Tim Hornet “Lunastus”

Omamoodi timukas toimetab üksikule planeedile kurjategija, et ta sinna eluks ajaks elama jätta. Planeedil aga kasvavad taimed, mis suudavad puhastada mürgist õhku ja muuta selle inimestele ohutuks. Taimed, mis on mujalt hävitatud. Kurjategija oskab neid taimi kasvatada ning tema planeedile toimetanud mees otsustab sinna jääda, neid teadmisi õppida ja edasi levitada.

Tegemist on tõesti ühe lunastuse looga, mille kohta ei ole mul muud eriti öelda, et see tõesti meeldis mulle. Lühikese loo jooksul suutis autor hästi luua nii karakterid kui ka maailma, milles tegelased elavad. Samuti näitab ta hästi, et maailm ja inimesed meie ümber ei ole must-valged, igas inimeses ja otsuses on tavaliselt koos nii head kui ka halba ning tuleb kasuks, kui meile seda mõnikord meelde tuletatakse.

Liisa Jurtom “Parralleelmaailm”

Meie maailma kõrval eksisterib tilluke paralleelmaailm, milles kasutatavad võlujõuga sõrmused aitavad mõlemat maailma tasakaalus hoida. Selle maailma idülli ähvardab aga kurjus, mille käsilane jälle kord üritab võimule pääseda.

Hästi jutustatud lugu, mida lugesin huviga. Loo tegelased on sümpaatsed, samuti on autor paralleelmaailma loonud sellise, et tahaksin seal isegi mõne päeva veeta. Jutu sündmused kulgevad rahulikus tempos, autor on võtnud aega maailma ja karakterite ehitamiseks. Reetlik kurjam on küll juba alguses etteaimatav, ei tea, kas autor tegi tahtlikult sellise käigu või mitte, kuid see mind eriti ei häirinud. Vahel ongi etteaimatavaid lugusid hea lugeda, sest see tekitab endast pildi kui läbinägelikust inimesest.

Pisut selgusetuks jäi mulle aga see, kuidas need sõrmused tavamaailma tasakaalu hoida aitasid. Seda oleks võinud autor pisut enam lahti kirjutada, kuna jutu sisu mõistmise seisukohast oli see oluline.

Kokkuvõttes aga kergesti loetav tore lugu.

Kristi Reisel “Hea südametunnistus”

Peale surma avastab peategelane, et on terve elu koos elanud “mõttekohandajaga”, kes oleks pidanud olema talle hea südametunnistuse eest, kuid ei saanud alati oma tööga hästi hakkama. Vahepealsuse kohtunikud otsustavad mõlemad tegelased uuele ringile saata, kuid teistsuguses koosluses, kui alguses.

Täitsa muhe lugu, mis läheneb inimese isiksusele ja moraalile uue nurga alt. Juba loo esimene lõik, milles autor kirjeldab suremise kogemust, on hästi kirja pandud ja lubab head lugemiselamust. Ma ei leidnudki midagi, mille kallal iriseda. Autor on võtnud originaalse idee ja jutustab kenasti, loeksin teda edaspidi veelgi.

Kristi Reisel “Nende enda tungival soovil”

Naismehhaanik töötab olude sunnil meestest tulvil kosmoselaevas, kus teda kohaldakse halvasti. Tehnilise viperuse tõttu ei ärka ta ühel reisil õigel ajal külmunud olekust üles ning ta leitakse alles mitu tuhat aastat hiljem, kui inimkond on välja surnud. Robotitest ühiskond soovib inimkonda naise abil taasluua, kuid too on veendumusel, et asi ei tasu vaeva.

Loo peategelane on päris käre daam, kuid loo mõtte seisukohalt ainuõige valik. Ilmselt oleks mõni leebeke naine robotite plaaniga kohe kaasa läinud ja inimkonna taastekkes osalenud. Ühest küljest on mõte, et külmutatud inimene leiab end kauges tulevikus ja peab seal hakkama saama, väga ära leierdatud, kuid selles jutus on autor selle hästi loo ette rakendanud ning pannud enda huvisid teenima. Nii ei torka originaalsema lahenduse puudumine nii eredalt silma.

Mulle meeldib, et autor on suutnud peategelase iseloomu dialoogides värvikalt esile tuua. Lugemine läks kiiresti ja kergelt, lugu oli lihtsalt jälgitav ning maailm piisavalt lahti kirjutatud. Mulle päris meeldis.

Meelis Looveer “Ebaõnnestunud Rituaal”

Loo tegevus toimub viiekümneaastaste vahedega kolmel erineval ajahetkel ühes ja samas hoones. Rikkust ja tervist lubava deemoni välja kutsumise rituaal toob tegelaste jaoks kaasa esmalt ajarännu samas majas nende kolme ajahetke vahel ning siis surma. Lubaduse rikkusele ja tervisele jäävad aga ahvatlema juba uusi inimesi, hoolimata kaasaega ula peale lastud deemonist.

Minu jaoks töötab selles loos see, et autor on keskendunud sündmustele, mitte nii palju maailma ehitamisele. Lihtsate detailide abiga on ta suutnud luua pildi erinevatest aastatest ja elu-olust, kuid ei ole jäänud olustikust pikalt heietama. Natuke ajarändu, pisut õudust ja killuke krimilugu annab kokku täitsa söödava kompoti.

André Saken “Checkpoint Laagna”

Düstoopilises tuleviku-Eestis kutsutakse peategelane üle vaatama üht tuttavat, kes magab, ega taha ärgata. Tuleb välja, et ta on sisse võtnud seeni, mille abil loodab kuidagi mõjutada riigivanemat ja hetkel kehtivat riigikorda.

On ju tore, kui ulmelugude tegevuspaigaks on Eesti. Huvitaval kombel on autoritel aga kodumaa tulevikust reeglina negatiivne visioon. Tahaksin ükskord ka midagi utoopilist või vähemalt pisutki positiivsemat väljavaadet pakkuvat lugeda. Iseenesest sai autor maailma loomisega väga kenasti hakkama. Ei saa ju öelda, et selline tsenaarium kuidagi välistatud oleks.

Lugu oli hästi kirjutatud ja hoidis pinget üleval. Pisut segaseks jäi mulle siiski see, mis siis seeneuimas Andreiga tegelikult juhtus - kas tal õnnestus riigivanemaga teadvused vahetada või lihtsalt toda kuidagi mõjutada? Seda punkti oleks autor võinud natuke täpsemalt selgitada. Aga muidu oli huviga loetav jutt.

Margus Müür “Pimeduse teine nägu”

Postapokalüptilises maailmas tegutseb kaks õde vastastikku vaenujalal olevates leerides - üks suurema Liiga nimel, teine vastupanuliikumises. Ühel õel küpseb plaan vaenutegevuse lõpetamiseks ja rahu toomiseks maailma. Ta suudab teise õe nõusse saada ning tundub, et nende plaan töötab.

Lugesin naudinguga, kuna tugevad naispeategelased juttudes on minu lemmikud. Isegi pikk sissejuhatus ei häirinud mind niivõrd, kuna lugu on hästi kirjutatud ja hoiab pinget. Õdede taaskohtumine, leppimine, ühise keele leidmine ja pingutamine ühise eesmärgi nimel oli südantsoojendav.

Ühe peategelase, Simoni ootamatult ilmnenud reetlikkus ja äkiline surm oleks aga pidanud mind ette valmistama loo lõpu jaoks, mis pani mind lugejana end petetuna tundma. Kohe nii petetuna, et protesteerisin valjusti ja kaebasin kuuldekauguses olevale kolleegile, et raiskasin jutu lugemisele tükk aega ilmaasjata. Mul on raske mõista autori otsust lugu niiviisi lõpetada. Mis selle jutu mõte sellisel kujul siis on - et ükskõik, kui palju sa elus vaeva näed ja ohverdad, ikka keerab keegi sinu jaoks kõik vussi? Siin tahaks küll, et autor mõne alternatiivse lõpu ka kirjutaks, siis ei oleks millegi kallal närida.