kivisööjad mulle ütlesid, tunnistab seda: Tuumapunkt. Need on varemed, Essun – täpselt nagu kõik tsivilaipade varemed, ainul et see seal on puutumata. Tänavad pole murenenud. Majad on tühjad, aga osa mööblist on isegi kasutatav – see on tehtud materjalist, mis pole loomulik, see on hävimatu. Kui tahta, saaks seal elada.“ Ta vaikib hetkeks. „Ma elasin ühes neist majadest, kui Antimon mu sinna viis. Kuskile mujale polnud minna ja polnud kedagi teist, kellega rääkida, peale … kivisööjate. Neid oli tosinate kaupa, Essun, võib-olla sadu. Nad ütlesid, et nemad seda linna ei ehitanud, aga nüüd on see nende oma. On olnud juba kümneid tuhandeid aastaid.“

Sa tead, kui väga Alabaster katkestamist vihkab, aga igatahes teeb ta pausi. Võib-olla ootab ta sinu kommentaare, või siis annab aega kuuldut seedida. Põrnitsed tema kukalt. Tema juuste jäänused kipuvad pikaks kasvama – peaksid lähiajal Lernalt käärid ja kammi küsima. Peale selle pole su peas absoluutselt mitte ühtki teist sobilikku mõtet. 

„See on asi, millele on väga raske mitte mõelda, kui sellega silmitsi seisad.“ Alabastri hääles on väsimus. Sinu õppetunnid on harva üle tunni kestnud ja praeguseks on juba rohkem aega möödas. Kui sinusse oleks hetkel jäänud üldse mõni emotsioon peale jahmatuse, tunneksid end süüdlasena. „Obeliskid justkui vihjavad sellele, aga need on nii …“ Sa tunned tema õlakergitust. Sa mõistad. „Neid ei saa puudutada ega neist läbi jalutada. Aga see linn. Kirjapandud ajalugu ulatub tagasi mingi … kümme tuhat aastat? Kakskümmend viis, kui arvata selle hulka kõik ajad, mille üle ülikoolis ikka veel vaieldakse. Aga inimesed on siin olnud palju kauem. Kes teab, millal meie esivanemate algvariandid kuskilt tuhast esmakordselt välja vingerdasid ja omavahel latrama kukkusid? Kolmkümmend tuhat aastat tagasi? Nelikümmend? Väga pikk aeg meiesuguste armetute olevuste jaoks, kes kössitavad müüride varjus ja suunavad kogu oma arunatukese, kogu õpitu ainuüksi selle teenistusse, et ellu jääda. See on ainus, millega me praegu veel tegeleme. Paremad meetodid, et sooritada improviseeritud varustusega välioperatsioone. Paremad kemikaalid, et kasvatada piiratud valguses rohkem ube. Kord olime me palju enamat.“ Alabaster vaikib jälle ja seekord päris pikalt. „Ma nutsin sind, Innonit ja Korut taga kolm päeva, seal selles linnas, mis olime kunagi meie.“

Sulle teeb haiget, et ka sina olid tema leina kaasatud. Sa pole seda ära teeninud.

„Kui ma … nad tõid mulle toitu.“ Alabaster jätab selle, mida ta esmalt öelda tahtis, nii sujuvalt vahele, et alguses ei saa sa lausest aru. „Ma sõin selle ära ja püüdsin neid tappa.“ Tema hääl muutub pilklikuks. „Mul kulus tegelikult päris hulk aega, enne kui järgi jätsin, aga nad toitsid mind kogu selle aja. Ma küsisin neilt, ikka ja jälle, miks nad mu sinna tõid. Miks nad mind elus hoiavad. Antimon oli alguses ainuke, kes minuga rääkis. Ma arvasin, et Antimon keelas neil seda teha, aga siis taipasin, et nad lihtsalt ei osanud minu keelt. Mõni neist polnud üldse harjunud inimestega suhtlema. Nad ainult vahtisid mind ainiti ja vahel pidin neid eemale peletama. Osadele näisin ma huvi pakkuvat, teistes tekitasin vastikust. See tunne oli vastastikune.

Lõpuks õppisin ma ära natuke nende keelt. Olin selleks sunnitud. Mõned selle linna osad rääkisid selles keeles. Kui tead õigeid sõnu, saad avada uksi, süüdata tulesid, teha toa soojemaks või külmemaks. Aga kõik muidugi ei toiminud. Linn oli hävimas. Ainult aeglaselt.

Ja see auk. Selle ümber olid seatud märgised, need süttisid põlema, kui lähemale läksid.“ (Äkitselt meenub sulle hiigelsuur kamber Fulcrumi südames. Pikad kitsad valguspaneelid, mis ridamisi süttisid, kui sokli poole kõndida, ja hiilgasid ilma mingi nähtava tule või hõõgniidita.) „Barjäärid, sama kõrged kui hooned nende ümber, mis vahel öösel pimeduses hiilgasid. Hoiatused, mis iseenesest end sinu ette õhku kirjutasid, sireenid, mis hakkasid tööle, kui läksid liiga lähedale. Aga Antimon viis mu selle äärde, esimesel päeval, kui olin … funktsioneeriv. Ma seisin ühe barjääri otsas ja vaatasin alla nii mustavasse pimedusse, et see …“

Alabaster peab katkestama. Ta neelatab ja jätkab.

„Antimon oli mulle juba öelnud, et viis mind Meovist ära sellepärast, et ei saanud riskida mu surmaga. Ja seal, Tuumapunktis, ütles ta mulle: „Sellepärast ma su päästsingi. See on vastane, kellele sa pead vastu astuma. Sina oled ainuke, kes seda suudab.““

Mida?“ Sa pole segaduses. Sa arvad, et mõistad. Aga sa lihtsalt ei taha, nii et otsustad olla segaduses.

„Niimoodi ta ütles,“ vastab mees. Nüüd on ta vihane, aga mitte sinu peale. „Sõna sõnalt. Ma mäletan seda sellepärast, et mõtlesin: ja see oli põhjus, miks Innon ja Koru surid ja sind heideti nende roostema kiskjate ette – sest millalgi kõige türamuse kaugemas minevikus otsustasid mõned meie oh-kui-targad esivanemad täiesti ilma mingi põhjuseta kaevata augu maailma südamesse. Ei – väe pärast, ütles Antimon. Ma ei tea, kuidas see kõik oleks pidanud toimima, aga nad tegid seda, ja selle väe ohjeldamiseks ehitasid nad obeliskid ja igasugu muud vahendid.

Aga midagi läks viltu. Mul jäi mulje, et isegi Antimon ei teadnud päris täpselt, mis just. Või siis vaidlevad kivisööjad selle üle ikka veel ja pole kokkuleppele jõudnud. Midagi lihtsalt läks viltu. Obeliskid … äpardusid. Kuu paisati planeedist eemale. Võib-olla see oligi põhjus, võib-olla juhtus veel midagi, aga olgu see siis mis tahes, sellele järgnes Purunemine. See juhtus päriselt, Essun. See tõigi kaasa aastaajad.“ Lihased ta seljal pingulduvad veidi su käe vastas. Mees on pinges. „Mõistad? Obeliske kasutame meie. Pakkude jaoks on need ainult mingid suured imelikud kivid. See linn, kõik need imed … seda tsivilaipa valitsesid orogeenid. Meie hävitasime maailma, täpselt nagu nad on seda alati öelnud. Roged.“

Alabaster ütleb sõna säärase teravuse ja tigedusega, et see võngub kogu ta kehas vastu. Tunned, kuidas ta seda öeldes jäigastub. Ägedus teeb haiget. Ta teadis seda, aga ütles ikkagi.

„Milles nad eksisid,“ jätkab Alabaster, kõlades nüüd juba vaevatult, „oli lojaalsus. Pärimus ütleb, et me oleme isakese Maa käsilased, aga asi on vastupidi: me oleme tema vaenlased. Sellepärast, mis me tegime, vihkab ta meid rohkem kui pakke. Sellepärast ta tegigi kaitsjad, et need meid kontrolli all hoiaksid, ja …“

Sa raputad pead. „’Baster … sa räägid, nagu oleks see, planeet, päriselt olemas. Elus, ma mõtlen. Teadlik. Kõik see jamps isakesest Maast – need on kõigest lood, mis peaksid selgitama, mis on maailmaga valesti. Nagu need pentsikud kultused, mis aeg-ajalt tekivad. Ma olen kuulnud ühest, mille liikmed paluvad iga kord magama minnes taevas elavalt vanalt mehelt, et see neid elus hoiaks. Inimesel on lihtsalt vaja uskuda, et maailmas on enamat, kui seal tegelikult on.“

Ja maailm on täielik pask. Sa mõistad seda nüüd, pärast kaht surnud last ja sinu elu korduvat hävitamist. Pole mingit vajadust mõelda, et planeet on mingi kurjuse jõud, mis otsib kättemaksu. See on kivi. Lihtsalt täpselt selline elu peabki olema: lühike, kohutav ja lõpeb (kui sul veab) unustusega.

Alabaster naerab. See teeb talle muidugi haiget, aga see on naer, mis ajab su kananahale – see on Yumenese-Allia kõrgtee naer. Surnud sõlmjaama naer. Alabaster ei ole kunagi olnud hull. Ta on kõigest nii palju teada saanud, et mõnest väiksemast mõistusest oleks see teinud laliseva idioodi – ja vahel annab see tunda. Lasta endast seda akumuleerunud õudu veidi välja ning näida seeläbi aeg-ajalt ilastava maniakina on moodus, kuidas ta sellega toime tuleb. Ja ühtlasi annab sulle märku − nüüd sa juba tead −, et kohe teeb ta lõpu veel hulgale sinusse jäänud naiivsusele. Miski pole kunagi nii lihtne, nagu sa tahad, et oleks. 

„Küllap nad täpselt nõndamoodi arvasidki,“ ütleb Alabaster, kui ta naer lõpuks vaibub. „Need, kes otsustasid maa tuuma augu kaevata. Aga see, kui sa ei näe või ei mõista midagi, ei tähenda, et see ei saa sulle viga teha.“

Sa tead, et nõnda see on. Aga mis veel tähtsam – sa kuuled teadmist Alabastri hääles. Kangestud. „Mida sa oled näinud?“

„Kõike.“

Su kuklakarvad tõusevad jälle püsti.

Alabaster hingab sügavalt sisse. Kui ta uuesti rääkima hakkab, on hääl monotoonne. „See on kolmepoolne sõda. Pooli on tegelikult rohkem, aga sul pole vaja muretseda enama kui kolme pärast. Kõik kolm tahavad, et sõda lõpeks – küsimus on ainult selles, kuidas. Mõistad – probleemiks oleme meie, inimesed. Teised kaks püüavad otsusele jõuda, mida meiega teha.“

Selline lausestus selgitab paljugi. „Maa ja … kivisööjad?“ Alalõpmata luuramas, plaanimas, tahtmas ei tea mida.

„Ei. Nemad on ka inimesed, kas sa ei taipa, Essun? Kas sa pole veel taibanud? Nad vajavad asju, tahavad asju, tunnevad asju samamoodi nagu meiegi. Ja nemad on võidelnud selles sõjas palju kauem kui sina või mina. Mõned neist päris algusest alates.“

„Algusest?“ Ta mõtleb Purunemist?

„Jah, mõned neist on nii vanad. Antimon on üks neist. See pisike samuti, kes sinu sabas käib, ma arvan. Ja on veel teisi. Ka nemad võivad surra, nii et … jah. Mõned neist nägid, kuidas see kõik juhtus.“

Sa oled liiga rabatud, et reageerida. Hoa? Umbes nii seitsmeaastane, käib kolmekümnendat tuhandet. Hoa?

„Üks neist pooltest tahab, et meil – inimesel – oleks lõpp,“ ütleb Alabaster. „Noh, see on üks võimalus asjaga ühele poole saada, ma arvan. Teine pool tahab inimesed … neutraliseerida. Ellu jätta, aga kahjutuks teha. Nagu juhtus kivisööjate endiga – Maa püüdis teha neist midagi endasarnast, endast sõltuvat, arvates, et see muudab nad ohutumaks.“ Ta ohkab. „Noh, tegelikult on vist lohutav mõelda, et planeet võib kah persse keerata.“

Võpatus on hilinenud reaktsioon, sest mõtled ikka veel Hoa peale. „Ta oli kunagi inimene,“ pomised sa. Jah. Nüüd on see kõigest maskeering, kaua aega tagasi kõrvale heidetud rõivakomplekt, mis vanade aegade mälestuseks jälle selga tõmmatakse, aga kunagi ammu oli ta tõeline lihast ja luust poisike, kes nägigi selline välja. Temas pole kübekestki sanzit, sest tema ajal polnud sanzisid veel olemaski.

„Nad kõik olid. See ongi probleem.“ Nüüd on Alabaster juba väga väsinud, ehk sellepärast räägibki ta hästi vaikselt. „Ma suudan vaevu meenutada asju, mis juhtusid minuga viiskümmend aastat tagasi – kujutle nüüd, et püüad meenutada midagi viie tuhande aasta eest. Kümne tuhande. Kahekümne. Kujutle, et unustad omaenda nime. Sellepärast nad kunagi ei vastagi, kui me küsime, kes nad on.“ Sa hingad taibates sügavalt sisse. „Ma ei usu, et meid muudab nii erinevaks see, millest me tehtud oleme. Ma arvan, et mitte keegi ei saa elada nii kaua ja mitte muutuda millekski täiesti võõraks.“

Ta ütleb muudkui, et kujutle, aga sa ei suuda. Muidugi sa ei suuda. Aga sa suudad mõelda Hoale. Kui suurt huvi seep talle pakkus. Kuidas ta end magades sinu vastu kerra tõmbas. Tema kurbusele, kui sa ei kohelnud teda enam inimesena. Ta ju pingutas nii väga. Andis oma parima. Kukkus ikka lõpuks läbi.

„Sa ütlesid, et kolm poolt,“ ütled sa. Keskendud sellele, millele suudad, mitte ei leina seda, mida ei suuda. Alabaster hakkab kössi vajuma, naaldub aina raskemalt su käsivarrele. Ta peab puhkama.

Nüüd vaikib Alabaster nii pikalt, et arvad juba, et ta on magama jäänud. Siis ta vastab: „Ma lipsasin ühel õhtul välja, kui Antimoni polnud. Olin seal olnud juba … aastaid? Aeg muutus mõne aja pärast suhteliseks. Ainult kivisööjad, kellega rääkida, ja vahel nad unustavad, et inimestel on vaja rääkida. Ei midagi, mida kuulata, peale vulkaani korina. Seal teisel pool maailma on kõik tähed valesti …“ Ta hääl vaibub viivuks. Ohjeldamatu ajahulk haarab ta hetkeks taas endasse. „Olin uurinud obeliskide diagramme, püüdnud aru saada, mis võis olla nende ehitajate eesmärk. Mu pea valutas. Ma teadsin, et sa oled elus, ja igatsesin sind nii väga, et see tegi mu haigeks. Ja siis tuli mul see äkiline, meeletu, poolroostene mõte – äkki pääsen läbi selle augu tagasi sinu juurde.“

Kui tal oleks vaid alles käsi, mille saaksid pihku võtta. Selle asemel tuksatavad su sõrmed Alabastri selja vastas. See pole sama.

„Nii et jooksin augu juurde ja hüppasin sisse. Kui su eesmärk pole surm, siis pole see enesetapp – nii ma endale kinnitasin.“ Jälle üks naeratus, mida on vaid tunda. „Aga see polnud … Need asjad augu ümber on mehhanismid, aga mitte ainult hoiatamiseks. Ilmselt ma käivitasin millegi, või siis pididki need nõnda reageerima. Ma kukkusin alla, aga see polnud kukkumine. See oli kuidagi kontrollitud. Kiire, aga ühtlane. Oleksin pidanud surema. Õhusurve, kuumus − needsamad asjad, millest Antimon mind läbi tõi, ainult kivi oli puudu. Aga Antimoni polnud seal ja ma oleksin pidanud surema. Auguseintel on teatud vahemaa tagant tuled. Aknad, ma arvan. Inimesed päriselt ka elasid seal all! Aga peamiselt oli vaid pimedus.

Lõpuks … tunde või päevi hiljem … kukkumine aeglustus. Ma olin jõudnud …“

Ta peatub. Sa tunned ta nahale kerkivat kananahka.

„Maa on elus.“ Alabastri hääl muutub kähedaks, karedaks, kergelt hüsteeriliseks. „Osa vanadest lugudest on lihtsalt lood, sul on õigus, aga mitte see. Siis ma mõistsin, mida kivisööjad kogu selle aja olid üritanud mulle selgeks teha. Miks ma pean kasutama obeliske ja tekitama Lõhe. Me oleme sõdinud maailmaga nii kaua, Essun, et oleme selle unustanud, aga maailm mitte. Ja me peame selle varsti lõpule viima, või …“

Järsku Alabaster vaikib pikaks, pingeliseks hetkeks. Sa tahaksid küsida, mis juhtub, kui see nii iidne sõda varsti ei lõpe. Sa tahaksid küsida, mis juhtus tema endaga seal all maa südames, mida ta nägi või koges, mis teda nii silmanähtavalt vapustas. Aga ei küsi. Sa oled julge naine, aga sa tead, millega sa toime tuled ja millega mitte.

Ta sosistab: „Kui ma suren, ära mata mind maha.“

„Mi…?“

„Anna mind Antimonile.“

Otsekui oleks ta oma nime kuulnud, ilmub kivisööja äkitselt teie mõlema ette. Sa põrnitsed teda, taibates, et see tähendab, et Alabaster on oma jõuvarud ammendanud ja jutuajamine peab lõppema. Sinus tekib vastikus tema nõrkuse pärast, sa vihkad seda, et ta on suremas. See sunnib sind sellele vihkamisele sihtmärki leidma.

„Ei,“ ütled sa Antimonile otsa vaadates. „Tema võttis su minult ära. Ta ei saa sind endale.“

Alabaster kõhistab naerda. Selles on säherdune väsimus, et su viha mureneb. „On kas tema või kuri Maa, Essun. Palun.“

Alabaster hakkab küljele vajuma ja võib-olla sa polegi säärane koletis, nagu arvad, sest annad alla ja tõused. Antimon virvendab oma kivisööjalikul moel – aeglaselt, kui mitte just vastupidi – ja siis kükitab ta juba Alabastri kõrval, toetab teda mõlema käega ja Alabaster vajub unne.

Sa põrnitsed ainiti Antimoni. Oled kogu selle aja teda vaenlaseks pidanud, aga kui see kõik, mida Alabaster rääkis, on tõsi …

„Ei,“ nähvad sa. Sa ei ütle seda just otse kivisööjale, aga see toimib mõlemat pidi. „Ma ei ole selleks veel valmis, et sinus liitlast näha.“ Võib-olla ei kunagi.

„Isegi kui oleksid,“ ütleb hääl kivisööja rinnast, „olen ma tema liitlane. Mitte sinu.“

Meiesugused inimesed, oma soovide ja vajadustega. Sa ei taha ka seda uskuda, aga kummalisel kombel lohutab sind, et sina talle ka ei meeldi. „Alabaster ütles, et ta mõistab, miks sa tegid seda, mida tegid. Aga mina ei mõista, miks tegi tema seda, mida tema tegi, ja mida ta nüüd tahab. Ta ütleb, et see on kolmepoolne sõda – kes on kolmandal poolel? Kelle poolel tema on? Kuidas Lõhe … aitab?“

Ükskõik kuidas sa ka ei püüaks, sa ei suuda ette kujutada, et Antimon võis kunagi inimene olla. Liiga palju räägib selle vastu: näo liikumatus, koht, kust kostab tema hääl. Fakt, et sa vihkad teda. „Obeliskivärav võimendab nii füüsilisi kui ka maagilisi energiaid. Mitte ükski maapinna ventileerimispunkt ei suuda aga toota neid energiaid piisaval hulgal. Lõhe on selle usaldusväärne, võimas allikas.“

Mis tähendab … Sa jäigastud. „Sa tahad öelda, et kui ma kasutan Lõhet välise energiaallikana, kanaldan selle läbi oma toori …“

„Ei. See tapaks su.“

„Noh, aitäh hoiatamast.“ Aga sul hakkab koitma. Probleem on sama, nagu on Alabastri õppetundidega – kuumus, surve ja liikumine ei ole ainsad jõud, mis on mängus. „Sa tahad öelda, et Maast pulbitseb ka maagiat? Ja kui ma tõukan selle maagia obeliski …“ Sa pilgutad silmi, kui sulle meenuvad Antimoni sõnad. „Obeliskiväravasse?“

Antimoni pilk on seni olnud keskendunud Alabastrile. Nüüd kohtub tema ilmetute mustade silmade pilk lõpuks sinu omaga. „Kakssada ja kuusteist eraldiseisvat obeliski, mis toimivad võrgustikuna poleerkivi kontrolli all.“ Ja samal ajal, kui sina seisad ja mõistatad, mida roostet on poleerkivi, ja imestad, et neid roostema asju on üle kahesaja, lisab Antimon: „Sellest peaks Lõhe väe kanaldamiseks piisama.“

„Et teha mida?“

Esimest korda kuuled ta hääles tundevirvendust – ärritust. „Et kehtestada ekviliibrium Maa–Kuu süsteemis.“

„Mida. Alabaster ütles, et Kuu lendas minema.“

„Degradeeruvale väljavenitatud elliptilisele orbiidile.“ Kui sa teda juhmilt põrnitsed, ütleb ta seda uuesti sinu keeles. „See tuleb tagasi.“

Oh, maa päralt. Oh rooste. Oh ei. „Te tahate, et ma selle kuradi Kuu kinni püüaks?“

Antimon vaid silmitseb sind ja liiga hilja mõistad, et olid seda lausa karjunud. Heidad Alabastrile süüdlasliku pilgu, aga ta pole ärganud. Ega ka õde kaugemal koikul. Kui Antimon näeb, et sa sul pole plaanis enam karjuda, ütleb ta: „See on üks võimalus.“ Ja lisab, justkui oleks see talle just nüüd pähe turgatanud: „Alabaster tegi esimese kahest vajalikust korrektsioonist, ta aeglustas Kuu hoogu ja muutis trajektoori, mis oleks selle muidu jälle planeedist mööda viinud. Teise korrektsiooni peab tegema keegi teine, tooma Kuu tagasi stabiilsele orbiidile ja taaskehtestama maagilise joonduse. On väga tõenäoline, et kui ekviliibrium on taastatud, lõpevad ka ajad, või kahanevad nii marginaalseks, et see tähendab sinu liigi jaoks sedasama.“

Sa hingad sisse, aga nüüd sa mõistad. Andke isakesele Maale tema kadunud laps tagasi ja ehk tema raev leebub. See siis ongi kolmas osapool – need, kes ihkavad leppimist, et inimesed ja isake Maa püüaksid läbi saada, isegi juhul, kui see tähendab Lõhe tekitamist ja selle käigus miljonite inimeste tapmist. Rahumeelne kooseksisteerimine ükskõik mis hinna eest.

Aegade lakkamine. See kõlab … ettekujuteldamatult. Ajad on alati olnud. Ainult et nüüd sa tead, et see pole nii.

„Siis ei ole see üks võimalustest,“ ütled sa lõpuks. „Tee lõpp kõigile aegadele või vaata pealt, kuidas kõik hukkub, sest see aeg kestab igavesti? Ma …“ Püüan Kuu kinni kõlab nii tobedalt. „Ma teen, mida kivisööjad tahavad.“

„Alati on võimalused.“ Antimoni ainitine täiesti võõras pilk muutub murdosa võrra – või siis loed sa teda nüüd paremini. Järsku näeb ta välja väga inimlik, ja väga, väga kibestunud. „Ja mitte kõik minusugused ei taha sedasama.“

Sa kortsutad tema poole kulmu, aga ta ei ütle enam sõnagi.

Sa tahaksid esitada rohkem küsimusi, püüda veel rohkem aru saada, aga Antimonil oli õigus – sa polnud selleks valmis. Su pea pööritab ja kuuldud sõnad seal sees hakkavad ähmastuma ja segunema. Seda kõike on liiga palju.

Soovid ja vajadused. Neelatad. „Kas ma võin siia jääda?“

Ta ei vasta. Ega seda poleks olnud vist vaja küsida. Annad alla ja astud lähima koiku juurde. Selle peats on vastu seina, mis tähendab, et sinu pea jääks Alabastri ja Antimoni peadest tahapoole, aga sa ei taha päris kindlasti kivisööja kuklasse jõllitada. Nii et haarad padja ja tõmbud voodil kerra, pea jalutsis, nii et näed Alabastri nägu. Kord oli aeg, kui magasid paremini, kui nägid teda üle Innoni õlgade ääretu laiuse. See pole sama … aga see on parem kui mitte midagi.

Mõne aja pärast hakkab Antimon jälle laulma. See on kummaliselt lõdvestav. Sa magad paremini kui kunagi viimaste kuude jooksul.

*  *  *

Otsi lõunataevas retrograadset [loetamatu]. Kui see kasvab suuremaks, [loetamatu] …

Teine käsulaud, „Ebatäielik tõde“, kuues värss

 

Inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1160)