Kaarel silitas teda naabri hoovil sabaliputamisega tervitanud ja sõbralikult tareni saatnud hundikoera pead ning koputas siis naabrimehe uksele, aga et uks oli paokil, astus vastust ootamata kohe edasi. Ta kõndis läbi kivipõrandaga eeskoja kööki ja sealt otse elutuppa, kus Heldur parajasti mingit raamatut uuris.

„Noh, vanapoiss, mis romaani sa nüüd loed?“ päris ta tervituse asemel.

„Mis kuradi romaani, veini hakkan tegema, õpetust uurin,“ nohises Heldur raamatust pead tõstmata.

„Mullune veinilaar läks sul täitsa vett vedama,“ itsitas Kaarel, mispeale Heldur pahaselt mühatas.


„Vannist ikka head veini ei saa,“ ei jätnud Kaarel tögamist, tuletades meelde Helduri ebaõnnestunud katset suurde emailvanni marjavein käärima panna.

„Misasja sa siin kooserdad,“ nurises Heldur raamatu lehti keerates, „lase parem jalga, kui sul midagi targemat öelda pole. Mul niigi tegemist.“

Kaarel istus toolile Helduri vastu ja teatas lühikese vaikimise järel hoopis teisel toonil:

„Aga minul, tead, on üks tulnukas köögis.“

„Ah, mis sa lorad,“ ühmas Heldur tusaselt, „mul ei ole praegu mingit naljatuju.“

„Tulnukas neh,“ kinnitas Kaarel, „kui sa ei usu, tule minu juurde, ma näitan sulle.“

Heldur tõstis pea, vaatas naabrimehele otsa ja muigas: „On sul joomatuur peale tulnud või oled oma hallis peas midagi lõplikult ära nikastanud?“

„Ma ütlesin, et kui sa ei usu, tule ise kohale. Istub teine seal juba hommikust saadik, aga alles nüüd hakkas rääkima.“

„Mida kuradit, mis tulnukas, mis loll jutt see on,“ sai Heldur jälle pahaseks.

„Alguses patras mingis võõras keeles,“ jätkas Kaarel naabri rapsimisest välja tegemata, „aga siis lülitas järsku poole jutu pealt ümber eesti keelele ja seletas, et on otse Rumeeniast tulnud, seepärast rääkiski esiti rumeenia keelt. Olevat päev otsa kuskil tänaval kuuma päikese käes pidanud passima, see löönud tal pildi väheke segi. Seal ei hoolinud tast keegi, peeti lihtsalt mingiks kerjuseks. Mustlased olevat isegi tahtnud kolki anda.“

„Kuidas ta sealt Rumeeniast siis siia sai?“ ilmutas Heldur nüüd kerget huvi.

„Ei tea, neil käib see kohavahetus vist lihtsalt, muudkui aga hüppavad ühest kohast teise. Aga võib-olla on tal mingi lennumasin ka kuskil varuks.“

„Misuke ta siis välja näeb?“ päris Heldur justkui naljaviluks edasi.

„Täitsa tulnuka moodi, nagu mõnes filmis, sellised suured silmad ja lõuga peaaegu polegi. Ja väga kõhn on ka. Mingi roheka kilega kaetud. Eks tule kaasa, lähme räägime temaga.“

„Sa oled peast ikka täitsa segi,“ rehmas Heldur, aga kui Kaarel naabrimeest veel kord kaasa kutsus, ajas too end siiski püsti ning hakkas ilmselt tasapisi kasvava uudishimu ajel Kaarli sabas tema talu poole astuma. Mindi otsejoones läbi kahe talu vahel oleva metsatuka. Kõrges heinas kulgeval teerajal marssides seletas Kaarel, et oli tulnuka leidnud hommikul oma hoovivärava tagant konutamas. Olevat teine paistnud justkui väheke külmanud moega – eks viimane öö olnud ju hallane. Hakanud siis võõrast hale ja lasknudki teise tarre sisse.

Kui nad kahekesi Kaarli kööki astusid, osutus see tühjaks – tulnukat ei paistnud kuskilt.

„Noh, kus ta sul siis on?“ hakkas Heldur põlglikult naerma. „Sa oled ikka tõesti peast segi läinud, kulla naabrimees.“

Kaarel vaatas köögis ringi, kiikas korraks ka elutuppa, kuid tuli kohe tagasi. Tõstis siis näpu otsekui midagi taibates üles, tõttas sahvri juurde ja avas selle ukse.

„Näe, siin ta mul ongi!“ hüüdis Kaarel. „Ma ütlesin talle, et kui end väsinuna tunneb, heitku vahepeal kuskile pikali. Ja võtku sahvrist midagi hamba alla, kui kõht hele.“

Tulnukas oli pugenud sahvris tühjale alumisele riiulile ning põõnutas seal. Umbusklikult üle ukseläve piiluv Heldur tardus seda nähes imestusest. Tulnukas vahtis talle suurte roheliste silmadega otsa ja ta seest kuuldus mingi krigisev hääl.

„Las ta puhkab pealegi,“ pani Kaarel sahvri ukse jälle kinni ja juhatas naabrimehe köögilaua taha istuma. „Ta on seal Rumeenias väheke räsida saanud.“

„Just sealsamas toolil ta enne istuski,“ teatas Kaarel, kui Heldur oli laua taga istet võtnud. Heldur näis sellest veidi kohkuvat. Ta kergitas ennast, nagu tahaks tooli vabastada, kuid kohta siiski ei vahetama ei hakanud. Otsekui ikka mingit ebamugavust tundes jäi ta mõneks hetkeks põrnitsema lauda katvat ruudulist vakstut ja hakkas siis parema käe sõrmedega sellel närviliselt trummeldama. Kaarel õngitses külmkapist välja õllepudeli, avas selle noa tagumise servaga ning valas kesvamärjukese kannudesse. Võeti paar lonksu ja istuti veidi aega vaikides.

„Ei tea misasja ta siia ajama tuli?“ sai Heldur viimaks uuesti sõna suust.

„Olevat tulnud meile koroonavaktsiini tooma,“ teadis Kaarel.

„Ise ütles või?“ imestas Heldur.

„Sedasi ta seletas jah. Olla saadetud missioonile, et inimkond kurja viiruse käest päästa. Nad olevat kogu aeg meie maakera rahva arengul silma peal hoidnud ja varemgi siin abiks käinud.“

„Miks ta just siia meie juurde sisse sadas, või siis sinna Rumeeniasse mustlaste juurde?“ jätkas Heldur pärimist.

„Sinna olevat ta sattunud kogemata, mingi navigatsioonivea tõttu. Tal olevat kästud meie Ulmu raviallika juurde tulla, et vaktsiini tegemiseks head puhast vett võtta, aga Rumeenias olevat ka üks Ulmu nimeline koht, terve linn vist, ja nii tal viltu läkski.“

„Ime, et ta siis Saksamaale Ulmi linna ei kukkunud,“ ilmutas Heldur oma geograafilisi teadmisi. „See ju palju kuulsam koht.“

„Ei tea jah, mis tal viltu läks. Aga nad olevat Eestis juba varemgi käinud, see neile hea tuttav ja kindel kant käia. See Kaali kraater Saaremaal olevat ka nende tehtud.“

„Kus tal see vaktsiin siis on,“ tundis Heldur nüüd järsku ärksat huvi. „Äkki saab ta meid ka kohe ära vaktsineerida, vanainimestele seda ju eriti vaja. Ma ei julge enam Raplassegi minna, et äkki nakkab külge.“

„Ta peab seda rohtu siin alles tegema hakkama. Mustlased panid tal Rumeenias mingid riistad pihta, küsis kas mul on midagi asemele anda. Tooraine pidi õnneks alles olema. Mul on ainult see puskariaparaat, mille ma minevaasta metsa alla ära peitsin, kui Lambasaare Leida, see kuramuse õel vanamoor, vallavalitsusse kaebama läks, aga sellest pidi aitama küll. Ta lubas juba homme allika juurde minna ja tööle hakata. Ma pean nüüd öösel selle värgi jälle välja kaevama.“

„Nojah, sul siis jändamist küll,“ noogutas Heldur mõistvalt pead. „Kui tal suuremat anumat vaja on, siis mina võin oma vanni kah anda. Peaasi, et sellest kurjast viirusest ükskord ometi lahti saab.“

„Aga kuhu sa siis oma veini teed,“ ei saanud Kaarel jätta teist jälle togimata.

„Ära õienda, küll ma ise tean, mis ma teen,“ tõrjus Heldur virilalt, ent jäi siis nagu midagi kaaluma ning lausus mõne hetke pärast mõtlikul moel: „Ei tea, kas ta marjadest veini ka mõistab kääritada.“

„Eks seda peab ta enda käest küsima,“ arvas Kaarel. „Ma võin hommikul uurida, kui sa tahad.“

„Ah, mul ükskõik,“ rehmas Heldur käega ja ajas end tooli kolinal püsti, kavatsedes ilmselt sammud tagasi kodu poole sättida, kuid just sel hetkel paiskus sahvri uks äkitselt lahti. Sealt ilmus välja rohekalt helendav tulnukas, kes hakkas kohmakalt koperdades laua poole tatsama. Liikumisel tekitas ta sedasama kummaliselt krigisevat heli, mida Heldur juba kuulnud oli. Helisse hakkasid aga tekkima ka mingid häälikud, seejärel tulid kuuldavale terved sõnajupid ning kui tulnukas oli laua juurde jõudnud, muutus kogu see krigistamine päris arusaadavaks eestikeelseks kõneks.

„Teemegi kõigepealt veini,“ sõnas tulnukas, nagu oleks ta meeste juttu pealt kuulanud, ning limpsas ümmargusest suust välja karanud ülipika mürkrohelise keelega üle oma suurte silmade.

 

Helduri juures hakati tulnuka juhendamisel kohe hoogsalt toimetama. Heldur tõstis aidast välja kõik viimastel päevadel korjatud sõstrad ja tulnukas pani need kõik pressi alla. Kui mahl, mida sedapuhku tuli marjadest erakordselt suurel hulgal, oli viimseni välja nõristatud, valas ta selle Helduri vanni, mässis kogu vanni endast ämbliku kombel jämedaid niite välja vedades mingisse värelevasse kilejasse ümbrisse ning tekitas käelabaga, millel puudusid sõrmed, vanni kohale punaselt helkiva valguskihi. Vannist hakkas kohe kostma kiiret mulksumist.

„Ootame nüüd mõne hetke,“ teatas tulnukas oma krigiseval häälel ja seletas siis vanni ääres seisvatele meestele: „Pean kahjuks siinse missiooni katkestama ja käima vahepeal ära ühes teises galaktikas, kus on viirusega lood veelgi hullemad kui teie juures Maal. Mulle anti just korraldus. Meie vaenlased levitavad seda viirust kõigile me hoolealustele planeetidele ja mina olen uuele akuutsele viirusekoldele praegu kõige lähemal. Pärast tulen teie juurde uuesti tagasi.“

Mulksumine vannis lõppes üsna ruttu ja tulnukas harutas kile vanni ümbert lahti. Heldur tõi köögist kopsiku ja puhvetikapist klaasid ning valas need otse vannist võetud tumepunast vedelikku täis. See osutus suurepäraseks veiniks.

„Mõnda aega peaks see mõjuma ja külarahvale võite seda ka jagada,“ märkis tulnukas klaase kokku lüües. „Kui ma tagasi tulen, siis katsume juba korralikuma vaktsiini kokku keeta.“

Ta ise jõi värsket veini õige mitu suurt klaasitäit ning iga klaasitäie järel muutus temast kuulduva krigina toon aina kõrgemaks ja meloodilisemaks. Tundus, nagu oleks tulnukas hakanud laulma. Kaarel ja Heldur võtsid varsti samuti laulujoru üles, lasid kõlada isegi Puuriidal ja Tšambolaial, aga kui nad viimaks oma jorutamise lõpetasid ja tulnukat otsides ringi vaatama hakkasid, polnud seda enam kuskil näha. Maas vedelesid ainult mõned vanni katnud kile tükid, aga needki tõmbusid vaikselt kokku ning haihtusid mõne minuti pärast.

„Pagana hea on vaktsineeritud olla, hoopis teine olemine,“ kiitis Kaarel ja võttis vannist veel ühe klaasitäie veini.

„Ei tea, kas see ikka aitab,“ kahtles Heldur, kuid rüüpas siiski ka ise kopsikust uue mehise sõõmu.

„Küll ta aitab, kohe sihuke kindlam tunne on sees,“ patsutas Kaarel vaba käega nii hoogsalt oma rinnale, et teises käes olevast klaasist veini maha loksus. „Aga võtame igaks juhuks veel paar klaasitäit, siis on kindel sott.“

Mehed istusid vanni ääres poole ööni ja selleks ajaks oli ka Heldur jõudnud veendumusele, et õel viirus temast enam kuidagi jagu ei saa.

„Õigetele eesti meestele ei hakka nii ehk naa ükski kuradima viiruseraibe külge,“ mörises ta ning patsutas naabrimeest, kui see koju minema hakkas.

Ukselt Kaarlile järele vaadates näis Heldurile, nagu oleks naaber kuuvalguse käes rohekalt helendama hakanud.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2246)