Pasternak fedorov

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimeses pooles alguse saanud Vene kosmismi on keeruline lühidalt kokku võtta. Kui püüda üldistada, siis peamised teemad on:

1) inimese aktiivne roll inimkonna ja kosmilise evolutsiooni mõjutamises;

2) inimese eluea pikendamine, mis tähendab praktilist surematust;

3) uute eluvormide loomine, sealhulgas inimkonna uuele tasemele tõstmine;

4) surnute füüsiline ülesäratamine;

5) „noosfääri” tekkimine praeguse biosfääri baasil;

6) kosmose uurimine ja koloniseerimine.

 

Kosmismi iseloomustab ka asjaolu, et need projektid on algusest peale planeeritud totaalsetena, samas mõttes nagu töörahva revolutsioon oli planeeritud totaalsena – teisisõnu millegi sellisena, mis haarab vähemalt kogu inimkonda, kosmismi puhul aga ei midagi vähemat kui kogu kosmost. Sellisena on kosmistlik projekt ka otseselt individualistliku, demokraatliku ja sekulaarse Lääne vastane, olles mõjutatud Vene imperialistlikust mõtlemisest ja ortodokssest müstikast, kandes tugevaid religioosse apokalüptika ja esoteerika tunnusjooni. Just viimatinimetatud põhjustel olid vene kosmismi esindajad tsaaririigi ajal üldiselt marginaalsed ning hiljem Nõukogude Liidus reeglina ametlikult põlu all. Samas olid nende ideed väga mõjukad kirjanduses ja kunstis – nii Dostojevski kui ka Tolstoi on nendest mõtlejatest mõjutusi saanud, samuti on nendega seotud Maksim Gorki.

Pasternak fedorov

Nikolai Fjodorovitš Fjodorov

Lev Tolstoilt pärineb ka tutvustav tsitaat 1881. aastal Vene kosmismi kõige kuulsama esindaja Nikolai Fjodorovi kohta:

Jumal on andnud mulle siin [Moskvas] sõbraks saada kahe inimesega: üks on Orlov, teine ja peamine on Nikolai Fjodorovitš Fjodorov. Ta on Rumjantsevi raamatukogu raamatukoguhoidja... Ta on välja töötanud plaani inimkonna ühiseks ülesandeks (Философия общего дела), mille eesmärk on kõigi surnud inimeste kehaline ellu äratamine. Esiteks, see pole nii hull plaan, kui see kõlab (ärge muretsege, ma ei jaga tema seisukohti, kuid olen neist piisavalt aru saanud, et tunda end võimelisena neid kaitsma).

Mulle tundub see sobiv lähtekoht kosmistidega tutvumiseks ja nende ideede hindamiseks. Siin on mingisugune sõgedus ühendatud ambitsioonika haardega, optimism hirmuäratava radikaalsusega. Need ideed tunduvad hulludena (nagu Tolstoi ütles), kuid neid on võimalik vähemalt teatud määral siiski tõsiselt võtta. Teisisõnu, need ei ole – nagu rahvakeeles vahel öeldakse – täielik ulme. Need on mõeldud teostatavatena.

Vene kosmismi kõrgajaks peetakse 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi esimest poolt. Sel ajal tegutsenud kosmistidest räägitakse sageli nagu mingisugusest grupist, kuid tegelikult ei moodusta nad kindlat ühendust või isegi koolkonda, pigem on tegemist erinevate mõtlejatega, kes võivad üksteise ideede suhtes isegi kriitilised olla, kuid keda ühendab teatav sarnane elutunnetus ja vaimne sugulus. Ühiseks jooneks sellele mõtlemissuunale peavad kosmismi uurijad soovi radikaalselt inimest muuta.

Tolstoi poolt nimetatud Nikolai Fjodorovi (1829-1903) kõrval võiks kosmismi tuntumateks esindajateks pidada veel müstikust luuletajat ja idealisti Vladimir Solovjovi (1853-1900), füüsikut Nikolai Umovi (1846-1915); raketiinseneri ja teosoofilist kirjanikku Konstantin Tsiolkovskit (1857-1935) ; geokeemik Vladimir Vernadskit (1863-1945); religioosseid filosoofe Sergei Bulgakovit (1871-1944), Nikolai Berdjajevit (1874-1948) ja Pavel Florenskit (1882-1937).

19. sajandi lõpp ja 20. algus olid Venemaal (nagu ka mujal) filosoofiliselt ääretult viljakas aeg, levis tööstusoptimism, positivism, darvinism, kommunism, anarhism, mõeldi laiemalt uuest maailmakorrast. Samas oli Vene filosoofiline traditsioon kogu aeg olnud oluliselt teistsugune kui lääne oma. Kui lääne filosoofia kujunes 19. sajandiks suuresti omaette akadeemiliseks distsipliiniks, mida õpetati ülikoolides ja arutati avalikus ruumis (ajakirjanduses), siis vene filosoofia ei kujunenud akadeemiliseks, vaid pigem kirjanduslikuks, st olulisemat rolli mängisid kirjanikud kui elukutselised filosoofid. Vahepeal oli filosoofia õpetamine vene ülikoolides isegi keelatud (nt Nikolai I ajal) ning pidevalt oli õhus küsimus, kui palju lääne filosoofiat võiks Venemaal üldse aktsepteerida. See tähendab ka seda, et vene filosoofial puudub paljuski teatud skolastiline süstemaatilisus, kooliõppeks kohandatud põhjalikkus, talle on omane pigem isiklik pühendumine ja teatud diletantlus, ühendatuna kirjandusliku fantaasia ja Venemaale ainuomase tee otsingutega. See paistab silma ka Fjodorovi juures, kes mitmel pool rõhutab oma õpetamatust (kuigi tal oli tegelikult väga suur lugemus, aga puudus akadeemiline kraad).

Muidugi ei võrsunud sellisest taustast ainult kosmistid. Palju tuntumad – eriti läänes – on Vene keisririigist pärit esoteerikud nagu Jelena Blavatskaja, kes sai tuntuks teosoofia õpetuse rajajana ning „Neljanda Tee” vaimse koolkonna asutaja Georgi Gurdžijev. Selle ajal levis kõikjal huvi igasuguste uute vaimsete õpetuste vastu, õpiti ida filosoofiaid ja religioone, esoteerikat ja okultismi, seda ka läänes – mitmel pool on välja toodud näiteks natside suurt huvi okultismi ja teiste salateaduste suhtes.

Gurdjieff 1922

Georgi Gurdžijev

Blavatsky.007

Jelena Blavatskaja (inglise keeles tuntud kui Helena Blavatsky)

Venemaa sajandialguse filosoofiline pilt oli igal juhul üsna kirju ning isegi pärast revolutsiooni mahtus materialismi ja ateismi kõrvale vähemalt algusaegadel veel hulk teisigi filosoofilisi suundi. Nagu öeldud, sai Vene mõtlemisele 19. sajandi jooksul omaseks teatav läänevastasus. See väljendus muuhulgas ka selles, et läänest võeti üle tehnilised leiutised, aga klassikalist lääne ideoloogiat mitte. Enamgi veel, ka kõige igapäevasematele tehnilistele leiutistele võidi juurde lisada religioosne ja utopistlik mõõde, mis võttis kohati üsna kummastavad vormid. Nii kirjutab vene näitekirjanik Aleksandr Suhhovo-Kobõlin 1899. aastal:

Kõik need tänapäevased leiutised pole midagi muud kui sammud, mille inimkond on teinud subjektiivsuse, spiritiseerumise teel. Jalgrattaga horisontaalselt lendav inimene on juba kõrgem inimene, kes liigub ingelliku poole. Nende horisontaalsete lennumasinate leiutamise kaudu liikus inimene juba ingelliku vormi või ideaalse inimkonna poole. Iga mõtlev olend saab aru, et jalgratas on ka nende mehaaniliste tiibade põhiolemus, algatus või tulevaste orgaaniliste tiibade seeme, millega inimene kahtlemata murrab teda siduva telluurimaailma köidiku ja pääseb oma mehaaniliste leiutiste abil meid ümbritsevasse päikesemaailma.

Selles tekstilõigus on esiteks vaimustumine tehnilistest leiutistest, teiseks selged utopismi kõlad, Tommaso Campanella Päikeselinna viide, aga kolmandaks figureerivad siin ka religioossest traditsioonist pärinevad inglid ja ettekuulutus tuhandeaastasest rahuriigist (millenarism).

Nende kolme elemendi segu iseloomustab sageli kosmistide vaadet maailmale. Selgelt pistab silma ka seos kosmismi, ulme ja kristliku religiooni vahel. Huvi tuleviku vastu ja selle tuleviku ettekujutamine on iseloomulik nii ulmele kui ka religioonile, sealjuures läheb mõlemale korda see tulevikuline muutus, mis saab võrreldes praegusega toimuma. Nimelt on kõige muutumine ja teisenemine üks religioosse tunde peamiseid kandjaid, alates isiklikust pöördumiskogemusest ja lõpetades maailmalõpuootustega. Pöördumises peaks inimene täielikult muutuma sisemiselt ja maailma lõpp tähendab kõige muutumist väliselt, uue kuningriigi püstitamist, millele ei tule lõppu ja kus kõik praegused suhted on teistsugused. Lühidalt, kristlikus mõttes püütakse ette kujutada lõpmatust või siis Jumala riiki ja kuna lõpmatus/Jumala riik on struktuuriliselt täiesti teine kui meile teadaolev ümbritsev maailm, tähendab selle üle mõtlemine ka ühiskonna ja maailmakorralduse üle mõtlemist ja teisenemise otsinguid.

Ka ulme oma tulevikku ennustava ehk ekstrapolatiivse hoiakuga seab peamiseks eesmärgiks muutuse kirjeldamise ja selle uurimise. Vähemalt nii arvab Uku Masing oma ulmele pühendatud essees „Rohelise udu vang”:

[Wellsi] loos on pikk kirjeldus rohelisest udust, mis täidab õhu, kui Maa läbib komeedisaba, paneb magama inimesed nõnda, et nad kõik ärkavad teistsugustena psyhholoogiliselt ja sotsioloogiliselt. Ärkamisekirjeldus on praegugi mu meelest yks oivalisi tekste maailmakirjanduses. Igatahes on WELLSi unistus kõige muutumisest jäänud mulle verre või hinge. Olen surmani rohelise udu vang ja ootan lausa uut hommikut maailmas, milles kõik on teisenenud seepärast ainult, et inimene on muundunud.

See ulmelis-religioosne meelestatus ei ole kaine ja intellektuaalne, vaid müstiline, entusiastlik ning sageli ka maagiline ja alkeemiline. Oli ju alkeemikute peamine eesmärk olnud antiigist saadik suure muutuse teostamine: algusaegadel oli muutuse peamiseks sihtmärgiks madalamate metallide muutmine kullaks, hiljem sai eesmärgiks inimese muutmine, esialgu surematuks, siis jumalikuks.

Kosmismi uurijad ei näe siin mitte juhuslikku alkeemiliste ideede ja vene kosmistide mõtte vahelist sarnasust, vaid üsna otsest genealoogilist suhet. Nimelt on pikka aega Venemaal olnud elav vabamüürluse, roosiristluse ja alkeemia traditsioon. Katariina Suure aega võib pidada vabamüürluse ja roosiristluse kõrgajaks, kus see läänelik traditsioon imbus ka ortodoksi religioossesse mõtlemisse ja kodunes Venemaal. Sellele lisandus 19. sajandil veel suur huvi Rootsi müstiku Swedenborgi ideede vastu. Uurijate arvates võrsub vene kosmism just sellisest mitteakadeemilisest ja esoteerilisest taustast, religiooni, salaõpetuste ja tehnoloogia ristumisest. Niisiis teatud mõttes võib kosmistide programmi sõnastada sarnaselt Clarke´i kolmandale seadusele, mis ütleb, et piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast: piisavalt arenenud maagia on eristamatu tehnoloogiast.

A A Bogdanov

Aleksander Bogdanov

See seos ei olegi nii otsitud. Aleksander Bogdanovi (1873-1928) tegevuses on need väga otseselt seotud. Bogdanov oli alguses bolševike juures Lenini lähim kaasvõitleja ja sõber, oli koos temaga Soomes paguluses, hiljem sai temas aga Lenini otsene konkurent. Samal ajal leidis ta aega kirjutada kaks ulmeromaani (peakirjadega „Punane täht“ ja „Insener Menni“), kus ta käsitleb Marsi utopistliku ühiskonda ja visandab tegelikult programmi tõelisest revolutsioonijärgsest ühiskonnast.

Ühiskonnakorralduse ümbermõtestamise tõttu oli ta seotud Venemaal ka liikumisega, mida tuntakse jumalaehitajate (богостроители) nime all. Selle mõttesuuna teised tuntumad esindajad on Anatoli Lunatšarski ja kirjanik Maksim Groki, kes on kirjutanud selleteemalise romaani „Pihtimus“ (olemas ka eesti keeles). Lenin suhtus sellesse teosesse väga kahtlevalt, sest see üritas ühendada sotsialismi ja kristlust. Jumalaehitajad püüdsid tõepoolest põhimõtteliselt asendada kristlikku Jumalat inimkonnaga, aga samas säilitada teatud mõttes riitused ja kultus. Lunatšarski väitis, et:

Teaduslik sotsialism on kõigist religioonidest kõige religioossem ja tõeline sotsiaaldemokraat on kõigist inimestest kõige sügavamalt religioosne.

Kolmandaks – ja eelnevaga otseselt seonduvalt – oli Bogdanov väljaõppelt arst, kes teoretiseeris surematuse üle ning praktiseeris 1920. aastatel sellel eesmärgil inimeste täielikku verevahetust. Verevahetuse üks teoreetilisi aluseid oli ka inimeste lülitamine ühtsesse vereringesse, kus kõik saaksid niiviisi osa teiste jõust, tarkusest ja noorusest. Teadaolevalt sooritas ta hulga edukaid eksperimente ning tema kaasaegsed kiitsid, et ta on nende tagajärjel muutunud võib-olla isegi 10 aastat nooremaks. Paraku siiski suri Bogdanov lõpuks nende eksperimentide tagajärjel tekkinud komplikatsioonidesse. Muuhulgas on aga tänapäeval huvi transfusiooni vastu taas tekkinud, osaliselt ka QAnoni konspiratsiooniteooriate tõttu.

Kokkuvõtlikult võib nii Bogdanovi kui ka vene kosmistide kohta öelda, et nad ühendavad endas nii salaõpetuste radikaalsuse, kirjandusliku ambitsioonikuse, usu teadusesse ning lisaks veel utopistlikud ja revolutsioonilised ideed. Niisiis võib näha, kuidas ühelt poolt on tegemist mingis mõttes ulmekirjandusega, teiselt poolt aga otseselt religioosse mõtlemisega ning kolmandaks on tegemist surematuse ja kosmistliku täieliku muutumise programmiga.

Nendest teemadest Nõukogude ajal eriti ei räägitud, sest kommunistliku partei pealiin hakkas pärast võimu tugevnemist väga jõuliselt kõigile sellistele nähtustele vastu ning seega ajalooõpikutesse need ideed ei sattunud. Alles viimasel ajal on Vene kosmism hakanud läänes suuremat huvi pakkuma, kuigi juba alates nõukogude liidu lagunemisest on Venemaal nende teemade üle üsna palju arutatud.

 

Artikkel põhineb Eesti-uuringute Tippkeskuse X aastakonverentsi „Dialoogid Eestiga: Kaljujoonistest robootikani” peetud ettekandel.

 

Kirjandus:

Lev Friedland, Elu pikendamine: A. Bogomoletsi ja V. Negovski tööd, Valiksari, nr. 3 (Ilukirjandus ja Kunst, 1948).

S. G Semenova and A. G Gacheva, Русский космизм: антология философской мысли (Педагогика-Пресс, 1993).

Nina Tumarkin, Lenin Lives!: The Lenin Cult in Soviet Russia (Harvard University Press, 1997).

George M. Young, The Russian Cosmists: The Esoteric Futurism of Nikolai Fedorov and His Followers (Oxford University Press, 2012).

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0663)