Erik kahlas põlvini lumes ja kirus. Metsaalune oli tihe ja tema vandumist ei kuulnud keegi.

„Kuradi sitapea ei märganud öelda, et see siin on PÄRIS !“ Ta rapsis jala taha kinni jäänud risu lahti ja rühkis edasi.

„Mine too metsast värsket verd,“ inises ta taluperemeest järgi tegeval toonil.

„Sama verd ei saa mitu korda kasutada …“ sisistas ta silmi kissitades.

Mida teadis see talumats nõiakunstist !

Või no jah, arvestades asjaolusid, teadis see peremees liigagi palju. Tema oli sellega siin pidanud viimased paar aastat kokku puutuma. Erik oli saabunud mõned päevad tagasi. Talus oli ka üks nõid varem käinud selle aja jooksul ja asja korda saamata lahkunud. Erik pidi nüüd kaitsma nõia kutse au ja nõid oli ta ainult osaliselt. Ta oli iseõppija, ilma väeta ja õpetuseta. Oma teadmised oli ta  kild killu haaval kokku varastanud või välja uurinud. Nõiad õpetasid ainult enda poegi, kui neid oli. Kui sa ei tahtnud end nõia orjaks anda, lootuses, et ta sind veidigi õpetab, siis pidid tegema näo, et tead kõvasti rohkem kui tegelikult teadsid. Seda oli Erik julgelt teinud ja siin lumes ta nüüd kahlas.

Ohh kuidas ta kahetses seda kõrtsikaupa, kus ta oli lubanud Mahediku talu peremeest libadikuga aidata. Vihane selle nähvitsast kõrtsipoisi peale, kes selle kauba vahendas. See kuradi patskaak ajas ta nii osavalt orki, et ta  pidi selle Mahediku talu tööotsa vastu võtma. Mitte, et see libadiku peletamine tavaliselt mingi suur tööots oleks olnud. Ta oli seda varemgi  teinud, aga see sigudik ei olnud olulisi asju pidanud vajalikuks mainida. Oleks pidanud kohe halba aimama, kui kõrtsipoisil silmad põlema läksid ja ta sõbralikult õllekapa ning seakoodi tema poole lükkas, kuuldes, et Erik on nõid ja vajab öömaja. Need silmad ei põlenud lugupidamisest vaid üleolekust, trotsist ja ahnusest. Enamasti inimesed pelgasid nõidu. Andsid süüa ja ulualust, aga ise hoidsid eemale. Ja süüa pakkusid tavaliselt keedust, mida teenijarahvas sõi.

Nõidadega ei seltsitud ega laterdatud. Nõiaga räägiti olulistest asjadest. Ja see, et see libadik on PÄRISELT olemas, oleks võinud jutu sees mainida. Erik oli mitmeid libadikke edukalt minema mananud, aga neid ei olnud seal ka enne olnud. Sool piirikivile, veri ja ebamäärane pomin. Tavaliselt oli sellest küllalt, et tasu kätte saada ja edasi liikuda. Libadikud olid nagu soovirvikud, keegi polnud oma silmaga näinud, aga kõik uskusid, et nad on olemas. Lihtne töö tavaliselt.

Enne kui Erik teda nägi ja sai aru, mis jama sisse ta sattunud on, oli ta rahulikult verd ohverdanud. Palju ohverdanud, kuna peremees oli umbusklik ja erinevat verd oli talus palju. Vere ohverdamine rahustas alati rahvast.

Ta isegi lõbutses sellega, et sulges loomadel ohverdamise haavad. See oli tegelikult ainuke mana, mis tema käes töötas. See oli tema kingitus pererahvale, et loomad ei pidanud peale vere laskmist surema.  Ta oli ühte nõia õpilast veidi orjanud ja see oli talle selle mana õpetanud. Erik korjas ürte ja tegi lihtsamaid manatöid tema asemel, sel ajal kui Mauno ühe talutüdruku juures lõbutsemas käis.

Haavade sulgemise mana oli vägagi kasulik. Erik oli seda palju kasutanud. Tihti lõi ta ise need haavad, mida siis managa ravis. Majarahvas muutus tavaliselt palju lugupidavamaks, kui nägi, et nõid on äkiline, aga helde oma löödud haavu kinni lappima. See toitis päris hästi ja sai nii kauaks taludes paigale jääda, kui talle sobis. Sulasena töötades oli ta nii palju peksa saanud, et talutöid ta oma tulevikus näha ei tahtnud. Eemale paigast, kus sind tunti ja ole kes tahad. Nõia ameti puhul ei küsitud küsimusi. Huvitav, kas see nõid, kes hakkama ei saanud, oli samasugune kui tema? Peremees oli öelnud, et ta kasutas palju verd. Rahvasuu pilkas, et kui nõid ei tea mida teha, siis valatakse palju verd. Erik oli palju verd kasutanud.

Ta oli öelnud Mahediku talu rahvale, et läheb metsa värsket verd hankima. Kõik talus kättesaadav veri oli juba kasutuses olnud, peale Eriku enda vere muidugi. Mehele ei meeldinud enda verd valada mingite tohmanite eest, kes teda vaid moona ja ulualusega varustasid. Algsest kaubast oli midagi hoopis muud saanud. See oli  muutunud põlvini lumes sumpamiseks metsas ja see oli asja helgem pool. Kusagil käis see libadik ju ringi. Võibolla selles samas tukas siin? Erik tõrjus selle mõtte. Libadikud ei rünnanud rändajaid. Nad võtsid vaimudele ja olenditele pühendatud karjast nagu pererahvas rääkis, ohvriandidest.

Ta rühkis Suurekivi koopa poole. See pidi kusagil siin lähedal juba olema. Erik oli talurahvale öelnud, et läheb metsa värsket verd hankima, kuid tegelikult oli tema sihiks Suurekivi koobas oma punase liivaga.

Noor kask lõi valusasti vastu selga ja lund kukkus kraevahele. Erik mõtiskles, kas ta üldse läheb sinna tallu tagasi. Midagi olulist tal seal talus ei olnud ilma milleta hakkama ei saaks. Tema nõiapaun muidugi oli maha jäänud, aga see oli pigem rumalatele mulje avaldamiseks, kui tegelik tööriist. Erik oli esimest korda üle pika aja oma mõtetega üksi ja külm lõi pea selgeks.

Mis siis valesti oli läinud? Peale selle, et ta ei plaaninud üldse seda tööd korralikult teha. Ta oli tahtnud seal ainult kevadeni elada. Olla selline tõre nõid, keda peljatakse tööle appi kutsuda. Keda sulasetüdrukud oma sõba alla lasevad ning perenaine paksema võikihi leivale määrib.

Kõigil silmis lootus, et tema viibimine talus toob head õnne ja peletab keda iganes. No ei peletanud.

Ta oli seda libadikku näinud. See oli päris. Erik ei olnud oma elu jooksul ühtegi muistset tugevat elukat näinud. Neist ainult räägiti. Ta isegi ei arvanud, et nad päriselt olemas on. Hea on pidada ametit, kui väge pole kunagi vaja kasutada. Siin oli.

Mitte see ei olnud hirmutav, et mõni olend päriselt olemas oli, aga tema käitumine. Seda see kõrtsipoiss nii õelalt muheles. Kurja küll, see libadik mitte ainult ei viinud asju ära, aga see TÕI TAGASI KA. Seda ühed elukad tegema ei peaks. Kui tuli soerdlane ja viis karjast kedagi kaasa, keegi ei kurjustanud. Soerdlased teevadki nii. Kui tuli vesilane ja viis võrgud ja kala kaasa, siis keegi ei nurisenud. Vesilased teevadki nii. Kui tulevad viljatallud ja vili muutub mustaks, siis nii on. Ohverda neile, et nad ei käiks üle sinu viljapõllu vaid käiksid mööda oma vanu radu.

Kõigil vaimudel või soerditel oli kombeks midagi võtta või nõuda. Mitte kunagi ei andnud nad midagi tagasi. Kui olid heas tujus, siis nad ei puutunud sind ja see oli kõik. See libadik siin võttis ja andis pererahvale pärast TAGASI. Kui ta noore ohvrimullika minema viis, siis ta tõi selle tagasi.

Roiskunud ja poolseeditud korjus oli taluõuele oksendatud. Erik oli seda korjust näinud. Maa oli külmunud ja matta oli raske. Peremees oli käskinud korjuse lume alla matta, et äkki tuleb libadik tagasi ja tahab korjust lõpuni süüa. Ei tahtnud.

Kui libadik õuele jäetud pühitsusruunidega saani oli ära viinud, siis toodi see paar päeva hiljem tagasi. Sellele olid rattad alla klopsitud ja istmik puha puruks pekstud, kuid see ilmus õue peale tagasi. Pererahvas ei kartnud mitte seda, et midagi ebaliku poolt ära viiakse. Nad kartsid, et see tuuakse tagasi. Tagasitoodud asju kardeti kui tuld. Nad olid hirmul ja mures, et mis nende andidega valesti on, et need ei kõlba. Mures, et aitadest ja sahvrist kadus toitu. Ja mures, et koerad vaikivad kui see toimub…

Erik ei olnud kindlasti mees, kes seda jama lahendada tahtis või oskas. Ta oli verd ohverdanud, pomisenud ja kaarna sulgedega manamist teinud. Kuid ise ta ju teadis, et ega sellest sellise eluka vastu abi ei ole. Pererahvale ta seda muidugi ei öelnud.

Nüüd liikus Erik visalt Suurekivi koopa poole. Naabrinaine Urve oli rääkinud, et sealne liiv oli ainus asi, mida libadik pelgas. Kõrtsipoisi vend oli naabri talust noori uttesid tulnud ostma ja tema kasukas oli Suurivi koopa liivaga koos olnud. Seal olla selline punane liiv. Libadik vaadanud seda ja jooksnud ära. Suurekivi kandis polnud libadikku kunagi nähtud.

Erik tahtis omada mingitki kaitset selle eluka eest ja kui see punane liiv seda pakkus, siis pidi seda kindlasti kasutama. Võibolla viibib ta koopas piisavalt kaua, nii et talus enam ühtegi elavat hinge ei ole ja libadik liigub edasi?

Kas ma põgenen praegu sellest talust või kavatsen veel sinna tagasi minna, esitas Erik endale ikka ja jälle sama küsimust. Ta tahtis leida koopa, mis ei meeldi libadikule. Seda uurida ja oma tegevused läbi mõelda. Hea oleks veeta veidi aega paigas, kus sa ei pea muretsema sellepärast, et kui öösel välja kusele lähed, siis sind ootab uudistav libadik.

Ei, otsustas ta enda sisemuses, saagu ise hakkama oma libadikuga, kes asju tagasi toob. See on liiga jube. Inimesed käitugu ikka nagu inimesed ja muud elukad nagu muud elukad. Ma olen sitt nõid, ilma väeta ja ilma teadmisteta. Mina sellise töö peale ei sobi. Redutan veidi koopas, teen ohvripuu juurde verejäljed ja lasen siit jalga. Paari päeva moon oli tal kaasas, las ootavad teda tagasi. Jõudu neile sellega.

Suurekivi hakkas lõpuks paistma. Üsna kinnituisanud oli see nõgu, milles ta oli, aga käiguava oli siiski näha. Erik astus koopasse ja raputas endalt lund maha. Koobas oli suurem, kui ta oli arvanud ja seal oli palju käike, mis viisid maasügavusse. Võibolla see ei olnudki nii hea mõte siia tulla, käis mehe peast läbi. Kes või mis mööda neid käike võis liikuda ja libadikule mitte meeldida, aga kas see talle meeldis? Ta tõrjus rahutukstegeva mõtte.

Koobas oli punasest liivast ja jõgi oli siia käike uuristanud aegade algusest. Jõe kuivades olid käigud kuivale jäänud ja neid kasutasid heinalised suvel hea ja jaheda ööbimiskohana, kui palavus tahtis liiga teha. Samuti talvel andis koobas kaitset tormide ja lakkamatute vihmahoogude eest. Koopasse tõid mitmed metsarajad ja siin käisid talumehed aeg-ajalt. Kui siin midagi kummalist oleks, küll nad eemale hoiaksid, mõtles Erik.

Ta tegi lõkke üles ühes käiguorvas. Seal oli lõkkepuid ja oli näha, et seal oli ka varem inimesi peatunud. Võibolla siiski ei ole nii jube koht. Kui talumehed siin ööbida julgevad, siis võib tema ka üsna rahulikult siin puhata. Ta vaatas laagriplatsile maha jäetud paari sületäit heinu ja koorepuru, mida laagrilised tihti koristada ei viitsinud. Ta nägi seinaorva korralikult ära pandud paari tekki ja paari nõud. Siin käidi korrapäraselt. Paari ööga ei tohiks midagi juhtuda. Oluline on endale mitte liigset tähelepanu tõmmata. See on ühe nõia parim omadus ja täna tahtis Erik olla hea nõid. Punasel liival, turvaliselt ja rahulikult, kohas kus elukad ei liigu.

Ta kohendas lõket ja jäi mõtlikult leeke silmitsema. Soojus rammestas keha.

„Kes sina selline oled?“

Erik oli hetkega ärkvel. Lõke oli madalaks põlenud, kuid andis veel veidi valgust. Tema vastas seisis noor naine. Riides nagu talunoorik, aga talunoorik ei saanud ta olla. Temas oli midagi teisiti, liiga käskiv ja teadlik oli see hoiak. Erik ei osanud vastata, mis see teisiti oli, aga tõmbus vaistlikult kössi.

Neidis uuris teda terava pilguga.

„Erik olen, uurin miks libadik neid koopaid ei salli ja tulin peitu tema eest,“ suutis ta vaid piuksatada. Selle pilgu ees ei olnud võimalik ei valetada ega keerutada.

„Ja miks sa arvad, et ta neid ei salli?“ küsis naine rahulikult. Ta istus ja hakkas tuld kohendama. Erik ei julgenud küsida, kas naine on nõid. Nõiad kannavad tavaliselt kõvasti amulette, naisel neid ei paistnud. Samas seda tegid ainult nõrgad nõiad. Tugevad nõiad ei vaja ei amulette ega muid kulinaid. Neil on vägi ja seda väge Erik tundis. See on nagu lõhn, sa ei näe seda, aga tunned, et see on seal.

Naisel ei paistnud kuhugi kiiret olevat ja ilmselgelt ei peljanud ta võõrast meest koopas.

„Vesta mulle oma lugu. Ma kuulen harva mitte siitkandi lugusid,“ lausus ta pead viltu kallutades ja meest silmitsedes. Tema heledad liivakarve juuksed ja hallid silmad olid nii tavalised siinkandis. Ta oli nägus, kuigi veidi teravate näojoontega. Põskedel olid armsad lohukesed. Samas pilk, mis oli nendes hallides silmades, kõneles millestki muust, kui kahekümnendast heinasuvest. Sealt vaatas vastu öö tarkus ja enesekindel teadmine, et talle allutakse.

Ja Erik jutustas, jutustas nii nagu ta ei olnud kellelegi kunagi jutustanud. Rääkis ära kogu oma elu ja unistused, ametid ja tegemised. See voolas välja ta suust ja hingest. Ta ei varjanud, ei jätnud rääkimata. Kõhus oli soe ja suus oli tunda vürtsköömne rüüpe maitset. Nii kergendav oli rääkida korraga ja seda ei olnud võimalik pidurada enne, kui jutt räägitud sai. Erik tundis, et nähtamatu pigistus lõdveneb. Ta oli rääkinud oma loo.

Nad vaikisid.

Tuli oli taas madalaks põlenud ja Erik viskas paar okasronti tulle. „Et sul külm ei oleks,“ lausus ta naise poole vaadates. See viha, mis neist tüünetest silmadest  leegina vastu lahvatas, ehmatas mehe paigale.

„Mis on ?“

Ta nägi, kuidas naine tema silmade all hakkas moonduma ja peale kägiseva hääle lõppemist vaatas ta tõtt libadikuga. Libadik vaatas teda vastu. Võttis kaks oksaraagu ja viskas talle kurjalt silma vaadates tulle. Erik vaatas lohukesi libadiku põskedel, mis olid järsku nii äratuntavalt inimlikud.

Uuesti väändumine ja kägisev hääl. Naine kohendas oma seelikut ja torutas huuli.

Mõlemad vaikisid ja vaatasid üksteisele otsa.

„Miks sa ära jooksid, kui enda koopa liiva nägid?“

„See poiss oli oma kindad siia jätnud, tahtsin need talle lepituseks viia, et  ma ei peaks ohvripaeltega lambaid võtma. Neid on rõve välja oksendada.“

„On sul see ammu?“

„Mitte eriti. Peale seda, kui mind mehele taheti panna ja ma metsa jooksin.“ Ta näperdas seelikuäärt ja vaatas maha. “Kohtasin libadikku ja pakkusin ennast talle. Lootsin, et see on kiire surm, aga tema hoopis lõbutses minuga ja läks minema. Peale seda muutun peale iga ohvriandi või pühendust ise libadikuks. Kui ohverduse tagasi annan, muutun tagasi. Kas sa tead, KUI PALJU on igasugu lollakaid altareid ja ohverduskivisid igal pool, nõiahakatis! Need lollakad seovad kedratud lõngast ohvripaelasid loomadele kaela, lootes et vaimud neid ei puutu. Idioodid ! Nad ise kutsuvad neid välja nii.“

Tema silmis oli vihkamine ja ahastus. „Mul läks kaks aastat, enne kui sain aru, et andi tagasi andes muutun inimeseks. Ma elasin kaks aastat libadikuna!“

„Kas libadik muutub inimeseks, kui ta saab anni tagasi anda?“

Naine kehitas õlgu „Mina muutun“.

Eriku süda peksis meeletult. „Libadikuna sa kuuled, mida teised vaimud ja olendid räägivad? Mäletad sa seda pärast inimeseks saades?“

„Jah, mis siis? Üks soovirvik mind õpetaski, et kui tahan inimeseks tagasi saada, pean inimeste anni tagasi andma. Nad on omadega päris sõbralikud. Inimesed on kohati vastikumad kui ebalikud. “

Erik võttis vöölt pussi ja lõikas endale käsivarde.

„Ma ohverdan selle vere sulle, oo libadik, tee mind enda suguseks …“ naine viskas teda pooliku haluga.

„Lollakas, sõnad peavad õiged olema ja ruunid ka.“

„Aga tuli?“ oli Erik segaduses.

„Silmside ja südamest tulnud and“ lausus naine tigedalt. Ta ninasõõrmed laienesid, kui ta vihaselt pahises.

„Kas sa tahad mind enda orjaks teha? Sa sellest ikka saad aru, et ma võin ju libadik olla anni tõttu, aga kui ma viimase anni tagasi annan, saan inimeseks. Ma võin ju kohe minna ja mõne ohvripaelaga lamba võtta, ja selle tagasi anda, ja ma olen inimene tagasi. Enne löön muidugi sinu maha. Või tahad libadikuga jõudu katsuda? Ma rebiks su pikkadeks ja väga peenikesteks ribadeks!“ Ta kissitas pahaselt silmi.

„Ma tahan seda mis sul on! Minust saaks suur nõid. Mida ma pean tegema, et sa jagaksid?“

„Tümakas, see on esimene altarikivi, mis sul tee kinni paneb. See ei ole asi mida tahta.“

„Ei, kui ma anni tagasi annan. Ja ma tahangi mingi aeg libadik olla ja õppida vaimudelt ja olenditelt. Küllap leiab ka nõiatarkust, kuidas vältida moondumist, kui ise ei taha.“ Erik vaatas lootusrikkalt naist. Lohukesed naise põskedel tukslesid, kui ta huult näris.

Naine mõõtis teda pika pilguga. „Kaaslast tahan ma endale küll, sellist nagu ma ise. Mul on villand üksi olemisest. Selline kohaneja ja õppija, nagu sina oled, sobiks mulle hästi.“

Naine lisas puid tulle „Ja kenakene oled sa ka … Ohverda mulle midagi, mida on kerge tagasi anda, ja maga minuga. Nii sain mina libadikuks, nii saad sinagi. Suudad sa libadikuga sugu teha ?“ Ta vaatas Erikule küsivalt otsa.

Erik vaatas neid taevakarva hallikaid silmi, mis olid järsku kuidagi nii suureks muutunud. Lohukesi põskedel ja armast, kuid veidi teravat nägu. Sääri, mis tulevalgel paistsid ja pehmust, mis põuest paistis. Oo jaa, selle neidisega ei ole küsimus, kas ilmasammas püsti läheb, pigem ei raatsi liiga kiiresti lõpetada. Kui libadik on see neidis, siis ta tahab teda hommikul ja õhtul, ja öösel mitu korda.

Erik noogutas vaikides ja neelatas. Ta tundis, kuidas veri liigub kiiremini kui mõistus ja sõlmis püksipaela lahti. Haaras puuoksa, vaatas naisele silma „Sulle,“ ja viskas oksa tulle.

„Oota, mis su nimi on …“ 

Naise silmades lahvatas heameel ja rõõm „Maar…“ ja ta hakkas moonduma.

„MAARI“ lausus libadik tema ees, kellel olid lohukesed põskedel.

Hommikul väljus koopast Erik koos kotitäie punase liivaga. Jah, ta võib Mahediku talust tasu sisse nõuda küll. See libadik neid enam ei tülita. Maari lubas talust kauge kaarega ringi käia. Kui on moona vaja, siis seda ei pea ta enam varastamas käima aidast. Erik hoolitseb selle eest edaspidi.

Ta laseb sulastel vana altari eemalt kummuli lükata ja kõik ohvri ja loitsupaelad loomade küljest ära korjata. Uued, tema tehtud tulgu asemele. Need on nii valesti tehtud, et ei tööta. Kui ka Maari või ta ise lähistele satub, ei moondu nad ja libadik on peletatud. Tasu on helde ja laseb neil rahulikult kevadeni elada. Oma nõiatarkuste varjamiseks puistab ta punast liiva uutele altaritele ja piirikividele. Väites, et see on tõhus kaitse libadike vastu ja tema loitsud muidugi …

Ta liikus ettevaatlikult, meeles pidades ohutisi, mida Maari oli talle maininud, et mitte altaritele ega ohverduskohtadele tahtmatult liiga lähedale sattuda. Ta teadis, et ei tohi sattuda lähemale, et tema vari puudutaks altari varju päikese käes. Eriku süda laulis, kui ta naise peale mõtles.

Nad olid veetnud tegusa öö nii libadikena kui inimestena armatsedes.

Jah, sellist kaaslasest ei oleks ta kunagi osanud tahta. Nõidadel, eriti viletsatel, ei ole tavaliselt kaasasid. Nõiad on harva paiksed ja peresid on neil harva. Maari … ta on nii … Erik ei kahetsenud hetkekski naise randme ümber sõlmitud juustest tehtud paela. Naise silmad olid üllatusest suured, kui ta hommikul tema juuksesalgu lõikas. Palmis selle, oma verega niisutas ja naise randme ümber sõlmis talle silma vaadates. Ta ei lükanud palmikut tagasi. Jah, see on tema naine. See on naine, kelle eest ta tahab hoolitseda ja koos olla. Kes iganes neile sünnivad, nendest tahab ta rõõmu tunda. Tema silmade ees tantsisid armsad lohukesed libadiku näol.

Magusast rammestusest kantuna Erik muigas. Nüüd, kui tal endal oli ligipääs nõiatarkusele, ei kippunud ta seda jagama. Ta tahtis, et see teda toidaks. Selle jagamine või õpetamine tundus mõeldamatuna. Nõiatarkust väärivad vaid need, kes … Erik ei osanud seda mõtet kohe lõpetada. Küll aga oli ta kindel, et ühelegi inimesele ta seda kergelt ei jaga.

Ta kõhistas naerda ja liikus talu poole. Pärastpoole läheb ta ja astub kõrtsist läbi. Vaja selle kõrtsipoisiga sotid ära klaarida. Tema siis naeris nõrkade nõidade üle … Nüüd saab temal lõbus olema.

Ja kui ta ka põrkab mõnele altarile või ohverdusele, siis … ta annab tagasi.

Ja see ei ole siis enam SEE libadik, kelle peletamiseks teda palgati …