Printsess jalutas mööda Meenokunno raba laudteed. Ta asetas oma väikesi peenelt kängitsetud jalgu ettevaatlikult üksteise ette ja hoidis parema käega kleidisaba üleval, et õrn valge siid mõne rondi taha ei takerduks ega kingakontsa all rebeneks. Päikeseloojangu maja vaatas talle ülalt nõlvakult järele, aknad helkimas. Männid rabaservas õõtsutasid kerges tuules oma kaunikujulisi päid ja linnud vakatasid imetlusest.

Printsess astus mööda luitunud, hallikaks pleekinud puitrada üha edasi ja edasi. Vasaku jala king hakkas hõõruma ja printsess mõtles, et peaks selle õige jalast ära võtma. Aga äkki saan pinnu jalga, kahtles ta ja kõndis longates edasi. Kingakontsad kõpsusid laudteel ja printsessi graatsiline kõnnak muutus iga sammuga vähem nõtkeks. Diadeem ta juustel hakkas raskelt pead rõhuma ja korraks printsess isegi kahetses, et oli ihukaitsjatel rangelt ära keelanud kaasa tulla või talle salaja järgneda – ehk oleks neist abi olnud.

Esivanemate pikk rodu põrnitses teda kidurate rabakaskede vahelt nõudlikul ilmel ja haihtus siis.

Kusagil vidistas lind. Päike hakkas taevaservale vajuma, raba õhetas ruskes valguses. Printsess oleks tahtnud tagasi pöörata, aga ta ei saanud. Lähenes maagiline hetk, mil Hämarik ja Koit teineteist põgusalt embavad, et taas oma teed minna. Ja Ettekuulutus ütles, et Meenokunno rabas, siis kui Koit ja Hämarik kohtuvad, läheb tema saatus täide.

Mis see mu saatus õigupoolest ongi? mõtiskles printsess melanhoolselt. Atlase kombel maakera õlgadel hoida? Temalt oodati riigitüüri ülevõtmist ja emaks saamist; heategevust ja eeskujuks olemist; õigete väärtuste kandmist ja lõpuks, või ka kõigepealt, rahvale meelelahutuse pakkumist. Ta igatses toetavat õlga, mille najal vahel salaja nutta. Ta poleks seda kellelegi tunnistanud, kuid tal olid pöörased põgenemisfantaasiad. Ja muud fantaasiad.

Kingad hõõrusid. Rabatee pööras vasakule ja seejärel paremale, eespool virvendas kerges suvetuules suure musta veega lauka pind.

Printsessi pilku püüdis rohmakas pink laudtee kõrval ja tänulikult õhates vajus ta sellele istuma. Jalad lõid tuld. Printsess lükkas kingad jalast ja kratsis sääsekupla ebamugavas kohas. Esivanemaid polnud õnneks näha.
Järsku volksas kusagilt mätaste vahelt välja pirakas konn ja maandus kõmmeldunud puidust laudrajale, otse printsessi ette. Printsess kiljatas ja tõmbus vaistlikult tahapoole. Tema hele hääl kajas justkui maadligi litsutud maastiku kohal veel tükk aega.

Konn taganes sammukese, kuid jäi teda oma hiilgavate silmadega põrnitsema.
„Issand, kuidas ma ehmatasin,“ ütles printsess endamisi ja tema hääle kõla vaikses rabas tundus talle endalegi võõras. Päike oli nüüd peaaegu loojunud ja maad oli võtnud suveöine helendav hämarus. „Aga kas praegu pole just see hetk, kus ma pidin oma saatusega kohtuma?“ arutles ta poolihääli. „Miks ma ei näe siin ühtki printsi valgel hobusel? Ei saa olla, et Ettekuulutus valetab. Ettekuulutus ei valeta kunagi.“

Konn krooksatas. Krooksatas veel korra, justkui köhinuks häält puhtaks, ja – oh imet – jätkas inimkeeli.

„Ettekuulutus ei valetagi, ilus tüdruk,“ ütles ta. „Lugu on nüüd nii, et kui sa mind suudled, saab minust prints.“

Printsess jõllitas konna, kuid kogus end kiiresti ja heitis talle siis aristokraatlikult leebe pilgu. „Sinust? Prints?“

Ta nihutas end pingil. Puupink on ikka tõesti liiga ebamugav, mõtles ta. Isegi hullem kui hernetera madratsi all.

„Sa peaksid siis vähemasti pingile hüppama, konn,“ ütles printsess malbel häälel. „Mul oleks ebamugav sind käpakil suudelda, ja pealegi poleks selline asend printsessile kohane.“

Konn ohkas.

„Ma olen Ennustusest teadlik,“ ütles ta. „Ma tean, millega lugu lõpeb. Minust saab nägus noormees, alasti küll, aga sa annad mulle oma keebi ja me jalutame sinu tõllani. Siis toovad su ihukaitsjad mulle seisusekohased rõivad, me läheme lossi ja järgneb pulmapidu. Häda on selles, et.... ma ei taha.“

Printsess tegi vea. Ta oleks pidanud säilitama oma aristokraatliku kõigutamatuse, aga ta ei suutnud. „Kuidas?“ hüüatas ta nördinult. „Sa ei taha?“

Mida ma nüüd teen, mõtles ta paaniliselt. Tema õrn printsessisüda tuksus rinnus kiiresti ja solvumine tõi pisarad silma. Prints ei taha mind? Kuningriigi kõige ilusamat ja targemat tüdrukut? Rääkimata poolest kuningriigist? Heldeke, ma sain konna käest korvi!

 „Kas sa võiksid mulle selgitada, mis on su meelemuutuse põhjustanud?“ uuris ta siis kõrgil toonil.

Konn niheles ebamugavust tundes. „Ma... eee... mulle meeldib rabas,“ vastas ta siis. „Mulle meeldib pori! Ja siin on nii palju maitsvaid sääski...“ Konna pikk keel limpsatas ja ta tõmbas välkkiirelt suhu temast ettevaatamatult mööda lennanud priske sääse. „Mmm....“ ümises ta rahulolevalt, pani oma pungis silmad korraks kinni ja ohkas mõnust.

„Kulla konn, aga sa ju ei tea, mis imed ja võimalused sind lossis ootavad,“ imestas printsess. „Sa oled oma mugavustsooni kinni jäänud ja kardad sealt väljuda. Elus on vaja edasi liikuda! Liikumine – see on elu! Paigalpüsimine on vaimne surm.“

Konn turtsatas solvunult.

„Sa ehk ei usu, aga ma liigun iga päev päris palju,“ väitis ta. „Ma hüplen pidevalt mättalt mättale. Vahel ujun rabalaugastes. Ma olen sportlik.“

Printsess tahtis juba midagi vastata, aga ühtäkki lehvis üle raba soe tuulehoog ja õhus kandusid edasi ebamaiselt kaunid helid.

„Ah, aeg on käes! Nüüdsama kohtuvad Koit ja Hämarik!“ hüüatas printsess, lükkas kingad jalga ja sirutas konna poole käe. „Hüppa mu peopesale, et võiksin sind suudelda, ja me elame elu lõpuni õnnelikult koos, kuni surm meid lahutab!“

Konn taganes sammukese. „Aulik printsess,“ ütles ta lepitavalt. „Parem siiski mitte. Ma peaksin hakkama riiki valitsema, samal ajal püüdma sulle meele järele olla, igal hommikul habet ajama ja etiketti täitma... ei, ei.“

„Aga sa saaksid maailma muuta!“ hüüatas printsess. „Sa saaksid ajalukku endast jälje jätta!“ Tema hääl vaibus ja ta lisas pehmelt: „Ja ma võiksin sind armastada...“

Konn kehitas õlgu. „Mulle meeldib see maailm päris hästi sellisena, nagu ta on,“ väitis ta. „Ja armastus on romantikute väljamõeldis. Hormoonide möll, mis kestab kuus kuud kuni kaks aastat. Kas see tõesti väärib eluaegset kannatust?“

Tema pikk keel volksas suust välja ja püüdis kinni järjekordse lihtsameelse putuka.

Seda nimetatakse vist muinasjutu dekonstruktsiooniks, mõtles printsess. Ta tundis, et tal läheb süda pahaks ja ta tahaks täiesti ebaprintsessilikult oksendada.

„Ma soovin sulle head raba-õnne, kulla konn,“ ütles ta, olles end veidi kogunud. „Ilmselt sa siiski pole minu prints, vaid oledki lihtsalt konn. Jah, konn.“
Ta võttis rõhuva diadeemi oma juustelt ja hakkas kergelt longates tagasi kõndima, teise käega kleidisaba hoides. Raba kohale hakkas tõusma hiigelsuur päike ja korraga rõkkas õhk lindude laulust.

Konn vaatas talle kerge kahetsusega järele. Ta võis end tunnustavalt patsutada. See polnud kaugeltki kerge olnud! Nii ilus ja tark printsess... aga tema, konn, jäi endale kindlaks!

See on esimene kord maailma ajaloos, kui Ettekuulutus ei täitu, mõtles ta endamisi. Huvitav, väga huvitav. Juba lähiaegadel saab alguse ennenägematute muutuste laviin. Kui liblika tiivalöök võib muuta Universumi toimimist, siis mida kõike võiks esile kutsuda Ennustuse mittetäitumine? Heh, kes ütles, et konnad ei või maailma muuta? Ja jälje jätsin ma sellise, et ajalool tuleb nüüd sellest ringiga mööda minna!

Ta krooksatas, püüdis veel ühe sääse ja kargas siis vaikse plartsatusega laukasse.


Juuni 2016

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2295)