Tagasi arvustamise rindel. Lihtsalt meeldetuletusena (ilmselt rohkem endale kui teistele), et ma ei püüdlegi arvustamise juures mingi objektiivse analüüsini, vaid panen kirja oma lugemismuljed ja mõtted, mis loetuga seoses tekkivad. Rõhutan – minu muljed, minu mõtted. Nende seos jutu endaga on teinekord võib-olla kaudnegi, aga et jutt on need tinginud, siis on neil siin rohkem või vähem eluõigust.

Ma ei anna (vähemalt teadlikult püüan seda vältida) autorile nõu, mida teisiti teha. Igaüks leidku ise oma hääl ja tehku enda parimat. Eesti autorite kohta ütleb mõni, et me oleme ebaausas konkurentsisituatsioonis – siinsed (ulme)lugejad loevad maailma tippe, olgu tõlgituna või originaalis ja autorina võtab ikka jõuetuks küll, kui sind võrreldakse maailma parimatega. Umbes nagu ma peaks minema võistlema Sildaru või Tänaku või Bolti või Northugi või LeBron James’iga või kellega tahes maailma tippudest. Aga… Aga selle loetelu algus näitab seda, et Eestis olemine, eestlane olemine ei tähenda, et sa ei võiks ise see maailma parim olla. Ambitsiooni peabki olema, pingutada tulebki. Iga Tänak on esimest korda autoroolis istunud, iga Sildaru esimest korda suusad alla pannud. Autor ei peaks kriitikutega väga diskussiooni (ja kindlasti mitte vaidlusse) laskuma. Ma omalt poolt kummardan kõigi ees, kes on mind kõrvutanud ulme suurte meistritega ja leidnud puudujääke – see on alati kompliment kui võrdluseks võetakse absoluutsed tipud!

Ühel hetkel loobusin hinnete panekust (mis ei tähenda, et ma seda üldse enam teha ei kavatseks), olgu siis 5- või 10-palli süsteemis. Ega see siin mingi võistlus ole. Kohati on raske hinnata ka. Selliseid keskpäraselt loetavaid tekste on isegi teinekord kõige raskem hinnata – on ta siis kolm, neli, viis või kuus? Pigem hea või pigem halb või pigem täiesti ilmetu keskmine? Väga hea ja suurepärasega ning suisa õudse ja vastikuga on elu lihtsam. Aga  kogemus näitab, et selliseid asju juhtub harva. Ja elu õpetab, et kui jutt mulle ei meeldi, on põhjus suuresti pigem minus eneses, mitte niivõrd jutus (ja kunagi pole see kinni autoris, sest autor on jutu käest ära andnud, see justkui polegi enam tema oma, vaid on lugejate käes väntsutada, kokku ja lahku harutada ja kui see siis minu käes sasipuntraks moondub… Noh, siis nii on).


Tia Navi - Täiskuu

Ma kõrvutaks seda libahundiks käimise lugu Triinu Merese jutuga „Nahk“ ja Tuuli Tolmovi looga „Mis vaevab hundi südant“. Triinu on lihtsalt klass omaette kui rääkida keelekasutusest ja poeesiast (nii vähe kui minu kahe kõrva vahele neist mahub) ja Tuuli lugu suutis mulle korda minna oma nostalgilise oleku ja teatava nukrusega. Isegi sihuke splätter nagu Helen Käiti „Libahundi päevik“ tundub nüüd kuidagi „Täiskuu“ kõrval justkui autentsem, mis siis, et omal ajal ma seda üldse ei seedinud.

„Täiskuu“ juures on olemas konkreetne punktist A punkti B kulgev süžee – autor on jutustanud alguse, teemakäsitluse ja kokkuvõttega loo. Nahatükk, leib ja kivi, mille ümber kolm tiiru vastavalt eesmärgile teha – viiteid rahvapärimusele. Võimalik, et loo suurimad plussid tulenevadki sellest, mida autor pole püüdnud teha: pole Videviku-saaga stiilis või Teispoolsuse-laadis teismeliste elu-ängi ega gängisõdasid, pole mingit splätterit, vandenõuteooriaid ega muud mõistatus. On lihtsalt naine, läheb öösel hundiks, silkab ringi, teeb, mis hunt ikka vahest teeb ja läheb koju tagasi mehe juurde, kellel pole halli aimugi.

Ilmselt suurim etteheide oleks igasuguse puändi puudumine. Mingisugunegi üllatusmoment kuluks loole hädasti ära. Emotsiooni otsiks rohkem – olgu siis jämedakoelist komöödiat/paroodiat või tõsimeelset traagikat või võõristavat õõva. Midagigi.


Martin Jaanus – Alglaadimine

Pealkiri juhatab lugeja sisse sellesse minu meelest lastejutu-laadsesse küber-asja. Ma ei tahaks kasutada sõna ’küberpunk’, sest ma pole päris kindel, et ma isegi täiesti selle termini sisu hooman ja kas asi saab olla samaaegselt ’punk’ ja lastejutt? Hallaste ütles oma arvustuses eelmisele samade tegelastega loole, et see on paroodia. Ma ei tea. Selleks, et paroodia toimiks, peavad olema täidetud kaks nõuet: esiteks peab olema naljakas ja teiseks peab lugeja aru saama viidetest, tundma ära algmaterjali. Minu puhul see tekst ja eelmine jutt ei tööta paroodiana, sest ma ei taba viiteid ja naljakas ka ei ole.

Liisa, Mati, Siim, Karol ja Co sehkendavad midagi mäluseadistustega – see on see, mis ma siit dialoogi-ja kirjeldusekatketest välja suudan lugeda. Liiga fragmentaarne minu jaoks. Võib-olla olen vanamoodne, kuid kirjeldus on kirjeldus ja dialoogid on dialoogid. Dialoogide kaudu käesoleva sündmustiku ja varem juhtunu edasi andmine on keeruline kunst. Pingutus on tunnustust väärt, kuid ei hakka siin loos minu jaoks tööle. Mis ei tähenda üldsegi, et peaks midagi ilmtingimata teisiti tegema. Ma pole sugugi veendunud, et kõik see kokku töötaks mu jaoks paremini, kui oleks kasutatud rohkem kirjeldamist ja vähem dialoogi. Oeh… Lugedes sai selgeks, et lastejutt see kindlasti pole.

Mis mõtteid ja seoseid see lugu veel tekitab? Ma olen viimasel ajal lugenud Richard Kadrey Sandman Slimi kaht romaani. Kadrey on hea näide sellest, kuidas kirjutada sundimatut, vaimukat dialoogi. Samas käsiloleva „Everything box“i juures tahaks ikka öelda küll – vähem möla, pikem samm paluks, sest dialoogid väljuvad mu meelest otstarbekuse piirest ja on lihtsalt selline vaimukas, lõbus lõõp. OK – need ütlevad midagi tegelaste kohta, ütlevad üht-teist tegevuste ja maailma kui niisuguse kohta, aga paljuski on lihtsalt sündmuste ette-taha-vahele tekitatud vaht. Aga noh – vaimukas vaht, mida on raske autorile ka pahaks panna…

Teine mõttelõng – „Black mirror“. Selle seriaali kohta on öeldud, et see ei keskendu mitte esmajoones tehnoloogiale, kuivõrd sellele, mismoodi tehnoloogia mõjutab inimesi, inimsuhteid, ühiskonda. Mutritest, poltidest, elektriskeemidest, koodist jmt võib rääkida lõpmatuseni, aga niisama vähe, kui mulle meeldib lugeda arvuti detailset kirjeldust ja kokkupanemise juhendit, meeldib mulle lugeda dialoogi arvuti detailsest kirjeldusest ja kokkupaneku juhendist. Ja ilmselt oluline ka see, kellele mis „jubinad“ huvi pakuvad. Ilmselt minu jaoks ei hakka see jutt tööle, sest ma ei suuda „jubinate“ tagant leida üles seda üldinimlikku, huvitavat lugu, ma ei taju, kuidas siin need „jubinad“ mõjutavad inimesi, nende suhteid ja ühiskonda. See jutt jäigi minu jaoks „jubinate“ kirjeldamiseks ja „jubinatest“ rääkimiseks. Kui nüüd lugeja oleks keegi, kellele need „jubinad“ oleksid tähenduslikud ja huvitatavad…?

Ma ei saanud sinasõbraks ka autori eelmise looga „Kes, kurat, selle pistiku välja tõmbas“, millest toona oli vähemalt niipalju kasu, et sai „Altered Carbon“ läbi loetud. Nüüd vist peaks sellest järgmisest segasummasuvilast toibumiseks „Broken Angels“i ette võtma.


Meelis Looveer – Kehavälised

Selle loo (mõtteline) esimene vaatus oli „Kelle kehas“. Autor mängib teise nurga alt sarnastel teemadel.

Tegemist on üleloomuliku elemendiga krimilooga: on kuritegu, on politsei, on üleloomulike võimetega konsultant, on mõistatused, on väike (vahe)üllatus. Mu meelest päris hästi tehtud. Aga poolikuks jäi. Lõpus on kangesti selline tunne, et noh – nupud on kenasti lauale asetatud, avang on tehtud, mis nüüd edasi saab…? Aga ei saa midagi. Ainult: „Auto võttis kohalt ja kadus aeglaselt mööda kitsaid kesklinna tänavaid.”

Ehk siis minu kui lugeja ootused on petetud. Kus on teine pool loost, ah!? Jah – saatuse iroonia, on mullegi seda korduvalt ette heidetud, mis viib tõdemuseni, et karma on õel eit.


Helju Rebane – Ilu kohutav jõud

Ilusasti kirja pandud jutt. Oma sisemise loogikaga, millest autor on kenasti kinni pidanud. Lugu on ka täitsa olemas: ekspeditsioon mõistatuslikule välja surnud inimestega planeedile, mõistatus ja selle (mõnetine) lahendus.

Lugedes on selline tunne, et ma loen mingit 1970-80 aastate jutukest, kus kirjeldatakse nõukogude propagandistlikult positsioonilt roiskunud kapitalistliku süsteemi pahesid. Kusjuures pole jutus sellele vähimatki viidet ja ma ei oska ka kuidagi ratsionaalselt põhjendada, miks mul selline tunne tekib. Võib-olla seetõttu, et tegemist on sotsiaalse kriitikaga ühe kindla teema aadressil? Ja selle kindla teema kohalt jääb muidugi minu jaoks natuke vajaka. Ma pole üldse mitte sihtrühm.

Meeldis see, et oli teatav puänt loodud. Selline pehmekene ja natuke aimatav, kuid siiski. Kokkuvõttes ongi mulje pigem „pehme ja unelev.“

Helju Rebane – Ristsõnamõistatus

See jutt on natuke pikale veninud anekdoot. Võimalik, et veidi lühemalt ja teravamalt oleks olnud natuke rohkem naljakas, aga viimased read panid muhelema küll. Tegeleb kodanik ristsõna lahendamisega, kuid lahendus tekitab uusi küsimusi, mis viivad järgmisteni ja nii saab ka vihjamisi teadmisi ühiskonnast, milles tegelased elavad. Ja nagu öeldud – lõpetuseks natuke nalja kah.

* * *

Kui nüüd kokku võtta, siis pigem meeldisid „Kehavälised“ ja „Ilu kohutav jõud“. Ristsõnad ja libahundid väga kaasa ei haaranud, kuid ei tekitanud ka mingit otsest tõrget. Ja „Alglaadimine“ on mõeldud minust sootuks erinevale sihtrühmale.

Autoritele kraaps ja kummardus.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1730)