Ulmestaar Lüüli Suuk
Kes oled ning millega tegeled?
Igapäevaselt töötan tootmiseettevõttes ärisüsteemide ja IT valdkonnas. Kasvan koos oma kuueaastase lapsega, kelle meelekindlus ja väitlusoskused on juba praegu minu omadest ette jõudnud. Pikalt tegelesin analoogfotograafiaga, mis nüüd on soiku jäänud, kuid ei välista, et tulevikus leiab mind taas aeg-ajalt pimikust. Loen ja kirjutan vahelduva eduga iga päev.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Viimasel ajal olen ma saanud ise palju erinevaid soovitusi ja hetkel on pooleli kolm raamatut. Virnas ootab lugemist veel umbes kümme korda sama palju. Minu lugemisharjumusi saab jälgida jooksvalt ka Goodreadsis. Strugatskite „Intetud luiged“, John Stuart Milli „Vabadusest“ ja lisaks proovin edasi arendada ka oma rootsi keele oskust ja loen Anna Focki raamatut „Väderfenomen“.
„Inetud luiged“ vaevalt Reaktori lugejatele tutvustamist või soovitamist vajab.
„Vabadusest“ jäi mulle kunagi lugemist ootavate raamatute nimekirja seoses ülikooli filosoofia loenguga, kus seda soovitati. Nüüd paar aastat hiljem jõudsin lõpuks ka selle lugemiseni. Tekst ise on algselt avaldatud 1859, kuid kannab endas endiselt aktuaalseid mõtteid. Soovitada on seda raske. Kel huvi, see leiab selle ka kindlasti ise üles.
„Väderfenomen“ on huvitav selles osas, et kirjeldatud on meile nii tuttavat sovieti aega väikeses unises asulas, kus noored lõbustavad ennast majakatusel istumise ja muude rohkem või vähem “mõttekate” tegevustega. Lugu algab ühe tütarlapse mõrvaga ja hakkab siis vaikselt läbi tema sõprade lahti hargnema. Keegi võiks Anna Focki ka eesti keelde tõlkida, ma olen kindel, et jaguks lugejaid küll. 2016 on temaga tehtud ka intervjuu, milles ta räägib oma suhtest Eestiga (Anna Fock tunneb end kui kodus punkarluse Eestis | Eestlased Rootsis (sverigeesterna.se))
Paar päeva tagasi hakkasin samuti soovituse ajel kuulama Heinrich Weinbergi „Vihma seitse nime“ Tumedate Tundide podcastist. Kes pole kuulanud, siis soovitan seda teha kahel põhjusel – lugu on väga hea ja see on väga hästi sisse loetud koos erinevate heliefektidega. Kui muidu audioraamatute puhul kipub mu tähelepanu rändama minema, siis antud juhul pole seda juhtunud.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Naelutab hästi kirjutatud sujuvalt kulgev lugu.
Kui ma pean ennast sundima lugema ehk siis lugu ei kõneta mingil viisil või pidevalt lugema lõike mitmeid kordi, et aru saada, mida seal on tahetud öelda, siis need kaks faktorid võivad panna mind raamatut käest panema küll. Seda juhtub siiski harva, sest enamasti ma ei alustagi kunagi raamatuga, mille sisututvustus mind ei köida.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka vaid kolmega vaid võib rohkem.
Markus Zusaki „The Book Tief“ on eriline pigem isiklikel põhjustel, sest see kingiti mulle ja kinkija nägi mõningaid sarnaseid jooni minu ja tütarlapsest peategelase vahel. Märkasin isegi hiljem, et aeg-ajalt päästangi ripakil raamatuid, kui selleks võimalus avaneb. Raamat ise on väga hea - südamlik, kohati kurb ja mõtlema panev, et mis tegelikult elus on oluline. Tegevus toimub Hitleri aegsel Saksamaal (1939) ja üheksa aastase Lieseli lugu jutustab Surm isiklikult.
Margaret Atwoodi olen lugenud üsna palju ja praegu ootab oma järge raamatuvirnas tema “Tantsutüdrukud”. Mul on tema teostega kahetised tunded. Mõned on meeldinud väga ja siis on mõned, mis jäävad minu jaoks kaugeks ja kohati arusaamatuks (näiteks “Pinnaletõus”).
Väga nautisin Triinu Merese kogumikku “Kuigi sa proovid olla hea”. Mulle meeldis keelekasutus ja kuidas lood olid jutustatud.
Lisaks nimetaksin Ursula K. Le Guin, Matt Haig ja Ann Leckie nimesid.
Seoses ulmejutuvõistlusega ilmus minu teadvusesse ka Manfred Kalmsteni nimi, kelle loomingut olen nüüd lugenud tagurpidi ehk alustasin kõige uuemast liikudes siis järjest varasemalt avaldatud kogumike juurde.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?
Raamatuid olen lugenud sellest ajast saati kui mäletama hakkasin. Ma pole olnud kunagi ühes žanris kinni ja näiteks krimi meeldib samuti väga. Ulme puhul köidab see, et maailm ja selle reeglid luuakse ise. Fantaasia võib olla piiritu.
Kooliajal avastasin, et mulle meeldib ka kirjutada. Selles osas aga võib öelda, et ulme juurde jõudsin alles viimase kahe aasta jooksul, kui eelmisel aastal kirjutasin raamatu ja sel aastal osalesin ulmejutu võistlusel edukamalt kui kunagi aastal 2014.
On sul lemmikloomi?
Täna ei ole. Aegade jooksul on olnud erinevaid. Tulevikus ei välista, et on taas mõni.
Foto: Ija Papstel
Noored, ärge kirjutage enam sahtlisse!
Reaktor alustab noorte autorite nurgaga. Nüüd on tõepoolest aeg otsida üles
need kirjutised, mille eest sa võib-olla kirjandustunnis pahandada said, sest
ükssarvikud, kolme sabaga tulnukad ja veripunaste silmadega libahundid ei olnud
kuidagi seotud käesoleva teemaga.
Nüüd on aeg unustada igapäevatoimingud, kodutööd ja
TikTok, sest just sinust võib saada tulevane noortekirjanik!
Ja kui minu jutt sind piisavalt ei motiveerinud ja sa mõtled ikka veel, et "mina ju ei oska" või et "kellele see üldse meeldib", siis tea, et konstruktiivne kriitika õpetab rohkem kui kiitus.
See on sinu aeg särada !
Õhtud eesti ulmega. "Täheaeg 21. Tuhapilve sajandil. Kliimamuutuste erinumber" esitlus
Ulmealmanahh «Täheaeg 21. Tuhapilve
sajandil» keskendub kliimamuutuse teemale ja pakub lugejaile 12 eriilmelist
lugu neil teemadel, autoreiks tunnustatud eesti ulmekirjanikud nagu Indrek
Hargla, Veiko Belials, Meelis Kraft, Jaagup Mahkra, Miikael Jekimov ja Häli
Kivisild ning välismaised klassikud nagu J.-H. Rosny-vanem ja Edgar Pangborn.
Kogumiku lood viivad lugeja lähemasse ja kaugemasse tulevikku, kus planeedi üle on võimust võtnud üüratud veemassid ja vulkaanilised tuhapilved. Rannajoon on tundmatuseni muutunud, samuti ühiskondlikud ja inimsuhted. Meile tuttav maailm on igaveseks kadunud ning inimene püüab kuidagi oma eluga toime tulla tolles uues ja esmapilgul üsna vaenulikus maailmas.
Raamatut tutvustas koostaja Raul Sulbi.
Õhtud eesti ulmega. Berit Sootaki romaani “Hõberebane” esitlus
Esikal saab endale soetada hõberebase soodushinnaga 15€. Müügil ka viimane hingelind ning ilmalinnu laul.
Kohvik universumi lõpus, Taevaskojas
Augusti alguses avanes ainulaadne võimalus astuda läbi tähevärava ja leida end universumi lõpust, kuhu oli püsti pandud kohvik. (Universum lõpp asub muide Lõuna-Eestis, täpsemalt Taevaskojas.) Kohvikusse koondus ulmetemaatikat väga mitmesugustest universumitest ja tulu annetati heategevaks otstarbeks.
Pikemat reisikirja loe Rujanaudi blogist:
https://rujanaut.blogspot.com/2023/08/rujanaudi-reisikirjad-kohvik-universumi.html
