Malaia 1893

Ühel õhtul küsis isa, kas ma tahaksin saada vaimumõrsjaks. „Küsis” ei ole ehk päris õige sõna. Me olime tema töötoas. Mina lehitsesin ajalehte ja isa lesis rotangdiivanil. Oli väga palav ja vaikne. Õlilamp põles ja ööliblikad lendlesid laisalt keereldes läbi niiske õhu.

„Mida sa ütlesid?”

Isa suitsetas oopiumi. See oli tal õhtu esimene piibutäis, nii et võis arvata, et ta pea oli veel üsna selge. Mu isa, kellel olid kurvad silmad ja nahk kortsuline nagu aprikoosikivi, oli omamoodi õpetlane. Meie pere elas varem päris jõukalt, aga viimastel aastatel olime alla käinud, kuni klammerdusime vaevu keskklassi lugupeetavuse külge.

„Vaimumõrsjaks, Li Lan.”

Hoidsin lehte keerates hinge kinni. Ma ei saanud hästi aru, millal isa nalja tegi. Mõnikord tundus, et ka ta ise polnud päris kindel. Ta naljatles tõsistel teemadel nagu meie kahanev sissetulek, väites, et tema võib selle palavaga õhukeseks kulunud särki kanda küll. Aga mõnikord, kui oopium ta oma hägusesse embusse mähkis, muutus ta vaikseks ja eemalolevaks.

„Mulle tehti täna ettepanek,” lisas ta kiiresti. „Mõtlesin, et tahaksid teada.”

„Kes tegi?”

„Perekond Lim.”

Perekond Limil oli Malaka linna jõukamaid majapidamisi. Malaka oli sadam, üks Ida vanimaid kaubasõlmi. Viimase paarisaja aasta jooksul oli linn portugallaste, hollandlaste ja viimaks brittide vahel käest kätte käinud. Pikk ja madal punaste katusekividega majade pundar valgus lahe kallastele laiali, ääristatud kookospalmisaludest ja sisemaa pool tihedast džunglist, mis kattis lainetava rohelise ookeanina kogu Malaia. Malaka linn püsis liikumatult paigal ja nägi troopilise päikese all und oma kunagisest hiilgusest väina sadamalinnade pärlina. Kuid aurulaevade ilmudes hakkas see tasapisi hääbuma.

Džungliküladega võrreldes oli Malaka siiski endiselt tsivilisatsiooni tipp. Kuigi portugallaste kindlus oli hävitatud, oli meil postkontor, Stadthuysi raekoda, kaks turgu ja haigla. Me olime tegelikult kogu Briti kohaliku võimu keskus. Kuid kui ma võrdlesin seda suurlinnadega nagu Shanghai, Kolkata või London, millest olin lugenud, olin kindel, et see on üsna tähtsusetu. London, nagu meie koka õele kord ringkonnavalitsuses öeldi, on maailma keskpunkt. Südameks suurele ja hiilgavale impeeriumile, mis ulatus nii kaugele idast läände, et päike ei loojunud seal iialgi. Sellelt kaugelt saarelt (väga rõskelt ja külmalt, olin kuulnud) valitseti meid kõiki kogu Malaias.

Aga kuigi paljud rahvad – malaid, hiinlased ja hindud, sekka pisut araablastest ja juutidest kaubitsejaid – olid siin mitu põlvkonda elanud, säilitasime kõik oma kombed ja rõivad. Kuigi mu isa rääkis malai keelt ja pisut inglise keelt, hankis ta oma raamatuid ja teadustöid ikka Hiinast. Hoolimata sellest, et minu vanaisa jättis maha oma kodumaa, et siin kauplemisega rikkaks saada. Kahju küll, et see raha mu isal läbi sõrmede jooksis. Muidu poleks ta perekond Limi pakkumist vist isegi kaalunud.

„Neil oli poeg, kes suri paari kuu eest. Noor mees nimega Lim Tian Ching – kas mäletad teda?”

Olin Lim Tian Chingi ehk korra või paar mingil festivalil näinud. Peale tema jõuka suguvõsa nime ei olnud mulle temast midagi meelde jäänud. „Ta pidi olema väga noor.”

„Mitte palju vanem kui sina, ma arvan.”

„Kuidas ta suri?”

„Palavikku, ütlesid nad. Igatahes, tema on peig.” Isa rääkis ettevaatlikult, nagu juba kahetseks oma sõnu.

„Ja nad tahavad, et ma temaga abielluksin?”

Mõtted hajevil, ajasin tindipoti isa lauale ümber. Selle sisu valgus halvaendelise musta plekina ajalehele. Surnutele abielu korraldamine oli ebatavaline, seda tehti harilikult vaimu lepitamiseks. Lahkunud konkubiin, kes oli sünnitanud poja, võidi ametlikult laulatada, et ta abikaasa seisusesse tõsta. Mõnikord ühendati kaks traagiliselt hukkunud armastajat pärast surma. Nii palju ma teadsin. Aga elavate surnutega paari panemine oli haruldane ja tõtt öelda küllaltki hirmutav.

Isa hõõrus nägu. Räägiti, et ta oli kunagi väga nägus mees, enne kui rõugetesse nakatus. Kahe nädalaga muutus tema nahk paksuks nagu krokodillil ja armistus tuhandetest kraatritest. Varem nii seltskondlik, tõmbus ta maailma eest varjule, jättis pereäri võõraste juhtida ning pühendus oma raamatutele ja luuletustele. Ehk läinuks kõik paremini, kui mu ema poleks sama epideemia ajal surnud ja mind nelja-aastasena üksi jätnud. Minule jätsid rõuged vaid ühe armi vasaku kõrva taha. Üks ennustaja rääkis mulle tollal, et olen õnnesärgis sündinud, aga võib-olla oli ta lihtsalt optimistlik.

„Jah, nad tahavad sind.”

„Miks mind?”

„Tean ainult, et nad küsisid, kas mul on tütar nimega Li Lan ja kas sa oled juba abielus.”

„Noh, minu meelest ei sobiks see mulle üldse.” Hõõrusin raevukalt lauale valgunud tindiplekki, nagu saaksin jututeema minema pühkida. Kuidas nad üldse mu nime teadsid?

Pidin just küsima, kui isa lausus: „Mis? Sa ei tahagi peaaegu kaheksateistaastaselt leseks saada? Veeta oma elu siidi rüütatult Limide häärberis? Kuigi ilmselt ei lubataks sul erksaid värve kanda.” Tema näole ilmus tavaline melanhoolne naeratus. „Muidugi ei jäänud ma nõusse. Ma ei söandaks. Kuigi kui sa ei hooliks armastusest ega lastest, polekski see nii halb. Sul oleks elu lõpuni katus pea kohal ja riided seljas.”

„Kas me oleme siis nii vaeseks jäänud?” pärisin ma. Vaesus oli ähvardava hiidlainena juba aastaid meie majapidamise kohal kõrgunud.

„Noh, tänasest peale ei saa me endale enam jääd lubada.”

Briti poest võis osta suure jääploki, mis pakiti tihedalt saepurusse ja mässiti pruuni paberisse. See oli ülejääk kaubalaevadelt: tulnud aurikutega teiselt poolt maakera, kus puhtasse jäässe oli pakitud säilitamiseks värske toit. Hiljem müüdi jäätükke kõigile, kes tahtsid endale killukest külmutatud Läänt. Mu amah[1]rääkis mulle, kuidas kunagi oli isa ostnud emale eksootilisi puuvilju. Paar peotäit jahedama taeva all kasvatatud õunu ja pirne. Mina seda ei mäletanud, kuigi mulle meeldis tükeldada aeg-ajalt soetatud jääd ja kujutleda, nagu oleksin ka mina rännanud külmal tühermaal.

Jätsin ta oopiumipiipu lõpuni suitsetama. Lapsena veetsin ma tunde tema kabinetis, õppisin luuletusi pähe või tampisin tinti, et ta saaks kalligraafiat harjutada, aga tikkida ma ei osanud ja ka majapidamisest polnud mul aimugi – selliseist asjust, mis teeksid minust parema abikaasa. Mu amahtegi, mis suutis, aga ka tema teadmistel olid piirid. Fantaseerisin sageli, milline elu võinuks olla, kui ema oleks ellu jäänud.

Kui toast välja astusin, kargas amah mulle kraesse. Ta oli ukse taga oodanud ja ehmatas mind korralikult. „Mida su isa sinult küsida tahtis?”

Mu amaholi väga väike ja vana. Ta oli nii väike, et meenutas peaaegu last, väga iseteadlikku ja despootlikku last, kes mind kogu südamest armastas. Enne mind oli ta mu ema amm ja oleks pidanud juba ammu pensionile jääma, aga tudises ikka veel oma mustades pükstes ja valges särgis maja peal ringi nagu kellavärgiga mänguasi.

„Ei midagi,” vastasin ma.

„Kas keegi palus sinu kätt?” Enda sõnul vana ja kurdi naise kohta olid tal üllatavalt teravad kõrvad. Ükski prussakas ei võinud üle pimeda toa sibada tema kanna alla jäämata.

„Mitte päris.” Kui tarahule ei jäänud, lisasin: „See oli pigem nali.”

„Nali? Mis ajast on sinu abiellumine naljanumbriks saanud? Abielu on naise jaoks väga tähtis. See määrab kindlaks kogu tema tuleviku, tema elu, lapsed…”

„Aga jutt ei käinud päris abielust.”

„Konkubiiniks? Keegi tahab sind oma konkubiiniks?” Amahvangutas pead. „Ei, ei, väike preili. Sa pead olema naine. Esimene naine kui võimalik.”

„Mitte konkubiiniks.”

„Kes siis pakkumise tegi?”

„Perekond Lim.”

Amahsilmad läksid suureks, kuni ta meenutas alustassisuuruste silmadega leemureid džunglist. „Perekond Lim! Oh! Väike preili, sa ei sündinud mitte ilmaasjata kaunina nagu liblikas!” Ja nii edasi ja nii edasi. Kuulasin lõbustatult ja kergelt ärritunult, kuidas ta luges üles kõik mu head omadused, mida ta polnud kunagi varem mainima vaevunud, kuni korraga vaikis. „Kas Limide perepoeg pole mitte surnud? Aga tal on vennapoeg. Küllap tema pärib nende vara.”

„Ei, pakkumine tehti poja nimel,” laususin ma vastumeelselt, tundes, nagu reedaksin isa, tunnistades, et ta oli nii pöörast pakkumist üldse kaalunud. Ta reageeris just nagu arvata võis. Mida mu isa ometi mõtles? Kuidas julgevad Limid meie perekonda niimoodi solvata?

„Ära muretse, amah. Isa ei jää nõusse.”

„Sa ei saa aru! See toob halba õnne. Kas sa ei mõista, mida see tähendab?” Tema väike kogu värises. „Su isa poleks pidanud seda sulle mainima, isegi mitte naljaviluks.”

„Ma pole pahane.” Seadsin käed rinnal risti.

Aiya, kui vaid su ema siin oleks! Seekord läks su isa liiga kaugele.”

Hoolimata katsetest amahd rahustada tundsin end rahutult, kui voodisse heites keset võbelevaid varje lampi varjasin. Meie maja oli suur ja vana ning vaesumise tõttu polnud siin kümnendikkugi teenijatest, keda oleks vaja läinud. Mu vanaisa päevil oli maja rahvast täis. Tal oli naine, kaks konkubiini ja mitu tütart. Kuid mu isa oli ainus ellujäänud poeg. Naised olid nüüdseks ammu surnud. Mu tädid pandi tükk aega tagasi mehele ja tädilapsed, kellega väiksena mängisin, kolisid koos terve oma suguvõsa haruga Penangi. Kui meie jõukus kokku kuivas, ilmusid üha enamate akende ette luugid. Mäletasin veel külaliste ja teenijate saginat, kuid see pidi olema enne seda, kui isa maailmast eemale tõmbus ja äripartneritel end petta lasi. Amahrääkis vahel neist aegadest, aga hakkas lõpuks alati kiruma – minu isa narrust, tema neetud sõpru ja lõpuks rõugejumalat, kes oli kõigel sel juhtuda lasknud.

Ma polnud kindel, kas uskusin rõugejumalasse. Mulle ei tundunud õige, et mõni jumal alandaks end inimeste akendest ja ustest rõugete sisse puhumisega. Haigla võõramaalastest arstid rääkisid tõvest, viirusepuhangutest ja karantiinist – see seletus tundus mulle palju mõistlikum. Mõnikord mõtlesin, et võiksin hakata kristlaseks nagu Inglise daamid, kes külastasid igal pühapäeval anglikaani kirikut. Ma polnud seal kunagi käinud, aga väljast paistis kirik väga rahulik. Nende surnuaed oma kena rohelise muru ja hoolitsetud hauakividega plumeeriapuude all tundus palju õdusamana kui metsikud Hiina surnuaiad mäenõlvadel.

Qing Mingi ehk surnute festivali ajal käisime surnuaias haudu pühkimas, esivanemaid austamas ning neile toitu ja viirukit jätmas. Hauad meenutasid tillukesi maju või väga suuri tugitoole, mõlemal pool tiivad, mis ümbritsesid hauatahvlit ja väikest altarit. Künkale viivad rajad mattusid väätidesse ja lalangi, teravasse elevandirohtu, mis lõikas näppu, kui seda sõrmega silitada. Ümberringi seisid hüljatud hauad, mille lähedased olid unustanud või lihtsalt polnud enam kedagi, kes nende eest hoolt kannaks. Mõte lesena võõra inimese haual austuse avaldamisest pani mind värisema. Mida vaimuga abiellumine endast üldse kujutas? Isa võttis seda naljana. Amah ei tahtnud öelda: ta oli nii ebausklik, et kartis millestki rääkides seda välja kutsuda. Mina aga võisin vaid loota, et ei pea kunagi teada saama.

 

II peatükk

Andsin endast parima, et Limide häiriv ettepanek peast heita. Lõppude lõpuks ei unistanud keegi niisugusest esimesest kosilasest. Teadsin, et kunagi tuleb mul abielluda – ja see päev jõudis üha lähemale – aga elu polnud veel väga piirav. Hiina kommetega võrreldes võeti Malaias seda asja üsna vabalt. Siin sündinud hiinlannadel ei seotud jalalabasid kinni. Teistele rassidele näis jalgade sidumine veider ja inetu, see sandistas naise ja muutis ta koduste tööde jaoks kõlbmatuks. Kui portugallased enam kui kolmsada aastat tagasi Malakas maabusid, olid hiinlased juba siin, kuigi esimesed Hiina õnneotsijad naisi kaasa ei toonud. Mõni abiellus malaidega ja nende kultuuride segunemisest sündinuid hakati kutsuma peranakanideks. Hiljem kutsusid asunikud endale kodumaalt järele naisi, kes olid sageli eakad, lahutatud või lesestunud, sest kes veel nii pika ja ohtliku retke ette võtaks? Meie kombed polnud seega nii ranged ja isegi heast perekonnast vallaline tüdruk võis tänavail ringi käia, muidugi saatja seltsis. Igal juhul, hoolimata mu isa surematust huvist kõiksugu hiina kultuuri vastu, olid tegelik valitsev klass britid. Nemad kehtestasid seaduseid ja pretsedente, määrasid valitsusametnikke ja avasid kohalike jaoks inglise koole. Meie terased noormehed ihkasid saada nende sekretärideks.

Ma mõtlesin, mis oli juhtunud õnnetu Lim Tian Chingiga ja kas ka tema lootis sekretäriks tõusta või oli see tema kui rikka mehe poja jaoks liiga labane. Ta isa oli tuntud tinakaevanduste omanik, kellele kuulus ka kohvi- ja kummipuuistandusi. Mõtlesin üksiti, miks tema perekond otsustas mu isa poole pöörduda, sest mind ei liitnud nende pojaga ükski isiklik side.

Järgmise paari päeva jooksul üritasin isa pinnida, et ta sellest vestlusest veel midagi paljastaks, aga ta keeldus vastamast, sulgus oma töötuppa ja suitsetas kindlasti rohkem oopiumi kui pidanuks. Ta ilme oli pisut uje, justkui kahetseks ta üldse asja jutuks võtmist. Ka amah käis talle närvidele. Ta ei julgenud isa otsesõnu halvustada, aga uitas tolmuharjaga ringi ja kostitas erinevaid esemeid kaebliku pominaga. Isal polnud tema sõnavalingu eest pääsu, nii et viimaks lasi ta ajalehel näole langeda ja teeskles uinumist.

Nii pidasin ma seda teemat lõpetatuks. Aga paar päeva hiljem saime Limi perekonnalt kirja. Proua Lim isiklikult kutsus meid mahjongi mängima.

„Oh, ma ei mängi,” laususin enne, kui sõnasabast kinni sain.

Limide saadetud teenija kõigest naeratas ja ütles, et sellest polevat midagi – ma peaksin ikkagi tulema ja pealt vaatama. Tegelikult tahtsin ma väga Limide häärberit seestpoolt näha ja kuigi amah tegi hapu näo, ei suutnud ta mu riiete ja soengu sättimisest hoiduda. Teiste asjadesse sekkumine oli talle loomuomane ja kuna ma olin kasvanud suuresti tema käe all, kartsin, et see võis ka minu kohta käia.

„No kui sa just pead minema, siis vähemasti nad näevad, et sinu pärast ei pea häbi tundma!” tähendas ta mu paremuselt teist kleiti valmis seades. Mul oli kaks head kleiti: üks õhuke, lillakast siidist, kraele ja varrukatele tikitud lehtertappudega, ja teine kahvaturoheline, liblikatega. Mõlemad olid kuulunud mu emale, ma polnud juba tükk aega uusi siidriideid saanud. Kandsin enamasti avarat puuvillast cheong sami ehk pikka kleiti või sam food, töötavate tüdrukute pluusi ja pükse. Võis arvata, et kui need siidkleidid auklikuks kuluvad, harutame tikitud kaeluse ja varrukad lahti, et neid teiste riiete küljes kasutada.

„Mida me su juustega teeme?” päris amah, unustades, et oli alles hetk tagasi külaskäigu hukka mõistnud. Tavaliselt kandsin juukseid kahes korralikus patsis, kuigi eriliste sündmuste puhul kinnitasin need pikkade juuksenõeltega krunniks. Nõelad panid pea valutama, eriti kui neid käsitses amah, kes ei lasknud ainsalgi juuksekarval valla pääseda. Ta astus tagasi, silmitses oma kätetööd ja lisas paar kuldset nefriitliblikatega nõela. Ka juuksenõelad kuulusid mu emale. Seejärel kinnitas ta mulle kaela ümber lausa viis keed: kaks kullast, ühe punaste granaatidega, ühe väikeste jõepärlitega ja viimase, mida kaunistas raske nefriitketas. Tundsin end kogu sellest uhkusest üsna koormatuna, aga jõukamate inimestega võrreldes oli see tühiasi. Naistel polnud peale ehete suurt varalist kindlustunnet, nii et isegi kõige vaesematel leidus igaks juhuks kuldkette, kõvarõngaid ja sõrmuseid. Ja mis rikastesse puutus – noh, ma pidin peagi nägema, kuidas proua Lim end ehtis.

Limide häärber asus linnast väljas, kaugel Jonkeri ja Heereni tänavatest, kus jõukad Hiina kaupmehed olid vanad Hollandi poehooned üle võtnud. Kuulsin, et mõni neist kuulus ka Limidele, aga nad kolisid oma peamise eluaseme Klebangi, kuhu rikkad uusi maamaju ehitasid. See polnud meie majast väga kaugel, ehkki juttude järgi ei meenutanud Klebang sugugi Euroopa kvartali villasid ja bangaloid. Need olid tõesti suursugused hooned, paljude teenijate, tallide ja avarate roheliste muruplatsidega. Limide häärber oli ehitatud Hiina stiilis, kuulu järgi väga muljet avaldav. Amahkutsus sinna sõitmiseks rikša, kuigi ma pidasin seda raiskamiseks, kui me võinuks sama hästi jala minna. Kuid ta märkis, et villa on ikkagi üsna kaugel ja polnuks hea saabuda higi ning tolmuga kaetult.

Kui minema hakkasime, oli pärastlõunane lõõsk juba järele andmas. Tee õhkas kuumust ja sellelt tõusid peene valge tolmu pilved. Meie rikšavedaja sörkis ühtlases tempos, higinired mööda selga alla voolamas. Mul oli kahju neist kulidest, kes niimoodi elatist teenisid. See oli raske töö, kuigi parem kui tinakaevandustes, kus, nagu räägiti, suri peaaegu iga teine kaevur. Rikšavedajad olid väga kõhnad, sissevajunud rinnaga ja parkunud nahaga. Nende paljad tallad olid nii kõvad, et meenutasid pigem kapju. Ometi muutis nende võõraste meeste tähelepanu mind rahutuks. Muidugi poleks ma kunagi pidanud saatjata välja minema ja kui lähengi, pidanuksin varjama nägu õlitatud paberist päevavarjuga. Aga enne kui ma mõttes kaugemale jõudsin, saabusime Limide villa ette. Kuni amahjagas rikšamehele rangeid juhtnööre meid väljas oodata, silmitsesin raskeid raudpuust uksi, mis avanesid hääletult, et tuua nähtavale sama vaikne teener.

Kõndisime läbi sisehoovi, mida palistasid suurtes portselanpottides bugenvillead. Ainuüksi potid ise maksid väikese varanduse ja olid purunemise kaitseks teelehtedega täidetud kirstudes Hiinast toodud. Sinine ja valge glasuur oli ilus ja klaar nagu mõnel vähesel nõul, mis isal veel alles oli. Mulle avaldas muljet, et nii kallid keraamilised potid jäeti välja päikese ja vihma kätte. Selles ehk mõte oligi. Ootasime suursuguses fuajees, kuni teenijad meist teatama läksid. Põrandal oli mustvalge kabelauamuster ja kaarduval tiikpuust trepil nikerdatud käsipuud. Ja meid ümbritsesid kellad.

Millised kellad! Seintel võis näha tosinaid igas kujuteldavas stiilis kellasid. Suuremad seisid põrandal, väiksemad lauakestel. Käokellad, portselankellad, peened kullatud kellad ja üks päris tilluke, vutimuna suurune. Nende klaasist sihverplaadid särasid ja messingkaunistused sädelesid. Mehhanismid sumisesid kõikjal meie ümber. Näis, et selles majas ei möödunud aeg kunagi märkamatult.

Kui ma seda vaatepilti imetlesin, ilmus teenija jälle välja ja meid juhatati läbi järgmiste ruumide. Nagu paljud Hiina häärberid, koosnes see maja hulgast siseõuedest ja omavahel ühendatud koridoridest. Möödusime miniatuurseid maastikke kujutavatest kiviaedadest ja antiikmööblit täis kuhjatud salongidest, kuni ma kuulsin naishäälte valju suminat ja mahjongiklotside teravat klõpsumist. Üles oli seatud viis lauda ja mu pilk tabas hästi riides daame, kes minu rõivad häbisse jätsid. Aga mu pilk peatus esimesel laual, kus teenija pomises midagi naisele, kes võis olla vaid proua Lim.

Esmapilgul olin pettunud. Olin tunginud nii kaugele uhke valduse südamesse, et ootasin, ehk pisut naiivselt, ei midagi vähemat kui taevariigi kuningannat. Kuid ta oli vaid tüsenenud pihaga keskealine naisterahvas. Ta kandis leina märgiks kauneid, kuid rangeid riideid, tindikarva baju panjangi. Tema poeg oli surnud üheksa kuud tagasi, aga tema lein kestab veel vähemalt aasta. Ta jäi peaaegu täielikult enda kõrval istuva naise varju. Ka too kandis leinavärve, sinist ja valget, aga tema stiilne kebayaoli peene herilasepihaga ja juveelidega juuksenõelad panid ta putukana sädelema. Oleksin hoopis teda perenaiseks pidanud, kui ta poleks teiste naiste kombel tahtmatult proua Limi poole vaadanud, nagu selleks, et temast eeskuju võtta. Hiljem sain teada, et ta oli kolmas naine.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.3575)