Olen kontideni vapustatud tänastest sündmustest. Mind ängistab see raske tekk, aknast paistev sinakas tänavalaterna helk. Ma ei või vaadata neid kupli ümber tiirlevaid sihikindlaid ööliblikaid. Jõudsin juba sügavalt sisse ja välja hingates rahuneda, kui tunnen taas adrenaliinisööstusid pulssi kiiremini tagant ajamas, sest mõtted naasevad tänasesse õhtusse. Kell näitab 03:19. Panen unetuses osaliselt süüks ka haigla steriilset keskkonda, kirmeid vinesid, mis segunevad kardinasse sumbunud ühepajatoidu lõhnadega. Raske on olla hädasolija ja ravitav, kui olen aastaid olnud ise see abistav pool. Tahaks püsti tõusta ja lahkuda. Tuleb aga enda vastu aus olla. Ennekõike hoiab mind erksana hämmeldus ja kuhjunud hirm, mida mu ponnistused vaos hoida, kuhugi ei vii.

Homme saabuvad uurijad. Mu kohuseks on nad toimunuga kurssi viia. Kuidas nad mind küll uskuma jäävad? Jään lootma oma meditsiinilisele haridusele püsida faktide juures ja mitte laskuda emotsioonidesse, mis mind kunagi varem pole eriliselt kõigutanud. Aga see päev Suurupis ei anna mu klaarile mõistusele armu. Ma ei saa enne asu, mul ei õnnestu enne uinuda, kui olen enda jaoks kainelt homse seletuse läbi mõelnud. Minu ohjeldamatu uudishimu ja janu teadmiste järele viis mind praeguste kohutavate tagajärgedeni.

I. Mai esimene laupäev

Talgutele kutsus mind Valle, kes käis tihti oma isepäise kassiga meie kliinikus. Mind on juurtelt rannarootslasena alati köitnud pankrannik, mere lähedus, see adruhõnguline õhk! Pärast talvepikkust kliiniku steriilsust vajasin seesugust kopsurohtu ja mu silmad igatsesid mere avarust pärast külma valguse all töötamist. Suurupis tõotas tulla tegus laupäevak. Omamata endal maakodu või suvilat, vastasin Valle kutsele suure entusiasmiga lootuses üritust mõnel teiselgi aastal korrata. Nüüd tean, et see jäi viimaseks korraks.

Talgujuht oli külavanem Jaak, kelle instruktsioonide abil alustasime rannikulähedase külaplatsi ja selle ümbruse korrastamist. Inimesi tuli kokku kolmekümne ringis. Mulle näis grupi omavahelist suhtlemist jälgides, et enamik sealsetest olid kohalikud ja lähedalasuvatest küladest. Nagu ka mulle tuttav Valle. Päev möödus vihma eest varjudes ning aktiivse koristamise vahepeal lugusid pajatades. Oli paar inimest, kes lootsid leida talgutel prügi seest midagi väärtuslikku ja kes kella kolmeks hernesupi söömise järjekorras häälekalt oma pettumust väljendasid. Muud midagi tähelepanuväärset seltskonna käitumisest mulle silma ei jäänud. Tundsin, et päev läks korda, energiat oli ülegi.

Koristustöö lõpus kõndisin pankranniku servale. Mõtlesin endamisi, et kuidas võiks meie loomakliinikusse merehõngu viia, mis mulle nii inspireerivalt mõjub. Võib-olla lasta taustaks merehelisid? Võib-olla meremaal, jah! Meremaal võiks fuajees seinal olla, Aivazovski laadne. Või ehk siiski midagi soodsamat… Aga kindlasti peaks see olema lõuendimaal, mitte mingil juhul plakat. Minu mõttetöösse sõitis aga sisse üks kohalolija, kes oli endast väljas. See oli ema, kes otsis oma last. Läksime Jaaguga talle toeks. Ema kartis, et laps on pankranniku servale jooksnud, libastunud või hoopis lähedalasuvatesse punkritesse kolama läinud. Mure mattis ta enda alla ja kutsus esile peataoleku. Ta ei teadnud, kust otsinguid alustada. Meie püüd teda rahustada ei kandnud vilja. Õnneks ei möödunud minutitki, kui juba nägime tüdrukut võsa rajalt nutuse näoga tulemas: “Pluuto jooksis jälle ära!”

Ohkasime kergendunult ja külavanem Jaak selgitas, et Pluuto on üks hele labradori tüüpi koer, kes käib üsna vabalt küla vahel ringi. Ema oli lapsega silmanähtavalt tõre, aga see jättis lapse ükskõikseks. Tema enda mure koera pärast paisus vastavalt sellele, kuidas ema omakorda oma hingevalu lapsele adresseeris. “Kus sa küll olid! Ma nii muretsesin!” Siis juhtis ema tähelepanu uuele murele: “Vaata milline sa nüüd oled, jalad on üleni märjad!”

“Ma läksin talle järgi, aga seal oli kraav. Emme, palun lähme vaatame, kus ta on.”

“Ei lähe me sellistena kuskile! Saad veel kopsupõletiku. Küll ta ise koju tuleb,” ei andnud ema järgi.

“Aga emme, ta ulgus,” ütles laps virilalt. “Ta on üksi. Palun, emme…” Nutust polnud enam pääsu.

Paistis, et ema polnud koera niivõrd kiindunud kui laps. Ta pööras tüdruku nutu saatel pilgu Jaagule, kes siis vastas, et ta ei saa korraldajana talgutelt niisama koera otsima minna. End ära lubada saaks ta alles päeva lõpus. Tüdruk nuttis lohutamatult. Otsustasin, et kuna valgust oli palju ja lapse mure pole hea pisendada, siis pakun end appi. Nii saanuks pere rahulikult päevaga edasi minna. Tüdruk kirjeldas, et nägi Pluutot viimati valge tuletorni suunas jooksmas. See oli ülemine tuletorn, kuhu jõudmiseks tuli läbi metsasalu minna. Arvestasin, et koht võis olla meie juurest umbes 300 meetri kaugusel. Sombuse ilma ja kerge udu tõttu ei paistnud tuletorn puudevarjus kätte, aga tajusin selle pulseerivat laternat. Minu plaaniga ühines Valle koos Lilianiga, kes ilmselt nagu minagi, tundsid, et päev looduses on lühikeseks jäänud.

Alustasime kolmekesi otsinguid reipas meeleolus. Meie algavat rännakut saatis lõokeste laul. Rada, mille laps meile kätte suunas, oli palistatud lepavõsaga ja kohati oli juurikast teed raske läbida. Tajusin, et see teekene on lapsele ja koerale paras, aga täiskasvanuile kangesti kriipiv. Õhk oli haruldaselt niiske, mis oli mulle meeltmööda. See segunes maast tõusva huumuse lõhnaga. Libastusin paar korda sügiseste poolkõdunenud lehtede peal, mis valmistas mulle rõõmu. See näitas elavalt, et pime sügis ja talv on seljatatud.

Valle muudkui vandus, sest sääskede parv oli seal rikkalik. Mind see ei häirinud, aga tema vest ja lühikeste varrukatega palmimustriga särk ei kaitsnud teda aplate söödikute eest. Jõudsime peale mõningast müttamist lagendikule, kus tuletornile lisaks laius terve majade kompleks. Tuletorn, uhke betoonist ehitis, mõjus nagu valvaja, kes ei teinud väljagi, et tema aegasid näinud seinalt koorus valget värvi. Pöörlev latern suunas merele läbi udu sumedat kuma. Meie ja tuletorni vahele jäi kuus-seitse hoonet, enamik neist unarusse jäetud. Majade külgedel lokkama hakanud rohutuustakud ja kõrred süvendasid veelgi enam tunnet, et tuletorni taustal on kõik ülejäänud majad maadligi surutud. Muidu puudevaest hoonestust ääristasid männid ja lepad. Kivimajade vahel oli ruumi vaid põõsastele.

Kuigi paistis, et kõrvalhooned on kasutuseta, märkasin, et ühes suuremas hoones põleb tuli. Inimesi hoovides näha polnud. Koeragi mitte. Lilian ütles kohe esimese asjana padrikust välja astudes, et siin on nii vaikne. Mullegi tundus, et kõrvad tahtsid justkui iga kord lukku minna, kui tuletorni vihk meist üle laskus. Lähenesime madalale hoonele. Tuletorni külje alla jääv abihoone oli ilmselt kunagi olnud teenijate elamu, mida ümbritsesid väiksemad aidad ja puidust kuurid. Selle ehitise vahetu ümbrus oli hoolitsetud, maikellukeste kõrval peenutsesid üksikud värvilised lilleklumbid.

“Pluuto!” hüüdis Valle. Sealtsamast piklikust kivimajast kostus vastuseks haukumine.

“Näete, ta on majja kinni jäänud.”

Pöördusime päevinäinud ukse poole, milleni juhatas äsja tallatud rada. Uksele korduvalt koputades ei tulnud vastust, ainuüksi kõmisev haugatus.

“Ma teen ukse lahti ja hindan olukorda,” ütles Valle asjalikult ja avas tasakesi välisukse.

Koer lipsas esimesel võimalusel välja. Muretult lapendavate kõrvadega loomal oli veider detail – tema koonu kattis punakas ollus.

“Okei, see on imelik. See on ju veri,” pani Lilian sõnadesse selle, millest me kõik mõtlesime.

Vaatasime üksteisele hämmeldunult otsa, samal ajal kui koer oli ametis meie jalgade nuuskimisega.

“Njah, koera me igatahes üles leidsime. Aga, mis sigaduse ta korraldanud on… mnjah…” Valle hääles kostus mure.

“Sa arvad, et ta läks kellelegi kallale? Murdis lihtsalt roti maha,” vastasin igapäevaselt. ”...või muti.”

“No seda ma räägingi.”

Valle pistis pea poikvel ukse vahelt sisse: “Hallo, kas siin on keegi?” hüüdis ta lootuses kedagi kõnetada. Kuid hüüe jäi vastuseta.

“Mulle ei tundu, et siin keegi püsivalt elab, vaadake seda esikut. See pole elumaja. Ja õhk on rõske,” kahtles Lilian.

“Njah, eks need vanad kivimajad mere ääres ongi rõsked, kui ei viitsita kütta.“ Valle lükkas kriuksuva ukse pärani ja astus millegipärast kõhklemata esikusse. Ta oli oma telefonis taskulambi sisse lülitanud ja suundus kohe esikus oleva lüliti juurde.

Uksest avanev vaatepilt jättis mind külmaks ja ei üllatanud väga. Maas vedeles makulatuur, dokumendikaustad Räpina paberivabriku logoga, külili kukkunud lauake. Peast käis läbi mõte, et kokkuhoiuks paneks siis vähemasti tule kustu ja lahkuks.

“Halloo-oo-oo!” Valle jõudis juba suuremasse saali.


“Siin ei ole küll hetkel kedagi. Aga siin on oldud,” kostus saalist ja nägin, et ta lähenes seinaäärsele kapile, mille pealsel olid ilusti ritta seatud veekeedukann, tassid alustaldrikutega, Värska Originaali veepudelid. Kõike neli tükki. Avatud küpsisepakk ja kinnine koeratoidu konserv asetsesid pitsliniku peal. Valle võttis kronksus asendi sisse ja tegi kapipealsest pilti.

“Mis sa teed?” päris Lilian.

“Viskan mõned pildid feissi mahajäetud majades seiklejate gruppi,” vastas Valle ja tiirles nagu satelliit kapi ümber, et leida pildistamiseks sobivat valgust. “Mahamurtud surnukeha siin ei ole. Muidu oleks sellest teinud.”

“Näh,” ütles Lilian häiritult. “Ära jama.”

Saali tagaküljel märkasin külili kukkunud toole ja maas midagi, mis paistis nagu maal ja selle kõrval suuri värvilärakaid. Need andsid vanale pruuniks võõbatud läikivale puitpõrandale puuduolevat iseloomu. Ruumis oli napilt mööblit. Seinu kattis nurkadest koorumist alustav pestav tapeet, mis ilmselt paigaldati paarkümmend aastat tagasi koos penoplastist laeplaatidega. Mulle jäi silma, et laes olid lampidelt enamik pirne puudu, mistõttu ka üksik põlev valgusti andis sellele ruumile ilmselgelt liiga vähe valgust.

“Mnjah, äkki siin oli mingi talgutega seotud koosolek?” pakkus Valle ja viskas maast korjatud paberinutsaka koerale, kes sellele väledalt toa nurka järele viskus.


“Külavanem oleks siis ka midagi maininud,” arvas Lilian.

Otsisin pilguga kööki või tualettruumi, mida aga ei leidnud.

“Ma ei näe siin kusagil kraanikaussi. Loputaks koera koonu ära enne kui lapsele tagasi viime.”

“Mis värk nende värvilärakatega on?” küsis Lilian hoopiski.

Astusin lähemale. Seal toanurgas ei olnud valgust, kuigi selle ees oli suur ruudujaotuseta aken vaatega mere poole. Ainult, et akna ette jäi tuletorn, mis varjutas õhtukuma, mis muidu nähtavasti hästi sisse oleks paistnud. Iga paari sekundi tagant paiskas torn tuppa valguskiire. See heitis oma vihu kõigile neljale toolile. Maas vedelev maal jäi kord varju, kord täieliku valguse kätte. Tundsin, et mind häirib selline närviline valguse-varju mäng. Eriti vanas hoones segi paisatud asjadega. Pöörasin pilgu aknalt teosele. Nii kui kiir maalile langes, tabas mind sisimas ehmatus. See pilt ei olnud kaugeltki valmis, selle pooleliolek oli ilmne, aga pildi sõnum oli vaatamata sellele minulegi selge. Suured pintslitõmbed moodustasid vaieldamatult kellegi portree, mille pool nägu oli punase ja musta värviga üle tõmmatud, teine pool deformeerunud. Kõrvade asemel punnitasid lapikud sõõrid. Ainsad detailsed osad olid silmad ja ebaloomulikult suur hammastega suu, mis olid klaarilt välja joonistunud. Töö ei mõjunud niivõrd poolikuna, sest nägu oli osaliselt, kuid hästi viimistletud detailide tõttu realistlik. Niisugune kombinatsioon – otsene valik –, pani mind mõtlema, et see võib küll olla nõdrameelse töö, aga kel on teataval määral kunstiannet. Selles poolikuses oli midagi täiuslikku. See mõte häiris mind. Milleks teha kellestki niisugune pilt? Keerasin pildi tagurpidi lootuses see kiiremini peast ära saada ja et ka teistele sellega mitte meelehärmi valmistada.


Lilian polnud veel sinna toapoolde jõudnud ja vaatas ükshaaval akendest välja. Valle süvenes maas vedelevatesse paberitesse, aga aeg-ajalt ühmas endamisi: “Vanapaber.” Ma tundsin, et seal oli tõesti mingisugune pooleliolek. Imelik oleks ilma vastusteta lahkuda, aga kusagilt ei saanud neid välja manada.

“Kuulge, keegi vaatab meid! Sealt majakesest,” osutas Lilian aknast välja metsaveerel olevale majale. “Ma ei tea, oleks nagu eakas proua.” Liikusin akna ette. Mind rahustas selle maja üldine hoolitsetud väljanägemine, ilusad proportsioonid. Ent lävel seisev, üht kätt puusas hoidev ja teist rehavarrele toetav väike figuur mõjus võõrkehana.

“Ta pani ukse selja tagant kinni. Hmmm… tuleb vist siiapoole,” lisas Lilian. ”Lähme vastu?”

“Jah, miks mitte!” oli Valle entusiasmi täis ja tõmbas nokkmütsi tugevamalt pähe.

Ma ei vastanud midagi, haarasin kapilt ühe veepudeli ja lonksatasin suure sõõmu. Praegu isegi ootasin võimalust kellegi teise juhtimisel oma ajule uut kogemust peale kirjutada. Kohtumine tundmatuga passis sobivaks plaaniks küll.


Kustutasime tule ja sulgesime enese järelt ukse. Valle haaras enne minekut põuest punase taskunoa ja lõikas seinal rippunud klaasist poi küljest jupi nööri, mille sidus koeral rihma külge.

Hoone, mille taustal tädikest enda poole kõndimas nägin, polnud tuletorni kompleksi osa ja erines meid ümbritsevatest kiviehitistest oma hubase väljanägemisega. See oli rootsipunane kolmekümnendate stiilis kõrge katusega puumaja, mida ümbritsev aed oli laitmatult korras. Ainuke ebakorrapära paistis välja katusel. Siin-seal võrsusid vihmaveerennis väikesed männid, lepad ning vahtrad, mis olid tuulega lendama paisatud seemnetest ja oravate tassitud tõrudest alguse saanud. Võõras jäi seisma tuletorni kompleksi kõrge aia taga ja ootas kuni olime piisavalt lähedal.

“Tere, noored!” ütles ta kahtlustaval hääletoonil. Ma polnud seda varem märganud, aga tal oli ühes käes telefon demonstratiivselt kuuldeulatusse tõstetud.

“Tere-tere!” vastasin.

“Nii, nüüd ma siis näen, kes te sellised olete. Koera ei oska taltsutada ja lasete sel inimestele kallale minna. See siin on paras kont politseile järada. Näete, helistangi kohe!” Kuraasi täis proual oli tõsi taga.

“Oota, mis asja?!” Torkas Valle vahele.

“Teie siin ässitate koeri teistele kallale. Ma pean ju sekkuma, kui inimesed viga saavad!”

Hakkasin vaikselt ärrituma: “Kellest te räägite? Me alles jõudsime siia.”

“Kuulge, nii lihtsalt te nüüd küll ei pääse. Kas te arvate, et vigastatud inimene jookseb eest ära ja sellega kaob ka teie kuritegu silmapiirilt? Oh, ei, rumalukesed! Metsa serval on silmad! Minu silmad!” Seda öeldes ajas ta oma silmapaari suureks ja siis kissitas nagu mõnes animafilmis.

“See pole meie koer,” ütlesin stoilise rahuga.

“Hah, taga targemaks! Või ei ole teie koer?! On ikka luiskajad!” keerutas ähvardaja silmi.

“Teate, teeme nii, et me ei hakka kellelegi helistama. Selgitame parem koos välja, mis siin juhtus. Sattusime kolmekesi mingi arusaamatu teo peale. Kuhu see inimene jooksis?” pakkusin alternatiivi välja.

“No…” tädike jäi nüüd vaiksemaks ja oli vist pettunud, et asi võttis rahulikuma pöörde ja tal ei õnnestunud meid missmarplelikult vahele võtta. Mul oli raske uskuda siiski, et see koer kellelegi niisama kallale oleks läinud. Tahtsin leppida oma versiooniga, et ta murdis roti maha.

“Mida te täpsemalt nägite?” lootsin loosse selgust tuua.

“Mina ei hakka teid siin sellega küll aitama. See loom tuleb suukorvistada. Kuulete, jah?” võttis vanadaam jälle vana hoiaku. “Kui mitte isegi magama panna.”

“Kõigepealt peame vigastatu üles leidma, kas te ei arva?”

Kulmu kortsutades pööras ta meile selja ja ütles siis poole sammu pealt: “Koer hirmutas ta kuhugi tuletorni poole. Vaadake siis sealt. Ja kui te varsti tagasi pole, siis teate nüüd küll, kuhu ma helistan.”

Vaatasime kõigepealt üksteisele ja siis verise koonuga koerale otsa, kes lõõtsutas lõbusalt.

“Lähme teeme ühe tiiru tuletorni ümber,” ei jäänud mul muud üle öelda.


II. Konstantne valgusvihk

Tuletorni kompleksi hoonete asetus oli nagu pikaks venitatud kolmnurk, mille pikima teraviku moodustas tuletorn. Kujutasin ette, kuidas see koos merele suunatud vihuga tekitab justkui liivakella kuju. Alustasime vaatlust sisemaa poole suunatud majade rivi vahelt ja liikusime tuletorni sihis. Nägime juba sellele lähenedes, et uks oli paokil. Raskel metalluksel kobrutas pleekinud silt torni suviste avamise kellaaegadega. Otsustasime, et lähme sisse. Keerdus trepp tõi meid laternaruumi ja tundsin, kuidas intensiivne sammukaja mõjus mu kõrvadele hästi – see peletas senise kõrvulukustava vaikuse ära. Valle läks koeraga kõige ees ja teatas siis tippu jõudes, et seal pole kedagi. Lasin viivuks pilguga ruumis ringi. Jäin lummavalt vaatama laternat, kuidas selle paksust klaasist ribidele langev valgus moodustas prismades vikerkaare värve. Pimestava tulehelgi eest astusime välja reelingu taha.

Õhk seal kõrgel oli niiske ja soe. Rannikult tõusis meieni koristamata adru lõhn. Hea oli end pärast pikalt trepist ronimist piirdele toetada ja hinge koguda.

“Kui ilus valgus on läbi udu, nagu prožektoriga lastud. Vaata, kaugelt paistavad laevatuled,” säras Lilian ja suudles mopsates Vallet, kes ta endale lähedale tõmbas. “Meil nii vedas praegalt, et siia udu ajal pääsesime.”

Viskasin pilgu pankrannikule ja astusin paarikesest veidi eemale torni teisele küljele. Sealt oli eriti hästi näha metsa, mis pangapealsel astmeliselt kasvab ja ulatub siis rannikuni. Romantilist metsikust vähendas pangaalusel küljel olev tsivilisatsiooni märk – parkla. Otsisin sealt oma teravdatud pilguga vigastatud ohvrit, aga tulemusteta. Mõtisklesin, et mis võis küll juhtuda, et loosse oleks kaasatud inimene. Kas keegi üritas koera kinni hoida ja sai siis pureda või hoopis on see kellegi kolmanda veri? Mind katkestas ühtäkki Liliani elavdatud hääl.

“Vaata, kotkas!”

Kõndisin tagasi teiste juurde lootes näha siia sattunud merikotkast.

Nägin tõesti, et tüüne mere kohal laskub laugelt üks uhke suurejooneline lind, kes siis kiirete sööstudega kõrgustesse tõusis. Metsale lähenedes aeglustas ta lendu ning valis välja kõrgeima männi. “Nüüd istub vahipostile,” mõtlesin endamisi. Lind oli juba suure oksa juures, kui ta keeras end siis pea alaspidi rippuma.

“Oh, mis trikke teeb,” imestas Valle. Minu jaoks tundus see midagi muud kui trikk.

“Lahe!” Liliani hüüatuste peale hakkas Pluuto ülevoolavalt haukuma. “Jah, sulle ka meeldib?” pöördus ta koera poole. “Lähme peseme su puhtaks ja viime koju. Sina seda ei tea, aga sind ju oodatakse.“

“Kas on okei, kui ma lähen tagasi laagriplatsile ja pesen ta puhtaks enne kui lapsele üle anname?” küsis Lilian Vallelt.

“Jah, ikka, nou probs.”

“Kes iganes Pluutokese eest ära jooksis, ei taha teda nagunii näha,“ pöördus ta ninnu-nännu häälega koera poole. “Olge siis nagu Sherlock ja Watson, lahendage Baskerville'i koera saladus!”

“Okei, M!” vastas Valle ja tegi nagu haaraks salaagendina põuest püstoli.

“Ma lähen toon auto ka järgi,” tegi Lilian silma ja pöördus koos koeraga minekule.


Kui aus olla, oleksime pidanud temaga kaasa minema ja jätma asja sinnapaika. Aga ma ei olnud valmis veel lahkuma, ehkki nüüd ma seda kahetsen. Ma ei tundnud teps mitte lõpetatust. Kui see sõbralikuna tundunud koer tõesti hammustas kedagi nii, et veri väljas, siis kuhu see inimene kadus?

Liliani raske sammukaja kostis metallist trepistikus kaugusesse minevat ja me Vallega suundusime reelingu juurde tagasi, et teha seal korralik vaatlus. Ehk jääb keegi silma. Parkla oli poolenisti kattunud uduga, aga kui küünitasin üle piirde, nägin tuletorni esisel murulapil kollast täppi. Seal istus keegi. Veidi eemal metsarajal liikus sörkija.

“Valle, näe! Tule!” haarasin tuletõrjuja väledusega uksepiidast, tõukasin end trepistikule ja tormasin alla. Valle minu kannul.

Alla jõudes läksin otsustavalt ümber nurga, et küsida istujalt, et kas ta teab midagi intsidendist koeraga. Ta oli tõesti veel seal ja konutas kännul pea norus. Kehakeelest aimasin, et tõenäoliselt on ta sealse juhtumiga seotud. Taamal, temast sadakond meetrit eemal kõndis närviliselt edasi-tagasi seesama meesterahvas, keda olin sörkijaks pidanud.

“Tere! Kas te olite siin koosolekul?”, küsisin võimalikult leebel häälel, et oma kärsitust peita, sest lootsin kohe varsti hoopis midagi muud küsida.

Vastus ei tulnud kohe ja see venis, aga mulle mõjus see nagu noaga lõigatult:

“Te tulite mulle järgi, jah?”

“Eee, ei…ma-”

“See on minu süü”, ütles ta vaikselt hääl murdumas. “Aga ma ei tahtnud, et see nii lõppeks. Ma ei teadnud, et see nii läheb. Ma ainult hea pärast,” tundsin, et ta hakkab kohe nutma. See hirmutas mind ja kannustas kohe midagi vastama.

“...oodake, ma olen lihtsalt üks talguline,” ja otsisin silmadega parajat kändu või kivi, millele istuda. Mu kaaslane oli näost punane, ta hääl värisev, aga selle monotoonsus tegi mindki tõsiseks. Ta proovis värisemist ohjeldada, aga tabasin kohe ära, kuidas ta suurest erutusest end talitseda ei suuda. Lausete vahele ahmis ta õhku. Pakkusin talle leitud pudelivett, mida ta vastu ei võtnud. Vaatasin talle silma ja tajusin, et selle nähtava meelehärmi taga on meeldiv ja soe proua, kes on sattunud endalegi šokiks õnnetuse otsa, mida nüüd enam tagasi võtta ei saa.

“Ta jooksis otse metsa… siiasamasse. Ma ei jaksa talle järgi minna. Ei taha. Me olime kõik koos, nagu tavaliselt. Aga ta läks pööraseks. Ma kahtlesin ise ka, et võib-olla see koht ei ole kõige õigem. See ei ole siin õige asi. Aga ta ise pakkus selle välja ja valmistas kõik ette. Ma ainult tahtsin talle head ja tulin vastu. Ma proovin ikka alati heaga. Koostööd tehes, mõistate? Nii on kõige tulemuslikum,” ta hääl aina kiirenes ja ta oleks veel edasi vuristanud, kui ma poleks rangelt vahele seganud ja täpsustavaid küsimusi esitanud.

“Kellest te räägite?” ja samal ajal otsisin temalt märke koera kallaletungist, mida ma ei tuvastanud.

“Teet-Johannesest. Ta on mu – kuidas öelda –, patsient või klient. Juba aastaid. Tal on hea süda, aga paistab, et väga raske lapsepõlv. Teadsin juba varem, et tal pole kerge olnud, aga et nüüd niimoodi…”

“Aa, te olete psühholoog? Terapeut?”

“Jajah. Kas enam… Oh, mis nüüd küll teha…”

Nägin silmanurgast, et Valle tuli mu kõrvale seisma. Tutvustasin oma sõpra prouale, kelle pilgus oli aga täielik ükskõiksus, mille panin kogetud ehmatuse arvele.

“Te siis kogunesite siinsamas?” jätkasin.

Ta noogutas. Sellele ei järgnenud aga enam rohkemat, kuigi ootasin pingsalt. Proovisin vahelduseks rääkida oma päevast, et oma küsimustega vähem gestaapona mõjuda.

“Ma olen siinkandis esimest korda. Kevadkoristusel, see tähendab. Seal jagatakse suppi ja pirukat. Tulete ehk kaasa?”

“Ma pean vastutuse võtma,” lõikas ta äkitselt vahele. Ta polnud mind kuulanud vaid alustas uuesti rääkimist. Mu lobaajamise taktika töötas.

“Kuulge, iga inimene vastutab enda eest ise. Võib-olla olete liiga karm enda vastu? Mis ta siis tegi?” pärisin edasi.

“Oh, mul on seda halb välja öelda. Ta läks oma sõbrale kätega kallale. Näed Kalev on siinsamas,” ta hääles oli meeleheide ja nüüd ta juba nuuksus. “Mida küll teha?” See oli talle endale suunatud küsimus.

“Kas ma saan õigesti aru, et siin te tegite mingit teraapiaseanssi ja siis Teet-Johannesele mõjus see halvasti?”

“Jah. See teraapia, mida ma praktiseerin ei ole midagi enneolematut. Ärge saage valesti aru.”

“Ma kuulan.”

“Me räägime oma kogemustest, minevikust. Proovime lahata oma probleeme vestluste teel. Mõnikord ka võtame üksteise abistamiseks erinevad rolle, et siis traumadega silmitsi seista ja nendega rahu teha. Arutame, kuidas me oma kogemustele reageerime ja mida tuleks parandada. Gestaltteraapia, kui te olete ehk kuulnud?”

Oma õpingute ega ka täiendavate lugemiste jooksul ei olnud ma selle teraapiavormiga üldse kursis. Hüpnoos on üks asi, aga see paistis olevat kliinilisest psühholoogiast kaugel. Ilmselt rohkem midagi eneseabi käsiraamatute sektsioonist.

Ta jätkas: “Niiviisi tegutsedes jõuame oma hirmudele jälile, väljakujunenud mustritele. Ja pikapeale loodame leida ka lahenduse. Birgiti suurim hirm on koerad. Teda rünnati väiksena. Jumal, kuhu ta kadus, miks ta ometi juba tagasi pole?”

“Ärge muretsege, siin on ju majad ümberringi, nad on kindlasti mõlemad juba kusagil asulas.” Püüdsin teda rahustada ja vestlust üleval hoida.

“Teet-Johannes hakkas, näete siinsamas majas, maalima ühte pilti ja ma palusin Kalevit, et ta kehastaks tema hirmu. Seda inimest, keda ma siis seal maali peal nägin. Seda selleks, et nad omavahel suhtleks ja ära lepiks, aga siis läks Teet-Johannes korraga pööraseks. Ta läks agressiivseks. Loopis ja lõhkus asju. Oh, seda oli nii kohutav vaadata,” nüüd peitis ta oma näo käte vahele ja nuuksus: “Võttis paletinoa, tõmbas sellega Kalevil mööda kõrva ja muudkui korrutas, et tule eest, ma pean Murastesse minema.”

Vaatasin Valle poole. Silmi pööritades ütles ta siis moka otsast: “Ei keeranudki koer ära, vaid hoopis inimene.”

“Jah, päris kreisi lugu,” vastasin vaikselt.

“Spiooni-tädile saame siis öelda, et koer on süüst puhas ja kogu selle tohuvabohu tekitas see inimene,” võttis Valle asja kokku ja lisas pobinal: “Või õigemini see seanss…”

“Kas te ootate, et nad tagasi tuleks?” pöördusin nüüd proua poole.

Terapeut noogutas kurvalt.

“Valgust veel on, aga…” nentis Valle. “Peaks vaikselt tagasi minema. Seal ei ole midagi, mahajäetud mõis ja koolimaja. Ma olen seal käinud.”


Mind jäi kripeldama proua seisund ja pakkusin, et toon mõned asjad saalist ära, aitan asju kokku pakkida ja ehk õnnestub ta koos meiega laagriplatsile rahunema kutsuda.

Suundusime Vallega maja poole. Sel hetkel ma seda muidugi ei tundnud – olin reibas, optimistlik, kohati isegi rumalalt lapsemeelne, – aga nüüd oma muutunud meeleolus, kui mõtlen tagasi sellele hoonete kompleksile ja kõrgele tuletornile, siis mulle näib, et ta kooruv sein nuttis värvi. Olime täielikus teadmatuses, millesse olime end mässimas ja kulgesime oma tavalises rütmis.

Vaatasin veel pangapealse rajakese poole, mis läks Muraste suunas. See kuja oli korralik tee, mida mööda on trampinud nii külakoerad, uudistajad ja metsaelukad. Sinnapoole oligi suundunud seansil osalenud noormees ja noor naine. Ühelt poolt see kutsus end avastama, aga kuuldud mure takistas mul selle vastu täit huvi üles näidata.

Meie ette jääv madal teenijahoone, mis nüüd kui selle taustalugu terapeudi abil välja koorus, tundus minu jaoks palju vähem müstiline. Tõdesin endamisi, et asukoht on seansiks ju päris hea valitud. Nähtavasti mõjus tuletorni rütmiline valgusviirg hüpnotiseerivalt.

Kuulsin selja tagant sammumist ja muru sahinat. Pöörasin end sinnapoole vaatama. Ennist mulle sörkijana tundunud meesterahvas – Elleni sõnul Kalev –, lähenes meile. Ta naeratas kummalegi, kuid see oli murtud ilmega grimass. Miski häiris teda. Ta oli prillidega keskealine mees, kes liikus lonkaval sammul. Sealjuures olid juuksed ühelt küljelt väga sassis. Mida lähemale ta tuli, seda selgemaks sai, et tal oli päris korralik peahaav.

“Ma ei teadnud enam, mida ette võtta. Olge head, palun aidake,” sõnas mees murelikul häälel.

“Tere, rääkisime teie terapeudiga pikalt. Näen, et teil oleks tarvis abi, et pea kinni siduda” ja haarasin juba kotist vajalikud vahendid, et talle abi osutada, kui ta ootamatult pahaselt vahele lõikas ja käega vehkis:

“Meil pole aega, las see olla!”

Veretilk ta oimukohalt voolas silmanurka, kui ta meiega ärritunult vestles. “Ta võttis Birgiti kaasa, ma ei näinud kuhu. Ma kukkusin, miski hammustas mind siinsamal rajal. Ma ei näinud, kuhu nad läksid.”

“Kes võttis kaasa?” küsisin segaduses.

“Ma ei näinud muud kui ühte suurt kogu.” See vastus oli kummaline. Arvasin, et Kalevit ei ole hüpnoos sääraselt mõjutanud nagu Teet-Johannest, aga olin eksinud. Või siis oli asi selles koledas peahaavas. Ta istus muru peale maha, hoidis pead käte vahel ja vaatas meile otsa: “Ma olen Birgiti pärast väga mures. Ta on mu tütar, teate? Aga ma tunnen, et ma ei suuda peale kukkumist enam püsti seista, iiveldama ajab.”

Haarasin otsemaid taskust telefoni. Nüüd oli aeg kiirabisse helistada.

“Tere, häirekeskus kuuleb. Mis juhtus?”

“Hallo, soovin teatada häirivast intsidendist. Oleme Suurupi ülemise tuletorni juures ja siin on üks noormees, kes on võib-olla teistele ohuks. Võiksite ka kiirabi saata, sest üks inimene vajab ravi ja teine ülevaatamist, midagi rahustavat.”

“Kas teie juures on vigastatuid?”

“Jah, üks on peahaavaga.”

“Kas ta on teadvusel?”

“Jah, kuid peast jookseb verd. Ta ei lase end aidata. Aga kaks inimest on veel leidmata metsa vahel.”

Kogu selle sekelduse peale oli proua jõudnud mu kõrvale ja täpsustas: “Nad ei võta kumbki telefoni vastu.”’

“Nende täpne asukoht pole teada,” lisasin kiirelt.

“Selge. Saadame ekipaaži välja, see tuleb Keila poolt. Umbes 15 minuti pärast. Püsige seal.”

“Jah, aitäh!”

Nüüd tabasin ära, et üks inimene võib olla kusagil hädas. See, et Teet-Johannes telefonile ei vasta, ei olnud sellises seisundis inimesest mitte midagi kummalist oodata, aga et Birgit ei kontakteeru, oli juba kahtlane. Valle vaatas mulle küsivalt otsa.

“Kui ta on tõsiselt vigastatud, siis on iga minut arvel,” ütlesin rangusega, mis kõlas noomivalt, kuigi see polnud nii mõeldud.

“Kas me siis ei oota kiirabi ära?” küsis Valle.

“Kell on 19:04. No 14 minutit siis veel,” olin vastusega konkreetne ja jätsin mulje nagu otsus oleks tema teha. Mul oli kange tahtmine eirata dispetšeri käsku neid ise mitte otsima minna.

Mõtlesin Birgiti peale. Ta ei saanud kaugel olla. Mul olid sidumisvahendid käes ja tundsin, et totter oleks neid nüüd mitte rakendada.

Hüüdsin raja poole: “Birgit!” Ei kostunud miskit.

Valle rabas mul käest kinni, mis mind üllatas: “Olgu, lähme vaatame. Ma tulen ainult selleks kaasa, et ta vajadusel siia kanda, aga siis lähen ka.”

“Sobib.” Andsin terapeudile oma kontaktid, panin abivahendid tagasi ja tõmbasin seljakoti luku tugevasti kinni.


III. Peidus hirmud

Pangapealsel rajal tundsin kerget merelist tuuleiili, meie ümber mattuv uduloor ei lasknud küll lainetust näha, aga see ei morjendanud mind. Meie sammud olid kiired, tegutsesime esimesed minutid sõnatult. Valle lürpis kõrrest närviliselt mingit koolavärvi jooki, mis oli tal vestitaskusse peidetud spordipudelis. Tee jooksis sirgelt, aga sellel küll ühtegi inimest ei paistnud.

“Ma pole siin rajal ammu käinud, vanasti käisime poistega päris tihti siin luusimas. Aga Lilian ei salli seda kanti. Räägitakse, et see pole päris ohutu. Ja ta muidugi kohe usub seda,” alustas Valle juttu.

“Njah, Teet-Johannes küll jooksis kohe esimese asjana siia,” olin kõigutamatu.

“Veider vend… Aga jah, enne kooli oli siin lastekodu. Murastes mõisas. Aga nüüd ei tegutse seal midagi. Majad seisavad tühjalt, kurb on vaadata.”

“Miks seda kanti ohtlikuks peetakse? Kuritegevuse pärast?” pärisin, et juttu edasi viia. Samal ajal vaatasin hoolikalt ühele ja teisele poole teed, et näha, kas kuskil metsa alt paistab abivajajat. Juurikate vahel kõrgusid sipelgapesad ja maast välja turritavad paekiviplokid.

“Ei, pigem, et metsasalus on imelikke asju nähtud. Mõisas käivad kohalikud noored tihti pidutsemas, kui kusagilt sissepääsu avastavad,” selgitas Valle ja lisas siis kiirelt ja muigega hääletoonis: “Aga nad ei ole ohtlikud, tšillid kujud.”

Sain aru, et ta sümpatiseerib nende noortega ja pole just mitte ammu aega tagasi ise samasugune olnud. Mõtlesin, et mida sarnast talle lisada ja rääkisin siis oma vabatahtliku perioodist loomade varjupaigas.

“Jah, vanad majad võivad huvitavad olla küll ja hea kui seal kedagi pole, siis pole nii masendav. Ma kunagi käisin mitmel korral taludes ja kuuri alt hüljatud loomi ära toomas. Niisketes ja hallitusehõngulistes keldrites oli eriti nukker neid leida. Nad ei saa ise ju enda jaoks midagi ära teha. Neile on see vaid kehv peavari.”

”Tõde. Ma imestan, et teraapiaseanss sellises kohas aset leidis.”

“Jah, Teet-Johannes olevat ise selle välja pakkunud. Tal on see millegi meenutamiseks vajalik koht.”

“Paistab, et songiti siis liiga sügaval mälus?” torkas Valle.

“Tal on mingi trauma olnud kellegagi, kui ta oli laps. Nii terapeut rääkis,” proovisin arvamust tasakaalustada ilma, et peaks sellest saalist leitud maalist täpsemalt rääkima. “Ja paistab, et tal on siinse kohaga mingi sügavam side.”

“Hmm… siis on võimalus, et ta käis Murastes koolis? Äkki isegi lastekodus?” pakkus Valle ja tonksas jalaga käbi, mis põrkus mu kummiku vastu. “Lastekodu tegutses veel kaheksakümnendatel, kui siis äkitselt kinni pandi.”

“Jah, ta vist on meievanune? Täitsa võimalik,” olin arvamusega nõus.

“Kui sa oled loomaarst, kas sa ei vaata, et ta peaks mingit tabletiravi saama pigem kui seansse?”

“No, loomaarst ja psühholoog on kaks üsna erinevat asja. Ma pigem ei annaks hinnangut selles osas,” ütlesin asjalikult ja jäin ta arvamusele tegelikult avatuks.

Valle vaikis mõne hetke mõtlikult ja sai aru, et jutt on nüüd pidama jäänud.

“Mäletan, et üheksakümnendatel elasid Muraste mõisa lähedal endised õpetajad ja noh, muu koolipersonal, kes oli sinna veel jäänud. Mõisa ei kasutatud, aga see oli veel enam-vähem korras, põlengut polnud siis veel toimunud. Me käisime salaja nende hoovides, aga ikka mõni vanamees sai meile jälile. Nüüd saab seal vabalt luusida,” lobises Valle edasi.

“Kas selline paks udu on siinkandis sage nähtus?” küsisin käega sääski laiali lüües.

“No pigem mitte. Aga kevaditi natuke ikka esineb, kui meri veel külm on, aga õhk juba soe.”


Meie kõnnak oli nõtkemaks läinud, mõneks hetkeks tundus, et see on üks tore matk looduses. Kui meie ülesande peale mitte mõelda, siis tundsin, et üksi poleks pooltki nii meeldiv seal seigelda. Viskasin aeg-ajalt pilgu metsasalule. Ei paistnud seal kedagi. Maa me jalge all läks juurikasemaks. Ma ei imestanud, et Kalev kiirel sammul komistas ja pea katki kukkus.

Olime juba oma rännakuga üksjagu kaugele jõudnud, kui möödusin üksikust puu külge haakunud valgest kogust, mida pidasin esialgu moodsaks võrktooliks, aga see oli selleks liiga väike ja istumiseks mõeldud avaust polnud kusagil näha. Aeglustasin sammu, et terasemalt vaadata. See oli kahtlemata bioloogiline vorm. Mingit sorti kookon. Selle suurus oli aga eriskummaline ja selle võrgendiniidi vahele takerdunud putukate mass tegi muidu dünaamilise vormiga kauni geomeetrilise keha jälgiks. “Mis asi see on?” rääkisin endamisi. Vaatamata suurele soovile, ei saanud ma lubada sellesse siiski rohkem süüvida, sest teadsin, et meil on teine eesmärk ja inimese elu võib olla kaalul. Tegin telefoniga avastatud veidrusest paar pilti. Selle vormi kõrval vedelesid samblal kaks valget kuhja. Botaanikast teadsin liiga vähe, et midagi oletama hakata, aga ehk oli tegu puuhaigusega?

Hüüdsin Birgitit ja keskendusin oma õilsale ülesandele ta üles leida. Korraga oleksin äärepealt maas vedelevale nutitelefonile peale astunud, aga jõudsin veel jala kõrvale tõmmata. See oli märk, et kumbki neist oli lähedal. Korjasin varanduse üles ja nägin selle ekraanilt üheksat vastamata kõnet. See pidi olema kellegi seansil osaleja telefon. Selle vahetuses läheduses aga muid viiteid omanikule ei olnud. Telefon oli terve, selle tagaküljel oli üks kleeps, mille joonistusel rõõmustas punaste põskedega kollane orav või kass. Meie õnneks ei olnud telefonil koodi peal. Tahtsin avada kõnelogi, et kontrollida helistaja nime. Kui kõned on tehtud terapeut Elleni poolt, siis on selge, et tegu on meie otsitavatega. Kas oli asi minu erinevas telefonis või mõjutas mind ärevaks tegev leid metsas, aga ma sahmerdasin ja klikkisin hoopis ekraanil olevale märguandele, mis avas viimati saadetud kirja. See kiri oli Ellenilt. Olime õigel teel. Kirja pealkiri kõditas mu uudishimu ja hoolimata kombest mitte sonkida teiste inimeste asjades, tundsin, et see olukord suisa kohustab mind piire ületama. Kirja klambris oli “5. seansi helisalvestis.mp3”.

Valle inspireerus mu leiust, haaras oma telefoni ja hakkas Muraste lastekodu kohta guugeldama.


Hoidsin tempot üleval ja kuulasin samal ajal salvestist. See algas tüüpiliselt ringis olijate tutvustusega. Kohalviibijad nimetasid oma hirme ja metoodikat sellega tegeleda.

- “Mina olen Birgit. Endiselt, hehe-ee. Ja mina kardan koeri. Ilma ketita koeri siis. Erinevas suuruses. Minul täna ei olnud kaasas koera, aga, aga… see on üsna üllatav, pange nüüd tähele, aga Elleni juurde tuli üks väga sõbralik koer, kes aitab seda hirmu kehastada.

- Aitäh, Birgit. Täna tundub tõesti, et tähed on meie soosinguks joondunud ja abilise meile saatnud. Kalev, sinu kord.

- Ja-jah. Mina olen Kalev, ma olen siin teist korda. Võib öelda, et ma kardan kontrolli kaotada. Aga ma ei oska veel öelda, mis on minu hirmu allikas. Võib-olla see polegi hirm?

- Jah, see ei peagi olema. Võime lihtsalt arutada, et kas see häirib su elu?

- Mõnikord.

- Tuleme selle juurde kohe tagasi. Ja Teet-Johannes.

- Tere, mul on õudusunenäod. Need painavad mind… ee… unenäod on väga erinevad, tihti tekib ka uneparalüüs. See häirib mind igapäevaselt väga. Võtsin kaasa maalimisvahendid, ehk aitab see mul paremini end väljendada. Ma ei tea, miks mul need tekivad nii tihti.

- Jah, väga hea. Toetan väga selliste vahendite kasutamist. Nii, ja mina olen Ellen Kasekop, viin läbi gestaltseansi siin Suurupi tuletorni hoones. Täna on 2. mai…”

Salvestus rääkis enda eest, nii see oli. Teet-Johannes maalis kellegi oma unenägudest. Kerisin salvestust edasi lootes jõuda konflikti tuumani.

“ - ...auh-auh!

- Palun lõpetage! (mööbli kolin)

- Sa ei võta enam midagi minult! Neetud Kruusvall! (klirin)

- Rahu, rahu, ma olen Kalev. Me oleme Suurupis. Seansil.

- See on lõppenud, kuramuse varas! Kaan selline! Ma pean teistele appi minema! Murastesse.

- Oot-oot! Aaah! (plaksatus)

- Issand, ära ometi löö teda! Lõpeta! Vaata tulevihku! Keskendu!

- Aia! Kurat, ära löö nüüd! Ma olen Kalev, Kalev! Kuuled või!? Kuhu sa ometi lähed?!

- Sina ära takista mind, ma pean minema!

- Millest sa räägid? Ei lähe sa kuhugi! Sa pole ise!

- Tule eest!

- (mööbli kolistamine, sahin)

- No nii ei saa, jooksebki metsa ära.

- Jumal, mis ta nüüd teeb?

- (kauguses) Tule tagasi, Teet!

- Me ei saa teda niimoodi jätta. Ma tulen ka, oota!

- Oh, jumal, ta on nii agressiivne. Jumal, jumal… ”


Salvestuse lõpus oli peamiselt sahin ja murelik jutt. Olin kuulnud kõik vajaliku, panin selle kinni. Niisiis, Teet-Johannes leidis midagi või õigemini kellegi oma mälusopist. Läks endast välja, lõi segaduse hoos oma kaaslast ja tormas Muraste poole. Seansiliste soov oma mälumaastikke korrastada viis ootamatusteni. Võiks öelda, et see katse oli tulemuslik, aga kõigile üllatuseks koorus peidus pinna alt mingi tume saladus.

Valle tõstis parasjagu pilgu oma telefonilt ja heitis müsteeriumile uue infoga veidike valgust: “Avastasin ühelt saidilt vana ajalehe uudisnupu Muraste lastekodust. Et ühesõnaga, 1988. aastal oli seal ulatuslik haiguspuhang… majandusjuhataja asemele suunati uus inimene, kuna toidu kvaliteet oli kehv. Lastel tuvastati korduvaid minestushoogusid, sest, et noh, nad olid aneemilised. Ja siis veel, et rajooniarst suunati ka uus, kuna laste tervis oli epideemiliselt halb,” vuristas ta ette. “Nad koonerdasid laste arvelt, sitapead.”


IV. Verehõng

Mu korduvatele hüüetele tuli lõpuks vastus otse meie eest, kusagil rajast väljas:

“Kes otsib?”

Mind valdas kergendustunne ja üllatus korraga. See oli meesterahva hääl. Birgitit me küll ei leidnud, aga sattusime kindla peale Teet-Johannese otsa. Tema rahulikus hääles ei olnud vihaseid noote. Ju ta oli siis oma metsikuses tagasi tõmmanud. Aga kas Birgitit ei olnudki ta juures? Astusime lagendiku piirile, seal oli tajuda niisket heina lõhna. Puud ei jätnud meie selja taha varjusid, kui Teet-Johannesele lähenesime. Laskunud udu vooderdas meie ümbrust aina tihedamalt. Ta oli pikka kasvu, temas polnud midagi ebaharilikku. Teksatagis meesterahvas, kelle hoiak tundus ohutu.

“Tere, Teet-Johannes?” küsisin tutvust tehes.


“Tere! Jah, mina see olen. Te otsite Birgitit?” küsis ta pigem kohustusest viisakusele kui üllatusest.

“Jah, olime tuletorni juures, kui nägime seal teie kaaslasi. Birgit ei võta telefoni vastu, kas see on tema oma?” näitasin talle leitud seadet.

“Vist küll, minu oma igatahes mitte. Kas temaga juhtus midagi?”

“Me ei näinud teda siin teelt tulles.”

Ta kortsutas selle peale kulmu. “Ma tahaksin tegelikult edasi minna. Mul oli plaan edasi minna ja ma ei tahtnud, et nad mulle järele tuleksid. See on minu asi. Nad ei ole sellega seotud,” ütles ta ärritunult.

“No hea, et me sinu üles leidsime,” ütles Valle ja valis telefonist kontakti.

“Ma kuulsin küll, et Kalev ja Birgit mulle järele jooksid, aga mind see ausalt öeldes ei huvita. Mul on vaja Murastesse minna. Enne ma tagasi ei lähe,” oli ta resoluutne.

“Mnjah, lihtsalt praegu on üks inimene kaduma läinud, loodetavasti pole ta vigastatud,” heitsin talle ette ta emotsionaalset otsust niimoodi ära joosta, millega ta teised inimesed ohtu seadis. “Aga politsei ja kiirabi on nüüdseks kindlasti juba kohale jõudnud. Anname teatepulga neile üle. Saame vähemalt teatada, et sina oled siin,” vastuse viimane ots häiris teda silmanähtavalt ja lisasin siis kohe:“Siis ütleme, et sinuga on kõik korras ja Birgit tuleb üles otsida.”

Nägin, et Valle lõpetas telefoniga rääkimise ja pöördus siis minu poole:

“Politsei pole veel kohal. Rääkisin just Lilianiga, ta on praegu tuletorni juures.”

See pahandas mind. Möödunud oli juba vähemalt 25 minutit. Helistasin uuesti numbril 112.

“Tere, häirekeskus kuuleb. Mis juhtus?”

“Hallo! Helistan uuesti Suurupist. Pool tundi on peaaegu möödunud, aga abi pole ikka veel saabunud. Soovin teada, miks on nii? Siin on ka abivajajaid rohkem kui üks,” ütlesin kärsitult lootuses, et see uus fakt neid kiiremini tegutsema sunnib.

“Vabandust, aga te alles teavitasite meid. Me ei jõua 2 minutiga Keilast Suurupisse. Palun laske meil oma tööd teha. Abi jõuab 19:18 kohale. Nii nagu oli lubatud ja nii kiiresti kui võimalik. Oodake palun ära.”

Minus võttis maad segadus. Ma ei osanud selle peale kuidagi muudmoodi reageerida, kui ütlesin aeglaselt: “Olgu.” Lõpetasin kõne ja vaatasin kella. See näitas tõesti alles 19:05. Nagu mu kell, jäi ka mu samm korraga seisma raja ja välja vahepeal.

“Kui kummaline. See ei saa võimalik olla, et nii vähe aega on möödas…” pobisesin omaette.

Mu pobinaga liitus mingi veider sõnadeta sosin. See ei tulnud otse eest vaid kostus selja tagant tuldud teesihilt. Kummalises hääles oli teatav rütm, mis mõjus sonimisena. Pöörasin end ümber. Tõepoolest mu silm hakkas seletama, et kännujuurikate juurest liikusid väiksed siluetid metsast välja. Nii nagu meiegi. Mulle tundus see situatsioon võõras, ratsionaalselt võttes võis see olla mingi näriliste salk, aga kuulduv hääl ei vastanud sellele. Udu hõljus tee peal ja selgines laiguti. Nägin mõne hetke pärast, et rajal askeldasid rotid, kes liikusid hanereas. Nende samm oli kiire ja neid muudkui vooris udu seest teerajale. Mu silmad ei seletanud hästi, sest valgust oli sel teepoolel vähe.

Järgnevaks polnud ma päris valmis. Kas saabki olla? Ent üks loomadest pööras pilgu meie kui sissetungijate poole. Seda hetke on mul raske mälust kustutada, sest selles rotis oli midagi ebardlikku. Ma ei valeta, kui ütlen, et tal ei olnud koonu ega vurre. Ta madala laubaga nägu oli lapik ja peaaegu karvutu. See meenutas oma väikese kongus nina ja mustade huultega rohkem humanoidi kui roti pead.

Taganesin seda jõledat vaatepilti nähes ja koperdasin Vallele otsa. Libastusin selili ja kukkumise hetkel märkasin, et meie kohale on laskunud tume vari. Miski lähenes suurel kiirusel metsa kohalt ja selle järel tuli teinegi kogu.

“Mida kuradit?!” kuulsin Teet-Johannest hüüdmas.

Varjudel olid nahksed tiivad, need olid ebaloomulikult suured olevused. Ja nad olid meid sihikule võtnud! Krimpsus ja irevil näost torkasid enim silma teravad kihvad, mis pistsid välja mädakollase mögaga määrdunud suust.

Valle kiskus mu kiirelt maast lahti ja hakkas vastassuunas jooksma, sinna, kus nähtavasti pidi olema Muraste. Võtsin sihiks sama trajektoori, sest metsarada ei kutsunud enam kuidagi. Jõudsin ilma vaevata ta jälile ja meie ees avanes Muraste mõisahoone lagunenud torn. Udulooris paistis selle kollane lapiline sein lootustandvam kui mõnel teisel hüljatud hoonel, kuid katus tundus olevat ammu sisse varisenud. Hoone ümbrus oli hoolitsemata, kõrge heina vahelt silkasime tagumisele trepistikule, mille katkised paekiviastmed meile erilisi raskusi ei valmistanud. Hoone uksed olid muidugi lattidega kinni löödud. Sisse me ei pääsenud. Möönsin, et kaaristu on hingetõmbe hetkeks igal juhul etem kui istumine lageda taeva all. Varjusin samba taha ja kutsusin viibates Valle enda kõrvale.

“Mis siin toimub?” päris ta vihaseguselt.

“Mul pole õrna aimugi. Sa ju nägid ka, et need olid nagu hiigelsuured nahkhiired?”

“Mind ei koti praegu, mis asjad need ebardid olid. Me peame siit minema! Kas sa nägid, kuhu see Teet-Johannes jäi? Kas ta ei tulnudki meie järel?”

Teet-Johannesest ei olnud märkigi, kui silmadega hoone ümbrust skaneerisin. Kahetsesin maa põhjani, et ma ta kontakti ei võtnud. Oleksin saanud talle märku anda, kus me asume.

“Ta pidi nägema, kuhu me tulime, see jalgrada mujale ei vii,” lohutasin meid. “Võib-olla ta läks mere suunas ja sealt tagasi?”

Meri oli meil otse ees, kuigi läbi udu ja metsa me seda ei näinud. Aga kaugusest kostuv kohin andis sellest mõista. Läbi pargi paistsid vaevu mõned hämarad majad. Vaatasin närviliselt ringi ja otsisin silmapiirilt olevusi, heitsin pilku nii maha kui taevasse. Õnneks ma ei tajunud, et nad oleksid lähedal. Suurem oht oli möödas. Mis olevused need küll olla võisid? Mu praksis vaikis sellest. Kas nad on kusagilt kaugelt sisse toodud, siis looduses paljunenud ja hübriidseks muutunud? Sellesse päeva aina kuhjus küsimusi, millele ma ei saanud vastuseid.


Valle äratas mu mõtisklusest ja suunas mu tähelepanu pangapealse raja veerel olevale mõisa juurdeehitisele, mille ukse kõrvalt lugesin soditud sildilt raskustega välja “Muraste Kool”. Hoone avad olid katki löödud. Näha oli, et seegi on unustusehõlma vajunud ehitis, mida pole enam kellelegi vaja.


“Vaata teisele korrusele.”

Sealt paistis võbelev kuma ja seinale moodustus inimese vari. Näis nagu keegi seisaks elava tule valgel.

“Vaevalt, et ta kodutu on?” sedastas Valle.

Samal hetkel nägin, kuidas keegi ronis esimese korruse aknast sisse. See oli kahtlemata Teet-Johannes. Selles vaatepildis räämas majas toimuvale oli midagi teatraalselt. Soovisin, et ma poleks selles osaline vaid kõigest pealtvaataja.

Hüüdsin tema poole vaikselt, kuigi teadsin juba enne häälitsemist, et ta mind ei kuule. Aga ma ei suutnud oma häält tõsta, kui samal ajal need olevused meid ümberringi piirasid. Valles tõusis kärsitus.

“Võib-olla leiame Birgiti ka sealt? Lähme.”

Mul polnud midagi vastukaaluks öelda.


V. Loojang

Lähenesime hoonele hiirvaikselt. Iga heinakõrre peale, mis mu jalga riivas, arvasin tundvat kedagi mu säärt mööda üles ronimas. Mu kujutlusvõime oli viimaste sündmuste valguses ohjeldamatult elavaks muutunud. Lohutasin end sellega, et nagu iga metsik loom, kardavad ehk nemadki meid ja hoiavad vaistlikult eemale.

Jõudsime elu pikimana tunduva minuti järel katkise akna juurde ja vinnasime end üles. Leidsime viimaks peavarju. Tõsi, see oli üksjagu mannetu. Oleks olnud palju öeldud, et rahu laskus mu peale. Pigem olin nüüd võimeline klaarimalt mõtlema. Sealne oli järjekordne sassis ilmega maja. Ei midagi eriskummalist. Maas praht, nartsud, mõned pudelid.Ruum, kuhu ronides jõudsime, oli endine söökla. Selle üksikud lauad moodustasid paar rida ja alumiiniumist potid-kastrulid lebasid koos muu prügiga vahekäikudes. Liikusin väiksematest ruumidest edasi hämarasse koridori, mille ühes otsas avanes trepp ja teises klaasgalerii, mis oli poolenisti vineertahvlitega kinni löödud.Koridori põrand oli erinevalt sööklast prahivaba. Seal oli aina enam tunda hallitusseene lõhna, mis valgus teiselt korruselt alla. Vana maja eripärad. Jala all krudises miski nagu liiv. Pöörasin suuna galerii poole ja jõudsime koos Vallega mõisahoonesse. Esimese ruumi otstarve, kuhu pilk koondus, oli selge.

“Valle, siin oli vist internaat,” suunasin ta tähelepanu ruumile, kus olid voodid ja mõned kapikesed. Grafiti koos plakatitega kattis seinu voodite kõrval. Astusin tuppa, kus valitses haudvaikus. Tõdesin, et suur tuba vooditega ja ruumi seiskunud olek mõjus häirivalt, kuid ohutult.

“Siin on elanikest veel midagi alles.” Vaatasin ükshaaval plakateid, mis seintel kobrutasid, aga tervetena püsisid: “Meemeistrite linn”, “Fix”, “Naerata ometi”. Tavalised popkultuuri esindajad 1980ndatest. Voodite kõrval olevatel seintel oli palju kritseldatud tekste, mis ei äratanud minus huvi. Need olid kas algaegadest või luusijate töö. Lähenesin hoopis sissepääsu kõrval olevale punase ristiga valgele meditsiinikapile, mille uks oli jõuga lahti kangutatud. Kui selle avasin, siis kohkusin oma ootamatult tekkinud peegelpildist. Hämarus ja määrdunud klaaspind moonutas mu nägu. See tõi mind tagasi selle vastiku maali juurde, mida varem Suurupis seansitoas olin näinud. Kapis seisid vatirullid, mõned kausikesed. Pudelite sahtel oli tühi. Teadagi. Kapis olid veel, mis mulle tundusid kui aadrilaskmisepulgad. Mitte kuigi steriilsed ja puhtad. Näitasin neid küsivalt Vallele, et kas toona oli siis tavapärane sellist võtet kasutada? Ta vaid kehitas õlgu ja pakkus, et läheb tagasi uuemasse hooneossa ja vaatab selle ülakorrusele.

Vana hooneosa ülemisele korrusele poleks me põlenud trepi tõttu kuidagi pääsenud, aga põikasin veel sisse väiksemasse ruumi, mis nähtavasti oli kunagine kabinet. Mu telefoni valgusvihk tuvastas, et toa nurgas seisis pruuni melamiinkattega kirjutuslaud ja punase kunstnahast istmega metalltool. Nägin aga kohe, et kui kõrvalruumis olid voodid ja põrandad paksu tolmu- ja sodikatte all, siis see tuba torkas puhtusega silma. Isegi tühjad riiulid olid tolmuvabad. Tundus nagu keegi oleks seal hiljuti laua taga istunud ja tööd teinud. Hallituse kirme lõhn aga püsis tugev, kuigi selle kollet ma ruumis ei näinud. Heitsin telefoni valgust toas ringi ja avastasin, et aknalaual lebas perfokaartidega karp, milles olid ilmselt asunike ankeedid. Vastupandamatu tung tõmbas mind selle poole. Sirvisin neid, aga varsti pidin endale tunnistama, et nimed kaartidel ei ütle mulle midagi. Teet-Johannese ankeeti seal igatahes ei olnud.

Mul ei jäänud märkamatuks, et kulunud kirjutuslaual oli väike juhtmeta laualamp. Lülitasin selle sisse. Kopitanud õhuga mahajäetud majas oli niisugune uus ja pealegi veel töötav asi kummaline leid. Sinises LED-valguses paljastus laua äärel väike paber, märkmikust rebitud hambulise servaga. Haarasin selle kätte, sest nägin sellel hariliku pliiatsiga midagi peal olevat. Paberil oli justkui skeem. Keskel sõõri paigutatud trükitähtedega UDU, selle kõrval kuupäevade vahemik 30. aprill–2. mai. Üsna segaselt olid paberile tõmmatud suuremad nooled, mis justkui põrkasid peegeldusena udu ümbert. Udu kujutaval sõõril oli tumedama pliiatsiga juurde kirjutatud “udupiisad peegeldavad mateeriat!”. Selle all: “tihedus 2x = 3x peegeldust”.

See oli veider pilt, aga tahtsin seda infot jagada. Selle majapoole liigne vaikus ja tõdemus, et ka Teet-Johannese leian kindlasti uuemast hooneosast, ei hoidnud mind seal enam kinni. Rühkisin ebasõbralikus hoones edasi, et oma kaaslasi leida. Minu ees avanev koridor oli poolpime, kuid selles viletsuses koondus pilk ruumi lõpus asuvale laiale trepile, kuhu langes teiselt korruselt altarlik valgus. Liikusin trepi poole ja tundsin, kuidas kummikute all krudisevat peeneteralist puru saab aina rohkem. Trepi kõrval asus üks väheseid mööbliesemeid koridoris – kahe uksega pruun klaaskapp. Mõistsin selle sisusse veel süüvimata, et seal on kunagine loodusnurk. Läbi ämblikuvõrguste ja tolmunud klaaside nägin kuivetunud taimi, seeni ja pleekinud sedeleid. Neid, mis veel loetavad ja omal kohal olid: harilik kopsusamblik (Lobaria Pulmonaria), kivipuravik (Boletus). Tundsin veel ära hariliku karusambla, mis oli pruuniks kuivetunud, kuid selle antennina püstiseisvad õisikud olid aja kulgemise suhtes ükskõiksed. Alumiselt riiulilt vaatas mulle vastu klaasistunud silm. See oli naaritsa topise silmapaari üks kõõrdi vaatav plastmassmuna. Tokerdunud kasukaga isendi kõrval istus kangestunud poosis vesirott ja selle kohal hõljusid napi sulestikuga kuldnoka topised. Mõtlesin endamisi, et kuidas neid aastakümneid tagasi bioloogiatunnis õpilastele tutvustati. Kõike heas usus. Need lapsed, kes neid taksidermilisi keskpärasusi hoolikalt jälgisid, on suureks kasvanud ja sealt kaugele läinud. Jäin vaatama ämblikuvõrku, milles kuivetunud herilase jäänused olid seisvas õhus säilitanud üllataval kombel oma terviklikkuse, kui kuulsin kerget sahinat ülakorrusel. Jätkasin oma teekonda ja tabasin, et õhk läks aina läppunumaks, kui trepile lähenesin.


Hüppasin trepil kaks astet korraga ja teine korrus avanes juba märksa valgemana. Mõnedes õnnetutes ruumides oleksid nagu aknaraamid koos seinaga ja selle lahtiste silikaatkividega alla sadanud. Päikeseloojangu roosa kuma pigistas end klaasideta aknaavadest sisse ja mul ei olnud orienteerumisega vähimaidki raskusi. Siiski ei olnud seal kerge olla, tundsin nagu õhk oleks raske. Nagu liiga tihedasti kokku pressitud ja see ajas mind hingeldama. Vallet ega Teet-Johannest ma küll ei näinud, aga eemalt kostis kolinat, mis jättis endast maha kaja. Keegi pidi olema suuremas ruumis, kindlasti mõnes endises klassis. Möödusin siva õpperuumidest ja hoidsin pilku paremal pool kuni arvasin leidvat hääle allika.

Astusin ilma usteta ruumi, kus puhus tuuletõmme ja aknast läbi udu paistev sume päikeseloojang andis sellele aegasid näinud toale mingi igavikulisuse tunde. Otsekui vanadusega leppimise rahu.

Suure aknaava ees oli tuttav nokkmütsiga figuur. Hakkasin talle juba rääkima, et nägin kabinetis õpilaste ankeete ja veidrat skeemi, aga ta üha taganes ja taganes vaikides. Astusin talle koolipinkide vahelt lähemale, aga ta ei aeglustanud oma sammu. Tõstsin siis küsivalt käed kõrgemale, millest ta ei teinud väljagi. Ma ei näinud ta silmi, aga ta pea oli pööratud toanurga suunas. Täheldasin nüüd isegi sinna vaadates, et seal on midagi, mis ei saa olla ei koolilaud ega mõni suurem kast. Kõrguse poolest oli seal ehk raamatukapp, aga selle piir ei joonistunud nii välja nagu Valle siluett. Sõbra olek tegi mind rahutuks. “Ehk on seal need rotid, keda ma ei tahaks küll enam näha,” mõtlesin hirmuga.

Samal ajal oli Teet-Johannes ikka veel esimesel korrusel ja nagu mulle hiljem saatus ette mängis, sain aru, et temagi uuris üksipulgi toad läbi ja leidis oma otsingute käigus vihiku, mida praegu haiglavoodis vaevaliselt sirvin. Kui üldse nii saab öelda, et see oli õnneliku juhuse läbi – selles päevas polnud mitte mingisugust õnne! See koltunud paberitega kogumik jõudis läbi kadalipu minu kätte. See on väike joonistusplokk, mis sisaldab, nagu mulle tundub, erinevate autorite joonistusi. Mõnel on nimi all, mõnel üldse mitte, teisel vaid nimetähed. See on komplekteeritud hoolikalt. Mitte nagu ühe lapse kooliaasta joonistused, aga pigem valik erinevatelt. Avasin ploki ja see algab joonistusega vihmapilvest ja üksikust pisikesest sinisest kriipsujukust põllul, alla kirjutanud Kristjan K. Järgnev pilt on tehtud guašitehnikas, mis kujutab kartulikeldrit ja kümneid põlevaid silmapaare salvede vahel. Kahtlemata rotid. Seda kõike jälgib uksepraost kurja näoga inimene. Alla kirjutanud Maia. Edasi kujutavad mitmed pildid pimedat ruumi. Ühel nahkhiired akna taga ja teisel üksikus valges aknas kaugusesse lahkuvaid inimesi. Sellele justkui seeriana järgnevad pildid pisarais kurvast kogust. Selle töö nurgas on nimetähed T-J. Kas see võib olla Teet-Johannese töö? On ka perekonnapilte nagu ema-isa ja laps, aga vanemad on eraldi ja laps üksi. Ma ei tea, kui paljud neist, aga need tööd, nii hirmus kui see ka pole, on elavad pildid. Nüüd mõistan ma seda selgelt. Koolimajas olin aga silmitsi juba mitte tööga, aga selle sünnitisega!


Olin seal klassiruumis Vallet vaadates hetkeks paigale tardunud. Mind valdas tunne, et olin seal niisuguses olukorras omapäi jäetud. Haarasin siis oma telefoni ja suunasin pikemalt mõtlemata taskulambi nurga suunas. Ma ehmatasin, sest Valle äkiline karjatus võpatas mind nii, et telefoni vihk kerkis momendiks lakke. See, mida ma seina ääres viivuks nägin, oli vormitu helkivate ja vesiste silmadega tume mass. Suunasin valguse tagasi ja nägin, et süngel olevusel ei ole piirjooni. Ma ei saanud aru, kus ta algab ja kus ta lõpeb. Ma ei oodanud, et ta reageerib mu paljastavale valgusele. Selle olendi seest kostus nüüd sügav madal ohe, millest jäi mul hing kinni. Olin ootamatult abitus seisundis. Justkui oleks õhk kopsust järsult välja tõmmatud ja need kinni kleepunud. Langesin põlvili, kuid suutsin veel hoida tumeda koguga silmsidet. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Koos olendiga haihtusid ka vahetult tema ümber olnud laud ja toolid.

Mu hingamine ei jõudnud veel taastuda, sest kuulsin järgmiseks valju mütsatust ja klaasi klirinat. Vallet ei olnud enam akna juures. Loojuva päikese kurjakuulutava endega mõistsin siis, et ta tagurdas otse katkise seinaga aknast alla.

Kihutasin sõnatult akna ette. Sellest avanev vaatepilt oli kohutav. Ta lebas seal all selili, katkiste aknaraamide otsas. Veri pulseeris aeglaselt ta suust välja. Roosa palmimustriga särk värvus sama tumedaks kui ta joogipudeli sisu.

Teet-Johannes, kes oli veel esimesel korrusel, ronis aknast välja ja sööstis ta juurde.

“Ma ei tunne ta pulssi. Tal ei ole pulssi”, kuulsin ta häält selja taha jäämas, kui ma koolimajast alla tormasin. Nurgas nähtu oli mul meelest pühitud. See tundus ebaoluline, nii kummaline kui see ka ei tundu. Sisimas teadsin, et ma ei saa Valle jaoks enam midagi teha. Adrenaliini puhang hoidis minus aga usku, et kõike saab parandada. Jooksin kõigest väest tuldud teed tagasi. Klassiruumide aknad möödusid minust nagu õhtuses rongis. Vaatasin instinktiivselt oma kella, et justkui fikseerida surmaaega. Olin selle professionaalse kretinismi pärast enda peale pahane. Kell näitas 19:06. Kõigest üks minut oli möödunud eelmisest korrast, kui veel metsaserval koos olime. Aja muutumatus ei pannud mind enam imestama.

Väljast kostus veel Teet-Johannese murtud hääl. Kuulsin ta sõnu ainult osaliselt, mida tugev tuuleiil justkui valikuliselt mu kõrvu tõi. Viskasin pilgu ühele aknale, sest tundsin, et nüüd läheneb kõigele lisaks veel suur vihmapilv, mis varjutas loojangukuma.

Ma olin eksinud. See polnud ilmanähtus. Aknast sahisesid mööda kaks olendit. Needsamad peletised, keda olime kolmekesi varem näinud. Nad sööstsid maapinnale ja suundusid hetkega sujuvalt katusele. Elukad lendasid sünkroonis ja nad olid oma küüniste vahele haaranud Valle elutu keha. Katuseplekk kõmises nende raskuse all, kui nad oma peatuspaika maandusid. Olevuste tatsumine katusel ja asine toimetamine oma saagi kallal pani kogu teise korruse kaikuma. See oli jälk.



Korraga helises mu telefon. “Mis asja?! Ei mitte praegu, mitte praegu,” mõtlesin ehmatusega, et olen reetnud oma asukoha. Telefon näitas võõrast numbrit, aga võtsin selle tavapärasest erinevalt kõhklemata vastu.

“Jaa!”

“Tere, mina olen Ellen. Olen terapeut, keda sa aitasid. Külavanem Jaak tahab sinuga rääkida.”

“Oh, praegu ma ei saa lobiseda. Vajame kohe abi, tulge appi!”

“Ma annan telefoni üle.”

“O-ota…”

“Palun ärge sealkandis praegu seigelge, tulge tagasi!” kostus Jaagu madal hääl.

Mu vastus kõlas tobedalt klišeena, aga olin justkui automaatpiloodi peal ja ütlesin seda ikka: “Nüüd on juba hilja,” ja lisasin kiiresti: “Palun tulge meile kohe järgi, siia Murastesse. Mõisa. Ruttu!”

Hääl telefonis ei vajanud veenmist, lõpetuseks tuli vaid tõsine “Jah”.


VI. Madal lagi

Vaatasin enda ümber, aknaavade poole, et ega peletised nüüd uudistama tule. Katuseplekk kolises veel valjemalt, mida saatis nahkhiirtele omane ritsikalaadne hääl. Teadvustasin kibedalt, et arvatavasti läksid need kaks saagi üle vaidlema. Kõik lausa vappus nende trampimise all. Üks oli selge. Maja oli nüüd sellise trangli ja telefonikõne peale üles ärganud. Üle koridori asuvast klassiruumist kostus oigamist ja kusagilt lõpust kolistamist.

Pöördusin hääle suunas ja nägin hämaras ruumis siruli olevat keha, mille pikali väljaulatuvast käest nirises verd. See pidi olema Birgit. Ta oli ilmselgelt halvas seisundis. Ta tõmbas oma kätt mööda maad endale ligemale ja valusööst käis temast läbi, kui haav kohtus maas oleva heleda puruga. Läksin ta juurde ja toetasin ta hapra keha enda vastu istukile ning surusin oma salli tugevalt ta haavale, millest verevool vaikselt peatus. Põrandal ei olnud liiv vaid sool.

“Kõik saab korda, ära muretse,” ütlesin julgustavalt, kui olin endki piisavalt kogunud.

Ta justkui ahmis õhku. Hääletult. Ma ei saanud aru, miks ta nii teeb. Ta alahuul värises, aga ta ei vaadanud mulle otsa. Kuniks tulid ta ahastavad sõnad: “Ma ei näe, appi, miks ma ei näe? Ma ei kuule midagi. Miks ma… kus ma olen? Ma ei näe!”, need sõnad läksid üle paanikaks ja hetkelised vaikuse momendid vaheldusid karjetega. Tundsin, et terve ta keha väriseb šokist.

Ta silmad olid valged, kaega kaetud. Olin seda kliinikus palju operatsioonile toodavatel koertel ja kassidel näinud, aga need olid kõik olnud vanad loomad. Mind kohutas see olukord, aga sisendasin endale, et pean jääma rahulikuks. Muud varianti ei olnud. Haarasin temast tugevamalt ümbert kinni ja silusin ta pead. Tundsin nüüd, et ta on alajahtunud ja tema juustest hõngus eriti tugevalt hallituse lõhna. Ta värisemine ei lõppenud. Hüüdsin meeleheitlikult Teet-Johannest. Pöörasin pilgu üles, kui teda rütmiliselt kõigutasin: ”Oh appi, palun kiirustage,” mõtlesin meie päästjate peale. Tõstetud pilgus nägin läbi hämarusevine, mis meid ümbritses.

Seal oli põrandal läitmata küünlaid. Mööblit ei mingisugust. Ruum oli tühjaks tassitud. Seina ääres vedeles õnnetult varda otsas Eesti lipp, mis kunagi rõõmsamatel aegadel aulat kaunistas. Kõige kummalisemad olid seinad. Pikaks venitatud laikudega must hallitus valgus seintelt varjuna põrandale. Suuri plekke oli kahemeetriste vahedega üle terve ruumi. See vaatepilt pani mu silmad kipitama ja vett jooksma. Ma polnud midagi sellist varem näinud. Tegu polnud tavapärase veekahjustusega, mis ikka vanu hooneid kimbutab. Mustade laikude ees näisid korrapärased valged soolasõõrid. Maas asusid ringi seatud värvipotid.

Kuulsin vaevu läbi karjete ja ülalt kostuva katusepleki kolina, et keegi avas koridoris kriuksuva ukse. Lähenedes kostusid sammud ning lahti koorunud linoleumi peal krabises raske küünteklõbin. Mu sisetunne ei olnud hea. Aeglased sammud peatusid sissepääsu juures.

Uksele ilmus üks võõras koos tontliku koeraga. Ta oli tumedais rõivais paksude prilliklaasidega kuivetunud olekuga mees, kelle kõrvu katsid muhvid ja peas olid omakorda pisikeste klaasidega mustad keevitaja prillid. Koer ta kõrval oli nagu ühe peaga Kerberos, näost ebaproportsionaalne ja vildakas. Ainukese sümmeetria moodustasid kaks kõrvutiasetsevat koonu, mis tihkelt pakitud haihammaste tõttu ilmselt kunagi kinni ei läinud.


Võõras oleks nagu viivitanud meiega kohtumisega. Teades, et me seal oleme, aga lasknud meil kogu õudusest osa saada. See oli selge, et ta oli selle kõige taga. Ta vaatas mind uurivalt ja ütles siis: “Tublid poisid said kõhutäie,” viitas ta ninaga katusele viibates.

See kommentaar ajas mu südame läikima ja viha pulbitses mu sees.

“Aga ma ei oodanud, et siin veel rahvast kokku tuleb. Sellest sai neile preemia.”

“Mida sa teinud oled?!” olid ainukesed sõnad, mis mu huulilt tulid.

“Mida ma teinud olen? Oh, aga see pole üldse ainult minu teha. Ma viin ellu seda, millest teised ainult mõtlevad. Mida katastrofeerivad. Täna ma sain selle tütarlapse verest näiteks sellise kaaslase endale,” viipas ta enda kõrval lõõtsutavale loomale, kes silmanähtavalt piinles omas eksistentsis. Mõistsin siis ahastuses, et kõik need peletised on tema poolt ellu toodud.

“Ega ma üksi siis…” ta hääl algas valjult, aga iga pikem lause lõppes pingutusega, justkui saaks õhk enne otsa ja hääl tuleb siis kõrgematel nootidel välja aidata.

“Mis jubedustega sa siin tegeled?! Tea, et sellel kõigel on lõpp, meie juurde tullakse, politsei on kohe siin!” ähvardasin valjult.

“No mis nad teevad?! Selja keeravad! Ja pealegi, kui inimesed ei oska minuga koostööd teha, siis see on nende endi viga. Kui sa vaid teaksid, kui põnev on iga avastus, see on originaalne. Nagu kunst, mis on oma looja nägu,” ütles ta peaaegu et heldimusega.

“Sa vastik–” ma oleksin tahtnud ta selle koera lõugade vahele lükata. Saagu ise oma supist osa.

“Inimesed lihtsalt ei tegele oma hirmudega ja siis nad niimoodi ka materialiseeruvad. Mõnel juhul,” ütles ta peaaegu ükskõikse kergusega kulme kergitades. “Kui sa vaid teaksid kui truud nad mulle kõik on. Ma olen nende kõigi isa.”

Ma ei suutnud muud, kui sellise tõdemuse peale lihtsalt pead vangutada.

“Aga tegelikult mul on igati põhjust su peale pahane olla, sa segad mind,” muutis ta oma tooni järsult ja ta silmis süttis viha. “Pure!” käskis ta oma uut kaaslast talle pilkugi heitmata ja haaras samal ajal kaenlast kapsaks loetud kaustiku.

Koerlane sööstis ilma kõhkluseta meie poole. “No nüüd on kõik,” jõudsin ma vaid mõelda. Mu mõistus küll heitis meelt, aga keha siiski ei andnud alla. Viskasin nutitelefoni käest otse ta vasakpoolsete lõugade vahele ja teise käega haarasin maast soola, et sihtida selle silmadesse. Teine rünnak pani ta vankuma ja pidas hoo maha. See andis meile piisava edumaa, et uksele tormanud Teet-Johannes seda kõike nähes maas vedeleva lipuvarda jõudis haarata ja sellega eluka poole joosta. Terav ots suunatud ribide vahele, tegi ta karjudes oma löögi. Edasine üllatas meid halvas mõttes. Varras põrkus eluka küljelt tagasi. Ta lapiline kasukas ja krobeline paks nahk olid selle jaoks läbistamatud. Olend nüüd hoopis paiskus meie poole. Meil vedas, et loom viskas külje ette ja ta rippuvate keeltega lõuad olid pooleldi kinni. Ta esmane eesmärk oli tervelt jalule maanduda. Jõudsin veel pea eest ära tõmmata, kui ta prantsatades vastu seina tuiskas. Ajasin end välgukiirusel püsti ja muud oskamata haarasin sama salli, millega olin just Birgitil kätt kinni surunud. Suundusin vingerdava ja lõriseva olendi juurde, kes kogus jõudu, et oma peremehe käsk lõpuks ellu viia. Miski tõrkus minus, aga teadsin, et nüüd on ainuke võimalus. Viskasin salli üle ta kaela ja proovisin ta piinad paari osava jõuvõttega lõpetada. Ta jõud ei raugenud ja ta viskles kaua, maadlesin temaga ja ta teravad suust välja turritavad hambad lõikasid mu käsi nagu žiletiga. Põrand muutus verest ja tema vahusest süljest libedaks. See masendav toiming kestis liiga kaua, aga lõpuks ta enam ei liigutanud. Ma tundsin kergendust, aga oleksin tahtnud ka nutta.


Selle kõige taustal ei olnud salapärane võõras meile tähelepanu pööranud. Olime nagu eri maailmas. Meie võitlemas ja tema posimas.

Ladinakeelse pobina saatel käis ta mööda tuba ringi ja lükkas jalaga ükshaaval värvipurke ümber. Üksikud sõnad kuuldusid mulle õpingute ajast tuttavad. Nii palju ma taipasin, et see on vana ladina keel. Kokkuvõttes ma lausetest midagi aru ei saanud ja võika elukaga maadeldes ei suutnud ma ka keskenduda. Purkidest voolas tume ollus ja moodustas suure laigu keset ruumi.

Kõigele lisaks maandusid aknalaudadele kaks inimsuurust nahkhiirt istudes seal nagu gootiaegsed veesülitid, kes olid end vaatemänguks kohale lennutanud. Posija liikus toa keskele, astus soolaringi sisse, süütas küünla ja hakkas valjemalt rääkima. Nüüd juba vihikust maha lugedes.

Ma olin veel hingetult akna all pikali maas, kui tundsin, et hallituse kirme lõhn matab mu enda alla. See muutus aina vängemaks. Hakkasin köhatama ja ajasin end akna najal püsti. Vaatasin Birgitil ümbert kinni haaranud Teet-Johannese poole, kelle vihapisarais näole saabus koos küünlavalgusega mingi otsustavus. Udu pressis akendest sisse. See ei olnud tavaline ilmastikunähtus vaid selle liikumist mõjutas miski. Nägin õrnas valguses, et meie juurde on lisandumas veel keegi. Ja see keegi tõmbab udu endasse.

Võõras katkestas korra oma sõnamise, hakkas siis pidurdamatult naerma imetledes oma kätetööd. See, mis toa keskel juhtus oli deemonlik, lubamatu.

Nägin nüüd, et see piirjoonteta kogu kõrgus laeni, tal oli moodustamas nägu. Või olin ma eksinud? Õigemini, ta kümned näod vaheldusid pulbitsevalt. Seda oli piinav vaadata, aga ma ei saanud oma pilku ära pöörata. Suurel olevusel oli nägusid kahte sorti: irvitavaid lõustasid ja painajalikke, lausa nagu piinatud nutuseid nägusid. See olend seisis kahel jalal, aga kogu ta keha koosnes nägudest ja ta oli selle ruumi jaoks liiga suur.

Teet-Johannes ajas end sel hetkel püsti, kui pobin peatus. Tormas siis manaja juurde lootuses teda takistada ja hüüdis veel: “Sa kuradi Otto Kruusvall, jää ometi vait!” Tal õnnestus posimine peatada ja vanamees toa keskelt ära tõugata. Ma tuikusin, hingeldasin ja tundsin, et silme eest lööb valgeks. Seda, mis edasi juhtus, on mul vaevaline meenutada. Teet-Johannes oli lükanud posija seina äärde, aga jäänud ise suure olendiga vastamisi. See toiming pani manaja hoopis kiiremini oma sõnu ette vuristama. Olend lihtsalt seisis seal ja ei teinud Teet-Johannesest justkui väljagi, aga taipasin, et tal on võimatu koletise eest ära astuda. Nii nagu olend kiskus endasse udu ja läks sellest aina selgepiirilisemaks, kiskus ta endasse ka meie tuttavat. See toimus sekunditega. Ma ei saanud midagi teha, et seda takistada. Ühel hetkel oli ta selgelt meie ees, siis justkui sulas jõletu olevusega kokku ja kadunud ta oligi. Kas sai temastki järjekordne piinlev hing selle olendi sees?


Vedasin ennast selles kohutavas hingematvas ruumis Birgiti juurde ja ajasin teda püsti, et uksest põgeneda. Manaja põrnitses meid nurgast ja astus siis toa keskele ringi sisse tagasi ja jätkas oma võigast posimist. Olin ahastusest ja väsimusest kokku kukkumas, kui nägin, et mu teel järgmisest hallituslaigust miski vormuma hakkas.

Äkitselt see seiskus ja vajus siis järsult põrandasse tagasi. Tajusin, et ruumi paiskus kaks valguslaiku. Udu, mis ennist täitis ühtlaselt kogu ruumi, oli koondunud keskse eluka juurde ja valguslaigud läitsid kogu toa selle ümber. Nägin nüüd, et seintel olid hallituslaikude kohal filigraanselt verega kirjutatud sõnad, kummuli lükatud värvipurgid sisaldasid samuti paksu verd.

See ootamatu autotulede valgus lõi ruumis kõik pahupidi. Ilmselt mõjus see manajalegi löögina ootamatust kohast, et kaks seni rahulikult aknalaudadel piidlevat nahkhiirt lehvitasid nüüd närviliselt tiibu ja tuiskasid tuppa varjule. Toas moodustus koos lendajatega tuulispask, mis paiskas paakunud vere koos soolaringidega õhku. Nägin, et see, keda Teet-Johannes Ottoks nimetas, kukkus põlvili ja tõmbas endale keevitaja prillid pähe. Birgit pigistas mu kätt nii tugevalt, et tundsin valusalt ta küüsi oma katkikriibitud käel. Teda kohutas soolase vere lõhn. Tänu taevale, et tal polnud toimunud õudusest täit ülevaadet. Vähe sellest, et tema hirm koerte vastu võttis talumatu kuju, seisis meie ees tõeline kurjus.

Pigistasin silmad selle lendleva sodi ees kinni ja tajusin, et manamine peatus. Aknast suunatud külm kaugtulede valgus oli tumedatele olenditele sama vastumeelne kui mu telefoni taskulambi pimestus oli olnud klassiruumi nurgas varitsevale olendile. Teadmata, mis nüüd juhtuma hakkab, lausa hüppasin ukse lävele, rebides Birgitit enda järel. Kogusin end ja pöörasin veel pilgu ruumi – sünget elukat ei olnud enam toa keskel. Valgustatud toas, kus ikka tiirlesid pööraseks muutunud nahkhiired, ei märganud ma ka manajat. Tiibade lehvimine ja loomade kisa oli veel ainuke, mis ruumist kostus, kui koridoris meeleheitlikult väljapääsu poole tormasime.


VII. Kruusvalli saladus

See tundus tol hetkel uskumatuna, et meile tuldi vastu ja me pääsesime kindlast surmast. Auto tuled olid endiselt suunatud sellele neetud klassiruumile, kui me majast välja koperdasime. Õhus oli soojust ja värskust ning udu hoone ümbert täielikult pühitud. Pilkases pimeduses kangastus vaid üks selge objekt – meid ootav valgustatud auto. Seda roolis Jaak, kes vaatas kohkunud pilgul mu käsi ja Birgitit, kui autosse sisse istusime. Külavanem, keda ma nägin päeva jooksul muudkui laia naeratusega talguid korraldamas, oli nüüd surmtõsine.

Ma jõudsin veel juhile öelda napi “Aitäh!”, ent kui ta Valle kohta küsis, siis mu seest purskus kontrollimatu nutt. Sõnad ei tulnud enam suust. Ma ei suutnud muud kui pead raputades nuuksuda. Pingelangus oli meeletu. Juht keeras kärmelt teele ja võttis suuna Suurupi poole. Tundsin, et vastutulevate autode kriiskavad tuled lõikasid mulle pimestavalt silma. Aga iga helgiga tundsin end rohkem rahunevat.

Nähes, et ma olin end kogunud, alustas Jaak ettevaatlikult juttu: “Ütlesin Lilianile, et jäägu ta ikka teiste juurde, toon teid ise ära.”

Pika pausi järel jätkas ta siis: “Selle kohaga on midagi väga valesti.”

Sain vaevu aru, et lause oli mulle suunatud ja vastasin pikaldaselt: “Mhm.”

“Mis seal toas juhtus, kes seal akna peal olid?”

“Otto, Otto Kruusvall, on kõiges süüdi”, vastasin monotoonselt.

“Kruusvall? Ma mäletan teda. Aga see ei saa olla võimalik. Ta oleks pidanud juba ammu surnud olema. Ma olen kindel selles.”

“Jah?” olin sonimislaadses seisundis. Birgit mu selja taga istus kramplikult ja ainuke heli, mis temast kostus, oli iga natukese aja tagant äkilised sissehingamised nagu unustaks selle vajaliku toimingu vahepeal sootuks.

“Otto Kruusvall oli siin Muraste lastekodu majandusjuhataja, ta õpetas ka bioloogiat. Aga see oli seitsme-kaheksakümnendatel. Ta elas siinsamas. Lõpuks kui kõik siin nurgas hääbus, ei olnud tedagi enam näha. Ta oli juba siis 80-aastane. Ei, ta on surnud. Praegu oleks ta 110-ne,” oli Jaak siiralt imestunud.

“Ta oli. Ta haihtus päris lõpus,” see leevendav tõdemus ei võtnud mult täna kaela langenud igikeltsalikku raskustunnet ära, kuid olin tänulik, et sain seda siiski välja öelda. “Need elukad, need elavad siin metsades,” alustasin probleemi püstitusega.

“Need elukad… no ma ei teagi. Aga miks neid siis koguaeg siin näha pole?” oli Jaak kahtlev.

Kuulasin teda nii hästi kui olukord lubas. Sel hetkel jõudsid minuni kriibitud käte vigastused lainetava valusööstuna, mida küll turvatunne ja auto soojus mõnevõrra pehmendas.

“Ma nägin ühte skeemi… tundub, et ta valis kindla aja aprilli lõpust mai alguseni,” lootsin, et see selge fakt vähendab ta ilmselget ebausku. “See kõik on kuidagi seotud uduga.”

“Nii, et sa arvad, et need aknal olnud elukad on mingit moodi Otto käsitöö?” Mulle tundus, et ta ei ole tegelikult selleks kohutavaks tõdemuseks valmis ning sisimas keeldub seda kogu oma mastaapsuses tunnistamast.

“Jah, see on tema jõle pärand.”


Auto keeras Suurupi teele. Olime jõudnud tagasi laagriplatsile. Seal oli taas sagimist, aga mitte sellist toimekat nagu päeval talgutel. Meid ootas ees kiirabi ja politsei. Vaatasin kella, mis näitas 20:37. Nad olid meid seal tükk aega oodanud.

Plinkivate tulede ees sahmis rõõmsalt tuttav koer, kes muudkui katsetas, kellele saaks sülle hüpata ja kelle nägu limpsida. Lilian seisis ta kõrval ja kohe kui peatusime, pöördus ta auto suunas. Ta juba aimas halba. Jaak vaatas mulle kaastundlikult otsa ja astus autost välja. Mõistsin, et ta võtab selle raske kandami enda peale, et jubedat uudist talle avaldada.

Metsasalu kohal tiirles tuletorni valgus endise hooga, millega liitusid nüüd kiirabi vilkurid. See kainestas mind ja tõmbas reaalsusesse veidi rohkem tagasi. Väljusin autost ja abistasin ka Birgiti välja, kes tuikus nagu unes. Vaeseke. Ta isa lausa sööstis oma haige jalaga ta poole. Usun, et tal on võimalik silmanägemine lihtsa operatsiooniga taastada. Ehk ka kuulmine. Kui isa ta embusesse haaras, siis kuulsin, et ta ütles vaid kaks lauset: “Isa, ma lihtsalt hüüdsin sind appi. Seal oli nii kohutav.” Hakkasin juba auto ust kinni lööma, kui nägin istmel rullikeeratud joonistusplokki. Selle oli Teet-Johannes nähtavasti sõbranna taskusse ulatanud enne kui koletisega vastamisi läks.


Seesama joonistusplokk – mis mu voodil nüüd lebab, – ma tean, et see on juhtnöör edasiseks. See on mul ka ainuke füüsiline tunnistus toimunust. Mu telefon hävis. Võib loota, et ehk on koerpeletise keha seal hoones veel alles, kui tema näljased kaaslased sellele juba otsa peale pole teinud. Ja Valle, oh Valle. Kui uurijad tema säilmed leiavad, siis mis järeldusi nad teevad? Mis pures teda sellisel kohutaval kombel?

Teet-Johannese pärast on mul aga meel kõige rohkem murtud. Milline kohutav saatus teda tabas. Kas ta piinleb? Kuhu ta kadus? Ma tunnen lohutust ainult sellest, et ehk ta sattus kuhugi, kust on tagasitee. Aga see on hapu lohutus, sest oh õudust! Siis on tagasitee ka Otto Kruusvallil.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0577)