soobeli kaanepilt

See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ kaheksas osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

17. …paneb seisma pimeduse soojuse…

 

Lan istus Orkaani juhtimispuldi taga ning silus vurre.

“Ei oleks uskunud, et nad nii kiiresti valmis saavad. Juba homme teeme surveproovi, siis on Orkaan taas täiesti korras,” oli kapten rahul.

“Aga ikkagi, midagi võib vana roti kõrvu olla jõudnud,” tähendas Thun ta kõrval. “Too kodukatt täiesti ilmselgelt teab midagi, ta läks hirmust ogaraks, kui temalt “Rohelise tee” kohta küsisin.”

Aga mis selle kodukati nimi oli? Kõhn?” küsis Lan mõtlikult.

“Mingi Fifi vist?” kortsutas Thun armi. “Nõnda vana rott teda kõnetas.“

“Filifjonka siis,” täpsustas Lan. “Ja kõhna nagu pliiats?”

“Jah, nagu poleks aasta aega süüa saanud. Aga katt mis katt. Ma ju olen neid näinud ja tean, kuidas välja näevad,” laiutas Thun käppi. Lan mõtles ja mängis pliiatsiga.

“No see oleks imelik ka, kui ta oleks ka tegelikult ehtne Muumioru Filifjonka. Aga kust ometi nad selle kodukati leidsid? Äkki on vana rott ise Gega mestis?” vangutas Lan pead. Pliiats kukkus ta sõrmede vahelt ja jäi puldile nuppude vahele pidama. “Mis sa arvad, mida ette võiks võtta?”

“Inimesi pinnida on kahtlane, äkki takerdume ise vana roti tegemistesse. Kai ei räägi, nagu sa ise ütlesid. Aga kodukatile on vaid veidi vaja haiget teha ja ta laulab kõik välja,” soovitas Thun.

“Asi on kahtlane. Eriti selle Kai pärast. Aga äkki on see Filifjonka Kai jaoks tähtis? Äkki õnnestub sellega Kaid kuidagi veenda? Mõjutada? Rumal lootus, aga proovida ju võib,” vastas Lan pliiatsit võttes ja seda jälle näppude vahel keerutades.

“Milles veenda?”

“Et ta suu peaks. Ta teab liiga palju ja meil on kokkulepe. Peab siiski selle katinääpsu siia organiseerima…”

 

Liis komberdas lauaäärtpidi, nägu valge, käsi rinna alla surutud ja kõõksus. Laual olid läbisegi pokaalid, tassid, klaasid, mõned upakil, teised külili rokastel taldrikutel. Laudlina oli kortsus ja plekiline. Üksikud viina- ja veinipudelid seisid nagu monumendid, mõni päris tühi, mõni poole peal, mõni peaaegu tühi. Üsna koogivaagna lähedal toolil magas Filifjonka, küünarnukid laudlina kortsude vahel ja koon käsivarre all peidus. Kook oli maitsev, väga õhuline ja magus. Aga Liis teadis, et see ei püsiks enam ta sees. Sülg imbus suhu ja rinnaalune muutus veelgi vastikumaks. Liis kõõksatas taas ning vajus raksatades Filifjonka kõrvale vabale toolile.

“Issand. Issand, anna mulle andeks. Anna mulle andeks,” kõlas vaikses peosaalis tüdruku hele, vaevukuuldav nutt. Keegi ei kuulanud teda, sest kõik olid Samuumi meeskonna juhatatud ruumidesse magama läinud. Vaid loomad magasid lava ees kõrvuti kui matsakad pätsid suuruse järjekorras: Liisu, Kai, Valli ja Eliise. Alissa oli laval trummikomplekti all keras.

Filifjonka tõmbles, muutus rahutuks, lausus segaseid omakeelseid fraase. Nende toonis kostis kasvav hirm ja paanika. Lõpuks ta võpatas ning avas silmad. Ta ei olnud enam kena ja uhke nagu ennist tantsupõrandal, ta oli hoopis kühmus, soeng oli sassis ja silmad hirmul. Vaatas segasel ilmel ringi kuni ta pilk Liisi nohikuprillidesse pidama jäi.

“Ma olen pattu teinud,” kaebas Liis tasa.

“Kuidas ometi? Sina ja pattu? Mina ei usu, sina oled küll siin viimane, kellelt pattu võiks oodata,” imestas Filifjonka ja toetas põse käele.

“Mida ma tegin… Ma pole abielus,” sosistas Liis prille lauale pannes ja salvrätikuga silmi pühkides. “Ta ei ole üldsegi minu tüüp!”

“Punkarist räägid või?” küsis Filifjonka otse. Liis virutas salvräti põrandale, see aga langes pehmelt ega kandnud neiu ärritust edasi.

“Äkki oleks pidanud pruudipärja tantsuringis Mai ja Cheni asemel keegi muu olema?” noris Filifjonka edasi. Liis ei vihastanud, ainult ta silmad täitusid uue annuse veega.

soobel 1

“Ei sina suuda pattu teha, sinus pole teratki seda kurjust, mis selleks vaja võiks olla,” nentis Filifjonka Liisi kätt silitades. “Nii ei saakski elada… Tegelikult tegin minagi seda pattu. Ah mis sest, me polnud samast rassistki. Isegi mitte samast maailmast! Mis on aga kurb. Tema jääb siia, mina lähen tagasi kodumaale ega näe teda enam kunagi…”

“Kellest sa räägid?”

“Admiralist ikka,” õhkas Filifjonka, sirutas end ja toetas koonuotsa kätele. Liis tundis korraks ebamugavust, samas ka üllatust, et Filifjonka üldse teda enda saladusse pühendas. Aga ikkagi – nii täiuslik, tore ja ilus naisterahvas, nagu Filifjonka… Ja saab millegi sellisega hakkama! Ta oli ennastki korralikuks ja viksiks pidanud, ent leidis ennast koos Filifjonkaga samast punktist – ebakaine ja pattuteinuna.

“Ja tegelikult… Ma ei tea nüüd, kas sinu tüüp või mitte… Mina valiks ka Peetri. Ta kaitses mind selle mõisamoori eest. Ja kui mõtlema ja meenutama hakata: kui tal põhjust on, siis kaitseb ta surmatunnini, ta ütleb, mida ta mõtleb ega karda. Ja mis peamine: ta ei taha halba,” rääkis Filifjonka. “Ta ei teeks kunagi midagi halba, midagi sellist, mida ta häbenema peaks.”

“Kust sina tead, millised need punkarid on? Nad räuskavad, lakuvad, sõimavad riigikorda, teevad pattu kellega tahes, kes ette jääb…”

“Kuidas ometi? Kas ta tegi midagi sellist? Mina küll ei näinud,” naeris Filifjonka. “Jah, purjus oli ta küll lõpuks. Aga ei mäleta, et ta midagi paha oleks teinud. No käitub ta küll nii nagu ta käitub ega armasta viisakussõnu, aga ta ei aja niisama tühja juttu ka. Ja ma ei mäleta, et ta oleks kedagi siin niimoodi selle patu tegemiseks taga ajanud, pigem käis see asi teistpidi.”

Liis hakkas uue hooga nutma, sest tõesti oli tema see, kes punkari pillimänguoskusi oli imetlenud ja teda korduvalt tantsima tirinud.

“Aga miks sa nutad?” küsis Filifjonka.

“Tead isegi. Tema mängib ansamblis, ta on laval, aga kes olen mina? Mul pole mingit lootust, sest baarides, kus ta esineb, on palju ilusaid tüdrukuid…”

“Mina nüüd küll aru ei saa, mida sa kardad või miks sul lootust pole…”

“Paks olen, kas sa ei näe siis?” turtsatas Liis oma nägu järgmisse salvrätti peites.

“Mis siis, Muumimamma on ka paks, ometi on temas seda sarmi ja headust rohkem kui kümnes saledas kõõtsus ja mümlas kokku,” imestas Filifjonka tüdrukut vaadates. “Tegelikult see särk on küll pisut lihtsa lõikega ega istu su seljas, see on vist üldse suure mehemüraka jaoks tehtud. Kui selle asemel üks kena jakk oleks, avara dekolteega, samas kumeruses su näoga, ulatuks paar tolli seeliku peale…”

“Selle seeliku peale või?” katkestas Liis peaaegu vihaselt.

“Kena seelik ju?” imestas Filifjonka. “Mis sellel viga on? Kulumata ja puha nahast…”

“Lühike ju!” vastas Liis peaaegu karjatades. Ta vaatas Filifjonka mõistmatut pilku ning selgitas: “Kas sa kujutaks ette, kui ma sellisega tänavale läheks, millise vastikustundega inimesed mind vaataksid?”

“Veidi pikem sobiks ehk tõesti paremini, võiks olla põlvede kohalt veidi kitsam ja siis säärte poole veidi laiem,” arutles Filifjonka ettevaatlikult. “Sobituks säärte kumerusega...“

“Miks sa mind narrid, mis ma sulle teinud olen?” ulgus Liis.

“Mis sa ajad? Mul pole see mõtteski!” oli Filifjonka nõutu. “Ma vist jälle ei tea mingit asja, ma olen ju teisest maailmast pärit.”

“Mu jalad on ju väga paksud,” nuuksus Liis. Sellega pidi Filifjonka nõustuma, sest see säärejooks oli tõesti volüümikaim, mida ta Maa naiste juures näinud oli. Kas just väga? No võib-olla, Filifjonka polnud Maa naisi kuigi palju veel näinud. Olgu siis selle mõõdu nimetuseks „väga.“

“Minu meelest oled sa küll terve, sile ja kena, ei ole küürus, ei ole kõver,” püüdis Filifjonka lohutada.

“Sa ikka ei tea sest midagi!” karjatas Liis nuttes ja nägu kätesse peites. Filifjonka ohkas, sirutas ennast ning tiris siis Liisi endale rinnuli sülle. Oli see vast raske tükk, ikka mitme Muumimamma suurune! Hiiglamasuur, nagu iga teinegi inimene muumimaalase pilgu jaoks. Aga ikkagi naisterahvas, habras ja ilus, vajas hoolimist ja armastust. Paksuse pärast põlatud? Peaasi, et ta ise ennast põlgama ei hakkaks…

Filifjonka kuulis teravaid samme ning nägi Kaid lähenemas.

“Nad on ikka naljakad küll,” muigas hirv Filifjonka süles nuuksuvat Mari õde vaadates. “Nii moodi see lugu siin maailmas on, kui oled paks, oled kohe ka inetu. Tavaliselt hirved ei räägi ega saa sõnadest aru. Aga minu puhul inimesed ei tea, et ma nende kõnet kuulan ja mõistan viimast kui sõna. Ja mida kõike ma olen enda kohta kuulnud!”

“Eelkõige on naisterahvas ikka täpselt nii ilus, kui ilusaks ta ennast ise peab,” ohkas Filifjonka Liisi õlga silitades ja tühjusse vaadates. Kai jälgis Filifjonkat ning märkas, et ta on hirmul, lausa paanika piiril. Mis teda vaevab?

“Kas sul on ka raske? Veinist? Patust?” küsis hirv hoolitsevalt.

“Sa kuulasid kõike pealt?” küsis Filifjonka.

“Jah,” vastas Kai silmi vidutades. “Liis istus siia toolile sellise raksuga, et ma ärkasin üles. Ma püüdsin uuesti magama jääda, aga te hoidsite mind oma jutuga ärkvel. Aga miski vaevab sind.”

Filifjonka silmad läksid suuremaks, ta vaatas hirmunult tühjusse.

“Ära karda, mina oskan saladusi hoida, palju hirmsamaid ja suuremaid saladusi kui mõni väike patt. Ainult Mari oli väga mures, kui sa ära olid,” rääkis Kai rahustaval häälel.

“Sul on tõesti vist palju suuri saladusi,” nõustus Filifjonka Kaile otsa vaadates. Ta silmad olid suured ja hirmu täis. “See patt… Seda pole üldse… Seda pole üldse selle kõrval, mida ma kardan…”

“Aga mida sa kardad?”

“Ma ei teagi. Midagi… Ma kardan admirali pärast! Tead, see lõhkise näoga komandör on kuri! Need teised kärbid ka, kes siin korraldamas käisid! Need… Vahetusmeeskonna omad!” pahvatas Filifjonka.

“Täiesti keskmised sõjalaevastiku hiidkärbid,” arvas Kai. “Aga sa oled rahutu. Sa nägid halba und.”

“Kust sa tead?” hingeldas Filifjonka.

“Sa tõmblesid enne ärkamist, pidid morsikannu küünarnukiga maha lööma,” rääkis hirv leebel toonil. “Äkki on su sees midagi, mis vajab välja päästmist? Kaile võid alati rääkida.”

“Ma kardan admirali pärast,” sosistas Filifjonka põrandale vaadates. “Ma lendasin tähtede vahel… Ma ei tundnud ennast päris endana, ma olin nagu kivist, külm ja elutu… Otsisin Maad ja leidsin selle. Maa oli külm punakas kõrb, Kuu oli kaheks tükiks ja taevasina oli peaaegu kustunud. Ja mitte mingisugust elu! Ja minus ei olnud ka elu… Ma olin nagu mingi monstrum! Ma olin… Nagu see sõjalaev!” ja Filifjonka koputas kannaga põrandat nii, et ta süles nutva Liisi lopsakad vormid vabisesid.

Kai vaatas mõtlikult maha ning küsis: “Ega sa kunagi varem midagi sellist ole näinud?”

“Ei, ei ole varem. Ainult mõni päev tagasi, kui me olime esimest päeva poistega muusikat teinud. Ma olin keset kõrbe käpuli ja samamoodi, nagu oleksid mul ihuliikmed olemas olnud ja nagu ei oleks ka, nad olid tuimad ja tundetud ega liikunud, nagu neis ei olekski elu olnud, mis siis, et nad olid minu küljes ja minu omad. Siis vahepeal tundsin, et ma oleks nagu mingi suur sõjamonstrum ja mu sees oleks palju pisikesi loomi, kes on tapale määratud… Samamoodi tundsin, nagu oleksin vahepeal ise sõjalaev, vahepeal jälle kõndisin seal sõjalaevas ringi ja nagu ma ei oleks olnud sõjalaev. Ma ei teagi kohe, nii kummaline ja segane. Aga mis kõige hullem: see ei olnud nagu päris uni ka! Kuidagi teist moodi oli, mitte selline tavaline uni, kus ma näen, et mul potililled närtsivad ja ma neid kastan või noh, kasvõi pesen lapiga põrandat,” jutustas Filifjonka ning vaatas, kuidas Kai kõrvad lääpa vajusid ning hirv pilgu maha suunas.

“Kas selles on midagi halba? Kas see võib mulle halvasti mõjuda?” muretses Filifjonka.

“Ma ei tea,” vastas Kai kohkunult. “Ma ei tea. Me peame su vist üsna kähku koju viima.”

“Miks?” küsis Filifjonka tasa.

“Sa kuidagi nagu ei sobi siia. Ei, sa oled viisakas ja soliidne, aga noh, siia maailma sa ei sobi kuidagi nagu,” kokutas Kai peale pausi. “Kas sa ise tahaks siin pikemalt olla? Nende kahtlaste kärpide ja sõjamasinate keskel?”

“Ega ikka ei taha küll. Ehkki ma olen teid armastama hakanud. Te olete sama toredad, kui mu naabrid Muumiorus ja Kuuselahe ääres. Aga mis see loeb sellele lõhkise näoga kärbile või neile rahajõmmidele, kellest Peeter rääkis ja kes ühtede taldu lakuvad ja teisi jalge alla trambivad,” nõustus Filifjonka, libistades pilgu üle Liisi, koogitaldriku ja nõudelaga. “Peetrit” kuuldes vabastas Liis Filifjonka haprad reied oma barokse figuuri alt, ajas end sirgu ja pani prillid ette.

“Kas sul on parem?” küsis Kai hoolitsevalt. Liis ei vastanud.

“Tegelikult, kui sa kardad, et sind saledamate tüdrukute pärast ära põlatakse… Ma kirjutan sulle paar retsepti. Sellist, kus lõhnatundmist pole vaja, aga on niisama paari kavala nipiga. Usu mind, need mõjuvad,” rääkis Filifjonka püsti tõustes ja laua najale toetudes. Liisi surutud kangus polnud ta reitest ikka veel lahtunud.

“Mis retsepte? Saleduspreparaate?” küsis Liis peaaegu tüdinult.

“Ei,” vastas Filifjonka tordilaua poole komberdades. “Näiteks seesama õhulise biskviidiga kreemikook su ees. Usu mind, et need aitavad. Köögis sa ju ometi oskad toimetada, ma ise nägin.”

Filifjonka võttis tordilaua juurest toolilt oma käekoti, istus laua äärde, otsis kotist märkmiku ja pliiatsi, rebis paar lehte ning asus kirjutama.

“Äkki peaks kohvi keetma? Liiga palju head-paremat veiniga läbisegi ei ole kõhule hea,” arvas Kai. Liis ei vastanud, vaid toetas küünarnukid lauale ja pea kätele. Kõik olid vait, Valli, Eliise, Liisu ja Alissa magasid endiselt. Vaikuses kostis vaid Filifjonka pliiatsikribin. Viimaks kostis kuskilt hääli. Uks avanes ja saali astus Kristo, kes sirutas haigeid liikmeid ning hädaldas: “Kas need kärbid magavadki sellistel partel, kurat võtaks? Nojah, ise on kerged kui kaltsud ega tea liikmete kangeksmagamisest midagi!”

Ta taarus lavale ning hakkas juhtmeid lahti ühendama ja kokku kerima. Ta tonksas ka Alissat. Rebaseplika ei tõusnud isegi püsti, ta roomas käpuli mõned meetrid Kristo jalust ära ning tõmbus uuesti kerra.

“Heh, siin hoopis!” kostis ukselt Peetri hääl.

“Pohmakas, mis?” küsis Kristo võimendit kohvrisse pakkides.

“Räme,” vastas Peeter Liisi kõrvale istudes. “Mis sa nutad, lilleke,” lohutas ta tüdrukut.

“Valli jõi kõik õltsi kah ära, pidanuks kasti või paar veel ligi võtma,” arvas Kristo. “Näis, mis nägu Valli on, kui sõrad alla saab.”

“Persse see õlu, kohvi tahaks hoopis,” vastas Peeter Liisi õlga silitades.

“No näed sa, Pilu ka nüüd naise leidnud…” irvitas Kristo.

“Türa see sinu asi on!” urahtas Peeter, vaatas siis Filifjonka poole.

“Aga kas mina pean jälle su taldrikuid ja trumme pakkima hakkama? Mis istud seal? Tunni pärast lendame välja, niimoodi Ra ütles!” rääkis Kristo pahuralt.

“Kurat, ma tahan kohvi!” ohkas Peeter end sirutades. Liis vaatas korraks tema poole. “Fifi, mis sa seal sehkendad, mine tee kohvi.”

“Kas sa daamide juures viisakam ei võiks olla?” küsis Filifjonka teravalt.

“Aga sina oskad meist ju kõige paremini kohvi keeta,” laiutas Peeter käsi. Filifjonka ohkas, pakkis paberilipakad käekotti, võttis kannu ning läks kööki. Peeter ringutas end nii, et pidi peaaegu koos tooliga selili kukkuma, tõmbus uuesti kägarasse, toetas küünarnukid lauale ja masseeris meelekohti.

“Ei või olla. Ei või olla!” kõõksus ta. “Pilu on sees. No ei või olla!” ja ta võttis laualt paar ettejuhtuvat tassi ning läks kööki. Seal segas Filifjonka juba kohvipuru kannu sees, Peeter keeras vee jooksma ning pesi tasse, jätkates ohkimist: “No ei või olla! Pilu veeti sisse! Ma ei taha teada, mis saab, kui see atleet veel sellest kuuleb.”

“Mis atleet? Mari ja Liisi isa või?” küsis Filifjonka kohvi kallates.

“Tema neh… Kust sina juba tead?” vastas punkar tasse kätte võttes.

Kas ta ikka kuuleb sellest? Kelle käest?” küsis Filifjonka peaaegu kriiskaval häälel. “Mina olin siin nüüd ainus, kellele Liis kurta sai.”

“No polnud teda seal magalas minule kurtmas ju! Vajusin ära ega mõelnud sellele... Ei mäleta kah... Oli jah, pärast enam ei olnud... Okei... Muidugi kuuleb noh, ega ma ei karda. Molli on antud ja saadud omajagu, elame ja näeme, oeh. Aga polnud paha pidu, eksju?“ vastas Peeter ja viis pestud tassid peosaali tagasi. Peatselt võis teda näha Liisiga kõrvuti kohvi limpsimas. Kai kõndis Filifjonka poole, vaatas esmalt Filifjonkale otsa, siis keerasid mõlemad pilgu Peetri ja Liisi poole. Kristo turtsatas heatahtlikult.

Koridori poolt kostis veelgi samme. Kõige pealt saabusid Mari ja Tõnu. Nad olid küll väsinud, aga õnnelikud, avastasid kohe palava kohvikannu. Ra kõndis rahutult ringi ja pomises omaette, Mari ema hakkas musti taldrikuid kokku korjama. Kai vaatas Rad ning astus talle lähemale, kui Mai saabus ja murelikul ilmel Raga juttu hakkas ajama.

“No ma ei saa aru! Tuttuus ristleja oli, kuidas see võimalik oli?!” ütles Ra peaaegu karjatades ning laiutas käsi.

“Kas on juba midagi rohkem teada? Kas keegi jäi ellu?” küsis Mai murelikult.

“Admirali käest kuuled. Küll ta siia tuleb. Kas Lea käskis selle tehistšakra vähemalt sealt maha võtta? Üks selline oli tal ju Prootoni peal püsti!” ohkis Ra. Saali oli veelgi hiidkärpe saabunud, kõik nad olid murelikud ja sosistasid isekeskis. Lea libistas enese nõtke keha rahva vahelt läbi, sinna suunda, kust kohvilõhna levis. Ra jälitas teda ning maandus samuti kohvilauda.

“Lea, kas sa selle tšakra käskisid ikka Prootoni pealt maha võtta?” küsis Ra.

“Ma paar korda ütlesin seda Lanile küll, et ta edasi ütleks, minul ju Prootoniga otseühendust ei olnud,” vastas Lea uniselt. “Mis siis?”

“Sa veel ei tea mis?” sosistas Ra. “Meie uusim ristleja kukkus täna öösel Marsile sodiks.”

Lea võpatas, kohvitass jäi vaevu ta näppude vahele. “Ma ei tea, kas Lan käsu edastas, ta oli tüdinenud sellest arvutijamast seal Orkaanil ja vastas, et tal pole tšakrate ja esoteerika peale aega raisata.”

“Ja oligi siis nii, jah?” kostis selja tagant admirali käre hääl. Vana hiidkärp seadis endki kohvilauda, kallas viimase tassi. Filifjonka võttis kannu ning ruttas kööki järgmist laari keetma.

“Ja kurat ma käskisin neil arvuti kohe välja lülitada, kui see pull pihta hakkas, nemad ikka vastu, et ei pääse ligi, et kuidas me neist mööda saame! Ja panidki Marsile, sadasid puruks, 600 kutti surnud,” urises admiral pahuralt. Mari vaatas Kaile küsivalt otsa.

“Kellest nad mööda ei saanud?” päris Mai.

“No sama asi oli nagu meil Orkaanil, kõik kohad olid igasugu sinises mundris või paljaid jõehobusid ja lillelisi rohtlakatte täis, mõned kõhnad kodukatid ehk filifjonkad ka vahepeale. Ma ütlesin, et need on hallutsinatsioonid, õhk, mingu võtku arvuti vool maha ja juhtigu käsitsi orbiidile, aga mina ei tea, mis nad edasi tegid,” jutustas admiral Tah.

“Uus ristleja vist ei saanudki ilma arvutita enam hakkama, käsijuhtimine oli küll vist võimalik, aga seegi käis üle arvutivõrgu,” ütles Ra. “Nii et kui sealt vool maha võtta, kaoks ilmselt vähimgi kontroll.”

“On nad ka oma arvutitega ogaraks läinud,” ohkas admiral.

“Mis teha! Nemad seal Agno konstrueerimisbüroos arvasid, et kui ristleja juba niimoodi pihta saab, et arvuti vakka jääb, siis pole seal enam ka kedagi, kes seda käsitsi juhtida saaks,” laiutas Ra käppi. “Nemad on ikka meist kõigist kõige targemad.”

Mari vaatas hirmunult Kaile otsa, Kai keeras pea ära ja pilgutas silmi. Paar pisarat läikisid hirve palgeil ja Mari tundis kasvavat hirmu.

“Mari, mis sul on?” muretses Tõnu.

“Ah ei midagi, lihtsalt väsinud,” lausus Mari end kallima embuses sirutades. “Tahaks juba tagasi Maal olla.”

Lahkumishetk saabus kiiremini kui Mari oodatagi oskas. Ühel hetkel teatas Peeter, et muusikariistad on kõik juba Laptoni lastiruumis, pidulised olid kõik koridori kogunenud, ümberringi sagisid võõrad hiidkärbid – Samuumi vahetusmeeskond. Marilegi tundus nende komandör, armilise näoga Thun, juba esimesest pilgust antipaatne. Maril õnnestus pugeda Nemesise vööri esimesse pilooditooli, Kai võttis koha sisse ta kõrvale teise pilooditooli ning Valli puges istmete vahele, nii kaugele, kui mahtus. Filifjonka, Lea ja Mai jäid kuhugi tahapoole, kaugemal seina ääres läikisid Liisi prillid ja Peetri needid, vahepeal jõmisesid Tõnu isa, onu, vanaisa, ema ja veel paar sugulast. Nende hääled olid kõvad ja lõbusad, viskipudel käis käest kätte ja huultelt huultele.

Kui Kai oli veendunud, et ta jutt kabiini tahaossa ei kosta, kallutas oma hirvekaela Marile ligemale ning sosistas: “Filifjonka ajas selle ristleja hunnikusse.”

Maandumisšahti lennuluugid olid parasjagu avanemas, Mari oli tähelaeva püstmootorite toel juba üles tõstnud. Kai sõnu kuuldes tõmbas ta ehmatusega käigumootorite asemel püstmootorite kontrollereid, mispeale Nemesis tagasi põrandale prantsatas, vallandades laevasolijate suust kommentaaride tulva.

“Äkki sõidab keegi, kel pea selgem?” hüüdis Tõnu onu.

“Rahu, rahu, kõik on korras,” hüüdis Mari ning sosistas Kaile: “Ära enam mulle sellisel hetkel midagi sellist räägi!” ning tõusis uuesti õhku.

“Mida sa enne öelda tahtsid? Filifjonka ajas ristleja hunnikusse?” sosistas Mari, kui Samuumi luugid juba selja taha jäid ja Nemesis Maa poole suundus.

“Kas keegi kärpidest on sulle rääkinud hallutsinatsioonidest?” küsis Kai tasa. Mari mõtles hetke ning vastas: “Ei, mis mõttes? Saalis nad midagi neist hallutsinatsioonidest rääkisid et nagu jõehobud… Muumitrollid?”

“Jah. Lea luges Filifjonka verest geeni arvutisse ja kaotas arvuti üle kontrolli. Kontrolli ei õnnestunudki taastada, ilmselt nad jamasid selle arvutivõrguga seni, kuni ilmusid need hallutsinatsioonid. Pärast lülitasid arvuti voolu välja ja ka hallutsinatsioonid kadusid. Aga kõige hullem: Filifjonka nägi unes, et ta on kosmosemonstrum, samal ajal, kui need hallutsinatsioonid ilmusid. Ta jutustas mulle sellest peosaalis, vaid vähe aega enne teie tulekut. Ma nägin, kuidas ta ennist seal laua taga magas, rahutult, häälitses ja tõmbles. Ja ta jutustas, et nägi unes end kosmoses lendavat, nägi Maad, mis oli oranžikas ja elutu, taevas tume ja Kuu kaheks tükiks. Kas ei sarnane see vaade Marsi pinna ja Marsi kahe kuuga? Ma olen täiesti kindel, et kogu see arvutijama tähendas seda, et Filifjonka geen paljunes seal elektroonilises keskkonnas, muutes arvutivõrgu elektrooniliseks filifjonkaks. Ja siis, sobival hetkel, mil Filifjonka ise magab, lahkub vaim ta kehast ning võtab selle elektroonilise moodustise endale järele, äratab ta ellu. Ja Filifjonka näebki unes, et ta on kosmoselaev või mis iganes monstrum, mille arvutivõrgu see geen vallutanud on. Imelik vaid, kuidas see geen sinna ristleja arvutivõrku kandus, selleks pidi tal Orkaaniga arvutitevaheline andmeside aktiivne olema,” jutustas Kai tasa.

Mari kohendas end istmel ning vastas: “Ma kuulsin admirali sõimu kaptenisillas. Mul jäi mulje, et samal ajal, mil arvuti kokku jooksis, edastati Prootonile… vist tulejuhtimisprogrammi, nii et arvutiside oli töös küll.”

“Siis ongi nii. Ma olen kindel selles. Üks Lea tehistšakra oli ka Prootonil voolu all ja võrgus, selle kaudu võis Filifjonka vaim selle arvutivõrguga ühenduse saada… Kohutav lugu. Mis me teeme?” sosistas hirv hirmunult.

“Viime Fifi tagasi. Kohe homme ja kasvõi ilma loata! Ma ei tea, mis siis saab, kui kärbid sarnastele järeldustele jõuavad nagu sina. Lea usuks seda versiooni kindlasti,” vastas Mari.

“Aga täna?” pakkus Kai. “Paneme inimesed maha ja…”

“Ma ei suuda, ma olen väga väsinud,” vastas Mari. Atmosfääri ülakihid juba raputasid tähelaeva, Mari vaatas üle õla, piilus Tõnu sugulaste vahelt ning märkas Liisi. Esmalt mõtles ta, kas peaks Liisi koju Tartusse maha panema, siis avastas Mari, et ta ei tea üldse, kes Nemesise peal igal pool puhkeruumides ja lastiruumis on ja kuhu ta üldse lendama peab. Viimaks avastas ta radarit uurides, et Tsüklon ja Lapton on Tallinnale lähenemas. Marigi suundus nüüd sinna.

Ilm oli sompus ja Kose spordiplatsi asfalt läikis vihmaveest. Ilm oli jahe ja inimesed ning hiidkärbid pahurad ja väsinud. Liis oli Samuumi meeskonnale toiduks mõeldud paksu leopardi enesega kaasa meelitanud ja palus nüüd oma vanemaid.

“No mis sa ometi mõtled endast, piima ja silguga hakkad teda toitma või? Nagu kassi?” kõlas Mari ema noomimine. Atleet Andres vangutas naerusui pead. Filifjonka seisis keset uduvihma, hirmul ja kühmus, pühkis väriseva käega vurre. Tõnu vanemad, vanaisa ja onu olid viskist sooja saanud ja lõbusad.

“Mis me passime, lähme koju ära,” keelitas Tõnu isa.

“Ootame teised ka ära, näe, Lapton juba läheneb,” vastas Mari hallis taevas aimuvale tähelaeva siluetile osutades. Minuti möödudes seisis Lapton juba asfaldil ning lasi rambi koos poiste helitehnika ja robotiga alla. Peeter, Kristo ja Tõnu ruttasid aparaate laadima, vastassuunas marssis seltskond kärpe, admiraliga eesotsas, kõigil väsinud ja pahurad näod peas.

“Kuule, vabandust, mu tüdruk pani teie lojuse pihta,” naeris Mari isa. Liis tihkus Nemesise rambi hüdrosilindri najal nutta, leopard seisis nõutult keset asfalti nagu priske kollasekirju hüljes, kellel loibade asemel neli väikest jalakest.

“Hoidku omale, meil neid küll,” ohkas admiral Tah, “Tagasi me ometi ei hakka teda viima! Või tahate mõnda veel? Hobust? Antiloopi? Sebrat?”

“Kuhu meie ta paneme?” hädaldas Mari ema.

“Andke praegu minu hoolde?” pakkus Peeter. Leopard vaatas juhmil pilgul ringi, leidis Liisi üles ning läks ja nühkis põski tüdruku reite vastu. Tah lõi käega ning küsis: “Mis siis edasi? Kõik inimesed jõudsid tervelt siia? Keskid teist tahtsid 200 kilti sinna lõuna poole pääseda? Mari, kuidas sa ennast tunned? Viid nad Nemesisega ära? Mul pole aega, pean selle Prootoni värgiga tegelema hakkama ja… Ei taha kohe mõeldagi.”

Chen vaatas virilal pilgul puudelatvu, Mai toetus ta najale ning peitis nägu rinna vastu, Lea vaatas osavõtmatult ringi. Mari koperdas oma kingadel ning leidis: “Ma peaks midagi muud selga panema… Kohvi tahaks ka. Äkki peaks väikse pausi Tõnu juures?”

Pulmalised olid juba gruppidesse jagunenud, keskid Tõnu perekonnatuttavad ja sõbrad surusid Mari kätt ning läksid hoopis jala bussipeatuse suunas, Tõnu vanavanemad aga avastasid, et peaks oma tuttavatele külla minema. Peatselt saabus ka helitehnikat vedanud robot Laptoni alla tagasi ning Peeter hakkas leopardi meelitama.

“Tiri turjast, nad saavad sellest väga hästi aru,” soovitas Chen. Peeter tiriski paksu leopardi paar meetrit edasi, kallistas siis teda lohutuseks sellise harjumatu vägivalla eest, mispeale loom kareda keelega üle punkari näo tõmbas. Mari lasi Nemesise rambi üles ning hakkas esimesena, Filifjonkaga kõrvuti, Mesika tänava poole astuma. Hea meelega ei oleks ta kuhugi enam lennanud, ta tahtis vaid midagi juua ja soojas sängis välja puhata. Kai oli väsinud ja pahur, Valli taarus uimaselt ja uniselt ning kahetses, et oli õlle mekile liiga kergekabjaliselt andunud. Selja tagant kostis ioonmootorite vilinat ning Mari nägi Laptoni varju sombusesse taevasse hajumas – kärbid läksid omi asju ajama.

Tõnu, nüüd siis ilmselt ka Mari kodu, tundus külm ja hämar, samarõske nagu ilm õues. Filifjonka oli end tavapärasesse punasesse kleiti riietanud, ta tegi pliidi alla tule ning täitis kastruli veega. Istus siis akna alla ning vaatas nukral pilgul märga klaasi, halli taevast ja tilkuvaid lehti selle taga. Läbi klaasi kostis hääli – kusagil seal karjatasid Peeter ja Kristo Liisi leopardi.

“Kelle oma nüüd see seelik oli?” muretses Liis käsi vastu kintse surudes.

“Kere pihku see kunagi kuskilt jäi… Vaevalt ta seda tagasi igatseb, hoia parem omale, sulle see sobib,” vastas Tõnu.

Mari ema ohkas.

“See ei sobi mulle…” kaebas Liis.

“Päevita jalad veits pruunimaks või kanna tumedaid sukke, oleks kena küll,” katkestas Tõnu.

“Ära ole enda pärast nii mures,” lohutas Filifjonka.

“Aga sa ise oled mures?” küsis Mari Filifjonkale otsa vaadates ja ta kätt siludes. Käsi oli rahutu, nagu olnuks Filifjonkal külm, ta pilk oli ebakindel, juuksed kammimata ja kaelalehv lohakalt ripakil. Ta suunas pilgu uuesti õue, sombuse ilma poole. Ta oli nukker ja kühmus nagu lootuse kaotanud metsloom, kes on puuri langenud ning vaatab abitult varbade taga laiuva vabaduse poole.

“Ma… Ma muretsen admirali pärast. Need vahetuse kärbid olid kurjad,” kogeles Filifjonka.

“Nad ongi kõik sellised. Nii häid kärpe nagu Ra, Mag, Mai ja Lea ja kes nad kõik seal peol olid, ei ole just palju,” vastas Mari. Tõnu ema tõi kohvitassid lauale, hetk hiljem tundis Mari, kuidas kuum vedelik sisikonda soojendas.

“Kuidas siis on nüüd ennast naisena tunda?” küsis Tõnu ema.

“Küsiks seda ehk millalgi siis, kui ma puhanud olen. Aga sulle? Kas see pidu oli sulle natukene nagu ämmastav või?” küsis Mari vastu. Köögisolijatest käis läbi naeruturtsatus, vaid Filifjonka ei reageerinud, vaatas ainiti tühjusse akna taga.

“Fifil on pohmakas,” arvas Tõnu. “Võta kohvi!” ütles ta ning kallas Filifjonka tassi uuesti täis. Kai pani tühja tassi lauale ning vaatas ringi.

Mari isa vaatas kella: “Kui me piisavalt kiiresti siit ära saame, siis ei jää Liis vähemalt oma palvusest ilma. Oli ju laupäeviti kell kaks ka mingine asi seal kabelis? Mingid kallid autod on tihti tänaval ja…”

“Jah, aga ma pole sellel kunagi käinud,” vastas Liis. “Hommikuti olid vanemad inimesed ja laulukoor, lõuna aeg on noorte üritus. Aga ma pole seal kunagi käinud.”

“Miks sa siis ei ole käinud?” küsis Mari.

“Vaata, milline ma olen,” turtsus Liis vastu.

“Mis sa oskad laulda või?” imestas Tõnu.

“Asume siis teele?” pakkus Kai ukse poole astudes. Mari isa viskas kileka õlgadele, ema võttis vihmavarju. Tõnu tõttas Mari kõrval. Filifjonka jäi akna alla nukrutsema, Valli esikusse magama.

“Tegelikult ka, oskad sa tõesti laulda?” küsis Tõnu uuesti. Liis vaikis tusaselt.

Mari ema vastas: “Ta laulab tõesti kirikukooris, nad on linnaüritustel esinemas ka käinud.”

Nemesise kabiinis oli soe ja kuiv. Mari tõmbas juhiseid enda poole, männid, tänavad ja majad vajusid halli uttu.

“Mis küll selle ilmaga nüüd juhtus,” lausus Mari nukralt radarit jälgides.

“Saad ju selle järgi ka lennata,” vastas Tõnu ekraani uurides. “Ilma et kellegagi kokku põrkaks.”

“Jah, aga me ei näe midagi, mulle meeldiks, kui ilm ilus oleks,” vastas Mari. Ekraanil paistsid paar lennukit lennujaama ümbruses, mõned liikusid veel, ent kõrgel ja kaugel.

“Kus Lapton on?” küsis Tõnu.

“Ammu ulatusest väljas, ulatust saab küll ka suurendada, aga pole vaja,” vastas Mari. “Huvitav, mida see siin teeb, tuleb justkui siiapoole?”

“Mis see on?” küsis Kai kaela küünitades.

“Mingi… Ilmselt ründelennuk, Orkaani teisest lahingugrupist,” vastas Mari. Kai vangutas pead. Seda teadsid vaid kärbid ise, mis asju nad Maa atmosfääris ajasid.

“Võibolla admirali saadetud, suhtlevad midagi riigi eriteenistusega, Tah rääkis,” arvas Mari. Liis oli nägupidi isa põlvel ja nuttis jälle, vaikselt oli kuulda atleedi lohutav sosin: “No ära nüüd, Liisike. Meil ei oleks teda kuskil hoida. Kuidas sa temaga välja oleksid saanud? Kui ta sellest kitsast trepist alla kukuks, murraks ta kindlasti kaela, seda sa ju ometi ei taha.”

“Te, jah, pole mul kassigi lubanud võtta, mis veel sellest nunnust leopardist rääkida,” pahvatas Liis.

“Kass jääks seal auto alla või teised kassid kisuks ta ära,” ohkas isa.

“Jah ja leopard murraks kaela!”

Mari vaatas üle õla ja turtsatas. Selline kahekõne sobinuks põhikooli lapse ja ta isa vahele, aga praegu jonnis seal hoopis oma sajakilone nahkses miniseelikus neiu, kel aastaid varsti juba 19. Aknast paistev valgus muutus heledamaks ja hakkas vahelduma, korraks nägi Mari sinist taevast, hetk hiljem sööstis Nemesis järgmisse valgesse pilvevalli. See oli õhem kui eelmine, lõpuks lauspilvisus lõppes ning Mari laveeris suurte pilverünkade vahel.

“Hea, et vähemalt siin ilma peab,” ütles Mari ema rõõmsalt. All paistsid juba Tartu majad.

Nemesis mahtus napilt õuele, sinna, kus kunagi olid olnud kaks väiksemat maja ja vana kuur. Liiv rohututtide vahel oli märg ja vihmapiiskadest jäetud kraatritest kirju. Pilv läks päikese eest ära ning Mari tundis käsivartel palavust – suvi oli ikka alles ega olnud muutunud selliseks rõskeks sügiseks nagu ennist Tallinnas.

“Kas tulete ka läbi?” küsis Mari ema silmi kissitades.

“Ei tea… Puhata tahaks. Filifjonka tuleb nüüd koju viia…” vastas Mari tähelaeva vaadates. “Ja ehk siis saab mu kosmoseajastu ka ühele poole.”

Isa ja ema läksid trepist üles, Liis võttis isa käest võtme ning ruttas aiaväravast välja. Mari vaatas õele järele ning pani ka tähele, et õe jalad on liiga kahvatud, päikesepaistel lausa pimestavvalged, eriti musta seeliku kõrval.

Aiavärav oli külm ja märg, tolm Tõnu majaesise sillutisel oli muutunud vastikuks õhukeseks porikihiks, mis Mari kingade külge kleepus. Vähemalt Kai turi oli soe, kuiv ja pehme, kui sõrmed silitamise käigus läbi vihmamärja väliskihi suruda. Tõnu majagi oli seest soe, sest tuli oli pliidi all.

“Kus Filifjonka on?” küsis Mari, kui leidis pliidilt kuivakskeenud kastruli. Tõnu ema oli teises toas ja pakkis pesu.

“Ma ei tea… Õue ta vist läks, tahtis teed keeta. Nagu ikka, väike nuga käes, et oma rohtusid lõigata,” vastas naine.

“Millal?” küsis Mari. Kai vaatas küsivalt Tõnu emale otsa.

“Ma ei teagi… Pole kella vaadanud, olen siin vaid toimetanud,” imestas Tõnu ema. “Kas teie unustasite siia midagi, et pärast veel üle lendasite?”

Kai ja Mari vaatasid teineteisele arusaamatult otsa.

“Kuulsin mürinat ja mõtlesin, et juba tagasi. No ei saanud nii olla… Kas midagi on valesti?” küsis Tõnu ema triikimislauda kokku pannes.

“Meie lendasime ainult otse… Kus Filifjonka on?” sai Mari sõna suust välja, Kai vaatas kangestunult ja mõtlikult maha.

“Ei tea,” sosistas Tõnu ema, silmad suured peas.

Mari tormas aeda, ruttas peenarde vahel ja mööda muru kuni leidis autovärava lähedalt rohust väikese noa. Tõi noa tuppa ning vaatas ringi. Filifjonka saapad ja sussid olid esikus reas, nael, mille otsa Filifjonka oma põlle armastas riputada, oli tühi.

“Ta on röövitud.” Mari tormas tagasi õue.

Tõnu oli maja ees ja silitas Kaid, aiaväraval kõõlus loppis näoga Peeter.

“Kas sina ei näinud mingit kärpide lennumasinat siin liikumas?” küsis Mari.

“Kuule mingi väiksem käis siin küll. Enne kui jaole sain, läksid minema, ei näind, kes nad olid,” vastas Peeter, kulm kortsus.

“Ründelennuk!” hüüdsid Mari ja Kai kui ühest suust. Mari pidi Peetri aiaväravaga peaaegu selili lükkama, poisid jäid nõutult järgi vaatama, kuidas Mari tänavanurga taha kadus. Kai järgnes, kuidas jaksas, võttis tagumiku võdisedes kurvi, see vaatepilt pani Peetri turtsatama.

Mari lõi rihmad kinni, tõusis õhku ning võttis kursi lõunasse, Kai ähkis ta kõrval istmete vahel. Ta polnud ammu nii kiiresti jooksnud. Kui seda jooksmiseks sai nimetada.

“Mis teha?” küsis hirv.

“Ma ei tea. Kes oleks võinud ta niimoodi röövida? Kindlasti mitte admiral,” arvas Mari altkulmu aknast välja vaadates.

“Ise ütlesid, et ründelennuk, Orkaani teine lahingugrupp, mäletad, me nägime teda radaril,” meenutas Kai.

“Lani korraldus siis,” järeldas Mari.

“Helista talle, mis asja ta tahab ja teeb.”

Mari vastas: “Too siis mu lennuprillid köögist ära, siin ei ole mikrofoni.”

“Aga võta kommunikaatori abil ühendust.”

“Mul on mälu kutu, koodid läksid kaduma, kui Filifjonka jaaniööl laulis,” vastas Mari. Kai vaatas arusaamatult.

“Midagi juhtus selle aatomipatareiga. Ra ka imestas, et pole sellist asja kunagi näinud,” selgitas Mari kurssi korrigeerides.

Kai ohkas ning läks kööki, et naasta kolmel jalal longates, neljanda sõra vahel hoidis ta Mari lennuprille.

“Filifjonka laulis ja sul läks kommunikaator katki?” küsis Kai prille Marile ulatades. Mari lülitas nende voolu sisse ja pani pähe, seadis mikrofoni.

“Jah, kas ma ei rääkinud sulle? Laulis sedasama laulu, mis peol kõige esimesena, aga ma tundsin siis sellist kirgast valgust ja õndsust, ei oskagi kohe seletada. Kui toibusin, siis kommunikaatori dosimeeter lõugas, ehkki radiatsiooni ei olnud, hämaras metsa all oli mingi kummaline helendus,” jutustas Mari. Kai vaatas maha ja mõtles, Nemesise all möödusid juba Poola põllud.

“AKT3717 Nemesis,” kostis Mari kõrvus Lani kuiv, emotsioonitu hääl. Mari lülitas kabiinikõlari sisse ja vastas: “Mari on kuuldel.”

“Kas tulete Orkaanile?” küsis kapten.

“Seda ma veel vaatan…” lausus Mari, Kai torkas oma koonu Mari näo lähedale mikrofoni ligi ning küsis karmilt: “Kus Filifjonka on?”

“Teie Filifjonka on siin, meie käes,” vastas Lan emotsioonitult ning sisistas kurjalt peale pausi: “Teie asi on vait olla. Kui meil vähegi tekib tunnet, et admiral midagi “Rohelisest teest” teab, siis selle Filifjonka kõri läheb kah!”

Mari võpatas ja Nemesis õõtsus, Mari rabas lennuprillid peast ja viskas puldile ning küsis Kailt: “Mis rohelisest teest?”

Kai vajus istuli, ta silmad valgusid vett täis. Ta kogus end veidi ja jutustas: “Lan plaanib võimupööret. Ja midagi veel, kas vist Ged rünnata. Viki rääkis.”

“Mulle tahtis ta samuti midagi rääkida, aga ei riskinud ja hakkas varjama, et Monstrum tootis relvakütust või mis,” meenutas Mari.

“No mis te sosistate?” kostis kõlaritest.

“Küll me midagi välja mõtleme,” vastas Kai nutuhäälel, sirutades nina lennuprillide mikrofoni poole. Mari lülitas prillide voolu välja ja küsis: “On sul häid mõtteid?”

“Aatomipatarei, ütlesid sa. Ja Filifjonka laulis midagi nagu Maaema rõõmuks?”

“Kuule jah, ta küsis, et kas meie ei tundnud, kui Kõigi Loomakeste Kaitsja vastas ta laulule,” tuli Marile jaaniöö kummastav kogemus selgemini meelde.

Kai mõtles veel hetke ning küsis: “Kas kommunikaatoris selle kärpide üldaja hetk on mälus, millal see asi juhtus?”

“Võta juhtimine üle, ma pean ise vaatama,” vastas Mari kommunikaatorit kleidi vahelt välja õngitsedes. Kai keeras teise pilooditooli seljatoe pikali ning ronis kangide taha. Mari läks arvuti juurde, toksis kommunikaatorit ja uuris dosimeetri graafikut ja ajahetki, üritas siis kärpide arvutivõrgust midagi leida. See oli raske, sest Orkaani süsteemid olid kummalise viiruserünnaku tõttu informatsioonist lagedad, Mari ei leidnud ei Lea ega Ra tööde kohta mingeid viiteid.

“Saaks kuidagi Raga kontakti,” arutles Mari.

“Mis sa sellega saavutada loodad?”

“Ta rääkis mingi lennuki kummalisest allakukkumisest Pluutol, kaebas, et poolestuva kütuse reaktoritega on viimasel ajal jamasid ja tema peab seda uurima. Vist toodi ka mingi lennuk talle uurida,” meenutas Mari kõnelust Pingviinis, kui nad pulmamaja juurest maale talu poole lendasid.

“Kas õnnetused ja nende põhjused pole kõigile pilootidele kättesaadavad?” küsis Kai. “Äkki Samuumilt saab informatsiooni?”

“Mis sa sealt saada loodad?” küsis Mari arvutiga töötades. “Dosimeetri kõikumise ajahetke sain kätte…”

“Võrdle seda ajahetke õnnetusteregistri ajahetkedega, kui need kätte saad,” palus Kai. Samuumi arvuti oli töös ja info oli kättesaadav ning Mari leidis vajaliku registri kiiresti üles ning sisestas otsingusse kommunikaatorist võetud üldaja hetke.

“Kuule, siin on küll üks intsident Agno grupi lahingulennukitega,” luges Mari. “Kukkus Pluutol puruks reaktorihäirete pärast… Teine pääses napilt allakukkumisest, arvutimälu sai pihta, totaalsed juhtimishäired… Kuule, see ajahetk on täpselt sama, mis minu kommunikaatori dosimeetrihäirel!”

Tähelaev õõtsus, Kai hingeldas, keeras pilgu kõrvale ning palus: “Juhi nüüd sina! Ma tunnen midagi kahtlast!”

Mari ronis istmesse ning haaras kangid, uuris kaarti ja vaatas aknast välja. All paistis mägine maa, ilmselt Balkani kant. Kai kössitas istmete vahel, vaatas kord maha, siis vesiste silmadega üles, akna kohal kõrguvasse sinitaevasse. Ta sõõrmed tõmblesid ärevalt.

“Mis meil sellest abi on? Kuidas me Filifjonka tagasi saame?” küsis Mari virildudes.

“Me ei saa teda niimoodi tagasi, Lan lihtsalt ei anna. Ma ei tea, mis nüüd saab,” kostis hirv hingeldades. “Aga ma vist tean, mida tuleb teha. See lihtsalt peab juhtuma. Lülita see mikrofon sisse!”

“Miks ometi?” küsis Mari värisevakäsi lennuprille võttes ja nuppu vajutades.

“See lihtsalt peab…” kogeles Kai. Kõlarist kostis Lani tuim hääl: “3717, ootame teid lastiruumi…”

“Lan raisk!” kiljus Kai. “Lase sel sündida! Tapa Filifjonka! Ma räägin kõik admiralile ära!”

Mari võpatas, tähelaev kaldus korra maa, siis uuesti taeva poole ja kõikus. Mari pigistas juhiseid ning küsis aeglaselt: “Mida sa räägid ära? Mida sa ütlesid?!”

Kai vaatas vesiste silmadega rahutult ringi, Mari lõi hirve täiest jõust, karjudes: “Mida sa tegid, kas sa ei tea siis, et see narts tapabki ta ära!”

Kõrvus kohises veri, meelekohad tuikasid, Orkaani majakas oli kursiradarilt hälbinud. Mari keeras ja kallutas, liiga palju, sest majakas kadus teisele küljele, ekraanilt välja. Silm ei seletanud numbreid. Sisikond keeras, Mari neelatas mitu korda, avastas siis, et tähelaev on hakanud kiiresti langema, tõmbas siis üles tagasi ja hingeldas. Silme eest möödusid hetked Filifjonkaga, ta kodu, hetk, kui Mari teda tolmusena ja verise ninaga teepervel nägi ja hiljem, kui ta koos admiraliga vaarikapõõsaste vahelt nähtavale ilmus. Siis kangastus talle Lani külm ja emotsioonitu pilk, sisikond hakkas uuesti keerama. Ta ei teadnud, kui kaua ta niimoodi laperdas, ta ei suutnud kursinäite lugeda. Viskles Nemesisega siia ja sinna, otsis horisondilt Orkaani majakat. Ta ei leidnud seda. Ühel hetkel nägi ta paljusid transpondereid, mõni lähenes, mõni eemaldus, mõned tõusid kosmosesse. Xid, BD-d, NAd… Neid oli palju. Mari pühkis higist kätt vastu istmepolstrit ja proovis Nemesist rahulikumalt keerata, leidmaks Orkaani majakat. Lõpuks saatis ta otsingu sfääriradaritele, ent ei leidnud Orkaani ikka.

“Nemesis või?” kostis äkki Ra hääl. “Kes lendab?”

Mari võttis lennuprillid ühes mikrofoniga lähemale ning hingeldas: “Mina… Mari.”

“Mis sul viga on? Pane automaadi peale! Tõesti, mis sul on? Kuhu sa lähed?” muretses Ra.

“Orkaanile…” sosistas Mari pead istmevahe poole kallutades ja oksendades.

“Orkaani ei ole enam! Pole mõtet minna. Reaktorihäire,” vasta Ra. Laptoni distantsinumber eesmisel sfääriradaril vähenes hirmuäratava kiirusega, hetk hiljem välgatas miki üle Nemesise esiklaasi ning Laptoni signaal oli hüpanud tagumisele sfääriradarile.

“Filifjonka,” kõõksus Mari. “Nad tapsid ta.”

Eespool paistsid meri ja saared, Mari kallutas paremale ning nägi linna rannikul laiumas. Ta tõmbas tugevalt külje poole. Uskumatult kiiresti oli Nemesis juba sadamakraanade vahel, Mari vältis napilt kokkupõrkeid, käivitas püstmootorid ning aeglustas käiku. Iste kõikus, kõlarist kostis Ra murelik hääl: “Sa juba tead… Kahjuks jah, Filifjonka jäi ilmselt Orkaanile...”

Mari lasi telikud alla, põikas napilt kirikutornist mööda ja vältis uhkeid sajanditevanuseid karniise. Puldil vilkusid punased tuled ja piiksusid häiresignaalid, radarid näitasid kokkupõrkeohtu.

“Ära kuku alla!” kostis Lea südantlõhestav hääl. “Ma proovisin Filifjonkat päästa, aga ründelennuväe piloodid peksid mu sealt eemale, ma ei saanud ligi!”

Nemesis ei kukkunud alla, vaid laskus küllaltki raske prantsatusega mingisuguse vahemereäärse linna mingisugusele väljakule. Mari lasi rambi alla ja avas rihmad, komistas siis Kai otsa, kes endiselt istmete vahel lebas. Tähelaev kõikus endiselt, ehkki oli kindlasti maa peal, Mari taarus rambil, kukkus siis valusalt käpuli ning roomas päikesest palavale kivisillutisele. Nii palju siis pulmast ja Maale kolimisest. Lan kõrvaldab admirali ja teeb ei tea mida. Ja tappis Filifjonka. Mari oksendas suvises riideis tõmmude inimeste imestavate pilkude ees, vajus külili sillutisele ning kaotas teadvuse.

 

Filifjonka lohises kahe turske hiidkärbi vahel. Üks Tõnu isa kaloss ta jalas oli juba ninast katki kulunud.

“Mul ei ole midagi viga, laske mind lahti!” karjus Filifjonka. “Ise andsite mulle suraka!”

Kärbid ei teinud välja ega muutnud sammu, läksid mööda kalke koridore gaaslahenduslampide elutus valguses. Filifjonka püüdis korra varvastega uksepiita, ent see ei aidanud.

“Korja oma mõrtsukakäpp mu randmelt!” kriiskas ta ja ründas ühte kärpi küünte ja hammastega. Teda löödi halastamatult, koon võeti pihku, keel jäi hammaste vahele. Koridorid vaheldusid ruumidega, kõikjal kalk metall ja külmad lambid ning kärbid, kes kõik ajasid oma asja ega teinud Filifjonka õnnetusest väljagi.

Lan vaatas Filifjonkat pikalt, käed seljal, Thun seisis ta kõrval, lõhkine kulm kortsus.

“Mis te ta ninast pigistate?” küsis Lan.

“Ründas. Ja mitte õrnalt,” vastas ründelennuki piloot verist rannet näidates. Lan pöördus ning küsis Thunilt: “Kas sa tõesti arvad, et see on katt?”

“No kes siis veel? Maal selliseid ju ei ela,” laiutas Thun käppi.

“Katlastel on neli sõrme. Üldse on gelastel kõigil neli sõrme. Sellel aga viis nagu maalastel,” selgitas kapten Lan. “Ja see silmavaade.”

“No ma ka ei tea… Millal me viimati katte nägime? Sellest on ikka ilmatuma aeg möödas,” urises Thun.

“Ja kes ta siis on? Kust ta välja võeti? Sellesamuse Filifjonkaga, kellest Ra ja Mari ja kes nad kõik seal udutasid, on ta vägagi sarnane. Ja mida peaks ta “Rohelisest teest” teadma?” arutles Lan vurre sügades.

“No ta ehmatas end ogaraks, kui ma temalt seda küsisin,” lausus Thun.

“Las ta ise räägib, laske ta koon lahti,” ütles Lan. Filifjonka sai taas valutavaid huuli lakkuda, teda hoidvad kärbid koondusid ta selja taha, koonu ja hammaste ulatusest välja.

“Ma tõesti ei teadnud, et sellest nii suur pahandus tuleb,” halas Filifjonka. “Kas tõesti ei tohi siin rohelist teed keeta?”

“Mida sa sellest tead?” urahtas Thun.

“Peterselli läheb vaja, piparmünti ka…”

“Kuule, komandör, kas sa kujutad ikka ette, millisest teest jutt käib?” naeris Lan.

“No palju erinevaid teid on? Ikka need, mida mööda kulgetakse. Mis siis veel?” urises Thun.

“Kas sa taimede leotamisest keeduvees ei olegi kuulnud? Sellisest joogisordist?” imestas Lan, Filifjonkat hoidvad kärbid hoidsid naeru tagasi. “See katinägu ei tea “Rohelisest teest” mitte midagi.”

Komandör Thun vaatas juhmilt kaptenile otsa ning urises: “Me ju joome nagu teisi asju. Pole eriti taimigi, mida keeduvees leotada. Aga mis siis sellega siin nüüd peale hakata?”

“Hea küsimus. Põnev leid igatahes. Peaks uurima…” arutles Lan ringi keerates ja hajameelsel ilmel lampe vaadates. “Ma õige küsin Kai käest,” ütles ta viimaks kuivalt ning astus kaptenisilla uksest sisse. Filifjonka seisis värisevatel jalgadel kahe hiidkärbi vahel, Thun vaatas teda juhmil, ehmunud ilmel. Filifjonka puuris oma läbitungiva pilgu otse komandöri silmesse.

“Kuradi kähku vastas, ma ei pidandki teda ise välja kutsuma,” imestas Lan tagasi koridori ilmudes. “Asi on lihtne. Biolabor! Las uurivad. Viige ta labori hukkamiskambrisse!”

Filifjonka karjatas: “Ei! Halastage mulle!” ning hakkas meeletult rabelema. Tursked kärbid viisid ta toorelt minema, Lan vaatas Thunile otsa ja vangutas pead, Thun krimpsutas kulmu ning vaatas sinnapoole, kus Filifjonka südantlõhestav kriiskamine kaugenes.

 

“Mis asi siin toimub?” imestas Lea oma tšakrakaarti uurides.

“Kas sa said selle imeliku jaaniöö sähvatuse järelkajale jälile?” küsis assistent ekraani poole küünitades.

“Ei jah, selle sain varem paika, see signaal tuli Pluutolt, mahajäetud Ahari baasist, signatuur oli Maa omale peaaegu sarnane, kahte nii sarnast signaali pole ma veel püüdnud ega süstematiseerinud,” jutustas Lea. “Aga siiasamasse, väga lähedale on üks kaunis tugev signaaliallikas tekkinud. Vot see on huvitav. Ee, see läheneb!”

“Mis siin toimub?” küsis assistent ärevalt.

“Ma ei tea…” lausus Lea ujedalt. Uks avanes ning sisse astus Lan.

“Ah et tegeleme jälle mingite raadiohäirete mõõtmisega?” nõudis kapten, käed seljal.

“Ära arvusta asju, millest mõistus üle ei käi,” sisises Lea.

“Fuuria projekt seisab ja sina ajad mingit esoteerikat taga. Kas ma pean uut laboranti otsima hakkama või? Kaua sa kavatsed sellega jamada?” tõstis Lan häält.

“Eks otsi! Kui juba sinu strateegiadivisjon asjaga hätta jääb – usu mind, sa ei leiagi kedagi, kes su soove täita saaks. Ma julgen juba väita, et rohtlakattide muutmisest lojaalseteks ullikesteks jäävad nad väga kaugele, kui mu käsilolev projekt peatada,” ütles Lea teravalt.

“Mis seda takistama peaks?” küsis Lan üleolevalt.

“Taevased jõud, vot mis!” haukus Lea.

Lan itsitas tükk aega, Lea vaatas jälle ekraani ning küsis: “Mis kirikut või ohvrikivi te siin mööda laeva veate?”

“Mis asja sa nüüd ajad?” turtsatas Lan.

“No näed, selline signaal on seni tulnud kirikutest ja muudest kultuspaikadest, nüüd on üks selline siia tekkinud,” ütles Lea ekraanile osutades.

“Ah jäta see jama, kellegi kommunikaatori patarei kiirgab… Tegelikult tulin ütlema, et saad ka lõpuks oma põhitööd teha, meile jäi pihku senitundmatu eluvorm. Kohe tuuakse ta sulle siia peegelkongi,” tegi Lan asjalikumat juttu.

“Mis? Mida? Ega ometi… Filifjonka?” ahhetas Lea. Samal hetkel peegelkongi luuk liikus ning klaasi taha heideti Filifjonka, kes hakkas kiljudes vastu kongiseinu pekslema.

“Laske ta kohe vabaks! Rahustage kohe maha, enne kui on hilja! Te ei tea, mis te teete!” kriiskas laborant Lea, Lan vaatas teda nõutul ilmel.

Lea tiris Lani arvuti lähedale ning karjus: “See signaal, see tuleb temast, Ra arvas, et see võib…”

Selleks hetkeks oli Filifjonka rahunenud ja kägarasse kongi põrandale langenud, ta põimis palveks käpad. Punkt Lea arvutiekraanil hakkas heledamaks paisuma, signaali parameetreid kajastavad tulbad tõusid. Ruumi valgus lõi heledamaks, tuhmus hetkeks, lõi uuesti veel heledamaks. Lan ja Lea assistent vaatasid jahmunult ringi, samal hetkel kustus valgus ja ekraan lõi virvendama. Hetk hiljem lõikas luust ja lihast läbi evakuatsioonisireen, süttis avariivalgus, monotoonne hääl kordas: “Reaktorihäire! Laev viivitamatult maha jätta ja eemalduda võimalikult kaugele.”

“Reaktor! Jookseme!” karjus Lan Lead käppapidi koridori kiskudes.

“Filifjonka! Päästke Filifjonka!” kriiskas Lea Lani haardest lahti tirides ning läbi hämaruse, vastutulvava põgenevate hiidkärpide voo, tagasi laboratooriumi poole püüeldes. Ta kukkus ning vaatas juhmil ilmel õrna helendust seinaäärtes ning temast ületalluvate kärbikäppade varvaste ümber. Lea ajas end püsti ning püüdis selle koridori ust, mille kaudu pääses “hukkamiskambriks” nimetatud uurimiskongi ukse ligi. Keegi tiris teda käppapidi vooluga kaasa, sõimates: “Kuhu sa trügid, kas evakuatsiooniõppused on vahele jäänud või ei tea, kus tähelaevad on?!”

 

18. Orkaan tormis

 

Maa kosmonaudid toimetasid suure orbitaaljaama küljes ega lasknud ennast häirida mõnesaja meetri kaugusel samal orbiidil seisvast päästemoodul Fööniksist. Viki vaatas rahulikult inimeste toimetamist, nende algelist kosmoselennukit, mis oli orbitaaljaama külge põkatud ja mille väliskate tuli pärast igat lendu välja vahetada. Nad teadsid, et see väeti lennuk viib nad turvaliselt alla koju, perede juurde tagasi ja kosmoseagentuur maksab neile heldelt palka selle pingelise töö eest.

Viki kössitas mõõtmatult täiuslikuma kosmoseaparaadi kabiinis. Aga teda ei oodatud enam kuskil. Ja kui oodati, siis vaid selleks, et reetmise eest kõri läbi lõigata. Kristallkärp sätendas puldil nuppude vahel.

 Tema on Viimane. Viimane peaks olema ühtlasi ka vägede käskija. Aga Vikil ei olnud mingeid vägesid. Ainult Monstrumi päästemoodul, millel küljes kaks võimsat kahurit. Ent nendest oli kärpide ristlejate ja lahingueskadrillide vastu vähe abi. Ehkki Viki ei suutnud leida Orkaani signaali ja nii mõnestki kärpide omavahelisest raadiokõnelusest jäi kõrvu reaktorikatastroof Orkaanil, ei muutnud emalaeva hukk Viki jaoks midagi. Tal oli õnne, et ta Argeeli orbiidil Lani poolt leidmata jäi, ta oli segaste ilmutuste ajel leidnud Kristallkärbi. Ja nüüd istus ta siin, Maa orbiidil, kahe kahuriga terve kärbiarmee vastas. Kui nad vaid ta avastaksid, teeks kärbid talle minutite jooksul otsa peale.

Aga kärpidel ei olnud praegu aega, nad olid äsja Orkaanilt põgenenud, sagisid sihitult, seadsid end orbiidile, siis jälle läksid ristlejatega põkkama, keesid nagu tigedad herilased. Maa lähikosmos oli neist lausa paks. Ja Viki ei kuulnud emalaevaga juhtunust mitte midagi huvitavat. Ta ei saanud aru, kas laev oli plahvatanud või reaktor oli niisama laiali vajunud ja teemandiitsoomuse sees kõik elava hävitanud. Tundus, et keegi ei olnud veel seda uurima läinud. Viki peast käis läbi mõte minna Mari juurde, põgeneda Tõnu vanavanemate tallu, kärpide eest varjule, end ära peita. Ta kiirendas, jättis kosmonaudid orbitaaljaama kallale omi toimetusi toimetama ning laskus atmosfääri. Kopeeris arvutisse juhusliku Maa reisilennuki transponderi signatuuri ning laskus Aafrika džunglite kohale. Ükski kärpide alus ei jälitanud teda, üheski raadiokanalis ei olnud kuulda jutte sissetungijast ega kõlanud käske jälitama asuda. Kärpidel ei olnud mahti kosmost jälgida või ei olnud nad Fööniksi ilmumist märganud.

Nüüd seadistas Viki peenemaid spektrograafe ning sensoreid ja kammis seda piirkonda, kus Orkaan seisma pidanuks. Aga sealt ei tulnud midagi, ei Pluuto raadioseadmete sagedusi ega radioaktiivset kiirgust, mis oleks võinud tuumaplahvatusele vihjata. Ainult mitmesugused maalaste raadio- ja elektrijaamad. Nüüd peaks emalaev juba ka näha olema… Viki seadis teleskoopi ning nägi läbi virvendava õhu kõrbes seisvat Orkaani. Ikka ei näidanud ainuski seade radiatsiooni tõusu, samuti ei tulnud Orkaanilt ainsatki elektromagnetsignaali. Kuidas see sai olla – emalaev täiesti pime ja ühtki kärpide väiksemat alust lähikonnas ei valvanud? Miks nad ometi põgenesid emalaevalt? Seda pidi lähemalt vaatama minema. Ja kui ka kärbid ootamatult Orkaanile naasevad, võis üritada end paksude lihaantiloopide hulgas varjata…

Enamik emalaeva luukidest olid avatud, robotid seisid lastiruumi seinaäärtes, need kohad, kus muidu seisid tähelaevad, olid tühjad. Koridorides mustas pimedus. Viki neelatas mitu korda, kui emalaeva avatud hiiglaslikud lastiruumiluugid Fööniksi akende eest päikese varjasid. Äkki on emalaev hoopis korras? Viki hingas selle rumala mõtte peale sügavalt sisse, korjas Kristallkärbi ja muud isiklikud asjad Marilt saadud käekotikesse, heitis selle endale kaela ning avas Fööniksi põhjaluugi.

Õhk oli kuiv ja palav, põrandal keerles liivatolm. Viki ruttas pimedasse koridori, koperdas laialipillutud kola otsas ning vaatas ruumidesse, millesse koridoriavast üha vähem valgust jõudis, sõltuvalt sellest, kui kaugele Viki läinud oli. Emalaev oli maha jäetud ja täiesti vooluta, hiiglaslikus elektriskeemis ei liigatanud ainuski elektron. Viki teadis, kuhu ta läheb, ta tundis emalaeva sisemust, ta oskas kaptenisilda minna. Selleks oli vaja pikalt pilkases pimeduses käia, kuni kaptenisilla akendest paistev valgus nähtavale ilmus. Kaptenisild oli hämar ja segamini, sahtlid valla ja põrand sodi täis, arvutiketastest paberite ja pliiatsiteni. Viki vaatas seda laga, siis peajuhtimispulti ja reaktoripaneeli. Tema ees põrandal vedeles ka taskulamp.

Kas nüüd, või mitte kunagi, mõtles Viki lampi haarates, ta süütas selle ja tormas väikse ukse kaudu koridori, kust viisid uksed energiakeskuse paneelideni. Ta tõmbas luugid lahti ning kiskus järjest välja raadiosaatjate, majakate ja transponderite kaitsmed. Nüüd võis avariivoolu lülitamise peale mõelda. Kaitsmed läksid kenasti paika, nioobiumakud näitasid õiget pinget ning avariireaktor läks tõrgeteta tööle. Peaarvuti ekraanid lõid helendama, süsteem nõudis installimist. Ka reaktoripaneeli ekraanid toimisid, näidikute järgi oli reaktor korras ja töövalmis.

 

Filifjonka tundis kõva põrandat külje all. Ta ei näinud midagi. Kas see oligi surm? Teda kästi viia hukkamiskambrisse, ta heidetigi mingisse kummalisse hallide klaasseintega ruumi, kus ei olnud ei verist pakku, poomisnööri ega kuulidest räsitud liivakotte seina ääres. Ta oli anunud Kõigi Loomakeste Hoidjat, kuulnud kärpide kriiskeid, koledat metalset häält, läbilõikavat sireeni. Kas keegi teda ka tapma tuli, seda Filifjonka ei mäletanud. Ta ajas end värisedes käpuli ning üritas roomata. Tõnu isa kalossid olid suured ja ebamugavad ega tahtnud jala otsas püsida, põll jäi põlvede alla. Filifjonka leidis seina ning ajas enese seina najale püsti. Kus ta on? Ta pigistas silmad kinni, pilgutas neid ega näinud midagi peale pilkase pimeduse. Kompis siis klaasjat seina ning hakkas astuma. Siis ta nägi justkui nõrka helendust põrandal, nägi selgesti ukseava, seda, et helendus jätkus kuskil nurga või uksepiida taga. Jah, ta teadis äkki neid koridore, ta oli neid kuskil näinud. Kas unes? Filifjonka pilgutas silmi ja pani need kinni, aga vaevuaimatav valgus ei kadunud. Mis kummaline seisund see oli, kuhu imelikku kohta ta oli sattunud? Kas selline ongi siis surm?

Filifjonka sirutas käed ette ning hakkas ettevaatlikult, silmad kinni, astuma. Ühtäkki teadis ta, et ta peab pöörama, siis veel korra… Sealpool olid sõjalennukid, seal relvaladu, selja taha jäi köök. Ta oli siin justkui varem käinud? Millal ometi? Kas unes? Jah, Filifjonka oli mitmel korral kummalisi unesid näinud, millest ta aga kuigi palju ei mäletanud. Ometi tulid need koridorid kusagilt ta mälusopist esile. Ja seal kaugemal, mitme koridori taga, on suured uksed, kust saab välja. Kust Filifjonka seda ometi teada võis? Pilt pudenes ja muutis kuju, lõpuks Filifjonka ei aimanud midagi, ta lihtsalt astus, silmad kinni ja käed ette sirutatud. Ta käis nii õige pikalt ega puutunud ainsatki seina kuni komistas ja kukkus millegi pehme ja siidise otsa. See niuksatas ehmatusest.

“Kes sa oled, kas Kai?” sosistas Filifjonka, tundes käte all suurt ja karvast, rasvast pehmet loomakeha.

“Kai? Ei, Gema,” vastas hele, tasane ja kähisev hääl.

“Kas sa oled ka surnud?” küsis Filifjonka püsti tõustes, kummardudes ja siidist karva edasi patsutades, kartes seda kaotada. Äkki tundis ta looma kaela ja seda katvat õhulist lakka.

“Ei ole… Loodetavasti,” vastas loom ebalevalt.

“Kust siit välja saab? Kus me oleme üldse?” päris Filifjonka.

“Kosmoselaevas. Kärpide kosmoselaevas. Aga kärbid põgenesid millegipärast,” vastas loom.

“Sealt peaks välja saama?” arutles Filifjonka oma teed astuma hakates. Ta kuulis selja taga sahistamist ja sõrgade kõpsuvaid samme ning tundis looma lopsakat keha korra enda reie vastas. Loom ei tahtnud temast maha jääda.

“Seal peaks olema uksed, kust saab välja,” ütles Filifjonka valgust aimates ning valguse suunas jooksu pistes. Gema oli vist väga paks, sest ta sammud olid harvad ja raksed ning kaugenesid kiiresti Filifjonka selja taga. Filifjonka tundis kuuma kõrbeõhku, päikesevalgus tundus eriliselt ere ja silmipimestav. Siin oli tõesti hiiglaslik ruum, ent see oli selili ja hiiglaslikud mitmeosalised uksed olid paarikümne meetri kõrgusel pea kohal. Ehkki nad olid avatud ja neist paistis kutsuv sinitaevas ja vabadus, olid nad kasutud, kuna ei aidanud Filifjonkat kuidagi, Filifjonka karjatas pettunult ning vaatas ringi.

Gema oli ka valguse kätte jõudnud. Ta oli peaaegu nagu merisälg, ent väga paks ja ei olnud lilleline, vaid kuldpruun. Siis nägi Filifjonka seina ääres sildkraana remondiredelit ning lootis selle abil üles jõuda, välja siit kummituselaevast, välja looduse rüppe. Peagi avastas ta, et redel ei vii kuskile. “Orkaani” lastiruumis kajas vangistatud muumimaalase hale karje.

“Li!” kiljatas Gema rõõmsalt. Kõrvaltkoridorist oli ilmunud veel üks paks, merisälu moodi loom, see oli sinakashall ja oluliselt peenem kui Gema. Tema järel astus nõtkelt suurem ja uhkem, ilus ja sale loom – temas paistis tugevust, tema oli meessoost.

“Mak Klen,” tutvustas end valge loom. “Kas teie pole kärpe näinud?”

“Ei,” venitas Gema kartlikult ringi piiludes ja oma ilusaid ripsmeid pilgutades. “Nad põgenesid vist.”

“See oli mingine häiresireen, seepärast nad põgenesid,” arvas Li. “Siin vist pole enam midagi ohtlikku.”

“Kolm korrust allpool nägin kahte leopardi, aga need olid nii paksud, et ei püüaks Gematki kinni,” ütles Klen.

“Äkki pääses siin mingi kole haigus valla, äkki sureme ära?” pakkus Gema.

“Parem haigusse surra kui kärbi poolt tapetud saada,” lausus Li ringi vaadates. Ta leidis redelil turniva Filifjonka ning küsis: “Kes see on?”

“Mingi täitsa imelik, ma pole sellist enne näinud… Ta pole vist Geltki, kuskilt teiselt planeedilt,” jutustas Gema. “Kartis et on surnud, talle on vist koledasti liiga tehtud.“

“Mis me teeme?” küsis Klen. Filifjonka karjus veel korra südantlõhestavalt ning hakkas alla ronima. Li vaatas ringi ning ütles unistavalt: “Meil on võimalus seda laeva tundma õppida…”

“Aga me tunnemegi seda, ma nägin seda nagu unes, viimse nurgani, seni on kõik olnud nii, nagu unenäos,” rääkis Gema.

“Sina ka? Mina kah!” imestas Li.

“Ma ei tea, mis see oli, uni see ka ei olnud. Selline tunne on, et võtaks selle kosmoselaeva siit ja lendaks Gele koju,” lausus Klen, vaadates Fööniksit, mis uhkes üksinduses keset lastiruumi seisis. “Imelik, unes ma seda masinat ei näinud. Kohe kuidagi ei meenu,” imestas Klen, meenutades kummalist ööd, mil ta ei saanud aru, kas ta magas või oli ärkvel ja kui ta lauda lähedal ringi jalutas ning mitmesuguseid kummalisi olendeid nägi.

“Ma ei tea… Ma vist nägin tookord ka täpselt sellist olendit, nagu see,” leidis Klen Filifjonkat vaadates. Filifjonka oli alla jõudnud, istus seina ääres ja nuttis.

“Aga lendame sellega Gele, enne kui kärbid tagasi tulevad,” otsustas Gema Fööniksi poole astudes. Ta ei märganud, et vahepeal olid süttinud lambid. Nüüd ehmatas teda ülalt kostev elektrimootorite undamine, suured luugid pea kohal sulgusid järjest valjude mürtsatuste saatel, varjates ereda päevavalguse ja sulgedes seltskonna hämarasse ja kalki tehiskeskkonda. Gema ohkas nukralt: “Aga kui need kärbid nüüd äkki ilmuvad… Nugadega…”

“Lepi sellega, et nad võivad iga hetk tulla ja võta igat uut päeva kui kingitust ja ole Ge-emale tänulik,” soovitas Li.

“Aga mis me nüüd teeme?” küsis Klen.

“Peame koonduma,” arvas Li. “Meid on siin kindlasti veel palju.”

“Jah, ma nägin mingeid antiloobi moodi loomi, suuremaid, väiksemaid, ühed meie moodi loomad olid ka, aga hästi suured ja jämedate koonude ja võimsate jalgadega,” jutustas Gema Maa hirvedest, kitsedest ja hobustest.

“Ma kaotasin Gine ära,” kaebas Li. “Ta on kohutavalt paksuks läinud.”

“Paistab, et me kõik oleme, nood antiloobid ja muud loomad olid ka väga paksud,” imestas Gema. “Ja mina…”

“Nad nuumasid teid selleks, et kui olete piisavalt paksud, siis ära süüa,” oletas Klen. “Samas sina, Gema, oled küll isegi nuumatud looma kohta liiga paks, sa peaks ammu ära söödud olema, kui sind söömise pärast nuumati.”

“Need antiloobid olid ka liiga pekkis mu meelest… Äkki armastavad kärbid pekki?” arutles Gema nukralt maha vaadates.

“Nad armastavad meid kindlasti tappa, kui tagasi tulevad! Me peame mõtlema, mis edasi teha,” otsustas Li koridori poole vaadates. Seal olid süttinud tuled. “Kas nad ongi tagasi?”

“Ei usu,” vastas Gema pead uhkelt selga heites ja otsustavalt koridori poole astudes.

“Aga tema?” küsis Li Filifjonka poole astudes. Gema ja Klen peatusid ning vaatasid üle õla. Li vaatas Filifjonkat ohutust kaugusest ning küsis: “Kes sa oled? Miks sa nutad?”

Filifjonka tõstis oma märjad silmad ning vaatas Lile otsa. Li nägi neis silmis tarkust ja headust, mingit seletamatut imelikku õndsust. See tuli nagu tuttav ette… Jälle see kummaline öö! See habras katisarnane olend tekitas temas sama tunnet, mida ta oli tundnud sel ööl, mil ta Ginet nägi ja koos Ginega emalaevas seiklemas käis. Mis küll ometi toimumas on?

“Kas sa oled merisälg?” küsis Filifjonka.

“Merisälg? Kes see on?” imestas Li lakka raputades.

“Merisälg…” lausus Filifjonka tõustes, arglikult Lile lähemale astudes ja ta turja silitades. Li oli ilus, siidine ja pehme. Väga paks, vähemalt kahe merisälu paksune, aga ikkagi kena ja armas. Ja Gema kõrval siiski sale. Silmad olid teist moodi ja jalad olid teist moodi: kolm sõrga, neljas, väike, ei ulatunud maha. Hõbedasi kabjaraudu ei saanud kuhugi naelutada ja ka sinakashallis karvas polnud ainsatki lille. Filifjonka veendus lõplikult, et tegemist ei ole merisäluga.

“Kes sa siis oled?” uuris Filifjonka.

“Maje. Rohtlakatt,” vastas Li minekule seades. Klen ja Gema olid juba teele asunud ning kaugele koridori jõudnud. Filifjonka kõndis Li kõrval, imetles nõtket sammu ja laka õõtsumist, saledat koonu ja uhket pead.

“Sa oled väga ilus,” leidis Filifjonka.

“Aitäh,” sosistas Li. See oli nii kummaline ja ootamatu, et talle nii öeldi. Ta ei oleks osanud seda uneski näha! Tema ja ilus! Filifjonka märkas Li nukrust ega osanud arvata, et see sellest tuleneb, et Lile nii vähe on “ilus” öeldud. Filifjonka oli kärpide poolt vangistatud, samamoodi olid ka rohtlakatid kärpide vangid. Sale Klen lonkis nukralt, Gema tatsas kohmakalt nagu kuldpruun murumuna. Keegi neist ei paistnud õnnelik. Filifjonka oli kuulnud ka arutelu nuumamisest, tapmisest ja söömisest. Mis kohutavad elukad need kärbid küll on, et nad on suutelised nii ilusaid olendeid toiduks tapma? Millise pilguga Filifjonka kärbile otsa peaks vaatama, kui ta mõnd veel kohtab? Kas admiral on kah samasugune? Ja mis üldse edasi saab?

Klen ja Gema olid kaptenisillani jõudnud, selle uksed olid avatud, seest kostis rahulik arutelu. Sinna oli palju rahvast kogunenud, Filifjonka nägi kõigis värvitoonides pakse hirvi ja kitsi, palju oli ka rohtlakatte. Nemadki olid valdavalt paksud, mõni paksemgi kui Gema, mõni ka sale nagu Klen. Kõigil neil olid kollased lakad ja armsad, arukad silmad. Li puges rõõmsalt teistest mööda ettepoole, kus lebas üks temaga sama värvi, sinakashall ja hästi paks rohtlakatt. See oligi Gine, Li õde.

“Aga põrutame kohe Gele, kas nii on võimalik teha, et kärbid siia sisse ei saaks tungida?” küsis Gine.

Kaptenisilla arvutite ja pultide vahel tegutses üks pruunikirju matsakas kitseke, kes palus teistel eemale hoida ning seletas: “On küll võimalik, laske mul teha. Näete, see seal on püha Kristallkärp. Uskuge, ma suudan teid juhtida, usaldage mind. Aga kannatage. Kui me praegu siit lendu üritaksime tõusta, oleks kärbid kosmoses ristlejatega meil kohe kallal, siia tehtaks dessant ja nad tapaks meid kõiki. Ma pean arvutisüsteemi korda saama, kõik sissepääsud blokeerima. Siis vaatame, mis olukorras peareaktor on, mis seal juhtus, miks kärbid evakueerusid. Siis ma loodan, et siin leidub Fuuria seeria hävitajaid. Kui neid tõesti siin on ja kedagi teist lendama õpetada, oleks meil kaunis tugev õhuvägi olemas.”

“Väiksed lennukid on kuuendal tasandil,” teadis Gine rääkida. “Ja neid on palju, ligi kakssada tükki!”

“Kust te küll ometi seda kõike teate?” imestas Viki kiiresti arvuti kallal töötades. “No ei saa olla, et üks teist ütleb, kus viimased tähelaevad seisavad, teine teab, kus on hävitajad, kolmas väidab, et oskab tõkkekahurist lasta.”

“Aga ma ju oskan, mis siis, et ma olen kogu elu vaid laudas lebanud ja rasvunud,” vastas üks pruunilapiline hirv.

“Mina ka,” toetas teda arglikult üks paksem, ilusa marmoritekstuuriga tumepruun hirv. Filifjonka ei saanud millestki aru, Li ja Gine imestasid, et nemadki teavad, kus on tõkkekahurid ja kuidas neid kasutatakse, kui nad nendele mõtlema hakkasid. Nad polnud neid ega nende pulte elusees näinud ega isegi mitte kaugelt mööda käinud, ometi nad teadsid. Filifjonka ei teadnud ega saanud millestki aru, ta nägi lauda igasuguste ketaste ja asjadega, Kristallkärbi sädelust keset prahti, mugavat tooli laua taga. Ta puges ebaviisakalt priskete lojuste vahelt läbi ning leidis, et temal on õigus sinna mugavasse tooli mõnulema heita.

“Aga proovime need kahurid järgi?” küsis kolmas hirv.

“Ja need lennukid,” nõudis Gema.

“Oodake, kahurid ei saa voolu, kuni ma pole peareaktorit tööle saanud,” vastas Viki üldtranslatsiooni kõrvaklappe ja mikrofoni pähe sättides. Reaktori juhtarvuti oli korras ja ka reaktor oli korras, kui näite uskuda. Viki lasi esmalt automaatsel kontrollil töötada, siis võttis iga varda, juhtvarda, kütusevarda, tuumaploki, pumbaahela korpuse ja muud elemendid eraldi ette ja lasi arvutil teha kõrgsagedus,- mahtuvus,- ja struktuurikontrolle, uuris radiatsiooni andmeid, osakeste hulka. Kõik oli normi piires, nagu ei oleks midagi juhtunud. Kütusevardaid oli hiljuti vahetatud. Ainus ülimalt kummaline asi oli arvutisse salvestunud võimsusgraafiku lõpp enne reaktori seiskamist, mis näitas osakeste arvu hüppelist langust, siis järsku radiatsiooni tõusu, aktiivtsoon oli mõne sekundi vältel mitu korda mitmekordselt suurenenud ja vähenenud, juhtvardad olid korduvalt liikunud põhja ja täiesti välja. Hetkeks oli ka temperatuur ja radiatsioon üle kriitilise piiri käinud, see võis olla aktiveerinud avariiseiskamise. Viki uuris veel korra ülekuumenenud sektsiooni struktuuri, ent arvuti ei näidanud seal ei mõrasid ega deformatsiooni. Nojah, sealne musterkristall kannatas veel vähemalt poole kõrgemaid temperatuure, seal ei saanudki midagi juhtunud olla. Kas tõesti arvasid kärbid, et reaktor plahvatab ja nad kõik põgenesid? Ilmselt küll, sest kui juba reaktorihäire anti, vaevalt siis kedagi enam huvitas, et kas see ka päriselt plahvatab. Selline temperatuurihüpe võis küll olla automaatikale veenev põhjus evakuatsioonialarmi käivitamiseks, mõtles Viki. Aga mis ikkagi selle anomaalia põhjustas? Juhtsüsteem läks lolliks või? Ei, see oli käitunud täiesti loogiliselt, aga kütuse käitumine ei allunud nagu loogikale, järeldas Viki graafikuid uuesti üle vaadates. Kas kütus oli ebaühtlane? Kusagilt mõrane? Ei, arvuti näitas, et viimse kui varda struktuur on ühtlane. Viki ohkas ja keeras lüliteid. Radiatsioon tõusis, temperatuur tõusis, kontaktorid rakendudusid ja jõuahelad läksid voolu alla. Orkaani peareaktor töötas taas.

Filifjonka ees lõid ekraanid helendama. Tema ei osanud midagi arvata kursiradarist, asendinäitudest ja võimsustulpadest. Emalaev ootas, et keegi temaga lendaks. Viki oli teise puldi taga ning uuris passiivradarite näite, jälgis hiidkärpide tegevust. Paistis, et nad olid üsna hiljuti põgenenud, harjumuspärast patrullimist Viki ei märganud, osa lahingulennukeid tiirles niisama orbiidil, tähelaevad toimetasid ristlejate lähedal – ilmselt viisid põgenikke sõjalaevadele. Lapton seisis Eestis, Nemesise transponder kulges ka sinnapoole.

“Nüüd vaatame seda kuuendat tasandit,” kutsus Viki koridori rutates. “Minu mälu järgi olid seal raketišahtid ja kütuse ja relvamoona laod. Aga kui seal Fuuriaid hoiti… Põnev.”

Salk rohtlakatte ruttas Viki juhtimisel Orkaani salastatud osadesse ja nad leidsidki strateegiadivisioni raketišahtide lähedalt lennuväljad ja hulga Fuuria seeria lahingulennukeid.

“Et siis need raketišahtid on petekas,” leidis Viki. “Tegelikult pidi siin paiknema siis kärpide salajane löögirusikas – Fuuria proovigrupp! Kas te teate, kes nendega lendama pidid hakkama?”

“Kärbid ikka?” pakkus Gine, silmad imestusest suured. Viki vaatas Gine kihvu ning kompis keelega neid kohti, kus temalgi kunagi kihvad olid olnud. Libistas pilgu mööda Gine kaela ja rinda allapoole kuni nägi ta kolme sõraga kohmakat käppa tüseda keha raskust trotsimas. Viki vaatas enda käppa ja pigistas kolm sõrga rusikasse. Kas ta tõepoolest ei olegi rohusööja, vaid hoopis katlane? Viki katsetatud Fuuria, mis jäi Monstrumile, ühildus tema närvisüsteemiga. Kas need Fuuriad siin on täpselt samasuguse skeemiga? Aga nad olid rohtlakattide tarbeks tehtud, nagu Viki Rohelise tee plaanist lugenud oli.

“Teie pidite lendama,” lausus Viki tasa. “Teie. Pärast seda, kui teie mälestused ja vaim teie peadest kustutatud on ja asemele on programmeeritud tundetu ebamäärane olemus, mis suudab ainult kärbi käsku täita. Nagu näha, pole kärbid sellega hakkama saanud. Teie õnneks.”

Rohtlakatid vahtisid jahmunult üksteisele otsa ega osanud midagi arvata.

“Ah seda nad tahtsidki, kui nad selle vastiku kupli mulle pähe toppisid ja õudse peavalu korraldasid. Nad tapsid mind peaaegu. Ja mitu korda,” kaebas Li.

“Mind ka,” sosistas üks väheldasem kahvatupruun rohtlakatt.

“Mind ka,” kostis kaugemalt.

“Siis tule siia,” kutsus Viki Lid ühe Fuuria juurde. Selle klaas tõusis üles, Li ronis vastumeelsel ilmel asemesse.

“Näe, haaratsid käivad siit, siit läheb süsteem tööle,” seletas Viki üle kabiini ääre küünitades ja sõraga osutades.

“Ma tean. Ma tean. Ge-ema nimel, ma tean,” sosistas Li kuulareid ja mikrofoni pähe kinnitades ja lülitusi tehes. “Kuidas ometi ma tean seda?”

“Ma ei tea, kuidas sa tead, aga kui sa tõesti tead, siis proovi. Kuidas sa end tunned?”

“Mingi väga imeliku lendava asjana… Jumal küll, ma olen sellega unes lennanud, ma olengi nagu unes,” kostis Viki kõrvaklappides Li hääl. Lennuki klaas oli juba kinni langenud, lennuk ise põrandast lahti tõusnud. Lennušahti luugid hüppasid lahti ning Li sööstis Maa taevasina poole.

“Kutsu teised ka, nad ei teagi, mis tunne see on!” kostis Viki kõrvaklappides.

Teisedki teadsid miskipärast ja tegid tutvust vastsete lahingumasinatega. Kahvatupruun rohtlakatt lendas välja, Gemagi mahtus napilt haaratsite vahele ja lendas. Kõik lennukid olid täielikult komplekteeritud ja varustatud, täies lahinguvalmiduses. Lanil olid puudunud vaid piloodid… Gine ei jõudnud Fuuria kabiini ronida, ta sai vaid kabiini kõrval istuda, käppadega äärele toetuda ja sisse vaadata. Viki vaatas ta kogu, mis oli Gemast märgatavalt jämedam ning jõudis järeldusele: “Sinust lendajat ei ole. Võta parem need hirved ja minge nende kaitsekahurite peale. See pane ka pähe.”

Viki seadistas ühe peakomplekti ning andis selle Ginele.

“Hirved?” küsis Gine arusaamatult.

“Need minu moodi, aga suured ja ujedad.”

Lapiline hirv ei olnud väga uje, ta oli liftišahti juures oodanud ning kibeles kaitsekahurite pultide juurde.

“Näita siis, kuidas see käib,” nõudis Viki.

Lapiline hirv vastas “Nii!” ja keeras istmeseljatoe lapiti ning ronis moodustunud asemesse.

“Sihik tööle, riivid maha ja tuld,” ütles hirv lülitusi tehes ja kangi pihku haarates. Ta jälgis sihikuga ühte Fuuriat, see põikas kohe kahuri tuleulatusest välja, justkui oleks tundnud, et teda sihiti.

“Kust te seda kõike teate?” imestas Viki.

“Ei ütle,” hooples lapiline hirv maha ronides.

Viki vangutas pead ning astus kaptenisilla poole tagasi. Gine ja hirved olid tal sabas ja ootasid korraldusi. Viki uuris peaarvutit ning avastas: “See on üleslaadimisega nii kaugel juba, et me saame lahingside koodi juba välja mõelda.”

Ta klõbistas klaviatuuril, ütles: “Nii. Läks!” ja ruumis kostis Li hääl: “Tulge ka lendama, te ei kujuta ette, kui imeline see on, päriselt ka! Gema, ära tulista nüüd!”

“Mis te tulistate juba üksteist?” nõudis Viki.

“Ei, ma leidsin sellise relvade seadistuse, kus nad ei tulista, aga loevad pihtasaamisi, mis siis, et nad teist lennukit ei vigasta,” vastas Gema.

“Et siis avastasite treeningrežiimi… Nagu mingi spontaanne lennukool! Kas ma näen und või?” imestas Viki kuuenda tasandi poole ruttavaid rohtlakatte vaadates. “Nagu Ge-ema isiklikult tooks mulle väed kandiku peal kätte. Kuule sina, süsimust, hästi paks! Sina ka, kollakasvalge!”

Kaks paksemat rohtlakatti eraldusid teistest ja vaatasid Vikit küsivalt.

“Teie ei mahu lennukisse, võtke need peakomplektid ja minge kahuripultide gruppide juurde, ajage hirved kahurite taha. Esialgu hakkate minult käske ja suundi saama, kuhu tuld suunata, keda katta. Ehk saate aru?” rääkis Viki.

Rohtlakatid vaatasid teineteisele otsa ning ruttasid külg külje kõrval teisele poole, kus asusid kahuripuldid. Osad sektorid olid veel katmata. Kuidas siia mingigi süsteem tekitada… Mida ma siin üldse teen, mõtles Viki arvutiga töötades. Neil pole mingit lahingukogemust ega ettekujutust sõjapidamisest, see, et nad sihtida ja tulistada oskavad, ei tee neist veel sõdalasi. Ja Viki on üksi neid karjatamas, samas kärpide poolel on nende vastas terve staabitäis kapteneid ja muid juhte. Lootusetu. Aga Viki oli pähe võtnud, et ta ei anna Orkaani tagasi. Vähemalt seni, kuni “Roheline tee” ellu kavatsetakse viia.

Passiivradar hakkas tööle, Viki nägi juba mitutkümmet Fuuriat emalaeva lähikonnas, üksteist treeningrežiimil taga ajamas ja üliohtlikke manöövreid sooritamas. Lennukikesed keerasid mitte täisnurga, vaid lausa teravnurga all, tegid välkkiireid viraaže ja vältisid teineteist. Nende jälgimine radariekraanil oli peaaegu võimatu. Kuna kohmakad püstmootorid olid asendatud uudse levitatsiooniahelaga, oli Fuuria Xist palju väiksem ja kergem, ta väljageneraator, mis säästis pilooti ülekoormustest, oli palju võimsam. Tänu sellele oli nende manööverdusvõime tohutu, Xiga oli võimatu neid kätte saada. Eriti, kui rohtlakatid puldis olid.

soobel2

Ilmaradar hakkas tööle. Põhja – Aafrika kohal oli selge, Vahemere kohal ka. Aga kaugemal keerles võimas tormitsüklon, mis jõudsalt põhja poole kerkis. Millal kärbid emalaeva kontrollima võiks tulla? Nad leiavad selle niikuinii… Aga mõneks ajaks võiks peitu pugeda. Kuhu? Küllap kärpidele peatselt selgeks saab, kes Orkaani varastas… Ei, lahing on vältimatu ja Viki ei ela seda üle. Ta astus otsustavalt Filifjonka juurde peajuhtimispuldi taha, käivitas püstmootorid, lisas võimsust ja keeras kange. Põrandat läbis värin, kõrb akna ja Orkaani esiosa taga hakkas liikuma.

“Mida sa teed?” küsis Filifjonka.

“Näed seda keerist? See on tsüklon, kui me sinna sisse jõuame, siis kärbid ei leia meid mõnda aega. Aga mina pean luugid krüpteerima, et nad sisse ei saaks tungida ja see võtab aega,” vastas Viki maandumistaldu üles tõstes ja kiirust kogudes.

“Kas sa varastasid selle laeva?” küsis Filifjonka teravalt.

“Võib ka nii öelda. Jah, me oleme suures ohus. Aga meil on lootus. Nemad seal igatsevad koju Gele naasta,” vastas Viki koonuga kahe rohtlakati poole osutades. Nad olid paksud ja kaitsetud, aga õnnelikud, et said teineteisega suhelda ega pidanud laudaboksis istuma.

“Nad on pikki aastaid istunud vangis eimillegi eest ja kartnud iga päev, et kärp tuleb ja lõikab kõri läbi. Ja nüüd on neil lootus!” ütles Viki, silmad pisarais.

Filifjonka vaatas jahmunult segikeeratud kaptenisilda ja üksikuid matsakaid loomi.

“Millesse te mu ometi tirinud olete!” karjatas Filifjonka heitunult.

“Kas mitte kärbid sind siia ei tirinud? Mis nad sinuga teha tahtsid?” küsis Viki.

“Midagi kohutavat… Hukata,” lausus Filifjonka tasa.

“Vaevalt sa tahad surma saada. Sul on ka lootus.”

Filifjonka vaatas kangestunul silmil lähenevat tormitsüklonit, keeras siis pilgu Viki poole.

“Lootusetu,” halises Filifjonka, meenutades tähtsamate kärbikaptenite ja admirali kindlameelset pilku. Sel võõral paksul kitsekesel on lootusetu üritada kärpidega sõtta astuda.

“Lootusetu,” kordas Filifjonka nutma hakates, kui oli sekundi enese väljavaadetest mõelnud.

“Ei ole, paneme vastu!” ütles Viki. “Võta see ise, ma pean arvuti kallale minema jälle.”

“Mida? Mina?” karjatas Filifjonka.

“Jaa, sina, ära karda,” vastas Viki Filifjonka käsi Orkaani kangidele tirides ja neid seal hoides. “Näed, see on tõusunurk, see hoia nullis. Ettevaatlikult, tasakesi… Näe, liigub. Nüüd anna tagasi… See siin on kiirus, punasest piirist allpool kaob tõste ja me kukume alla, roheline vahepeal on helibarjäär, sealt edasi reedame end lööklainega. See on püstlood, see peab keskel olema, see on pööramine, see kallutamine… Nii, ettevaatlikult, nagu tantsiksid suure ja paksu mehega. See on kompass, hoia kurss 14 peal. Saad hakkama küll,” õpetas Viki, minnes arvuti juurde.

“Sa pole katt, sul on viiesõrmelised käed, nagu maalastel,” ütles Viki, kui oli tükk aega arvutiga töötanud. “Kes sa oled?”

“Filifjonka,” vastas Filifjonka areldi.

Viki võpatas ja vaatas olendit emalaeva puldi taga. Filifjonka oli närvis, vaatas vaheldumisi aknast välja, siis enda ette ekraanidele. Saledad sõrmed olid kramplikult ümber kangide põimunud. Filifjonka. Sellest rääkisid muinasjutud, teda ei saanud olemas olla. Kas tema ongi see, kes pole meie ilmast? Viki meenutas kunagi loetud muinasjutte ja pilte. Jah, kedagi sellist ta nagu mäletas ka dušijooniste pealt, seni oli ta pidanud piltidel nähtud olendit muinasjuturebaseks. Selliseid mõtlesid inimesed sageli oma muinaslugudesse välja. Aga Filifjonka! Filifjonka, kes uskus katastroofe!

“Me lendame otse tormi sisse,” kaebas Filifjonka. “Ma ei oska keerata.”

“Sinna me lähemegi. Siis ei ole meil radareid vaja, kärbid ei leia meid, välgud näitavad meile teed,” vastas Viki.

“Kuidas ometi? Välgud?”

“Jah, välgud, elektromagnetlainetus läbib pilvi ja vihma ja peegeldub maapinnalt, sellelt ekraanilt hakkad maapinda nägema,” seletas Viki. Filifjonka muidugi ei saanud midagi aru.

Akna taga läks pimedaks, vaid välgud valgustasid kaptenisilda.

“Küll alles põrutab. On aga vihane tsüklon. Ja tõuseb kiiresti põhja poole, me võime selle varjus koguni Tallinna, Mari ja Tõnu juurde jõuda,” ütles Viki ja keeras taas kärpide raadioside lahti. Seal kajas vaid sõim, kõik otsisid üksteist, admiral käsutas laevastikku rivvi ja nõudis ettekandeid, et millised kärbid ja kust millistele tähelaevadele olid evakuatsiooni käigus sattunud. Orkaani kadumisest veel juttu ei olnud.

“Kas sa tunned Marit?” imestas Filifjonka, keerates pilgu ekraanidelt.

“Mari oli mu parim sõber,” lausus Viki nukralt. “Kas sina ka tunned teda?”

“Jah, eile oli tema pulm. Nad abiellusid,” vastas Filifjonka aknast välja vaadates ja järjekordse välgu pärast võpatades.

“Ja mina ei näinud seda,” nuttis Viki. “Ma jäin ilma. Vaat, mida tähendab katastroof.”

“Ma tean, mida tähendab katastroof,” nõustus Filifjonka tõusunurka korrigeerides. “Kas sa viid mu Mari juurde tagasi?”

“Jah, kindlasti tule ka Mari juurde,” kutsus Viki.

 

Mari lebas Tõnu voodis, näost valge, helesinine lumivalgekesekleit porine ja tolmune. Toas kössitasid mõned hiidkärbid, Alissa, Tõnu ja Tõnu ema. Perearst tupsutas Mari nägu ja küsis: “Kus ta näo katki kukkus?”

“Ma tõesti ei jõudnud enam,” vastas Alissa. “Ma kukkusin koos temaga siia majatrepile maha.”

Arst vaatas umbusklikult rebasetüdrukut, siis hiidkärpe.

“No minu andmetel juhtis ta viimati tähelaeva. Ja sai teada, et Filif… Noh üks ta väga lähedane sõbratar on tapetud,” jutustas Ra. “Mulle tundus, et ta kaotas seepeale võime laeva õhus hoida, viskles taevas ja maandus Napolisse. Ja niimoodi kohe pärast pulma… Selles ilusas kleidis, mis teilegi meeldis, see naine muide abiellus eile.”

“Jah, ma olin veel veinist uimane ja magasin “Nemesise” puhkeruumis. Ta maandus nii raskelt, et ma kukkusin koikust maha. Kui puhkeruumist välja sain, siis juba “Nemesis” seisis turuplatsil, ramp lahti. Mari lamas külili rambi ees kividel ega liigutanud, tumedajuukselised inimesed uurisid teda ja vaatasid laeva sisse,” jutustas rebaseplika. “Ma siis tõstsin ta laeva tagasi ja lendasin siia. Siin võtsin ta õlale ja tõin sealt platsilt siia. Aga väsisin ära ja kukkusin siin ukse taga kivitrepil.”

Arst vaatas kummalise olendi tüsedat figuuri ja helesinist kleiti, mis oli peaaegu samasugune, nagu voodis lebaval noorel naisel ja imestas: “Kas sa tõsimeeli suutsid selle naise sealt kosmoselaevade juurest üksi siia kanda?”

“Peaaegu,” sosistas Alissa maha vaadates.

“Miks sa kedagi appi ei kutsunud?”

“Ma arvasin, et nii saab kiiremini,” lausus Alissa.

“Ei-noh, küll need rebaseplikad võivad alles üllatada,” kriiskas Gi.

“Ja-jah… Ja pillasid ta näoli trepile?” nõudis arst.

“Ei, mul lihtsalt jalad vajusid alt. Aeglaselt,” seletas Alissa.

“Siis ehk ajupõrutust ei ole… Kas ta vahepeal meelemärkusele ei tulnud?”

“Ei tea, ma juhtisin laeva,” vastas Alissa.

“Oksendamine. Teadvusekaotus. Ja lähedane sõbratar? Pärast pulma?” küsis arst tulnukkärpide silmi vaadates.

“Jah, väga lähedane sõbratar,” sosistas Mag.

“Siis võib olla see masendusest. Pidu, vägijoogid ja siis selline asi. Magamatus ka. Inimene ei pea sellele lõputult vastu,” oletas perearst.

“Mis me teeme?” küsis Tõnu.

“Kui teadvusele tuleb, siis lohuta ja hoia. Sellises olukorras inimene tahab lähedust,” soovitas arst.

Uks paukus, esikust kostis Peetri “Õõh!”

Hetk hiljem oli punkar juba toas, neediline tagi läbimärg.

“Kas juba jälle sajab?” imestas Tõnu ema. “Alles jäi järele!”

“Sajab. Ja mitte vähe! Ilmateade hoiatas tormi ja trombide eest! Lõunatsüklon!” teatas Peeter. Samal hetkel väreles miski. See oli välk.

“Mul ei ole vihmavarju,” kaebas arst.

“See lendaks sul minema,” vastas Peeter. “Täna võivad Virumaal katused ka lennata!”

“Milleks veel seda vaja on!” oigas Tõnu ema. Õuest kostis kohinat ja puud teiselpool tänavat mattusid paduvihma varju. Ilm muutus järsult pimedamaks.

“Ehk sooviksite teed?” pakkus Tõnu ema köögi poole minnes. Peatselt istusidki kõik ümber laua, igaüks oma mõtetes. Kärbid muretsesid emalaeva pärast, inimesed Mari tervise pärast. Mari keeras voodis külge. Tõnu ei saanud aru, kas kallim on teadvuseta või lihtsalt ei tahtnud rääkida, ta puges Mari kõrvale ning kallistas ja silitas teda. Valli lebas elutoas ja oli ka pahur ja masenduses, osalt ikka veel pulmaõllest, osalt sellest, mis Filifjonkaga juhtus. Ja ilm läks päris kurjaks, torm surus puud maadligi, ähvardades need viimseni maha murda, vihm pressis köögiakna pragudest sisse ja nirises aknalaualt põrandale, õu oli välkudest valge. Piksemürinal polnud ainsatki pausi.

“Kuulge, kas mitte maa ei värise?” muretses Tõnu ema.

“Imelik kurat jah,” vastas Peeter kohkunult.

“Nii pimedaks see ka minna ei saa! Mis toimub?!” küsis arst hirmunult.

“Põrutab jah vihaselt,” nentis Gi aknast välja vaadates. “Aga tõesti, nii pimedaks ei saa pilved minna… Kurat, maa väriseb tõesti!”

Ra jooksis õue ja avastas imestusega, et paduvihm oli lakanud, õues hõljus vaid vihmaudu. Välgud sähvisid ja taevas mürises, välkude vahepeal paistis selline pimedus, et Ra hakkas maailmalõppu kartma. Viimaks märkas ta ühtlaselt heledamaks paisuvat sinakat valgust, vaatas taevasse ja nägi läbi pilvevaniku hiiglaslikku sinakat valguskera möödumas. Tõusis õõvastav mürin, Lasnamäe poolt lähenes midagi tumedat ja kandilist – hetk hiljem vihises mõnekümne meetri kõrguselt üle puulatvade Orkaani üks maandumistaldadest. Ra lidus kööki ja kuulutas: “Kutid, see on Orkaan!”

“Misasja?” kriiskas Gi.

“Vaata, vaata!” käskis Ra akna alla tormates. “Näed, seal läheb kaheksas püstmootor… Nüüd tulevad kümme ja kaksteist. Kohe läheb jälle valgeks!”

Gi nägi korra pilvede vahelt ka teemandiitsoomust vilksatamas, hetk hiljem läks väga valgeks, sest vaatevälja ilmusid emalaeva käigumootorite düüsid.

“Masin on korras!” hõiskas Gi. “Kes sellega lendab?”

“Peab Laptonile minema ja uudiseid kuulama,” arvas Ra. “Lea on ka seal…”

“Ja minu remondikutid ka… Kutid, varsti saame tagasi!” rõõmustas Gi.

“Äkki on Filifjonka ka elus,” sosistas Mag.

Õuest kostis ulgumist, midagi väikest ja musta kihutas õige madalalt üle.

“See ei olnud Xi!” väitis Gi. “Mis asi see veel oli?”

Järgmine lennumasin lähenes ulgudes, seekord kõrgemalt ja aeglasemalt.

“See on Fuuria,” lausus Ra, kui oli lennumasina siluetti korraks välgu valgel näinud. “Veel üks “Fuuria.” Veel üks. Jälle üks!”

“Neid oligi ju üks!” kriiskas Gi. “Ja seegi lendas koos Monstrumiga õhku!”

“No need on Fuuriad, tee mis tahad! Ja neid on palju,” vastas Ra, puurides pilgu emalaeva varjavaisse pilvedesse. Seal veikles veelgi väiksete lennukite siluette. Ra ja Gi vaatasid teineteisele otsa, kulmud kortsus.

“Paneme kurat Laptonile! Vaatame, mis asi siin toimub, mis signaalid levivad, mida admiral räägib!” kriiskas Gi ukse poole vongeldes. Õues oli veidi valgemaks läinud, paduvihm jätkus uue hooga, ainult tuul oli raugenud. Laptoni sisemus oli mõnus ja kuiv, remonditöölised istusid niisama, lobisesid ja heitsid nalja, Lea istus nukralt kabiinis, kohvitass käppade vahel ja selg kühmus, nagu oleks ise õues vihma käes käinud.

“Noh, kas raadioside töötab? Mis räägitakse?” küsis Ra end raputades ja istmete vahele astudes. Lea tõstis pilgu ning lausus: “Ma peaaegu oleks ta päästnud… Ma ei julge Mari ega Kai silma alla sattuda…”

Lea ei olnud senimaani vapustusest üle saanud, ta ei olnud midagi vaadanud ega kuulanud. Ra hüppas pulti, pani juhtimissüsteemid tööle ning keeras raadio lahti. Ei midagi uut, admiral nõudis ja Lan hädaldas. Üks suur tohuvabohu. Radar näitas aga palju uut. Lähikonnas kihutas ringi ligi sada võõra signatuuriga, aga Pluutolt pärit lennukit, maapinnaradar näitas loodes, kolme kilomeetri kaugusel, võõrast moodustist.

“Vot nii on lood hoopis. See on Orkaan!” osutas Ra ekraanile. “Kes selle siia tõi – ei tea, kes lendavad – ka ei tea! Mis siin toimub üldse?!”

“Ei tea!” vastas Lea, silmad suured peas. Gi laiutas käppi.

“Anname admiralile teada?” pakkus Gi.

“Eks jah,” vastas Ra mikrofoni võttes. Ta tähelepanu köitis nüüd radariekraan, ta pillas mikrofoni käest.

“Kolm tulevad õige madalalt siia!” hoiatas Ra radariekraani vaadates. “Ei, ei tule päris siia… Kurat, Tõnu maja peale hoopis?”

Ra hüppas maha ning ruttas väljapääsu poole, Gi ja Lea lidusid talle järele. Kolm Fuuriat ilmusid majade kohal nähtavale, aeglustasid käiku ja laskusid mändide taha.

“No mis kurat siin ometi toimub?!” karjus Ra neljakäpukile laskudes ja paarishüpetega jooksu pistes. Fuuriad olid maandunud Tõnu aia taha, Ra nägi ühte prisket, sinakashalli rohtlakatti, teise lennuki klaasi alt ronis välja Filifjonka, kes põlle seadis, tema alt ilmus välja… Viki!

“Viki kurat!” kriiskas Ra pantrihüppega Fuuria korpusele maandudes, “Viki, kurat sa oled elus!”

Ra roomas klaaskupli vahelt läbi, kallistas Vikit ja silitas ta pealage, takistades antiloobil lennukist välja ronimist. “Viki, raisk! No on see vast pidu! Sa oled elus!”

Gi ja Leagi olid kohale jõudnud ja vaatasid kolme lennukit, suud lahti. Kaks rohtlakatti seisid valvsalt, üks kollakasvalge ja teine paksem, sinakashall – Klen ja Li. Filifjonka kohendas kleiti, Lea läks ta juurde ja halas: “Fifi kallis… Sa oled elus… Ma ei tea kohe…” ja kallistas muumimaalast pihast. Filifjonka lükkas ta kõrgilt eemale.

“Viki, tule räägime, siin on üks, kellel on väga halb ja kes sind väga igatseb!” kutsus Tõnu ukse pealt. Viki sai lõpuks lennuki pealt minema ning ütles rõõmsalt: “No lähme ja räägime, siin on märjavõitu. Li ja Klen, nemad on ohutud.”

Li ja Klen olid piiranud Lead ja Gid, valmis neile hambaid kõrri lööma, nüüd nad pöördusid ja järgnesid Vikile, Tõnu maja trepist üles. “Või et läbirääkimised,” lausus Li.

“Läbirääkimised?” küsis Gi. “Kas vähemalt teie oskate öelda, mis teoksil on?”

“Kus Mari on?” küsis Viki.

“Mine ärata ta üles,” vastas Tõnu Vikit tuppa juhatades. Mari oli endiselt külili voodis ega tahtnud millestki kuulda. Viki ronis voodisse, nuhutas tüdruku põske ja sosistas: “Mari!”

Mari tõmbus kerra, püüdis Vikit voodist maha suruda. Li tundis enda kammitsaistpäästja ära ning lakkus Mari põske. Mari keeras end selili, pilgutas mõistmatult silmi, suutmata neid uskuda.

“Viki!” kõlas hele karjatus Tõnu toas ja Mari pidi vaese antiloobi kaela peaaegu murdma oma kallistustega.

“No see uudis toob nüüd küll Mari tuju tagasi!” rõõmustas Tõnu ema.

“Üks uudis veel!” vastas Gi köögi poole minnes. Seal kössitas Filifjonka, vaadates altkulmu aknast välja, Mag ja Lea palusid talt terve kärbisoo nimel andestust.

“Ma kuulsin ka seda, mis juhtus,” ütles Gi. “Ja no mina ei tea enam, kuidas me oma suhted üldse silutud saame. Peale pulmapidu! Täiesti ootamatult otsustatakse külaline laborisse lahkamislauale röövida! No ei ole sõnu! On, mis on, Fifi, aga tule nüüd, siin on pruut ise, kes sinu pärast on end musta masenduseni muredesse matnud. Tule, mine ja kallista teda, temale pole paremat uudist, kui see, et sa elus oled!”

Gi läks ja tiris Filifjonka toolilt püsti ja juhatas Tõnu tuppa. Mari süles olid juba Viki ja Li kaelad, nüüd ilmus Li kõrvale veel üks terav, värisevate vurrudega koon ta nägu limpsima. See ei olnud rohtlakatt… Filifjonka! Ja ta oli elus! Marile meenus taas, et ta on alles abiellunud ja peaks rõõmus ja õnnelik olema. Elus Viki oli tema kalleim pulmakink, elusa Filifjonka nägemine rahustas teda veel rohkem. Alles oli ta mõelnud, et mõlemad on hukkunud ja ta oli lohutamatult nutnud ja süüdistanud ennast, et temal on ka süüd Filifjonka mõrvas, et mingisugused Ge hiidkärbid on Filifjonka – tuhandetele tuntud muinasjututegelase – armetult tapnud, rahuldamaks oma nüri teadmistejanu. Ta poleks elu lõpuni seda enesele andestanud. Aga nad olid elus… Viki, kes oli kaua kadunud olnud, oli ka elus.

“Nii, nüüd hakkame mõtlema, mis me edasi teeme,” ütles Ra. “Kes Orkaani siia tõi? Kes Fuuriatega lendavad? Rohtlakatid?”

“Meie jah,” vastas Li.

“Filifjonka lendas, mina taastasin süsteemi,” vastas Viki voodist maha ronides, Filifjonka vaatas ärritunult Mari embusest ning teatas kriiskaval häälel: “Tema käskis! Mina emalaeva ei varastanud!”

“Jah, tema hoidis kurssi, kuniks mina arvutiga asjatasin,” selgitas Viki. “Iseasi, kas nüüd mahajäetud emalaeva käimapanemist ja temaga lendamist nüüd varguseks võib pidada. Mis teil seal üldse juhtus?”

“Reaktorihäire, evakuatsioon,” laiutas Gi käppi.

“Kuidas sa ta käima said? Kontrollisid ka enne või?” küsis Ra.

“Loomulikult kontrollisin,” naeris Viki, “aga mina ka ei tea, misasja teil see reaktor tegi seal, uurisin seda logi igat pidi ega osanud muud näha, kui et kütuse kvaliteet kõikus nii, et vahepeal olid nad kui tuimad raudpulgad, vahepeal üle kriitilise massi plutooniumilaeng, juhtvardad saagisid edasitagasi, algusest lõppu. Igatahes käima ta läks ja käib siiamaani.”

Ra ja Mag vahetasid jahmunud pilke, Leal jäi suu lahti, Gi krimpsutas kulmu.

“Mis siis ikka,” lõi Gi käsi kokku. “Paneme kutid kohtadele tagasi ja elu läheb edasi! Aga mis me Vikiga teeme?”

“Pea nüüd hoogu, nüüd olen mina see, kes ütleb, mis edasi saab,” vastas Viki kotikesest Kristallkärpi võttes ja seda Tõnu kirjutuslauale pannes. “Ja mina ei tea täpselt, mis edasi saab, igatahes Orkaani ma teile tagasi ei anna…”

“Oot-oot?” kortsutas Gi kulmu, Ra hoiatas: “Siis see võetakse sult tagasi, tehakse dessant ja lõigatakse teil kõrid läbi…”

“Siis ma ajan selle vähemalt sodiks,” hoiatas Viki.

“Me ei lase siia kedagi dessandile ega lase teid ka sealt platsilt õhku tõusta,” teatas Klen.

“Viiskümmend Fuuriat on pidevalt õhus,” ütles Li.

Hiidkärbid vahetasid jahmunud pilke, Mari vaatas Vikile otsa, Filifjonka vaatas maha. Rohtlakattide poosist paistis ainult julgus ja otsustavus. Nemad olid valmis Viki silmapilgutuse peale kärpe ründama ja rüselus oleks suure tõenäosusega lõppenud rohtlakattide võiduga, kuna kärbid olid relvitud ja rohtlakatid olid väga väledad ja teravate kihvadega metsloomad.

“Jah, ma tean, et olen enese niikuinii nurka mänginud, mul pole pääseteed,” rääkis Viki. “Aga ilma Orkaanita ei saa te Ge kaitseliinidest läbi, sest ristlejad ei pea Uni, Gudu ja Ge enese pinnal paiknevatele kahuripatareide tulele vastu, see-eest Orkaan on paremini soomustatud ja ette nähtud kuni saja meetri sügavusi punkreid hävitama otse orbiidilt, läbi atmosfääri tulistades…”

“Misasja?” kriiskas Gi, “mida me veel seal Ge orbiidil tegema peaksime?!”

“Mida?” kirtsutas Lea koonu.

“Kas te siis ei teagi midagi? Ülehomseks oli plaanitud lahingurivistus ja minek,” rääkis Viki.

“Millest sa räägid?” pahvatas Mag.

“”Rohelisest teest,”” vastas Viki. Ra vaatas maha, vangutas pead ja lausus: “Seepärast siis oligi Lanil muudkui paanika nende lahingulennukitega. Imelik, et admiral midagi rääkinud ei ole.”

“Admiral?” imestas Viki.

“Admiral Tah,” ütles Gi. “Kas sa siis ei tunnegi teda?”

“Tunnen ikka, aga mul jäi mulje, et ta on taandunud?” vastas Viki jahmunud ilmel.

“Miks ta peaks taandunud olema?” naeris Ra.

“No “Rohelises tees” pole teda kuskil mainitud,” vastas Viki maha vaadates.

“Pole mainitud?” küsis Mag.

“Mis rohelises tees?” küsis Lea.

“Operatsiooniplaan “Roheline tee,”” vastas Viki, “esmalt ettevalmistustsükkel, kus lisaks Orkaani ehitusele oli muuhulgas ka Monstrumi loomine relvakütuse tootmiseks, Fuuria klassi lahingulennukite arendamine, edasi siis aktiivne plaan Ge kaitserajatiste mahasurumisega, dessant pinnale, milles osalevad mitu ründelennuväe diviisi, põhjas tugipunkti loomine…”

“Lõpetage ära, ma pole sellest midagi kuulnud!” kriiskas Gi käppi laiutades.

“Ja mina mõtlesin, et lõpuks ometi on rahu ja saame Pluutol omi asju ajada,” ohkas Mag kahe käega peast haarates. Li ja Klen vaatasid kärpe imestusega.

“Kaitselahingud on nohu, kui võrrelda ründelahingutega. Ma ka lootsin, et sõda sai läbi, aga näe, hoopis hullemaks läheb… No kui Viki Orkaani ka sodiks sõidab, nagu ta lubab. Võib veel üsna kindel olla, et Lan ründaks ka ilma Orkaanita ehk et viiks meid otse surma,” arutles Ra.

“Admiral?” küsis Lea.

“Admiral katkestaks selle pulli ära kindlasti, tema oskab asja mõistusega võtta…” rääkis Ra, Viki katkestas: “Ge vallutamisel pole mõistusega midagi ühist, see tähendab teile põlvede pikkust sõda, olelusvõitlust.”

“Kas admiral üldse teabki sellest midagi?” kriiskas Gi. Ra kergitas kulme, Gi jätkas: “No vähemalt nii palju, kui ma remonditsehhis neid näind olen, ei paista Tahil küll mingit peatset rivistusest kavas olevat, tema muudkui nõuab, et tähelaevad korda tehtaks, Lan surub aga lahingu- ja ründelennukeid remondijärjekorda…”

“Tõesti! Aga küsiks admiralilt otse, et mis toimub?” küsis Ra kommunikaatorit võttes.

“Pea nüüd,” sosistas Gi, “äkki…”

“Mis on? Kardad midagi?” naeris Ra.

“Kui on asjad nii, nagu ma kardan, võib Lan sidet pealt kuulata hmm. Kuulge, see värk on väga kahtlane! Viki, kas sul seda “Rohelist teed” kuskil mingi faili kujul ei ole?” küsis Gi.

“Faili kujul ta mul ongi,” vastas Viki.

“Saadame siis teatena?” pakkus Gi.

“Kui juba faili kujul, siis äkki saadad mullegi üle? Otse, kommunikaatorilt kommunikaatorile?” küsis Ra. “Tahaks isegi seda imeplaani näha.”

Li ja Klen vaatasid arutelu nõutult pealt, Filifjonka ja Mari istusid tusaselt kõrvuti voodil, Ra luges värskelt kommunikaatorisse ilmunud teksti.

“Kas te ei kavatsegi meid orjastama ja tapma tulla?” küsis Li pärast vaikushetke. “Minu hõime, kes veel vabalt Gadila rohtlates uitavad?”

“Milleks ometi? Meil on palju rohkem palju priskemaid loomi, keda süüa,” imestas Lea.

“Miks te meid siis vangistate ja nuumate?” küsis Li.

“Mina ei vangistaks ega nuumaks teid üldse. Seda peate te Lanilt küsima, kui võimalus avaneb,” lausus Lea nukralt maha vaadates.

“Teade läks ära, admirali kommunikaator võttis vastu. Jääme siis ootama, kas admiral ka sellest üllatub,” ütles Ra Mari kõrval voodis istet võttes. Saabus vaikushetk, vaid koridori poolt oli naiste jutuvada kuulda – Tõnu ema saatis parasjagu perearsti ära.

 

Admiral Tah oli Samuumi konverentsisaalis – samas saalis, kus äsja oli pulm lõppenud – ning õpetas Thuni juhitud vahetusmeeskonnale ristleja ehitust ja kommunikatsioone. Tahi meeskond lendas tähelaevadel Pluuto poole, et pärast ligi kahekümneaastast kitsas kosmoseristlejas elamist puhata… Natukene vähemkitsamates tingimustes Pluutol.

Lan istus Samuumi kaptenisillas valves. Olukord tegi teda tusaseks, sest äsja oli saabunud teade, et Orkaan on kõrbest kadunud. Vähemalt sõjavägi oli kuidagi hädapäraselt rivvi saanud, lähikosmos oli taas kontrolli all. Mis juhtus? Selge oli see, et emalaev siiski ei plahvatanud. Kas keegi reetis teda, korraldades emalaeval valehäire? Kes emalaeva varastas? Ehk ikka keegi omade seast, ehk ikka ei kasutatud evakuatsioonist tingitud peataolekut selleks, et kärpide sõjalaevastiku nina eest läbi lipsata ja emalaev ära võtta. Ge sõjajõud olid küll praktiliselt purustatud, aga kavalust ja alatust võis gelastel veel kauaks jätkuda… Või hoopis Tah juba teab kõike ja mängib teda üle? Kes mängib Lani üle? Kai… Kas Kai on oma kärsa kinni hoidnud?

“Kapten, vektoril 12D3-4F94-EC4A väljus midagi hüperruumist,” teatas radarioperaator.

“Mis asi see on?” küsis Lan.

“Ei näe… Teleskoop ei näita midagi. Signaal on väga nõrk,” kandis operaator ette.

“Jälgige, äkki on häire, kosmoselaev võiks ikkagi nähtav ja tuvastatav olla,” vastas Lan.

“Enam ei jälgi, kaotasin selle radarilt,” vastas operaator.

Lan ohkas, sisises, kõndis käpad seljal ringi, sättis mikrofoni ning käskis: “Eskadrill 21C4, suunduda vektorile 12D3-4F94-EC4A, kontrollida, kas lähikond on puhas!”

Kuus Xid laskusid madalamale ning suundusid kapteni antud vektorile.

“21C4-2 kannab ette, märkasin midagi vektoril!”

“Kas saad salvestise saata?”

“Liiga nõrk oli, arvuti ei registreerinud midagi!”

“Jätkake samal vektoril.”

Hiidkärp lahingulennuki kabiinis keeras ärevalt kange, jälgis lennuprillidel jooksvaid koordinaate, vaatas läbi klaasi kosmosesse. Midagi oleks nagu tähtede taustal liikunud, samal hetkel ilmus radariekraanile helendav punkt.

“Ma näen seda!”

“21C4-3, tõmba kõrvale, see tuleb vastassuunas!”

“See paistab läbi!”

“Valehäire! See oli rauatolm!” teatas radarioperaator, kui oli kosmosesse ilmunud objekti uurinud.

“Kust see tuli?” küsis Lan.

“Ei tea,” vastas operaator.

“Jätkake siis vastasvektoril!” käskis Lan.

“Mis see olla võib?” küsis operaator kohkunult. Lan vaikis, minutid kulusid. Lõpuks kostis krapist ühe lenduri hääl: “Ma näen midagi tähtede taustal, must romb, kaugus teadmata, radar ei näita midagi!”

Must objekt lähenes kiiresti, Xi lendas sellest üle, radar võttis nüüd selja tagant nõrga signaali üles. Piloot hakkas vektorit võtma, aga signaal kadus taas.

“Umbkaudu 12D3-4FA0…” alustas piloot, nägi hetke jooksul tugevat radarijälge, mille arvuti kohe registreeris ning teatas innukalt: “12D3-4FA1-EC4D!”

“Mis see on?” nõudis Lan.

“Midagi musta,” vastas piloot. “Üritan tagasi pöörduda ja vaadata.”

Veel kaks Xid lähenesid tundmatule, ühe piloot teatas: “Nägin midagi sinist… elektromagnetiline aktiivsus vektoril 1823-51AA-EF12!”

“Mida sa nägid?” küsis Lan, krapist kostis vastus: “Midagi sinist, võis olla mootor… Mitte tavaline ioonmootor, arvuti ei registreerinud muud kui elektromagnetilist aktiivsust.”

“Vektoril 1823-51AA-EF12 seisab Taifuun!” teatas radarioperaator, Lan lülitas raadio lahingsidele ning hoiatas: “AKT Taifuun, teile läheneb midagi vektoril 1823-51AA-EF12!”

“Kapten Xeng kuuleb, meie ei näe midagi!” vastas Taifuuni kapten võimsust tõstes ja käigumootoreid käivitades.

“Jälgige hoolsalt, pange kaitsekahurid valmis!” käskis Lan.

“Ikkagi ei näe midagi!” turtsatas Taifuuni kapten, radarioperaator jälgis ekraane, hüüatas äkki “Tuleb!”

Samaaegselt käivitus kokkupõrkealarm ning silmapilk hiljem raputas ristlejat võimas plahvatus. Kokkupõrkealarm asendus vigastustealarmiga.

“Viivitamatu täislahinguvalmidus!” möirgas kapten Xeng, lahingsides kajas Lani hääl: “Oleme rünnaku all, täislahinguvalmidus! Kuuenda ja neljanda šahti grupid, suunduda vektorile 12D3-4FA1-EC4D ja otsida ja hävitada musti radarile märkamatuid objekte!”

“Mis asi see oli?” küsis Samuumi radarioperaator kohkunult. Lan vastas: “Ei tea. Teleskoop Taifuunile!”

Operaator tegi, mis kästud, ekraanile ilmus ristleja Taifuun. Lan küsis: “Xeng, kuidas teil on?”

“Esimene tähelaevade lennušaht ja töökojad vaakumi all, samuti ka põkud 4 ja 2, laipu pole veel lugenud,” vastas Taifuuni kapten.

“Olete kehvas olukorras, vaatleme teid teleskoobiga. August paistavad tähed, purustused on läbivad,” teatas Lan. “Kas plahvatuse spekter on käes?” küsis ta operaatorilt.

“Tuumaplahvatus,” vastas operaator.

“Mis asi see ometi on?” lausus Lan vuntse sügades. “Mina ei tea tuumaraketti, mis võiks kosmoses plahvatades ristlejat niimoodi läbistada.”

“Näeme teda! Me näeme teda!” kostis lahingsides ühe Xi piloodi hääl. “Rünnake siis!” kostis teine piloot. Piirkonda oli kammima suundunud kokku 36 lahingulennukit.

“Sihtimisradar ei võta teda!”

“Nüüd võtab!”

“Jälle metallitolm, ärge laske end segada!”

Vektori lähedal sähvatas ere plahvatus, üks Xi kadus sidest.

“Kuulipildujatuli!” hüüdis keegi, teine vastas: “Millised kuulid võiks teemandiiti läbida?!”

Järgmine Xi kadus sidest, Samuumi operaator uuris spektreid ning lausus: “Termotuumaplahvatused.”

“Xi saab tekitada vaid annihilatsiooni- ja ahelreaktsiooni plahvatusi, kuna tal on tuumalõhustumisel töötav reaktor,” pahvatas Lan. “Sealt ei saa tulla termotuumareaktsiooni spektrit!”

“Aga ta tuleb,” oli operaator kindel. Järjekordne plahvatus ja kaotatud lahingulennuk.

“Ma näen teda, 21D1-2 kannab ette, jälle Taifuuniga samal vektoril!” hüüdis üks pilootidest. “Pikk, nurgeline süsimust ese, mustem kui kosmos, kaks sinakat mootorit ülestikku,” luges piloot, kes oli tundmatu objekti silmsidesse saanud ja lendas selle järel.

“See on tuumarakett, hävita see, me ei ela teist sellist tabamust üle!” nõudis Xeng, piloot vastas: “Ma ei näe teda sihtida, radar ei võta üles!”

Xi piloot hakkas silma järgi turmtuld andma ja laveerima, pikkade närvesöövate minutite ja kahurite energia raiskamise järel õnnestus tal rakett ikkagi puruks lasta.

Maa lähedal, vektori 12D3-4FA1-EC4D lähedal käis suurem möll, mõni piloot kandis ette musta rombi nägemisest, mõni üritas tundmatule ka järele võtta, ent pidi kohe kas mürsu- või metallitolmu pilve eest kõrvale põikama, kaotades ka tundmatu taas silmist. Veel paar lennukit olid hukkunud, üks oli kaotanud ühe relva- ja tüürmootoriploki ning suundus Samuumi maandumisšahtide poole.

“Nii kui näete, nii tulistage!” käsutas Lan, “täna me tühja lastud kassettreaktoreid ei loe!”

“Kes meid ründab?” küsis admiral Tah, kes oli lahingusõnumeid kuuldes Samuumi kaptenisilda ilmunud.

“Tõesti – ei tea!” vastas Lan kohkunult. “Mingi must asi, tulistab meid termotuumamürskudega, laseb nähtamatute tuumarakettidega… Väga ohtlik!”

Admiral istus mõtlikult toolile ja sügas kulme.

“Kohe tuleb üks pihta saanud lennuk meile šahti,” teatas Lan.

Admiral vangutas pead ning küsis: “Sa osalesid ju ka Kristallkärbi operatsioonis ehk rünnakus vaenlase väravasse? Ma ei mäleta, kus sa seal olid.”

“Juhatasin ühte viiest üksusest, mis Ge atmosfääris opereerisid, minu üksuse ülesanne oli Meeria ründamisel anda õhust tuletoetust pinnapealsetele üksustele,” vastas Lan.

“Seega sina ei tea, mida te hävitama läksite,” ütles admiral. “Kui sa just hiljem pole viitsinud uurida.”

“Ega ei ole uurinud küll,” nõustus Lan. “Operatsioon oli ju edukas, vaatamata oma ohtlikkusele. Saime kõvasti rohtlakatte ja antiloope, sihtmärgid pühkisime Ge pinnalt…”

“Luure tegi selgeks, et seal arendati valgustneelavaid ja radaritele nähtamatuid kristalle, annihillatsioonlõhkepäid ja väikse kiirgusjäljega mootoreid. Ehk et arendati sõjatehnikat, mida oleks raske avastada. Kuna oli võimatu seda tehnoloogiat varastada, pidime me selle hävitama. Otsima üles ja tapma konstruktorid, ohverantiloobid ja koguni mõned laanekatid, kes asjaga seotud olid. Ehk et pidime hävitama selle arenduse. Ei, me ei käinud seal selleks, et püüda rohtlakatte, keda Fuuriaid juhtima panna,” jutustas admiral.

“Kuidas sina selles osalesid?” küsis Lan. Operaator kandis ette järjekordse Xi kaotamisest.

“Mina juhtisin orbiidil varustusüksust, mul oli ligipääs ka infole,” vastas admiral.

“Sa siis tahad öelda, et…”

“Jah, ma kahtlustan, et nad on seal midagi ikkagi valmis saanud,” ütles admiral tõsiselt.

“Kui palju neid veel tulla võib… Orkaan on kah maas, laborid igal pool tähelaevadel laiali,” ohkas Lan, mõeldes juba teoreetilisi lahendusi, kuidas radarile nähtamatuid objekte mingil muul moel, näiteks tähtede taustal, sihtimissüsteemidele nähtavaks teha.

“Igal juhul tõsta valvet, lisa jälgijaid, arvuteid ja radareid,” soovitas admiral Tah.

“Meie omad said talle pihta!” kuulutas operaator, “ma registreerisin kaks annihillatsioonisähvatust, neid saavad tekitada ainult Xide plasmalaengud, kui need midagi tabavad.”

Admirali kommunikaator piiksus, ilmunud oli värske teade, mida Tah lugema asus. Lan jälgis ainiti luure- ja jälgimisteemalisi ettekandeid. Rohkem salapäraseid vaevutajutava signaaliga objekte hüperruumist ilmunud ei olnud. Vähemalt oli Orkaan üles leitud – see seisis Tallinna lahe ääres, maandumistaldupidi meres. Laptoni ja Nemesise raadiod ei vastanud, laevade transponderid näitasid asukohaks harjumuspärase spordiplatsi Tõnu maja lähistel. Kas siis Laptoniga evakueerunud seltskond oli Orkaani ära toonud… Miks nad siis selle Tallinna viisid? Miski siin ei klappinud…

“Soojusjälg Maa päevapiiri lähedal, atmosfääri ülakihis, vektoril 12F1-5002-EC11, jälge tekitav objekt pole radaritele nähtav!” kuulutas operaator. “Te saate ta soojusjälje järgi kätte! Edu rünnakuks!”

Lan ohkas kergendatult.

 

Äikesest värske õhk levis Nemesise kabiinis, Mari põlvitas Kai kõrval, kes ikka veel kabiinipõrandal lebas nagu ta langenud oli, kui Mari teda Napolis lõi. Filifjonka seisis eemal uksel.

“Kaieke, anna andeks, et ma lõin. Kõik on hästi, ta on elus!” meelitas Mari. Hirv liigutas vaid korra kulmu. Mari uuris ta ilmet ja püüdis tuju aimata. Paistis, et hirv on sügavas masenduses.

“Nad on elus ja terved,” ütles Mari uuesti. Kai hingas korra sügavalt.

“Fifi, tule heida talle selga, siis ta saab ehk aru,” palus Mari. Filifjonkale meeldis Kai, temagi oli hirve pärast mures ja kui kallistus seda muret leevendaks… Filifjonka heitis Kai külje peale, haaras ta kaela ümbert ning nuhutas ninaotsa ja kõditas vurrudega. Algul proovis Kai pead ära nihutada, ent kael ei paindunud kuigi kaugele. Lõpuks tundis ta ära, et kes teda kallistab, ta keeras enese mõistmatul ilmel kõhuli.

“Kai, kõik on korras,” ütles Mari hirve ees põlvitades. “Sa ei tea, mis vahepeal juhtunud on.”

Kai pilgutas silma, silmanurgast jooksis veenire. Mari ootas süüdistusi ja etteheiteid, ent neid ei tulnud. Filifjonka silitas hirve turja.

“Ma mõtlesin, et sa lõid asja pärast. Ma mõtlesin, et see narts tegigi, mis ma käskisin,” nuuksus Kai katkeval häälel ja väristas sõõrmeid.

“Õhk on nii värske. Kas me oleme elus? Kas me oleme Muumiorus?” küsis hirv.

“Ei-ei, see oli äike, tibutab veel siiamaani. Keegi ei ole surnud, isegi Viki ilmus välja,” jutustas Mari. “Aga see “Roheline tee” teeb meid murelikuks.”

Kai sirutas kaela ja vaatas vihmamärga klaasi ja spordiplatsi palistavaid mände. Siis vaatas Filifjonkale otsa ja küsis: “Kes sinu ära tõi?”

Filifjonka mõtles hetke, meenutas enese läbielamisi emalaeval, kus ta enam ei saanud aru, kumb oli hullem – kas kärpide vägivald ja tapmisähvardus, hukkamiskambrisse heitmine või siis tunnid peajuhtimispuldis, krambist surnud käpad ümber “Orkaani” kangide.

“Ma… Ise lendasin. Jah ega ma oska, Viki tõusis õhku ja laskus, siis juhtis tema,” ütles Filifjonka lõpuks uhkelt.

“Millega?” kortsutas Kai kulmu.

“Selle kõige suuremaga,” vastas Filifjonka.

“Viki virutas Lani tagant Orkaani ära, tegeles arvutiga ja pani Filifjonka selleks ajaks kangide taha,” naeris Mari rambi poole astudes. “Lähme, küll Viki ise jutustab.”

“Kas me oleme ikka elus ja terved?” muretses Kai.

“Mina küll väga terve ei ole,” vastas Liisu puhketoa ukse vahelt välja astudes. “Vein pole ikka minu jook.”

Õhk oli värske ja jahe, veeojad vulisesid üle asfaldi, pilve vahelt piilus õhtupäike, mis pani märja rohu ja puulehed sätendama. See paistis nagu lootus, et kõik saab korda. Aga kõik tundus täiesti võimatu, olukord oli väga imelikuks ja keeruliseks muutunud. Üksik Fuuria kihutas üle latvade ja maandus Tõnu maja juurde tänavale. Tänav oli juba väikestest lennukitest blokeeritud, üks autojuht istus just pahural ilmel masinasse tagasi ning hakkas autot ümber keerama. Äsja maandunud Fuuriast ronis maha kuldpruun ja väga paks rohtlakatt, kes rahutult teisi lennukeid uuris ja ringi tatsas. Tal oli väga armas nägu ja ilusad, pikkade ripsmetega silmad.

“Filifjonka? Kus Viki, Li ja Klen on?” küsis rohtlakatt, tegemata Marist, Kaist ja Liisust välja.

“Toas,” vastas Filifjonka, pöördus siis Mari poole: “See on Gema, väga tore säluke, sa ju lubad teda külla?”

“Muidugi,” vastas Mari looma silitades. Ent Gemat ei paistnud külaskäik huvitavat, ta volksas nii kiiresti, kui jaksas, tuppa, vakatas korraks kärpe nähes ja rahunes samal hetkel, nähes ja tundes, et Li, Klen ja Viki ei ole ohus.

“Viki, mis me teeme? Öö poolt läheneb meile palju kärpe!” hädaldas Gema.

“Et siis läheb lahti,” lausus Viki kurvalt, vaadates järjest Rale, Gile, Leale ja Magile silma. “Lööge nad tagasi, kui perimeetrisse jõuavad ega kavatse taanduda.”

Gema keeras ringi ja kadus uksest välja, loetud sekundite järel üks Fuuriatest lahkus.

“Mis me nüüd teeme?” küsis Ra ehmunult. “Kutid saavad ju surma!”

“Kurat!” kriiskas Gi. “No ei saa nii vara kohe nugade peale minna! Kuidas see ära hoida?”

“Ilmselt Lan teab, mis siin toimub, äkki oleks kavalam Vikil alla anda?” pakkus Mag.

“Viki ei anna alla,” vastas Ra Viki eest, “nii palju ma teda tunnen.”

“Kurat küll!” urises Gi kommunikaatorit võttes ja Lani numbrit valides.

“Lan kuuled või? Jah! Ära jama, kutsu kutid tagasi!” käskis Gi. “Meie või? Istume maas ega lasta kosmosesse tõusta, selle eest hoolitsevad Fuuriatega rohtlakatid, kes su eskaadrit kohe tervitama jõuavad! Ilma naljata, ma räägin! Uuri ja luura väheke, siis näed!”

“Räägime konkreetsemalt,” ütles Viki kommunikaatorit Gi käest haarates ja sellesse rääkides: “Lang Viki olen. Jutt on lühike: rohtlakatid tagasi Gele ja “Rohelisele teele” kriips peale! Muidu hävitan Orkaani. Ja oma eskaader kutsu atmosfäärist tagasi, kui sa seda kaotada ei soovi!”

 

Lan turtsatas, lõi kommunikaatori kinni ning kuulutas: “Lang Viki on välja ilmunud ja Orkaani varastanud!”

Tah ajas enese sirgu, lõi kah kommunikaatori kinni ning vastas: “Lugesin jah. Ja nüüd räägi mis asi see “Roheline tee” on. Ja miks mina sellest midagi ei tea.”

“Sul pole vajagi seda teada,” vastas Lan Thunile pilguga märku andes. Thun ja radarioperaator hüppasid admiralile kallale, väänasid tal käed selja taha ning hakkasid minema lohistama.

“Või et roheline tee võimule!” möirgas admiral uksevahelt.

 

Gema süda põksus ärevusest, keel kompis kihvade teravust. Alles oli ta õppinud tundma oma küberneetilist lisakeha, keha, millel olid tiivad ja relvad ja mis allus täielikult ta tahtele. Ta oli nautinud lendamist, mida see lisakeha võimaldas, lennanud päikeses ja vihmas, nautinud uut omapärast vabadust. Aga nüüd lendas ta ööpimeduse poole, tagapool salk sõpru, kes teda usaldasid. Ta oli juba kunagi ammu Gel, mil ta veel ilus ja sale oli, olnud lugupeetud ja hinnatud, mitu korda oli ta talvel jahti juhtinud. Tore oli tunda, et teda polnud unustatud, et teda usaldatakse jätkuvalt.

Eespool sähvatas rida plasmalaenguid, Gema põikas kõrvale ning teatas: “Meid rünnatakse! Lähme kohe kallale!” ning hetk hiljem puhkes kusagil Venemaa avaruste kohal metsik õhulahing Fuuriate ja Xide vahel.

“Aga see must suur lennuk!” hüüdis keegi rohtlakattidest.

“Mina ei näe,” vastas Gema.

“Seda nägigi ainult silmaga!”

“Äkki oli maalaste oma… Kui ta kurja ei teinud,” vastas Gema järjekordset Xid tabades.

 

soobel viimane 7

Lan kõndis üksi Samuumi kaptenisillas ringi ning mõtles. See nüüd küll hea ei olnud, et Tah asjast nii vara teada sai. Kuidas selgitada olukorda nüüd ülejäänud kärpidele? Orkaan Viki käes? Ehk saab ristlejate turmtulega Fuuriad eemal hoida ja emalaevale dessanti korraldada. Vaevalt nüüd Vikist ja paarisajast puurinuumalt vabanenud rohtlakatist arvestatavat vastast on. Mis siis, et neil on Fuuriad…

Lan lülitas radarioperaatori side kõrvaklappidest kõlarisse ning kuulis hädakisa: “Sattusime varjupiiril lahingusse mingite väikeste lennukitega, mida me ei taba, musta lennuki kaotasime silmist! Me ei pea vastu, nad on väga vilkad! Meie pole ainsatki tabanud!”

Lan võpatas ja pöördus komandopuldi juurde tagasi ning avastas, et kuuenda šahti lennukitest oli side vaid kahega, neljanda šahti grupist olid kadunud viis lennukit. 21 laipa loetud minutitega…

“Tulge sealt kohe tagasi! Kuues ja neljas šaht, viivitamatult tagasi kosmosesse tõusta!” käskis Lan. Aga kuidas ikkagi Orkaan tagasi saada? Nokkida Fuuriad kuidagi ükshaaval maha? Lüüa nad kahe ristleja turmtulega Orkaanilt eemale ja katta dessanti emalaevale? Atmosfääris? Ristleja soomus ei kannatanud lööklaine ja annihilatsiooniplahvatuse koosmõju, see oli lihtsam ja hapram kristall kui lahingulennukite soomus. Selline tüürmootorite toel ristlejaga atmosfääris opereerimine võib lõppeda sama õnnetult, kui see lõppes Ge emalaeval Argeeli atmosfääris. Oodata, kuni Viki kosmosesse tuleb? Tuleb kindlasti, aga millal? Millal koduigatsuses rohtlakatid teda selleks sunnivad? Niikuinii tahavad nad Gele tagasi…

 

Rohtlakatid pöördusid edukalt lahingult tagasi, hinges võidurõõm. Vanatüübilised Xid olid armetult puruks lastud, Fuuriate hulgas polnud isegi mitte õrnu vigastusi, kaotustest rääkimata. Põhigrupp suundus tagasi Orkaanile, Gema laskus Tõnu maja poole. Klen lendas talle vastu. Seal all, maalaste hulgas oli kummaline olla. Filifjonka kallas teed vihmamärjale lauale asetatud tassidesse, põõsa juures külitasid ja istusid hirved, Maa inimesed ja kärbid, kes polnud sugugi vaenulikud ega õnnetud, mis siis, et nad olid nagu pantvangid. Peaaegu võimatu oli aru saada, kes on kustkaudu kellele lähedane. Mari näis Rad ja Magi väga armastavat, samas oli ta kiindunud ka Filifjonkasse, kelle kallal kärbid olid midagi koledat plaaninud. Ja kõige õnnelikum paistis ta olema Viki pärast.

“Aga joome teed, kuidagi tuleb see sasipundar lahendada,” kutsus Mari.

“Kurat, ma ei saa aru, palju kutte praegu surma sai,” vandus Gi laua poole loivates.

“Sa ju ütlesid Lanile, et nad tagasi kutsutaks,” vabandas Viki, kes asetas Kristallkärbi keset lauda vihmaloigu sisse.

“Palun viige mind koju,” sosistas Filifjonka. Ta oli endiselt hirmunud ja hoolitsemata.

“Aga siin on ka ilus,” arvas Li terava koonuga vibutades ning õhtutaevast ja männivõrasid vaadates. “Mis siis, et siin on kuidagi raske olla.”

“See planeet on kümnendiku jagu raskem, sellest ka gravitatsioon on suurem kui Gel,” selgitas Ra märjale toolile ronides.

“Aga kas kellelgi on mingit mõtet, et kuidas edasi minna?” küsis Lea. “Suurim probleem: kuidas saada tagasi Orkaanile?”

“Suurim probleem on see, kuidas sundida Lani seda “Rohelist teed” enesele igaveseks sabavahele toppima!” vastas Gi teravalt. “Orkaaniga on lihtne: rohtlakatid Gele tagasi ja rohkem pole neile emalaeva vaja.”

Viki kössitas ja mõtles, Kai vaatas teda, pea viltu. Valligi oli välja ilmunud ja näksis muru. Äkki kostis tänava poolt teravat klobinat, mis hetk hiljem muutus müdinaks vihmamärjal rohul, see lähenes murdsekundi ja katkes. Üle võrkaia volksas kollakaspruun sale keha, mis maandus Li kõrval ning pööras, peaaegu nagu voolas ümber Li trullaka keha.

“Milk!” niuksatas Li peaaegu minestades, tundes ja nähes kallima tantsu enese ümber. Hetke pärast tantsisid juba mõlemad rohtlakatid teineteise ümber, nühkides õlgu ja külgi teineteise vastu, päid lõua alt läbi, kollased kohevad lakad ja sabad voogamas. Kõik vaatasid neid imestusega, Gema lebas nukralt sirelipõõsa all, südames kadedus ja tärkav lootus… äkki kuulis ta kõrva äärest sahinat ja kellegi kare keel libises üle ta põse.

“Iones!” kiljatas Gema istuli tõustes, lauasolijad suunasid enda pilgu sirelipõõsa alla, kus käis teistlaadi tants ja nühkimine ümber Gema, kes ei saanud enese jämedat keret jalgele veetud. Kärbid, inimesed, hirved ja Filifjonka vahetasid arusaamatuid, jahmunud pilke.

“See siin on Mari, kes mu korra tapalaualt päästis… Need kärbid pole kuigi agressiivsed, ehkki see kondine ütleb vahel teravusi, see kurblik kodukatt ei olegi katt, vaid hoopis Filifjonka,” tutvustas õnnesegane Li laua poole tuikudes. Seltskond vaatas jahmunult Li kõrval läheneva võõra rohtlakati metsloomasilmadesse. Nende pilk oli teistsugune kui seni nähtud, kärpide vangistatud rohtlakattidel, Mari aimas kohe, et see isend ei pärine Orkaani salalautadest. Teisel, veidi väiksemal rohtlakatil oli samasugune ilme. Mõlemal paistis kriime ja arme, nende kehad polnud nii siledad ja läikivakarvalised kui Lil, Gemal ja teistel vangis nuumatud rohtlakattidel. Nad ei saanud olla Orkaanilt tulnud, nad pidid pärinema otse Gelt. Nad astusid laua äärde, vaatasid Kristallkärpi ning langetasid pead. Viki vaatas neid pikalt ja küsis: “Kust te tulete?”

Üksik männiokas kukkus Kristallkärbi kõrvale.

“Gelt,” lausus must rohtlakatt.

“Ründasime ristlejat. Teine rakett lasti puruks, sattusime tule alla ja saime pihta,” jutustas kollakas rohtlakatt. Kärbid vahtisid neid jahmunud ilmel, suud lahti.

“Millega te tulite? Millega te ründasite?” küsis Viki aeglaselt. Ra kuulas, kulm kortsus, Gi vaatas krimpsus näoga kaaslastele otsa, Leal ja Magil olid suud jahmatusest lahti. Jälle üks männiokas kukkus Kristallkärbi kõrvale. Filifjonka ei osanud muud teha, kui lisandunud külaliste tarvis teetasse juurde tuua.

“Gooniga,” ütles Milk tasa. Jälle sadas lauale männiokkaid, paar käbi kukkus rohu sisse. Filifjonka vaatas korra üles, karjatas ja hüppas tagasi. Midagi suurt ja oranži sadas puu otsast alla ning maandus pehmelt käpuli murule ja peaaegu nagu põrkas kohe püsti ja keeras end kärpide poole. Ta meenutas Filifjonkat, ent oli palju suurem ja tüsedam, käsivarred ja sääred olid karmima karvaga, koon lühem ja juuksed kahvatukollased. Rohkem nagu karu moodi, umbkaudu korpulentse daami suurune. Kärbid tõmbusid teineteisele lähemale, näod hirmul, tulnukas vaatas neid liikumatult, ainult kleidiaugust väljaulatuv kohev saba vonkles.

“Kas viisakamalt ei võinud ligi astuda, ajasid siin laua männiokkaid täis, paar tükki kukkus tee sisse ka!” tõreles Filifjonka lauda puhastades.

“Aga sealt oli kõik palju paremini jälgitav, sealt olnuks kõige parem kärpide ja selle väga paksu rohtlakati vahele viskuda. Tema on kõige abitum,” vastas Kariine lõdvestudes.

“Milleks seda veel vaja oli?” imestas Filifjonka.

“Igaks juhuks, tavaliselt hiidkärbid ja rohtlakatid nii hästi ei lävi,” vastas Kariine. Ta astus ümber kärpide, laskmata neid hetkekski silmist ning istus Mari kõrvale laua äärde. Kummaline oli vaadata, kuidas selline paks karutüdruk astub nõtkelt ja hääletult nagu suurkiskja. Aga ta oli ilus ja armas, peaaegu nagu Filifjonka, ent lihtsam, mitte nii daamilik.

“Aga ma vaatan, et teil on siin väga imelik sõprusring. Kärbid ja rohtlakatid, kes üksteist ei tapa… Eriti imelik on leida siit eest Viimane ja Püha Kristallkärp. Väga kummaline kokkusattumus,” lausus Kariine.

“Laanekatt, nagu ma aru saan?” küsis Gi lõpuks. “Ma ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas sina siia said sattuda?”

“Väga lihtsalt. Šamaan käskis. Sai ilmutuse, et Viimane on leidnud Kristallkärbi. Käskis siis minul tulla ja pimeduse soojus seisma panna. Peaaegu oleksin hakkama saanud, aga te saatsite terve polgu lennukeid mulle kallale, lõpuks saite mulle pihta ka,” jutustas Kariine.

“Millele pihta? Goonile või?” küsis Gi.

“Jah.”

“Mis asi see selline on?”

“Tähtedevaheline strateegiline pommitaja.”

Kärbid vaatasid üksteisele küsivalt otsa, Filifjonka kallas teed.

“Ja kuidas sa lõpuks just selle koha üles leidsid?” küsis Ra.

“Noh, me kaotasime õhku, tulime atmosfääri. Kärbid said meid peaaegu kätte. Siis tulid väiksed lennukid ja päästsid meid. Lendasime nende järgi, leidsime selle suure emalaeva siit, siis ka selle koha ja väga üllatav oli avastada, et nende lennukikestega lendavad rohtlakatid,” jutustas Kariine. Viki vaatas teda huviga. Lõpuks küsis Kariine Vikilt: “Kust te teadsite, et ma tulemas olen?”

“Ega me ei teadnudki,” vastas Viki. “Me arvasime, et kärbid tulevad meid ründama, minu omad lendasid vastu… Seda ma küll ei teadnud, et nad hoopis sind taga ajasid.”

“Kas Goon oli see süsimust?” küsis Gema. “Aparaadid ei näidanud seda, see oli kui viirastus.”

“Jah, see oli meie laev,” vastas Kariine teed limpsides. “Teie radarid lihtsalt ei näe seda.”

“Kus see praegu seisab?” päris Gi.

“Jõe ääres ühes kohas,” vastas Kariine.

Ra kommunikaator helises, kärp tõstis selle kõrva äärde ning ütles: “Jah, Lan? Gi? Gi on siin, Pirital. Jah, kogu remonditsehhi kaader on Laptonil.”

Ta võttis kommunikaatori sülle käppade vahele ja rääkis: “Lanil on Samuumiga midagi lahti, otsib elektroonikuid, kes ristleja skeemi teaksid, nõudis, et remondipersonal viivitamatult Samuumile toodaks. Mis teeme?”

“Teie ei lähe siit küll esialgu kuskile,” vastas Viki. Ra rääkis kommunikaatorisse: “Istun siin maas ja kui lendu üritan tõusta, lastakse kohe alla!” ning lülitas kommunikaatori kõlari sisse.

“Aga mul on vaja ristleja lahingukorda saada! Kas saadan lahingulennukid appi?” prigises valjuhääldis Lani hääl.

“Ära parem saada, need lastakse ka alla,” vastas Ra muigvelsui. “Küsi parem admirali käest, kas tal remondikutte ei ole, Samuum on ju admirali laev.”

“Vana peer unusta ära, praegu ütlen mina, kuidas asjad käima peavad ja mul oleks kohe parimaid kutte vaja!”

Lea toksis oma kommunikaatorit ning kaebas tasa: “Ma ei saa admirali kätte.”

“Kuule, kus admiral on üldse?” noris Gi Kristallkärbi kõrval lebava kommunikaatori suunas. “Miks ta kommunikaator ei vasta?”

“Admiral unustage ära, temast jäi vaid paha hais… Kas saadan lennukid või ei saada?” küsis Lan uuesti.

“Ära saada. Siin tuleb hoopis läbi rääkida,” ütles Viki kommunikaatorisse.

“Sinuga tulevad ainult läbilõikamised, mitte läbirääkimised!” kostis kommunikaatorist vihane sõim. Ra vajutas selle kinni.

“Eks tulgu ja proovigu,” vangutas Viki pead. “Kui palju tal lennukeid ongi?”

“Justnimelt – palju TAL lennukeid on. Kui ta on omavoliliselt Tahi kõrvaldanud… Ei taha kohe mõeldagi,” urises Gi taevasse vaadates. “Samas – me leiame end niimoodi ühelt poolelt!”

“Kes meie?” küsis Kariine.

“Meie, siin laua taga. Mina allun admiralile. Ja kui admiral mässuga kõrvaldatud on, siis olen ma Lani vastu nagu teiegi,” seletas Gi. “Kas teistel kärpidel on vastuväiteid?”

“Nõuame selgust, mis juhtus admiraliga!” vastas Mag.

“Mina näen siin esialgu kolme poolt,” vastas Kariine.

Õhtu oli külmaks ja rõskeks muutunud, välisuks kägises ja Tõnu ema hüüdis: “Tulge tuppa sööma!”

Tuba oli soe ja kuiv, Filifjonka oli vahepeal kööki jõudnud ning asjatas teekannuga. Köögis ja esikus seisis mitu termokonteinerit pulmast järelejäänud toiduga, seepärast oli igaühel selles segastes suhetes seltskonnas, vaatamata selle seltskonna suurusele, lootust midagi hamba alla saada. Köök osutus muidugi kitsaks, eriti, kui Kai ja Gema ennast sisse pressisid. Valli ei lootnudki millegi peale, tema läks tuppa ja heitis Tõnu voodi ette maha. Kärbid istusid peaaegu puntras lauaotsas, Kariine Mari ja Tõnu kõrval seinaääres. Kui õues oli laanekatt tundunud lihtsalt paks, siis siin, köögis, paistis ta lihtsalt väga suur ja võimas ja see ei olnud pekk, mis ta suureks tegi.

Gi näris jahtunud liha ning arutles: “Äkki saaks kuidagi Lani veenda, see loll võib täiesti vabalt rünnaku korraldada. Ja seda täiesti suvalisel hetkel, kasvõi kohe.”

“Kuidas sa kujutad ette Lani veenmist?” naeris Ra. Gi lõi käega ja krimpsutas koonu.

“Äkki õnnestuks kuidagi mingi vastupanu organiseerida, meie, kärpide hulgas?” pakkus Lea.

“Läheb raskeks, Lan kontrollib ju kõiki sidekanaleid, side käib läbi Samuumi. Õieti ei kujutaks ma seda üldse ettegi. Vaevalt et enamik üldse teab, mis juhtunud on. Kas meiegi seda teame?” arutles Ra.

“Aga lähme Laptoni peale ja kuulame pealt, uurime uudiseid?” pakkus Gi tõustes.

“Te ei lähe kuhugi,” lausus Kariine häälel, mis vastuvaidlemist ei kannatanud.

“Kas te siis ei taha teada, mis toimumas on? Kas teil Orkaanil on üldse kedagi, kes vähemalt üritaks sidekanaleid pealt kuulata? Viki nukrutseb siin ega kuula midagi!” rääkis Gi.

“Meil on mitukümmend lennukit pidevalt õhus,” kiitles Li.

“Loodate siis rünnaku tagasi lüüa, kui seda radaril näete?”

“Me juba tegime seda korra ja ilma kaotusteta. Me ei lase teid minema.”

“Las nad lähvad,” otsustas Viki tasa, noogutades ukse poole. Tema sõna oli Kariinele ja rohtlakattidele seaduseks, kärbid tormasid uksest välja.

Filifjonka käed värisesid, ta tilgutas teed laudlinale, pani kannu keset lauda, istus Kariine kõrvale ning kattis silmad käppadega. Viki vaatas nukralt Kristallkärpi, Kai pilk oli maha suunatud.

“Me saame kasvõi kohe minna ja siin elada,” meelitas Iones Gemat. “Unustame need lennukid ja lähme!”

“Aga Gele?” küsis paks rohtlakatt, endal silmad märjad.

“Kuulsid ju ise, meid tapetaks, kui me üritame selle emalaevaga planeedilt lahkuda,” vastas Iones. “Kas ongi nii?” küsis ta nüüd Viki käest. Viki ei vastanud, vaid vajus veidi rohkem kühmu.

Mari vaatas neid pikalt, üritades olendite tuju aimata. Jah, Gema ja Li näisid pettunud, Milk ja Iones apaatsed nagu lõksulangenud metsloomad. Ehkki nad olid vabad ja võisid minna kuhu iganes, neil oli tähelaev, mida kärpide radarid ei näinud. Mis neil ometi viga on, miks see väiksem must isane paksu Gemat ära kutsus? Laanekattki oli kühmus ja osavõtmatu, võimsad käpad laual lohakil ja pilk teetassis käppade vahel. Filifjonka võttis käed jälle silme eest ära ja pani lauale, vaatas värisevaid sõrmi.

“Mis te teinud olete, mis toimumas on?” küsis Mari aeglaselt. Ta südames kasvas hirm.

“Ei midagi muud… Me tahame vaid ellu jääda,” vastas Viki katkeval häälel. “Me peame Lani käest minema saama!”

“Me oleme hukule määratud,” lausus Kariine. “Kui me ka siit minema saame, suruvad tsivilisatsioonlased meid maha. Kui meil relvakütus otsa saab.”

“Aga Põhjariik?” küsis Li.

“Kas kärbid on kõigi rohtlakattidega nii teinud, nagu Gemaga?” küsis Milk rohtlatütre lopsakaid vorme takseerides.

“Jah,” sosistas Li, meenutades oma õde Ginet, kes oli veelgi paksemaks nuumatud. Milk hingeldas ja vaatas ringi ning küsis: “Mis me teeme siis?”

Aknast paistis sähvatus, hetk hiljem kõmatas pauk ja undamine, paar väiksemat plahvatust. Kostis ioonmootorite vingumist, Mari küünitas akna poole ning nägi kaht Fuuriat suveöises taevas kõrgust võtmas. Tool ja põrand võpatasid, õuest kostis plahvatusemürin.

“Jälle üks Xi kukkus alla,” nentis Viki.

“Kas sa seda kuidagi lõpetada ei saa?” sosistas Kai.

“Lan ju ütles, et tema ei tegele läbirääkimistega, tema tegeleb vaid läbilõikamisega. Kõride läbilõikamisega. Sa tead isegi, et rahu majja saamiseks peab meie veri voolama,” vastas Viki.

“Kas te mul vähemalt Filifjonka lasete ära viia?” küsis Mari. Viki ei vastanud.

Uks lendas kolinal lahti, kostis ähkimine: “Nad võinuks seda teada, et Xid on tehtud Ge ründamiseks ja atmosfäärilahingute pidamiseks! Neil on katapultistmed ja langevarjud!”

Köögiuksele ilmus admiral Tah, Kariine urahtas, hüppas üle laua ning enne, kui keegi silma pilgutada jõudis, rippus admiral kaelasoonipidi laanekati küüniste vahel. Paistis, nagu Tah ei tunnekski valu, tal olid käpad vaheliti, jalad peaaegu kaenla alla tõstetud ja saba ripakil, vaatas karmil pilgul Kariinele otsa. Köögis levis salapärane kibe lõhn, mis ajas silmad veele.

“Üks kõvem küünepigistus ja Tõnu peab oma maja ära põletama ja sina oma kleidi; peale selle pead veel end täiesti kiilaks ajama ja mitu päeva küürima,” lausus admiral. Keegi ei osanud midagi öelda, Kariine vurrud ja ülahuul tõmblesid, silmad hiilgasid.

“Ilma naljata, keemiarelv on mul korras, alles sai testitud, pealegi ei pea ma selle vallandamiseks isegi mitte mõtlema, piisab vaid korralikust adrenaliinisööstust, selle vallapäästmiseks aitab sellest, et sa mind praegu tapaks. Mul pole midagi kaotada,” ütles valu trotsiv admiral.

“Mis sa teed, pane ta kohe maha!” kiljus Filifjonka, kes sai parasjagu šokist üle. Mari juurdles, mis keemiarelvast jutt on, sest admiral oli täiesti paljas, tal ei olnud ainsatki vööd ega lennurihma.

“Väga halvad lood, juttu on palju,” ütles admiral, kui oli maha potsatanud. “Alustuseks näita, Tõnu, kus teil see duširuum on, Mina pean end põhjalikult kasima, nagu te ehk isegi tunnete.”

“Nad on kärbid… Ega nad ometi veel…” krimpsutas Tõnu nina, kui oli admiralile pesemisvõimaluse kätte juhatanud.

“Ma pole selle peale kunagi mõelnud,” vastas Mari.

“Ge väiksemad kärplased haisevad küll, kui vaja,” vastas Kariine Filifjonka kõrvale tagasi istudes.

“Nagu tõhk või skunks, aga ta pole kassisuurune, vaid mitmekümnekilone,” ohkas Tõnu. “Juhtub siin veel, mis juhtub, aga seda poleks ma teile kellelegi tõesti andestanud, kui te siin sellise pommi oleks lõhanud!”

“Ja sina… Tahad admirali tappa!” ütles Filifjonka jahmunult.

“Kärbid on me suhtes vaenulikud, kuulsid ju ise, et tahavad vaid kõrisid lõigata. Näed ise, kui paksuks nad on Gema ja selle hirve siin söötnud, et oleks rohkem liha ja rasva,” vastas Kariine. Tõnu tegi akna lahti, eelistades Tahi haisule sääskede trotsimist.

“Kust ta siia sai?” küsis Iones. “Tähendab, et kärbid suudavad teie lennukitest ikkagi mööda tulla?”

“Äkki tuli “Laptonilt?”” pakkus Viki.

“Siis poleks Ra mures olnud. Ta tuli kosmosest,” vastas Mari küünarnukkidega lauale nõjatudes. Kõik paistsid kurnatud olevat, Iones vidutas silmi, Gema tukkus põrandal, kael püsti.

Admiral naases kööki, pühkides end käigupealt pesuruumist leitud rätikuga.

“Et siis mäss laevastikus, Lan haaras võimu,” teatas ta. “Mis teie teate? Lan midagi otsinud ja nõudnud ei ole?”

“Ra, Gi, Lea ja Mag olid siin, Lan nõudis viivitamatult Gi meeskonna viimist Samuumile, et hädasti oli vaja,” jutustas Mari.

“Ega nad kirevase päralt ei läinudki?” kergitas Tah kulme.

“Ei-ei, nõudsime admirali käsku ja nii edasi, tema vastu, et admiralist on vaid paha hais, et remondikaadrit on hädasti vaja. Me siis vabandasime, et rohtlakatid Fuuriatega Viki juhtimisel hoiavad meid maas, et ei pääse kuskile. Paistis nii, et siin, Laptoni ja Nemesise peal ollakse sulle lojaalsed,” jutustas Mari edasi. “Mis siis teie poole peal juhtus?”

“Noh… Asjatasime seal Samuumi peal, siis tuli teade võõrast vaevumärgatavast tähelaevast, mida me taga ajasime ja mis Taifuuni pihta raketi tulistas… Lan korraldas kaitset, Mina õpetasin vahetusmeeskonda. Siis tuli see jabur fail mulle kommunikaatorisse! Suurejooneline vallutusplaan, kõik luureandmed Ge baasidest, orbitaalkahuritest, positsioonidest Gudul ja Unil. Kõigil ülemjuhtidel oma osa täita, välja arvatud minul. No ikka väga grandioosne plaan, nagu Hitleri märg unenägu! Ma mõtlesin, et see mingi nali on, mille te pohmas peaga peale pulma kokku kirjutasite, pulli pärast küsisin siis Lanilt, et mis on. Ja tema koos Thuniga mulle kohe kallale, käpad selja taha ja kinni! Ja raisk, nad võtavadki seda tõsiselt! Me peame suutma selle kuidagi ära hoida!” rääkis admiral.

“Kuidas sa tulema said?” küsis Mari.

“Lasin neile seal siis ühe käredama kärtsu ja jätsin nad mu lennurihmu nuusutama. Võtsin esimese lennuki, mis kätte sattus ja tulin tulema. Ja saatsid veel hävitajad mulle järele! See vandenõu on ikka kaunis ulatuslik, mulle tundub! Aga järgi nad mulle ei saanud, atmosfääris tuli neil tegemist vaenulike Fuuriatega, kellel omakorda läks aega arusaamisega, et üks Xidest ei kavatse rünnata, vaid läbi lipsata, seepärast ma nii lähedale jõudsin ka enne, kui mind alla lasti. Ja see ilma lennurihmadeta katapulteerumine… Hea, et langevarju tropid käppi küljest ei rebinud.  Käpad on nüüd jupp aega valusad, ärge järgi tehke,” jutustas admiral teed rüübates. “Aga ristleja juhtpuldi võtiskeemi rabasin kaasa ja see sadas nüüd koos lennukiga siia jõekääru puruks! Neil ei ole seal praegu kedagi, kes seda otseks oskaks seada… Aga kas siin on kellelgi aparaati, kust seda “Rohelist teed” lähemalt lugeda saaks?”

“Mis su oma kommunikaatorist sai? Kus su lennurihmad jäid?” päris Mari.

“Samuumile jäid. Uskuge mind, te ei taha koos nendega kinnises ruumis olla. Kes muidu Fuuriatega lendab?”

“Meie,” vastasid Li ja Gema. Tah pööritas silmi.

“Ja sinu ristlejat tulistasin mina,” urahtas Kariine. Admiral vaatas pikalt katlastele silma ja lausus: “Esmalt siis vandenõu. Ja nüüd oleme veel sõjas?”

“Võib ka niimoodi öelda,” nõustus Viki.

“Aga miks te sõjas olete? Mis te tahate?” küsis admiral.

“”Rohelise tee” peatamist. Rohtlakatid tahavad koju tagasi,” vastas Viki.

“Mina väidan, et ma ei ole sõjas, kuna ei toeta plaani “Roheline tee” ega anna admiralina ka luba selle elluviimiseks. Kui võimalik. Aga hetkel paistab, et see ei olene minu tahtest. Küll aga on meil ehk võimalus see peatada. Hakkaks sellega kohe pihta?” pakkus admiral.

“Sinult me seda nüüd küll ei küsi, millal me millegagi pihta hakkame,” hoiatas Kariine.

“Ega ma seda ootagi. Soovitan lihtsalt ja teatan, et see ristleja, mida te tulistasite, on kaunis täbaras seisus, teine, millelt juhtskeemi ära tirisin, on praegu juhitamatu. Aga mida kauem jokutame, seda tõenäosem on, et nad saavad selle korda.”

Kariine ja Viki vaatasid teineteisele otsa.

“Räägiks õige taktikalisest olukorrast ka? Minult pole teil just palju karta. Ja ma olen… Pehmelt öeldes huvitatud, et te selle “Rohelise tee” tal sabavahele ajaksite. Muidugi poleks paha, kui te eluga pääseksite. Viki, kuidas sul peakahurid on? Mehitatud? Ründelennukid on viimseni evakueeritud nagu ma tean, vaid mõned Xid jäid Orkaanile, peale selle siis teadmata hulk Fuuriaid, nagu me nüüd näeme,” arutles Tah sõrmega lauda toksides.

“Mis sul meie taktikast?” nõudis Kariine.

“Mu vaist ütleb, et te ei saa nendest kuigi lihtsalt jagu ja meil tuleb koostööd teha.”

“Ja miks oleks vaja ründelennukeid?” küsis Milk.

“Ilma ei tuleks te lihtsalt Ge kaitseliinidest läbi. Emalaeva peakahurite tulesagedusest jääb vajaka, lahingulennukite annihillaatorid ei tulista orbitaalkahurite kaitseväljadest läbi, vaja läheb rakette ja juhitavaid pomme, mida saavad kohale toimetada vaid hea manööverdusvõime ja tulevältimissüsteemiga ründelennukid, mis saavad neid rakette välja tulistada nii lähedalt, et kaitsekahurid ei jõua reageerida…”

“Milleks üldse midagi rünnata on vaja?!” karjatas Li. “Viki tuleb kui Kuningas, Kristallkärp paremas käes, nii nagu Raamatus kirjas, läbi saab ju ka rääkida…”

“Videokõnega,” oletas Kariine.

Et et siis mõtlete nagu, et Ge inimestele selline etteaste mõjub? Ge tsivilisatsiooniinimestele?” küsis Tah, kulmud kõrgel. „Kas ja kui palju nad Ge raamatu õpetusest lugu peavad?“

“Neile ei lähe see karvavõrdki korda,“ lausus Iones.

“Jah, neid huvitab ainult raha,“ kinnitas Kariine.

“Uskuge mind, nad on seal valmis, nad teavad “Rohelist teed,” nad tulistavad teid igaks juhuks puruks, kui lähikonda jõuate ja imestavad vaid, et kuhu jäid ründelennukid ja ristlejad,” nentis Tah.

“Gema… Lähme ära! Siin on ka hea,” sosistas Iones.

“Kuhu sa niimoodi kibeled? Miks siin parem on?” imestas paks rohtlakatt. Li vaatas Milkile küsivalt otsa.

“Me saame surma! Kariine, räägi!” hädaldas Iones.

“Selles on sul muidugi õigus, et niimoodi viiksime me tsivilisatsiooni jahimeestele hulga rammusaid sihtmärke, kelle peale ei pea isegi seda raiskama,” vastas Kariine ja võttis taskust nanotraadiga ühendatud kartetšikuulid ning pani need lauale. “Ainult jookse järgi ja suska noaga.”

“Me lööme nad sealt välja,” arvas Milk.

“Mina arvan ka, jahimehed pole ehk probleem, kui meil sellised relvad on. Oleme juba järgi proovinud,” ütles Kariine.

“Mis jahimehed? Põhjainimesed on hakanud teid küttima või? Mul on küll jäänud mulje, et teie pool mõistusega olendid teineteist ei tapa ega aja taga? Oli vist selline see Põhjariigi seadus?” imestas admiral.

“Mis see Põhjariik… Jah, tsivilisatsiooniinimesed käivad süstemaatiliselt seal küttimas. Ekvaatoriföderatsiooni kodanikud, kui täpne olla,” rääkis Kariine.

“Mis alusel?!” imestas Tah, “Kas siis Põhjariigiga on mingine leping?”

“Põhjariiki praktiliselt enam ei ole,” ohkas Kariine. “Nad lihtsalt käivad, tapavad ja teevad omal maal musta äri.”

Tõnu seisis uksepiida najal ja võitles unega, Filifjonka oli laua taha magama jäänud. Akna taga oli täiesti pime. Mari vaatas äraoleval ilmel kööki kogunenud segastes suhetes seltskonda.

Tah mõtles natuke ning ütles viimaks: “Aga paneme siis Põhjariigi uuesti kehtima? Siin on laanekatt, siin on rohtlakatid, siin olen mina, kärpide sõjalaevastiku ülemjuhataja. Kuidas teil on, kes te Gelt tulite? Kui lähedal te olete hõimupealikele?”

“Mu katt on hõimupealik,” vastas Kariine, vihjates oma kaasale.

“Milk?” küsis Iones. “Sa oled kindlalt tugevaim ja kogenuim Gadila rohtlast?”

“Puudu on vaid põhjainimeste esindaja. Põhimõtteliselt on meil legitiimsus siis olemas. Kui mitte päris riigi väljakuulutamiseks, siis vähemalt võime ajutise võimu kehtestada. Ja põhjamaal ehk tunnustatakse ka Vikit kui Viimast?” tegi admiral ettepaneku.

Katlased ei vastanud, Viki suunas pilgu mõtlikult maha. Kai liigutas kõrvu.

“Aga mõelge selle peale, see on minu soovitus praeguseks olukorraks, “Roheline tee,” aga teistmoodi. Ja üks taktikaline soovitus – proovige Samuum hävitada – siis kaotab Lan mingiks ajaks kontrolli sideühenduste üle ja ma saan tema salaja luuret teha ja valmistuda teda ründama. Kanal 128 on minu kanal siitmaalt, ootan ühinemist. Aga praegu – aeg on elu. Tegutseme.”

Admiral tõusis püsti, läks ukse poole, viipas Marile kutsuvalt. Õues oli jahe, taevas paistis südasuve kohta tavatult palju tähti.

“Nüüd aga sinu eluülesanne,” sosistas Tah. “Ilmselt Viki saab aru, et peab kohe tegutsema ja lendab välja. Lan tuleb talle kindlasti kallale. Sina aga katsu minema lipsata ja Filifjonka ära viia. Ja üks asi veel: see, mis on Nemesise parempoolses tagavarakoridoris, ei tohi mingi hinna eest Lani kätte sattuda. Ma usaldan sind. Lenda kasvõi sodiks ja saa surma, aga see ei tohi Lani kätte sattuda. Ja muuseas proovin nii korraldada, et saad mu Ra kaudu kätte, kui tema numbrile helistad. Muudame krüpteeringut, saadame selle esimesel võimalusel sulle kommunikaatorisse. Äkki läheb vaja.”

Admiral lipsas minema, spordiplatsi ja seal seisva Laptoni poole, Mari selja taga kolksus uks ja Kariine küsis: “Mis salaplaani te veel siin pidasite?”

“Ma pean Filifjonka oma maailma viima,” vastas Mari trepist üles astudes ja Kariinele silma vaadates. Laanekatt tõmbus kõrvale ja andis maalasele teed.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0702)