Ausalt öeldes olin ma üpris unine, kui alla külmkapi juurde jõudsin. Olin poole ööni mingit täiesti lampi lugu kirjutanud ja mu pea huugas kui lõke jaanipäeval. Ma vajasin turgutust. Fanta oleks hea olnud, aga arvatavasti tuli leppida piimaga, nagu alati. Kõht oli ka päris tühi. Otsustasin teha ühe vorstivõileiva või kaks. Kes teab, kui pikk öö tuleb - oli ju laupäev.

Ma avasin külmkapi ja vaatepildiks, mis mulle avanes, ei olnud ma kindlasti valmis. Külmkapi sisemus oli täiesti segi. Ketšupipudel oli lahti ja tilkus, sinep oli kadunud, enamus pakendeid olid tühjad. Minu heameeleks oli vorst veel alles ja ka võipakk polnud kadunud. Seega polnud asi hull.


Siis märkasin ma seda - või õigemini teda. Ju ma olin mänguriööst nii väsinud, et esialgu tundus külaline segamini külmkapis täitsa normaalne nähtus. Ma ei ehmatanud.

Ma lihtsalt mühatasin: “Tere õhtust.”

Siis jõudis mulle kohale, et külmkapis olev koll pole päriselt normaalne asi.

“Kas sa oled goblin?” küsisin igaks juhuks üle.

Ta vaatas mind oma kahe suure silmaga, mis nüüd veidi kurjaks muutusid. ”Noh kuule poiss, ma olen ikka eestlane. Kutsu mind paharetiks. Paharet Kiurupelg, Hallkalju Vahelt, Karuse poeg.”

Nende sõnadega ajas ta end külmkapis sirgu ja lõi sellega ühe purgi kõikuma. Ta näol oli uhke ilme ja ta vaatas mind küsivalt.

“Mina olen Martin. Inimene. Ja ma elan siin majas,” ütlesin mina.

Ta istus jälle maha. Ju ma polnud teda enne tervitanud nii nagu ta vajalikuks pidas.

 

Ma oleksin ta sinna jätnud ja seda kõike unenäoks pidades üles tagasi läinud, kui ta poleks piimapaki järele haaranud. Mul oli jube janu ja ma sain aru, et see polnud unes. Astusin sammu lähemale ja haarasin piima endale. Avasin selle ja kummutasin veidi, et näha tema reaktsiooni. See oli mulle üllatuseks.

Paharet vaatas mind hirmunud pilguga ja oleks karjuma hakanud, kui ma poleks piima joomist lõpetanud.

 “Mis on?” küsisin ma Kiurupelult.

“Sa jood piima nagu oleks see sinu jaoks loodud,” ütles ta.

Ma olin üllatunud. Muidugi polnud piim ainult mulle. See oli ka emale ja isale ja vendadele ja lehma vasikatele ja nii edasi.

“Vabandust,” laususin ma. ”Kas tahad ka?”

“Ei, ei muidugi mitte. Ma olen hea paharet ja ma kummardan Siili,” ütles ta.

“Misasja?” imestasin ma.

“Misasja-misasja? Siili ikka. Kurt oled või?” vastas ta veidi pahuralt.

“Jah, aga, mis see siil on?” küsisin ma.

“Siil on kõikide paharettide esivanem. Tema oli see, kes andis Kalevipojale nõu. Ja selle eest sai ta kasuka, mis teda kaitses. Ta sai palju lapsi ja mõnedel neist olid kasukad ja mõnedel polnud. Ja need, kellel kasukat pole, on paharetid, aga need, kes said kasukad, on Siilid. Ja kui mõni paharet leiab surnud Siili, tõmbab ta selle naha endale selga ja temast saab ka Siil. See on kõikide paharettide elueesmärk, leida Siili nahk ja saada Siiliks. Aga meil on vaja piima, et seda Siilidele sisse joota, sest see ajab nende seedesüsteemi segi ja võib-olla langevad tal mõned okkad. Ja kui sul on palju okkaid, võib sinust ka niimoodi Siil saada - kui sa ise kasuka teed.”

 

Ma olin Kiurupelu jutust üpriski pahviks löödud. Aga ühest asjast ei saanud ma aru.

“Kui te jumaldate siile, miks te neid mürgitada tahate?”

“Noh, nii on meie elu loodud ja nii peab see jääma kuni selle päevani, kui Suur Emasiil tagasi tuleb. Aga ma võtan selle piima ja…”

Edasi ta ei jõudnud, sest ma tõstsin piimapaki ta nina eest ära ja viibutasin sõrme.

“Kuhu minek? Mul on sulle diil pakkuda. Sa saad selle piima ja veel ühe paki, kui sa endast ja paharettidest räägid. Nõus?”

Ta vaatas mind väga kurjalt ja paljastas isegi hambad, kuid andis siis alla.

“Olgu, nõus,” ütles ta. ”Millest alustada?”

Ma istusin maha ja paharet hüppas mu kõrvale. Ma panin tule põlema, et teda näha ja ta hakkas rääkima.

“Eesti paharetid on pigem eraklikud, elades vaid perekondades, kus on ema, isa ja viis kuni kümme last. Rekordpered on olnud kaheteistkümne lapsega. Kui poeglaps saab suureks, lahkub ta vanemate juurest ja otsib endale ise kodu, kas vanemate territooriumil, mida peetakse argpükslikuks, või võõralt territooriumilt. Võõral territooriumil tuleb tal end maksma panna ja kui ta on teiste paharettidega võideldes seda teinud, antakse talle tükk maad, kus lapsi kasvatada ja ka üks selle territooriumi tütar. See on hea tava. Kuid tihti tehakse sissetungijale tuul alla ja tapetakse ära. Neid, kes võõral territooriumil ellu jäävad on vähe, sest elu seal on raske.“

Pahareti silmad vilksasid korraks piimapaki poole, siis jätkas ta nohisedes.

„Meie, paharetid, elame maa all. Muidugi mõni osavam on ehitanud pesa ka puu otsa, aga tihti on poole ehituse peal välja tulnud, et tegelikult kardab ta kõrgust. Nojah, siis tuleb pesa teha ikkagi maa alla. Selleks kaevatakse käike. Ja enamus elu paharetid kaevavadki ja otsivad piima ja Siile.

Sõdu Eesti paharettide vahel eriti ei toimu. Vahel peab isa-paharet kellelegi tuule alla tegema või osast oma territooriumist ja mõnest tütrest loobuma. Kui vana isa-paharet, kelle käest territooriumi võeti, sureb, saavad tema lapsed osa tema territooriumist. Aga välismaal, näiteks Inglismaal, kus meie nimi on goblin, on suured hõimud, mitmetuhande pealised. Nende vahel võib küll lahinguid olla. Sellepärast ongi Eesti paharetid haruldased ja rahumeelsed, meid on vähe ja ruumi jagub.”

”Aga, kas te ei peaks siis kooboltid olema?” küsisin mina.

“Ei, see poleks eestipärane. Paharet on parem ja tavaliselt me olemegi pahad. Aga täna ma otsustasin hea olla,” lausus Kiurupelg.

 

Järsku kostus akna tagant kellegi hüüatus. Paharet vaatas sinnapoole ja kargas aknalauale. Ta surus näo vastu klaasi ja vaatas välja. Ma nägin, et seal olid kaks samasugust olevust, ainult väiksemad. Ta vaatas mulle otsa ja ma läksin tema juurde.

Kiurupelg võttis piimapaki mu käest ja surus mul kätt.

“Tänan, inimene Martin,” lausus ta. ”Kui sa kunagi peaks Hallkalju Vahesse sattuma, otsi meie pesa kahe suure männi alt.”

“Nägemist,” laususin mina, avasin akna ja juba oli ta kadunud.

 

Paar minutit seisin ma veel seal ja tundsin siis torget oma peopesas. Avasin peo ja leidsin sealt Siili okka.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0915)