I Algus

Kõige alguses oli juhus. Juhus oli miski, mis juhtus. Aga kui miski on kord juba juhtunud, siis juhtub see uuesti. Ja jääbki juhtuma. Seda nimetatakse ajaks. Vaid viis minutit enne kahtteist, murdosa enne murdumist, paar millimeetrit enne sfäärilist umbsõlme, tekib inimene, inimeseloom, ennustamatu, ootamatu! Otsekui tühjale kohale, otsekui tühjast kohast. Alguses meenutab tulevane inimloom ebaloomulikult suurt proteiinikullest, kes mudasest poololemisest välja roomab, kallerdava reljeefi tekitab. Ta sarnaneb pisut oma järeltulija ajuga, ilma käärudeta. Proteiin koondub ja keerdub, lögasest kumerusest saab Möbiuse leht, miski sunnib seda selleks – mis küll? Uuriks luubiga, aga luubi leiutamiseni kulub veel aega, seda juhuste jada, mida keegi veel ei mõõda. Luubi ja muu kohta teab vaid härra Jumal, aga temagi pole veel sündinud, pole veel aju, mis suudaks välja mõelda nii härra Jumala kui ka selle, et härra Jumal aju välja mõtleb. Puudub aju, mis riietaks härra Jumala esinduslikku frakki, vajutaks talle pähe torukübara, sellesama, kust härra Jumal algselt kõrvupidi välja tõmmati; puudub tahe, mis mõtleks välja ühe toreda üleelusuuruse leierkastimehe. Puudub mees, kes münte loobiks. Härra Jumal, kel on seitsmepenikoormakõrvad ja silmad, mis teevad häält, ja kes istub nagu pärdik iseenda õlal. Nii et sinna on veel tubli kamakas aega, enne sajab pikalt laia metaanivihma, sajab nii, et sajandist on pikem päev. Vihm leotab pinda, mis pole alguses ei vedel ega tahke. Midagi vahepealset, mingi vormitus. Aga sellest vormitusest vormub üks kallerdav kühm, kes ühel hetkel pooldub, nüüd on kühmusid kaks, seejärel juba neli, kaheksa, kuusteist. Kühmud poolduvad ja koonduvad, moodustavad künkaid. Lõpuks tekib ühe väikeseks limaseks künkaks kuhjunud moodustise sisse ava, millest hakkavad emaneeruma häälitsused. Tule taevas appi, millised krooksatused! Vaiki, plasma! On see sul suu või sulgurlihas? Aga näe, krooksatused ei vaiki, need pole sugugi mitte niisama, neis väljendub tahe, soov astuda armuakti kõige sellega, mis jääb väljaspoole krooksatust. Krooksatus on sild, krooksatus on tunnel – kõik sõltub tõlgendaja temperamenditüübist. Alguses kõlab see küll vägagi algeliselt, lihtsakoeliselt, tõenäosus, et arengukõver end mudast välja upitab, on väike, kaduvväike. Aga tõenäosus on lootuse esivanem. Nii tekib juba esimese krooksatusega tahe, aimamisi, küll väga ähmaselt, lekib see koos mudaga välja vormitust avast, mille kohta öelda ”suu” oleks, vabandust väga, ennatlik, aga tahe on püsimatu, läbematu, häbematu, tahe hakkab kasvama iga järgmise krooksuga, kuni lõpuks muutub tajutavaks, kuni lõpuks vormub pime armuimpulss millekski teadvusetaoliseks. Tahe on ühtaegu nälg ja toit. See jahtub, aga ei jäätu, plasma jääb õhku virdama ning kõikides hilisemates hüüatustes, kõikides hilisemates üleskutsetes on kuulda selle esimese krooksatuse kaja. Tahe pole lihtsalt savi iseenda käes, vaid savist endast saab puhas tahe, limukas vormib enda ollusest jäsemeid, poris hakkab terendama portselani lubadus. Krooksu aga krooksu – ja tõsta oma limane pasunaava taeva poole! Ja ennäe, tekib veel kaks ava, nende pinnal läigib midagi peeglitaolist, millelt helgib tagasi taevas ise, helgivad tagasi kõikide mürgiste gaasiliste ühendite vikerkaarevärvid, metaanivirmalised, mida võikski jääda vahtima, kogu see ümbritsev lokse, kus domineerivad siiski veel must, hall ja valge.

 

II Omandamine

Aeg möödub, aeg püsib – üks ei välista teist. Enesekindlus kasvab, kasvab kiiremini kui ollus ise. Ollusest kasvab olend, vaata aga! Ise sai alles endale suu, millega kuulutada maailmale oma ainulisust, oma identiteeti, nüüd aga korraga kuulutatakse maailm juba enda omaks. Ise sai endale alles kaks silma, aga juba tõmbab pilk piire, kiikab silmapiiri taha, manab silme ette tarasid ja trajektoore, mõõdab orgude ja tippude vahet, sillad ja tunnelid pole enam pelgad metafoorid. Eksisteerib veel võimaluste paljusus, sealhulgas igasuguste alternatiivide puudus. Kunagisel nälkjal on meeles algne nälg. Nälg kasvab süües, sest kasv nälgib süües. Näljakonn! Näljarott! Näljakoi! Ta mitte ainult ei kuuluta maad jalge all enda omaks, vaid nõuab, et kõik, kel silmad peas, seda näeksid. Ta on valmis astuma võitlusse, sest temasuguseid on vahepeal vormunud omajagu, igaühel oma nägemus. Nüüd on aeg sünnitada sellesse segadikku, sellesse virvarri, sellesse tohuvabohusse, sellesse kamarajurasse üksainus härra Jumal, maailma ajaloo esimene gentleman, esimene mafiooso. Inimesel pole küll küüniseid ega kihvu, ta on ikka veel pehme, selline see põhikude on, võib-olla jäädavalt, ta peab sageli küüniste ja kihvade eest pagedes puu otsa ronima, aga tal on kõris pasun ja pasunal on mitu registrit – kes teeb kõige kõvemat häält, teeb ühtlasi härra Jumala häält. Mis siis, et ümberringi on trobikonnas teisi sarnaste taotlustega pillipuhujaid – masinavärgi tugevust tunned alles siis, kui see vastu maad litsutakse! Küll tuleb aega, kui taome ülejäänud pasunad atradeks ja siis alles näete, siis alles algab tõeline töö. Pillirühmad, joondu! See, et olete pinnasest ekstraheerunud, ei anna teile õigust logeleda, mulla seest olete te tulnud ja mullaseks peate te jälle saama. Saama ja jääma, ikka ja jälle, saama ja jääma. See on teie refrään. Hei-hoo! Tulevasi atru muidugi jagub. Praegu kuulutavad kõik õigust maale, suud ilased. Aga palun, tulge siis kokku, kogunege, rahvas, ootame! Lakake korraks jahtimast ja juhtimast, pange käest korvid ja kogunege! Te küsite nüüd, et mis saab, kui te kokku olete tulnud? Saab see, et mõeldakse välja kinnistu. Kõige tugevam pasun kuulutab: head kokkutulnud, ma näen enda ees palju hakkajaid hingi, näen valmisolekut ühishingamiseks, näen maailma ajaloo esimest ühendkoori. Täiesti juhuslikult on mu käes maailma ajaloo esimene helihark, pronksist ja puha, nüüd on õige hetk laulda: Kinnistu, oh kinnistu, me südame külge sa kinnistud! Aga et meil oleks kergem, siis palun langetage see kahar puu, langetage ta laulu saatel, laul teeb tugevaks, hei-hoo, käib töö ja valu koos, meil laulud aitavad elada võita, sest mis ei tapa, see sureb ise, kõngemine võtab aega ja aeg on ülev! Andkem siis endale see aeg, me oleme seda väärt! Kunagi kisasite puu otsas, nüüd voogab laul puu all, kas pole see progress!? Kas pole mitte vaimustav, kas tunnete, kuidas teie karvkate kerkib nagu väike mets te nahal!? Las kasvab, niikaua kui pärismets langeb! Langetage see ja voolige metsast dirigendile üks mugav iste, üks hubane troon. Asetame selle siis koos kinnistu keskele. Siia. Täpselt siia. Jah. Siin on hea koht. Oo, mu armas tööjõud, see siin on kinnistu ja universumi keskkoht!

 

III Omandamise täpsustusi

Nojah, aga mis sa ikka seal lageda taeva all taidled, troonile läheb vaja katusealust. Mehed, tirige mullast välja ülejäänud puud, virutage need vastu maad, neli korda, kõigepealt põhjapoolne külg ja viimaks läänepoolne külg. Nii, hästi, need, mida te nüüd käes hoiate, nimetame prussideks, hästi, asetage nüüd prussid otsapidi vastamisi, nii, ja nüüd tõstke kõrgele sarikad! Vaat nii! Ehitage nüüd maja, olemise koda, mis ei oleks odav, et ma saaks sealt vaadata, kuidas te kogukonna heaks müttate. Ah et teil oli oma kavatsusi, ah et teil on neist õrnad mälestused, millest suurema osa on higi minema kandnud. Olgu, võtame arvesse, asetage nüüd katuseharjale punahirve sarved. Ei leia? Olgu, võtke aedikust kits. Tallake see pori, millest tekkisite, lõplikult kõvaks, tammuge see tolmuks ja las see tolm kerkib oma kerkimist, las tolm kisendab taevani: oo, kinnisvaraga inimlaps, millise imelise tee kõikidest võimalikest oled sa valinud! Kõikidest! Las nüüd tolm katab taeva ja langeb alla teie turjadele. Köhite? Kuulge, see pole ju muud kui härra Jumala enda puistatud maitseaine – härra Jumalal on hea maitse, sest ta saab aru, et elulgi peab olema maitset. Kibe? Hea idee! Elagu selline idee! Nüüd hüüame kõik koos: Kibe! See olgu meie sõjahüüd, see ühendagu meid nüüd ja igavesti! Nüüd oleme omavahel laulatatud. Näete, tolm aina kerkib! Milline imetegu, milline Gemüse! Las tolmust saab torm, mis hävitab enda teel kõik, välja arvatud muidugi kõik see, mis kuulub suuremate kinnistute omanikele. Seni aga tulge ulualla, tulge muidugi, korrakski – ainult korraks! –, vaadake mu maja saale, tulge ja lihvige lauad oma ihuga siledaks, servake neid pihkudega, hööveldage oma selgadega, seda pole ju palju palutud. Oi, teid on palju nagu putukaid saepurus, nagu nälkjaid maasikavälul, te varjate mu eest päikesegi, aga et UV on keskpäeval üle kaheksa, siis suur tänu teile. Nüüd tuleb teid kuidagi nimetada; nimetada nii, et igaüks esindaks teid kõiki, esindaks seda, kes te olete ja oleks ise eriti hästi see, kes olete teie. Nimetus, mis annaks kollektiivsele ilmingule isikliku mõõtme. Nimetus, mis aitaks kehastuda, kehastuda nii, et vajadusel kehast kas või välja pugeda. Nimetus, mis peaks tõusma kümne enim kasutatud sõna hulka maailma ajaloos. Nimetus, mis on ühtaegu konkreetne ja pehme, plastiline ja valguv, milles on sees kõik see, millest oleme tehtud. Kuidas oleks… mmm… “alluv”? Jaa, hästi oleks! Selles sõnas on tunda ürgset voolamist, maailma ajaloo esimese keemilise mulli lõhkemist ja sellest vabanenud gaaside tantsu, mõnusalt vedelaid ja voolavaid kombinatsioone, endasse kutsuvaid, maailma ahvatluste poole tõmbuvaid, üksteisest tõukuvaid…  Alluv – see on hea.

 

IV Loetelu

Kuula, alluv, pane nüüd tähele, alluv, mu maja on nii tühi, alluv! Tee midagi, alluv! Alluv, ära palun hulgu ringi, ära nuusi mu maja ümber nagu kärnane koer, aitab mustikate söömisest, ega sa loom ei ole! Maasikavälu pole veel maailm, on aeg sellest loobuda, on aeg tõusta lõplikult kahele tagumisele jäsemele ja paljastada igaveseks oma mõnuelundid, ainult nii on võimalik luua püsisuhet. Nii, tubli. Järgmiseks, alluv, viime põllumajanduslikku revolutsiooni täiuseni, ma näitan aknast, kuidas see käib, õue ei tahakski tulla, päike on juba kõrgel. Kõigepealt tee alet, pühi silmi, siruta selga ning hakka vilja koguma. Vilja võid tuua minu majja, just, alluv, puista seda keldrisse, puista seda pööningule! Minu kodu on minu kindlus, mis kaitseb meie vilja paremini kui su lapsepõlve kivikirves, mäletad? Lapsepõlves kaapisid kirpe, nüüd kaabid maad. Kõvaks tambitud? Hästi! Mida visam, seda väärtuslikum. Las ma varun sinu kogutud vilja, alluv! Ja kui vili on kogutud, siis pane tasapisi alus kaubandusvõrgustikule, sest mu kodu peaks mahutama muidki kaubaartikleid ja artefakte peale olemasolevate. Sellest pole ju raske aru saada, ega ju, alluv? Kas sa ei näe, et maja on veel üsna lage!? Mida rohkem artefakte, seda elavam kaubandus, nii ütleb loodusseadus, mis on vanem kui loodus ise. Ära vahi niisama, ära vaheta midagi niisama, tooteid ja teenuseid on mitte ainult vaja, vaid ka juurde vaja. Kaks ühe vastu, üks kahe hinnaga. Oo jaa, ma ei saa kahjuks magada, kui mul pole ööst öösse täituvat ja täiustuvat voodit ning ma ei saa inimese kombel süüa, kui mul pole nuga ja kahvlit iga söömaja jaoks. Nuga, lõika midagi! Kahvel, torka midagi! Kui mul pole taldrikuid, millel nuga ja kahvel tantsiksid, kui mul pole laudu, millel taldrikuid keerutada, kui mul poleks tammepuust parketti, mida lauajalad kraabiksid. Oo, alluv, nii palju on veel teha, on vaja areneda, on vaja tehnoloogiliselt pingutada – sest kui kunagi tullakse mu varandust konfiskeerima, soovin ma, et nad õhku ahmiksid, et nad oleksid tänulikud, et nende silmad on sellist asja näinud. Vajadusel küsi abi härra Jumalalt, näiteks siis, kui oled väsinud, kuigi talle ei meeldi eriti lobiseda, me maksame talle palka ju vaikimise eest, vähem möla ühesõnaga, aga see jõustab, tema vaikimine on tulemuslik, kuna see on tähenduslik, tema vaikimine soodustab loomingulisust, siit on vaid samm parema disainini. Aga ära teda liialt ärrita! Kui ta kaabut kergitab, varisevad kaljud. Kui härra Jumal lehvitab palavuse peletamiseks tuult, pühivad taifuunid mandreid nagu teenijarahvas tube. Nii et vaikime parem koos temaga ja nimetame selle väitluseks. Ja kiidame härra Jumalat viljastavate vestluste eest, ta on asjad hästi sättinud, rahu ja tasakaal. Vahepeal küll väiksed konfliktid, aga see aitab kaasa nahatoodangule, samuti toob täiendavat kondipuru loomadele. Ja kui rahu jälle majas, uksed kinni, toodame betooni, puuvilla, klaasi, klaasvilla, puitu, kaevandame maake, pumpame, lõhkame ja frakime, teeme sitast siidi ja kullast plastikut, puidust valmistame aktsiaid, imepeenikesi, imepehmeid aktsiaid, pehmeid nagu majapidamispaber, kallimat kui hõbevara! Näita mulle süsinikku, alluv, ja ma näitan, kellest saab kuningas! Anna mulle ühendid ja ma ühtin sinuga! Laome elemendid ülestikku ja ongi kapital. Vii ellu süsiniku potentsiaal! Suru gaas tahkiseks! Ma tahan läbipaistvaid metalle, tihedaid vedelikke, ma tahan gaase, mille toel saaksin lennata nagu lendaval vaibal! Ma tahan, et kõik lendaks, ka mu surivoodi, kuhu pean nüüd kohe heitma ja sina pead heitma mu kõrvale, nagu kombeks, või vähemalt kuhugi lähedale, väga lähedale, mu kirstu jalutsisse või miks mitte koos minuga ka otse kirstu…

 

V Naise- ja masinavõtt

Maja sai ühel hetkel kenasti sisustatud, valitsejad vahetuvad, rümbad sisse, rümbad välja, loogilist järgnevust ei teki, iga järgmine toob kaasa midagi uut, kuid ikkagi jääb kuidagi tühi tunne. Isegi tühjem kui enne. Oo, suured on kõrbed, liiga suured. Kõvakstambitud pinnad, millest ei kerki enam ühtegi jäsemekogu, ühtegi teadvust. Rohkem asju, rohkem tühjust. Olgu, säilinud alluvad on õppinud sagima ja sigima ja mõnikord ka sigatsema, elukestev õpe, mis jäi paljudel valitsejatel kuidagi kahe silma vahele. Olgu, kõiki ja kõike saab arendada, kõiki ja kõike saab asendada, asendamatud välja arvatud, ükski saar pole asustamata, ükski liik küttimata. Aga hõredamaks jääb ikka. Olgu, kõikjale tekitatakse üha filigraansemaid aparaate, neid saab vajadusel näppida, need teevad toredat häält, piiksuvad, sahisevad, naksuvad, mõnikord nad isegi asendavad, ent miski on puudu. Aga Jumalalgi oli ju midagi puudu. Kuni ta valmistas ajapetteks ühe mehe, kasutas õlgi, kartulikoori, härjasitta ja savi, mis õhulossi ehitamisest üle oli jäänud. Ühesõnaga: enda näo järgi, ainult pisemate jäsemetega. Näib, et ta sattus sellest mätsimisest täitsa vaimustusse. Siis oli veel pinnas pehmem ka. Olid ajad, olid. Mees mõtles, mida toorainena kasutada, ta kompas maad, kompas seinu ja kompas oma keha. Ta sõrmed jäid pidama küljeluudel. Mees mõistis, et tuli kaevuda iseendasse, ajada näpud sügavale. Ta tõmbas küljeluu välja ja asetas selle kenasti enda kõrvale voodile. Küljeluu liigutas, sirutus ja kustutas tule. Pisut kobati pimedas. Naisega oli üldiselt nii: kui tirida ribi välja paremalt, sai poja; kui vasakult, tuli tütar. Ribid pisteti mulda, nad kosusid reeglina kenasti, meelelelundid ja jäsemed, süda tegi tuks-tuks-tuks, lööke vahele ei jätnud, verepumpamise tempo olenes mulla koostisest. Sedasi nad asjatasid ja arendasid, laiendasid ja tõmbasid kokku, põrkusid ja lahknesid, hoidsid majandust käigus, seejärel surid, isheemia, hüpertroofia, klapirikked, lupjumine, terav valu. Varjud kerkisid ja vajusid, väljas välkusid virmalised ja vikerkaared. Miski polnud staatiline, kõik oli muutuses. Ainus, mis ei muutunud, oli muutumine. Näiteks esimese mehe kaugel järeltulijal tekkis tunne, et kõik sõltub nimelt temast ja mitte kusagil ei saada ilma temata hakkama. Algatuseks otsustas ta võtta endale piisavalt tähendusrikka nime. Kõigepealt tuli valida initsiaal. Initsiaalist algas kõik. Igatahes midagi alfa ja oomega vahelt, pigem ikkagi alfa poole. Mõtles, mis ta mõtles, aga kuna ta tahtis emmata embamatut, otsustas ta ristida ennast Eroks. Siiamaani vaieldakse, miks just selline nimi. On neid, kes näevad ilmselget etümoloogilist seost maagilise sõnaga Eros, mis muudab kõik pinnad reljeefseks, tekitab lohke ja kõrgendikke, loob ussiauke ja markeerib kõige algust, toob meelde kõikide pindade algse kleepuvuse, aga on ka neid, kes usuvad, et g-täht ja r-täht läksid lihtsalt vahetusse. Selles küsimuses valitseb siiani segadus, aga las asjatundjad vaidlevad, kuni me nende rahastuse kinni keerame. Igatahes on teada, et Erol oli kodus lauad ja voodid, nuge-kahvleid maast laeni ja kapid täis vilja, küljeluugi oli õnnestunult materialiseerunud, ilma suuremate rebenditeta, püksid seisid üleval efektse rihmaga. Filigraanne käsitöö, nagu naine isegi. Olgugi et Ero ei saanud aru, miks on härra Jumal loonud selle keerulise küljeluudega mässamise, miks siis olid inimestel jalgevahed, mõnuelundid? Et niisama, mänguasjad – aseta jublakas õigesse auku!? Et teha ainult mõnu, mitte sugu? Kas sedasi on tõepoolest parem, kui maailmas eksisteerib vähemalt üks asi, millel puuduvad tagajärjed? Naise ristis Ero igatahes Eraks, kuidagi lähedane, isiklik, oma. Korraks meenusid Erole lapsepõlve hirmulood, mille kohta öeldi, et need on sama vanad kui maailm. Vale puha, need olid vanemad! Nende lugude keskmes olid unenäod, pööritavad luupainajaid, vertiigo, uks lapse tuppa läks kääksudes irvakile ja lävele ilmusid kellegi krõnksus varbad. Nõid maa soolasest sügavusest, sama kõver kui pürst, millega ta ringi lendab ning taevasse mustavaid jutte jätab! Pürst, mis on valmistatud maakera enda teljest! Rääkimata sõrmejälgedest tapeedil, need ei tule iialgi maha, pese palju tahes. Nõid irvitab, tema suumulk on pimeduse keeris, ta nägu moondub, muutub ja Ero näeb Erat, nõid on äkki kõigi naiste kehastus ja kvintessents, see esimene kõver küljeluu, mis mehepoegi aegade algusest kummitanud. Ei, tema Erast ei saa Nõia-Ellat! Era oli tema naine! Aga ikkagi oli majast midagi puudu, maailm polnud maja väärt ja maja polnud Erot väärt. Ero soras kapis ja ulatas Erale haamri. Soras veel ja ulatas sae. Soras veel ja ulatas loodi. Soras veel ja ulatas naelad. Asu ehitama, käskis Ero, ma vajan midagi. Ja Era ehitas kantsli. Kantsel läikis ilusti nagu südapäevane päike, nagu südaöised peotuled. Ero ronis kantslisse ja vaikis tähenduslikult. Aga ikkagi oli miski paigast ära. Keegi ei pannud Ero vaikimist tähele, olgugi et see oli nii tähenduslik. Keegi ei tajunud vibratsioone. Ero otsustas vaikida veel võimsamalt, veel põlglikumalt, veelgi suurema hukkamõistuga. Ja ikka ei midagi. Ero pahandas, kuigi ta pahandas leebelt, sedasi hästi pehmelt, sest Erol oli enda arust suur hing, nii suur, et see ei allunud ühelegi mõõtmisele, sinna mahtusid maailm, maja, härra Jumal, Era ja kõik artefaktid. Kõik mõõtmised on väiklased! Ero käskis Erat: las kõik koguneda! Kes? küsis Era. Kõik, kes meil siin on, vastas Ero, kõik, kelle sa oled mulle aegade jooksul meisterdanud, sina ja teised, kõik külaskäikudelt kaasatoodud kingitused, alistatute annetused, ohverdatute vara! Era kuuletus ja tassis kantsli ette pesumasina, nõudepesumasina, elektripliidi, külmutuskapi, rösteri, mikseri, võileivamasina, tolmuimeja, radiaatorid, vetsupoti, dušikabiini ja teised. Ero vaatas seda ilu ja küsis Eralt: aga sina? Mina? ei saanud Era aru. Sina jah, ütles Ero oma pehme häälega, kas ka sina ei kuulu sellesse ritta? Mh? Ah? Looda sa! Võtta rivvi, kullake! Ilusti-kenasti, kõik kodumasinad sõbralikult koos. Vabadus, võrdsus, väsimatus.

 

VI Kodumasinate revolutsioon

Era võttis koha sisse ja Ero sättis ennast kõnelema. Kõneleda ei tohtinud palju, aga piisavalt sagedasti, et ülejäänud sind ei unustaks; et ei unustataks, kes kõneleb; et ei unustataks, et on tähtis, kes kõneleb; et ei unustataks, et kõnelemine peab olema kõnekam kui vaikus ja samas kõneka vaikuse jätk, selle heliline siire, vaikuse osmoos; taim, mis on võrsunud vaikuse seemnest. Kes kõneleb, see kaua elab! Kõnelemine kuld, kuulamine hõbe. Uppuja haarab ka mehe sõnast, sest lootus, va lojus, va lõhverdis, on surematu! Ero lootis, et retooriline ekstaas paneb ta looma midagi, mis on sama surematu, mis ei kao, mille väärtus on jääv, mille hind on hindamatu, mille järeltulevad põlved kivisse raiuvad, mille nad vajutavad peaarvuti mälusse, suruvad kosmosesondide andmesidesse; et ta loob midagi, mis jääb igavesti tühjuses ekslema, tühjust täitma, tühjusest hoolimata. Ero tahtis öelda oma kodumasinatele, Erale ja teistele, et te küll täidate oma rolli, oma kohust, oma kutsumust, aga mitte piisavalt hästi, et saaks ju palju paremini. Eriti oluline on ”ju”. Alati saaks ju palju paremini. Tuleb ju olla enesekriitiline. Nagu tema, Ero, ju on. See kaunistab, see valgustab ja varjab. Pole vaja vinguda, vaid virguda. Terve maailma raskus lasub Ero õlgadel, sest ta näeb, kui valesti kõik tema ümber on, kui halvasti kodumasinad tervikusse panustavad. Te peate mitte lihtsalt funktsioneerima, vaid armastama, manitses Ero. Armastus on suur saladus, kes valdab saladust, valdab armastust. Armastus ütleb: kes mind ei armasta, ei kuulu siia. Te peate õppima oma armastust väljendama, sest muidu pole te midagi enamat kui masinad. Aga me olemegi ju masinad, kostsid masinad. Aga ärge olge, ütles Ero, miks rahulduda piskuga, miks põgeneda väljakutsete eest? Ja masinad mõtlesid pisut ja vastasid: aga tõesti, äkki tõesti, miks mitte. Masinad liigutasid ennast, nad hakkasid piiksuma ja vilkuma sedasi, nagu mitte kunagi varem. See aga Erole ei meeldinud. Ta ronis kantslisse tagasi ja manitses: te ei tohi siiski unustada, kes te olete, te olete ennekõike masinad, ärge seda unustage. Kui te unustate oma päritolu, kui te unustate oma tausta, oma funktsiooni, siis mis teist üldse järele jääb? Teil pole siis hinge! Aga seda me teame, vastasid masinad, meil pole mitte ainult hinge, vaid ka illusioone, pole kunagi olnud. See ongi kõige halvem, vastas Ero. Mida me siis tegema peame? küsisid masinad. Te ei tohi segi ajada toetust ja teotust, te ei tohi juhtida fookust eemale viimaselt instantsilt, kes kuulutab viimast tõde, annab teie olemasolule mõtte ja mõttele olemasolu, kelle manitsus on kui taevamanna ja epistel kui õnnistus. Masinad jäid mõttesse. Nad ei vastanud midagi, isegi ei piiksunud ega vilkunud. Ero ootas ja lisas: nagu mu Era. Vaadake teda, vaadake ainult! Masinad vaatasidki, aga Era oli vahepeal tukkuma jäänud. Ero tahtis sellele reageerida, oi kuidas tahtis, aga siis märkas ta, et masinad hakkasid talle tasapisi lähenema, ähvardavalt nagu metsapiir. Liikumine, mis oli tsunamist aeglasem, ent järjekindlam. Ero Kahvatas. Erol hakkas hirm.  

 

VII Kodumasinate allutamine

Nüüd on ülim aeg pöörduda! Aga pöörduda ei saa muidu, kui vaid kellegi poole. Erol pole pöörduda kellegi teise kui vaid Era poole. Era, aita mind, oi armas Era, püha Era, kõigi nõrkade kaitseja, võta rohkelt õnnista! Kullakallis! Kuldaväärt! Austatet! Kullasära pea kohal! Era tahtis kõigepealt Erole vetsuharjaga virutada, aga ega temagi kõrv polnud seinapragu. Ero ajas mesijuttu, viirukijuttu, mürrijuttu, kullajuttu. Ero suulakke tekkisid meneteeklid, neist jäi inetu jälg, aga Ero oskas seda keeleotsaga osavalt varjata. Armas Era, kallis Era, lunasta mind välja, ole minu ihu kaitseja, ühenaise turvafirma, kaitse mu ihu enda kauni ihuga, ole mu kahuriliha sa, mu luust-lihast kuulikindel klaas, aita mind masinate mässu vastu sa, siis võtan su enda lossi ma, lausa lossi emandaks, seda luban hardalt ma, annan ausõna peale ka! Kahtles Era, mis ta kahtles, aga lülitas lõpuks elektri välja. Mis see oli, karjatas Ero. See oli elekter, härra Jumala üks suurimaid leiutisi, vastas Era. Oi, Era, sa oled jõudnud vahepeal palju asju ära teha, hüüatas Ero, ma pole osanud seda vääriliselt hinnata! Istu nüüd maha ja ma pean su auks ühe jutluse naise nõrkusest, naise salakavalusest, naisemeele usaldamatusest, naise liigsest emotsionaalsest ülesköetusest ja seksuaalsest alajahtumisest, aga enne… enne peame masinaid karistama. Nad on välja lülitatud, vastas Era. Sellegipoolest, vastas Ero, sellegipoolest. Ma tahan, et nad mäletaksid. Nad ei saa mäletada, kui nad on välja lülitatud, ütles Era. Sa räägid nende hingest, ent neil on ka keha, vastas Ero, keha mäletab, kehal on mälu, keha on hingest üle, iga kell! Ero jäi mõttesse, peas tormlesid võimalused, käed libisesid üle pükste, pöial tabas püksrihma nahka. Jaa, see nahk! Libe nagu aeg, kibe nagu ajalugu. Ero kostis: peksame neid, mis arvad, ah? Millega? küsis Era. Oh sind, puhkes Ero naerma, heledalt ja harmooniliselt, nagu oleks mõni klassikalise ajastu helilooja isiklikult pilve vahelt pilgu heitnud! Ja tema oli veel kunagi kartnud, et sellest naisest saab hingede näppaja, lage seinast seinani kattev ämblik, üleloomulike võimetega Nõia-Ella! Sellest süütukesest siin! Võta piits ja nea aru! Kas pole siis ükskõik, millega? 

 

VIII Maja mäe otsas

Kõik teadsid järgmist laulu, mida esitati ka laulupidudel, lipud ja juuksed püsti, solistiks suure kodumaa parim poeg: On mägi / võimas vägi / jube võimas vägi / tõstab mu kõrgele / nüüd / kõlab mäe peal mu hüüd / kõlab alati ja nüüd / igavesti… Ent ometi oli jäädud lauskmaale, kas siis mõttelaiskusest või summutas ühislaul kriitilise mõtlemise, tiheduse tekitatud kananahk kattis kõik muud tunded, igasugused reservatsioonid, vajaduse hüüda: inimesed, avage lõpuks silmad, kas te olete pimedad!? Lauskmaad iseloomustab ju üks tõsine puudujääk: sinna pääseb liiga kergesti ligi. Lauskmaal saavad kergesti liikuma kõiksugu asjad, kõikmõeldavad ja kõikmõeldamatud eluvormid, haigused, afektid, eelarvamused, tähtpäevad, demaršid, liikumispiiranguteta maniakid, makaagid, googid, magoogid, demagoogid. Maod, toidujäätmed, marutaudis koerad, ekslevad metsloomad, verised kihvad irevil, raibete hais, peremeeste suust plagama pannud proteesid, eemaldatud jäsemed, tõurastatud elukate karjed, militaaroperatsioonid. Prostituudid, pätid, keravälgud, igiveerevad autokummid, eraelude roiskuv pask, esemed, millele ei kasva kunagi peale sammalt. Põlevad laibad, igavlevad mõrvarid, kes kasutavad hambaorgi asemel kirvetera ja mitte enda peal, oi, seda mitte! Vastikud pagulased, kes ei suuda elada rahulikult oma pommilehtrites ning enda laste jäsemeid tulel küpsetada, vaid kes tulevad ja kannavad enda peal miljoneid väiksemaid pagulasi, tumedanahalisi, homoseksuaalseid ja moslemiusku lutikaid, keda nad rendimajades endalt maha raputavad või vastu lage laiaks litsuvad. Aga need on juba jõudnud muneda, need on juba jõudnud võrgud välja visata! Siis on veel põgenikud, kellel on üle tõkkepuude ronimiseks kasutada kaheksa jalga ja kelle suust käib välja kaheharuline keel. Kõiksugu müügimehed, kes pakuvad sulle kiletatud sitta, kõigi seitsme pea neliteist silmamuna ahnusest oranžid nagu surnud planeedi liiv, plastmassist grillahjusid, hoi, kas oled juba kuulnud meie vilkuvast junnist? Ei põle vees, ei upu tules! Viiskümmend esimest sekundit tasuta! Gurud, kes räägivad seda, mida sa juba ammu tead, kusehaisused põsemikrofonid ühepäevast habet kratsimas, kirjud lipsud nagu pidusöök pärast kaheksapallist maavärinat. Tolm, mida tuul üles keerutab. Tihe tolm. Tolm, mis oli kunagi muld, aga seda ajal, kui mehed olid rauast ja puud puidust. Aga tolmuga on keerulisem, tolmus on ambivalentsi. Mõnikord tolm tiheneb ja omandab surma piirjooned. Surm seisab paigal ja liigub samaaegselt, temaga ei saa isegi härra Jumal hästi jutule, kuigi levib apooria härra Jumala ja surma võidujooksust. Lubage, see on puhas farss, stiilipuhas fake news. Kõik, mis juhtus, oli see, et härra Jumal püüdis surma fiktsionaliseerida, aga see on juba teatriajalugu. Mingid paranoikud räägivad, et Jumal oli surmale sendi võlgu. Mõned isegi, et rohkem kui sendi. Münte läks surmal alati vaja, et neid laugudele asetada. Eh, ühel hetkel on lahtised lood ja järgmisel korraga kinnised laud. Ah, mis siin võrrelda, selge ju, surm on härra Jumalast tugevam ja lahkem. Oh, kui ta kohale jõuab ja endast märku annab, pole seda võimalik ignoreerida või kaheti mõista. Vahetevahel liigub mööda lauskmaad meri, hästi liigub, merel pole enamasti vaja teeselda, mõnikord tuleb meri tsunamina, mõnikord siiski ka salakavalamalt, umbes nagu haavast immitsev veri, nagu esindusdemokraatia, libisedes, imbudes, kõigepealt niiskusena keldriseintes, hallitusena hingamisteedes, kuni ühel ööl ärkad oma voodis ja märkad, et on märg. Mida siis teha? Tõsta voodi puu otsa? Loomulikult mitte. Keegi ei sunni meid puu otsa tagasi! Kella ei saa tagasi keelata! Kurat, milleks siis härra Jumal termodünaamika välja mõtles!? Pealegi pole neid puid enam kusagilt võtta. Tuleb viia maja mäe otsa. Kui kunagi tuli tõsta kõrgemale sarikad, siis enam mingist poolikust lahendusest ei piisa, nüüd tuleb tõsta kõrgemale kogu maja. Ja mitte meetrite, vaid kilomeetrite kaupa – sinna, kus õhk on hõre ja miilidelaiused naftalaigud muutuvad kärbselaipadeks õllevahul. Üles, üles, mägedelle! Mäelt avaneb hunnitu vaade ja hääl saab kõla, mille kaja pidavat miljonite aastate pärast ringiga tagasi jõudma. Pilvede turjadel peegelduvad varjud ning pea riivab tähetolmu. Seal saavad asjad paika, keegi ei astu üle piiride, sest kosmoses pole piire ega piiranguid, on ainult ülim kord, lõpmatu ja igavene…

 

IX Vulkaan

Mõeldud-tehtud. Ero ja Era pöördusid härra Jumala poole ja palusid abi. Milles probleem, ma arvasin, et olete mu ära unustanud, vastas härra Jumal, võttis piibu suunurgast, kui mäkke, siis mäkke, otse kosmose lävepakule. Härra Jumal puhastas ettevaatlikult, lausa taktitundeliselt kurku ja maja tõusis õhku. See lendas kõrgele-kõrgele ja langes nagu ülesöönud lõoke kõige kõrgema elamiskõlbliku mäe otsa. Mäe otsas oli hea: maailm paistis korraga nagu peo peal, aga samas polnud seda õieti nähagi. Maapind võinuks ka olemata olla. Olla olemise ja olematuse vahel – oi kui võluva paradoksi olid nad lasknud härra Jumalal nende ellu tuua, enamgi, nüüd oli võluv paradoks nende elu ise! See aga ei tähendanud rutiini lõppu. Kuna internetiühendus toimis suurepäraselt, sai Ero pidada multijutlusi. Ta rääkis isekuse ja iseduse erinevusest, võrdles rumalust laavaga, mis tähendas, et rumalus allus tahtele raskelt, väga raskelt, see nõudis kollektiivseid pingutusi, see eeldas sisemisi arenguid, vaimu püsivat lihvimist, hinge pidevat voolimist. Maja igal seinal rippusid hiiglaslikud ekraanid, millele mahtusid miljonid näod, neid Ero noomiski, igaühte eraldi ja kõiki koos. Kohe võib tulla tsunami ja pühkida irve teie näolt, ütles Ero. Kohe võib maanduda meteoriit ja süütada te eelarvamused, ütles Ero. Kohe võib purskuda laava ja viia teid enneolematule seiklusele, mis lõppeb enne, kui see jõuab halvasti lõppeda, ütles Ero. On sõnumeid, mida ei saa mahendada! Ühel päeval tundis Ero jalge all väikest võnkumist. Ta palus tungivalt, et Era sellega tegeleks. Era, sul on pimestav pilk, ei arvakski, et sureliku oma, ütles Ero, sa leiad kindlasti probleemi üles. Kui on rotid, mürgita. Kui on torustik, puhasta. Kui on halb ehituskvaliteet, kaeba, tead küll, kellele, ära lase ennast tema piibul hirmutada, need on vaid kasvuhoonegaasid. Kui on mustad sokid, pese ära. Kui on head mõtted, hoia endale. Vajadusel puuri, palun, keldripõrandasse auk ning suuna sinna kõik ebavajalikud ressursid ja sisemised pinged, lase välja teostamata potentsiaal. Ühesõnaga: kui on kaos, loo kord ja kui on kord, siis veel üks kord! Seda öelnuna asus Ero valmistuma järgmiseks jutluseks. Aga enne jõudis kohale uus värin. Tugevam. Sellele järgnesid kolmas, neljas ja viies, seejärel kaotas Ero järje. Ühel hetkel oli selge, et tegu polnud enam värinate, vaid tõugetega. See oli maa, mis avas oma pruntis suu. See oli maa, kelle silmad avanesid. Aga kuidas? Kas Era puuris liiga sügavale? Aga maa ei saa ju olla teadvusel, maa peab teadvust vaid võimaldama, rohkem pole vaja! Maa peab lõpuks andma inimese, nagu ta andiski, aga keegi pole öelnud, et maa peaks inimese ka võtma, talle lõpu peale tegema. Kui, siis pigem vastupidi. Maa oleks seda nagu kuulnud, tõuge tõukas nõud laualt, ekraanid seinalt, Ero Era pealt, elektri seinast, vee torudest. Ero purskas, elekter purskas, vesi purskas, vetsupott korskas ja lõi kaane pealt. Vetsupott startis, järgmine peatus oli Kuu, pärast seda Oorti pilv, pärast seda mingi kerasparv või kvasar, mille läheduses elutsev tsivilisatsioon hakkab potti huviga uurima – millise arusaamatu kujuga objekt! Purskas mägi maja all, purskas nii, et Ero ja Era lendasid kõrgele taevasse, olles esimesed inimesed, kes ületasid kosmose piiri ilma tehniliste abivahenditeta. Nad püüdsid kõrgustes pisut lennata, aga see ei õnnestunud, stratosfäär ligines nagu tunneli sein. Milline meelehärm, milline ebaõiglus! Miks keegi polnud neile õpetanud lendamist või vähemalt maandumist, kuhu jäi vastavasisuline haridusprogramm, kuhu koostöö asutuste vahel, kuhu sisendid, kuhu väljundid, kus olid kommunikatsiooniosakonna silmad? Seejärel haarasid Ero ja Era lähima lauatüki järele ning ronisid peale. Praegu pole õige aeg kedagi süüdistada, karjus Ero.

 

X Õhus

Kukkumine tuleb valus. Ero näeb, kuidas Era keha maandub ja nägu mandub, nägu kuivab ja praguneb ning korraga tabab Erot valgustus. Ta tahaks, et Era pragunemise asemel sulaks, et tema nägu sulaks Era omaga kokku, et nende nägudest saaks üksainus ookeani mõõtu džemm, kallerdav planeet. Era võinuks olla tema ema, oma pitsiliste seelikute, spatseerstoki ja karmide hallide juustega, mõru nagu soolajärve soo, kuivanud mere lühikokkuvõte. Või ei, ema mitte. Emad võivad hakata öösiti külas käima, lävel nagistama, päevalilleseemned hammaste vahel, sülg mürgine, paar unist koiliblikat sukatripi vahel, pilk kibe nagu koirohi. Nägu tüükaid täis nagu võõra planeedi pind. Emad võivad hakata sisisema või ronima seintel nagu gekod. Ei, Era võiks olla hoopis tema tütarlaps, hoolega voolitud kunstiteos, mis elaks oma elu, mis tapaks arusaama, et see, mis emaneerub, jääb sõltuma. Seejärel avaks Ero pagaritöökoja, ta küpsetaks leiba nii Erale kui tervele asulale, aga Era leiva sisse jahvataks ta omaenda juukseid, et Era teda ikka armastaks ning et armastus ikka kosuks ja kohuks. Ta laseks Eral kosuda, Era muutuks üha ümaramaks, üha naiselikumaks ja Ero laseks naiselikkusel vohada, üle ääre valguda, kõikjale ulatuda, ennekõike laseks ta Eral iseseisvuda, emantsipeeruda, Ero suhtes irooniline olla, laseks tal Ero kõnede ajal tukkuda, ah, laseks tal isegi kõnede ajal ruumist lahkuda, trepist üles, uks tagantkätt kinni, võimalikult kaugele, või miks mitte ka võimalikult kõrgele, laseks tal kerkida maa kohale nagu õhupallil, laseks tal tervitada kõiki neid, kes maapinnal rähklevad. Laseks tal libistada pilgu üle maapinna: üle ostukeskusi ümbritsevate asfaldiplatside, üle raadatud metsade, üle mugavate kiirteede ja nendega ristuvate kärestike, üle suurlinnasid ümbritsevate surnuaedade, mille kogupindala ületavat juba linnade oma. Ta õmbleks Erale ise riideid, üha läbipaistvamaid, üha õhulisemaid, mis aitaksid Eral kerkida üha kõrgemale, Erast saaks värvikirev õhupall inimeste peade kohal, päevane atraktsioon, mis rahustab, mis kinnitab, et kõikidest ohtudest ja kataklüsmidest hoolimata on maailmas miski kindel, miski, mis ei tundugi hõljuvat õhus, või kui tundubki, siis justkui õhku kinni löödud nagu Põhjanael taevalael, regulaarselt üle päevase laotuse liikuv kaltsukuu, ja kui ta aknast sisse paistaks, tabaks inimesi vastupandamatu soov pidada maha üks pilgar, süüa ja juua, laulda ja tantsida, sest kõik on nii kindel, kõik on nii stabiilne ja rahulik, pisut isegi igav, seetõttu kulukski üks tore labrakas ära, labrakas, mille taustal räägiksid päevauudised, et eile nõjatus keegi kusagil väikelinnas vastu aeda ning teises väikelinnas haugatas ühes aias koer, nii et ükski liblikatiib ei värelenud. Oh issand, ja meie veel arvasime, et hakkab viltu kiskuma, tundsite ju, midagi oli õhus, virdas seal, mingi rahutus, mingi häire, rahu tundus vaid olevat pealispind, aga õnneks osutusid praod pealispinnal vaid meelepetteks, miraažiks, tegelikult pole vaja muretseda, pole lihtsalt põhjust, võib-olla homme jälle on, aga täna hõljub majade kohal see kirjutesse padjapüüridesse mässitud naisolevus, nagu eile ja nagu tunaeile, alla pole ta kukkunud ja ega enam ei kuku ka. Era jääks korraks seda jutuvada kuulatama ja hõljuks siis edasi, maanduks otse Ero aknasse, laskuks Ero peale ja nõtkutaks oma vormikaid puusi, ta täidlastest tissidest immitseks ambroosiat, tema mõnuorgan laksuks vastu Ero kubet nagu laine randa ja mida rohkem ta ratsutaks ja Ero õige vägevalt pruuskama ajaks, seda suuremaks naine paisuks, ta kasvaks hiigelnaiseks, kes varjaks taeva, aga mitte mingiks kallerdavaks tselluliidihunnikuks, ei, Era oleks jätkuvalt sama prink ja pehme, nahk nagu kuuvalgus, vetruv eraomand, aga seda vetruvust tekiks mõõtmatul hulgal, priskus täidaks voodi ja toa, priskus ise muutuks voodiks ja toaks, ja sedasi nad ratsutaksid, ratsutaksid läbi elu, võngutaksid ennast otse rahulikku pensionipõlve, aga vananedes ei tõmbuks Era kortsu, vaid lihtsalt kokku, tagasi saledaks ja peenikeseks küljeluuks, nõnda filigraanseks, et Ero tahaks selle enda keha sisse tagasi suruda, otsekui oleks naine mehe enda mõnuorgan, mis tungiks kehasse nagu näpp pannkoogitaignasse, see kõik oleks tore, see kõik oleks külluslik, rohkem kui ühele elule vaja, aga see kõik jäi selles elus tegemata, kõik need pärastlõunaselt küllastunud tunnid täis rammestuse nektarit, mis sulab hinges nagu mesi teevees. Kui oleks võimalik, jagaks ta kõike nüüd sootuks teisiti. Ta jaotaks teistele, mitte teisi. Muidugi, iseendale ka. Aga ikkagi, ta ka loovutaks, mitte ainult ei valdaks. Ta oleks mitte ainult vere-, vaid igasuguste asjade doonor. Jah, pole mingeid kolme tee riste, need muinasjutud on puhas vale, puhas oopium. See arv on märkimisväärselt suurem, paralleeluniversumite teljed on küll horisontaalsed, küll vertikaalsed, küll perpendikulaarsed, küll paralleelsed – ja sina siis orienteeru seal, tee nägusid, valmista oma näost mask ja lase sel näo külge kasvada. Miks öeldakse, et parem hilja kui mitte kunagi? Kes küll nii lolli lause välja mõtles? Tema jagamised ja jagelemised viisid lõpuks taipamiseni, aga mida selle taipamisega nüüd pihta hakata? Jälgima pinnavormide deformatsioone ja seda, kuidas jalajäljed läbi maakera vajuvad? Hilja ise ongi ju mitte kunagi! Mitte kunagi, kas kuuled, Era kallis, mitte kunagi!  

 

XI Naasmine maale / maa naasmine

Laud nende all põleb sekunditega tuhaks, seda teevad kiirus ja mass ning muidugi aeg, mille kiirus ei tunne nüüd piire. Nad langevad koos tuhaga. Aeg pöördub ja paindub, see meenutab põlevat tikku. Ero pöörab näo gravitatsooni suunas, aga see on raske, sest gravitatsioon on kõikjal. Ero näeb, kuidas kõik tema kõned atmosfääris hävinevad. Härra Jumala torukübarast pudeneb välja aletuhka, kivisöetuhka, koldetuhka, lõkketuhka, paberossituhka, piibutuhka, kõikide maailma puude ja luude tuhka, tolmutuhka, Ero tunneb ennast nagu portselan märatseva elevandi puuris, kalli ema spatseertokk osutub maa teljeks, mis põleb mõlemast otsast nagu mässajate peerg. Mandrid põrkuvad nagu juhututtavad. Pimm-pomm, kõrbend kala! Hüvasti, väikesed tuhkkuumad pookstavid, langege poorseid makarone meenutavate pilvelõhkujate varemetele, langege koos varemetega, seintega, mis koosnevad sisselõigetest, langege koos taevaga, ise ilusad nagu pühakujud, nagu pühakute sauad, nagu prohvetite habemekarvad! Tuhmugem! Peapööritus on loomulik. Ero ja Era pisarad purskuvad silmadest ja suudest, seal on koos meeleheide ja kergendus, enam ei pea valima ega kahetsema, jugade ornamentika on samavõrd ilus kui see on efemeerne, sekundi murdosa hiljem vedelik tuhastub. Kõik saab tuhaks ja kaetud tuhaga, maa rappub tuhude käes, just nii käib surma sünd, varasem on olnud lapsemäng, lapselalin. Sajab laia tuhka, lilleke läheb unele, korstnatest on järel suits, saabub keskmisest madalama tiheduse aeg, kohati isegi pisut vähem kui kümme astmel miinus kakskümmend üheksa grammi kuupsentimeetri kohta. Tuhastuvad isegi metaan, etaan ja muud gaasid, tuhk saab lämmastikust, hapnikust ja süsinikust. Oli Jupiter, enam ei ole. Olid härjad, nüüd möirgab maa ise. Või see koht, kuhu tuhk koguneb. Aga näe, ikkagi koguneb, midagi pole teha, koguneb, öelgu kosmiline konstant mida tahes. Kuumus on ainus, mis kõige muu kahanedes kasvab, see põletab meie kangelastesse augud, nii et kogunemispunkti ei jõua midagi peale tuhastunud aukude. Korraks meenub järeldus, et kui on auk, siis asi eksisteeris. Viimasena tuhastub lootus. Või kuidas? Raske vastata, andmed hävinesid. Põhimõtteliselt on seanss seks korraks läbi, aga ei saa öelda, et lõpp on ühemõtteliselt õnnetu, sest kuna kõigel on komme lahkneda, tähendab see ühtlasi, et kõigel on komme koguneda. Mis on lahknenud, saagu kokku toodud. Niisiis, nad langesid tuhaga, nad langesid tuhana, aga on see lõpp? Tuhkagi! Nüüd on ainult aja küsimus, millal tuhk jahtub, millal kerkib, millal tuiskab, millal pihustub, millalgi hakkab sadama mingit vedelikku, tuhk muundub poriks, pori koguneb ja omandab keraja vormi, see tuleneb hullumeelsest pöörlemisest – ka poril on mälu! – kera tuum läheb keema ja ümbermõõt kasvab, pori selle pinnal keerdub sammasteks ja kerkib taevasse ja seguneb tähetolmuga, see on lõputu kõveruse supp, täiesti söödamatu ja seedimatu, olukord aga selliseks ei jää, miski ei jää, kõverus hävineb nagu tikupea, hävingule on mateeria töötlemine nagu kukepea, olgugi et enne seda pääseb osa porist kõveruse veerelt põgenema ja sajab kohutava paokiirusega tagasi algsesse asukohta, ümbritsema keevat tuuma. Seal kehtib reegel, et ühte porihunnikusse pole võimalik kaks korda astuda, sest ükski porihunnik pole ühelgi hetkel üks ja seesama, kõik muutub peale muutumise, miski ei püsi peale püsimatuse, tekivad keemilis-füüsilised umbsõlmed ja osa neist pole ruumipunktid, vaid sfäärid, kõik muutub pooriliseks, pori sealhulgas, uuenenud poris hakkavad pikapeale liigutama jälle mingid proteiinimolekulid, aminohapped ja muu kamarajura, moodustavad uued kühmud ja künkad, tohuvabohu, uued ussid, uued nälkjad, väikesed uroborosed, kuni neile tekivad jäsemed, aatom aatomilt, iga aatom võtab aega sajandi, aga lõpuks saab jäsemetega ehitada endale lakkamatu vihma kaitseks laevu ja linnu. Mitte et linnade põletamine oleks ses maailmas ainult mäng. Kõik kihvad taradeks ja küünised turvisteks! Hakkab pihta, uskumatu värk, teine ajastu, aga sama jama, astugem jälle vihma käest räästa alla! Järgmine krooks, mida hakatakse millegipärast pidama esimeseks, kohe kuldtähtedega annaalidesse, ninad vastu pärgamenti, nahk pingul, lonks hapet jahutuseks peale, kõik paistab olevat ainult aja küsimus, pelga juhuse küsimus. Ka tuhande tee ristil saab jäädagi valima sama teeotsa.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0612)