Viimasest sõnumist oli möödas kaks aastat. Koloniseerimislaev „Mikromegas” oli võtnud Maaga ühendust vahetult enne ja pärast hüpet läbi kaugel Oorti pilves asuva loodusliku ussiurke, mille poole laev oli varasema aasta jooksul kosmilises plaanis teosammul veninud. Ja nüüd siis järgmine kontaktivõtt, millele oli eelnenud mitu frustreerivat ja tulutut Maal toimunud katset saada ühendus teisele poole ussiurget kadunud „Mikromegasega”. Värske sõnum oli oluliselt mahukam eelmistest – „Hüppeks valmis, kõik süsteemid töökorras!” ja „Hüpe õnnestus, süsteemid ja meeskond korras, planeet paistab, võtame kursi orbiidile!” –, nappidest helifailidest. Sedapuhku oli tegu videoläkitusega, mis saabus ussiurke lähedale paigutatud jälgimis- ja transleerimisjaamast Tanegashima kosmosekeskusesse jupphaaval.

„Kas me ei saa juba mingit algust näiteks vaadata või?” närveldas kuvarit jälgiv kapten MacMillan, Mikromegase projekti Kanada esindaja.

Arvuti ees istuv jaapanlasest operatsiooniinsener heitis kanadalasele põlgliku pilgu ja raputas pead.

„Rahu, Mike,” teatas ligi astunud doktor Bērziņš, „need tükid ei tule selles järjekorras. Iga asi juhtub omal ajal...”

„...või natukene hiljem,” porises kapten MacMillan, „okei, Uldis, lähme võtame ühe kohvi. Kui neil siin on...”

Mehed jalutasid juhtimisruumist koridori, kus seisis reas hulk joogi- ja toiduautomaate. Üks pakkus tõepoolest ka kohvi. Bērziņš ja MacMillan rüüpasid hapuka maitsega jooki, vaatasid kella ja tammusid kannatamatult jalalt jalale.

„Igatahes on see hea märk,” pomises MacMillan viimaks.

„Mhm,” noogutas Bērziņš hajameelselt kaasa.

„Me teame, et nad elus.”

„Eks me teadsime seda kogu aeg,” kehitas Bērziņš õlgu.

„Vahepeal tundus siiski, et kogu ettevõtmine lendas kuradile...”

Bērziņš ei vastanud, kuulda oli vaid ventilaatorite müha ning mõne aeg-ajalt mööda tõttava jaapanlase sammude asjalikku rütmi.

„Mis sind häirib, Uldis?” katkestas MacMillan viimaks rõhuma hakanud vaikuse.

„Ma ei tea, see asi on mind tegelikult häirinud algusest peale...,” tõdes lätlane vastumeelselt.„Mäletad, kui me alustasime...”

„Jaa, see oli kümme aastat tagasi... Eh, vanaks oleme jäänud,” vangutas MacMillan pead.

„No seda ka. Aga ma ei tea, niimoodi ikka inimesi töödelda... Ehitada...”

„Hm. Inimesi?” MacMillan hääles kõlas skepsis.

„Kuule, ole nüüd! Muidugi inimesed. Me võtsime inimese DNA, inimese munaraku ja asusime sellest nikerdama just nimelt inimest, mitte suvalist elukat, kes elaks üle ussiurke, kes peaks vastu kiirgusele, kes kannataks välja reisi pikkuse. Just nimelt inimest! Muidu oleksime võinud lennutada kosmosesse ka neid kuramuse tardigraade!”

„Eks me tegime ju seda ka!” püüdis MacMillan nalja teha, kuid Bērziņš oli surmtõsine. Ta raputas pead, jõi kohvi lõpuni ja viskas topsi prügikasti.

„Me ei ole jumalad, Mike. Ma ütlen sulle, mul on selle suhtes halb tunne. Lähme vaatame, kaugel saadetis on.”

Saadetis polnud veel täielikult kohale tundnud, kuid Kenta Higa – nii oli vastutava inseneri nimi – kinnitas, et jäänud on vaid loetud minutid. Vahepeal kogunes ruumi teisigi Tanegashima kosmosekeskuse juhte ning Mikromegase projektiga seotud inimesi. Kõik peale Bērziņši tundusid elevil ning see muserdas lätlast veelgi enam.

Neil pole aimugi, neil pole aimugi, vasardas ta peas ning Bērziņši silme eest käis uuesti läbi kümne aasta tagune aeg. Esmalt Hiinlaste teoreetiline avastus – mis põhines Florese inimese jäänuste uurimisel ja nende põhjal loodud virtuaalmudelitel –, et inimese mõõtmeid saab radikaalselt vähendada, säilitades intellekti ja muud psühhosomaatilised parameetrid, mis teevad inimesest inimese. Seejärel esimesed katsed. Lääneriikide ametlikult eitav hoiak, kuid peagi kosmoseringkondades maad võttev suhtumine, et mis oleks kui... Et kui kosmosereisid on nii kallid ja kulukad, siis vähendaks mõõtmeid. Ja kuna von Neumanni masinaid polnud keegi ikka veel õppinud ehitama, siis teeks nii-öelda bioloogilisi von Neumanni masinaid – miniinimesi, homunkulusi. Esmalt haigena tundunud ideed lobistati siin ja seal ning viimaks tuldi välja kõiki, nii Ida kui Läänt rahuldava briljantse mõttega – me teeme olendi, kes pole päriselt inimene, pigem täpselt kohaldatud disainertoode, kes suudab teenindada kosmoselaeva, elab kaua, ei ole kosmosekiirguse suhtes kuigivõrd tundlik ja – mis kõige olulisem – suudab olla justkui esimene koloniseerimislaine, hoolitsedes laeva pandud inimembrüote ja neist inimeste kasvatamise eest, kuni selle rolli võtavad üle sellesama homunkuluse ehitatud robotid, mõõtmetelt rohkem, kuid disainilt vähem pärisinimese moodi. , Ise ei pidanud homunkulused olema soojätkamisvõimelised, vaid neil, sootutel olenditel, oli sisse kodeeritud „amortiseerumisvanus”, mis „lülitab” nad pärast põhiprogrammi täitmist välja. Lihtne ja puhas...  Bērziņš võdistas õlgu.

„Härrased!” kuulutas kosmosekeskuse juht Hiroshi Ishikawa kõlaval häälel, „Näib, et tund on tulnud, videoläkitus kosmoselaevalt „Mikromegas” on kohal. Palun kõigi tähelepanu.  Higa-san, kui lubate.”

Insener nõksutas kuulekalt pead ja ühe hiireklõpsuga oli videopilt juhtimiskeskuse seinasuurusel ekraanil. Sellelt vaatas vastu ei keegi muu kui kapten Juri, nagu Bērziņš ja teised olid homunkuluse Gagarini auks ristinud. Ka nüüd, kaks aastat pärast homunkulustega tegelemist ei tulnud Uldis Bērziņš toime esialgse võpatuseta – ekraanilt vastu naeratava olendi teadlik disain oli teinud temast õõvaoru sügavaimasse soppi paigutuva nähtuse, justkui lihast nuku, korraga nii inimese moodi ja ometi mitte, liiga laiali asuvate, kuid sügavate, justkui vanainimesesilmade, imeväikese beebisuu ja beebinina, kõrge lauba, tihedate mustade juuste ning vahakarva ihuga monstrumi, kes oli – nagu Bērziņš teadis, isegi kui see ekraanilt silma ei paistnud – kaheksateist ja pool sentimeetrit pikk ning kaalus poolteist kilo.

Video esimesel paaril sekundil puudus heli. Üleskääritud käistega ÜRO-sinisesse kombinesoonikesse rõivastatud kapten Juri rääkis kellegagi kaadri taga, viipas siis oma ebaproportsionaalselt pika ja – nagu Bērziņš üllatusega märkas – kuidagi väga musklisse kasvanud käega – ning heli käivitus.

„Tere, Maa! Tere, inimesed!” Juri põristas natuke r-tähte, mis kahandas veidi tema piiksuva beebihääle ebaloomulikkust.

„Tere, kapten Juri!” hõikas keegi Bērziņši selja tagant ning ruumi kogunenud inimhulk puhkes justkui kergendatult naerma.

„Ma pean esmalt vabandama uudiste viibimise pärast,” jätkas Juri asjalikul toonil. „Meil läks enda sisse seadmisega aega. Planeet asus ussiurkele küll lähedal, kuid orbiidile jõudes avastasime, et siin on käimas kõva tormihooaeg. Pidime paar kuud ootama. See oli isegi hea – saime täpsemalt pinda kaardistada ja leidsime sobiva maandumispaiga ühel väiksemal saarel, kus kohalik fauna meid ei sega ja meie põllumajanduslikud katsed ei ähvarda omakorda tervet planeeti tasakaalust välja viia. Aga see pole hetkel peamine...”

Kapten Juri mudis mõtlikult lõuga ja Bērziņš tundis, et siit see tulebki... See, mida ta kartnud oli.

„Saime veel üht-teist teada. Iseenda kohta. Pole just kerge olla toode.” Juri muigas virilalt kaamerasse. „Liiati veel lühikese säilivusajaga toode. Aga… me ei pane teile seal Maal midagi pahaks. Te olete ju ikkagi meie isad, eriti sina, Uldis – ole sa tänatud!”

Kapten Juri tõstis käekese meelekohale ja parodeeris sõjaväelist auandmist. Bērziņšil hakkas vastik, ta tundis endal juuresolijate pilke.

„Loodus, kas teate, leiab alati tee. Meie siin muidugi ei tea, mitu laari te meid valmis vorpisite. Või mitu katset läks luhta enne, kui asi toimis. Aga oleme omavahel kümnekesi neid asju arutanud ja mitte niisama, mitte tühja koha pealt. Oleme arutanud, sest... hm..., ma ei teagi, kuidas seda öelda. Me oleme muutunud. Teate mis – ma parem näitan...”

Juri viipas kellelegi, kes ilmselt seisis kaamera kõrval või lausa hoidis seda. Videopilt lõi hetkeks kõikuma, kostis põgus, vääksatusi meenutav dialoog, kust võis eristada sõnu „võta sina” ja „oota, kohe!” ning siis liikus keegi naljakalt taaruval sammul Juri poole. Bērziņš ei saanud esialgu aru, kellega on tegu, siis pöördus Juri kõrvale astunud homunkulus ümber, vaatas naeratades kaamerasse ja Bērziņš nägi, et see pidi olema Alan – Shepardi järgi – kuid ta nägi kuidagi imelik välja. Kõigepealt juuksed, need olid lihtsalt pikaks kasvanud, aga mitte see polnud oluline. Midagi oli veel, midagi... Siis Bērziņš taipas! Samal ajal hakkas Juri rääkima.

„Alanit mäletate? Noh, teda pole enam. See siin on Alaine. Alaine, ütle tere!”

„Tere-tere!” hüüdis end Alaine’iks nimetav homunkulus kaamerasse sedavõrd kõrgel ja kiirel häälel, et raske oli häälikuid üksteisest eristada.

Muidugi, tõdes Bērziņš, tunkede alt vaatasid vastu selgelt eristuvad rinnad, olendi puusad olid harjumuspärasest laiemad, näojooned õrnemad ja leebemad...

„Mis toimub?” kõmises üle juhtimiskeskuse MacMillani ärritunud hääl, samal ajal kui Juri jätkas häirimatult ülevaadet sellest, kuidas eneselegi üllatuseks oli „Mikromegase” meeskond pärast uuel planeedil maandumist hakanud omandama sugutunnuseid.

„See oli ehmatav. Šokeeriv isegi. Meil polnud ju selle kohta mingeid teadmisi. Esmalt kartsime isegi kasvajaid.  Aga õnneks olite te varustanud laeva piisava koguse õppematerjaliga. Te polnud viitsinud seda isegi krüpteerida, me pidime lihtsalt ühendama mõne robotõpetaja aju arvutiga ja – hoplaa! – meie teadmised inimeseks olemisest kasvasid plahvatuslikult,” seletas Juri joviaalselt, mudides kõdi käes kihistavat Alanit, vabandust – Alaine’i. „Õnneks selgus, et „kasvajad“ osutusid healoomulisteks.“

Tanegashima keskus lõi kihama. Hakati omavahel sosistama, keegi jooksis välja, et kutsuda sisse koridori jäänud töötajaid, tunda oli närvilisust, keegi aga oigas lausa „ma ei suuda,” ja lahkus otsustavalt ruumist.

Juri polnud veel sugugi lõpetanud. Ta selgitas pikalt autodidaktilise seksuaalkasvatuse plusse ja miinuseid, muutudes üha kahemõttelisemaks ja ülemeelikumaks, samuti arutles ta selle üle, mis võis säärase seksuaalse ärkamise põhjuseks olla.

„Kas kosmiline kiirgus? Ussiurke mõjud? Midagi siinse planeedi atmosfääris?” küsis ta retooriliselt, kuid Bērziņš tegelikult teadis vastust. Ei ükski neist. Vastus peitus puhtalt homunkuluste loomiseks kasutatud meetodis: rohkelt inhibiitoreid, vähe katalüsaatoreid... Lihtsamalt öeldes: selle asemel, et pusida valmis mingi uue liigi DNA, oli inimese enda oma lihtsalt teatud protsesse pidurdavate tõkenditega täiendatud, lähtudes eeldusest, et sellest piisab – usuti, et lülitades välja strateegilised kasvu, arengut ja suguhormoonide teket käivitavad DNA-jupid, saavutatakse rahuldav tulemus,  torkimata neid osi geneetilisest koodist, mille kõrval- või ristnähtusi ei tunta. Kuid, mnjah... Need DNA-jupid olid Juris ja ta kaaslastes ju alles, lihtsalt uinuvas olekus. Vähemalt nii oli arvatud...

Selleni Juri vahepeal jõudiski, selgitades asja veidi lihtsamalt:

„Ilmselt käivitus meil samalaadne protsess, mida on Maal mitmetel liikidel ennegi kirjeldatud: kui liigikaaslasel pole järglaste saamiseks sobivast soost kaasat, tuleb selleks ise hakata. Oodake, ma pean teile veel midagi näitama.”

Homunkulus tegi demonstratiivse pausi, jalutas kaamera juurde, mille pilt rappus ja pöörles, kui ta selle kätte võttis ja stabiliseerus siis suunas, kust enne oli Jurit ennast filmitud. Selgus, et viibiti telgis, kuhu olid kogunenud kõik „Mikromegase” kümme meeskonnaliiget. Kõik kenasti sinistes kombinesoonides, vahakarva nägudel peegeldumas ootusärevus ja ülemeelikus. Kuid midagi – kedagi – oli kaadris veel. Bērziņš ja teised läkituse vaatajad avastasid õudusega, et osa naisteks muundunud homunkulusi hoidis süles pisikesi riidesse mässitud pambukesi...

„Jeesus-Maria,” pomises Bērziņš endamisi, „kas need on...”

„Lubage tutvustada,” vatras samal ajal Juri kaadritagune hääl sundimatult, „inimkonna esimene väljaspool päikesesüsteemi sündinud põlvkond.”

Kaamera liikus lähemale ja kaadrisse ilmus tilluke homunkulusenägu – lai ja vahakarva, teineteisest kaugel asuvate silmade, imepisikese nina ja suuga.

„Loodus, kas teate, leiab alati tee...,” jätkas Juri hääl. Kaamera asetati nüüd tagasi kindlale alusele, Juri kõndis sellest mööda ning jäi seisma elevusest õhetavate homunkuluste rea ette.

„Veelkord, tervitus kõigile Maa peal!” hõikas kapten, lehvitas kaamerasse ja kõik ülejäänud olevused hõikasid samuti tervitusi ja lehvitasid, tõstes pambukesi kaamera poole.

Bērziņšil oli süda paha, kuid ta jälgis ekraanil toimuvat paigale tardunult. Ka ülejäänud Tanegashima juhtimiskeskuses viibijad olid igasuguse sagina, helistamise ja sosina lõpetanud ning vaatasid videoläkitust lummuse ja õõvaga.

„On ka teistsuguseid uudiseid,” võttis Juri uuesti sõna ja ta hääl oli nüüd tõsine. „ Nagu ma ütlesin, möllas planeedil torm, kui me orbiidile jõudsime. See kestis kaua ning pidime viimaks maanduma enne selle lõplikku vaibumist – pardavarud oleks muidu otsa lõppenud. Muidu läks kõik ilusti, aga saime tublisti raputada ja peame kurvastusega teatama, et „Mikromegase” pardal olnud embrüod ei elanud seda üle.”

Juri tegi demonstratiivse pausi ja Bērziņš tundis, et pisike kapten valetab. Valetab teadlikult ja mõnuga. Justkui selle märgiks Juri muigaski – kuigi vaevumärgatavalt, aga ta muigas.

„Kurradi rraibe,” kähises raevust punase näoga MacMillan. Ülejäänud vaatajad hoidsid hinge kinni.

„Peame niisiis kahetsuse ja kurbusega – seda küll teie, mitte meie jaoks – teatama, et siin uuel planeedil elame meie, mitte teie. See jääb ka meie viimaseks saadetiseks, sest kohe pärast sõnumi teele panemist saadame me „Mikromegase” ussiurkesse, olles enne eemaldanud reaktoritelt kaitsmed ja stabilisaatorid. Jah, muidugi – ega me ei tea, kas nii väikese laeva plahvatus suudab ussiurget destabiliseerida, kuid lootma peab. Ja kui ei suuda – siis võtke seda sümboolse tahteaktina. Soovina määrata ise oma saatust.”

Jälle paus.

„MacMillan, kas see on võimalik?” pöördus Bērziņš kapteni poole.

Viimane laiutas käsi.

„Kõik on võimalik. Me ei tea ussiurgetest midagi. Isegi seda mitte, kas see meie oma on seal alati olnud või on see mingi ajutine anomaalia.”

Juri jätkas:

„Märgina oma soovist olla ise oma saatuse peremehed, saadame selle sõnumi teele võimalikult mitmes kodeeringus. Osa neist on maskeeritud transleerimisjaama standardseteks raportiteks, mis ei tule ainult laserkiire kaudu Tanegashimasse, vaid levivad vabalt, ise, üle päikesesüsteemi. Nii et – kui te olete seal ametis olnud sellega, et praegune video laiemalt ei leviks, siis – tühi soov. Elage hästi, maalased!”

Taaskord lehvitasid kõik homunkulused rõõmsalt, Juri lähenes kaamerale, kuni temast sai kogu ekraani varjav tume kogu, kostis plõksatus ja pilt kustus.

Korraks valitses juhtimiskeskuses täielik vaikus, kuulda oli vaid ventilaatorite vaikset kohinat, siis pääses hääl justkui paisu tagant valla. Inimesed haarasid telefonid ja kapten Juri sõnad said kohe kinnitust: läkitus oli juba asunud vallutama maailma ajakirjanduse esikülgi.

„Kuidas!?” röökis MacMillan. „Kuidas nad seda tegid? See on ju sabotaaž? See on ju sõjakuulutus!”

Bērziņš kehitas väsinult õlgu.

„Kuidas, kuidas?” vastas ta. „Kogu info on ju õpperobotites. Juri ise ütles. Me ise panime kõik inimkonna teadmised sinna... Loodus, kas teate...,” muigas ta.

Raevunud MacMillan saatis lätlase kuradile, ahastas edasi, pomises midagi sõjakohtust ja tuumalöögist, kuid Bērziņš ei kuulanud teda enam. Ta jalutas koridori, lasi mündi kohviautomaati ja tundis korraga vabanemist. Ja uhkust. Ta võttis kohvitopsi, tõstis selle huultele ja pomises enne lonksu võtmist: „Hästi tehtud, Juri!”