Erika ja Taavi kajut ei olnud suur. Kuna aga Erika oli laeva toidukasvati vanem biohooldaja, sai ta endale lubada väikesi ekstravagantsusi. Üks selline oli 30 liitrine akvaarium. Selles käis vilgas elu, väiksemad taimetoidulised kalad ja krabid Nebadonilt lopsakas taimestikus.

„Tule tervita uut allüürilist,“ hõikas Erika, kui Taavi peale vahetust vormi lahti nööpis.

„Vaata kui lahe elukas,“ ja ta viipas punakale loppis näoga uuele kalale.

„See mind nähes küll ei rõõmusta. Kas ta sai transpordil deformeerida, et sa ta endale said?“

„Ei, ausalt öelda ma ei tea, kuidas ta konteinerisse sai. Me ei tellinud teda, aga peale avatud laadimist oli ta konteinerite vahel. Saime ta ära päästa ja tankerisse vette panna. Carmen leidis ta ja tahtis kohe lihtsalt lõhustisse visata.“

„Kindel, et see ikka kala on? Näeb imelik välja, nagu oleks paistes.“

„Oi, ta näeb juba palju parem välja kui alguses. Ta oli hoidla tankeris koos vetikatega pool päeva ja kosus silmnähtavalt. Usun, et hommikuks on temaga kõik korras.“

„Kas te oma lekke leidsite üles toidukasvatis? Teie juurest oli täna päeval kõvasti vett kadunud. Kari tehnikuid läks otsima. Kas see parandati ära ?“

„ Ei, ma ei tea sellest, aga tehnikuid nägin küll. Head ööd kalake Kalle,“ ja Erika andis akvaariumile musi.

Hommikul oli akvaarium täiesti tühi. Ainult klaasitäis vett põhjas ja selles siplemas uus kala.

„See on kogu su kätetöö nahka pannud,“ lausus Taavi. „Ja vee ka.“

Erika uuris vett akvaariumi põhjas, kui oli kapist suure klaaskannu võtnud ning kala uude anumasse pannud.

Anum kalaga oli erakordselt raske.

„See on raskem kui kogu akvaarium oli,“ lausus ta kahtlevalt.

Nad vahetasid pilke. „Mis jama see on, mille sa laeva oled toonud? Kas bioloogid nägid seda elukat, enne kui sa teda ära päästma hakkasid?“

„Ei, bioloogid on kõik ju oma konverentsil Veenusel, laevas ei ole kedagi praegu.“

„Ja sa kohe otsustasid, et siis on hea aeg uusi kontrollimata lemmikuid soetada?“ ohkas Taavi häiritult.

„Meid mõlemaid visatakse järgmises jaamas laevast välja, kui meie ruumidest leitakse uurimata võõrliik. See tarbib 30 liitrit vett ja bioloogilist massi ööga ja vaata tema mõõtmeid, need ei ole muutunud. Kui see biotransformer on, siis oleme väga paksus jamas.“

Erika tegi vaikides skänneriga pildi kalast ja saatis päringu raali.

„Seda tuleb teha enne millegi koju tassimist,“ lausus Taavi ärritatult.

„See, et sul on ligipääs bioloogilisele materjalile, ei tähenda, et sa sellest midagi jagad. Sa ei ole bioloog. Sul ei hakka kellad helisema, kui midagi imelikku kohtad.“

Nad vahetasid pilke ja vaikisid. Erika oli juba saanud noomituse riknenud biomaterjali hävitamata jätmise eest. Üks ametlik rikkumine veel ja tal ei ole enam laeval kohta.

„Tualettpotist seda vist alla laskma ei peaks …“ lausus Erika ettevaatlikult anumat silmitsedes.

„Tule!“ Taavi haaras elukaga klaaskannu ja tiris Erika kaasa.

„Lüüsist välja see asi ja kiiresti. Enne kui me igaveseks karantiini jääme. Sinu lolluste pärast.“

Nad liikusid kiirustades mööda koridori lüüsi poole. Taavi viskas enda pluusi kannule peale, kus oli kala. Kann oli raske ja ta pidi pingutama, et liikuda.

Kui nad lüüsini jõudsid, avas Taavi oma kiibiga ukse, viskas olendi koos anumaga sisse ja tühjendas lüüsi. Kostis surin, kui lüüs taas õhuga täitus.

„Me peame välja mõtlema põhjuse, miks me lüüsi kasutasime.“ Taavi hingeldas pingutusest ikka veel.

„Kahju, ei saanudki teada, mis see oli,“ ütles näost valge Erika vaikselt.

„Oo, kahju meil alles vist saab olema …“ Taavi viipas ekraani poole, mis kuvas laadimisala.

Ekraan näitas pilti kaubavastuvõtu fikseerimise jälgimiskaamerast. See ei oleks pidanud praegu töötama. Keegi oli unustanud selle välja lülitada ja see oli käivitunud väljas toimuva liikumise peale.

Nad nägid selgelt kala lüüsi ukse juures ringi hõljumas. See ei olnud surnud kosmoseprügi, see oli laeva uudistav vägagi elus elukas. Ta liikus vaakumis ja külmas nagu vees ja uuris laeva lüüsiust, kust just hetk tagasi välja oli visatud.

„Miks see ära ei sure?“

„Vaata, ta on endale sädeleva mulli ümber teinud, milles ta on.“

„Seal see vesi siis ongi.“

„Vaata, neid tuleb juurde.“

Punaseid kalu ilmus ja ilmus juurde. Nad oleks nagu tulnud kutse peale eikusagilt. Neid oli juba terve parv lüüsi juures.

„Paneks parem ekraani kinni ja läheks oma ametipostile?“ tegi Taavi Erikat altkulmu vaadates ettepaneku.

„Jah, parem on, kui keegi teine nad leiab.“

 „Lase kontrollida bionäite lüüsi juurest. Anna mulle teada, mis seal on. Ära räägi midagi, lihtsalt kontrolli näite ja teata anomaaliast. Kas sa vastuse said, mis elukas see selline on, kes sellises külmas ja vaakumis ära ei sure?“

Erika vaatas suurte silmadega kalu. Üks neist tuli lüüsi ukse juurde ja andis uksele musi. Erika rebis tahtejõuga silmad sellelt vaatepildilt lahti ja kohmitses sidevahendiga.

 „Ma vist tean, kes need on,“ ütles Erika väga vaikselt sidevahendis teksti lapates.

„Ma olen neist kunagi kuulnud. Määratlus kinnitab, et need on raske vee kalad. Neid kutsutakse nii. Imavad endasse kõike, millega füüsiliselt kokku puutuvad. Sellepärast nad vaakumis elutsevadki, et kõik millega nad kokku puutuvad, imendub neisse. Energia ja mass kandub teise tihedusastmesse ja kui kala sureb, siis energiakanal kukub kokku. Kogu mass ja energia, mis nad endasse on imanud, paiskub tema surmapunkti tagasi. Seal tekib must auk meie tihedusega kohtudes. Ma arvasin, et see on legend, nagu Veenuse kerad ja oberoidid. Aga nad on päriselt olemas... “ Ta vaatas hirmunud silmadega pilti lüüsiesisest.

„Et me toitsime siis musta augu teket praegu ja kogu laev oleks võinud olla ära õgitud selle pisikese kala poolt?“ küsis Taavi.

„ Peaksime andma üldhäire ja kiire lahkumine siit sektorist.“

„Mida see aitab musta augu puhul? Laeval on hooldustööd ja meie kiirus on ju olematu praegu.“

„Ega jah … aga nad ei tundu vaenulikud. Mida neist veel teada on?“

„Nad elavad miljard aastat või nii. Info on puudulik selles osas. Musta augu tekitavad siis, kui on umbes jalgpalli suurused ja ära surevad,“ luges Erika oma seadmelt.

Nad vaatasid kalu, kes laeva ümber sagisid. Nad olid umbes sama suured kui nende poolt lüüsi saadetu ja see oli umbes lapse rusika suurune.

„Võibolla siis ei ole kiiret...“ lausus Taavi ettevaatlikult.

Nad toetasid seljad vastu lüüsi seina ja vaatasid kalu, kes elasid enda loodud raskes vees. Kalad olid kaunid ja oli tahtmine neid puudutada. Oli raske uskuda, et ekraan ei valeta ja seal väljas oli tõesti elu.

„Tahtsid endale pikaealist lemmikut … Tee sõprust ja jäta küpsisepuru maha,“ lausus Taavi.

„Aga ära bioloogidele ütle, et see elas enne meie juures ja sa panid talle nimeks Kalle.“