Avaldame siinkohal Indrek Hargla intervjuu Soome ajakirjale "Kuiskaus pimeässä” (”Sosistus pimeduses"), mida annab välja H. P. Lovecrafti huviline seltskond.


1. Ütlesid, et iga kirjanik peaks kirjutama ühe Lovecrafti stiilis loo. Mis sa sellega täpselt mõtlesid?

Ma ütlesin, et enamik ulmekirjanikke vist kirjutab oma karjääri jooksul kas rohkm või vähem Lovecrafti stiilis loo või siis lipsavad Lovecrafti mõjutused muud moodi kusagilt sisse. Mina ja tohutult paljud teised on teadlikult ja tahtlikult kirjutanud paar lugu, mis on otsesed kummardused Lovecraftile. Tema universum on kaasahaarav ja ideed on võimsad, neid on põnev kasutada ja edasi arendada ja ega päris vaba ei saa vist ükski õuduskirjanik tema mõjudest olla, iseasi, et kui otseselt ta sellest oma tekstiga teada tahab anda. Tähendab, ma ei pea silmas kloone või jäljendusi, mis enamasti jäävad väetiks, vaid ikka seda, et kirjanik kirjutab oma häälega ja oma ideedega, kuid teksti, mida saab lugeda lovecraftianaks. Lovecraft on ulmekirjandusele umbes sama, mis “Deep Purple” ja “Black Sabbath” rocki ajaloos.

Aga igaks juhuks ma vist peaksin täpsustama seda eestikeelset sõna “ulme”, mida soome keeles ei ole. Sõna “ulme” laiemas tähendus märgib kõiki kolme alamžanri – science fiction, fantasy ja horror, see on koondmõiste, katustermin, mis neid kõiki hõlmab. Kitsamas tähenduses kasutatakse sõna “ulme” mõnikord ainult science fictioni (sf või siis sci-fi) jaoks, sest selle alamžanri jaoks eesti keeles oma sõna olemas ei ole.

2. Milline see ”Lovecrafti stiil” on?

Tema stiili on keeruline kirjeldada, aga võrdleme teda näiteks Shakespeare’iga. Paljud näitekirjanikud on ju kirjutanud umbes samast ainesest näitemänge, aga ainult Shakespeare tegi seda läbi mingi ainulaadse, eriomase prisma või filtri, milles tema poeetiline tunnetus andis sõnadele sellise sügavuse, kaalu ja tähenduse, et see ei vanane iialgi ja teda lavastatakse aina edasi. Lovecraft on klassik, kelle tööd samamoodi moodustavad õuduskirjanduse kaanoni. Tema stiil on depressiivne ja rusuv aga kaasahaarav ja mõjuv. Kirjanduse mõte ja tähendus on lugejas mingi emotsioon tekitada, lugejat mõjutada ja mõjustada, panna teda asju ette kujutama ja nägema, tekitada temas ideesid ning kõike seda Lovecraft suurepäraselt suutis ja pealtnäha ilma pingutuseta, sujuvalt ja kergelt – ehkki ma tean, et selle taga on keskendunud töö ja mediteerimine – ja see ongi suure kunsti tunnus.

3. Kuidas on sinu enda suhe Lovecraftiga?

Eks ta selline ongi, et ma pean teda klassikuks, kelle teosed moodustavad teatava ulmekaanoni ja igal kirjanikul on temast palju õppida. Juba siis, kui ta teda esimest korda lugesin ja ulmekirjandusest veel kuigi palju ei teadnud, sain ma aru, see peab olema suur meister, kellel on võimas kujutlusvõime ja anne kirjutada nii, et see lugejat mõjustab. Hiljuti ma kirjutasin noveletti “Meristepidu” mis on Innsmouthi ülekandmine Eesti olustikku, nii et järelikult ma olen Lovecrafti loomingust mõjustatud.

4. Kas Lovecrafti on eesti keelde palju tõlgitud? Kui palju teda Eestis üldse loetakse?

Ma arvan, et suurem osa tema loomingust ja tähtsamad tekstid kõik on eesti keelde tõlgitud. Nii et ta on Eestis üks kõige tuntumaid ulmekirjanikke küll. Iseasi on muidugi see, et võimaluse korral tuleks Lovecrafti lugeda originaalis. Erinevate tõlkijate tase ja tunnetus on erinev ja ja ka eesti keelt võib kirjutada väga erinevat moodi, nii et midagi läheb tõlkes ikkagi kaduma.

5. Milline on õuduskirjanduse seisukord Eestis?

Nojah, mina olen kirjanik ja mitte kirjanduspildi vaatleja, nii et minu tähelepanekud võivad olla pigem juhuslikud. Ilmselt ei ole Eestis väga suur spetsiaalselt õudusele pühendatud scene’i ja ei ole ka eraldi ajakirja või võrgusaiti. Kunagi ilmus paberajakiri “Mardus”, mis laienes aga üldisemaks ulmeajakirjaks. Ulmet kirjutatakse Eestis palju, aga üsna väike osa sellest käsitletav päriskirjanduse või professionaalse ulmena, enamus ilmuvatest tekstidest on siiski üsna amatöörlik, derivatiivne katsetus ja rohkem fanfiction, seda ka õudus. Üpris palju avaldatakse niiöelda noorteõudukaid, aga nende taseme kohta ei oska ma midagi öelda, need kuuluvad vist rohkem lastekirjandusse.

Mõnikord on kummaline, et mõni ulmefänn või kirjutaja deklareerib, et õudus talle ei meeldi ja see on mõttetu žanr. Mina sellisest žanripõhisest lähenemisest päriselt aru ei saa. Kui midagi on hästi kirjutatud, siis see on hea, sõltumata žanrist. Ja vastupidi – kui on kehvasti kirjutatud, siis on tekst vilets, žanrist hoolimata. Ent sellist suhtumist võib Eesti fandomis tihti kohata, kui keegi jumaldab steampunki aga ei salli õudust, siis hindab ta kirjandust ainult žanrist lähtudes. Eesti “oma” žanr on küllap etnoõudus või folkõudus, mis on meil ilmselt rohkem levinud kui ghost story’d või moodne sotsiaalpsühholoogiline õudus. Etnoõudus tugineb soome-ugri folkloorile, muinasjuttudele ja rahvapärimusele.

6. Nimeta paar head Eesti õuduskirjaniku?

Ma nimetaks ainult ühe nime – Herta Laipaik (1921 – 2008), keda võib pidada Eesti (etno)õuduse klassikuks. Üksikuid õnnestumisi on olnud ka teistel ulmekirjanikel, niipalju kui meil neid Eestis üldse on.

7. Kas sa arvad, et Melchior võiks meeldida ka õuduskirjanduse fännidele?

Kui Melchiori romaane lugeda kuidagi teistsuguse eelhäälestusega kui klassikaline kriminull ja neist oodatakse tegevust, madinat ja õudust, siis mitte. Need on aeglase käiguga kriminaalromaanid, kus midagi üleloomulikku ega jubadet ei ole.

8. Räägi Pan Miecislaw Grpowskist. Kas temast kirjutatud jutud on sinu arvates õuduskirjandus?

Ma ei usu, et Grpowski on üldse kirjandus, need jutud on kirjutatud ammu ja inimese poolt, kes tahtis aga ei osanud veel kirjutada ja kellel puudus ilukirjanduslik tunnetus. Kas need soperdised teoreetiliselt õuduseks liigitada on iseasi, pigem mitte, rohkem on need fantasy. Ma suhtun Grpowskisse nii, et see oli üks noorpõlve sodivihik, harjutused rohkem ja temast ei maksa tänapäeval enam rääkida, Grpowski koht on kusagil kirjanduse prügikasti põhjakihistuses.

9. Kas sa oled lugenud soome õuduskirjandust (näiteks Marko Hautala raamatuid)?

Soome ulmet ei ole väga palju eesti keelde tõlgitud, paari juttu, mis õuduseks liigutavad ma olen lugenud. Ühe autori nimi oli vist Jenny Kangasvuo, teisi ma hetkel ei mäleta.

10. Oled sa tähele pannud, et Helsingin Sanomat andis Gotlandi Kuradile 5/5. Kui tähtsad on sulle üldse meedia hinnangud ?

Mulle saadeti see artikkel, jah. See on ju väga meeldiv, et su looming on kellelegi meeldinud. Meedia hinnanguid ma lugeda üldiselt ei saa, sest Melchiori arvustused ilmuvad välismaal (Prantsumaa, Soome, Ungari) ja keeltes, mida ma ei oska. Eestis kirjandusväljaanded ei käsitle Melchiori romaane, kriminaalkirjandus loetakse Eestis madalaks žanriks, mida ei kajastata või kajastatakse väga pealiskaudselt. Üldiselt ei ole tähtsad.

11. Milline on (sinu arvates) hea õudusjutt? Kas see peaks olema novell või pigem romaan?

Eks sellega ole sama lugu nagu komöödiažanriga. Hea nali on lühike sketš või anekdoot, pikemasse narratiivi tuleb alati palju täidisainet vahele, mis tervikule enamasti kasuks ei tule. Õuduskirjandus on ulmekirjanduse kõrgliiga, kõige nõudlikum ja kõige rohkem kirjanduslikku meisterlikkust nõudev žanr, nii nagu on ka ulmekirjandus üldse kirjanduse kõrgliiga. See on ülimalt raske panna lugeja tundma lugedes jubedustunnet, teda kunstiliste vahenditega nii häirida, et ta ei julge oma kodus ja pimedas tualetti minna, või et ta pärast lugemist peab teki üle pea tõmbama. Ma arvan, et õuduskirjanduses on minule kõige rohkem mõjunud – jubedustunnet tekitanud – jutud või jutustused ja romaanid vähem. Nii et siis pigem on vastus novell.

Aga hea õudusjutt üldiselt on see, mis teeb mingi võimatuse lugeja jaoks võimalikuks. Õudne on ju teadmine sellest, et maailm ei ole selline, nagu me seda teame. Et surnud on mingil füüsilisel või vaimsel kujul tagasi tulnud ja mõjutavad meie elu, näiteks. Õudus, või tegelikult kirjandus üldisemalt, ei pea olema loogiline, sest loogika on enamasti kirjanduse surm. Ma ei tea, mis on kirjanduses loogika ja kui autor hakkab kangekaelselt loogikat taga ajama, siis ta tapab midagi oma loomingus ära. Heas õuduses peab olema kalkuleeritud hullust ja täpselt doseeritud meeleheidet.

12. Kas kirjaniku kõige parem raamat on see, mis ta on viimati kirjutanud?

Minu puhul see enamasti nii on, sest ma usun, et kirjanik peab arenema, aga paraku tuleb kusagil piir ette. Lõputult ei arene ükski kunstnik. Minu viimane romaan “Merivälja” (2017) on kirjanduslikult minu kõige parem romaan ja jääb minu elutööks, mille järgi ma sooviks, et mind mäletataks, ning ma kardan, et ma kunagi enam seda romaani ületada ei suuda ja hakkan vaikselt tagasi langema, heal juhul stabiliseeruma.

13. Sa oled väga produktiivne kirjanik. Kas sul on kombeks kirjutada iga päev või kuidas sa suudad nii palju kirjutada?

Ma tõesti ei ole üldse produktiivne, aga ma arvan, et tegevprosaist ja draamakirjanik peaks suutma igal aastal kirjutada ühe mahukama töö. Vahest ma mängin kuu aega arvutimängu ja ei kirjuta ridagi. Aga kui ma teen niiöelda täistööpäeva, siis ma suudan kirjutada päevas maximum 4, enamasti 2,5-3 lehekülge kvaliteetset teksti. Rohkem ei ole ilmselt võimalik, rohkem nõuda oleks ka kurjast. Vahest on aga nii, et ma loen ja mõtlen pool päeva ja siis kirjutan pool lehekülge ja jään sellega väga rahule, sest just täpselt neid mõtteid ja lauseid oligi vaja. Kirjandust ei saa teha kiiresti. Lugedes tunnen ma üldiselt ära, kui kirjanik on rohkem kirjutanud kui mõelnud.


Avaldatud autori loal.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0804)