„...Tuli on igavene ... igavene ... igavene...“ kajab sosistajata sosin läbi kalbe valguse.
„.... siin. Sa oled siin.“
Teadmine läbib tühja kestana tunduva pea ja sa avad silmad.
Siin ... kus iganes sa oled.
Endiselt olemas. Sa ... see, tema, mina, kes ... kaob järk-järgult, aina kiiremini ja kiiremini, justkui tuhaks pudenevate sekunditena teadvusest, ent...
„Ma jään alles.“ Karehäälne kinnitus iseendale ja omaenda sõnade kõlast tekkiv üllatus. On see tuttavlik või võõras, sa ei suuda öelda.
„Ma olen. Keegi.“
Jah, keegi, siin... Siin, hallidest vöötidest rebestatud tuhmvalge taeva all. Sinu ümber sinkjashallid kivimüürid ja veel kaduv tulekuumus jahtuval tuhapinnal. Siin maas istudes tunned sa veel tasapisi hääbuvat, viiv-viivult tuhka mattuvat hõõgust.
Neid tukslevaid sädemeid, mis nagu viimased rahutud südamelöögid kramplikult lootuse järele haaravad, ent pingutusest hoolimata aina väiksemaks ja väiksemaks muutudes kusagile su sisse tungivad ja sinna kaovad.
Hääbudes, tukseldes.
Vaikselt kadudes.
Sa tunned, kuidas sinu peas äsja valitsenud külm rahu pudemetena haihtub ning aina enam ja enam võtab maad paanika. See teadmatus.
„Ma olen mina, ka siin... Siin!“ Röögatus iseendale. Kramplikult klammerdud sa kätega oma habeme külge ja taipad ehmudes, et su hääl kõlab nii tühja ja justkui eksinuna.
Tõused, vangud seina najal ukseava poole.
Pingutusest jõuetuna klammerduvad su sõrmed kivipragudesse ajastute vanuses seinas. Sa tunned, kuidas raudkividest müüri läbib tajutava võbinana ammu hääbunud sosinate kaja...
Meeled on täis poolikuid küsimusi ja olematuid vastuseid. Hoomamatud teadmisekillud kusagilt kaduvikust..
„Ma lähen, kuhugi. Et lihtsalt minna ... kuhu või miks, sel pole tähtsust. “
Ebakindlad ja kanged sammud üle tuhakattes põranda. Tuigud läbi ukseava. Komistad, kukud. Ja tõused siis uuesti jõuetusest värisevatele jalgadele.
„Lihtsalt kõnni, otse...“ käsutad sa end ja sunnid end vaaruma edasi mööda tuhas looklevat jäljerada. Samm-sammult mööda tuhakattes maapinda.
Otse, millegi helkivani kusagil silmapiiril. Otse.
Peagi seisad sa peegelsileda järve kaldal. Järves ujuvad kalad. Kartmatud, tuimad, sätendavad olevused. Sa lihtsalt tead seda. Et need on kalad. Aga kuidas või miks, sa ei mäleta.
Miski, mis on, aga samas siiski ka pole kalad. Pärast paari ebaõnnestunud katset õnnestub sul üks neist kinni püüda. Tabamatust harjumusest topid sa kala endale suhu. Toores elutu mass täidab suu. Mass, millest on midagi puudu, midagi olulist.
„Kuid see pole oluline,“ taipad ning oksekramp läbistab su ja virutab käpuli järvevette. Mõnda aega sa püsidki niimoodi, käpuli, nuttes ja oksendades vaheldumisi. Pisarad tilguvad otse järvevette ja sa oksendad välja seda vähest, mille instinktiivselt alla oled neelanud.
„Lõpeta nutt. Aja end püsti,“ sunnid sa end ja peagi lohisevad su sammud järve ümber lookleval teerajal. Kõlatud tasased kivikrõksatused elust tühjaks niristatud noodikatketena sind saatmas.
Ja sa rühid edasi, teades, et on vaja. Nagu mantra.
„Liigu... ja kutsu mind enda juurde.“
Veel üks katke lisandub räsitud kaosepõimikutest täidetud teadvusse ja sa liigud edasi mööda aastatuhandete vanust teerada. Ühel pool järv, teisel pool sinakasse samblasse uppunud varemete padrik.
Sa liigud edasi, su pilk teravneb ja varemed kõrgenevad. Hiiglaslik ehitis, nagu katedraal – kust, kurat, ma seda sõna tean –, ja selle ees miski. Miski värvikam kühm, mis läbi tuhakihi turritava sinakasrohelise rohu ja sama karva samblaga kaetud seinavarede taustal silma torkab. Midagi teistsugust. Nagu miski, mis siia ei kuulu…
Mõttekatke, lootusekübe ja tuntavalt kiirenenud samm viivad aina edasi, kuni jõuad meheni, kes käsi pea ümber hoides kunagisse ukseavva tõusval trepil istub. Tema riided on räbaldunud, jalad on paljad, jalge ees vedeleb lauto. Eikusagilt kumava valguse valkjad kiired peegelduvad selle metallosadelt.
Vaikus. Lõpuks pääseb su huulilt ebalev: „Kus ma olen?“
Lautomängija tõstab pea. „Siin, mis iganes see siin on, aga siin.“
Vaikus.
„Muidugi, ma näen ju, et oled segaduses. Ka mina olin,“ jätkab võõras ja tema häälde sigineb tuhm ükskõiksus… „Sa ei mäleta midagi; ka mina ei mäletanud. Keegi meist siin ei mäleta ja polegi tähtsust. Siin. Siin pole sel tähtsust.“
„Kus ma olen?!“ röögatad sa meeleheitlikult.
„Siin. Võta seda, kuidas soovid. Küll sa siin harjud, harjud, kuni enam ei jaksa harjunud olla,“ lausub lautomängija ja ta pea vajub jõuetult rinnale.
Kohe on ta aga elevil ja tema sinakashallides silmades peegeldub palavikuline kuma.
„Ma ootan neid. Ootad sa koos minuga? Sul pole siin midagi muud teha... Pole midagi vaja. Tõega. Ma räägin sulle, jah? Räägin?“ kõlab tema suust ühe hingetõmbena, nii et viimased sõnad pingul häälepaeltelt vallandunud kääksatusega lõppevad.
„Vaata, mis ma leidsin. Selle...“ robistab ta edasi, kui on viivuks hinge tõmmanud.
„Selle leidsin, pilli. Kusagil ma vist oskasin seda mängida, aga see pole enam ... selles pole enam muusikat. Siin ei saa midagi luua, kõik on tühi,“ vatrab lautomängija, haarab pilli ja jätkab:
„Aga sel pole enam tähtsust. Ma kardan tuld ja olen seega otsustanud. See poleks valu, see oleks ainult lõpp. Nii et tule kaasa, kohe. Juba nüüd. Ära karda.“
Tema hääl on äkitselt anuv ja värisev. Sellest kostab hirm.
„Nüüd ma kahetsen, kahetsen väga, et sulle seda ütlesin. Sa ei tule ju nüüd minuga. Iial ei tule.
Oota, ma mängin ja laulan sulle, tahad?“
„Jah,“ vastad sa ebalevalt ja lautomängija libistab sõrmedega üle pillikeelte, kuid vallandunud lautohelid on tühjad ja surnud. Ka laul on samasugune, justkuihukkunud. Tühjade tähenduseta sõnade jada ja mees ise nagu ei laulakski. Nagu ei oleks ta kunagi suutnud laulda.
„Kuid see on siiski heli. Mingigi täide selles tühjuses,“ mõtled ja lased sel kesta.
Ent lautomängija katkestab peagi. Tema sinakashallid silmad täituvad pisaratest ja nägu peitmata purskab ta nutma. See pole isegi nutt, ei, see on jõuetu tihkumine. Alistunud ja rammetu.
Sa pöördud – las jääb see lautomängija sinnasamma – ning märkad kaugemal varemete vahel liikumist. Vaid mõned sammud sinnapoole, saateks lautomängija nutusegune karje „Ei! Ära mine, tule koos minuga!“, ja peagi märkad sa liikumist mujalgi. Veel paar sammu, teravam pilguheit, ja kuskilt sinu sisemusest tõuseb esile teadmine, mis need on.
Inimkogud, sihitult ringi taarumas, kukkumas ja jälle tõusmas.
Lautomängija, kes oleks otsekui su pilku jälginud, hüüatab: „Tule minuga, ärme muutu selliseks nagu nemad. Läheme enne. Nad on varsti siin. Ma tunnen seda.“
Inimkogud jätkavad oma sihitut teekonda. Ikka vaarudes, kukkudes, end püsti ajades. Uuesti edasi, sihitult, umbropsu. Nagu ei muutuks nende jaoks enam midagi.
„Leia mind... Leia mind... Kutsu mind, kutsu mind...“ kuuled sa jälle sosinat oma peas.
„Kuidas?“ sosistad sa kõiksusele, kuid keegi ei vasta, ja tunned samas, kuidas jäine tuulehoog sinust üle vuhiseb. Ja järsku sa tead, et see pole lihtsalt tuul. Ei. Midagi on juhtumas.
See teadmine on kui hirmu heidetud vari, et midagi juhtub siin, kohe nüüd.
Varem üksnes silmanurgast aimatav udu tundub olevat tihedamaks muutunud. Siugjad uduvood, mis nagu mängeldes end kogu kerest vabiseva lautomängija ümber mässivad.
Siis see kõlab – sarvehuik. Kime, õhku lõhestav, hirmu tekitava kõlaga heli, ja su pilku rabab vaevumärgatav liikumine udust välja joonistuval järveveel. Justkui käskides end jälgida.
Veel viivu eest peegelsiledana helkinud järv hakkab virvendama, tasahaaval tõusevad selle sügavusest jääsinised teravikud. Üleoleva aeglusega muutuvad need piikideks, siis ogadega üle külvatud sinijääst turvistes ratsuriteks jäistel hobustel.
Lautomängija haarab aga su jalast ja tema hääl on paluv, luniv, ent samas nii tühi:
„Oota koos minuga...“
„Oota seda...“ sosistab ta ja sulgeb oma punaseks nutetud silmad.
„Enam ma ei page. Enam ma ei peida end. Las nad tulevad,“ sosistab ta. Kas oli see rahuldustunne, mis tema häälest kostus?
Kiire ropsuga rebid end lautomängija haardest lahti ja taganed selg ees taas peegelsiledaks muutunud veepinnal seisvatest ratsuritest eemale.
„Jää siia, jää! Minuga! Ma ei saa üksi!“ halab lautomängija taas. Udu on järsku kadunud. Tuul vihiseb, miski ei liigu peale eemal ukerdavate kogude.
„Hallaratsurid, nemad, ootame neid... Anun sind, oota minuga, oota, nad viivad meid siit ära.“
Ratsurid jõuavad kaldale, massiivsetes turvistes, sünkmustade odadega, peegelläikvel jääst ratsudel.
„Põgene ja tuleta meelde!“ kajab hüüe sinu peas.
„Jää palun, ma ei saa üksi...“ anub lautomängija, vaikib neelatades. Lauto pudeneb ta sülest su jalge ette.
Hääletu appikarjena sirutuvad tema käed sinu poole, kuid sa ei vaata enam tagasi.
„Kao. Jookse, ära kuula seda halinat,“ tuhisevad mõtted keeristormina su peas ja sa pöördud. Katedraaliesisel väljakul seisab kuivanud puu.
Võtad suuna sellele ja ei peatu enne, kui su käed puudutavad puu karedat koort.
Teadmine, mälestuskild, täidab järsku jälle su pea – su tuli on kõikvõimas! – ja nagu midagi ammuunustatut meelde tuletades keskendud sa tulele. Su käed sirutuvad ette, silmad vajuvad mõtete raskusest kinni ja kui sa need uuesti avad, mühiseb puu ümber leekide ring. Selg vastu puud surutud, silmitsed oma kätetööd. Üllatus, imetlus, aukartus.
Kuid ei, põgene. Puu otsa. Veel kõrgemale, oravana oksalt oksale, kuni ladvani välja. See pole kõrgel, kuid siiski väljaspool Hallaratsurite piikide ulatust. Ja siis see tabab sind. Väsimus. Viimaste jõuriismetega klammerdud puutüve külge ja heidad pilgu alla.
Varemete vahel galopeerivad uhkelt ratsurid. Üks neist on lautomängija oma hobuse kõrval lohisevasse võrku mässinud. Kaks, ei – kolm on suunanud oma pilgu üles ja peagi läheneb üks neist puu ümber leegitsevale tulemüürile. Kui naeruväärselt mõjub see takistus Hallaratsuri majesteetlikult külma vägevuse kõrval.
Ja külm on ka hirm, mida nad kannavad. Avangardina sinuni läkitavad. Ratsur sunnib oma perutavat hobust takka ja aeglaselt läheneb see tuleringile.
Hallaratsur peatub. Otsivalt vaatab ta ringi.
Sa jälgid ta pilku ja näed, kuidas võrke ümber ekslevate inimvarede visatakse. Ilma igasuguse vastupanuta.
Tuleringile lähenenud Hallaratsuri suust paiskub välja kime huik. Ülejäänud katkestavad ikka veel ükskõikselt ringikakerdavate inimvarede võrkupüüdmise ja lähenevad tuleringile.
Nüüd märkavad nad sind.
Need sünkjäised kogud, kes ratsutavad uhkeldavalt ümber tuleringi ja kelle olekust õhkub sinu teadmisesse sõnum:
„Su tuli on nõrk ja hädine. Tule meiega. Tule. Su tuli kustub. Näe, kui väike see juba on. Näe, kui nõrgad on leegid, aga meie, meie oleme igavesed. Ole meile, saa meile. Varsti pudened sa tuhaks. Sa ei taha ju seda, aga meie suudame sind hoida. Hoida igavesti! Sa ju tahad olla igavesti?“
Tulering tunduks justkui hinge siginenud kahtluse tõttu kahanevat.
„Ei! Ma tahan olla ... ma tahan olla see, kes ma olen. Olin, hakkan olema,“ röögid sa neile täiest kõrist vastu, kuid üleolev hääletu naer on kõik, mis sa vastuseks saad.
Või siiski, tundub nagu oleks leegid sinu karjest jõudu saanud ja sõjakalt sirutuvad need Hallaratsurite poole. Ratsurid taganevad, sundides hobuseid kentsakalt küljetsi eemalduma. Liiga kaugele sirutatud odaots sulab ning kõik, mis see kunagi oli, maandub särtsumise saatel leekidesse, neid vaid korraks madalamaks sundides.
Vaid üks ratsuritest jääb paigale. Ta sirutab oma piigi otse sinu suunas, kuid leegid püüavad kinni ta hobuse esijalad. Ratsanik ei jõua sadulast hüpata ja enne, kui ta sisinast saadetud aurupahvakuks muutub, moondub tema hädakisa möirgamisest kriiskeks. Korraks on leegimüüris auk, kuid ainult korraks, ja kohe sirutuvad leegid sõjakalt tema aina enam taganema sunnitud kaaslaste suunas. Jalgadeta jäähobune sipleb hääletult tulepiiril.
Kusagilt kaugemalt kostab sarvehuik. Ratsurid pöörduvad ja, justkui poleks midagi juhtunud, ratsutavad uuesti järvele, kuni aeglaselt taas selle sügavusse vajuvad.
„Hallaratsurite jaht...“ kõlab sosin.
On see mälestus?
„Ei, see olen mina...“ vastab sosin su mõtetele.


***
Te seisate puu all. Väsimus hakkab taanduma.
„See siin on varjuderiik. Koht, mis asub elavate- ja surnuteilma vahel. Tere tulemast,“ ütleb kapuutsmantlis naisekuju ja viipab ümbritsevale käega.
„Kunagi oli see õitsev linnamaailm, aga tuli hävitas selle. Nüüd on siin Tule Valitsusaeg. Mina olen Gualog,“ lisab ta hetke pärast ja puhkeb naerma. Mitte halvustavalt, mitte parastavalt, vaid kuidagi lõbustatult.
„Muidugi, sa ei mäleta ju mind. Sa ei mäleta ju isegi ennast. Sa oled Mauren, aga küll sulle kõik meenub. Hiljem.“
„Miks ma siin olen? Miks ma midagi ei mäleta?“
„Sest sa surid,“ vastab Gualog ja puhkeb uuesti naerma, nagu oleks selles tõsiasjas midagi hirmus naljakat.
„Sest sa oled surnud,“ lisab ta naermise vahele. Tema naer on sulnis, lõbus, ülemeelik.
Nakatav? Mitte seda, aga... seda on võimalik taluda. Ei, seda on võimalik... Nautida?
Gualog lõpetab lõpuks naermise ja jätkab.
„Sa mõtled, miks sa siin oled, jah? Sa tahad siit ära, tagasi ellu, jah?“
Sa noogutad, võib-olla liiga kiirelt. Liiga usalduslikult.
„Sulle meenub kõik, kui sa astud Igavesse Tulle. Ja mina olen siin, et sind, eksinud hinge, selleni juhatada.“
„Miks?“
„Sest see on nii... Ma olen Gualog. Ma ootasin sind.“
„Mis juhtub, kui ma Igavesse Tulle astun?“
Gualog vaikib hetkeks, ent vastab siis: „Sa pöördud tagasi elavate ilma. Osa Igavesest Tulest täidab su ja saadab su hinge suitsuna elavate ilma.“
„Kuidas ma … surin?“
„Sa nõuad mult palju, Mauren. Kas poleks lihtsam oodata, kuni Igavene Tuli sulle ise vastused annab?“
Sa ei vasta. Võib-olla ongi. Pealegi, kas sa tõesti tahaksid teada, kuidas sa surid? Veel mitte, otsustad. Veel mitte.
„Kus on Igavene Tuli?“ küsid sa hoopis.
„Seal,“ vastab Gualog ja osutab käega kuhugi kaugusse.
Sa vaatad ja näed varemete kohal kõrget torni, mille tipust kumab erevalget valgust.
„Igavene Tuli valgustab seda maailma.“
Nagu sa ise poleks selle peale tulnud.
„Lähme?“ küsid, kui oled libistanud pilgu üle Igavesest Tulest valgustatud varemete padriku.
„Ei, ma olen väsinud. Väsinud ootamast. Puhkame,“ vastab Gualog ja astub sulle lähemale.
„Kallista mind, mul on nii külm,“ sosistab ta.
„Ja ma olen nii väsinud, ootamast,“ lisab ta hetke pärast.
Enne, kui sa midagi vastata jõuad, on ta sinu vastu naaldunud. Ja tema käed suruvad end õrnalt ümber sinu.
„Lihtsalt hoia mind,“ sosistab ta õrnalt ja sa surud ta oma käte vahele. Hoiad teda ja tunned, kui külm on tema mantliga varjatud keha.
„Hoia mind tugevalt,“ sosistab ta uuesti. Tema hingeõhk su kaelal on külm.
Tugevamini surud sa ta enda vastu ja tunned, kuidas ta soojemaks muutub. Ka tema hingeõhk pole enam nii jäine.
Nii te lihtsalt seisate. Tema soojeneb tasahaaval ja sina ootad. Ootad teda enda embuses hoides.
Kui kaua? Pole aimugi. Kuidas mõõta aega kohas, kus ajataju on väändunud? Tuhaks põletatud kohas, mida valgustab kahkjasvalget valgust heitev tuli?
Peagi tunned sa väsimust. Alguses jalad, siis ümber Gualogi surutud käed. Ent Gualogi enda embuses hoida on samas nii meeldiv ... ja soe. Justkui mingi tugi selles külmas ja kõledas kohas.
„Aitab, ma tänan sind,“ ütleb Gualog lõpuks ja tõmbub eemale.

Me peame nüüd minema. Su tuli ei ole igavene. Kui sa Igavesse Tulle ei astu, siis oled varsti nagu nemad.“
Ta osutab käega taas varemete vahele ilmunud ja sihitult komberdavate inimkogude poole. Nagupoleks Hallaratsurite käik midagi muutnud.
„Olgu,“ lausud sa lõpuks ja tunned alles suud liigutades rammestavat väsimust, mis üle sinu on laskunud.
„Lähme siis, me ei taha ju, et sinuga nii juhtuks,“ lausub Gualog ja pöördub torni suunas. Tema käsi otsib sinu oma, leiab selle ja koos liigute te edasi aina kõrgemaks muutuvate süngete varemete vahele. Teie teed takistavad vaid needsamad ringi kakerdavad inimvared, mõned teie teele taarudes, mõned tuimade lihatükkidena seinte ääres kükitamas, mõni pead vastu seina peksmas. Räbalates, nartsudes.
„Miks nad sellised on?“ küsid sa.
Gualog vaatab sulle oma erekollaste silmadega otsa, enne kui vastab: „Nad on siin olnud liiga kaua. Mõnda neist pole oodatud, mõni pole julgenud Igavest Tuld toita. Ära sina sellist viga tee.“
Sa noogutad. Juba ainus pilk justkui elust tühjaks nirisenud inimkogudele veenab sind, et kuidas iganes see Igavesse Tulle astumine ka välja ei näeks, ei saa see olla hullem.
„Kas nad on siin igavesti?“
„Miski siin ei ole igavesti peale tule. Vaata, millel sa kõnnid.“
Sa pöörad pilgu maad katvale tuhakihile, millest sinakasrohelised rohupuhmad välja turritavad, ja taipad.
„Mis on täpselt Igavene Tuli?“ küsid sa lõpuks, kui olete mõnda aega vaikides varemete vahel kõndinud.
„Igavene Tuli on siinne elu. See hoiab siinset maailma kestmas, püsimas. Püsimas sellisena, nagu see on. Vahemaailmana maailmade vahel.“
„Sa ütlesid, et tuli hävitas maailma, mis siin enne oli. Miks?“
„Sest kõigel peale Igavese Tule on lõpp. Selle maailma asukad ei uskunud seda ning kaotasid piiri elava ja surnu vahel. Elusädemeid jäi liiga palju alles. Need ei kadunud surmailma ja lõpuks lahvatasid leegimüürina üle terve ilma ning sellest tuletormist sündis Igavene Tuli.“
„Kes sa ise oled?“
„Ütlesin, et olen see, kes sind ootab ja Igavese Tuleni juhatab. Seda ma teen, see ma olen,“ vastab Gualog, vaatab sind, ja tema kollased silmad välgatavad.
Sa ei esita enam küsimusi. Ei, on selge, et Gualog jätab midagi rääkimata, aga mida? Seda pole küsida kellegi käest. Ja nii kõnnitegi edasi läbi varemetes maailma, läbi taarujatest asustatud varjuilma. Peagi märkad sa, et Gualog pole ainus kapuutsmantliga kogu. Selliseid on veel, kes samasugusel heljuval kõnnakul teist mööda liiguvad. Üks on klammerdunud trepijäänustel konutava ja nutta tihkuva inimkogu külge. Nagu kaan, mõtled, ja sulle meenub see väsimus, mis sind oli tabanud pärast seda, kui Gualogi enda embuses hoidsid.
Te möödute neist, Gualogi käsi püsib kindlalt su peos. Justkui ei märkakski ta neid.
Läheb aega, enne kui varemete kohal kõrguv torn selgelt välja joonistub. Liikumine muutub aina
raskemaks, kuid lõpuks jõuate torni ümber keerduva kiviastmetega trepi jalamile. Selle tipus kumab kõike valgustav täht.
„Istume,“ ütleb Gualog ja istub trepiastmele. Ta sikutab su kätt, kuni sa survele järele annad ja tema kõrvale vajud. Ta naaldub vastu sind ja õige pea tunned sa ta kehasoojust. Soojust, millest sa enda teadmata juba puudust tundma oled hakanud. Siidpehmed sõrmeotsad libisevad üle su näo, justkui üritades igat kortsu kaardistada. Sa nõjatud tasaselt taha, toetad end seljaga vastu külma kivitreppi ja selle külmus ei häiri sind. Ei, nüüd, kus Gualogi hõõguvkuum keha on su vastas, kui tema sõrmeotsad üle su kaela libisevad, kui need avavad su rüühõlmad, libisevad selle alla, õhates sedasama kuumust, mille järele sa juba januned. Tema sõrmed liiguvad aina allapoole ja juba on nad libisenud su püksivärvli vahele. Su niudeid läbib kramp, ergastumine ja erutumine, tuli möllamas sinu sees. Gualogi käed sikutavad välja su riista ja juba on tema suu kui hõõguvkuum silmus selle ümber sulgunud. Tema kapuutsiga varjatud kukal liigub su niuete kohal üles-alla. Ja sa tuled. Pea kohe. Tunned, kuidas su seeme kui leek sinust välja paiskub. Otse Gualogi ablaste huulte vahele.

***
Sa ei jõua. Ei jõua iial sinna üles. Sinna, kuhu Gualog sind saatis.
„Edasi lähed sa üksi.“
Sa ei tahtnud seda. Ei tahtnud lahkuda tema hõõguvast embusest. Tema ja enda kehasoojusest, ent tema sõnad olid sind veennud. Ta oli näidanud ühele sihitult ringikomberdavale räämas kogule ja öelnud: „Sa pead. Sinu tuli on hääbumas ja ainus võimalus siit tagasi su oma ilma pääseda on läbi Igavese Tule. Sa pead sinna astuma. Otse leekidesse. Mõtle nendele, kes seda teha pole julgenud. Kas sa tahad niimoodi ilma enda ja oma tuleta siia ringi ekslema jääda? Jääda siia tasahaaval tuhaks pudenema?“
Ja sa läksid. Roomasid mööda trepiastmeid ülespoole.
Klammerdusid jõuetute sõrmedega iga silelibeda trepiastme külge. Ronisid, nagu sõltuks sellest su... elu? Milline elu? Sa ei suuda meenutada. Teadmine, et su tuli on otsakorral, on ainus, mis sind saadab. See annab natuke jõudu. Jõudu, et ronida järgmisele astmele. Ja järgmisele. Edasi, kusagil pea kohal leegitseva tule poole. Kusagile sinna, kust avaneb värav su oma ilma. Milline iganes see ka pole.
Järjekordne aste jääb seljataha. Veel üks, ja üha edasi ja edasi. Rammestus on kadunud. On ainult väsimus, väsimus ja tahtmine silmad sulgeda. Lihtsalt jääda sinna lebama või kukutada end alla. Tagasi Gualogi juurde. Tagasi tema embusse.
„Oh, miks ta mind minema ajas? Miks?“
Ahastus täidab su pea.
„Ma ei jõua enam,“ ägised sa ja mõtled peatumisest. Korraks silmade sulgemisest. Lihtsalt korraks, kuid jälle läbistab su teadvust Gualogi hääl: „Ära peatu. Mida iganes sa teed, ära peatu ega pöördu ümber!“
Sa ei peatu, sa ei pöördu.
Sa ei vaata tagasi ja lõpuks, pärast järjekordset trepiastet, näed sa hõõguvat kuma. Punakaskollaseid leeke tantsisklemas ja heitmas kahkjasvalget valgust. Veel üks aste ja sa oled Tule juures. Veel üks. See viimane. Vaevaliselt lohistad end sellest üle ja oled kohal.
„Tõuse, sa suudad seda,“ kajab su enda hääl su peas.
„Tõuse!“ rajahtab käsk. Su enda hääl. Su enda sõnum sulle endale.
Ja sa tõused. Vaevaliselt ajad end põlvedele. Käed värisevad tohutust pingest, mida su oma keharaskuse püsti hoidmine valmistab. Aga sa tõused. Veel viimane pingutus ja sa oledki püsti.
Tuli leegitseb su ees. Kahe mehe pikkune leek tõuseb kivipõrandalt.
„Astu!“ Gualogi hääl.
„Astu!“ su enda hääl.
Ja sa astud. Valu. Kuum leek rabab su oma embusse ja sa ärkad.
Tühjus, arusaamatus.
Kus ma olen?
Kes ma olen?
Pead vallutanud mõtete virrvarr. Hetk, mil justkui veel mäletaks kõike, mille hetk tagasi unustasid. Hetk, mil tundub, nagu tuleks sirutada vaid käsi ja... Ei, kõik on hajunud. Kuid ühtäkki sa tead, kes sa oled. Tead, kus sa oled. Tead, mis toimub.
Teravad kirvelöögid vastu ust. Sa tead, et uks ei pea enam kaua vastu. Sa tead, et peagi on nad sees. Nemad, keda hirm sinu vägevuse ees enam tagasi ei hoia. Mauren Hiilgav, Semerkandi suurim ja hirmuäratavaim maagprints.
Laual su ees on laetud püstol. Kunagi oli see sinu jaoks vaid naeruväärne mängukann, kuid mis teha, kui aastatega väest tühjaks väänatud keha ja vaim enam midagi kutsuda ei suuda. Sa tead, et ei suudaks välja kutsuda isegi tuuledeemoneid, et need su avatud aknast välja kannaks. Ei, see lossitorn jääb su viimaseks peatuseks siin ilmas.
Kõigist pääseteedest on jäänud veel ainult surm. Kõheldes heidad pilgu püstolile. Selle külm helk mõjub kutsuvalt.
Sajad sinu käte abil surnud on sind surmailmas ootamas, kuid ei... Seda rõõmu sa neile ei paku. Ja korraga ilmub kaminas loitlevaisse tuleleekidesse nägu. Tema nägu. Ehkki sa oled salamisi lootnud, et ta on su unustanud, on ta mingigi pääsetee surmajärgsest karistusest. Tema nägu kaminas loitlevais tuleleekides. Tema kollased silmad sind himuralt vaatamas.
„Gualog,“ sosiseb nimi su huulilt.
„Mina. Kas tunnistad, et said oma tahtmise? Said väe maailma tüviosakeste üle?“
„Jah, sain...“ vastad sa jõuetult.
„Hea, kas tunnistad, et kuulud nüüd mulle?“
„Jah, tunnistan...“
„Hea, ma ootan sind. Jälle.“ Ja ta puhkeb naerma. Laginal, lõbustatult. Tuttvalikult.
„Ma ei...“ alustad sa, kuid tead. Sinu veri teie lepingul kohustab. Sinu enda veri. Sinu nooruse auahnus ja rumalus. See, mis tegi sinust selle, keda kardeti. Lubadus anda ennast peale surma talle. Kuid milleks?
„Tule, ma ootan sind. Veel paar korda ootan ma sind ja sa saad rahus hääbuda tuhaks. Aga veel jätkub sus tuld,“ irvitab Gualog meelalt ja sa ei mõista, millest ta räägib.
Aga ega seal polegi vahet.
Sa tead, et enam pole pääsu. Ei enam. Uks ragiseb. Veel hetk ja nad on sees. Ükskõik, kui hirmus on ka Gualogi kätte jõudmine, kindel on see, et piinarikas surm Adektiidide Salaseltsi, nende maagijahtijate kätte sattudes, seda ei vääraks. Gualog tuleks nagunii ja miks siis enne piinelda.
Ja nii tõusebki su meelekohale püstolitoru. Sõrm kõverdub päästikul ja Gualogi ihalev sosin saadab sind su elu viimasel hetkel. Ja alles siis, kui lasu kaja on hääbunud ja su töökambrit täidab püssirohu kirbe lehk, mõistad sa korraks, et taaskord.
Taaskord oled sa kohe seal... Varjuilmas.
Siin...
„...Minu tuli on igavene... Tuli on igavene... igavene...“ kajab sosistajata sosin läbi kalbe valguse.
".... siin. Sa oled siin." Teadmine läbib tühja kestana tunduva pea ja sa avad silmad.
Siin...
Kus iganes sa oled...


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2474)