“Jutusta meile veel üks lugu!”

“Tänaseks aitab, nüüd kujutage neid unes ette,” soovitas ema.

Seiklused võõrastel maadel, võitlused, pikad reisid, uudishimu ja avastamisrõõm - kõik need lood olid väljamõeldised.

Vale, milles ometi oma tõde ja eesmärk.

“Ja nüüd… tekk peale ja tuttu!”

Paksust riidest kate ei andnud päris õiget tunnet, kuid see oli kõige lähem. Vähemalt ta arvas nii. Ta enda kogemustest oli piisavalt aega möödas, et asjad hakkasid juba ununema.

Kui viimased pisikesed silmalaud kinni vajusid, ajas ema end asemelt püsti ja astus saviplönnidest hurtsikust välja.

Teda tervitas kauge hõbedane helk.

Eeden oli päevaga vajunud kaks sentimeetrit sügavamale. Veel pool aastat ning soomülgas võttis selle lõplikult endasse. Neil polnud varustust, millega seda peatada.

Nad ei saanud oma teadmisi jagada, seda oleks olnud liiga palju, kuid said jätta vihjeid. Jätta lugusid, väljendeid ja sõnu, mis inspireerisid tulevaid põlvi. Tekk, mis oli vaid riidest narts, sai oma nime hibernatsioonikambri bio-tekk katte järgi ning selle all magamine pidi tulema loomulikult, kui nad kunagi tahtsid uuesti tähtede vahel lennata.

Ema vaatas tähistaeva poole ja naeratas omaette.

See võis võtta aega, kuid ühel päeval oli nende sugu seal tagasi. Ta oli selles rohkem kui kindel.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0589)