ohver

"Ohver: ulmeantoloogia"

Skarabeus, 2023

328 lk

----------------------

Juba tükk aega on nii, et suvel tuleb välja Skarabeuselt taaskord ulmekogumik, tuli ka aastal 2023. Ma ei olegi tegelikult kunagi mõtelnud, mille järgi on üks või teine Sakarabeuse raamat nime saanud, kas on läbiv teema või muu põhjus. Eks kohati on raamatud olnud temaatilised, näiteks soome ulme omad. See raamat siin koondab autoreid ukraina, inglise, soome ja jaapani keeleruumist. Lõpus on iga autori kohta korralik ülevaade, mis annab alati mu jaoks loomingule palju juurde.

---------------

Raamatu avab William Tenn "Karistus avansiks", mis meeldis mulle kohe VÄGA. Jutu iva on selles, et tulevikus saab kõigepealt karistuse ette ära kanda ja seejärel kuriteo sooritada. Kui ise vabatahtlikult minna kaugele planeedile rasketesse oludesse sunnitööle, siis on näiteks mõrva eest istutav aeg vaid seitse aastat. Kui algul tapad, siis saad karistatud, tuleb aga tervelt neliteist aastat ära sitsida. Olud on sunnitööplaneetidel väga rasked, üksikud suudavad selle edukalt läbida - aga nii mõnigi proovib järgi sellise võimaluse. Antud lugu keskendub kahele naasvale eksvangile, kellel mõlgub mõrv mõttes peale taaskord Maale jõudmist.

Väga huvitav kontseptsioon ning lobedalt kirjutatud, huvitavate psühholoogiliste nüketega. Täitsa pani inimese loomuse üle mõtlema.

5/5

---------------

Sakyô Komatsu "Bikuni surm" lühijutt on tõlgitud jaapani keelest vene keele vahendusel ning keskendub Happyaku Bikunile, naisele, kes elab mägedes. Mehed ta ümber tulevad ja lähevad, eluratas veereb ja veereb, naine tundub olevat igavene. Või kas on?

Ma nüüd õrnalt ja kaudselt spoilerdan, aga meenutas väheke "Härra Huud" või Richard Bachmani "Roadworki" - mitte isegi ainult sisu mõttes, aga sarnane mõnus, kurbnukker melanhoolia ja magus-valus tunne, mis peale lugemist sisse jäävad, on Hannu Mäkelale mu silmis omased. Suurepärane!

5/5

--------------- 

Jeffrey Thomase "Valusate mälestuste arhiiv" ning kogumikule nime andnud "Ohver" tegevus on ajas, mil inimesed on Maalt kaugemale laienenud ning ühe koloonia nimi on Punktown. Seal elab koos palju erinevaid elukaid, rasse, keskkond on vägivaldne, kuritegevuse tase kõrge. Thomas on sellesse õudmasendavasse maailmasse sättinud palju lühijutte, -romaane ja romaane, nendest kaks on siis jõudnud ka siinsete kaante vahele. Minu jaoks olid need kaks lugu pigem meeleolulood, kus n-ö MVP tasemel sisu on ju ka olemas ja mõnevõrra huvitav, kuid pigem on just õhkkond meeldejääv.

Mingis mõttes meenus Thomast lugedes Teet Kallase "Öö neljandas mikrorajoonis" jutukogu, kus iga lühijutt (tollases käsitluses novell või jutustus) on omaette ühik (muide, kohati on ka selles kogus mitmetimõistetavust, mis võiks paadunud ulmefännidele huvi pakkuda) kuid kõik kokku moodustavad väga meeldiva magusnukkerkurva meeleolu. Minu silmis jääb Thomas küll Kallasele peajagu alla - samas kui mikrorajoonijutukogu on mu jaoks kõikide loetud jutukogude tipp, siis pole allajäämine mingi häbilugu. Pigem tekkis mul tunne, et Arvi Nikkarev on andnud eesti lugejatele kirjanik Thomasest maitseproovi, mis võiks ju juhatada sisse mõne tervikkogu või miks ka mitte "Monstrocity" või "Deadstock", kui rääkida erinevatel võistlustel nomineeritud romaanidest. "Deadstock" on ka autori müügiarvu mõttes edukaim romaan.

Kui veel korraks autorist rääkida, siis aastatel 1993 - 2001 tegutses ta käe all kirjastus Necropolitan Press, mis andis välja ulmet ja raskesti klassifitseeritavat kirjandust: ajakirju,  antoloogiaid, veel üht koma teist.

3/5

---------------

Marina ja Sergei Djatšenko "Kohtunik" - tegu on ukrainlastega, abielupaariga, kes koos ulmet kirjutavad. Konkreetne jutt on mingis mõttes väga tavaline ja argine, kuna kogu point on lihtne - peategelase pea eest on välja pandud viisakas summa, mida siis pearahakütid ikka noolivad. Asjad pole aga niisama lihtsad.

Vat sellest loost ma ei tahagi sisuliselt eriti midagi rääkida, kuna detailide asemel on oluline meeleolu, loo kulgemine. Sest siin ongi juttu ühe inimese elust ning erinevatest inimestest, kellega ta eluteed ristuvad. Kirja on pandud kuidagi äärmiselt mõnusalt ja malbelt, kus sõnadest õhkub ehtslaavilikku nukrust ning see on kuidagi väga hästi üles joonistatud.

5/5

---------------

Tapani Tolonen  "Siharzad" - tunnistan ausalt, Pärsia ja kogu see Lähis-Ida kant ja kultuur jääb mulle kaugeks, st ei sümpatiseeri just hullult. Seega ühtepidi on äge, et eesti lugejale on jälle ühte soome autorit tutvustatud, aga mulle need kaliifide, Abdulide ja Musade siblimine väga ei istunud. Loo idee oli lahe, st selle keskmes olev masinavärk. Kuid kokkuvõttes mind see lugu ei haaranud ka masinavärgi poolest, jäi kuidagi lahtiseks ja poolikuks. Kuna suur osa lugemiskogemusest on seekord eriti selgelt kinni mu peakujus, siis ma parem ei hakka oma küündimatust numbrite keelde panema.

---------------

David Weber  "Imeilus sõprus" - Weber kirjutab päris palju militaarulmet ning see lugu (või isegi lühiromaan?) siin paigutub Honorverse algusaegadesse. Ehk siis kosmoseadmiral Honor Harringtonist on Weber kirjutanud terve suure ja põhjaliku maailma, millesse ma detailselt ei hakka süvenema. Seda aga ütlen, et konkreetne jutt on väga meeldiv viis kogu selle mõni tuhat aastat tulevikus toimuva universumiga tutvumiseks, täpsemalt küll siis planeet Manticorega kohtumiseks. Tegevus tiirleb rohkem Honori tütre Stephanie ümber, kes satub kokku planeedil oleva aruka puukassi rassi esindajaga.

Oma olemuselt on see mingis mõttes noortekas, kus peategelane on noor ja mitmed mured sellised, millega just noored kokku puutuvad. Weber kirjutas lühijutt-romaani hiljem pikemaks ja romaaniks. See läheb nüüd mingis mõttes õrnalt spoilerdamiseks, aga mingid jooned on sarnased Weberil ja Pullmani "Tema tumedatel ainetel" - mis muuhulgas tähendab ka seda, et ma väga loodan, et Weberi puukasside lugusid tõlgitakse veel eesti keelde. Sest "Imeilus sõprus" on tõepoolest äärmiselt kaunis ja sulnis lugu, ma hakkasin juba poole lugemise pealt natuke lugemiskiirust pidurdama, sest ma ei tahtnud, et see kõik otsa saaks. Need sadakond lehekülge teevad hingele pai, aitäh Skarabeusele Weberi eesti keelde tõlkimise eest.

Kusjuures ega siin jutus on ka tumedaid toone, ega see pole roosamannabarbie. Kuid läbivalt on see ikka väga positiivne lugu.

Jäin veel mõtlema, et oleks jah tore, kui Weberit veel tõlgitaks - samas on Honorverses juba romaane üle kümne, juttudest rääkimata. Et ma nüüd ei teagi... aga unistada ju võib.

6/5

---------------

"Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda" - raamatu võtab kokku kirjandusmaailma suhteliselt hiljuti saabunud Reetta Vuokko-Syrjänen, kelle esimene lühijutt ilmus aastal 2015. Kõnealune lühijutt ilmus aastal 2020 ning seikleb libahundiradadel. Kuna jutt on lühike, siis ma sisu parem ei puudutagi, küll aga ütlen moka otsast, et üks jutus olev sündmus on mu silmis ilmselgelt selline, et kui selle oleks kirjutanud meesautor, siis satuks ta automaatselt tänapäeva maruvasakpoolsete turmtule alla. Aga see selleks, lühipala ise on väga mõnusa olemusega ja nauding lugeda. Reetta Vuokko-Syrjänen tundub, et võiks Maarit Leijoniga moodustada toreda paari, keda võiks veel ja veel eesti keelde tõlkida.

Hundijutt on ka täiesti tasuta autori kodulehel loetav. Mulle meeldis seda sirvida enne ja peale tõlke lugemist, eriti kuna lisatud foto sobib hästi meeleollu.

5/5

---------------

Tehnilise poole pealt - mu mälu pole suurem asi, aga mu mäletamist mööda on Skarabeuse raamatud olnud tehniliselt head, trükivigu on olnud väga vähe. No oli mis oli, aga siia raamatusse on kirjavigu kuidagi palju sattunud. Ma lugesin raamatut hüpeldes, algul keskendusin lühematele juttudele ning nendes oli kamba peale äkki mõned kirjaveakuradid, pigem vähe. Puukassi-lugu aga lausa vahepeal kubises erinevatest vigadest: trükivead, vales kohas olev tühik ning katkised poolitamised, pea kümme tükki jäid silma. Ka "Kohtunikus" olid mõned. Kuna raamatul on tõlk, toimetaja ja keeletoimetaja (neist kaks küll ühes isikus), siis tekib küll küsimus, et mis nüüd seekord näpust läks? Ma ei saa jätta ikka ja jälle mainimata, et Eesti ulmefännkond on piisavalt väike ja tunneb teineteist, ikka leiaks kellegi, kes viitsiks proovilugejana trükivalmis teksti paari nädalaga läbi lugeda ning anda täpse tagasiside, et sellised lollid vead ära parandada. Ausalt, jube kahju, et sisu poolest väga võimsat jutukogu kollitavad sedasorti vead.

---------------

Kokkuvõttes: ütlen kohe ära, et mu hinne näitab kogumiku positiivset poolt, mis minu silmis on väga võimas. Kui ma üritaks mingitsorti keskmise arvutada, siis oleks tulemus napakas, kuna raamat pole mingi keskmik, oh ei - siin on kõike, polkast rockini, ma ise üritan keskenduda positiivsele. Seega Tenn, Komatsu, Weber, Vuokko-Syrjänen... ma hakkan nüüd juba lihtsalt autoreid järjest ette lugema, aga igaljuhul: suurem osa autoreid-lugusid nende kaante vahel on sellised, et mulle meeldisid VÄGA, hea meelega loeksin nende loomingut veel. Weberi nunnu kiisujutt ja Tenni avansikaristus on vast kõige meeldejäävamad, kui ma nüüd üritan valida. Kuid tegelikult oli ikka julgelt kolmveerand raamatut selline, mis tegi mu hingekeeltele pai. Mida hing sa enamat ikka oskad tahta?

ohver

Goodreads 5/5 ("siit raamatust leiab nii mõnegi pärli")


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0687)