kingstuff

"The Talisman"

Stephen King ja Peter Straub

Penguin, 1985

768 lk

ja

"Black House"

Stephen King ja Peter Straub

Orion, 2012

819 lk

----------------

"The Talisman" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning on esimene raamat, mille King ja Straub on kahasse kirjutanud. Teine on "Black House" (esmatrükk 2001), mis on "Talismani" järg ning kus sama peategelane Jack Sawyer on saanud täiskasvanuks, taandunud detektiivitööst ning satub ikkagi mõrvu uurima. Kui mõne sõnaga Straubist rääkida, siis ka tema on ulmekirjanik ning samuti on tema peamiseks valdkonnaks õudus. Eesti keelde teda tõlgitud ei ole. "Talismani" (kasutan siit edasi suupärasemat eestikeelset pealkirja) kirjutamise ajaks olid nii King kui Straub juba kirjandusmaailmas märgi ja jala maha pannud, neid teati, loeti, kiideti, auhinnati.

"Talisman" on oma stiililt tumedam fantasy, millel on horrori elemente. Peategelaseks on siis jah kaheteistaastane Jack Sawyer, kes saab teada, et ta emal on vähk. Et sellele ravi saada, siis läheb Jack pimeda neegri Speedy soovitusel otsima müstilist talismani, mis peaks ta ema terveks tegema. Tee on aga künklik ning jookseb läbi keskaegse olemusega paralleelmaailma, mis jookseb "päris" Ameerikaga paralleelselt ning teekond viibki idast läände. Jack seikleb maailmade vahel, kohtab teel erinevaid värvikaid tegelasi, ronib läbi tule, vee ja vasktorude. Igal tavakodanikul on paralleelmaailmas oma paariline, Jack on seal näiteks prints, kes üritab surevat kuningannat, kes on väga Jacki ema moodi, päästa. Siin on tõbrastest sugulasi, muidu ebameeldivaid tüüpe, sümpaatseid kaaslaseid - mu enda lemmik on suur libahunt nimega Wolf - kokkuvõttes ütleksin, et see on selline fantasy, noh. Ehk siis sisu on mingis mõttes "nagu ikka".

"See selgitas Richardi raudset, kompromissitut suhtumist tegelikkusse, täielikku reaalsusse ning ei millessegi muusse kui reaalsusse. See selgitas seda, kuidas poiss põlgas ära igasuguse fantaasia, ka ulmes... ning Jack teadis oma koolikogemusest, et nohikud nagu Richard sõid sci-fid söögi alla ja peale seni, vähemalt seni, kuni see oli karm värk, st, selline tavaline Heinlein, Asimov, Arthur C. Clarke, Larry Niven - palun säästke meid Robert Silverbergi ja Barry Malzbergs metafüüsilisest jurast - kuid hea meelega loeme tähekvadrantidest ja logaritmidest nii, et need on meil kõrvust väljas.

Mitte Richard, oh ei, Richardi vastumeelsus fantasy vastu oli nii sügav, et ta ei võtnud kätte ühtegi romaani, kui see just polnud kohustuslik kirjandus - juba lapsena lasi ta Jackil kohustuslikke raamatuid välja valida, ei hoolinud ega huvitunud neist, vaid näris end neist läbi nagu oleks need hommikusöögikrõbinad. Lõpuks sai sellest Jackile väljakutse, leida lugu - ükskõik, milline -, mis meeldiks Richardile, juhiks ta tähelepanu kõrvale, haaraks ta endaga kaasa nii, nagu head romaanid ja lood Jacki köitsid.“

Kui natuke puudutada raamatut mitme nurga alt, siis positiivse poole peale jääb kindlasti see, et kirjanikud teavad, mida nad teevad. See on väga korralik fantasy, stiilipuhas ning ma usun, et võiks selle žanri fännidele väga hästi mekkida. Samal ajal on siin tunda Kingi kätt, kes suudab ameerika (pop)kultuuri ikka sisse tuua, räägib pereprobleemidest ning üldse selle "väikese inimese" muredest, antud juhul nii läbi sõna otseses mõttes noorema kooliea silme läbi kui ka üldisemalt, täiskasvanuprobleemidest. Sest pole ka Jacki ema Lily elu meelakkumine, ka onu Morgan on kurjuse kehastus.

Kaudselt tundub, et võib olla ka seost tumeda torni maailmaga, kuna too keskaegse olemusega kant (raamatus nimetatakse seda "Territories") on selline... veider. Sellest on aga mõnevõrra rohkem juttu järjes "Black House".

Ma mainisin fantasyt, kuid talismani-raamat on kohati ikka päris õudne, ka verine. Seega mingis mõttes võib tekkida isegi mitmel tasandil kognitiivne dissonants, kuna peategelane on ju noor, laps, aga peab rinda pistma raskete suurte inimeste muredega ning mingist hetkest mitme maailma raskusi oma õlul kandma. Eks neid vastuolulisi tundeid tekitavaid kohti on teisigi, toosama Jack jätab kohati ikka täiskasvanu mulje. Eks võib alati diskuteerida, et osad poisid peavadki kiirelt mehistuma, võib ju vaadata kasvõi Martini tulejääsaaga suunas. Kuid minu jaoks tundus see pigem kohana, kus oleks võinud kas teha peategelase vanemaks - sest nii 16-aastasena oleks olnud see osa raamatust rohkem parlanksis ja naksis - või siis kirjutama Jacki mõtlemise "lapsesemaks". Praegu on poisi karakter noritav, eriti kuna vahel higistab nagu vana mees. Eriti just lõpp on selline, et peale seda on korralik PTSD garanteeritud - aga eks seda saame järjest näha, kuidas Jack täiskasvanuna hakkama saab.

Raamat on ikka päris pikk, minu loetud väike pehmekaaneline klots oli tips alla kaheksasaja lehekülje. Kui vaadata Kingi raamatuid sõnade arvu poolest, siis on "Talisman" romaanidest seitsmendal kohal, kui tuua mängu ka jutu- ja lühiromaanikogud, siis nihkub kümnenda koha suunas. Tempo mõttes oli ka tunda, et vahepeal kulgevad tegevused kiirelt, siis aga võib olla nii, et keskkonna, õhkkonna, toa kirjeldustele läheb sedavõrd palju energiat ja tähemärke, et mõni teine kirjanik(epaar) oleks sama koha tüki maad kiiremini ära vormistanud. Samas ei olnud see kohati ehk isegi balzacilik lähenemine üldsegi halb, kuna maailm ja olustik on põnevad. Küll aga mingi hetk mõtisklesin lugemise ajal, et siit oleks saanud ka kaks korda õhema ja viis korda hoogsama raamatu. Mitte, et ma seda isegi tahaks, pikkadel ja pompoossetel lugudel on oma võlu. King on King.

Mu jaoks oli lugemiskogemus ka selles mõttes väga omamoodi, et mu vanaema jäi samal ajal raskelt haigeks ja kõikus sarnaselt Jackiga mitme maailma vahel. Seega muule lisaks lugesin raamatut väga erinevates keskkondades: loksuvas bussis, bussijaamas pingil, aedlinnakese muruplatsil, haiglavoodis tukkuva memme kõrval ebamugaval toolil. Ikka päris omapäraseid seoseid tekkis mu peas, et kui raamatukaantel Jack jälle teise maailma ära läks, siis kes teab, äkki tragi vanamemm käis ka tegelikult kusagil mujal maailma päästmas. Noh, see selleks.

Kui ma üritan kuidagi talismani-lugu kokku võtta, siis minu jaoks suutsid King ja Straub selle pika loo oma laiadel õlgadel ära kanda küll. Kahtlemata on see pooltäis-pooltühi olukord, kuna nii mõnigi lugeja on ette heitnud vahutamist ning liigset sõnaohtrust, mille tõttu vastupidi, võibki raamat oma raskuse all kokku vajuda - ning ka selles lähenemises on oma tõde, pole küsimust ka! Sest kui ma nüüd vaatan talismani ja musta maja raamatute suurust, siis mõlemad on sellised, et kui pooleks teha, saaks siit neljaosalise raamatusarja, mis alguses on tumefantaasia ning edasi liigub puhtama õuduse radadele. Samas raamatupaar on kuidagi... konkreetsem, raamatunelik läheks juba "öööö ääää jälle mingi fantaasiamammut" valda.

See oli siis pooltühi klaas, kuna raamatu pikkus on osade jaoks pinnuks silmas. Pooltäis - siin on ikka niipalju erinevaid tegelasi, seiku, maailmu, juhtumisi, et lugeja seisukohast on ühtede kaante vahele pandud ikka arutult palju põnevat lugemist. Nagu tegelikult ka - mingis mõttes ongi siin kaks raamatut koos, kus mingi osa on sellist kirjeldavat värki ning samas kõrval on väga hoogne ja kiire minemisega lugu, kus kogu aeg midagi juhtub, ikka ja jälle tuleb minna teise maailma. Õigemini lood, kuna raamat on selgelt mahukas ja toekas tükk, mis eeldab lugejalt seda, et on tahtmist ja viitsimist pikemaks ajaks süveneda. Seega minu jaoks on tegu raamatuga, mis esitab raamatukoile omad nõudmised aja, süvenemisvõime ning oskuse suhtes raamatusse oma kõver auk närida. Nauditav.

3/5

 

Kui nüüd minna järje, "Black House", must maja juurde, siis ma alguses plaanisin teha nii, et loen mõlemad raamatud läbi ja siis üritan nad kokku siduda ja ühe lugemiskogemuse alla koondada. Mingis mõttes ma ka teen seda, aga kõigepealt pean ma rääkima elevandist keset tuba.

Kui "Talismani" tegevus toimub Kingi mängumaal mitmes mõttes, teda on tunda läbi terve raamatu ning mu jaoks polnudki kindel, kus Straubi on - eriti kuna ma pole Straubi eraldi lugenud - siis must maja tegevus on Wisconsinis, mis on Straubi nurgake. Samuti on järg stiililiselt hoopis teistsugune - kui talismani-loos visati lugeja kohe tegevuse keskele, karakterid olid selged ning tulevärk läks lahti (küll omal kohati aeglaselt tõttaval viisil), siis teine raamat pühendab pea 100 lehekülge maailma ja tegelaste tutvustamisele. Ning vaat' selles kohas kiilus mul lugemine kohe alguses ikka korduvalt kinni.

Ma olen nõus lahjat mürki võtma, et "Black House" on pigem Straubi jagu, King on kas taustal, nõuandja, algse maailma väljamõtleja, oma õnnistuse andja... midagi sellist. Sest need kaks raamatut on ikka siga ja kägu, esimene tellis on ikka päeva lõpuks päris hoogsa minemisega tükk, kus terav kirves küll leiab vahel kivi või siis lendab kirjanike käest võpsikusse, aga kiirelt saadakse jälle rütm tagasi ning selline nõksutamine ja tempoga mängimine on tegelikult tagasi vaadates äge. Sest mustamajalugu on juba alguses kohutavalt tinane ja tüütu, kus kirjanike viis kirjutada lugu olevikus, anonüümse kõrvaltvaataja silme läbi ringilennates, pidevalt "aga nüüd läheme vaatame, mida põnevat meil teises stseenis toimub" tehnikat kasutades - see ei aja isegi mitte haigutama!

Ma võtsin selle raamatu ikka julgelt üle kümne korra kätte, lugesin natuke, suure surmaga surusin end läbi sinna kohta, kus Jack Sawyer lõpuks raamatulehtedele ilmub (94. leheküljel!) - ning see oli ikka paras jurts selleks ajaks, mu lugejajõud oli lõppemas. Siis vaatasin diagonaalis, sirvisin veel ca 50 lehekülge - vabandage mu prantsuse keelt, aga mitte sittagi ei toimunud.  Õigemini, kuidas ma seda nüüd ütlengi - oli natukene mingit tegevust, jah. Keskid sebisid miskit, vahepeal oli Jack ka mängus ja siis oli tükk aega jälle seinal kuivava värvi vaatamist. Eriti kui ma mõtlen "Talismani" peale, siis selle järje "Black House" kõrval tundub avalugu ikka puhas kuld. Sest konkreetse raamatupaari päramine pool on ikka tõeline õnnetus, igatepidi. Tehniliselt koleda olemusega, olevikustiil ei sobi (eriti kuna eelmine oli teisel viisil üles võetud), eelmise raamatu peategelane on siin kõrvalises rollis - ma isegi ei taha jätkata, sest "Black House" on mu silmis "Talismani" karikatuur, kahvatu vari, õnnetu järeleaimamine, rahalüpsimasin... Ma ilmselgelt ei suuda oma sajatamist lõpetada.

Muide, kui Goodreadsi sirvida, siis on ka näha, et kui ka on palju "viisi", siis nende juurde käiv jutt on hämar, hägus ja hästi viisakas. Kui vaadata kriitilisi noote, siis sealt kumab ikka väga tugevat nõutust vastu. Sest "Black House" ei ole King, see pole isegi kõikse halvem King (mida on näiteks "Elevation" või "The Colorado Kid"), sest ka halva Kingi puhul on ta stiili ja olemust tunda, lihtsalt teostus on kohati läinud näpust. Kui jätta King üldse kõrvale, siis "Must maja" on lihtviisiliselt loetamatu. Muide, sümptomaatiline on ka raamatu Wikipedia lehekülg, kus on sellist üldist juttu hästi palju, sisust puuduvad detailid ning raamatu "plot" osa saab otsa kiirelt. Samal ajal "Talismani" oma on põhjalik ja detailne, on tunda, et inimesed on raamatu ahnelt, rida-realt läbi lugenud.

Kuna ma raamatut lõpuni ei lugenud, siis numbrilist hinnangut ma talle ei anna. Goodreadsi panen küll ühe tärni ära, aga see on pigem selle keskkonna omapära. Kui keegi soovib "Black Housega" rinda pista ning ei saa algul lugemisega hoogu sisse, siis soovitan soojalt sirvida esimesed kolm peatükki ning sealt 90. lehekülje kandist proovida lugemist päriselt alustada.

 

Kokkuvõttes: neid kahte raamatut pole võimalik minu arvates kokku võtta. "Talisman" on täitsa kobe tumefantaasia koos õudusega, mis ehk oleks võinud olla kas jupitatud või siis õhem - kuid hei, me räägime siin Kingist, kes ongi sõnaohtram! Seega meeldigu või mitte, kuid "Talisman" on Stephen King, igatahes. "Black House" on katse kasutada ära sama loo olemust ja tegelasi kerge garneeringuga muus loos, mis on iga nurga alt teistsugune - ning mulle see ei istunud no kohe üldsegi mitte. Seega eks ma jätan “Black House” omale riiulisse alles, kuna olen peaaegu kõik kingad sinna ladunud, aga ega lugemiseks välja ei võta küll kunagi. “The Talismani” võiks aga praegu tagasi vaadates küll eesti keelde tõlkida. Noh, kui peaks selline soov kellelgi tulema.

-------------------

Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid pseudonüümi Richard Bachman all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud kõik eesti keeles ilmunud raamatud, juba jupp aega loen Kingi originaalkeeles. Kokku on mul loetud 58 raamatut, 31.08.2023 seisuga on Kingil neid kokku umbes 83.

Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0669)