"The Talisman"
Stephen King ja Peter Straub
Penguin, 1985
768 lk
ja
"Black House"
Stephen King ja Peter Straub
Orion, 2012
819 lk
----------------
"The Talisman" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning on esimene
raamat, mille King ja Straub on kahasse kirjutanud. Teine on "Black
House" (esmatrükk 2001), mis on "Talismani" järg ning kus sama
peategelane Jack Sawyer on saanud täiskasvanuks, taandunud detektiivitööst ning
satub ikkagi mõrvu uurima. Kui mõne sõnaga Straubist rääkida, siis ka tema on
ulmekirjanik ning samuti on tema peamiseks valdkonnaks õudus. Eesti keelde teda
tõlgitud ei ole. "Talismani" (kasutan siit edasi suupärasemat
eestikeelset pealkirja) kirjutamise ajaks olid nii King kui Straub juba
kirjandusmaailmas märgi ja jala maha pannud, neid teati, loeti, kiideti,
auhinnati.
"Talisman" on oma stiililt tumedam fantasy, millel on horrori elemente. Peategelaseks on siis jah kaheteistaastane Jack Sawyer, kes saab teada, et ta emal on vähk. Et sellele ravi saada, siis läheb Jack pimeda neegri Speedy soovitusel otsima müstilist talismani, mis peaks ta ema terveks tegema. Tee on aga künklik ning jookseb läbi keskaegse olemusega paralleelmaailma, mis jookseb "päris" Ameerikaga paralleelselt ning teekond viibki idast läände. Jack seikleb maailmade vahel, kohtab teel erinevaid värvikaid tegelasi, ronib läbi tule, vee ja vasktorude. Igal tavakodanikul on paralleelmaailmas oma paariline, Jack on seal näiteks prints, kes üritab surevat kuningannat, kes on väga Jacki ema moodi, päästa. Siin on tõbrastest sugulasi, muidu ebameeldivaid tüüpe, sümpaatseid kaaslaseid - mu enda lemmik on suur libahunt nimega Wolf - kokkuvõttes ütleksin, et see on selline fantasy, noh. Ehk siis sisu on mingis mõttes "nagu ikka".
"See
selgitas Richardi raudset, kompromissitut suhtumist tegelikkusse, täielikku
reaalsusse ning ei millessegi muusse kui reaalsusse. See selgitas seda, kuidas
poiss põlgas ära igasuguse fantaasia, ka ulmes... ning Jack teadis oma
koolikogemusest, et nohikud nagu Richard sõid sci-fid söögi alla ja peale seni,
vähemalt seni, kuni see oli karm värk, st, selline tavaline Heinlein, Asimov,
Arthur C. Clarke, Larry Niven - palun säästke meid Robert Silverbergi ja Barry
Malzbergs metafüüsilisest jurast - kuid hea meelega loeme tähekvadrantidest ja
logaritmidest nii, et need on meil kõrvust väljas.
Mitte
Richard, oh ei, Richardi vastumeelsus fantasy vastu oli nii sügav, et ta ei
võtnud kätte ühtegi romaani, kui see just polnud kohustuslik kirjandus - juba
lapsena lasi ta Jackil kohustuslikke raamatuid välja valida, ei hoolinud ega
huvitunud neist, vaid näris end neist läbi nagu oleks need
hommikusöögikrõbinad. Lõpuks sai sellest Jackile väljakutse, leida lugu - ükskõik,
milline -, mis meeldiks Richardile, juhiks ta tähelepanu kõrvale, haaraks ta
endaga kaasa nii, nagu head romaanid ja lood Jacki köitsid.“
Kui natuke puudutada raamatut mitme nurga alt, siis positiivse poole peale jääb kindlasti see, et kirjanikud teavad, mida nad teevad. See on väga korralik fantasy, stiilipuhas ning ma usun, et võiks selle žanri fännidele väga hästi mekkida. Samal ajal on siin tunda Kingi kätt, kes suudab ameerika (pop)kultuuri ikka sisse tuua, räägib pereprobleemidest ning üldse selle "väikese inimese" muredest, antud juhul nii läbi sõna otseses mõttes noorema kooliea silme läbi kui ka üldisemalt, täiskasvanuprobleemidest. Sest pole ka Jacki ema Lily elu meelakkumine, ka onu Morgan on kurjuse kehastus.
Kaudselt tundub, et võib olla ka seost tumeda torni maailmaga, kuna too
keskaegse olemusega kant (raamatus nimetatakse seda "Territories") on selline... veider. Sellest on aga
mõnevõrra rohkem juttu järjes "Black House".
Ma mainisin fantasyt, kuid
talismani-raamat on kohati ikka päris õudne, ka verine. Seega mingis mõttes võib tekkida isegi mitmel
tasandil kognitiivne dissonants, kuna peategelane on ju noor, laps, aga peab
rinda pistma raskete suurte inimeste muredega ning mingist hetkest mitme
maailma raskusi oma õlul kandma. Eks neid vastuolulisi tundeid tekitavaid kohti
on teisigi, toosama Jack jätab kohati ikka täiskasvanu mulje. Eks võib alati
diskuteerida, et osad poisid peavadki kiirelt mehistuma, võib ju vaadata kasvõi
Martini tulejääsaaga suunas. Kuid minu jaoks tundus see pigem kohana, kus oleks
võinud kas teha peategelase vanemaks - sest nii 16-aastasena oleks olnud see
osa raamatust rohkem parlanksis ja naksis - või siis kirjutama Jacki mõtlemise
"lapsesemaks". Praegu on poisi karakter noritav, eriti kuna vahel
higistab nagu vana mees. Eriti just lõpp on selline, et peale seda on korralik
PTSD garanteeritud - aga eks seda saame järjest näha, kuidas Jack täiskasvanuna
hakkama saab.
Raamat on ikka päris pikk, minu loetud väike pehmekaaneline klots oli tips
alla kaheksasaja lehekülje. Kui vaadata Kingi raamatuid sõnade arvu poolest,
siis on "Talisman" romaanidest seitsmendal kohal, kui tuua mängu ka
jutu- ja lühiromaanikogud, siis nihkub kümnenda koha suunas. Tempo mõttes oli
ka tunda, et vahepeal kulgevad tegevused kiirelt, siis aga võib olla nii, et
keskkonna, õhkkonna, toa kirjeldustele läheb sedavõrd palju energiat ja
tähemärke, et mõni teine kirjanik(epaar) oleks sama koha tüki maad kiiremini
ära vormistanud. Samas ei olnud see kohati ehk isegi balzacilik lähenemine
üldsegi halb, kuna maailm ja olustik on põnevad. Küll aga mingi hetk
mõtisklesin lugemise ajal, et siit oleks saanud ka kaks korda õhema ja viis
korda hoogsama raamatu. Mitte, et ma seda isegi tahaks, pikkadel ja
pompoossetel lugudel on oma võlu. King on King.
Mu jaoks oli lugemiskogemus ka selles mõttes väga omamoodi, et mu vanaema
jäi samal ajal raskelt haigeks ja kõikus sarnaselt Jackiga mitme maailma vahel.
Seega muule lisaks lugesin raamatut väga erinevates keskkondades: loksuvas
bussis, bussijaamas pingil, aedlinnakese muruplatsil, haiglavoodis tukkuva
memme kõrval ebamugaval toolil. Ikka päris omapäraseid seoseid tekkis mu peas,
et kui raamatukaantel Jack jälle teise maailma ära läks, siis kes teab, äkki
tragi vanamemm käis ka tegelikult kusagil mujal maailma päästmas. Noh, see
selleks.
Kui ma üritan kuidagi talismani-lugu
kokku võtta, siis minu jaoks
suutsid King ja Straub selle pika loo oma laiadel õlgadel ära kanda küll.
Kahtlemata on see pooltäis-pooltühi olukord, kuna nii mõnigi lugeja on ette
heitnud vahutamist ning liigset sõnaohtrust, mille tõttu vastupidi, võibki
raamat oma raskuse all kokku vajuda - ning ka selles lähenemises on oma tõde,
pole küsimust ka! Sest kui ma nüüd vaatan talismani ja musta maja raamatute
suurust, siis mõlemad on sellised, et kui pooleks teha, saaks siit neljaosalise
raamatusarja, mis alguses on tumefantaasia ning edasi liigub puhtama õuduse
radadele. Samas raamatupaar on kuidagi... konkreetsem, raamatunelik läheks juba
"öööö ääää jälle mingi fantaasiamammut" valda.
See oli siis pooltühi klaas, kuna raamatu pikkus on osade jaoks pinnuks
silmas. Pooltäis - siin on ikka niipalju erinevaid tegelasi, seiku, maailmu,
juhtumisi, et lugeja seisukohast on ühtede kaante vahele pandud ikka arutult
palju põnevat lugemist. Nagu tegelikult ka - mingis mõttes ongi siin kaks
raamatut koos, kus mingi osa on sellist kirjeldavat värki ning samas kõrval on
väga hoogne ja kiire minemisega lugu, kus kogu aeg midagi juhtub, ikka ja jälle
tuleb minna teise maailma. Õigemini lood, kuna raamat on selgelt mahukas ja
toekas tükk, mis eeldab lugejalt seda, et on tahtmist ja viitsimist pikemaks
ajaks süveneda. Seega minu jaoks on tegu raamatuga, mis esitab raamatukoile
omad nõudmised aja, süvenemisvõime ning oskuse suhtes raamatusse oma kõver auk
närida. Nauditav.
3/5
Kui nüüd minna järje, "Black
House", must maja juurde,
siis ma alguses plaanisin teha nii, et loen mõlemad raamatud läbi ja siis
üritan nad kokku siduda ja ühe lugemiskogemuse alla koondada. Mingis mõttes ma
ka teen seda, aga kõigepealt pean ma rääkima elevandist keset tuba.
Kui "Talismani" tegevus toimub Kingi mängumaal mitmes mõttes, teda on tunda läbi terve raamatu ning mu jaoks polnudki kindel, kus Straubi on - eriti kuna ma pole Straubi eraldi lugenud - siis must maja tegevus on Wisconsinis, mis on Straubi nurgake. Samuti on järg stiililiselt hoopis teistsugune - kui talismani-loos visati lugeja kohe tegevuse keskele, karakterid olid selged ning tulevärk läks lahti (küll omal kohati aeglaselt tõttaval viisil), siis teine raamat pühendab pea 100 lehekülge maailma ja tegelaste tutvustamisele. Ning vaat' selles kohas kiilus mul lugemine kohe alguses ikka korduvalt kinni.
Ma olen nõus lahjat mürki võtma, et
"Black House" on pigem Straubi jagu, King on kas taustal, nõuandja, algse maailma väljamõtleja, oma õnnistuse
andja... midagi sellist. Sest need kaks raamatut on ikka siga ja kägu, esimene
tellis on ikka päeva lõpuks päris hoogsa minemisega tükk, kus terav kirves küll
leiab vahel kivi või siis lendab kirjanike käest võpsikusse, aga kiirelt
saadakse jälle rütm tagasi ning selline nõksutamine ja tempoga mängimine on
tegelikult tagasi vaadates äge. Sest mustamajalugu on juba alguses kohutavalt
tinane ja tüütu, kus kirjanike viis kirjutada lugu olevikus, anonüümse
kõrvaltvaataja silme läbi ringilennates, pidevalt "aga nüüd läheme
vaatame, mida põnevat meil teises stseenis toimub" tehnikat kasutades -
see ei aja isegi mitte haigutama!
Ma võtsin selle raamatu ikka julgelt üle kümne korra kätte, lugesin natuke,
suure surmaga surusin end läbi sinna kohta, kus Jack Sawyer lõpuks
raamatulehtedele ilmub (94. leheküljel!) - ning see oli ikka paras jurts
selleks ajaks, mu lugejajõud oli lõppemas. Siis vaatasin diagonaalis, sirvisin
veel ca 50 lehekülge - vabandage mu prantsuse keelt, aga mitte sittagi ei
toimunud. Õigemini, kuidas ma seda nüüd
ütlengi - oli natukene mingit tegevust, jah. Keskid sebisid miskit, vahepeal
oli Jack ka mängus ja siis oli tükk aega jälle seinal kuivava värvi vaatamist.
Eriti kui ma mõtlen "Talismani" peale, siis selle järje "Black
House" kõrval tundub avalugu ikka puhas kuld. Sest konkreetse raamatupaari
päramine pool on ikka tõeline õnnetus, igatepidi. Tehniliselt koleda olemusega,
olevikustiil ei sobi (eriti kuna eelmine oli teisel viisil üles võetud),
eelmise raamatu peategelane on siin kõrvalises rollis - ma isegi ei taha
jätkata, sest "Black House" on mu silmis "Talismani"
karikatuur, kahvatu vari, õnnetu järeleaimamine, rahalüpsimasin... Ma
ilmselgelt ei suuda oma sajatamist lõpetada.
Muide, kui Goodreadsi sirvida, siis on ka näha, et kui ka on palju
"viisi", siis nende juurde käiv jutt on hämar, hägus ja hästi
viisakas. Kui vaadata kriitilisi noote, siis sealt kumab ikka väga tugevat
nõutust vastu. Sest "Black House" ei ole King, see pole isegi kõikse
halvem King (mida on näiteks "Elevation" või "The
Colorado Kid"), sest ka halva Kingi puhul on ta stiili ja olemust tunda,
lihtsalt teostus on kohati läinud näpust. Kui jätta King üldse kõrvale, siis
"Must maja" on lihtviisiliselt loetamatu. Muide, sümptomaatiline on
ka raamatu Wikipedia lehekülg, kus on sellist üldist juttu hästi palju, sisust
puuduvad detailid ning raamatu "plot" osa saab otsa kiirelt.
Samal ajal "Talismani" oma on põhjalik ja detailne, on tunda, et
inimesed on raamatu ahnelt, rida-realt läbi lugenud.
Kuna ma raamatut lõpuni ei lugenud, siis numbrilist hinnangut ma talle ei anna. Goodreadsi panen küll ühe tärni ära, aga see on pigem selle keskkonna omapära. Kui keegi soovib "Black Housega" rinda pista ning ei saa algul lugemisega hoogu sisse, siis soovitan soojalt sirvida esimesed kolm peatükki ning sealt 90. lehekülje kandist proovida lugemist päriselt alustada.
Kokkuvõttes: neid kahte raamatut pole võimalik minu arvates kokku võtta. "Talisman" on täitsa kobe tumefantaasia koos õudusega, mis ehk oleks võinud olla kas jupitatud või siis õhem - kuid hei, me räägime siin Kingist, kes ongi sõnaohtram! Seega meeldigu või mitte, kuid "Talisman" on Stephen King, igatahes. "Black House" on katse kasutada ära sama loo olemust ja tegelasi kerge garneeringuga muus loos, mis on iga nurga alt teistsugune - ning mulle see ei istunud no kohe üldsegi mitte. Seega eks ma jätan “Black House” omale riiulisse alles, kuna olen peaaegu kõik kingad sinna ladunud, aga ega lugemiseks välja ei võta küll kunagi. “The Talismani” võiks aga praegu tagasi vaadates küll eesti keelde tõlkida. Noh, kui peaks selline soov kellelgi tulema.
-------------------
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid pseudonüümi Richard Bachman all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud kõik eesti keeles ilmunud raamatud, juba jupp aega loen Kingi originaalkeeles. Kokku on mul loetud 58 raamatut, 31.08.2023 seisuga on Kingil neid kokku umbes 83.
Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing
