Inimese hais.

Tülgastav ja võigas inimese hais, mis torkis nina kui tahtnuks seda lämmatada.

Ema oli märkinud selle isendi oma punase verega, näitamaks, et teda ei tohtinud puutuda, kuid inimese jõletu lehk käis isegi sellest üle.

Kihv lõrises tahtmatult. Ta ei tohtinud seda inimest pureda, isegi kui ta seda soovis. See inimene sai emalt rohkem tähelepanu kui kõik teised metsaolevused.

See polnud aus, kuid ta ei tohtinud.

Mitte veel. Mitte enne, kui ema oli vaba.

Üsna pea.

Kihv polnud kunagi olnud tugev, küll aga oli ta kaval.

Ta ei pidanud tegema palju.

See inimene oli noor ja rumal.

Natukene mesimagusat juttu ja viivitamist ning ta sai olla kindel, et seekordsed inimeste annetused ei jõudnud emani.

Ühel hetkel ajas nälg ema metsa rüppe tagasi.

Ta oli selles kindel.

Kihv tõmbas ninaga õhku. Inimene oli juba üsna lähedal.

Oli aeg.

Manades näole oma kõige malbema naeratuse astus pimelaane hunt puu tagant välja.

Seal, täiskuu valguses, kõndis punase mütsiga tüdruk.