Kogu see projekt sai alguse sellest, et mul polnud õigus. Ütlesin ühes vestluses, et ulmekirjandus taandab teatud eas naised kõrvalosadesse: vanamoor, teadjanaine, sekeldav ema, haldjast ristiema. See tundus täiesti ilmselge, vaevu mainimist väärt. Me oleme neist naistest lugenud terve oma elu muinasjuttudes, eepilises fantaasiakirjanduses ning otse loomulikult Sir Terry Pratchetti vaimustavates paroodiates, mis kujutavad vanu naisi kõigis nende rolliklišeedes.

Aga siis märkis keegi, et kõik minu näited põhinevad fantaasiakirjandusel. Kuidas on lood teadusulmega? Ja ma taipasin, et mulle ei meenu ühtki näidet … Päris kindlasti on tegu žanrispetsiifilise probleemiga. Kõik teavad professor McGonagalli, vanaema Weatherwaxi ja leedi Olennat. Kuid teadusulmest ei meenu kedagi. 

Hakkasin asja uurima ja avastasin varsti, et ulme puhul pole maastikud ainus asi, mis fantaasiakirjandusest erineb. Ulmeline tulevik lubab meile igapäevaelu, mis on tõhus ja mugav. Lihttööd tehakse ära robotite poolt. Sõidukid sõidavad ise. Teadmised arhiveeritakse digitaalselt ja laetakse alla vastavalt vajadusele.

Vananemine ei ole kohe kindlasti ei tõhus ega ka mugav. Nii et ehk polegi üllatav, et ulmemaailmadest ei leia kuigi palju vanureid, eriti just vanu naisi.

See, mis saab vanadest inimestest, on asjaolu, millest libiseb üle valdav enamik ulmemaailmu. Kus nad on? Kas kusagil on mingi kosmiline vaste vaibale, mille alla nad kõik lükatakse, või salajane vanainimeste koloonia, millest keegi sulle enne 55 eluaastat ei räägi?

See oli huvitav probleem. Asusin asja kallale.

 

Kus on ulme vanamutid?

Avastasin, et tõsi, igaüks teab mõnda ulmelugu, millest leiab vana naise. Aga selgus, et kui võtta suvaline toatäis ulmelugejaid ja küsida iga inimese käest, nimetatakse ikka ja jälle ainult paari tegelast, neile lisandub veel pool tosinat fantaasiakirjandusest, kolme sellist, kes on tegelikult alla neljakümne, kahte surematut ja ühte tulnukat.

Niisiis veetsin terve eelmise aasta otsides ingliskeelsest ulmest mammisid, vanatüdrukuid ja moore ning ma ütlen teile, et nende leidmine polnud lihtne.

Teatud mõttes on tegu defineerimisprobleemiga.

Kohe alguses limiteerisin oma uurimistöö romaanidele. Visuaalsel ulmel – filmides ja telesarjades – on oma probleemid, alates sellest, et kui seal üldse vanu naisi leidub, siis peavad nad välja nägema nagu Cher või Tina Turner. Võib ju olla, et minus tekitas eelarvamusi asjaolu, et need naised näevad oma 70. eluaastates välja paremad kui mina kolmekümneaastaselt, aga tahtsin siiski leida pigem kirjanduslikke troope kui Hollywoody klišeesid.

Niisiis seisis minu ees ülesanne leida üles kõik ulmekirjanduse vanamutid. Selle probleemi lahendamiseks kasutasin talguhanget – lähenesin tervele hulgale ulmehuviliste kogukondadele, et nende abil panna kokku nimekiri teostest, millest selliseid tegelasi leida. Aga kui info hakkas sisse voolama, selgus, et olin jätnud terve hulga aspekte liiga umbmääraseks. Muuhulgas: mis on ulme, mis on naine ja mis on vana.

 

Ulme mõiste selle uurimistöö kontekstis

Ulme defineerimine on üks neist vestlustest, mis võib sageli lõppeda sama kiirelt saabuva jalahoobiga tagumikku kui religiooni või poliitika defineerimise puhul. Paljudel juhtudel on vahe sci-fi ja fantasy vahel marginaalne, kuid troobid on žanripõhised ja žanriomaste troopide üle pole võimalik arutleda, kui žanr ise pole defineeritud. Tundus lausa, et asi on lihtsam tagurpidi – raamatu žanri on kergem määrata selle järgi, milliseid troope on selles kas kasutatud või kukutatud.

Ulmet ei saa defineerida lihtsalt kui kirjandust teadusest ega isegi kui fantaasiakirjandust, milles sisaldub teadus. Fakt, et Hogwartis olid füüsikatunnid, ei tee Harry Potterist ulmemaailma.

Ilmselgelt ei ole teadusulme sama kui fantaasia, aga probleem tundub olevat üsna samasugune nagu planeetide ja asteroidide puhul: kuigi üldjoontes on ilmselge, mis on mis, siis mõnel juhul on raske joont vahele tõmmata, nii et lõpuks jäävad piirid teatud mõttes häguseks.

Heinleini definitsiooni kohaselt on teadusulme kui realistlik spekulatsioon võimalikest tulevikusündmustest, mis põhineb kindlalt piisaval teadmisel tegelikust maailmast, minevikust ja olevikust, ning looduse ja teadusliku meetodi tähtsuse põhjalikul mõistmisel[1]. See äärmiselt normatiivne definitsioon välistab aga suurema osa teadusulmest, alates pulp’ist ja lõpetades „Pöidlaküüdi reisijuhiga“. Mina isiklikult eelistan Asimovi definitsiooni: ulmekirjandus tegeleb sellega, kuidas reageerib inimolend teaduse ja tehnoloogia arengule. See teadus ise võib olla ka puhas väljamõeldis, näiteks ajarännud või valguskiirust ületav transport, aga mulle meeldib definitsioon, et žanr räägib sellest, kuidas mõjutab teadus teose tegelasi.

 

Vana on iga naine, kes on minust vanem

Lisaks tuli mul defineerida, kes on naised. Ja seejärel, kes on vana. Alguses ma ei tulnud isegi selle peale, et selleks, et arutleda naiste üle ulmes, peab tegu olema inimnaistega: mitte surematute, mõne naisehäälega AI vormi ega tulnukatega. Küborgitega, võib-olla. Tulnuklikud eluvormid, näiteks nagu Banksi Kultuuri romaanides, ei pruugi üldse vananeda või kui nad seda siiski teevad, ei pruugi sel olla mingit pistmist ega sarnasust inimrassi vananemisega. Pidin „naised“ piiritlema kui ajaliselt piiratud elueaga inimesed, sest vananemisest rääkides ei ole näited 500-aastastest keskealistest tulnukatest just kõige asjakohasemad. Ja surematud ajavad asja veel segasemaks.

Nii et naise definitsiooniks jäi: äratuntavalt inimrassist isikud ajaliselt piiratud eluaega, kes on tekstis märgistatud naissoost asesõnadega.

Nüüd jõuame vanuse juurde. Minu algne seisukoht oli lihtne – vana on iga naine, kes on minust vanem. Oma üllatuseks leidsin, et ka teised inimesed kasutavad sama määratlust, ja suur osa neist olid minust nooremad! Hullem veel, leidsin inimesi, kes defineerisid tegelase vanust kui „vanem, kui mina olin siis, kui ma seda raamatut lugesin“. Leedi Jessica Düüni sarjast oli üks, keda pidevalt mainiti, ja kuigi ta vananeb alles märksa hilisemates raamatutes, toodi välja just see kõige esimene. Olen üsna kindel, et seda just sellepärast, et paljud lugesid „Düüni“ esmakordselt 14-16 aastaselt ja seega oli Jessica nende jaoks tollal enam-vähem iidne. Sama probleem oli doktor Kate Murrayga raamatust „A Wrinkle in Time“, kes on tegelikult kolmekümnendates eluaastates, koorekarva naha ja violetsete silmadega. Üks tegelane, keda kirjeldati keskealisena, osutus olevat 20. eluaastate lõpus ja vana tegelikult vaid ülejäänud noortekirjanduse naistegelastega.

Vanuse väljendamine numbriga ei olnud samuti efektiivne, sest 70aastane naine, kelle oodatav eluiga oli 200 aastat, polnud samuti selgelt see, mida mul tarvis. 

Ma tahtsin leida naisi, kes on oma eluga edasi liikunud. Olgu tal siis lapsi või mitte, sõltumata sellest, kas ta üldse oli neid kunagi tahtnud – see eluetapp pidi olema tal selja taga. See viis mu bioloogilise definitsioonini: vanad naised on need, kellel on menopaus möödas. Aga kuidas on lugu nendega, kelle menopaus jõudis kätte varakult? Või nendega, kes oma perioode meditsiiniliselt tõkestasid? Või nendega, kel neid üldse polnudki?

Lisaks sellele – kust seda üldse teada? Ulmeromaanide naised ei menstrueeri. See on muidugi üldse keerukas teema, mitte ainult ulmekirjanduses.

Võimalik, et olete kuulnud lugu astronaut Sally Ride’ist, kelle käest küsiti, kas sajast tampoonist nädalas peaks piisama, kui tal kosmoses viibimise ajal ootamatult päevad algaksid. Kõige olulisem selle juures on aga fakt, et selleks ajaks polnud Sallyl oma treeningrežiimi tõttu juba aastaid päevi olnudki, kuigi ta oli 32aastane. Ilmselgelt mitte vana naine.

Probleemiks osutus ka see, et sain tegelase vanuse määramisel sageli toetuda vaid tekstis antud märksõnadele ja vihjetele, mis viitasid, et naine on jõudnud oma elu teise poolde, ning et selles konkreetses ulmemaailmas oli tal selja taha jäänud rohkem aastaid kui ees seisis.

 

Tulemus: 36 romaani

Kõike seda silmas pidades ja kõiksugu erinevate kogukondade abiga suutsin leida kõigest 36 ulmeromaani, mille oluliste tegelaste hulka kuulus ka mõni vana naine – ja seda ulmekirjanduse eksistentsi saja aasta jooksul.

 

Atherton, Gertrude (1923) Black Oxen

Banks, Iain M (1994) Feersum Endjinn

Bear, Elizabeth (2004) Hammered

Bryant, Samantha (2019) Going Through the Change

Bujold, Lois McMaster (2015) Gentleman Jole and the Red Queen

Chambers, Becky (2018) Record of a Spaceborn Few

Cherryh, CJ (1981) Downbelow Station

Corey, James (2013) Caliban's War

Elgin, Suzette Haden (1984) Native Tongue

Gloss, Molly (1997) Dazzle of Day

Hamilton, Peter F (2004) Pandora's Star

Hamilton, Peter F (2004) The Reality Dysfunction

Heinlein, Robert A (1952) The Rolling Stones

Holmqvist, Ninni (2009) The Unit

Howey, Hugh (2014) Wool

King, Stephen (1978) The Stand

Liu Cixin (2006) Three Body Problem

Marley, Louise (1999) The Terrorists of Irustan

McDonald, Ian (2015) Luna: New Moon

Miller, Sam J (2018) Blackfish City

Mitchison, Naomi (1962) Memoirs of a Space Woman

Moon, Elizabeth (1996) Remnant Population

Nagata, Linda (2017) The Last Good Man

Newitz, Annalee (2017) Autonomous

Newman, Emma (2015) Planetfall

Pratchett, Terry (1981) Strata

Pratchett, Terry (2012) The Long Earth

Reynolds, Alastair (2005) Pushing Ice

Russell, Mary Doria (1996) The Sparrow

Sawyer, Robert J (2007) Rollback

Shepherd, Mike (2018) Kris Longknife: Commanding

Starhawk (1993) The Fifth Sacred Thing

Sterling, Bruce (1997) Holy Fire

Tepper, Sheri (1996) Gibbon's Decline and Fall

Wright, Helen (1990) A Matter of Oaths

Yuknavitch, Lidia (2017) The Book of Joan

 

Alguses pühendusin õhinal elukestvale projektile kõik need raamatud läbi lugeda, aga siis pidin tunnistama, et tegelikult on veidi keskendudes võimalik kogu see materjal läbi töötada ka ainult aastaga. Igatahes on see siiamaani olnud minu jaoks fantastiline kogemus ja juhatanud mu terve hulga raamatuteni, mille lugemiseni ma tõenäoliselt muidu poleks jõudnud.

Näiteks ei ole ma just suurem asi superkangelaste austaja ja kui lõpuni aus olla, siis ulme alamžanrina seda minu jaoks ei eksisteeri. Troobid ja tavad on erinevad ja isegi saamislood on totaalne segu teaduslikest selgitustest ja väljamõeldistest. Pealegi olin kindel, et pole olemas romaane vanamuttidest superkangelastest.

Kuidas ma eksisin! „Going through the Change“ on terve romaaniseeria naistest, kes osana menopausist saavad supervõimed, ning ei – see polnud päris see, mida silmas pidasin, kui ütlesin, et tahaksin näha rohkem ulmeromaane, mille peategelased on vanad naised −, aga ilmselt on üsna arusaadav, miks selle seeria lugemisest sai kohe üks mu prioriteete.

 

Peamised troobid

Olles lõpuks defineerinud kõik eelmainitu, oli juba lihtne märgata mustreid ja teha kindlaks, kas need sarnanevad fantaasiakirjanduses ja mujal esinevatega. See oli muidugi suurepärane ettekääne, et veeta ohtralt aega veebilehel TV Tropes, mis on pühendatud ämblikuvõrkudena kõiksugu meediavormidest läbi põimunud loo jutustamise mallidele.

Aga kui otsisin vanusega ja vananemisega seostuvaid kategooriaid, siis avastasin, et ulme alla kuuluvatest neid ei leia ja need troobid, mis üldiselt vanade naistega seostusid, ei sobitunud omakorda ulmega: võimukas matriarh, hull kassimutt, pahur pensionär. Kõige levinum žanriülene troop, mida võis leida ka ulmest, oli lahe vanadaam, tuntud ka nime all trendikas vanaema. Mind häirib, et just seda esile tõstetakse. Särtsakad teismelised ja Mehed, kes pole misogüünid, ei saa millegipärast eraldi kategooriat, nii et miks siis lahedad vanadaamid?

Igatahes oli kiiresti selge, et ulmes on vanamuttide jaoks oma kategooriad.

Troobid ei ole tingimata midagi halba. See võib olla klišee (kangelane võidab alati tüdruku südame), aga tavaliselt on tegu pelgalt skeemiga, mida mööda lugu tõenäoliselt areneb. Troobid on reeglina lihtsalt ühised teemad, loo jutustamise mustrid. Reeglina on nad igas antud loos ka täiesti ja absoluutselt loogilised. Näiteks leiavad pea kõik Eestist rääkivad lood aset Tallinnas. Iga üksiku loo kontekstis on see täiesti okei, aga mõne aja pärast avastad end mõtlemas, et kas inimesed üldse teavad, et Eesti on palju suurem kui ainult Tallinn.

Seega: alles siis, kui vaatame neid mustreid tervikuna, hakkame nägema autorite kultuuriliste arusaamade ja sihtgrupi ootuste kokkulangevusi. Ja vaadates ulmet selle ettekande kontekstis on selge: ulme on väga huvitatud sellest, et teha vanad naised jälle nooreks.

 

Lisanduv noorus

Me kõik teame igavese nooruse allikat, aga ulmekirjanduses avaldub see kujul, mida ma nimetan lisanduvaks nooruseks. Selle asemel, et keskenduda nn nooruse otsiretkele, teekonnale selle juurde, on ulme igavese nooruse allikas protseduur, moodne mugavusteenus kella tagasikeeramiseks, ja mis veel olulisem: seda saab teha aina uuesti ja uuesti. Suuremas osas romaanides, kus seda konstruktsiooni kasutatakse, pole loomulikult ka vanu naisi, kuna neile on enne vanaks saamist restart tehtud. Teised, nagu näiteks Peter Hamiltoni Commonwealthi sari ja Gertrude Athertoni „Black Oxen“, keskenduvad probleemidele, mis kaasnevad kogemuse kuhjumisega ilma sellele lisanduva vanuseta ning vastuoludele, mida see toob kaasa põlvkondadevahelistes suhetes.

See troop eristab huvitaval kombel „elueaga inimesed“ ja „surematud“, kuigi tegelikult nagu vahet polekski: erinevus seisneb selles, et paljud esimese troobi romaanidest käsitlevad vähemalt pealiskaudselt vananemise füüsilisi probleeme ja noorendamisega seostuvaid isiklikke valikuid, mida surematute puhul ei juhtu.

 

Keharöövlid

Keharöövlid, mis on tegelikult üks igavese nooruse allika üks variante, on naine elanud ära kogu oma elu ja talle avaneb võimalus asuda ümber uude kehha. Mõnel puhul on see uus keha loodud kloonimise vms tehnoloogia abil, teistel puhkudel on tegu kellegi teise kehaga. Põhimõtteliselt on tegu nn organdoonorluse edasiarendusega ning jah, tehniliselt on tegu lihtsalt teistsuguse noorendamismeetodiga, aga uue keha ülevõtmises ja vana minemaviskamises on minu arvates midagi kõhedakstegevat. Selle troobi suurepärane näide on John Scalzi „Vanamehe sõda“, mis keskendub konkreetselt probleemidele, millega maadleb vana inimene uues kehas.

 

Rajamaad

Metsiku Lääne lood sobituvad ulmega suurepäraselt ja vesternide mehetroobid on ulmes tavalised, aga oma imestuseks leidsin, et naiste puhul see trend ei kehti. Mis veelgi üllatavam – vähemalt minu jaoks – et autor, kelle loomingus leidus kõige enam vanu naisi kosmoses ja kes väga selgelt kasutab Rajamaade naiste troope, oli keegi, kelle puhul ma poleks eales osanud oodata, et ta mulle soorollide käsitlemisel muljet suudab avaldada. Robert Heinleini loomingus leidub terve hulk vanu naisi. „The Rolling Stonesi“ Hazelisse ma armusin lausa ära.

Hazel on täiesti selge Rajamaade naisetüüp, üks Luna asutajatest. Ta on laeva peainsener, osav kaardimängija ning tõstab igapäevaste misogüüniailmingute peale korduvalt ja häälekalt lärmi. Tema ja teised vanemad naised on ühed ulmenaiste parimad näited, kui mööda vaadata sellest, et raamatu noorematel naistel pole tulevikku vaatavalt muud huvi, kui mehele minna.

 

Poliitik

Kui sa juhtud olema vana naine ulmeromaanis, siis on keskmisest suurem võimalus, et oled poliitik. Ilmselgelt on tegu „lihtsa“ tööga, mida vanale naisele anda – juhipositsioon, milleks on vajalik pigem mentaalne ja emotsionaalne, mitte füüsiline jõud. Poliitikuamet ei ole iseenesest midagi halba, kuid meestel on ulmeromaanides siiski võrreldamatult laiem karjäärivalik. Tuntuim näide on ilmselt printsess Leia Tähesõdadest, aga ka Chrisjen Avasarala „Expanse’is“, Gadfium „Feersum Enjinnis“ ja linnapea Jahns „Woolis“.

 

Teatepulga üleandmine

See on huvitav troop, mis minu mõtetes seostub rohkem küll Hollywoodi vesternide meestegelastega, aga selged näited ulmekirjanduse vanadest naistest selles vallas võib leida romaanidest „Luna: New Moon“, „Record of a Spaceborn Few“ ja „The Rolling Stones“.

Troop meeldib mulle, kuna erinevalt poliitikurollist tehakse selle puhul väga selgeks, et tegelasel on reaalne võim toimuva üle ja tema koht maailmas vajab täitmist, kui ta lahkub.

Pole muidugi üllatav, et suurem osa ulmekirjanduse vanu naisi on ameeriklannad, sest suurem osa autoritest on USAst, aga sellegipoolest oleks tore, kui avakosmosest võiks leida suuremal hulgal eri rahvusest naisi, kes on suutnud kõrge eani vastu pidada.

 

Ilmalõpu ellujäänud

Kummalisel kombel tundub, et (ulmemaailmadest rääkides) mida tumedam on su nahavärv – või veel täpsemalt: kui sa oled must afroameeriklane −, seda tõenäolisem on sinu ellujäämine pärast maailma lõppu.
Ja kui oled juba 50nele lähenev värviline naine, siis tuleks lausa loota maailma lõppu, sest Stephen Kingi „The Stand“ on jäänud ainukeseks näiteks, mille leidsin, kus vanale mustale naisele on antud loos kandev roll.

Tema on ühtlasi ainuke nimi TV Tropes nimekirjas märksõna Wasteland Elder all. Ja ainus leitud näide ulmest troobile Võluväega neeger, milles must tegelane abistab valget kangelast, reeglina üleloomulikul või maagilisel moel, ja kobib siis jalust, et kangelane saaks kanglemisega edasi minna. Tuleks ehk märkida, et seda troopi kasutab väga ohtralt Stephen King, ja − hoiatasin selle eest juba ettekande alguses −, tegelikult on „The Standi“ puhul tegemist fantaasialooga teadusulme kastmes.

Ulmes üldjoontes eksisteerib siiski ka värvilisi naisi, aga sellegipoolest on nende vähesus kummaline, eriti kui arvestada, et suur enamus (70%) siinse nimekirja autoritest on ameeriklased ning USA ühiskond tunneb musti juba kauem kui ulme on ametlikult üldse eksisteerinud.
Ka latiinosid vaadates ei ole lood paremad – mul õnnestus leida üksainus brasiillane. Siiski on minu nimekirjas kolm, keda kirjeldatakse põlisrahvastena: Masaaraq „Blackfish Cityist“, Jenny Casey romaanist „Hammered“ ja Kris Longknife, kellel on lausa omanimeline sari. Nii et USA kõige väiksemal rahvusgrupil on kõige suurem esindatus.

Sõdalased

Ja kõigi nende kolme põlisrahva esindaja juures on veel üks huvitav asi − iga viimane kui üks neist kannab nuga ega karda seda kasutada. Huvitaval kombel pole minu selle uurimuse raames loetud romaanide kangelaste hulgas ühtegi valget naist, kes kipuks oma vaenlasi teravaksihutud noaga ähvardama. Ainus pussitajatüüpi naine peale eelmainitute on Jack Chen romaanist „Autonomous“, kelle perekonda emigreerus Kanadasse Hong Kongist. Mis värk sellega on, et ainult värvilised naised on vägivaldsed? See pole torge ühegi konkreetse autori pihta, aga siiski mõjuv viide kultuurikontekstile: kas vanad valged naised on liiga kultuursed, et noaga vehkida? Ma loodan, et mitte.

 

Romantika ja seks

Mis puudutab romantikat ja seksi, siis avastasin rõõmuga, et paljud vanad naised olid oma sellesuunalistes soovides ja ihades selgesõnalised, kuigi väga vähesed neist olid veel seksuaalselt aktiivsed. Valdav enamik neist, kes oma sooeelistuse välja ütlevad, on heteroseksuaalid, kes meenutavad sooja südamega nooruspõlve kallimaid. Kuid esindatud on ka muud seksuaalvähemused, ja mis veel olulisem: kõik minu valimis leidunud seksuaalselt aktiivsed vanad naised on lesbid või biseksuaalsed.

Väga huvitav trend. Või noh – mis trend.

Oluline on mitte unustada, et see töö hõlmab siiski väga väikest andmebaasi. 36 romaani puhul on väga lihtne leida seoseid, mis on tegelikult tähtsusetud. Aga see tähendab ka seda, et üksainus raamat, mis toob meieni mõne värske tegelase – näiteks kaheksakümneaastase detektiivi, kelle lemmikloomaks on tribble[2], või üle 50aastane trans-naise, või noafanaatikust vanapiiga − võiks täielikult muuta pilti, kuidas me praegu vanu naisi ulmes näeme.

 

Kirjutage mulle!

Seda uurimistööd alustades ei teadnud ma veel isegi, et sellest kujuneb selline teekond. Tahtsin lihtsalt näha, kas vanad naised ulmekirjanduses üldse eksisteerivad, rääkimata veel sellest, kas neil on sündmustikule mingi mõju. Ja tulemuseks oli seiklus. On loomulik, et naiskirjanikud on selles valimis tugevalt esindatud, aga leidsin ka terve hulga „ulme kuldajastu“ autoreid ja raamatuid, ning ka teemaring haarab tervet hulka alamžanre. Paljusid neist lugudest poleks ma kunagi kätte võtnud, kui poleks olnud seda projekti. 

Kui teate veel raamatuid, mis võiksid selle teemaga sobituda, eriti just inglise keelde tõlgitud autoritelt, siis oleks mul väga hea meel, kui sellest mulle teada annate. Seni olen avastanud vaid kaks: Cixin Liu „Three Body Problem“ ja Ninni Holmqvisti „The Unit“. Alles paar nädalat enne Estconi kirjutas mulle üks inimene teosest, mille nii mina kui ka kõik teised mulle kirjutajad olime täiesti kahe silma vahele jätnud.

 

Kirjutage mulle palun oldwoman@intrigue.co.uk

 

 

Sylvia Spruck Wrigley on ulme- ja fantaasiakirjanik ning lennundus(aja)kirjanik. Ühtlasi on ta nõus tegema peaaegu ükskõik mida, et ainult kirjutamist vältida. See ettekanne on üks neist asjadest.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1057)