2019. aasta alguses toimus Eesti Ulmeühingu ja kirjastus Fantaasia poolt läbi viidud ulmejuttude võistlus, millel osalejaid ähvardati liiga hea kirjutamise puhul Täheaja antoloogias avaldamisega.
Võistlusele laekus 79 algupärast lugu, mille seast žürii valis välja terve posu enam-vähem loetavat materjali ja tegi nende seast siis teise vooru lõpuks valiku – kümme lugu, mille autorid saavad igavesest ajast igavesti raamatukaante vahele. Tuleb vist mainida, et need kaaned on pehmed, formaadilt on kogumik pisut kõrgem teistest minu riiuli raamatutest ja võiks suisa öelda, et torkab silma. Ehk on see taotuslik. Igal juhul oli kogumikku mõnus lugeda ja ühtki lehte selle käigus välja ei kukkunud. Kuskil keegi kommenteeris, et temal ei pidavat pehmekaanelised kunagi isegi üht lugemiskorda vastu.
Aga jutuvõistlus siis. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi. Auväärne edasipääsemine teise vooru oli minu võimete lagi. Lugedes teise kümne lugusid Reaktorist ja esikümne lugusid Täheajast, saan aru, miks just nii läks.
Esikümme koosneb enam-vähem tuntud nimedest, kes enamus on kohalikule ulmelugejale juba vanad tuttavad – Jekimov, Mahkra, Tiigisoon, Kalmsten, sekka neid, kel kolm tilka verd ulmejumalale juba lugu või kaks tagasi antud ja üks täiesti roheline ja äkilise kõrge lennuga autor – Jana Raidma debüüt.
Kõik jutuvõistluse žürii liikmed on erinevates kanalites oma eelistustest ja kogu valikuprotsessist kirjutanud üksjagu ning kui sellest väheks jäi, siis ka Täheaja lõpetuseks saame liikmete arvamusavaldusi lugeda. Illustreeritud graafikutega ja puha.
Nüüd, olles läbi lugenud esikümne, paneb nii mõnigi žürii otsus mind kukalt sügama ja mõtisklema selle üle, kuivõrd imetlusväärselt ja samas arusaamatult erinevad on inimeste maitsed. Mingil kummalisel moel on kümne parima ulmeloo seas üks täiesti ulmevaba lugu, üks lugu, kus ulmeline keskkond on vaid taustaks ja mitte midagi loo olemusest ei muutuks, kui seda seal poleks, üks lugu, kus ulme on näiliselt kunstlikult juurde poogitud, kuigi põhirõhk on inimsuhete kirjeldamisel ning mille olemus ei muutuks ulmeelemendi eemaldamisel grammivõrdki. Taaskord.
Aga eks vaatame neid lugusid siis lähemalt…
Konkursi võidulugu ja ühtlasi antud kogumiku nimilugu on aurupungilik lugu… ühest isevärki avantüürist, kus suvalise sadamalinna asemel on asukohaks tsepeliine täis taevalaotusega sadamalinn ning peategelase teed ristuvad kurikaelaga, keda saadab suure ja tugeva jõmmi asemel suur ja tugev mehaaniline… asi. See on üks kahest kogumiku loost, mille lõppu ma ei jõudnud ära oodata. Venis ja venis ja jäigi venima. Võta taustalt aurupungi elemendid ära ja lugu jääb täpselt samaks. Pane tegelased Tallinna Kalamajja seiklema ja lugu jääb täpselt samaks. Ja see lugu oli lihtsalt üliigav. Minu ootused Jekimovi suhtes olid suured – tema möödunud aastane “Muld ei hoia” oleks minu arvates pidanud vähemalt Stalkeri saama. Kus olid Ortoni loos need pinevus, põnevus ja sulava meena kulgev lauseehitus? Polnudki teist…
Samas – kui ma olen paari aurupungi fänni käest küsinud, et mida nad selles loos näevad, siis on vastuseks olnud – õhustik, maailmakirjeldus, puhas stilistika. Seega võib-olla on asi siiski hoopis minus ja minus puudub aurupungi soolikas? Võib-olla saakski üliägeda ulmeloo, kui näiteks Tartu muuta mingiks vasktorudega ülevalatud viktoriaanlikuks linnaks, kus kõik mehed käivad kõvakübaratega ja kannavad selliseid nimesid nagu Thaddeus, Bartholomew ja Archie Hogbin. Ja siis kirjeldada mingit suvalist õhtupoolikut mõnes kohalikus pubis, soovitavalt teisel korrusel.
Mahkrast räägitakse legende. Teda vihatakse ja kardetakse, austatakse ja imetletakse, teda on isegi meemidesse valatud. Aga see kõik ei päästa Riisirahvast. Mäletan, kui seda käsikirjana lugesin – tundus üsnagi rohmakas tekst olevat, oma olemuselt lisaks veel üsna aeglaselt kulgev Kiplingi ja Verne stiilis seikluslugu. Aga olgu – mul oli värskelt meeles Mahkra mammutilugu ja sealne keelekasutus, samuti üliäge ja minult vaid ülivõrdes kiidusõnu saanud homaaž Lovecraftile „Venuse sünni” näol, seega ma kujutasin ette, et toimetamise käigus läheb lugu paremaks ja äkki, äkki otsustab autor ka oma räigest rõvedusest loobuda (mis, ma muidugi teadsin, on tühipaljas puritaanlik enesepett). Aga ei – läks võistlusele nii, et laulis ja pani teise koha taskusse. Kui nüüd minu alalhoidlik konservatism maha suruda, siis ma usun, et selle loo võlu seisnebki just nimelt selles kontrastide mängus. Loo kulgemine uinutab, paneb mõtlema sind ühes suunas ja siis äkki rabab jalust, lõhub tabureti tagumiku alt ja kukud peaga vastu laua äärt. Seejärel aga ajad ennast jalule ja kukud uuesti vastu laua äärt. Jah, just sedasi see lugu teebki.
Verivärske (ulme)kirjaniku debüüt. Tubli ja vägev saavutus debüüdiga kohe esikolmikusse sattuda. Ja noh – mis seal pattu salata – lugu ise oli seda ka väärt. Vaimukas, läbimõeldud ja sobilik igas vanuses lugejale. Jagan žüriiliikme Weinbergi arvamust, et Raidma võiks proovida sulge lastekirjanikuna. Jäädes muidugi truuks sellele stiilile, mis Libakassist läbi kumas. Ma olen täiesti kindel, te meil oleks vaja rohkem sellist Kivirähalikku veidi ülevõlli maailma.
Otu tegemised olid väga hästi ja korralikult kirjeldatud, nii et lugemisel tekkis umbes sarnane tunne nagu mingi aeg tagasi Rajaniemi lühijutus „His Master`s Voice”, mille kohta kirjutasin: „ma hakkasin ennast tundma koerana. Ja see, et ma hakkasin ennast koerana tundma, annab märku sellest, kui ilmekas ja vahetu oli autori oskus mina-tegelast lugejale ette valada.” Antud loo puhul siis nägime maailma mitte koera, vaid kassi silme läbi. See on minu arvates väga hea saavutus!
Väga hästi kirjutatud lugu. Näha on, et autor suudab luua pilti ja lugeja selle pildi sisse tõmmata, teda seal edasi ja tagasi liigutada ning vahendada pildi sees olevate tegelaste vahetuid emotsioone lugejale. Jube kahju, et loos pole grammigi ulmet. Need, kes tulid, oleks võinud olla ju võõrad, tulnukad. Ja nad oleks võinud ju inimtegelased koloniseerida, neid enese jaoks tööle rakendada. Ja need tulnukad oleks võinud võidelda teiste tulnukatega, kes oleks tulnud inimkonda vabastama. Selle asemel saame aga loo, kus need, kes tulid, olid võõrad, keda peategelane polnud kunagi varem näinud. Need võõrad koloniseerisid saare pronksiaja tasemel elavad inimesed ja rakendasid neid enese jaoks tööle. Need võõrad inimesed, kes tulid, võitlesid teiste võõrastega, kes samuti tahtsid tulla, et siis kohalikke inimesi vabastada. Jube kahju, et need võõrad polnud tulnukad või kuskilt teisest dimensioonist pärit olendid.
Tahtsin pikalt heietada sel teemal, kas ja kui mõtekas on ulmejuttude konkursil esiviisikusse sokutada lugu, milles pole üldse ulmet aga eelnevat lühikokkuvõtet tehes sain isegi oma pealiskaudsusest aru. Ma usun, et Umbleja jutt on selline, mida võiks lugeda nii tõsiuskne ulmik, kui tõsiuskne tavakirjanduse nautleja, kartmata hetkekski, et tema ootused saaks petetud.
Lugesin esimese lehekülje ja vaevaliselt ka teise lehekülje ja mõtlesin, et miks sa ennast sellist asjadega vaevad. Miljon tegelast, suht suvaline koosolek, kus räägitakse mingist suvalisest asjast ja siis tuleb äkki mingi ajahüpe teise tegevuse juurde ja...
Ütleme siis kokkuvõtvalt selle loo kohta nii, et tegemist on kahtlemata selle kogumiku kõige-kõigemaga. Kõige ulmelisem, kõige pöörasema ideega ja kõige huvitavama sündmuste käiguga lugu. Algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Pärast lugemist oli mingi sõnuseletamatu tunne hinges. Ei olnud ju mingi sõnaseade meistriklass ega ka mitte üliägedate tegelastega, kellele kaasa elada, lugu. Ent ometi oli see tunne olemas. Nagu oleks lugenud midagi, mis sunnib hinges – wow – ütlema. Vaikselt ja varjatult.
Natuke arusaamatuks jäi vaid autori soov vihjata paari tegelase vaheliste suhete intiimsusele. Sellega ei jõutud kuhugi ja need ei mänginud ka loos erilist rolli. Autor oleks justkui tahtnud midagi öelda aga iga kord kui ütlema hakkas, tõmbus tagasi. Ehk oligi see taotuslik, et lugejal tekiks mingi mõte antud küsimuses. Ei tea...
Esimene minu poolt loetud kohalik postapo lugu, kus Jõgeva asemel lasti hoopis Tallinn õhku. Juba see on saavutus omaette. Tegemist looga, mille võiks leida pigem ajakirjast, kui raamatukaante vahelt. Ei olnud üldsegi halb aga samas ei olnud ka midagi väga erilist. Pinevust oskas autor hoida, salapära oli enam-vähem lõpuni. Lihtsalt selle salapära fookuspunkt muutus pidevalt. See oli ka esimene lugu selles antoloogias, mis ei haaranud oma mastaapsusega ja seetõttu tundus kuidagi tühjema või tühisemana (teiste kõrval, ka Libakassi kõrval, kuigi ka Libakass oli situatsioonikirjeldus). Sümpaatia ja talle järgnenud Esimene port olid mõlemad kuidagi teistest lugudest eraldiseisvad, teise mustriga kirjutatud. Ja veel – aitäh, Kaido Tiigisoon, et panid mind tõsiselt vihkama sõna „klade”.
Kusagil tulevikus või kuskil teises dimensioonis on avastatud/leiutatud maailmade vaheline liiklemine, kus piisava digitaalse raha eest on igaühel võimalik teleporteeruda kuhu aga iganes soov on. Fua Jee, kuhu peab jõudma ning mis töötab kui hiiglaslik fuajee, milles on uksed erinevatesse maailmadesse, tundub kui miski MiB filmidest. Täiesti äge idee ning selle idee teostus on samuti igati tip-top.
Mulle ei meeldinud see lugu tükk aega pärast lugemist. Tundus lapsiku ja nõmedana. Võib-olla ei suuda ma enam ennast noorusaegadega samastada? Olen vanaks ja igavaks muutunud? Mis mõttes on peategelase nimi C? Mis paganama keelekasutus? Ohtralt slängi ja tobedakõlalisi sõnu, mõtlematus ja kiirustamine, kõik see on loos olemas ja ma vihkan vihkan vihkan.
Aga teate mis? Loo suurim puudus on selle loo suurim voorus! Mõtlesin täna selle jutukese peale ja tabasin ennast mõttelt, et see ei ole ju ometigi mingi kirjaniku või keskealise sulesepa kirjeldus teismelise plika elust – see ongi teismelise plika seiklus läbi sellesama teismelise silmade. Kui autor suudab luua pildi sellest, milline võiks olla tulevikus noorte kõnekeel, släng ja suhtumine, ilma et ise mingit moraalitsemist või hinnangut annaks, siis on see üks tõsiselt hea autor ja see lugu tõsiselt hea lugu.
Hakkasin Lumemarjaverd lugema suurte ootustega. Ära kunagi loe ühtegi lugu suurte ootustega! Stalkerivõitja Kalmsten kirjeldab meile ülevoolava ilu ja emotsionaalse varjundiga poisi ja tema kasuisa vahelist suhtlust, milles on elu, värvid, dünaamika – kõik on paigas. Me saame teada, kes on kes, mis on juhtunud ja mis on juhtumas. Me saame aru tegelaste olemusest ja nende omavahelise suhte keerulisest lihtsusest.
Kaks kolmandikku loost on juba läbi ja siis see tuleb – jess, ulme! Ei, veel mitte... natuke läheb veel aega. Tuleb hoopis suur jaht, milles meie peategelane osaleb esimest korda. Nii, nüüd kohe ja... jaht on läbi ja jutt on kah läbi. Jahiti mingeid haldjaid. Poiss lasi haldja maha ja ulme sai otsa.
Ärge saage minust nüüd valesti aru – minu meelest oli Lumemarjaveri väga hea jutt aga mitte ulmejutt. Meenutas nii mõneski mõttes oma olemuselt Triinu Merese „kuigi sa proovid olla hea” kogumikku. See on juba kolmas lugu antud ulmejuttude võistluse paremikus, mida ma ei suuda ulmeks pidada. Või noh – äärmisel juhul võib seda pidada ulmelisandiga suhtedraamaks.
Toomas oli see poiss, kes kirjutamise ajal pidevalt virises, et tema vist küll oma lugu valmis ei saa. Ja mis välja tuleb? Igati vinks-vonks jutuke, kus on maagiat, seiklust ja üksjagu intriigi. Aga õige kah – konkurente tulebki petta ja neile kärbseid pähe ajada. Mitte, et enda lugu sellest paremaks läheks aga vähemalt lähevad konkurentide lood halvemaks. Loodetavasti...
Riia Keisririigi allakäik ja langus on väga mõnus ja ladus lugemine mingist alternatiivmaailmast, kus viimased keisrid kukutati alles eelmise aastasaja lõpukümnetel. Kus sinivereliste kehad on maagiast läbi vettinud ja nende kehaosad on maagia edasikandjana väärt ja minev kaup. Inimeste söömine ja luutükkidega äritsemine on igapäevane tegevus.
Vaadates seda, mida Krips on varasemalt kirjutanud, on see kahtlemata ka üks parimaid lugusid tema repertuaaris. Neli ulmelugu seitsme aasta jooksul. Kirjuta ometi rohkem!
Ivanovi eelmise loo „Leida” kohta, mis ilmus Reaktoris 2018. aastal, olen kirjutanud, et sel oli geniaalne idee ja dialoog, ent lugu oli kui poolik ja tükid jäid ühendamata. Nüüd on käes 2019. aasta ning Ivanovi uue loo „Apollo 18” kohta kirjutan nii: geniaalne idee, ent lugu on poolik ja tükid ei saa ühendatud. Ausõna – see idee väärib paremat teostust. Ma olen suisa pettunud, sest antud juhul ei ole ju tegelikult tegemist jutuga, vaid kavandiga. Samas kannab see kavand eneses selle kogumiku teiseks parimat ulmeideed.
Vägisi jääb tunne nagu oleks autoril aeg otsa saanud ja siis viimasel hetkel lõpetamata ja läbi mõtlemata versiooni saatnud. Näituseks jääb silma, et kui kaks astrofüüsikut omavahel krüpteeritud kirju vahetasid, siis pärast lugemist need hävinesid automaatselt. Ajatemplid näitavad lühimaks ajaks vähemalt 10 minutit, keskmine aeg kirja avamisest hävitamiseni 30-40 minutit. Viimane kiri, mille abil taheti jätta muljet nagu oleks keegi kõrvaline isik saanud saladusele jälile, tahtis ennast hävitada aga juba minut pärast avamist. Miks?
Mulle on viimase poole aasta jooksul korduvalt öeldud, et maitsed on erinevad. Ja eks nad olegi. Käesoleva aasta ulmejutu võistluse žürii oli väga eriilmeline ja selle liikmed olid erinevate eelistuste ja lemmikutega. Kogumikus Täheaeg 18 on minu arvates paar lugu, mis seal olema ei peaks ja paar lugu, mille asemel ma oleks arvatavasti mõne teise kümne loo pannud. Näituseks kasvõi Joel Jansi „Langtoni maailma” või Riho Välgu „Ainult unenäos”. Miks mitte ka Johannes Kivipõllu „Universumi ahvid”?
Ent samas – kui antoloogias on vähemalt neli või viis head lugu kümnest, võib seda igati kordaläinud kogumikuks pidada. See, millised lood minule meeldisid, on nüüd selge. See, millised lood SINULE meeldivad, selgub aga siis, kui sa selle kogumiku läbi loed. Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et niivõrd eriilmelised kirjutajad, kes kirjutavad niivõrd eriilmelisi lugusid ja genereerivad niivõrd lahedaid ideid, on meie ulmemaastiku tulevik. Nautigem nende loomevilju!
