Kassidel olevat vähemalt üheksa elu. Meie, labased surelikud, sellega kiidelda ei saa. Samas on meil – erinevalt kassidest (vist?) – üks teine võimalus elada rohkem kui üks elu, elada lõputuid elusid lõputus hulgas maailmas –  seda läbi lugude, mida me üksteisele jutustame. Olgu nende edasiandmise vorm siis milline tahes – raamat, film, teater, suuline pärimus...

Lugusid on lõputu hulk ja seda, milliseid  – millise tooni, värvingu, läbiva mõttega – lugusid me loome, jagame, otsime, mõjutab ja peegeldab loomulikult loo jutustaja ja kuulajaskonna elu – keskkond, ajastu. Lugudest võib eri inimene eri aegadel otsida erinevaid emotsioone ja vaevalt on tänapäeva rohkem või vähem defineeritud kirjandusžanrid iseeneses midagi uut – küllap on ajaloo vältel erinevad moed ja laadid ikka vahelduvate lainetena inimeste meeli köitnud.

Tahaksin siinkohal neile, kes ehk pole juba selle otsa komistanud, lühidalt tutvustada mulle isiklikult meelitavalt vastu kõlavat alažanrit – kontsepti, mis olemuselt ei ole uus, aga on suhteliselt hiljaaegu saanud uue või värskema nime, definitsioonikuue ja ehk ka uue populaarsuse – hopepunk’i. 

Vahest juba möödunud sajandi kaheksa-üheksakümnendatest on ilukirjanduses, eriti ulmes ja fantaasias, stiilina populaarsust kogunud grimdark – sünge, küüniline realism, vägivald vägivalla pärast, inimloomus on kui mitte üdini halb, siis vähemalt vilets, maailm on katki, tegelased on katki – ja nii ongi, vahel lausa nihilistlikult seda sünkust nautiva alatooniga – õnnelikku lõppu pole olemas ja maailm jääbki räpaseks ja katki, nii ka tegelased. Grimdark kontrasteerub – ja küllap toimib paljude jaoks sobivalt värskendava liigmagusimala maitse eemaldajana – nn. ülla, puhta fantaasiaga (millesarnasele on viimasel ajal üritatud passitada ka terminit noblebright), kus kangelane võitleb õige eesmärgi nimel, juhid on üllad ja head, sest nad on juhid, kangelane on kutsutud ja seatud ja sageli ka oma valitu staatust väärt – kui mitte täiesti plekitu, siis suhteliselt vähe määritud, ja võitluse järel on (vähemalt osadele) terendamas õnnelik lõpp – maailm on ära parandatud.

Isiklikult kuulun sageli nende hulka, kes oma ’lõpututes lisaeludes’ ehk lugudes, kuhu sukelduda, tahaksin leida mõningase annuse – aga mitte liiga palju – eskapismi ja kröömikese lootust, sest  ... me elame maailmas, kus me elame, eksole – ja samas piisavalt realismi ja erinevaid varjundeid kuni sünkmustani välja, sest me ei ela roosas utoopias. Eriti viimastel aastatel, kui tundub, et elame taas ajaloos vana hiina needuse laadis ’huvitavatel aegadel’ tahaks ehk midagi, mis peegeldaks mõnevõrra reaalsust, ent ei jätaks tunnet, et ongi aeg nööri ja seebi järele haarata.

Seepärast kogesingi nii edasi- kui tagasiulatuvat äratundmisrõõmu – see ongi siis see, mis mulle on meeldinud, ja ehk nüüd tuleb sarnaseid lugusid veel – kui koperdasin (oma mälu järgi üsna varsti sel samal 2017.aastal, kui need postitused tehti) Tumblr’is (nüüdseks juba mõnevõrra vanamoodne ehk algoritme rohkem vältida võimaldav mikroblogimis-sotsmeediakeskkond www.tumblr.com, mis on muude veidrike hulgas ka suures osas nö. anglofoonse meediafändomi üheks peamiseks koduks) kasutaja ariaste (ehk fantaasiakirjaniku Alexandra Rowlandi) postituste otsa, kus ta defineeris grimdark’i vastandit kui hopepunk’i ja selgitas, mida ta selle kontsepti all silmas pidas. Tumblr’i fändomikeskkond haaras sellele kogukonnale omaselt asjast kohe kinni ja nüüdseks võib öelda, et terminina on hopepunk mitte vaid ’kohale jõudnud’, vaid ka laiemasse teadvusse imbunud – Wikipedias on hopepunk’i käsitlev lehekülg, kiire internetiotsinguga võib leida kontsepti ja kirjanduslikku alažanrit käsitlevaid artikleid ja raamatute või muu meedia soovitusi.

Hopepunk’i definitsioon võib olenevalt defineerijast mõnevõrra varieeruda, ja termin tähistab mitte ainult kitsamalt kirjanduslikku (ala)žanrit, vaid ka üldist kontsepti ennast ja selle ilmnemist laiemalt loomingus ja ka igapäevaelus. Kui püüaksin seda siiski lühidalt kokku võtta, siis oleks see ehk jonnakas, vastuhakuline, mässuline lootus.

Kuigi Alexandra Rowland positsioneeris hopepunk’i vähemalt alul vastandiks grimdark’ile, siis sobituks hopepunk pigem ehk kusagile grimdark’i ja noblebright’i vahele, kontrasteerudes mõlemaga, mitte ehk otsese vastandusena, ent mõlemast eristuva punktina maatriksis.

Parafraseerides ja laenates mitmeid hopepunk’i kirjeldada püüdnute sõnu ja neile lisades – kui grimdark ütleb, et klaas on pooltühi (ja nii saabki olema, klaas on lisaks ka veel räpane, ja ehk paneb keegi klaasi ka janusurma alternatiiviks mürki), ja noblebright ütleb, et puhta hingega kangelane täidab klaasi (ja alistab lohe, kes vee ära jõi ja avab tee igavesele allikale), siis hopepunk ütleb – mul on pool räpast klaasi vett, ma kastan sellega midagi. Ehk saab raisast asja.

Hopepunk’i maailm ei ole üllas, see on sarnane grimdark’i düstoopiale või lihtsalt on selline vigane, lapitud, kohati ilus, aga üldiselt reaalselt tuttavlikult nõme, tegelased – olgu nad pro- või antagonistid – pole mustvalged, pole üllaid kangelasi või läbini kurjuse kehastusi. Tegelased on inimesed – kelles on nagu meis kõigis mingi kogus koletist ja mingi kogus ... kedagi muud.

Mis eristab hopepunk’i grimdark’ist on lootus. Mitte puhas, õrn, üllas lootus, vaid agressiivne, jonnakas, vihane lootus. Maailm on loppis ja apokalüpsised liiguvad sellest läbi, ma olen väike, katkine ja rasvaste näpujälgedega südametunnistusel, nagu iga keskmine inimene, aga keskmise sõrme näitamisena sellele kõigele, vastuoksa tegelikkusega leppimisele ma teen midagihead, loovat, edasiviivat, isegi kui see on napp, isegi kui ma lõpptulemust ei näe ega tea, kas see ka kunagi saabub. Miks? Sest v***u, seepärast.  Ei istu maha ja ei anna alla; ei ratsuta ka valgel hobusel maailma päästma. Panen kartulid maha. Protestiks, vähehaaval, võibolla. Keegi sööb neid. Keegi paneb järgmised kartulid maha. Ka apokalüpsise ajal on kartuleid vaja, ja pärast apokalüpsist. Sest ma loodan, et on pärast. Ehk isegi pisut parem, kui enne.

Hopepunk tähendab lootust, hea teo tegemist kui relva, kui mässu düstoopia vastu. Lugu, millel ei ole siledat, ilusat lõppu, sest maailm on jätkuvalt loppis ja tööd ja (häid, või pigem asju tasapisi paremaks muutvaid, mitte tingimata  ’moraalselt häid’) tegusid peab tegema ka homme, ja ülehomme, ja üle-ülehomme. Aga seda vaikse läbiva allhoovuse taustal, et ehk on sellel siiski mõtet, et tasapisi, sammhaaval on võimalik midagigi maailmas lappida. Et jonni pärast parandamine viib edasi ja on võimalik leida koostööpunkte teiste vihaste tihastega. Et suuri asju tehakse jupphaaval, ja vigaselt, ja ebaõnnestumistega, ja uuesti ja uuesti, aga neid on mõtet teha. Maailma ei saa päästa, ja ükski inimene pole see maailma päästev kangelane, aga üks inimene (ja veel üks. Ja veel keegi.) saab maailma kröömikese võrra paremaks muuta. Kasvõi ajutiselt. Sammhaaval. Ja lõputult, sest see vajadus ei saa otsa. Klaas ei ole pooltühi ega pooltäis, klaasis on vesi ja sellega võib midagi teha. Midagi head, natukenegi.

Hopepunk kui selline ei ole uudne žanr, mis 2017.aastal järsku sündis – seda kontsepti kandvat loomingut on kogu aeg olnud. Näidetena tuuakse välja Pratchetti Kettamaailma romaane – isiklikult arvan, et näiteks Sam Vimes on üks kõige hopepunk’ilikemaid tegelasi üldse -; Gaimani ja Pratchetti „Häid Endeid”, Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu” (düstoopia, ent läbivalt - Nolite te bastardes carborundorum), J.R.R.T. Tolkien’i „Sõrmuste Isanda triloogiat (ja ka Peter Jacksoni filmiekraniseeringut), Andy Weiri „Marslast”, Lois McMaster Bujoldi Vorkosigani saaga romaane, Martha Wellsi Mõrtsukboti-raamatuid, filmidest veel näiteks „Mad Max Fury Road”, värskemad Tähesõdade filmid jne. Eesti ulmest, mida olen lugema sattunud, võiks hopepunk’iga kokkupuutepunkte omada kasvõi näiteks Triinu Merese „Kuningate tagasitulek”.

Hopepunk, nagu varem öeldud, ei ole vaid kitsalt kirjandusžanr – omamoodi protestina või vastukaaluna (nagu asjad ikka maailmas edasi-tagasi kõiguvad) nii grimdark-žanri ja kontsepti populaarsuse tõusule kultuuris kui ka reaktsioonina kaasaja maailmast tulenevatele väljakutsetele, olgu need poliitilised, sotsiaalsed, klimaatilised, on seda terminit leida ka laiemas kasutuses, tähistades kontseptina lähenemisi, tegevusi, mõtteid jne, mille põhijooneks võiks olla lihtsa inimese protest düstoopia ja lootusetuse vastu, soovimatus leppida masendava reaalsusega ja püüd vähehaavalgi panustada asjade paranemisse. Tumblr’is näiteks võib näha kontsepti laiemat rakendamist, kui panna hopepunk otsingusse või valida lappamiseks lihtsalt haaksõna #hopepunk ja samuti on vaikselt näha selle termini imbumist ka väljaspoole seda kitsamat keskkonda ka selle laiemas tähenduses kui vaid kirjandusžanr.  

Tumblr’i ja hopepunk’i sidet ilmestab ehk ka see, et mitmed Tumblr’i (fikfändomi)kultuurile omased nö. Tumblr’i rahvajutud ehk ühisloomelise jutuvestmise tulemusena sündinud teosed tunduvad sageli hopepunk’i alla käivat, seda nii sisulise žanrikuuluvuse kui ka üldise kontsepti – vabalt ringlev mittekaubastatav kogukonnale kingina, sageli ka koostöös ühisloomena, loodu – poolest. Näidetena võiks tuua „The God of Arepo” (https://stu-pot.tumblr.com/post/170921580726/ciiriianan-sadoeuphemist-writing-prompt-s), „Eindred and the Witch” (https://meg-moira.tumblr.com/post/644622280493760512/writing-prompt-s-may-you-have-a-life-of-safety),  „Raise Both Children” (https://dycefic.tumblr.com/post/681090034954371072/writing-prompt-s-two-identical-infants-lay-in-the) ja mitmeid teisi (lõpus link huvilistele, kes tahavad seda fenomeni rohkem nautida; pealkirjad on, nagu rahvajuttudel ikka, tinglikud ja samamoodi kui autorid, kõrvalisemad ja vähem esile tõstetud kui lood ise).

 Hopepunk’i žanrit esindavaid raamatusoovitusi (ja muudki) leiab lühikese netiotsinguga, ja selle žanri loomet tuleb ilmselt veelgi juurde. Kuna rohkem kooki on alati parem kui vähem kooki, siis tahaksin loota, et ka eestikeelses ulme- ja fantaasiakirjanduses ajaks hopepunk oma jonnakaid, masendusemüüri veidi lagundavaid ja ehk ka mahlaselt krõmpsuvaid juuri tulevastesse teostesse.


Lõpetuseks tahaksin jätta kaks hopepunk’ilikku tsitaati:


Sometimes it is better to light a flamethrower than curse the darkness.  - Terry Pratchett („Men in Arms”)

My old boss asked me, "Why hopepunk? What's so punk about hope?"

And I was like, man, look around; a defiantly hopeful literary tradition in the face of all this shit is punk as fuck. - Tumblr, anexperimetallife

Viiteid ja linke huvilistele

https://ariaste.tumblr.com/post/163697878524/ariaste-ariaste-the-opposite-of-grimdark-is

https://festive.ninja/one-atom-of-justice-one-molecule-of-mercy-and-the-empire-of-unsheathed-knives-alexandra-rowland/

https://www.dictionary.com/browse/hopepunk

https://en.wikipedia.org/wiki/Hopepunk

https://www.vox.com/2018/12/27/18137571/what-is-hopepunk-noblebright-grimdark

https://www.bbc.com/culture/article/20220113-the-sci-fi-genre-offering-radical-hope-for-living-better

https://calime33.tumblr.com/post/717326226909528065/love-how-tumblr-has-its-own-folk-stories-yeah-the

https://calime33.tumblr.com/tagged/communal%20storytelling

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0543)