Giovanni

Hakkame õige pihta sellest, et pealkiri ei pretendeeri mitte mingile täpsusele, aga kuna midagi tuleb ju pealkirjaks kirjutada, siis kõlbab see sama hästi, kui ükskõik mis muugi.

Vikipeedia pakub, et psühhedeelia on 1960. aastatel kujunenud subkultuur. Psühhedeelset kogemust iseloomustab vaimule varem tundmatute ettekujutuste tajumine või vaimu loominguline joviaalsus, mis on vabanenud tavalisuse ahelaist. Psühhedeelne seisund on kogemuste jada, mis tuleneb aistingulisest puudulikkusest kui ka psühhedeelsetest ainetest. Kogetakse kuulmis- ja/või nägemishallutsinatsioone, muutub maailma tajumine, tekivad teisesed aistingud, müstilised kogemused ja aeg-ajalt võivad tekkida psühhoosi-sarnased seisundid.

Kuna ka sürrealismis on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid ja muud patoloogilised nägemused, siis võiks pealkiri olla ka sürreaalne nõukogude multiplikatsioon.  Jätame praegu kõrvale Eesti animaatorite sürrealismikoolkonna (kes tahab, võib veidi juurde lugeda siit), ja vaatleme mõnda multifilmi, mis tollastes vennasvabariikides valmisid. Valik on rangelt subjektiivne, ega pretendeeri ammendavusele.

Niisiis, esmalt küsimus, kuidas eristada sürrealismi psühhedeeliast, kui need nii sarnased on? Olen võtnud aluseks psühhedeelse kunsti ühe määratluse, mille järgi iseloomustavad seda intensiivsed, puhtad ja segunemata värvikombinatsioonid ja iseloomulikud voolavad vormid (biitlite „Kollast allveelaeva“ mäletate?).

Selle järgi on kõige psühhedeelsem nõukogude mutikas üldse Valeri Ugarovi 1976. aasta Шкатулка с секретом (Saladusega mängutoos).

saladusega laegas

Tegu on muusikalise fantaasiaga, omamoodi rokkooperiga Vladimir Odojevski lasteraamatu „Linnake tubakatoosis“ (1834) ainetel, mis on silmnähtavalt mõjutatud „Kollasest allveelaevast“. Jah, esimeseks nõukogude psühhedeelseks multikaks peetakse Anatoli Petrovi „Hajameelset Giovannit“ (Рассеянный Джованни, 1969), kus Ugarov oli kunstnikuks;

Giovanni

jah, Ugarovi enda „Не про тебя ли этот фильм“ (1973) on juba kantud sarnasest esteetikast (vaadake peategelaste juukseid):

neprotebjali

Aga siiski – Mängutoos on iga viimase detailini nii ebanõukogudelik, kui olla võib. Visuaalne esteetika, progerokk, laiad püksid, kellukeste pikad juuksed, platvormkingad… Fantaasiat on piisavalt, et ka ulmesõber selle alla võiks neelata.

Ulmelisest ideest on veelgi enam kantud teine tuntud näide – Vladimir Tarassovi Kontakt (Контакт, 1978). Taas puhtad selged värvid, alt laiad teksad, hipiliku olekuga kunstnik (joonistatud, muide, noore Vassili Livanovi järgi, kes hiljem sai kuulsaks Sherlock Holmesi kehastajana).

kontakt
livanov

Taustakunstnikuna on kasutatud ilmselt Malle Leisi, keda tiitrid kahjuks ei maini. Tarassov ei olnud ka ise enam nimes kuigi kindel, kuigi mäletas, et oli Eesti naiskunstnik.

kontakti taust

Ja muusika, mis kontakti aitab luua, on maailmakuulus Nino Rota tunnusmeloodia Coppola „Ristiisast“. Kuna kogu multikas on sellele meloodiale üles ehitatud, siis Haapsalu õudusfilmide festivalil 2019, kus Tarassovile elutööpreemia omistati, sai vanameister lausa kurjaks, kui kordusseansil tehnilise viperuse tõttu heliriba kaduma läks, ning keelas ilma meloodiata multika näitamise lihtsalt ära.

Kui Mängutoosi kohta sai öelda, et üsna ebanõukogudelik, siis järgmine on, vastupidi, ääretult nõukogudelik, kuigi kuulub värvikasutuselt ja muusikaliselt kujunduselt formaalselt pigem psühhedeelsesse kunstikaanonisse või vähemalt määratlusse pop-art.

otsetabamus

Tegu siis Vladimir Morozovi 1987. aasta multikaga Прямое попадание ehk eesti keeli „Otsetabamus“. Seda vaadates meenus mulle äkki, et neil tankide ja allveelaevade pommitamise mänguautomaatidel olen lapsena isegi mänginud (toonases Leningradis, ilmselt millalgi seitsmekümnendate alguses), need olid tõesti reaalselt olemas, kusjuures allveelaevade pommitamise automaadil oli tõepoolest kummist servaga periskoobikujuline vaateava koos käepidemetega. Küllap olid need ülejäänud automaadid ka olemas. Mulle igatahes need meeldisid, (allveelaevad rohkem kui tankid) ja nii ma nõudsin selles mängude majas mängimas käimist kogu Leningradis viibitud aja.

Mingil määral mahub selle kõrvale ka „Тир“ (Lasketiir), veel üks Tarassovi film 1979. aastast.

tiir

See on juba üsna sirgelt ja räigelt propagandahõnguline teos, segu omamoodi hipiromanikast ja karikatuursest satiirist mädaneva kapitalismi pihta. Tarassovit vabandab pisut välja vaid see, et materjal pole tema sulest, vaid põhineb Viktor Slavkini näidendil. Julgeksin siiski pakkuda, et Tarassovi tulemus on siiski algupärandist parem.

Ilmselt kuulsaim nõukogude ulmemultikas, mida psühhedeeliaga seostatakse, on mõnevõrra ehk üllatuslikultki hoopis Roman Katšanovi „Kolmada planeedi saladus“ (Тайна третьей планеты, 1981).

Kolmanda paneedi saladus

Samas – kui vaadata joonistamisstiili ja värvikasutust, siis hakkab seoseid nägema küll. Sisu on ju aga ulme kõige ehedamas tähenduses ja psühhedeelsete nägemustega on vähe pistmist.

Pop-art, erksad värvid ja laiad teksad on tegijad ka multifilmides „Breemeni linna moosekandid“ (Бременские музыканты,  1969 ja По следам бременских музыкантов, 1973) mõlemas osas. Ei hakka pikalt ümber kirjutama – sellest on hea käsitlus olemas ka eesti keeles.

breemeni moosekandid

Vastupidine on olukord loogaFru 89 From left to right– joonistamisstiil ja eriti värvikasutus ei seostu kuidagi psühhedeeliaga, sisu aga... No deliirsemaid nägemusi annab välja mõelda!

vasakult paremale

Sama käib ka Armeenia multifilmi „Ветер“ (Tuul; 1988) kohta. Pigem sürrealismist läbi imbunud absurd kui popkunst või psühhedeelia.

tuul

 

Eesti psühhedeelne animatsioon

Kahjuks ei saa siin anda samasugust ülevaadet meie oma psühhedeelsest animatsioonist, sest peaaegu ühtegi eesti autorite multikat võrgust kätte ei saa. Ometi on just meie autoritel rida äärmiselt häid psühhedeelse või pupkunsti (pop-art) stilistikaga multikaid ette näidata (mitte ajada segi meie kuulsa multiplikaatorite sürrealismikoolkonnaga): Andres Keskküla „Lugu jänesepojast“ (Ellen Niidu „Lugu jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“ põhjal) ja „Jänes“ (selle visuaalist, tõsi küll, saab aimu ühe võrgus oleva islandi muusikute fänni tehtud videost, kus on kasutatud pildilise poolena Keskküla multifilmi), Rein Raamatu „Värvilind“, Avo Paistiku „Tolmuimeja“ (Eno Raua „Hirmuäratav tolmuimeja“ põhjal), jne. Pikemalt saab neist lugeda Andreas Trosseki äärmiselt põhjalikust artiklist „Eesti popanimatsioon 1973–1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis“.

Need on filmid, mis kahjuks on unustusehõlma vajumas ja fakt, et neid ka võrgust ei leia, teeb autoritele ja filmidele ainult karuteene.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0801)