Märgitähenduslik tekstuaalne semiootiline analüüs demonstreerib, et romaan „Frenchi ja Koulu reisid“ on kommunikeeritud korrelatiivse ja koherentse unifitseeritud narratiivina, ehkki sellel on erinevad konsistentsed osised. Romaani dispositsioon manifesteerub seega järgmistest komponentidest – „Esimene reis – Süvahavva“, „Teine reis – Läbi Poloonia Napolisse“, „Kolmas reis – Capri“, „Neljas reis – Kastiilia kuningriik“ ja „Viies reis – Frankia“. Loogiline narratoloogiline konsekventne komponent – nagu semiootline analüüs paljastab – oleks viimane, ultimatiivne reis, mida paraku romaanis ei ole.
Autorile lähedalseisvatest allikatest on siiski teada, et see reis mittefinaliseeritud kujul siiski eksisteerib ja selle pealkiri on „Frenchi ja Koulu surm“. Mentalistlik-representatsioonilisest diskursusest lähtudes on romaani retseptiivne dimensioon kommunikeeritud Frenchi tegelaskuju kaudu. Frenchi empiiriline dimensioon inverteerub metatasandi kaudu, tema implitsiitne suhestumine paradigmaatilistesse keskkondadesse on representeeritud (kohati) absurdini küündivate tragöödiliste episoodide läbi. Semiootiline analüüs näitab, et French on siiski objektiivne vaatleja, kes kommunikeerib neutraalset tunnetusvälja. „Frenchi ja Koulu reisid“ on kahtlemata semiootiline romaan. Selle tähendustiine kontekstuaalne ekstrapolatsioon lähtub esmapilgul metafüüsilisest paradigmast, kuid sellest läbi lõimunud reaalsuskontseptsioonid on komprehendeeritavad siiski ainult semiootilisest taustsüsteemist vaadelduna.
Multistratifitseeritus läbib teose kõiki tähendusväljasid, kulmineerudes sümbolistlikus imagoloogias, mida semiootilise peenhäälestuseta mentaliteet ei ole suuteline adekvaatselt absorbeerima. Eriti reljeefselt on semiootiline vaatlusmehhanism tempereeritud Frenchi tegelaskujus, spetsiifiliselt tema sotsiosemiootilistes reaalsuse dekodeerimistes, tema kognitiiv-kvantitatiivses meetodis, millega ta realitiseerib lugeja jaoks romaanis käsitletud sündmused. Siinkohal jälgib French epistemoloogilise tüpoloogia põhiskeeme ja vastandub selgelt dihhoomilise metatasandi struktuureerimisele, kaldudes selgelt antropoloogilise semiootika dogmaatika poole. Loomulikult ei ole „Frenchi ja Koulu“ semiootiline analüüs veel lõppenud.
Täiesti käsitlemata on teose signifikatiivsed opositsioonid, ning ka distributiivse süntaktika generatiivne diskursus on praktiliselt läbi uurimata, rääkimata referentsiaalsest semantikast. Kommunikatsioonipostulaatide dekodeerimises on mitmes ülikoolis siiski teatavat edu saavutatud, samas on distinktorite glosseemide adekvaatne semantiline inspektsioon veel teostamata.
Einar Sigurdsson,
semiootik
Sigurd Einarsson,
semiootik
Toimetuse märkus:
Kesk kõige palavamat juulilõõska saabus Reaktori salajasse merealusesse punkrisse hülgepostiga kahtlane õliriidesse keeratud pakk. Avamisel kukkusid pakist välja mõned kõverakskuivanud leivaviilud, paar tundmatu otstarbega instrumenti ja hoolega kinnipitseeritud kiri. Ümbriku serva oli markideks kleebitud kolm tuurasoomust ja tagaküljele oli kellegi püüdlik käsi pruuni tindiga maalinud read: “Juhuks, kui Tarbatu kõrtsi Burgundia pidajate reisikiri peaks jällegi liikvele minema.” Ümbriku seest leidsime leheküljed akadeemilise tekstiga, mille siinkohal muutumatult ära trükime.
