Idee panna kokku käesolev artiklikogumik sündis kirjastaja Eva Lutsu peas ja ma olen talle selle eest siiralt tänulik. Järgnevalt pean mõistlikuks lühidalt kirjeldada teed selle raamatuni ja seda, mida siit leida võib.

2020. aasta suvel täitus 25 aastat mu esimesest honoreeritud raamatuarvustusest perioodikas. Juba 1994. aasta sügisel, äsja 17-aastaseks saanud noore ulmehuvilisena olin hakanud ajakirjandusväljaandeid pommitama oma kaastöödega. Õigemini ühte konkreetset meediagruppi. Just sel ajal oli mu ulmehuvi jõudnud faasi, kus ma hakkasin raamatuist ja ajakirjadest loetu ning ekraanidelt nähtu mõjul ise ilukirjandust viljelema. Ja kuna ma olin innukas Mario Kivistiku eestvedamisel ilmunud noorte- ja ulmeväljaannete lugeja, siis püüdsin kirjutada just sellistes žanrites, mis sobiksid erinevatesse ta toimetatud ja kirjastatud ajakirjadesse-ajalehtedesse. Oma parimail päevil perioodil 1994–1995 ilmus selles «meediagrupis» kokku kuus erinevat väljaannet: Põhjanael, Mardus, Põhjatäht, Postinael, Postinael Extra ja Popsti. Osa neist oli rohkem muusika- ja filmimaailma tähtedele pühendunud noortelehed ja -ajakirjad, aga neiski ilmus tihti mõni ulme- või seiklusjutt, neiski oli kriitpaberist sisu kõrval oma jutupoogen.

Eks need esimesed kirjanduslikud kaastööd, mis ma vanemate kingitusena aasta-paar varem saadud rohelisel Olivetti mehaanilisel kirjutusmasinal puhtalt ümber lõin, kaardistasid üsna hästi ära ka mu enda lugemust ja žanrieelistusi. «Kontrollruum» oli Asimovist, Besterist ja Heinleinist inspireeritud kuldajastu ulme vaimus inseneridest kangelastega ajarännulugu, «Igavese Talve Planeet» midagi Clarke’i «Linna ja tähtede» laadis filosoofilisemat ja sügavamat kaugtulevikust, «Must Sfinks» klassikaline barbar Conani laadis tugeva erootilise kallakuga õudusfantaasia kuskilt väljamõeldud muinasmaailmast. Ja lisaks neile on tost kaugest ajast trükimasina lehtedel säilinud veel mõõga ja mantli žanris seikluslugu «Duell» 18. sajandi alguse Prantsusmaalt (inspireerijaks suurepärane Poola-USA ühisfilm «Szuler») ning poliitiline põnevuslugu «Dokument», milles kujutatud dramaatilist atentaadistseeni kuskil Washingtoni tänavail olid ilmselgelt mõjutanud Robert Ludlumi «Chancellori käsikiri» ja Phillip Noyce’i äsjalinastunud film «Clear and Present Danger».

Saatsin kõik need viis hoogsa tegevusega lugu mõne kuu jooksul sügis-talvel 1994/1995 postiga Tallinnasse Mario Kivistiku väljaannetele ning jäin suure ärevusega ootama, mida neist arvatakse ja kas neist mõni ka avaldamiskõlbulikuks osutub. Tollal neis (peamiselt siis Põhjanaelas, Põhjatähes, Marduses ja Postinaelas) ilmunud – ilmselgelt noorte – eesti autorite lood andsid oma taseme poolest justkui lootust, et ka minu tekstid kõlbavad avaldada. Mida aga ei järgnenud, oli avaldamine või tagasiside. Järgnes lihtsalt vaikus. Alles mõni aasta hiljem sain hoopis teises kontekstis teada, et umbes sel ajal kolis Mario Kivistik oma väljaannete toimetuse Tallinna ajakirjandusmajast kuhugi teise kohta ja ilmselt selle kolimise käigus mu hoole ja armastusega kirjutatud ning ümber löödud ja ärevusega Tallinna saadetud lood ka kaduma läksid, kuhugi kapi taha igaveseks pudenesid.

Nii ei saanudki ma teada seda kõige olulisemat – et kas mul üldse on annet ilukirjanduseks, kas maksab ses vallas edasi katsetada, kas mu lause ja stiil üldse annavad lootust. Ja alates 1995. aasta suvest algas ka kriis ajakirjanduses, mille käigus läks enamik selle «meediagrupi» väljaandeid sulgemisele: esimesena Põhjanael, siis Põhjatäht, siis Popsti jne. Igatahes tundus mulle, et võrreldes aasta-paar varem end avaldama hakanud Veiko Belialsi, Marek Simpsoni ja Lew R. Bergi esimeste lühikeste jutujubinatega olid need minu lood märksa žanriulmelisemad süžeekesksed seikluslood. Alles Belialsi «Ashinari kroonikad», mis 1994. aasta lõpus Põhjanaelas ilmuma hakkas, paistis mulle mu enda loominguga midagi vähegi sarnast olevat.

Meeles on veel, et kunagi mõned kuud pärast seda põhipaketti, ehk kunagi märtsis 1995 saatsin vist Põhjanaelale ühe loo veel, eelmistest oluliselt lühema ja tõsise tooni asemel pigem anekdootliku puändiga ulmepala «Ebasõbralik planeet». Ja see lugu mitu kuud hiljem mu suureks üllatuseks ilmuski! Lugu, millest ma ise kõige vähem pidasin, millega mul endal mingit emotsionaalset sidet polnud. Ja ilmus küll hoopis noorte nädalalehes Postinael, mille toimetajaks oli tollal Mario Kivistiku käe all oma esimesi ulmejutte avaldanud Marek Simpson. Ilmus kusagil eelviimasel küljel, reklaamide vahel, üldse mitte ilukirjandusena eksponeerituna, vaid justkui mingi ebamäärase materjalina. Ka mingit honorari ma selle eest kunagi ei saanud, aga igatahes on mu ametlikuks ilukirjandusdebüüdiks just see 18. juulil 1995 ilmunud pala ja Marek Simpson on mind esimesena avaldanud toimetaja. See pretensioonitu lühipala sai hiljem taasavaldatud veebiajakirjas Algernon (oktoober 2000), nii et huvilistel on võimalik seda tagasihoidlikku anekdooti raamatukokku kaevumata kerge vaevaga veebist lugeda.

Igatahes lõpetas peagi ilmumise ka Postinael ja kogu Kivistiku väljaannete paketist jäi alles vaid Mardus, mille ilmumissagedus oli toona alati paistnud äärmiselt segane, ebakindel ja kahtlane. Kõik see võttis ära suurema soovi ilukirjandust kirjutada. Lisaks avaldamiskohtade kadumisele peamiselt just ka see tagasiside täielik puudumine. Kas need mu suuremad, kaalukamatena mõeldud lood olid siis niivõrd halvasti kirjutatud? Veerand sajandit hiljem neile peale vaadates ajab see ülespuhutult barokne stiil ja ornamentiline lause mind muidugi muigama ja praegusest vaatenurgast ei kannata nende kirjutuslaad vähimatki kriitikat, aga mida oleks võinud 25 aastat tagasi nende peale ehitada, ei saa ma kahjuks kunagi teada.

Igatahes kadus ära akuutne soov veel ilukirjandust kirjutada, kuigi ideid ja konkreetseid looskeeme oli toona paberile pandud palju, dramaatilisi, saladuslikke ja ulmelisi pealkirju veel rohkem. Kuna ma olin varem avaldanud mingeid õudustelelavastuste arvustusi kserograafiliselt paljundatuna levinud amatöörajakirjas, mida koos klassivenna ja samuti ulmesõbra Taavi Tuvikesega toimetasime, siis ei olnud ka retsensiooni formaat mulle päris võõras. Ja kui 1995. aasta suvel ilmus Tartus Elmatari kirjastuses Jüri Kallase koostatud ulmeantoloogia «Olend väljastpoolt meie maailma», leidsin, et mul on selle raamatukese kohta ühe piisavalt sisuka arvustuse jagu mõtteid, hinnanguid ja fakte küll. Ja nii kirjutasingi umbes ühe A4 pikkuse (ikka ühese reavahega – ma ei ole siiamaani, ka tekstiredaktorite ajastul harjunud kirjutama mingite jubedate 1,5- kuni topeltreavahedega teksti) raamatuarvustuse, mille saatsin Tartus ilmunud päevalehele Postimees, kus see vähem kui kuu aega hiljem, 2. augusti 1995. aasta lehenumbris ka ära trükiti. Ilma kärbeteta ja isegi honoreeritult. Olen küll unustanud, palju mulle Gildi 1 honorarikassast selle loo eest maksti, aga ju see oli midagi mõttetult vähe ja üllatavalt palju vahepealset – nagu on kaastööde tasustamine selles vallas olnud ka hilisematel aastatel ja tegelikult tänaseni välja. Igatahes oli esimene toimetaja, kes mu retsensiooni avaldada võttis, tollane Postimehe kultuuriosakonna juhataja Margus Kasterpalu, kellega hiljem EÜSi liinis märksa paremini tuttavaks sain.

Ometi ei ilmunud 1990ndate keskel nõnda palju ulmeraamatuid, et sellises arvustuste kirjutamises oleks võinud vähimaidki kirjutamiskarjääri algeid näha. Siiski tõmbas neil ja järgnevail aastail mind üha enam ajakirjandusliku tegevuse ja pigem mitteilukirjandustekstide poole. Kui «Igavese Talve Planeet» 1996. aasta kevadel Treffneri gümnaasiumi almanahhis «Sulesepad – 10» ilmus, siis kummatigi valmistas mulle endale rohkem rõõmu samas vihikus avaldatud kirjanduse tunni raames valminud esseistlik artikkel Clarke’i «Linnast ja tähtedest». Ja järgnevail aastail avaldasingi ma peamiselt ulmealaseid artikleid, küll ulmeühingu veebiajakirjades, nagu lühiealiseks jäänud SF Online või suuremat resonantsi tekitanud Algernon, aga ka Marduses ja vahel Postimehes.

Minu karjäär regulaarse raamatuarvustajana peavoolumeedias sai hoo sisse alles 2002. aastal, kui Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetaja Jaak Urmet tellis mult sinna Zelazny «Oberoni käe» arvustuse ja see sobis talle nõnda hästi, et Arkaadiast saigi järgnevaks 4–5 aastaks mu põhilisi avaldamiskohti. Aga õige pea ilmus mu kirjutisi juba ka Sirbis, Vikerkaares ja Loomingus, kuhu olin õigupoolest jõudnud juba sõjaväes kirjutatud mahuka aastaülevaatega «Eesti ulme 1999. Lühiproosa ülevaade», mis trükiti ära ajakirja 2000. aasta aprillinumbris. Nii saidki mu peamisteks toimetajateks neil aastail iganädalase Arkaadiaga seotud Jaak Urmet ja selle mahukat ning imposantsuselt tänaseni ületamatut kuulisa toimetanud Ilona Martson ja Kätlin Kaldmaa, samuti Kajar Pruul Vikerkaarest, Udo Uibo ja Indrek Mesikepp Loomingust, Jürgen Rooste Sirbist ning Urve Eslas ja Rebekka Lotman Postimehest. Aga vähem meeldiv pole olnud koostöö ka Mele Pestiga Eesti Ekspressi Areenist või Valner Valmega ERRi kultuuriportaalist.

Paralleelselt sellega oli alanud teinegi karjäär. 2000. aasta kevadsuvel sõjaväest välja pääsedes olin tuttavaks saanud kirjastuse Fantaasia juhataja Eva Lutsuga, kellele tegin pakkumise kirjutada mõnda tema raamatusse pikem autoritutvustus, millega ta ka nõustus. Mulle olid 1990ndate lõpul väga suurt muljet avaldanud Jüri Kallase põhjalikud, umbes 10-leheküljelised autoriartiklid Elmatari ulmesarja Tempus fugit teoste lõpus. Need käsitlused Robert Silverbergist, Ray Bradburyst, Arthur C. Clarke’ist ja Robert A. Heinleinist on eesti ulmes tänaseni ületamatuks jäänud. Ja nii kirjutasingi ma 2000. aasta sügisel oma esimese järelsõna Fantaasia raamatule – 13-leheküljelise autoritutvustuse «Igavene võitleja Michael Moorcock» romaanile «Rändav kindlus».

Tuumakam pool selle kogumiku artiklitest – olgu siis autoriportreede või temaatiliste ajalooülevaadetega – on ilmunud järelsõnadena Fantaasia erinevates raamatutes. Teise poole neist artikleist moodustavad pikemad kirjandusloolised käsitlused kas Ekspressi Areenist ja Postimehe kultuurilisast AK, tellijaiks suurepärased toimetajad Kadri Karro ja Alvar Loog, või ulmealmanahhi Täheaeg ajaveebis Taheaeg.wordpress.com ilmunud ning nüüd esmakordselt äratrükkimist leidvad mahukad tekstid. Toimetajatena on mind avaldanud ja minu käest nende kaante vahele jõudnud lugusid tellinud veel muidugi mitmed ajakirjanikud, keda lisaks eelmainituile hea sõnaga meenutan ja siinkohal tänada tahan: Hendrik Alla, Doris Kareva, Pille-Riin Larm, Neeme Korv, Liisa Tagel, Mari Peegel, Kais Allkivi, Priit Hõbemägi, Mario Kivistik...

Paljuski nende heakskiidul on ilmunud mitmed raamatu teises osas leiduvad retsensioonid ja raamatututvustused. Suur hulk pikki arvustusi on aga pärit ka mu vastavast ajaveebist Needread.wordpress.com ja ilmuvad trükis esmakordselt. Veerandsajandi pikkusest kirjutajakarjäärist pakub see raamat siiski aga vaid ühe valiku tekste, ehkki veidi rohkem omavahel seotud ja paremini tervikut moodustavaid kirjatöid.

Käesolev artiklikogu kajastab temaatiliselt rohkem mu välismaise teadusfantastika ja fantaasiakirjanduse alaseid artikleid-arvustusi, üleloomuliku õuduskirjanduse, aga ka ajaloo- ja kriminaalkirjanduse ning eesti ulmega seotud artiklid jäävad ootama loodetavasti lähiaastail ilmuvat teist köidet samast sarjast, mille kohta võin lubada, et see ei tule vähem põnev ning vaheldusrikas tekstikogu neile, kes armastavad kirjandust ja lugusid kirjandusest ning kirjanikest või ülevaateid sellest, kuidas mõni kirjandusvool on tekkinud ja arenenud.



Sissejuhatus Raul Sulbi artiklikogumikule «Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020»

Fantaasia 2020

Toimetanud Eva Luts


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1989)