23. juulil Estconil peetud ettekande tekst väikeste paranduste-täiendustega

 

Sissejuhatus

Tsaariaja lõpuaastad on eestikeelse ulmekirjanduse ajaloos märgilised. Ma ei mõtle Matthias Johann Eiseni tulevikujuttu, mis esimese pääsukesena uhkes üksinduses taevas tiirutas, vaid tõlketraditsiooni vormumist. Tõsi, mõningaid žanritõlkeid, näiteks Jules Verne’i teostest, ilmus ka XIX sajandil, aga kvalitatiivset ja kvantitatiivset hüpet võib tähele panna just XX sajandi kahel esimesel kümnendil. See oli aeg, mil paljud eesti haritlased avastasid mõne võõrkeele vahendusel enda jaoks Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja teistes Euroopa riikides laineid lööva moodsa ulmekirjanduse. Kõige kõrgem kirjandushuviliste haritlaste kontsentratsioon oli aga ajalehetoimetustes. Nõnda on üsna loomulik, et fantastilise proosa eestindamise mootorina jätkas ajakirjandus ühes oma aina olulisemaks, kommertslikumaks ja professionaalsemaks muutuva järjejutukultuuriga. Rääkides ulmeromaanidest tõlgiti edasi Verne’i, 1903. aastal avaldati Uues Ajas Mór Jókai „Kakskümmendtuhat aastat jää all“ (originaalis „Egész az északi pólusig“, 1876), kahel järgmisel aastal Postimehes sama autori „Mustad teemandid“ („Fekete gyémántok“, 1872) ning Kurd Laßwitzi „Kahe planeedi pääl“ („Auf zwei Planeten“, 1897) ja vahemikus 1908–1909 ilmusid erinevates ajalehtedes kolm H. G. Wellsi romaani: „Imelikkude elukate saar“, „Nägemata inimene“ ja „800.000 aasta pärast“, mida hilisemate tõlgete mõjul tunneme küll veidi teistsuguste pealkirjade järgi. Aga jäägemgi ajaliselt sinna Wellsi esmatrükkide juurde pidama, et valgustada veel üht põnevat tõlkejuhtumit.

pilt1

Isamaa päistiitel, allikas: Digar

 

Isamaa

1906. aasta märtsis Tartus ilmuma hakanud Isamaad võinuks nime järgi otsustades pidada väliselt riigitruuks ja sisemiselt rahvuslikuks väljaandeks, midagi täitmaks revolutsiooni järel suletud ajalehtedest järele jäänud tühimikku. Ja mulje ei petnud, vähemalt alguses. Esimese toimetaja Ernst Enno käe all kujunes sellest poliitilistelt hoiakutelt mõõdukas, kuid selgelt eestimeelne ja rahvaharidust edendav leht. Ometi oli Isamaa loomise taga tegelikult hoopis baltisakslaste initsiatiiv ning lehe väljaandja, kadaklik trükikoja ja raamatukaupluse omanik Eduard Bergmann suunas seal väljendatud hoiakuid Balti konstitutsioonilise partei ja Liivimaa rüütelkonna huvisid silmas pidades. Baltisakslaste eesmärk oli kahandada eesti maarahva vastumeelsust mõisnikkonna suhtes, luua platvorm põllumajanduslikuks ja eelkõige poliitiliseks koostööks kahe ühiskonnaklassi vahel. Kõik selleks, et säilitada status quo’t ja käest libisevat mõjuvõimu eestlaste üle. Kuna kaalul oli palju, otsustati propagandat teha väga ettevaatlikult. Sedavõrd, et isegi vastutav toimetaja Ernst Enno sai ajalehe salalikest tagamaadest aimu alles hiljem – ning lahkus nördinult toimetusest kohe peale oma esmase kuue kuu pikkuse lepingu lõppemist.

Meile on aga oluline kirjandus. Isamaa pani algusest peale rõhku ilukirjandusele, mille valik oli ilmselt just tänu Ennole mitmekesine ja väljapeetud. Ühelt poolt pakuti lugejatele suurt klassikalist romaani, lisalehes hakkas järjekaupa ilmuma Aleksei Tolstoi ajalooline „Tsaar Iwan Hirmus“; teine lisa kandis pealkirja „Laste rõõm“ ning sisaldas lastejutte ja -luulet; kolmandaks avaldati Arthur Conan Doyle’i Sherlock Holmesi lugusid. „[N]eed jutud ei ole tühi kõmu, waid hinge uurimised, ainult huwitawal kujul,“ sedastatakse Isamaa esimeses numbris ja siin nähtub toimetuse edumeelne suhtumine žanrikirjandusse. Sherlock Holmesi juhtumeid tõlgiti lausa peadpööritava hooga, üks algas ja teine lõppes, ainuüksi esimesel aastal ilmus neid kokku 9 tükki. Ei ole vist vaja väga suurt kujutlusvõimet, et oletada, mille najal see baltisaksa agitatsiooniprojekt asutamise järel oma tellijabaasi kasvatas ja vee peal püsis. Vihjeks võin öelda, et ilmselt polnud seekord tegu Jaan Tõnissoni isikut ja parteid mõnitavate juhtkirjadega. Ulmet siiski esialgu Isamaa või selle lisade veergudelt ei leia. Seda kuniks 1908. aasta hilissügiseni, kui alustab lehe uus kaasanne Lõbu ja Teadus (digiteerituna kättesaadav siit: https://dea.digar.ee/publication/lobujateadus), mis vallandab tulvaveed.

pilt2

Lõbu ja Teaduse esimese numbri esimene leht, allikas: Digar

 

Lõbu ja Teadus

Septembris toovad lehed kurva sõnumi Riiast: keele- ja kirjamees Jaan Nebocat on surnud. Ulmesõbrad on sügavas leinas, meenutatakse kunagist Nebocati kirjutatud populaarset Verne’i ainelist „Meremadu“, esimest eestikeelset ulmeraamatut. Teine varane Verne’i-mugandaja Ado Grenzstein on endiselt eksiilis Pariisis. Kohaliku ulmetõlke tulevikku nähakse õige süngetes värvides. Kuid siis saabub ootamatust kohast lootuskiir. Ilma ühegi eelteateta jõuab 8. novembril Isamaa tellijateni esimene number Lõbu ja Teadust koos poola kirjaniku Georg Shulawski ehk Jerzy Żuławski romaani „Hõbedase planeedi pääl“ („Na srebrnym globie“) algusega. Uue Isamaa toimetaja ning väljaandja, kellegi Aleksander Kärgi toimetatud Lõbu ja Teadus on trükitehniliselt kaunis, alates elegantse küljendusega päisest kuni suursuguste initsiaalide ja vinjettideni, kuid sisu nii kergelt hoomatavat tervikut ei moodusta. Lisaks kirjanduslikule, on olemas ka aimeline ja humoristlik taotlus, peamiselt tõlkejuttude kõrval ilmuvad päevapoliitilised karikatuurid ning artiklid mesinduse kohta. Ent ajakirja nael on siiski Żuławski Kuu peale sõidust jutustav romaan, mis võtab enda alla iga numbri esimesed leheküljed. Leheküljed, muuseas, on Lõbul ja Teadusel nummerdatud jätkuvalt ning igihaljas numeratsioon ei katke isegi aasta vahetudes, tõsiasi, mis kommunikeeris kuhjunud üksiknumbrite kokku köitmise soovitust ja sedakaudu säilitamisväärtust.

 

„Hõbedase planeedi pääl“

Millest siis jutustab see müstiline poola teos? Lühidalt võiks vastata, et tuleviku minevikust. Annan lühikese ülevaate. Hiljuti K. (ilmne viide Krakówile) linna lähedal asuva küla maadele langenud meteoriiti otsivad mehed leiavad pika kaevamise peale hoopis räbukihiga kaetud ümara kujuga metallist objekti, mis näib olevat seest õõnes. Kohaliku observatooriumi assistent asub leidu uurima ning tal õnnestub metallkapsel avada. Kosmilist päritolu kapsli seest tuleb lagedale peaaegu söestunud käsikiri, mille assistent ülihoolikalt röntgenkiirte abiga dešifreerib. Talle meenub üks ammune ekspeditsioon…

Umbes viiskümmend aastat tagasi leiti, et aeg on küps läkitamaks mehitatud missioon kuule. Ja seda kavandati Verne’i vaimus: hiiglaslik kahur pidi teraskuuli-sõiduki ekvaatori lähedalt Aafrika läänerannikult Kuu poole lennutama. Ajalooline sündmus leidis aset 100 aastat peale prantsuse korüfee surma, mis praegu teadaolevate faktide valguses tähendaks, et umbes 2005. aasta paiku, aga tasub silmas pidada, et teos nägi ilmavalgust mõni aasta enne Verne’i siitilmast lahkumist, seega jääb täpne daatum sobivalt tingliku saladusloori varju. Harukordse ekspeditsiooni treenitud füüsisega meeskond oli üdini rahvusvaheline: ettevõtmise algatajate iiri astronoomi, portugaallasest inseneri ja poolakast metseeniga liitus hiljem inglise arst, viies liige vahetati viimasel hetkel välja ning asendaja isik jäigi hoolimata ajakirjanduse suurtest ponnistustest avalikkusele tundmatuks. Pealekauba on kaasas koer Selena ühes kahe kutsikaga.

Kaugeltki mitte kõik ei kulgenud plaanipäraselt. Kuu lähedal katkes äkitselt telegraafiühendus kosmosesõiduki ja Maa vahel, üks meeskonnaliikmetest suri maandumisel tekkinud põrutuste tõttu ja tagatipuks selgus veel, et oli kaldutud kõrvale väljaarvestatud trajektoorist, miska tuli edasist liikumiskava revideerida. Ekspeditsiooniosalised olid teadlikud lohutust tõigast, et tagasi koduplaneedile nad enam kunagi ei pääse, seepärast oli sidepidamisvõimaluse äralangemine väga rusuv, aga esialgu püsis õhus lootus, et Kuu tagaküljel on mingisugunegi atmosfäär, kuitahes hõre. Lisaks oli mõne aja pärast oodata teise missiooni saabumist. Kuid teise missiooni kuundumine ebaõnnestus täielikult, asjaosalised hukkusid ning kuna Maa peale ei jõudnud ühtegi teadet ka esimeselt meeskonnalt, hakati peatselt arvama, et neidki on tabanud sama saatus. Pool sajandit hiljem avastatud käsikirjast selgub, et missioon siiski jätkus ja seda arvukate raskuste kiuste.

pilt3

Antoni Stanisław Procajłowiczi illustratsioon romaani esmatrükile, kuumaastik, allikas: Wikimedia Commons

Rändurid on muuhulgas sunnitud rinda pistma üüratute temperatuurikõikumiste, hingatava õhu nappuse, harjumatult väikese raskuskiirenduse, meeskonnaliikmete haigestumiste ja kalgilt ettearvamatu kaardistamata maastikuga. Neile sekundeerivad mitte kübetki vähem armutud vaimuhädad nagu surmahirm, rahuldamata ihad, eelmistest tulenevad piinavad pahelised mõtted ning kibe krooniline koduigatsus. Teekond Kuu teisele küljele on küll seikluslik, aga äärmiselt masendav ning pingeline. Ajuti hajutavad seda lõputu raskemeelsuse atmosfääri üürikesed ilu- ja selgusehetked, nende seas kaunilt impressionistlike kirjelduste abil edasiantud vaatepildid sellest, kuidas päikesevalgus – teinekord ehk Maasirbi kuma – Kuu tasandikelt või kraatriharjadelt tagasi peegeldub, aga see ei muuda romaani melanhoolset ja kohati õudset üldist tundelaadi. On ilmne, et sündmuste kroonika on kirja pandud oma aja sügavate loodusteaduslike teadmiste varal ja ülepea väga läbimõeldult ning hämmastavalt tõetruult.

Teose fookuses pole siiski imetabased avastused, mida tehakse seal, kuhu inimese jalg eales varem astunud ei ole, vaid tegelaspsühholoogia keerdkäigud. Ulmekirjandus lõikub niisiis taaskord psühholoogilise realismiga ning, kuivõrd kummagi osas pole kirjanik endale hinnaalandust lubanud, täiendavad kaks poolust teineteist vägagi nauditavalt. Eelkõige saab läbivalgustatud peategelase, ekspeditsiooni poola verd „kroonikakirjutaja“ mõtte- ja tundeilm, sest üsna peatselt pärast Kuu pinnale langemist mõistab ta, et tema märkmed, mis pidid maalastele kosmoserändurite läbielamistest ja senitundmatuist paigust jutustama, jäävad alatiseks Maa orbiidile tiirlema ega jõuagi kunagi koduplaneedi inimeste lugemislauale. Nii kujuneb reisipäeviku pidamisest teataval moel teraapiline tegevus, mis annab võimaluse mõtteid korrastada ning intiimsemaidki tundeid sõnastada. Neist sissekannetest õhkub suurt empaatiavõimet, kirjutaja proovib ühtesoodu lisaks endale ka oma kaaslaste olukorda ja tegutsemismotiive mõista.

Empaatiat võib üldse vaadelda romaani ühe keskse märksõnana, sest milles muus see iseloomuomadus seisneb, kui oskuses ennast mingisse teise, harjumatusse vaatepunkti asetada. Just seda on autor teinud märkimisväärse eduga: ta ei kirjutanud kui Maalt Kuule vaatav unistaja, vaid kui Kuult Maale vaatav igatseja ja see pole mitte väike saavutus, eriti XX sajandi hakul, üksiti mõjub värskena tänini. Sellise perspektiivi veenev kehtestamine eeldas peale fabuleerimisoskuse veel ka põhjalikku uurimistööd: autor, kellele erialakirjanduse lugemisest ja astronoomidega konsulteerimisest väheks jäi, käis ise mitme aasta vältel Krakówi observatooriumis Kuud vaatlemas. Mingis mõttes kujutab leitud käsikiri endast nukrat armastuskirja Maale, aga on tervikuna hoopis rikkam ja mitmetasandilisem, ega lase enda sisu kergesti lakooniliselt kokku võtta või üldistada. Selles loos võib näha traagilis-laiahaardelist metafoori inimese elukäigule, allegooriat Vene Impeeriumi alla heidetud Poola kannatustele aga sama hästi võib teda lugeda ka kui paeluvat seiklusromaani. Keel ei tõrgu teda sestap nimetamast üheks varase ulmekirjanduse – ja laiemalt maailmakirjanduse – tähtteoseks.

pilt4

Antoni Stanisław Procajłowiczi illustratsioon romaani esmatrükile, astronaudi haud, allikas: Wikimedia Commons

 

Tagataust

„Hõbedase planeedi pääl“ ilmus poola keeles esmakordselt järjejutuna väljaande Głos Narodu (Rahvuse Hääl) 1901. aasta detsembrist järgmise aasta aprillini. Eraldi raamatuna nägi romaani redigeeritud ja Antoni Stanisław Procajłowiczi juugendlike (vt pilte) illustratsioonidega ilmestatud versioon ilmavalgust 1903. aastal Lvivi linnas. Lähedase avaldamisaja ja temaatika tõttu on teda ikka tahetud kõrvutada Wellsi teosega „Esimesed inimesed Kuul“ – vene keeles on nad korra isegi ühte raamatusse mahtunud –, aga mul tuleb nõustuda Adam Żuławskiga, kes tituleerib oma vanaisa „anti-Wellsiks“: need lood lahknevad sisu ning tonaalsuse poolest diametraalselt, nagu ehk eelnevast põgusast tutvustusest juba ilmnes. Hiljem sai „Hõbedasest planeedist“ triloogia esimene osa, teine („Vallutaja“) ja kolmas („Vana Maa“) avaldati vastavalt 1908-1909 ning 1910-1911. Ühtede kaante vahel ilmus epopöa 1912. aastal.

pilt5

Jerzy Żuławski portreefoto, allikas: Wikimedia Commons

Just sellel kolmikule toetubki tänapäeval Jerzy Żuławski (1874–1915) kirjandusliku maine põhiraskus, aga alustas ta hoopis dekatentliku luuletajana ning jõudis muuhulgas kirjutada ka ohtralt kirjanduskriitikat, esseistikat, kümme näidendit ning tõlkida filosoofilisi, religioosseid ja ilukirjandustekste. Poola alad olid tema eluajal jagatud Austria-Ungari, Preisi kuningriigi ja Venemaa vahel; Żuławski oli riigita rahvuslasena osaline Noore Poola (Młoda Polska) nimelises modernistlikus kultuurivoolus ja lävis seekaudu mitmete sajandi alguse prominentsete haritlastega, eeskätt literaatide ja kunstnikega. Ta elas Austria võimu alla kuuluvas Galiitsias Tatra mäestiku serval ning harrastas mägironimist, see teadmine asetab veidi teise valgusesse ka kirjeldused rändurite meelehärmiks Kuu pinda katvate lõhede, kraatrite ja mäeahelike loomutruuna mõjuvad, ent tegelikkusest dramaatilisemad kirjeldused raamatus „Hõbedase planeedi pääl“. Żuławski loominguliselt intensiivne elu lõppes vara: vaid 41-aastaselt suri ta tüüfusesse, mille oli külge saanud 1915. aasta augustis esimese maailmasõja rindel viibides.

 

Järelmõjud

Żuławski kui ulmekirjaniku pärand on haraline ning laiaulatuslik. Romaanidest kuulsamgi on nende põhjal vändatud (õieti lõpetamata jäänud) 1988. aastal linastunud alusmaterjalikauge film, mille režissööriks oli Jerzy venna pojapoeg Andrzej, kelle loomingust on 2017. aastal ülevaate kirjutanud Kalver Tamm. 2008. aastal asutati temanimeline kirjandusauhind (Nagroda Literacka im. Jerzego Żuławskiego), mille pälvivad igal aastal kolm žürii meelest parimat poola eelmise aasta ulmeraamatut, misjuures preemiatel on oma hierarhia, need jaotuvad pea-, kuld- ja hõbepreemiaks. Laureaatide hulgas on palju suuri nimesid eesotsas Jacek Dukajga, kaks korda peapreemia võitnud Rafał Kosiki jutuke nimega „Marss“ on 2012. aastal Jüri Kallase tõlkes ka Reaktoris ilmunud. Kuid, mis vast kõige olulisem, Żuławski triloogiat luges vastuvõtlikus eas suurima innuga Stanisław Lem, kes pole hiljem salanud sealt saadud tugevaid impulsse. Ja ühe märkimisväärse impulsi andis „Hõbedase planeedi pääl“ põneval kombel ka USA Apollo programmile, kuivõrd just seal raamatus kirjeldatud masinast sai tänu insener Mieczysław Bekkerile NASA kuukulgurite prototüüp.

pilt6

2015. aastal jagatud Żuławski-nimelised kirjandusauhinnad, allikas: poola veebiajakiri Fahrenheit, https://www.fahrenheit.net.pl/)

 

Eestikeelne tõlge

Neile, kelles äsjane jutt tekitas vastupandamatu kihu Żuławski romaani lugeda, on mul üks hea ja üks halb uudis. Alustan heast. Eestikeelne tõlge on minu meelest tehtud originaali põhjal ning ajaproovile üpris hästi vastu pidanud, ehkki keele väljendusvahendid toona palju piiratumad olid. Näiteks skafandrite asemel on astronautidel seljas „õhuhoidjad“. Halb uudis on see, et eesti keeles on romaanist tegelikult ilmunud vaid circa kaks kolmandikku. 1909. aasta septembris olid Isamaa tellijanumbrid ilmselt juba nii kokku kuivanud, et lisalehte ei suudetud enam kuidagi välja anda. Üritati jätta muljet, et majanduslikke raskusi pole, pealehes kirjutati, et „lugejate arw, iseäranis wiimasel ajal, [k]iiresti kaswab“; aga reaalsus oli see, et romaan, mille viimase osa lõppu pandi meelevaldselt märkuse „Järgneb“ asemele „Lõpp“, jäi katki kõige ängistavama koha pealt ning kahe kuu pärast oli ka Isamaa sunnitud hingusele minema. Tähelepanelik lugeja võinuks ehk märgata, et kusagil polnud veel öeldud midagi selle kohta, kuidas Kuu-reisi kroonika käsikiri üldse Maale jõudis, aga tõenäoliselt oli ta tegelaste väljapääsmatu olukorra tõttu liiga muserdatud, et sellisele asisele detailile mõtteid kulutada.

Omaette huvitav teema on tõlkimise ajastus. Esimene Lõbu ja Teaduse number ilmus 1908. aasta 8. novembril. Kui kalendrierinevus maha arvata, siis täpselt kolm päeva hiljem hakkas Tartust 900 kilomeetri kaugusel Varssavis Kurjer Warszawski nimelises päevalehes samuti järjejutu kujul ilmuma romaani teine osa. Ühtlasi paistab, et „Hõbedase planeedi“ eestindus võib väga vabalt olla nüüdseks kultusmainega teose päris esimene tõlge, edestades näiteks venelasi (1911) kolme, sakslasi (1914) kuue, tšehhe (1916) kaheksa ning anglosfääri tervelt 110 aastaga, kuna triloogia ilmus inglise keeles esmakordselt alles aastal 2020.

Aga seni on küsimata kõige tähtsam küsimus. Kes oli tõlke autor? Ühtegi otsest sellekohast vihjet Lõbu ja Teadus meile ei paku. Enne romaani ilmumist oli Żuławskit tõlkinud vist ainult Elise Tenter, kelle ümber pandud melodramaatiline jutt „Ema“ („Matka“, 1898) Tartu ajalehes Vabadus (26. jaanuar – 30. jaanuar, 1907) ei reeda veel midagi kirjaniku hilisemast võimekusest ja originaalsusest; väheldasi (kaud)tõlkeid autori kahvatust jutuloomingust ja miniatuuridest sugenes ajakirjandusse ka edaspidi, kuid täiesti teisest ooperist „Hõbedase planeedini“ juhatavaid niidiotsi ei paku ükski.

Pikemat aega pidasin kõige tõenäolisemaks variandiks Liina Grossschmidti (neiupõlves Sööt, 1872–1952), grafomaaniliste kalduvustega luuletaja ja näitekirjaniku Otto Grossschmidti abikaasat. Naise kutsus Isamaa toimetusse tööle Ernst Enno, kes oli Grossschmidtidega aastate eest tutvunud oma kodukandis Rõngus, kus võeti koos osa kohaliku kirjandusringi tegevusest. Liina Grossschmidt jäi peale Enno lahkumist toimetusse edasi ning täitis joonealust maailmakirjanduse tõlgetega. Tegemist oli produktiivse ja keeleliselt andeka tõlkijaga, kes kindlasti vahendas tekste saksa, vene, prantsuse ja rootsi keelest, kuid nimekiri ei pruugi olla ammendav. Tema ligi 30 aasta pikkuse tõlkijakarjääri viljad olid ütlemata erinäolised, ulatudes vähenõudlikest anderomaanidest skandinaavia näiteklassikani, harduskirjandusest Hans Christian Anderseni muinasjuttudeni. Ulmeotsija žanriorbiiti jäävad näiteks „Eesti Postimehe“ Jututoas ilmunud Henry Rider Haggardi „Kleopatra“ 19. sajandi lõpust ja Gustav Meyrinki okultne jutt „J. H. Obereiti külaskäik ajakaanide juure“ Päevalehe lisast Kirjandus - kunst - teadus 1922. aastast (aasta hiljem on lugu muide kellegi teise tõlkes trükitud ajakirjas Agu), aga järjepidevat sihiteadlikku ulmehoovust seal märgata pole. Poola tekste on ta tõlkinud vähe.

Teine hüpotees tekkis mul alles selle ettekande koostamise ajal ja seisab samuti savijalgadel, ent pakub sellegipoolest rohkem võimalusi edasimõtlemiseks. Żuławski romaani eestindamisega võis seotud olla Johannes Adolf Rahamägi (1883–1916), üks eesti esimesi esperantiste, karskustegelane ja literaat, tuntud teoloogi ja vaimuliku Hugo Bernhard Rahamäe vanem vend. On teada, et millalgi ajalehe ilmumise lõpuperioodil liitus J. A. Rahamägi Isamaa toimetusega, püüdes hoida ära vireleva väljaande sulgemist; ühtlasi on teada, et mitu 1909. aastal seal avaldatud ning hiljem raamatuna trükitud järjejuttu on tema tõlgitud. Võimalik, et Rahamäest sai isegi de facto Isamaa toimetaja, kuigi tema kui toimetaja või kaastöölise nime lehest ei leia, ka äsja mainitud tõlgete juurest mitte. Oma identiteedi varjamisel oli selge põhjus: Isamaal oli oma avalikuks tulnud saksa sidemete tõttu rahvuslikes ringkondades väga halb maine. Nagu on Meie Kodumaa (nr 42, 1. juuni 1909) ajakirjanik nõtke sulega olukorra kokku võtnud: „Ilusaks tunnistuseks on see rahwa arwustuse wõimust, kui sarnased wärdjad, nagu „Isamaa“, lihtsalt lugejate puudumise pärast ära kängubwad.“ Kuid salatsemine ei aidanud ning lahvatanud skandaal polnud mitte esimene ega viimane, mis Rahamäe nime saksa finantsidega ühendas.

pilt7

Johannes Adolf Rahamäe portreefoto ajakirjast Olion, allikas: Digar

Aga eemaldume poliitikast. J. A. Rahamägi oli tolle avantüüri sooritamisel juba karastunud tõlkija ja parajasti oma produktiivsuse tipul. Ainuüksi 1908. aastal oli trükitud kuus tema tõlkeraamatut. Need polnud enamuses ilmselt kõige nõudlikumad teosed, muuhulgas kuulub sinna nimekirja kaks kristliku sisuga brošüüri, ent silma torkab üle 200-leheküljeline Aaron Bernsteini populaarteaduslik „Ilmakehade liikumise kord. Täheteaduse põhjusõpetused“ ja samas ilmus ajakirjanduses veel aeg-ajalt tema ilukirjandustõlkeid. Nii vähe kui Rahamäe kohta käivat kaasaegsete mälestustest läbi vilksab, rõhutatakse ikka tema hämmastavat töökiirust. „Nii kiiret ajakirjanikku, kui seda oli /---/ Rahamägi, ei ole ma enam eluaeg kohanud,“ iseloomustas Märt Raud veel 1960ndatel meest, kellega oli kokku puutunud peaaegu poole sajandi eest. Eduard Hubeli alias Mait Metsanurga järgi oli ta „väle tõlkija mitmest keelest“. Marta Sillaots on meenutanud, et Rahamägi isegi rääkis kiiremini kui harilikud inimesed. Kirjandusliku töö kõrvalt leidis Rahamägi mahti osa võtta paljude seltside tegevusest ja kuulus ka Eestimaa Rahvahariduse Seltsi, kus 1908. aastal võeti päevakorda seltsi enda ajakirja asutamise plaan. Loodi vastav komisjon, kus tuntumatest nimedest olid Johannes Voldemar Veski, Eduard Hubel ja Ernst Peterson-Särgava. Samuti määrati komisjoni Johannes Adolf Rahamägi, kelle ülesandeks sai kokku panna ajakirja loomise kavand ning eelarve. Tema käe all sündis väga konkreetne ja detailidesse süüviv majanduslik prognoos, milles väljendatud ennustatavate kulude suurus paraku ettevõtmise halvas. Ajakiri ei pidanud olema lihtsalt Eestimaa Rahvahariduse Seltsi häälekandja, vaid ennekõike sisaldama populaarteaduslikke artikleid ja väärt ilukirjandust. Idee jooksis liiva mõnda aega enne Rahamäe ja Isamaa teede ristumist. Kas mõtted, mis ERSi ajakirja tarvis raisku läksid, võisid leida uue väljundi Lõbu ja Teaduse toimetamise juures? Raske öelda. Tahan aga hoopis juhtida tähelepanu nimetatud äriplaani ühele lõigule, kus Rahamägi kirjeldab põgusalt plaanitava väljaande sisulist suunitlust ning toob selle käigus näiteid välismaisest teadusperioodikast, nimetades sealhulgas ka poolakeelseid ajakirju, mida ta näikse lugenud olevat.

Arvestades erinevaid asjaolusid, nagu mitme keele oskus, populaarteadusliku kirjanduse tundmine ja vahendamine ning huvi olemuselt utoopilise esperanto-projekti vastu võiks Rahamägi minu hinnangul sobida valutult 20. sajandi alguse teadlikuma ulmenautija profiiliga. Tema ilukirjandustõlgete kogumist mul head ülevaadet pole – ja sageli ilmusid need anonüümselt –, kuid teooria illustreerimiseks olgu öeldud, et Rahamäe kontos on eesti teine Wellsi lühiproosa tõlge „Warastatud batsillus“ aastast 1910 (Kirjandus ja Teadus. „Virulase“ hinnata kaasanne nr 7, tõlkija pseudonüüm Kee-gi). Kõige selle valguses näib täiesti võimalik, et just tema Żuławski romaani tõlkis või vähemalt tõlke tellis.

 

Vampiirid, maailma isand ja Jugoslaavia kuningas

Kuid miks ma siiski otsin möödunud aegade hämarusest mingisugust müütilist ulmegurmaani, keda võibolla polegi olemas olnud? Miks mitte leppida tõdemusega, et oli Johannes Aavik ja kõik – ülejäänud enne iseseisvumist ilmunud tekstid on lihtsalt hunnik juhutõlkeid? Aga sellepärast, et see hunnik ei tundu lähemal vaatlemisel ühtigi nii juhuslik, esiteks on ta natuke liiga suur ja teiseks võib temas täheldada mustreid, mis reedavad süsteemsust. Üks selline mustrikoht on just Isamaa. „Hõbedase planeedi pääl“ ei olnud ainus ulmeromaan, mis seal ilmus. Õigupoolest järgnes tema kiiluvees järjejuttude kujul terve ulmekirjanduse assortii. Varsti peale Lõbu ja Teaduse käimapanemist hakkas pealehes ilmuma (27. novembril) ei miski muu kui Bram Stokeri „Dracula“ esimene eestikeelne tõlge pealkirjaga „Wereimeja“. Järgmise aastal sai see lisa Jules Verne’i „Maailma isanda“ („Maître du monde“, 22. september – 31. oktoober, ilmus hiljem eraldi raamatuna) ja Stokeri saksa eelkäija Hans Wachenhuseni „Wampiri“ („Der Vampyr, Novelle aus Bulgarien“, 1878; 9. november – 16. detsember; palju varem ilmunud Moritz Maxmilian Põdderi tõlkes Sakalas: 1885, 23. veebruar – 27. juuli) näol. Kõigele krooniks jooksis 1909. aasta märtsist juulini Lõbus ja Teaduses numbrist numbrisse „Hõbedase planeediga“ kõrvuti teinegi näide poola kaasaegsest ulmest, Kazimierz Przerwa-Tetmajeri jutustus „Kuningas Andrei“ („Król Andrzej“, 1908), mille tegevus areneb küll 2009. aastal Jugoslaavia-sarnases Lõuna-Slaavi riigis, aga lahjalt skemaatiline fantastiline element on üksnes poliitilise allegooria teenistuses ja tekst jääb seetõttu kinni oma loomishetke. Üksiti oli Przerwa-Tetmajer Jerzy Żuławski sõber, kuid viimasest eesti lehelugejale palju tuttavam. Bernhard Linde on teda tagasivaateliselt nimetanud „poola lühijuttude tõlkijate lemmik-kirjanikuks“ ja selles on oma iva: enne 1918. aastat on eestikeelses perioodikas avaldatud üle neljakümne Przerwa-Tetmajeri tõlketeksti, kusjuures meie varase tõlketraditsiooni kirjutamata head tava järgides on selle asemel, et püüda avada välisautori loomingu eri tahke, korduvalt tõlgitud ühtesid ja samu palasid. Nõnda pole vahest ka kuigivõrd üllatav, et Lõbu ja Teaduse tulevikulugu on aasta pärast saanud uustõlke Päevalehe kirjanduslisade tarvis (Aeg. Kirjandusline lisa 1910, nr 101–124; Päevaleht. Kirjandusline lisa 1910, nr 195–243), aga marginaalse ulmejutustuse topelttõlge mõjub oma aja kontekstis ikkagi kummastavalt.

pilt8

„Kuningas Andrei“ tiitel, allikas: Digar

Ühesõnaga, naastes Isamaa toimetuse kirjanduslike valikute juurde vahemikus 1908–1909, julgeksin öelda, et joonistub välja teatav omapärane kurss. Justkui selleks, et hajutada viimasedki kahtlused stiilis „äkki see kõik on ikka üks suur kokkusattumus“ trükiti Lõbu ja Teaduse lühikese elu lõpuotsas ära prantsuse astronoomi, aime- ja ulmekirjaniku Camille Flammarioni maavälise elu üle arutlev essee. On jäänud veel sõnastada kaks põhilist järeldust, esitada üks provokatiivne väide ja otsad kokku tõmmata.

 

Kaks järeldust

Esimene järeldus on küllaltki lihtsakoeline. Me ei pruugi kunagi teada saada, millest räägiti ja mida loodeti saavutada kunagi ajalehe Isamaa toimetuses Tartu raekoja taga, kuid kindel on, et asjassepühendatute hulgas leidus vähemalt üks ulmekirjanduse austaja. Oli see siis Liina Grossschmidt, Johannes Adolf Rahamägi, Lõbu ja Teaduse toimetaja Aleksander Kärk või hoopis keegi neljas, aga keegi seal olema pidi. Ja tollel inimesel pidi olema omas ajas üpris erakordne žanrilugemus ja -raamatukogu.

Teine järeldus pretendeerib veidi suuremale üldistusjõule. Viis, kuidas ulme järsku ja ühegi eelhoiatuseta Isamaa ning tema kirjandusliku lisa veergudele trügis, paneb vägisi arvama, et tegu oli majandusraskuste poolt nurka surutud toimetuse läbimõeldud taktikaga uute lugejate võitmiseks. Lugejaid oli aga tõesti hädasti juurde vaja, sest selleks hetkeks olevat lehe tellijate arv jäänud alla tuhande (vt Postimees, 24. oktoober 1908), samas kui tema taustajõudude põhivaenlase, Tõnissoni Postimehe trükiarv küündis ilmselt 10 000-ni. Palju kõneainet pakkunud Isamaa poliitiliselt kahtlase renomee eemaletõukavust prooviti niisiis korvata tulevikumaigulise kirjanduse avaldamisega. Katse küll ebaõnnestus – ajalehe ilmumine ju katkes lõplikult 1909/10. aasta vahetusel –, ent selle sammu astumine osutab kõnekale tõsiasjale: ulmekirjandusel oli juba siis rahva seas menu. Need, kes varakult tajusid, kuspoolt tuuled puhuvad, püüdsid seda menu edukalt enda kasuks tööle panna. Et üks põhjakõrbenud ajaleht ei jääks siin ainsaks ja otsapidi iseenda vastu töötavaks pretsedendiks, meenutagem, kuidas eesti suurejooneline keeleuuendus jõudis rahva sekka eelkõige tänu õudusulme tõlgetele. Isamaa kadumist ja esimese „Hirmu ja õuduse juttude“ vihiku trükkimist lahutas ju vaid neli aastat. Ja ega olnud ulmevaenulikud ka teised ajalehed, nagu tõendavad ettekande algul loetletud tõlked. Kuidas suhtus žanrisse tsaristlik tsensuur, on iseküsimus, mis nõuab eraldi süvenemist.

 

1908, 1914 või 1991?

Nüüd siis lubatud provokatiivne väide. Ilma keerutamata: Lõbu ja Teadus oli esimene eestikeelne ulmeajakiri. Taolisele vaatenurgale ei anna eluõigust mitte asjakohaste tõlgete kogus, vaid nende osatähtsus väljaande sisus ning järjepidevus. Eranditult kõik Lõbu ja Teaduse 36 numbrit algasid Żuławski Kuu-romaani jätkuva tõlkega. Kui ilmuma hakkas Kazimierz Przerwa-Tetmajeri „Kuningas Andrei“, siis nelja kuu jooksul võõrustas nädalakiri korraga kahte ulmelist järjejuttu. Olenevalt numbri mahust ja ülejäänud kaastöödest võis ulmekirjanduse kontsentratsioon kõikuda 30–80 % vahel, püsides harilikult 50 % ümbruses. Lõbu ja Teadus ei ole end ise kuidagi defineerinud ja otse loomulikult on tema selline liigitamine vaieldav, ei saa unustada ajakirjas ilmunud realismitraditsioone järgivaid jutte, humoreske ja muud, aga fantastika on sellegipoolest silmnähtavalt olnud toimetaja jaoks prioriteet. Eks kirjandusloo verstaposte ja periodiseeringuid võib igaüks peas nihutada enda parema äranägemise järgi, oluline on mõista nende kehtestamise konteksti ning teadvustada nende inimlikku meelevaldsust. Fraas Lõbu ja Teadus pole originaalne leid, samanimelised kogumikud ilmusid Tartus juba kümme aastat varem, kuid ta osutub mingil tasandil täitsa paslikuks, kui kõne all on ulmekallakuga ajakiri. Olgugi et lõbust oli seekord asi väga kaugel.

 

Lõpetuseks

Et kõik räägitu ei valguks lihtsalt suureks kurioosumite, oletuste ja faktikildude segapuntraks laiali, tahan viimaks tulla tagasi Jerzy Żuławski raamatu juurde. Näeksin hea meelega, et üks ettevõtmine, mis 1909. aasta lõpus pooleli jäi, saaks nüüd lõpule viidud. Värske „Hõbedase planeedi“ tõlke ilmumine võiks oma ammuse eelloo abil kujuneda iselaadi kirjandussündmuseks, mis rõõmustab ühtviisi nii kosmoseulme kui dekadentsiklassika austajaid. Hea kirjandus mingi tühise 110 aastaga ju ometi ei aegu. Ärilise potentsiaali kohta ei oska midagi ennustada, aga kui asi tõesti nii kaugele jõuab, tõotan pühalikult olla üks nendest neljast-viiest inimesest, kes selle väärt raamatu eestikeelsena endale soetab.


Allikaid

Digiteeritud perioodika Digarist.

Eesti Kirjandusmuuseumi Bibliograafiaosakonna isikukartoteek.

Otu Ibius, Eestikeelne saksa ajakirjandus XX sajandi esimesel kümnendil. Rmt: Fakt, sõna, pilt. Artikleid ja uurimusi ajakirjanduse ajaloo, teooria ja praktika alalt. Tartu, 1971, lk 40–73.

Kirjavahetus Ühiskondlike Reformide (liikumise) Rahvusvahelise Instituudiga Pariisis, haruseltside esindajatega Eestis jt. seltsitöö küsimustes. Rahvalik-teadusliku ja haridusliku ajakirja väljaandmise eelplaan. Rahvusarhiivi säilik, leidandmed: EAA.1560.1.9.

Oskar Kruus, Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969.

Bernhard Linde, Eestikeelsed tõlked poola ilukirjandusest. Looming nr 6, 1933, lk 687–695.

Mait Metsanurk, Mälestused. Tee algul. Koolipoisist kirjanikuks. Tartu, 2005.

Voldemar Miller, Eestikeelne ajakirjandus baltisakslaste teenistuses. Rmt: Minevikust tulevikku. Artikleid ja ettekandeid 1940–1970. Tallinn, 1972, lk 7–42.

Märt Raud, Sulg ja raamat. Mälestusi ajaloo pööriaegadelt. Lund, 1962.

Marta Sillaots, Sealtpoolt künniseid. Tagasivaade. Tallinn, 2009.

Adam Żuławski, The Origins of Polish Sci-Fi & The Legacy of Jerzy Żuławski. culture.pl/en/feature/the-origins-of-polish-sci-fi-the-legacy-of-jerzy-zulawski. 29.03.2022.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0691)