Tänasel päeval, 31. augustil, saab 16-aastaseks üks 16-aastane iidol. Kui seda terminit kuuldes tulevad esimesena silme ette suvalised keksivad pubekad ja mingid veidrad korea pop-bändid, kelle nägudega McDonaldsi joogitopsid olid mingi hetk ihaldusväärne saak, siis natuke on selles isegi tõde. Küll aga on tõele lähemal William Gibsoni “Idoru”. Nimelt on tegu virtuaalse iidoliga, täpsemalt siis animestiilis kaanetüdrukuga helisüntesaatortarkvarale. Küll aga julgen väita, et nii nagu olme on tihti veidram kui ulme, ei suutnud ka Gibson ette kujutada, kuidas reageerib maailm esimesele tõelisele virtuaalsele iidolile.
Ajaloost
Yamaha peaks olema kõigile tuntud nimi, sest tegemist on maailma suurima muusikainstrumentide tootmisettevõttega (mootorrattaid teeb iseseisvunud haru Yamaha Motor Co. Ltd). Kunagi varanullindatel tekkis neil mõte, et lisaks klahvsüntesaatoritele, kitarridele ja saksofonidele võiks midagi uut teha. Iseenesest on vocaloidi tööpõhimõte lihtne: võtad laulja, lased tal kõik noodid ja silbid (vt kitsaskohad) sisse laulda, seejärel saavad loomeinimesed need tarkvaras juba lauluks kokku mätsida. Mõeldud-tehtud ning Vocaloid 1 laulukoostamistarkvara lasti välja aastal 2004. Programmis oli võimalik kasutada viit erinevat “lauljat”, kellest kolm on üsna unustusse vajunud. Tänapäeval on mõnevõrra veel kasutuses veel Meiko ja Kaito, unustatud vocaloididest väärib äramärkimist ehk Lola, keda kasutas musikaalne geenius Susumu Hirasawa suurepärase filmi Paprika heliribas.
Vocaloid 1 tegelaste ehk helipakkide kohta võib üsna julgelt öelda, et tegemist oli esimese katsetusega, vocaloidid kõlasid vägagi plekiselt, hääleulatus käis sammudega ning põhjusega ei saanud need kunagi väga populaarseks.
2007. Aastal lasi Yamaha välja teise versiooni, suutmata ette kujutada, millise kultuurilise fenomeni nad sellega kaasa toovad. Erinevalt eelmisest versioonist, mis analüüsis ja interpreteeris laulja häält, nähti häälepakkide tootmisega märksa rohkem vaeva. Tarkvara ennast tehti kõvasti kasutajasõbralikumaks, lisaks loodi ka veebiversioon, iPhone ja iPadi versioonid.
Esimese paki, esimesest programmist üle tõstetud Sweet Ann saatuseks sai jääda kurioosumiks ajaloos.
31. Augustil 2007 aga lasti välja Hatsune Miku (first (初, hatsu), sound (音, ne), ja future (ミク, miku), mis annab kokku "the first sound of the future” ehk “tuleviku esimene hääl”), esimene teise põlvkonna vocaloid, kelle originaaliks ei olnud professionaalne laulja, ning kes disainiti kohe algusest peale “nunnu” olema. Esimese aastaga müüdi 40 000 Miku helipakki. On raske ette kujutada, kui keegi leiutab uue instrumendi ning seda müüakse esimese aastaga 40 000 tükki.
Kultuuriline mõju
16 aastat hiljem on juba keeruline leida, kui palju originaalseid laule esimese aastaga loodi. Küll aga võiks rääkida tulemustest läbi aegade. Crypton Media lehekülg julgeb väita, et Miku on osalenud rohkemal või vähemal määral enam kui 100 000 loos, enam kui 170 000 YouTube videos ning väidet “enam kui 1 miljon erinevat kunstilist kujutust” saab pidada isegi tagasihoidlikuks.
“Osalemine” on aga üsna nadi mõõdik. Palju huvitavam on Vocaloidi fänniwikis välja toodud arv, et nemad on registreerinud 2355 Miku lugu, 1093 albumit ja 61 üritust. Lisaks ei tohi ka ära unustada näiteks Project DIVA rütmimängude seeriat, milles on 6 põhimängu, ohtralt porte ja ka omad järjed. Mis saaks ühele lauljale olla parem reklaam, kui rütmimäng, mis on pungil tema lauludest ja müüb paremini kui soe sai?
Muusikute entusiasmist saab suurem olla ainult fännide andumus, mis on püsinud tugevana 16 aastat. Enda esimest kokkupuudet mäletan siiani eredalt - see oli Zavoodis, natuke räsitud sülearvutist, kui sõber näitas et “selline äge tarkvara on valmis tehtud, häälesüntesaator. Kuula!” Praegu kaasneb selle meenutamisega selge põrandaaluse romantilisuse noot, mida tundsid vist ENSV noored, kui kuulsid esimest korda lääne muusikat. Lugu ise oli tagasihoidlik ja tehniliselt nõrk, kuid puhtjuhuslikult õnnestus mul endal see ajaloo prügikastist päästa ja YouTube’i uuesti üles laadida.
Jaapanlastel läks paremini. Nemad said juba 2 aastat hiljem, 22. Augustil 2009 oma virtuaaliidoli kontserdile minna. Tehnilisest küljest näidati lihtsalt projektoriga videot seinale. Küll aga olid fännid kaasa võtnud helendavad porrulaugud ja ilmselgelt läks publik hulluks.
Võimalust ei jäetud kasutamata. Mõnda aega olid Hatsune Miku kontserdid 3D kuvamistehnoloogia kasvulavaks ja katsepolügooniks, pleksiklaasi ja kõige võimsamate laserprojektoritega anti rahvale elust suuremaid etteasteid. Fännid ei mahtunud suurtesse kontsertsaalidesse ära.
Aga ilmselgelt ei piirdutud ainult kontsertidega. Jaapanis toimub Super GT nimeline prestiižne võidusõidusari ning Good Smile Company osales seal 2008. ja 2009. aastatel BMW Z4 autoga, mis oli uhkelt Miku kleepsudega kaetud.
Trend jätkus ja Miku kleepsudega on võidusõitudel osalenud veel Porsched ja Lamborghinid, sealjuures veel täiesti edukalt.
Autod on olnud. Kuidas oleks trammiga?
10 aastat on Sapporos ehk jaapani talvepealinnas toimunud “Magic Mirai” nimeline kontsert-festival. 2019. aasta kohta leitud number ütles, et 40 000 külastajat. Vaieldamatult on tegu suurima Mikufestivaliga üldse ning selle toimumise puhul pannakse kogu linn mitte seisma, vaid liikuma. Nimelt on juba traditsiooniks saanud Mikutrammid. Väljub see tramm kord tunnis, on nii seest kui väljast kaetud Miku kleepsudega ning ilmselgelt tuleb peatuste nimed ette laulda.
Kola.
Meil on olnud juba autod ja trammid, ilmselgelt saab muusikat osta CD plaadil. Kui ma läksin otsima “mitu Miku figuriini on tehtud”, ei julgenud ükski leht isegi oletada täpsemalt kui “sadades”. Otsides MyFigureCollection lehte, soovitas Google automaatselt sellega koos “Hatsune Miku” märksõna. MFC “Hatsune Miku” kategooria tulemuseks on…. ei. Rohkem. 1685 erinevat kujukest. Mul on neist riiulis ikka tühine protsent…
Minu kodus olev "altar" iidolile.
MMD.
HiguchiM vaatas, et kui tavainimene saab panna Miku laulma, siis võiks ju olemas olla ka 3D tarkvara, kus ta tantsima panna. Vähem kui pool aastat pärast Miku müüki paiskumist oli ta ainuisikuliselt kokku kirjutanud vabavaralise programmi, kus just seda teha sai. Plahvatuste seeria jätkub, olematu ajaga arendatud tarkvara osutus korraga lihtsaks ja võimekaks, mistõttu toodeti MMD muusikavideoid hoomamatus koguses. Kui palju on MMD abil loodud lisaks Mikut ja teisi vocaloide kujutavatele muusikavideotele fännimultikaid, originaalseid lühimultikaid ja täiesti suvalist materjali, teab ainult tehnojumal ise. Äramärkimist vääriks ehk 2013. aasta 12-episoodine “Straight Title Robot Anime”, mida näidati jaapani telekanalites.
Natuke muusikast endast ka.
Tulenevalt vocaloidide paratamatult sünteetilisest häälest on nii žanri- kui keelevalik üsna piiratud. Ülevalpool mainisin kitsaskohtasid. Nimelt kaasneb silp- ja häälikhaaval sämplite sisselaulmisega paratamatus, et need on mingis keeles. “Aktsent” oleks siinkohal vähe öeldud, pigem on kõik katsed üht häälepakki teises keeles laulma panna parimal juhul kurioossed, tihti aga kõrvakriipivalt ebameeldivad. Sama võib öelda tugevalt häälele keskenduvate žanrite kohta. Seega, nii nagu kergelt sünteetilisele naishäälele kohane, on ka Miku sobivaimaks žanriks (minu maitse järgi vähemalt) erinev trance, kuigi popmuusika on kindlasti levinum ja populaarsem. See pole muidugi takistanud teda kasvõi black metalit laulmast.
Kõige vanem lugu, mis ületas 10 miljoni mängimise piiri, oli Miku MIku ni Shite Ageru, mille kuulmine mõjub fännidele ajakapslina: see on vana, lihtne, nurgeline ja omal ajastul oli see “See” Miku lugu.
Kõige tugevamini on ajaproovile vastu pidanud 2008. aasta “World is Mine”, mis algab “Mina olen maailma number 1 printsess…” 62M mängimist YouTube’is üksi.
Omamoodi on ka huvitavateks eksperimentideks lood, mille laulmisega jääks orgaanilised lauljad hätta. Eminem ehk mitte. Kuulsaim neist oleks Two-Faced Lovers.
Vocaloidid kui tegelased
Taas kord, nagu paljude teemadega siinkohal, oleks liiga suur ettevõtmine kokku lugeda, kui palju erinevaid variatsioone üldse eksisteerib. Vocaloid 1 sisaldas 5 tegelast. Juba Vocaloid 2 puhul läheb arvepidamine keerulisemaks - kas Len ja Rin peaks olema eraldi? Kas inglise keelt oskav Miku on edasiarendus või eraldiseisev? “Paarsada” ei oleks enam liialdus.
Seega räägin pigem vanadest traditsioonidest, ehk V1 ja V2 tegelastest. Nende puhul oli läbivaks mustriks, et nimi pidi midagi tähendama, sellega kaasnesid iseloomujooned ja isegi žanrilised eelistused. Viimane on muidugi tihti tingitud ka häälelistest omadustest. Ning kõigil oli oma “asi”. Näiteks Megurine Luka nimi tähendab “heli mis käib ümber maailma” ja tema “asi” on tuunikala. Miku puhul oli selleks porrulauk. Miks porrulauk? Sest tegemist oli nullindate internetiga ja kellegi arust oli hea mõte kokku panna Bleachi anime ning saami laulikud. Ja kui panna Miku saamikeelset joru laulma, on naljakas. Sedasi vooliti neid tegelasi internetikultuuris, kuni ükspäev Miku ära kadus.
Black Rock Shooter
Ryo/Supercell oli ja on siiani üks kuulsamaid Miku artiste. 2007. aastal leidis ta Huke nimelise kunstniku joonistuse ägedast tegelasest ja kirjutas temast ühe Miku loo. Hukele lugu meeldis ning koos tegid nad ka muusikavideo valmis. Mind isiklikult ei ole BRS kunagi kõnetanud, aga tundub, et teisi küll. Nimelt on tegelane nüüdseks saanud OVA anime, kaks hooaega animet ja oma mängu.
Kuhu edasi?
Raske öelda. Kahjuks tunnen mina ennast juba üsna samamoodi kui viimatisel Terminaatori kontserdil - ma tean sõnu, mäletan lugusid aga ma pole toimuvaga enam ammu kursis. Artikli kirjutamise eel valdas mind läbivalt tunne, et “on Miku ja vocaloidid” enam üldse teema? Vocaloidi fänniwiki põhjal saab aga öelda, et vastupidi, trend on tõusev. 10M+ vaatamistega lugusi tuleb iga aastaga juurde. Youtube’s oli mitmel lool, millest ma kuulnudki polnud 50M+ vaatamist, ühel lausa 78M.
Küll aga on süütu muusikaiidol ukse avanud uut tüüpi hedonismile. Kas lugeja teab, misasi on vtuber? Kui sa oled hea toidu peal olnud keskealine mees, siis saad sa võtta “filtri”, mis teeb sind nunnuks animetüdrukuks ja siis võid sa oma näiteks poliitvaateid Youtube’i pursata. See on pärmina paisuv maailm, kus aina nunnumate tegelastega esitatakse aina rohkem sisu. Millegipärast on kuumaks teemaks, et võetakse see vtuberi nägu ja mängitakse arvutimänge, vtuber siis kommenteerib peale. Miljonite kaupa vaatamisi.
Aga kuidas kõik see ulmeline oli?
Me elamegi ulmes. Ma ei suuda kokku lugeda, mitu arvutustuuma on mu haardeulatuses. Soovitaksin (üle) lugeda kohe alguses mainitud Gibsoni “Idoru”- kui erinevana kujutasime ette tulevikku, mis nüüd käes on. Idoru ilmus aastal 1996, napilt 10 aastat enne kui Crypton Media ja Yamaha oma esimesed virtuaalsed iidolid välja lasid. Ma julgeks isegi välja tulla väitega, et Miku kui virtuaalne iidol valmistas omal viisil ette pinnase generatiivsete tehismõistuste ideele. 16 aastat on inimesed fännanud tüdrukut, keda pole olemas olnud.
Lõppsõna.
Mul on kahju, et see artikkel sündis kiirkorras, sest rääkida oleks rohkemast ning kindlasti paremini ja struktureeritumalt. Siiski ei olnud võimalik mööda lasta võimalusest, et täna on Miku omamoodi tähtis sünnipäev. Homme või järgmisel aastal ei oleks enam sama olnud.
Mainiksin ära ka, et aastaid tagasi oli mu fännihing nii tugev, et pidasin ühe sõbraga kahasse lausa Mikublogi.
Lõpetuseks tahaksin jagada paar oma lemmikut.
【初音ミク - Hatsune Miku】Electric Angel【Aerial Flow Remix】
Livetune - Last Night, Good Night
Kunstilisi näiteid, millised olid muusikavideod enne MMD-d
