Birgit peseb hambaid. Igemed veritsevad jälle. Raisk, pentus pelleriino, peaks hambaarstile aja panema.

Heidab pilgu peeglisse, silmitseb kerkima hakkavat punni ja tunneb, et maailmalõpp on kätte jõudmas. Siidisesse rätti nägu kuivatades kuuleb ta ukse tagant Triinu heledat häält. “Miki, Miki.”

“Triinu, mis sa teed seal?”

“Emme, kiisu tuli meile,” ütleb laps, silmad peas säramas.

“Mis kiisu, kuidas ta siia sai?”

“Ma ei tea, tuli lihtsalt. Ta on nii armas, kas võime ta endale jätta?”

Birgit vaatab ringi: “Kus see kass on siis?”

“Kas sa ei näe, ta on siinsamas, nii pehme ja karvane, palun jätame ta endale.”

“Siin ei ole ju mingit kassi.”

“On küll.“

Nägu läheb nutuseks ja hääl torisevaks: “Tule, Miki, lähme teise tuppa, emme ei taha sind.”

 

 

Birgit viib Triinu lasteaeda ja helistab sõbranna Kertule.

“Hei! On sul hetk aega?”

“Sinu jaoks alati, mis mureks?”

“Pesin hommikul hambaid, kuulen, kuidas Triinu ukse taga pomiseb: Miki, Miki. Ehmatasin ja mõtlesin, et hiired majas, õudne. Aga asi oli veel õudsem. Tal on nähtamatu kass.”

Kertu itsitab: “Kuule, ära nüüd nii väga ka muretse, see läheb üle, ta kasvab sellest välja. Või võta kass.”

“Hulluks oled läinud või, kes see viitsib kassiga jännata?”

“No eks sa ise tead. Kui sul asjad üle pea kipuvad kasvama, siis võta teadmiseks, et tunnen üht väga lahedat psühholoogi, saaksid temaga rääkida. Ta tegeleb küll täiskasvanutega, aga mingit nõu ehk ikka oskab anda.”

“Kui samamoodi edasi läheb, siis ma vajangi ise seda psühholoogi.”

“Ta nimi on muide Steven.”

“Mees või? Hm. Ah olgu, hoiame sidet. Eks ma küsin sult selle psühholoogi numbrit, kui hätta jään. Tšau!”

 

Birgit võtab Triinu lasteaiast peale. Koju jõudes vajab õhtusöök tegemist. Porgandit riivides näeb ta silmanurgast Triinu tegemisi. Too käib ringi, räägib kassiga, aeg-ajalt paitab teda. Birgitil läheb silme eest mustaks: “Lõpeta see jant ära, ma ei suuda enam. Sul ei ole mingit kassi ja enne kui sa suureks saad, ei näe sa kassist und ka, saad aru?”

“Jah, emme! Lähme, Miki, emmel on paha tuju!”

 

Triinu läheb varakult tuttu. Birgit paneb selga õrnalt hõljuva pidžaama, võtab ligi veiniklaasi ja paar singiga võileiba. Vaatab telekat ja tunneb, kui väsinud ta on. Samas saab lõpuks ometi veidi lõõgastuda. Tõmbab pehme pleedi peale ja jääb sinnasamasse magama. Kui ta uuesti silmad lahti lööb, on kell kõvasti üle südaöö. Laual on endiselt üks singileib, aga ta ei viitsi seda kööki viia, küll hommikul jõuab.

 

Hommikul paterdab Triinu juba ringi, kui Birgit silmad avab. Ta paneb lapsele toidu ette ja läheb elutuppa võileiba ära tooma.

See, mis ta näeb, ei meeldi talle mitte üks raas.

“Triinu, tule kohe siia!”

“Jah, emme.“

“Kas ma pole sulle öelnud, et niisama sinki ei sööda. Kui kõht nii tühi on, siis tuleb terve võileib ära süüa.”

“Jah, emme. Aga mina ei söönud.”

“Juba oled valetama ka õppinud!” Birgitil on raske ennast valitseda. “Kes siin veel siis saialt sinki sööb?”

“Kiisu.”

 

Birgit üritab pea selge hoida. Järgmisel õhtul tüdrukule järgi minnes pärib ta kasvatajalt ääriveeri, kas Triinul lasteaias ka keegi nähtamatu kaasas käib. Tundub, et mitte, keegi pole midagi kummalist märganud.

 

Taas kodus, toimetab naine köögis, kui Triinu tuleb ja palub, et ema kiisule kausiga piima paneks.

Birgit vihastab, aga oma tundepurset alla surudes mõistab ta äkki, et see mõte pole sugugi halb. Kui tüdruk näeb, et kausis on piim alles, siis ta ju ometi mõistab, et päriselt pole kassi olemas.

 

Birgit saab magada terve öö, rahulikult ja mõnusalt. Duši all käidud, läheb ta oma pehmes hommikumantlis kööki. Valab taevalikult lõhnava kohvi lemmiktassi ja istub laua äärde, loeb telefonist uudiseid. Ootab, et Triinu hakkaks vaikselt häält tegema, või tuleb teda täna hommikul äratama minna?

Kohv saab otsa ja Triinut pole ikka veel.

Ta läheneb mööda koridori lapse toale ja kuuleb läbi ukse: “Miki, sa oled nii tubli kiisu, jõid kõik piima ära.”

Birgit astub tuppa, vaatab kaussi ja küsib: “Kus piim on?”

“Miki jõi ära.”

“Ära valeta mulle! Kas sa tahad, et ma hulluks läheksin? Kus sa siis elaksid, läheksid issi juurde või? Tema ja selle teise naise juurde? Kas sa tahad seda?” Mööda Birgiti põski voolavad suured pisarad.

“Emme, ära nuta!” Laps paneb käed ümber ema ja kallistab teda kõvasti.

“Oh sa mu tatraterake.”

 

Päevad ja õhtud kulgevad nagu ikka. Kodus kõnnib ringi nähtamatu Miki, kes joob ära kausis oleva piima. Birgit on olukorraga leppinud ja ootab aega, kus Triinu unustab kassi ja leiab endale mõne uue huvi.

Sel õhtul on laps jälle kuidagi elevil. Kass istub tüdruku süles, ta silitab teda ja seletab midagi, aga Birgit laseb sel kõrvust mööda minna.

“Emme, kiisu tahab vist sinu sülle tulla.”

“Rumalus, sul on aeg magama minna.”

 

Birgit on ärritunud, uni ei taha tulla. Lõpuks vajub ta siiski sügavasse unne.

 

Ta ärkab karjudes, hirmust kange. Just hetk tagasi tundis ta, kuidas kass ta rinnale hüppab. Tuba on pime, aga kassi seal igatahes ei ole. Ta üritab hingamist kontrolli alla saada.

Talle meenub, et poolik vein seisab kapis. Birgit kallab veini klaasi, klaas saab üsna täis. Rahuneb veidi ja hakkab järeldusi tegema.

“Ma olen hulluks läinud või käib mul luupainaja. Pean Kertuga ühendust võtma ja selle psühholoogiga kokku saama.”

Birgit ei suuda tagasi voodisse minna ja heidab diivanile. Uni oli rahutu ja hirm sunnib ta iga natukese aja tagant ärkama.

 

Hommikul tunneb ta end kurnatuna, nägu on loppis, silmaalused tumedad. Selle kõige varjamiseks kulub hulk aega, aga lõpuks näeb ta siiski enam-vähem inimese moodi välja.

 

Tööpäev saab läbi. Jälle lasteaeda, Triinu auto peale ja koju.

Triinu on kuidagi ebatavaliselt vaikne. Kodus läheb laps oma tuppa.

Birgit asjatab ja läheb uksest mööda – lõpuks ometi on tüdruk normaalne ja mängib barbiedega. Naine ohkab kergendatult.

Ta valmistab endale tee, istub diivanile, sätib paljad jalasääred ristamisi ja hakkab telefonis surfama. Varsti, väga varsti tuleb puhkus. Ta vaatab lõunamaa reiside pakette. Silm puhkab, sees läheb soojaks, mõte hõljub kaugetelekohtadele. Rahu on maa peal, Birgit soovib õhtu selles mullis veeta.

Ta uurib üht Aafrika paketti safariga. Selles öeldakse, et retkel võib näha kaelkirjakuid, elevante, kindlasti sebrasid ja pühvleid. Birgit mõtleb, kas see on midagi tema jaoks, klõpsab lingi lahti ja vaatab otsa emalõvile. Samal hetkel tunneb ta kassi saba õrnalt mööda säärt libisemas.

Birgit viskab telefoni selle tegelase suunas, kuid saab ise haiget. Näib, et see kass on läinud, aga tunne, et saba tema jalalt jalale käib, on alles.

Birgit väriseb, tõstab jalad diivanile konksu ja võtab nende ümbert kinni. Tal on süda paha, ta ei tea, mida teha, mõtlemine on halvatud.

“Emme, kas sinuga on kõik korras?”

Birgit haarab Triinu kaissu ja tunneb, et see aitab tal vähemalt veidi maa peale tagasi tulla. Rahuneb natuke, otsib laua alt telefoni ja helistab Kertule.

 

“Kertu, ma vajan abi. Ma olen täiesti segi ja ma kardan. Kardan oma kodus olla, kas sa saad aru? Kas sa saaksid siia tulla!”

“Birgit, mis lahti? Miks sa nii endast väljas oled?”

“See kassi värk on mu mõistuse vist sassi keeranud. See on kuidagi tasapisi läinud, algul arvasin, et kõige taga on Triinu. Paar ööd tagasi tundsin, kuidas see asi mulle peale hüppas, mõtlesin, et luupainaja. Aga täna, just hetk tagasi, tundsin, kuidas kassi saba vastu jalgu liibub. Pidin rabanduse saama. Äkki ma ise olen hull. Ma pean kellegagi rääkima.”

“Kas Triinu on seal?”

“Jah.”

“Tead, teeme nii, ma helistan Stevenile, ütlen, et on hädaolukord. Võtan teid peale ja hoian Triinut nii kaua, kui vaja. Sobib?”

“Jah, sa oled ingel,” vastab Birgit.

 

 

Kümme minutit ja Kertu on kohal. Ta aitab Triinu asjad kokku pakkida – mine tea, võib-olla peab tüdruk ööseks tema juurde jääma.

 

Kertu tutvustab Birgitit ja Stevenit. Steven teeb ettepaneku minna kuhugi, kus saab rääkida, näiteks kohvikusse. Et rahulikult arutada, mis on toimunud ja kuidas edasi liikuda.

 

Birgit on otsustusvõimetu. Ta ei taha mitte midagi, absoluutselt mitte midagi. Kertu lükkab teda sõrmega ettevaatlikult ukse poole.

“Mine, ma vaatan Triinu järele. Sina tegele praegu endaga.”

Birgit annab alla.

 

Kohvik on hubane ja hämar, laual põleb küünal. Veidi boheemlaslik sisustus teeb olemise turvaliseks. Nad tellivad kooki ja kaks klaasi veini.

Steven laseb Birgitil rääkida. Kuulab, noogutab ja võtab asja lühidalt kokku: “Sul on suur stress, mis on täiesti mõistetav. Sa rabeled tööl ja koju jõudes ootab sind nähtamatu kass. Anna andeks, et ma nii labaselt väljendun, aga see paneks paljudel kruvid logisema.”

“Ma olen nõus sellega, et alguses võis asja taga olla mu tütar, hiljem võis käia luupainaja, aga täna ma tundsin päriselt kassi saba oma jalgade vastas. Ma olen tõesti hirmul.”

“Nii, ja mida sa sel ajal tegid, kui kass su jalgu sasis?”

“Vaatasin soojamaa reise.”

“Täpsemalt?”

“Safarit.”

“Lõvisid ja tiigreid?”

“Nad lubasid sebrasid ja võib-olla kaelkirjakuid, aga kui lingile vajutasin, vaatas mulle otsa lõvi.”

“Siis on ju selge. Sa oled selles kassi teemas nii kinni, et juba kaslase pilte nähes hakkavad kehanärvid tööle.”

“Oeh, ma ei tea enam ise ka, mida arvata, aga kõik see ei ole normaalne. Kas ma pean teraapiasse minema? Ma ei taha enam sellist elu elada.”

“Mis sa ise arvad, kuidas sa hakkama saad? Ma võin sulle pakkuda osalist nõustamist eraviisiliselt, aga see oleks ebaregulaarne, minu ajad on kahjuks täis. Samas võin pakkuda teisi häid psühholooge. Kui sa soovid ja tunned end nüüd turvaliselt, et koju minna, siis minu arvates pole sul korrapärast teraapiat vaja ja saan sind ise aidata. Aga täna võiksid sa Kertu juures ööbida, kui talle sobib, et saaksid ehmatusest üle ja pilgu selgeks. Mis sa arvad?”

“Olgu. Kuidas ma sinuga ühendust saan?”

Steven ulatab talle visiitkaardi ja muigab – ta teab, mis on tulemas.

Birgit mõtleb:”Appi kui vanaaegne.” Isegi suunurk tõuseb üles. Ta uurib kaarti lähemalt ja pahvatab naerma: “Appi, su perekonnanimi on King.”

“That`s it, mu vanemate huumorimeel. Samas, kui juba mu nimi patsiendi naerma ajab, on pool teed käidud.”

 

Birgit ja Triinu veedavad öö Kertu juures. Õnneks on laupäev ja nad saavad hommikul koju minna.

Kuid kohe, kui Birgit on ukse avanud, tormab Triinu tuppa, kükitab maha ja hakkab kassi silitama. “Sa ootasid meid, eks ole? Kas sa kartsid üksi olla, enam seda ei juhtu, ma luban!”

Birgit on nutu äärel, kogu see õudus on tagasi. Ta tunneb mööda säärt vonklevat saba ja tahaks pead vastu seina taguda.

Ta istub diivanile, vaatab tühja pilguga kaugusesse, sulgub oma meditatiivsesse mulli, keha kõigub küljelt küljele.

Triinu hääl toob ta tardumusest välja.

“Emme, kiisul on kõht tühi.”

Naine ajab end diivanilt püsti, liiga nõrk, et lapsele vastu vaielda. Automaatsete liigutustega läheb ta külmkapi juurde, avab ukse, haarab piimapaki. Tal on tahtmine see puruks litsuda. Selle asemel võtab ta kausi, kallab piima sinna sisse ja ulatab Triinule.

Uuesti diivanil, mõtleb ta, mis mul viga on?

Ta otsib käekotist Steveni visiitkaardi. Kas helistada või mitte? Või äkki prooviks selle kassiga hakkama saada, nagu poleks selles midagi veidrat?

Telefon heliseb.

“Tere, Steven siin! Mõtlesin, et küsin, kuidas koju tagasi kolimine läks.”

“Kohutavalt,” niutsub naine.

“Mis siis juhtus?”

“No, olin just ukse lukust lahti keeranud, kui Triinu elukat paitama tormas, tundsin jälle kassi oma jala vastas ja lõpuks nõudis ta veel süüa ka. Ma ei jaksa enam. Ma ei saa millestki aru, isegi sellest mitte, kes siin hull on või ei ole.”

“Püüa kuidagi see päev mööda saada, mul on õhtu vaba, võin vaatama tulla, mis teil seal toimub. Muidugi, kui sa nõus oled.”

 

Õhtu. Uksekell. Birgit astub ukse juurde ja avab selle.

Steven seisab seal, näol reibas naeratus, jalas teksad, peale tõmmatud dressikas. Birgit aga näeb välja nagu puult langev viimane sügisene leht, veidi kühmus, veidi tuhm, silmaalused taas tumedad, riided pisut kortsus.

“Tere! Ma mõtlesin, et kui ma nii ebaviisakalt ennast külla pakkusin, siis peaksin sellega seoses midagi tegema. Tellisin ühe suure pitsa ja võtsin kaasa ühe veini.”

“Pole hullu midagi, mulle ei meeldi siin üksi olla.”

“Sa pole üksi, sul on laps. “

“Jah, aga tema on oma kassiga. Minu juurde tuleb ta siis, kui midagi jälle toimub, kassil pole süüa või on tal hoopis endal kõht tühi.”

“No sellest pitsast jätkub meile kõigile, isegi nähtamatule kassile,” ütleb Steven ja muigab.

Birgit võpatab.

Steven näeb tema silmis hirmu ja ütleb: “Ma tegin ju ainult nalja, ära pane tähele. Kas poleks parem, kui istuksime laua taha ja prooviksime seda pitsat. Täis kõht teeb tuju heaks.”

Birgit toob kapist taldrikud. Asetab need lauale. Mõtleb korra isegi küünalde põletamise peale, need lihtsalt meeldivad talle ja loovad õdusama atmosfääri, aga võib-olla oleks see liig. Haarab kapist veiniklaasid ja Triinu jaoks mahlaklaasi.

“Triinu, tule sööma!”

Triinu tulebki, näol trotslik ilme. See sõbralik onu ei meeldi talle. Tundub, et ta üritab emmet lõbustada, aga talle pole uut isa vaja. Tema enda isa juba lasi jalga.

Kui nad on lauda istunud, valitseb kohmetu vaikus.

“Kas teen veini lahti?” küsib Steven.

“Jah, palun.”

Nad söövad vaikuses.

Esimene lõik pitsast söödud, vaatab Steven Triinu poole ja küsib: “Kus su kass ka on?”

“Siin laua all,“ tuleb napp vastus.

Mees tunneb, et midagi on korrast ära. Selles peres on asjad kummalised. Laps erakordselt trotslik. Ema, kes oli üsna särav ja rõõmus, on täna kui longu vajunud lill. Tal puudub idee, kust otsast seda sasipundart lahti harutama hakata. Võib-olla oleks õigem naine teisele psühholoogile üle anda, kellel oleks rohkem aega just peresuhetega tegelda.

Tüdruk ütleb aitäh ja lahkub lauast.

Naine istub diivanile ja vaatab küsivalt Stevenile otsa.

Triinu möödub uksest ja näeb, et ema ja onu istuvad lähestikku. Ta lööb ukse pauguga kinni.

Steven otsustab lahkuda, kuid jätab Birgitile paar tabletti unerohtu.

Mees seob oma siniste Canalide paelu kinni, imetleb, kui head need ikkagi välja näevad, kui elutoast kostub klirinat.

Birgit kiljatab ja jookseb vaatama, mis juhtus.

Steven läheb talle järele, üks king jalas, teine esikus ootamas. Nad näevad maas katki läinud taldrikut, seda, millelt Steven mõni aeg tagasi sõi.

Birgit tõstab taldrikukillu üles ja kiljatab: “Sa vaata! Siin on kassi käpajälg, kas sa nüüd usud mind?”

Steven astub lähemale, silmitseb taldrikutükki ja ütleb: “See ei ole mingi käpajälg, see on lihtsalt ketšup.”

Naine on meeleheitel.

Steven võtab taskust tabletilehe ja vajutab sealt välja ühe rahusti. Annab selle Birgitile ja lubab ära oodata, kuni too rahuneb.

Tüdruk jälgib teda ukseprao vahelt, kui ta killud põrandalt korjab ja prügikasti asetab.

“Ilmselt on selle kõige taga tüdruk, aga miks ta nii käitub? Miks ta sellisel moel tähelepanu tahab saavutada? Kas ema temaga üldse ei tegele? Kus ta isa on? Katkine perekond.”

Steven, veel segaduses, tõmbab nüüd ka teise kinga jalga.

Ta usub, et ta ei kohtu ema ja tütrega enam kunagi, neil on tõsisemat abi vaja.

Mees vaatab naise poole ja tunneb, et selles naises on midagi, kahju on lahkuda ja neid siia niimoodi jätta.

“Head aega!”

 

Steven saadab Birgitile pereterapeudi numbri.

 

Birgit ei saa aru, miks tal oleks vaja just pereterapeuti, aga samas on viimasel ajal kõik asjad nii segased, et kui keegi tahab kuulda ja aidata, siis lasku käia.

 

Nagu arvata oligi, surgiti kõik eraelu nurgatagused läbi. Naine tundis end kui ära solgutatud narts. Tütar tema näpu otsas polnud sugugi rõõmsamas meeleolus. Birgit tahtis tunda päikest oma ninal ja mõtles, kas ei peaks reisi kohe praegu ette võtma. Saaks puhata ja tagasi tulles asju värskema pilguga vaadata.

 

Telefon heliseb.

“Hei, siin Steven jälle. Kuidas teie visiit läks?”

“Halvasti. See oli nii vastik. Iga isiklikku asja uuritakse kui luubiga, see on nii ebameeldiv.”

Steven kuuleb, et naine hoiab nuttu tagasi.

Kuid too lisab: “Ma ei lähe sinna enam kunagi.”

“Kas ma võin siis selle asjaga ise tegelda, nii palju kui ma oskan ja suudan?”

“Olgu.”

 

Koduuksest sisse astudes tunneb Birgit järsku jõudu kõige sellega hakkama saada, mis iganes see siis ka pole. Ta laseb kassil lihtsalt olla ja ehk saavad nad siis ka Triinuga paremini läbi, nii nagu varem. Ehk oli sellest teraapiaseansist siiski ka midagi kasu.

 

Kass joob piima, mõnikord kaob vorstiviil, tolkneb jalus ja vahepeal mütsatab vastu seina. Teinekord kukub midagi põrandale, diivanisse on tekkinud küünejäljed. Aga muidu on kõik päris normaalne. Ja Triinu on nii rõõmus.

 

Steven helistab. “Tere, kuidas teil läheb, pole mitu nädalat kuulnud.”

“Viimasel ajal läheb üpris hästi. Triinu on õnnelik, mina olen üsnagi rahunenud. Ma mõtlen päris kassi võtmisele, olen juba ära harjunud, aga kui selline loom juba on, siis ta võiks ju ka silmaga nähtav olla.”

“Väga hea mõte.”

“Mulle tundub, et see pereteraapia siiski aitas, kuigi ma olin alguses väga vihane ja ei uskunud sellesse. Palju raha läks ka, aga tänu sellele ma sain selgeks, et Triinu on mulle kõige olulisem inimene maailmas ja kui tal on kass, siis me peame sellega hakkama saama. Ühesõnaga tahan ma sind tegelikult tänada, sinust oli palju abi. Kas ma võiksin sulle õhtusöögi pakkuda? Midagi rohkemat ei oska ma teha.”

“Hea küll, miks mitte. Heast kõhutäiest ära ei ütle.”

 

Peale tööpäeva läheb Birgit poest läbi. Haarab paki külmutatud kalmaari, karbi vutimune, värske peterselli ja sidruni. Muud asjad peaks kodus olemas olema.

Käib läbi vinoteegist ja võtab pudeli Chablis`d ning ruttab koju kalmaari praadima ja salatit tegema.

 

Triinu saabub vanaemaga tunnike hiljem. Eksämm lükkab lapse ukse vahelt sisse ja kaob nii kiiresti, nagu võiks ta Birgitilt mingi nakkuse saada. Laps näeb, et ema on täna kuidagi rõõmsas tujus. Ta kahtlustab, et midagi on toimumas. Kiikab elutuppa ja näeb, et on kaetud laud kahele, kenad salvrätid, uhked pokaalid ja nende kõige ilusamad taldrikud. Ta tunneb end pisikese ja hüljatuna, haarab kassi kaenlasse ja läheb oma tuppa.

 

Birgit märkab alles mõne aja pärast, et laps on vaikselt ära kadunud. Ta mõtleb, mis küll juhtunud on. Viimasel ajal on Triinu olnud nii elav ja sõbralik. Ta avab ukse ja vaatab, laps istub liikumatult voodil ja ümiseb midagi. Ta astub lähemale ja küsib, mis lahti on.

“Kas me sööme täna koos õhtust? Ma ei söö kalmaari, see on vastik!”

“Ah, siis selles on asi. Kullake, täna tuleb meile onu Steven külla ja ma tegin talle õhtusöögi, tänutäheks selle eest, et ta meid aitas.”

“Aga mida mina siis söön ja miks minule kohta pole?”

“Ah, kullake. Seal on koht sinule ja Stevenile. Minu koht on alles katmata. Ja söögiga on nii, et ma ei teadnud, mida sa kõige rohkem tahaksid. Otsustasin selle sinu valida jätta.”

Huh, vedas, üks suur draama sai seekord väikese valega ära hoitud. Birgit oli lootnud, et söödab Triinul köögis kõhu täis ja saadab ta magama, enne kui Steven kohale jõuab. Lastel on kuskil mingisugune vaist, mis nad alati pöördesse ajab just siis, kui on kõige ebasobivam aeg. Samas tühja kah, saame kolmekesi koos istuda ja toitu nautida. Natuke piinlik on küll viinerid lauale panna, aga need lihtsalt meeldivad Triinule üle kõige.

 

Birgit süütab küünlad. Nüüd on laual kolm taldrikut. Triinu otsustab endale ise taldriku valida, mis teistega absoluutselt kokku ei sobi.

Veel on seal kalmaar, salat ja viinerid, vein ja “Kellukese” limonaad.

Lisaks oli Triinu selga pannud roosa printsessikleidi, pähe plastist krooni, aga kodurahu huvides ei hakka Birgit teda keelama. Kui pidu, siis pidu.

Ise pani ta selga lihtsa põlvedeni ulatuva seeliku ja helesinise sviitri. Piisavalt kodune, piisavalt seksikas.

 

Steven saabub. Tal on kaasas lillekimp, mille oli plaaninud anda Birgitile, kuid nähes roosat printsessi, ulatab lilled talle: “Ja kus on teie kõrgeaususe ema?”

“Emme, onu Steven tuli.”

Triinu läheb lillekimbuga kööki, laseb kraanist vett ja paneb lilled vaasi. Viib need elutuppa lauale.

Birgit ja Steven tulevad tuppa. Birgit näeb laual vaasi, kus lilled röötsakil sees ja lillevaas kõige sobimatum, mis neil majas leidub. Ta kihistab naerda ja lausub: “On sinust alles perenaine saanud.”

 

Õhtusöök kulgeb üle ootuste hästi, kõik on rõõmsad. Ühel hetkel kukub Triinul viiner põrandale. Tundub, et ema ei näinud. Kiisu tahab süüa.

Steven näeb, kuid kuna keegi ei reageeri, ei tee ka tema välja.

Mõne aja pärast uurib ta uuest põrandat ja tõdeb, et viinerit pole. Ometi ei ole keegi laua alla roninud. Vorstike on kadunud. Kui ehk Birgit piinlikkust tundes seda jalaga eemale ei veeretanud. Samas tundub see võimatu.

Mõne aja pärast läheb jutt kassile ja Birgit räägib lõbusalt, et kass on nagu kass ikka, ainult et nähtamatu.

Õhtu jõuab lõpule. Steven tõuseb ja näeb tüdruku taldriku kõrval käpajälge. Hmm. Kas ta võis selle ise teha?

Birgit ja Steven lähevad koos esikusse. Räägivad paar sõna juttu. Steven paneb kinga jalga, kuid tunneb, et jalats on niiske, vastik lehk lööb vastu.

“Fui, meie kiisu on hakanud pissil käima,” ütleb Birgit nina kirtsutades.

“Oled sa kindel, et teil on ainult nähtamatu kass?”

“Loomulikult!”

 

 

Paar päeva hiljem heliseb Birgiti telefon.

“Tere, Steven siin, kas saad praegu rääkida?”

“Jah, ikka.”

“Mul on nüüd selline veider olukord, et ma tahaksin sulle ühe kassi kupeldada.”

“Mis kassi, ma ei tea.”

“No mul on üks sõber, kelle pruudil on kass, aga see kass on nagu saatana sigitis, nii kui mu sõber külla läheb, see oma küüned käiku laseb. Igatahes üritab ta kassi mulle pähe määrida, aga mul ei ole absoluutselt aega, ja noh, mul tuli teie kass meelde ja mõtlesin ehk…”

“Ei tule kõne allagi.”

“Äkki ikka proovid, see võib teile mõlemale kasuks tulla. Mõnus teraapiline, kui ta sulle sülle poeb ja sa teda silitada saad. Pealegi on ta noor ja sõbralik, ainult minu sõpra tundub ta armukadetsevat ja püüab talle selgeks teha, kes majas mees on.”

“Ma ikka ei tea, see tundub nii suur vastutus ja ma natukene pelgan.”

“Ma olen täiesti kindel, et see mõjuks teile väga hästi ja sa võiksid kasvõi nädalakese proovida. Kui asjad ei suju, siis võtan ja viin ta oma vanemate juurde maale.”

“No olgu, aga ainult nädalaks ja kui asjad hulluks lähevad, tuled sina isiklikult neid klaarima. Peale selle tood sina kassiliiva ja krõbuskid. Ja kui ta on kuri, siis lendab ta ukse taha ilma igasuguse ettehoiatuseta, selge?”

 

 

Steven seisab kassipuuri ja muu kolaga ukse taga, nagu rändkaupmees. Birgit puhkeb naerma.

“No näita see kiisu-miisu ette.”

Puurist volksab välja halli kere ja valge kurgualusega nõtke kass, kes hakkab kohe inimesi nuusutama ja näib valivat, kelle vastu ennast esimesena nühkida. Triinu astub lähemale ja hakkab looma paitama. Kassile näib see meeldivat.

“Mis ta nimi on?” küsib Triinu.

“Gucci.”

“Kutsikad on ju koertel.”

“On küll jah, aga…” jääb Steven hätta.

Birgit tuleb appi ja pakub välja võimaluse, et edaspidi võiksid nad kassi Kustiks kutsuda, piisavalt sarnane ja ei tekita segadust.

Triinu on rõõmus ja elevil. Päris kass on midagi enamat kui nähtamatu kass. Temaga saab mängida, vaadata, kuidas ta ringi tormab ja kuidas piima lakub.

 

Birgit on rahul. Nähtamatu kass on kadunud ja Triinul jätkub silmi ainult uuele sõbrale. Birgit mõtleb, et tegelikult võiksid nad päris edukalt looma endale jätta, pole temaga suurt vaeva ja Triinu on hoolega abiks iga tegevusega. Küll kallab ta kassile krõbinaid ja jälgib, et kauss tühjaks ei saaks, roobitseb välja kassipissipallid, mis liivakasti tekivad, lisab liiva ja on üldse kuidagi erakordselt tubli laps.

 

Nädalakese saavad nad seda idülli nautida. Siis hakkab kass, kes on olnud sõbralik ja seltsiv, nurgas istuma ja sisisema, ei lase endale ligi ega kuula sõna.

Ühel hetkel lipsab ta välisuksest välja koridori ja ei ole nõus tuppa tagasi tulema. Ükskõik kuidas teda keelitatakse või meelitatakse. Küüned ründevalmis, vahib kõigi poole. Birgit toob toast pleedi ja viskab selle kassile peale, haarab ta sülle. Ta tunneb, kuidas teravad küüned talle käsivarde tungivad, pigistab silmad kinni, püüab valu eirata, ise samal ajal toa poole liikudes. Viimasel hetkel libiseb kass käte vahelt välja nagu kala ja jookseb mööda trepikoda minema.

Silmitsedes tühja pleedi ja veritsevat käsivart, mõtleb Birgit, et jätab looma mõneks ajaks rahule. Võibolla tuleb ise ukse taha kraapima, kui nälg peale tuleb.

 

Kass ei tule.

Birgit mõtleb, mis ta tegema peab. Kassi otsima minema, Stevenile helistama?

Diivanil mõtteid mõlgutades kuuleb ta Triinut rääkimas.

“Oi, sa oled tagasi, kiisu, ma nii igatsesin sinu järele.”

“Kuidas kass tuppa sai?” mõtleb Birgit. Ta polnud kuulnud, et Triinu oleks ukse avanud.

Ta hiilib vaatama ja tunneb õudusvärinat üle selja jooksmas. Kassi ei ole, midagi ei ole, aga Triinu silitab õhku nii ennastunustavalt, et raske on uskuda, et kedagi seal pole.

“Triinu, mis sa teed?”

“Emme, kiisu tuli meile!”

“Kiisu läks ära ja pole koju tulnud, siin ei ole mingit kassi!”

“Kas sa ei näe teda, ta on meie vana kiisu, mul on nii hea meel, et ta koju tuli.”

Birgit ainult ühmab midagi.

 

Õhtu hakkab kätte jõudma. Birgit kuuleb korteri ukse tagant näugumist ja usub, et hulkur Kusti on tagasi jõudnud. Ta avab ukse ja näeb kassi, saba sorgus kurva pilguga tema poole vaatamas. Ta kutsub kassi enda poole ja see tulebki, väga ettevaatlikult. Jõuab juba ukseni, kui pea väikese jõnksatuse teeb ja jookseb kiunudes taas eemale. Birgit üritab kassi tagasi meelitada, kuid see on juba kusagile peitu pugenud.

No hea küll, kui ei taha tuppa tulla, siis ole siin. Peaks talle ehk sööki ja vett panema? Naine toob toast kausid ja asetab need maha, kui näeb punaseid tilku põrandal. Issand, mis see on? Veri?

Ta muretseb ja mõtleb, mida teha. Hakkab tuppa tagasi minema, kui näeb, et veepind virvendab nagu keegi jooks sealt, hetk hiljem on miski krõbinate kallal. Siis surub pehme karvane kere end vastu Birgiti jalgu. Tohutu hirmulaine lööb üle pea. Mis asi see on? Miks ta niiviisi teeb? Järgmisel hetkel limpsab kare keel tema säärt. Birgit tunneb, et tahaks kriiskama hakata, aga Triinu pärast sunnib ta end nii rahulikuks, kui suudab.

Ta sulgeb ukse, haarab telefoni ja helistab Stevenile.

 

“Steven, Birgit siin. Hädaolukord. Kohe kukun kokku või hakkan karjuma, siin on hullumaja. Tule palun siia. Ma nii meeletult kardan. See kass tegutseb jälle, aga tundub, et seekord on see kuidagi jõhkram.”

“Mismoodi?”

“Ma ei tea, ma ei näe teda, aga näen liikumist ja kuulen hääli ja mulle tundub, et ta andis meie Kustile tappa. See jooksis juba enne minema, aga nüüd, kui tagasi üritas tulla, sai vist käpaga vastu pead. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Aita mind, palun!”

“Olgu, jõuan varsti kohale.”

 

Steven on ukse taga, vaatab maha ja näeb, et tõepoolest oleks keegi justkui kellegile kolm tilka verd andnud.

Ta helistab uksekella ja Birgit avab ukse nii kähku, nagu oleks selle taga oodanud.

“Jumal tänatud, et sa kohale jõudsid! Ma ei tea, mida teha ega julge õieti hingatagi.”

“Kus Triinu on?”

“Vist oma toas, ma ei tea, ma kardan, et midagi on juhtunud, ma ei julge vaadata.”

Naine hoiab enda ümbert kinni ja väriseb.

Steven pigistab tabletilehest rahusti ja palub Birgitit see sisse võtta.

Vaatab Triinu toa ukse vahelt sisse ja näib, et kõik on korras. Siis viib ta Birgiti diivani juurde, paneb ta istuma, katab pleediga ja küsib: “Kas sul on nüüd natuke parem?”

“Vist natuke, aga ma kardan ikka nii meeletult.”

“Miks sa nüüd siis rohkem kardad, vahepeal tundus, et harjusid ära?”

“No, ta lõi Kustit, ma arvan. Ja üldse oli kuidagi nähtavam kui iial enne. See ei ole ju normaalne.”

“Miks sa arvad, et Kusti just käpalöögi sai?”

“Ma seisin, Kusti tuli minu poole, äkki ta pea jõnksatas ja ta jooksis minema.”

“Võib-olla oli kassil mingisugune attak?”

“Aga veri põrandal?”

“No selle ataki käigus võis tal ninast verd jooksma hakata või ma ei tea, kuidas kassidel need asjad täpselt on või käivad.”

“Ikkagi, nüüd peale Kusti tulekut tundub mulle, et see nähtamatu tegelane on palju ülbemaks läinud, mulle ei meeldi see.”

“Rahune, puhka, mõtle headele asjadele ja küll kõik paika loksub.”

“Ei tea kuidas?”

“Mmm, noh, kui see on poltergeist, siis tuleb välja uurida, mida ta tahab või kutsuda pastor pühitsema.”

Naer kipub peale, aga Steven üritab professionaalsust siiski kuidagi alal hoida.

“Kas? Kas sa võiksid? Võiksid täna ööseks meile jääda ja meid valvata?”

See nägu, mida Steven nüüd näeb, on nii õnnetu ja hirmunud, et ta tahaks naise hellalt embusesse võtta ja tal kasvõi kogu öö silm peal hoida. Samas tekib kartus, et mine tea, äkki võib Birgit sellises depressiivses meeleolus endale viga teha.

“Hea küll. Kuigi ma ei tea, kuidas see valvamine päriselt välja peaks nägema.”

“Ma arvan, et me läheme Triinuga magama ja sina ehk pikutad diivanil. Lihtsalt et meil oleks julgem magada.”

 

“Ai,ai,ai,” kostab Triinu toast.

Birgit jookseb lapse tuppa ja jääb seisma. Lapsega pole midagi lahti peale nutuvõru tema suu ümber.

“Kiisu, meie kiisu küünistas mind!” ütleb tüdruk ja sirutab käe ema poole.

Birgit tõmbab pidžaamavarruka üles ja uurib lapse kätt. Ühest kohast nahk punetab, aga Triinul vigastust ei ole.

“Kas sa jäid juba magama, nägid und?”

 

Birgit jääb mõneks ajaks lapse juurde, vaatab, et ta on kenasti teki all ja ootab kuni tüdruku silmad kinni vajuvad ja hingamine rahulikuks jääb.

 

Naine läheb tagasi elutuppa. Steven vaatab talle otsa.

“Triinu ütles, et see kiisu küünistas teda. Mina küll mingeid jälgi ei näinud. See on nii õudne.”

“Mõtle nüüd, Triinu on laps, see on fantaasia, vaata, kui kiiresti ta rahunes.”

 

Birgit läheb oma tuppa ja sulgeb ukse. Ta vaatab ringi. Tundub, et kõik on korras. Öökapil seisab unerohi. Kui palju ta peaks võtma, et ta magaks ja ei tunneks mitte midagi? Võtab tabletid, kerib ennast teki all mõnusalt krussi. Teadvus kustub.

 

Birgit ärkab, päike piilub aknast sisse, kardinad hõljuvad kerges tuules. Pärast hirmsat õhtut on ta üllatavalt sügavalt maganud ja tunneb end päris hästi, kuigi rohud kokku tekitasid veidi pohmakalaadse tunde. Ta vedeleb pisut voodis, ringutab ja läheb kohvi keetma.

Hõrk kohviaroom Stevenit üles ei aja. Birgit otsustab veidi nõudega kolistada, et anda märku, et aeg on tõusta. Lõpuks ei jõua ta ära oodata, et mees end diivanilt üles ajaks. Ta koputab uksele, lööb selle valla, ütleb: ”Ärka ja sära!” Käsi tõuseb huultele ja silmad lähevad pungi. Ta komberdab esikusse ja haarab telefoni.

 

 

Keskpäev.

Uurija: “Alustame algusest. Kes on see mees ja kuidas sattus ta teie diivanile?”

“Ta on Steven, psühholoog.”

“Perekonnanimi?”

“King.”

“Steven King, mh. Kas te olete ta klient?”

“Võib öelda, et me mõlemad tütrega oleme.”

“Kas see on tavaline, et psühholoog magab kliendi juures?”

“Ei, see oli esimene kord.”

“Nii, et plaanis oli rohkem?”

“Ei, mingeid plaane polnud.”

“Kas teil on suhe?”

“Otse loomulikult, kliendi ja psühholoogi suhe.”

"Miks ta siin on?”

“Sest ma kartsin.”

“Mida?”

“Teate, meil on siin kummalisi asju juhtunud. Ma ei oska neid normaalselt lahti seletada.”

“Kas see on teie probleemiga seotud?”

“Mõnes mõttes küll, jah.”

“Kas te saaksite lühidalt kokku võtta, mis siin toimus?”

“Ma ei tea, mis siin toimus. Ma ei näinud seda pealt.”

“Kas te midagi ei kuulnud, kui inimene nii jõhkralt tapetakse, peaks ta ju karjuma või vastu hakkama?”

“Ma ei kuulnud midagi, pealegi võtsin ma unerohtu.”

“Mis teie arvates juhtuda võis?”

“Ma ei tea.”

 

Jälle see sama jutt, mõtleb uurija. “Kas teil on öelda midagi, mida te siiani veel öelnud ei ole?”

 

Kriminalist tuleb ja teeb lühikese kokkuvõtte. “Meesisik, surm saabus öösel kella kahe ja viie vahel. Võib öelda, et rebitud tükkideks. Sellise asjaga võiks hakkama saada keskmine kuni suur kiskja või ka äärmisel juhul metsik koer. Raske uskuda, et selliseid vigastusi suudaks tekitada inimene.”

 

“Kas teil on siin mõni metsik koer või tiiger?” Uurija pöörab pea kõrvale ja katsub muiet tagasi hoida.

“Tõsiselt räägite või?”

“Mängult? Halloo, proua, meil on siin tegemist tõenäoliselt mõrvaga. Hakkate ehk lõpuks midagi mõistlikku rääkima?”

“Mõistlikult olen ma siiamaani rääkinud. Meil on olemas üks päris kass, kes lasi jalga, ja vist üks nähtamatu kass.”

 

“Kummaline naine, mida ta küll varjab. Millisel põhjusel võis ta mehe tappa ja veel nii veriselt, ja siis helistab politseisse?”

Uurija vaatab last.

Triinu istub toolil, pea viltu kallutatud, näol õrn naeratus: “Kiisu, nii hea, et sa jälle pai oled!”

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0579)