"Ohver: ulmeantoloogia"
Skarabeus, 2023
328 lk
----------------------
Juba tükk aega on nii, et suvel tuleb välja Skarabeuselt taaskord ulmekogumik, tuli ka aastal 2023. Ma ei olegi tegelikult kunagi mõtelnud, mille järgi on üks või teine Sakarabeuse raamat nime saanud, kas on läbiv teema või muu põhjus. Eks kohati on raamatud olnud temaatilised, näiteks soome ulme omad. See raamat siin koondab autoreid ukraina, inglise, soome ja jaapani keeleruumist. Lõpus on iga autori kohta korralik ülevaade, mis annab alati mu jaoks loomingule palju juurde.
---------------
Raamatu avab William Tenn "Karistus avansiks", mis meeldis mulle
kohe VÄGA. Jutu iva on selles, et tulevikus saab kõigepealt karistuse ette ära
kanda ja seejärel kuriteo sooritada. Kui ise vabatahtlikult minna kaugele
planeedile rasketesse oludesse sunnitööle, siis on näiteks mõrva eest istutav
aeg vaid seitse aastat. Kui algul tapad, siis saad karistatud, tuleb aga
tervelt neliteist aastat ära sitsida. Olud on sunnitööplaneetidel väga rasked,
üksikud suudavad selle edukalt läbida - aga nii mõnigi proovib järgi sellise
võimaluse. Antud lugu keskendub kahele naasvale eksvangile, kellel mõlgub mõrv
mõttes peale taaskord Maale jõudmist.
Väga huvitav kontseptsioon ning lobedalt kirjutatud, huvitavate
psühholoogiliste nüketega. Täitsa pani inimese loomuse üle mõtlema.
5/5
---------------
Sakyô Komatsu "Bikuni surm" lühijutt on tõlgitud jaapani keelest
vene keele vahendusel ning keskendub Happyaku Bikunile, naisele, kes elab
mägedes. Mehed ta ümber tulevad ja lähevad, eluratas veereb ja veereb, naine
tundub olevat igavene. Või kas on?
Ma nüüd õrnalt ja kaudselt spoilerdan, aga meenutas väheke "Härra
Huud" või Richard Bachmani "Roadworki" - mitte isegi ainult sisu
mõttes, aga sarnane mõnus, kurbnukker melanhoolia ja magus-valus tunne, mis
peale lugemist sisse jäävad, on Hannu Mäkelale mu silmis omased. Suurepärane!
5/5
---------------
Jeffrey Thomase "Valusate mälestuste arhiiv" ning kogumikule nime andnud "Ohver" tegevus on ajas, mil inimesed on Maalt kaugemale laienenud ning ühe koloonia nimi on Punktown. Seal elab koos palju erinevaid elukaid, rasse, keskkond on vägivaldne, kuritegevuse tase kõrge. Thomas on sellesse õudmasendavasse maailmasse sättinud palju lühijutte, -romaane ja romaane, nendest kaks on siis jõudnud ka siinsete kaante vahele. Minu jaoks olid need kaks lugu pigem meeleolulood, kus n-ö MVP tasemel sisu on ju ka olemas ja mõnevõrra huvitav, kuid pigem on just õhkkond meeldejääv.
Mingis mõttes meenus Thomast lugedes Teet Kallase "Öö neljandas
mikrorajoonis" jutukogu, kus iga lühijutt (tollases käsitluses novell või
jutustus) on omaette ühik (muide, kohati on ka selles kogus
mitmetimõistetavust, mis võiks paadunud ulmefännidele huvi pakkuda) kuid kõik
kokku moodustavad väga meeldiva magusnukkerkurva meeleolu. Minu silmis jääb
Thomas küll Kallasele peajagu alla - samas kui mikrorajoonijutukogu on mu jaoks
kõikide loetud jutukogude tipp, siis pole allajäämine mingi häbilugu. Pigem
tekkis mul tunne, et Arvi Nikkarev on andnud eesti lugejatele kirjanik
Thomasest maitseproovi, mis võiks ju juhatada sisse mõne tervikkogu või miks ka
mitte "Monstrocity" või "Deadstock", kui rääkida erinevatel
võistlustel nomineeritud romaanidest. "Deadstock" on ka autori
müügiarvu mõttes edukaim romaan.
Kui veel korraks autorist rääkida, siis aastatel 1993 - 2001 tegutses ta
käe all kirjastus Necropolitan Press, mis andis välja ulmet ja raskesti
klassifitseeritavat kirjandust: ajakirju,
antoloogiaid, veel üht koma teist.
3/5
---------------
Marina ja Sergei Djatšenko "Kohtunik" - tegu on ukrainlastega,
abielupaariga, kes koos ulmet kirjutavad. Konkreetne jutt on mingis mõttes väga
tavaline ja argine, kuna kogu point on lihtne - peategelase pea eest on välja
pandud viisakas summa, mida siis pearahakütid ikka noolivad. Asjad pole aga
niisama lihtsad.
Vat sellest loost ma ei tahagi sisuliselt eriti midagi rääkida, kuna
detailide asemel on oluline meeleolu, loo kulgemine. Sest siin ongi juttu ühe
inimese elust ning erinevatest inimestest, kellega ta eluteed ristuvad. Kirja
on pandud kuidagi äärmiselt mõnusalt ja malbelt, kus sõnadest õhkub
ehtslaavilikku nukrust ning see on kuidagi väga hästi üles joonistatud.
5/5
---------------
Tapani Tolonen "Siharzad"
- tunnistan ausalt, Pärsia ja kogu see Lähis-Ida kant ja kultuur jääb mulle
kaugeks, st ei sümpatiseeri just hullult. Seega ühtepidi on äge, et eesti
lugejale on jälle ühte soome autorit tutvustatud, aga mulle need kaliifide,
Abdulide ja Musade siblimine väga ei istunud. Loo idee oli lahe, st selle
keskmes olev masinavärk. Kuid kokkuvõttes mind see lugu ei haaranud ka
masinavärgi poolest, jäi kuidagi lahtiseks ja poolikuks. Kuna suur osa
lugemiskogemusest on seekord eriti selgelt kinni mu peakujus, siis ma parem ei
hakka oma küündimatust numbrite keelde panema.
---------------
David Weber "Imeilus
sõprus" - Weber kirjutab päris palju militaarulmet ning see lugu (või
isegi lühiromaan?) siin paigutub Honorverse algusaegadesse. Ehk siis
kosmoseadmiral Honor Harringtonist on Weber kirjutanud terve suure ja põhjaliku
maailma, millesse ma detailselt ei hakka süvenema. Seda aga ütlen, et
konkreetne jutt on väga meeldiv viis kogu selle mõni tuhat aastat tulevikus
toimuva universumiga tutvumiseks, täpsemalt küll siis planeet Manticorega
kohtumiseks. Tegevus tiirleb rohkem Honori tütre Stephanie ümber, kes satub
kokku planeedil oleva aruka puukassi rassi esindajaga.
Oma olemuselt on see mingis mõttes noortekas, kus peategelane on noor ja
mitmed mured sellised, millega just noored kokku puutuvad. Weber kirjutas
lühijutt-romaani hiljem pikemaks ja romaaniks. See läheb nüüd mingis mõttes
õrnalt spoilerdamiseks, aga mingid jooned on sarnased Weberil ja Pullmani
"Tema tumedatel ainetel" - mis muuhulgas tähendab ka seda, et ma väga
loodan, et Weberi puukasside lugusid tõlgitakse veel eesti keelde. Sest
"Imeilus sõprus" on tõepoolest äärmiselt kaunis ja sulnis lugu, ma
hakkasin juba poole lugemise pealt natuke lugemiskiirust pidurdama, sest ma ei
tahtnud, et see kõik otsa saaks. Need sadakond lehekülge teevad hingele pai,
aitäh Skarabeusele Weberi eesti keelde tõlkimise eest.
Kusjuures ega siin jutus on ka tumedaid toone, ega see pole
roosamannabarbie. Kuid läbivalt on see ikka väga positiivne lugu.
Jäin veel mõtlema, et oleks jah tore, kui Weberit veel tõlgitaks - samas on
Honorverses juba romaane üle kümne, juttudest rääkimata. Et ma nüüd ei teagi...
aga unistada ju võib.
6/5
---------------
"Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda" - raamatu
võtab kokku kirjandusmaailma suhteliselt hiljuti saabunud Reetta
Vuokko-Syrjänen, kelle esimene lühijutt ilmus aastal 2015. Kõnealune lühijutt
ilmus aastal 2020 ning seikleb libahundiradadel. Kuna jutt on lühike, siis ma
sisu parem ei puudutagi, küll aga ütlen moka otsast, et üks jutus olev sündmus
on mu silmis ilmselgelt selline, et kui selle oleks kirjutanud meesautor, siis
satuks ta automaatselt tänapäeva maruvasakpoolsete turmtule alla. Aga see
selleks, lühipala ise on väga mõnusa olemusega ja nauding lugeda. Reetta
Vuokko-Syrjänen tundub, et võiks Maarit Leijoniga moodustada toreda paari, keda
võiks veel ja veel eesti keelde tõlkida.
Hundijutt on ka täiesti tasuta autori kodulehel loetav. Mulle meeldis seda
sirvida enne ja peale tõlke lugemist, eriti kuna lisatud foto sobib hästi
meeleollu.
5/5
---------------
Tehnilise poole pealt - mu mälu pole suurem asi, aga mu mäletamist mööda on
Skarabeuse raamatud olnud tehniliselt head, trükivigu on olnud väga vähe. No
oli mis oli, aga siia raamatusse on kirjavigu kuidagi palju sattunud. Ma
lugesin raamatut hüpeldes, algul keskendusin lühematele juttudele ning nendes
oli kamba peale äkki mõned kirjaveakuradid, pigem vähe. Puukassi-lugu aga lausa
vahepeal kubises erinevatest vigadest: trükivead, vales kohas olev tühik ning
katkised poolitamised, pea kümme tükki jäid silma. Ka "Kohtunikus"
olid mõned. Kuna raamatul on tõlk, toimetaja ja keeletoimetaja (neist kaks küll
ühes isikus), siis tekib küll küsimus, et mis nüüd seekord näpust läks? Ma ei
saa jätta ikka ja jälle mainimata, et Eesti ulmefännkond on piisavalt väike ja
tunneb teineteist, ikka leiaks kellegi, kes viitsiks proovilugejana trükivalmis
teksti paari nädalaga läbi lugeda ning anda täpse tagasiside, et sellised
lollid vead ära parandada. Ausalt, jube kahju, et sisu poolest väga võimsat
jutukogu kollitavad sedasorti vead.
---------------
Kokkuvõttes: ütlen kohe ära, et mu hinne näitab kogumiku positiivset poolt, mis minu silmis on väga võimas. Kui ma üritaks mingitsorti keskmise arvutada, siis oleks tulemus napakas, kuna raamat pole mingi keskmik, oh ei - siin on kõike, polkast rockini, ma ise üritan keskenduda positiivsele. Seega Tenn, Komatsu, Weber, Vuokko-Syrjänen... ma hakkan nüüd juba lihtsalt autoreid järjest ette lugema, aga igaljuhul: suurem osa autoreid-lugusid nende kaante vahel on sellised, et mulle meeldisid VÄGA, hea meelega loeksin nende loomingut veel. Weberi nunnu kiisujutt ja Tenni avansikaristus on vast kõige meeldejäävamad, kui ma nüüd üritan valida. Kuid tegelikult oli ikka julgelt kolmveerand raamatut selline, mis tegi mu hingekeeltele pai. Mida hing sa enamat ikka oskad tahta?
Goodreads 5/5 ("siit raamatust leiab nii mõnegi pärli")
