Alex, sulge silmad. Kui sa need avad, leiad end Pauline Steini pardalt. Kas sa soovid detailset ülevaadet sõja kulgemisest selle hetkeni?

„Ei, aitäh.“

Stein on selle operatsiooni staabi- ja sidelaev. Kas sa soovid osaleda planeedi pinnal toimuvas rünnakus või eelistad sõita staabilaeval?

„Staabilaeval,“ vastasin.

Alex, sa oled nüüd Steini juhtimissillal. Käesolev programm võimaldab sul lihtsalt vaadelda lahingu kulgu nii, nagu see on kättesaadavate tõendite järgi rekonstrueeritud. Või kui sa eelistad, siis on meil pakkuda ka teisi valikuid. Sa võid kontrollida üht fregatti või võtta enda kätte kogu vastutus ja suunata kogu operatsiooni, muutes selle läbi võibolla ajalugu. Mida sa eelistaksid?

„Ma vaatlen.“

Suurepärane valik, ütles programm.

Ma olin üksinda eesmises kokpitis, milles oli mitu lahinguekraani. Varjatud kõlarites ragisesid hääled. Juhtimissild oli minust allpool ja ma nägin seal aeg-ajalt liikumist. Valge habemega, tüse mees istus kesksel kohal. Tema nägu oli ära pööratud, kuid võisin näha tema vormi kuldselt helkimas. Tema hoiak ja kõneviis näitasid, et ta on harjunud käske jagama. Õhk oli paks vaiksetest, emotsioonivabadest häältest.

Istusin plastikust mullis keerleval toolil. Tume, vormitu maastik, mille süngust rõhutasid helendavad välgusähvatused, liikus meie all, meie ümber. Polnud taevast, polnud tähti, polnud püsivat valgust. See oli heidutav koht ja ma tundsin heameelt laeva sisemuse turvalisusest, mind ümbritsevatest häältest, juhtimiskonsoolidest ja pehmest istmest.

„Me oleme Masipoli-nimelise supergaasihiiglase atmosfääri ülemistes kihtides,“ ütles programm. „See on Windyne’i kuues planeet ja meie missiooni sihtmärgiks on selle üheteistkümnes kuu, Hrinwhar, mis tiirleb peaaegu kolmveerand miljoni kilomeetri kaugusel orbiidil. Kuigi Ashiyyur ei oota rünnakut, on piirkonnas märkimisväärsed laevastikujõud.“

Aeg-ajalt silmasin oletatavasti pilvekattes olevate tühemike kaudu hõbedasi ja rohekaid valgusribasid ja laia helendavat kaart, mis näis meiega kaasa liikuvat. Siis oli see korraga kadunud ja selle hetkeline hiilgus asendus taas üldise süngusega.

„Planeedi rõngad,“ selgitas programm. „Me tõuseme orbiidile. Need peaks varsti täiesti nähtavale tulema.“

Jah – mõned hetked hiljem kerkisid varjud sürreaalselt pilvkattelt. Alustuseks kerge helendus ja seejärel ilmus tosin sädelev-külma valgust peegeldavat jäävööd.

See oleks võinud olla Põhja-Euroopa folkloorist pärit vikerkaaresild: kerkib udust, liidab kokku silmapiirid, kaardub üle tähevälja; erkpunast, kollast ja rohelist vööti toetab lai lilla riba. Sinised ja hõbedased lõimed tugevdasid üksteise ümber põimumisega illusiooni tahkest kehast veelgi.

„Mõned tähed olid puistatud kaugele põhja- ja lõunataevasse. Kaks loojunud päikest olid vaevu nähtavad selles helenduses,“ ütles programm. „Coreopholi ja Windyne. Neid teatakse koos kui Pöörlejaid, sest neil on väga suur pöörlemissagedus. Me oleme muide enda haru serval ja vaatame Galaktikast väljapoole. See on Simi sügavaim Ashiyyuri territooriumile tungimise punkt.

Christopher Simi väeüksuses on kuus fregatti ja tal on probleem: tema laevad on hüperruumist väljunud kaheksa tundi tagasi ja Armstrongi ajamid on tühjad. Me teame vähe Dellaconda laevamootoritest, kuid parimal juhul vajavad need uuesti kasutamiseks laadimisaega peaaegu ööpäeva jagu. Ja Simil pole aega oodata.“

Lahingukäsk keris üle keskmise minu ees oleva ekraani: tulnukatel on üks raskeristleja, kaks, võibolla kolm kergeristlejat, seitse hävitajat ja kolmteist kuni kuusteist fregatti. Lisaks veel mitmed laevastiku saatelaevad. Raskeristlejast on teada, et see paikneb orbiidil dokkides, kust see ei saa ründajatele kahju teha.

Ma teadsin, et me olime Pöörlejatel võitnud, ja ma teadsin, et see oli vastupidiselt kõigile tõenäosustele. Kuid andmete teadmine on üks asi, nüüd aga istusin ja vaatasin andmete põhjal tekitatud illusiooni vastase tulejõust, mis oleks pidanud dellacondalased lõplikult ära heidutama.

„Mis siin toimub?“küsisin. „Mida Sim saavutada püüdis?“

„See süsteem äratas temas huvi mitmel põhjusel,“ vastas programm. „Siin on suur vaenlase baas, mis toimib logistika- ja sidekeskusena, luureinfo kogumise ja pikaajalise strateegilise planeerimise keskusena. Arvatakse, et see rajatis on kehvasti valmistunud rünnakuga toime tulemiseks nii oma kauguse tõttu rindejoonest kui ka Ashiyyuri psühholoogia tõttu. Sellel hetkel on sõda veel küllalt algusjärgus ja vaenlane ei ole veel kohanenud inimeste meetoditega. Tulnukate vahel peetakse sõdu tavaliselt formaalsete, rituaalsete põhimõtete järgi. Vaenuvägedest eeldatakse, et nad teavitavad oma kavatsustest aegsasti ette, rivistuvad lahinguvälja vastasservadele, vahetavad austusavaldusi ja kokkulepitud hetkel astuvad võitlusse. Sim loomulikult sõdib klassikalisel inimlikul kombel, mis tähendab, et teda ei saa usaldada. Ta varitseb üksikuid sõjalaevasid, hõivab varustuspunkte, ründab ette hoiatamata, ja võibolla kõige ennekuulmatum – ta keeldub formaalsetest lahingutest. Ashiyyuri silmis on ta ebaeetiline.“

Alati ootab suurema tulejõuga osapool, et kõik väed üles rivistuksid.

„Baas on ehitatud kraatri põhja ja on raskesti nähtav. Tegemist on tegelikult päris suure maa-aluse linnaga. Elanikkonna suuruseks hinnatakse käesoleval hetkel umbes kaheksa tuhat.

Sim loodab, et edukas rünnak saavutab äärmiselt vajalikud pikaajalised tulemused: ta loodab pääseda ligi detailsele informatsioonile vaenlase sõjalaevade kohta, nende taktikaliste võimete ja vaenlase strateegiliste plaanide osas. Enamgi – ta loodab häirida vaenlase logistikat, võibolla kahjustada side- ja krüptosüsteeme ning võibolla viia kaasa mõned kõrge positsiooniga vangid. Aga tema peamine eesmärk on purustada müüt Ashiyyuri haavamatusest ja seeläbi julgustada mõningaid maailmu, mis on siiani hoidunud võitlusega ühinemast.“

Väljas planeedirõngaste rahumeelses kumas ilmusid nähtavale Simi hallid hundid. Need olid pikad, teravneva otsaga ja ilusad. (Mida oli Leisha Tanner nende kohta öelnudki? Neile sõjavahendeile mõeldes tekkis tal tunne, et me kõik oleme hukule määratud.) Gatlingi laser- ja ioonkahurid ulatusid välja tosinast tornist. Iga laeva käilale oli maalitud must harpüia, tiivad lennuks laiali laotatud, silmad vidukil ja küünised ettepoole sirutatud.

Kaarekujuliselt jagunenud grupi keskel olev laev helkis hõbedaselt – ma ei suutnud maha suruda uhkusepuhangut – see oli Corsarius, Simi enda laev, mille kujutis ripub praegu Marcrossi suurepärase õlimaalina Rahvaste Kojas. (Sellesama maali replikatsioon domineeris muide ka Hugh Scotti onni seinal.) Kunstnik polnud laeva suhtes õiglane olnud ja ma kahtlen, kas üldse ükski kujutis seda suudaks. Laev oli suurejooneline: sinakashõbedane kuul, voolujoonelisel kerel harjastena turritavad relva- ja sidemoodulid. Päikesevalgus sähvatas üle laeva paraboolse käila ja näis, nagu oleks Corsarius võimeline milleks tahes.

„Sa näed veel kaht fregatti,“ ütles programm. „Need on Straczynski ja Rappaport. Straczynski on juba teenekas sõjaveteran, kuid ta hävitatakse kogu meeskonnaga tänasest arvestades nelja päeva pärast Randin’hali kaitsel. Rappaport on ainus teadaolev Dellaconda sõjalaev, mis sõja üle elab. Ta on hetkel Hrinwhari Laevastikumuuseumis Dellacondal keskne väljapanek.“

Istusin ja olin lummatud sõjalaevade jõulisusest ja graatsilisusest. Need oli hõbedased ja surmavad kahe päikese külmas valguses. Corsariuse juhtimissild heitis kollakat valgust tühjusesse ja ma suutsin eristada laeva sisemuses ringi liikuvaid kogusid. Hääled sidesüsteemis muutusid veidi: pinge meeskonnas kasvas.

Nägin, et Straczynski eemaldus rivistusest; ta aeglustas mõned hetked, jäädes teistest maha, ja siis sülgasid tema mootorid tuld ja ta kadus vaateväljast.

„Straczynski läheb hävitama side-ülekandejaama,“ ütles programm. „Rappaport järgneb talle kohe.“

„Programm, meil on ainult neli laeva,“ ütlesin. „Kus on ülejäänud kaks? Ja kus on vastase kaitse?“

„Kaks fregatti on sisenenud lineaarruumi, nii et nad lähenevad teisest suunast. Üks neist, Korbal, on seatud edastama Corsariuse elektroonilist „signatuuri“. Hrinwhari kaitsjad on koondunud sissetungijaid ründama.“

„Kas kõik?“

„Mõned laevad on jäänud paigale. Kuid kõik kergeristlejad on läinud!“

Püüdsin meenutada Hrinwhari ründamise üksikasju ja imestasin, kui vähe ma teadsin lisaks sellele, et see sündmus oli esimene kord, kui Konföderatsioon oli haaranud initsiatiivi.

„Korbal ja sellega koos olev laev on juba hävitanud patrull-laeva ning pidanud põgusa tulevahetuse teise fregatiga,“ jätkas programm. „See on andnud vaenlase luureanalüütikutele aega jõuda järeldusele ründaja identiteedis, kes on nende arvamuse kohaselt Sim. Lisaks on diversiooniüksust jälitavad Ashiyyuri laevad täheldanud Corsariuseks peetava laeva mootorisignatuuris anomaaliat, millest nad järeldavad, et Simil on mootoriprobleemid. Nende suur vaenlane näib olevat abitu.“

Suutsin laeva sisevõrgu pistelises suhtluses eristada toimuva kirjeldusi: „Nad jälitavad jätkuvalt KorbalitWindyne’i suunal. Korbaljääb tähe ligidusse, et vältida visuaalset tuvastust.“

„Stracynski annab teada, et Alfa on hävitatud.“

„Alfa on side-ülekandejaam, mis on märgitud sinu ekraanil,“ ütles programm. „Sim loodab läbi lõigata sidet baasi ja selle kaitsjate vahel.“

„Nad pole just kuigi taibukad,“ ütlesin. „See tähendab ashiyyurlased.“

„Nad ei ole harjunud sellise sõjapidamisviisiga,“ vastas programm. „See on üks põhjuseid, miks nad meid süüdistavad. Nad ei eelda vastasest ebaausust. Nende seisukoht on, et Sim peaks esile astuma, ilma maskeerumise ja eksitamiseta, ta peaks võitlema nagu mees.“

„Nad ei saa aru, misasi on sõda,“ torisesin.

Kõlas uus hääl, mis oli selgelt harjunud käsutama: „Minge ründerežiimile. Valmistuge operatsiooni Tuulelaul täideviimiseks.“

„Nende argument oleks, et relvakontakti julmus nõuab eetikataju,“ jätkas programm selgituste jagamist. „Keegi, kes petab elu ja surma küsimustes, on nende jaoks barbar.“

Hääled sidesüsteemis: „Siin Corsarius: esialgne skaneering näitab, et piirkonnas on ristleja. Seda saadavad kaks – ei, hoopis kolm fregatti. See on Y-klassi ristleja, mis asub baasi kohal geostatsionaarsel orbiidil. Kaks fregatti näivad reageerivat Straczynskile.

„Rappaportläheneb Betale.“

„Tuulelaul täide viia.“

Kiirendus surus mu õrnalt vastu istme seljatuge. Pilved jäid kiirelt seljataha, Corsarius kerkis ja tegi kaare rõngaste suunas ja kahanes kiirelt taeva taustal liikuvaks tulukeste kolmnurgaks.

„Siin Rappaport. Beta on hävitatud. Side peaks maas olema.“

„Me oleme nüüd silmapiiri tagant väljas, vaenlase skaneerimisulatuses. Eeldage, et Corsariustja Steinion märgatud.“

„Üks fregatt on lõikuval kursil. Ristleja veel ei reageeri.“

Sihtimisinfo jooksis ekraanidel: sinna ilmus läheneva fregati pöörlev skeem. Kuulsin, kuidas laevas sulgusid vaheluugid. Minu all tundus kogu tegevus olevat peatunud. Sirutasin käe ja suurendasin jaheda õhu voolu kokpitti.

„Ristleja keerab siiapoole.“

„Corsariustegeleb sellega. Stein – võtke fregatt.“

Simi laeva tuled kustusid. Me jätkasime samal kursil: vaenlase alus ilmus lähivaatlusseadmete tuvastusulatusse, see oli must kera, mis tähtede vahel meie suunas libises.

Selle pinnal süttis valge valgus.

Samal hetkel keerasime järsult vasemale.

Ma kinnitasin end rihmadega istme külge, kuid ikkagi loopisid manöövrid mind siia-sinna, nii et suutsin lõua ära lüüa. Korraks tekkis tunne, et hakkan kohe oksele, ja ma oleks peaaegu klapid peast võtnud, kuid ei söandanud siiski istmerihmadest lahti lasta, enne kui laev uuesti sirgel kursil jätkas.

„Tulistan NDL’i,“ kõlas sisevõrgus teade. Värin läbis laevakeret ja välgunooled purskusid  läheneva kera suunas.

„Jätkuvalt kursil.“

„Veel üks rünnak.“ Me kaldusime järsult eemale ja allapoole. Mu sisikond pöörles ja keerles ning ma mõtlesin simulatsiooni katkestamisele. Hrinwhari pind rullus korraga mu vaatevälja ja kerkis vertikaalselt meie ette ning langes seejärel allapoole.

„Me tabasime ristleja ootamatult!“

„Need hääled on Corsariuselt,“ ütles programm.

„Hargnege laiali!“

See kõlas julgustavalt, kuid sellel hetkel saime ka ise tabamuse ja Steinvappus nii hullusti, et ma imestasin, mismoodi see üldse koos püsis. Juhtimissillal rääkis kapten peaaegu muretult oma ohvitseridega, nagu poleks toimuvas midagi ebatavalist.

Tuumatule kera, vaikne ja õilmitsev, pühkis meist mööda. Ja siis: „Me saime neile tõbrastele pihta. Nad pöörlevad kontrollimatult.“

„Kahjukontroll: raporteerige.“

Allpool tekil kõlas juubeldus. „Saime tummadel mootorid maha!“

„Eemine kilp on rivist väljas, kapten. Me tegeleme sellega. Mõne minutiga saame taastatud.“

Straczynski on hõivatud ülejäänud kahe fregatiga.“

„Rappaport, minge Straczynskile appi.“

„Vaatlusala on puhas.“

„Maandumisüksus – valmis olla.“

Rappaport liigub, eeldatav saabumisaeg Straczynskipositsioonile umbes üksteist minutit.“

„Ristlejast on tükid järel.“ Järjekordne rõõmuhõise.

„Kapten, neil pole enam raskeristleja kaitseks midagi järel.“

Läbi klaasi paistis üksnes must taevas ja rõugearmiline kalju. Oma ekraanidel võisin aga näha tohutut valgustatud hantlikujulist objekti, mis kustutas haletsusväärses püüdluses märkamist vältida rutakalt oma tulesid. See oli aheldatud oma ämblikuvõrgutaolisse orbitaaldokki.

„Kinnitan, kapten – taktikalist toetust pole kuskil näha.“

„Selge. Stein juhtimiskeskusele – meil on siin raskeristleja. Lubate rünnata?“

„Negatiivne. Ärge rünnake. Valmistuge ründemeeskondade maandamiseks.“

Inimesed ja varustus liikusid läbi laeva. „Sim juhib maanduvat ründemeeskonda isiklikult,“ ütles programm.

Kuulsin veel sõnumivahetust ja seejärel asusid süstikud teele. Kaks üheskoos tegutsevat fregatti laskusid nüüd rünnakule. Omaenda varasemast siinkäigust mäletasin kuplite kobarat keset ilmetut kuutasandikku.

Kahvatu valguskiir lõikus läbi musta taeva. See näis pärinevat kuskilt baasist põhja poolt. „Laser,“ ütles sisevõrk.

Mu ekraanid fokuseerusid allikale: paar taldrikukujulist antenni. Me tulistasime üldjoones nende suunas mingisuguse plasmarelvaga. Piirkond lahvatas säravasse, aegluubis tulemöllu ja laserikiired kadusid.

Pärast rünnakrühmade edukat teele lähetamist ronisime tagasi orbiidile, kus meiega ühinesid Rappaportja Straczynski. See oli närviline ajavahemik: me olime äärmiselt haavatavad ja isegi mina, kes ma teadsin, mismoodi see kõik välja kukkus, ootasin ärevalt, otsides ekraanidelt märke vaenlase laevastiku väljailmumisest ja kuulates ründerühmade situatsiooniraporteid.

All baasis lõppes vastupanu kiiresti, Simi rünnakrühmlased olid minutitega murdnud läbi välimise kaitse ja sisenesid baasi.

„Programm, millised on Ashiyyuri eelised lähivõitluses?“ küsisin.

„Sa pead silmas asjaolu, et nad on telepaadid?“

„Jah.“

„Ilmselt ei anna see neile mingit eelist,“ ütles programm. „Eksperdid on arvamusel, et nad ei suuda piisava kiirusega mõtteid lugeda, et sellest lahingusituatsioonis mingit tegelikku kasu oleks. Tõenäoliselt on meie õnn, et nende võimed on olemuselt üksnes passiivsed. Kui nad suudaksid mõtteid ja emotsioone edastada, projitseerida neid oma vaenlase mõistusesse, võinuks kõik sootuks teisiti lõppeda.“

Võitlus muutus kiiresti ringitrampimiseks – Sim ja tema sõdurid kammisid vaenlase kompleksi läbi praktiliselt nii, kuidas soovisid, kogudes side- ja taktikalist teavet, hävitades kõike muud: varuosasid, tagavarasid, relvi, luureseadmeid ja tavavarustust ning juhtimisseadmeid.

Corsarius rünnakrühmadele: kiirustage otsade kokku tõmbamisega ja valmistuge tagasipöördumiseks.“

„Miks?“ küsis autoriteetne hääl, mida olin enne kuulnud. Mul polnud kahtlustki, kellele see kuulus. „Kas on probleeme?“

„Meile tuleb külalisi. Meil on nähtavusulatuses tummade signatuurid. Nad tulevad suurel kiirusel.“

„Kaua meil aega on?“

„Nad jõuavad oma maksimaalse tuleulatuse piirile umbes kolmekümne seitsme minutiga.“

Paus. Seejärel uuesti hääl pinnalt: „Ma arvasin, et meil on rohkem aega, Andre. Olgu: me saadame Steini meeskonna kohe üles. Ülejäänutega tuleme umbes kümne minuti pärast järele.“

„See on napikas.“

„Parim võimalik. Lase Straczynskija Rappaportminema. Ütle neile, et nad taanduksid. Me saame siit kõik kätte, Andre. Kogu laevastiku kataloogi, krüptosüsteemide detailid, mida iganes vaja.“

„Vähe kasu, kui me siit eluga ei pääse.“

Küsisin programmilt, kui kaua kuluks Corsariusesüstikul uuesti laevani jõudmiseks. Täpne vastus sõltus paarist muutujast, kuid oli suurusjärgus kakskümmend kolm minutit. See tähendas, et me saaksime minekut teha, enne kui Ashiyyur hakkaks tulistama, aga me peaksime kiirendama orbitaalkiiruselt. Nad oleksid meil kukil üsna kiiresti. Tükk aega enne, kui suudaksime hüperruumi hüpata. Eeldades, et mul miski kahe silma vahele ei jäänud, siis meid lastakse tükkideks.

Mu kaugskannerile ilmusid piuksatuste saatel hävitajad ja fregatid. Me ei märganud veel suuri aluseid, mis tähendas, et neil oli ilmselt raskusi ringi keeramisega ja meie suunas liikuma saamisega. Abiks seegi.

Corsarius ei edastanud seda natukest lisainfot all olevatele üksustele.

Steinisüstik teavitas, et on tagasiteel. Mõned hetked hiljem hakkasime kohtumiskoha suunas kiirendama.

Masipoli tohutu kogu rippus läänetaevas, õõvastavalt valgustatud lillakas laik, halb enne. Ma sirutasin kaela, et näha süstikut, jälgisin tohutut planeeti ja hoidsin pilku peal piiksuvatel täppidel, mis muudkui kasvasid ja võtsid viimaks ka minu jaoks loetava kuju: väike hävitajate laevastik siin ja fregattide üksus seal.

Veel kord hääl Corsariuselt:„Chris.“

„Me tegutseme nii kiiresti kui võimalik.“

„Sul on aeg otsas.“

„Selge.“

Ma kuulsin hingamist sisevõrgus. Keegi tegi kursis korrektuure. Seejärel uus hääl: „Valmistage ette Fantoom, varjestage kõik süsteemid.“

„Vaenlase laevad tulistamisraadiuses neljateistkümne minuti pärast. Nad on alustanud pidurdamist.“

„Tulistage Fantoom.“

Laev värises ja miski tume objekt kargas ettepoole ja kadus otsekohe silmist.

„See on peibutis,“ ütles programm. „Me liigume nüüd vaikselt, vältides skaneerimist. Fantoom genereerib Steini kiirgusmustreid. Eesmärk on eksitada lähenevaid sõjalaevu.“

„Kas see toimib?“ pärisin.

„Mõned minutid. Muide, Corsarius laskis välja samasuguse.“

Istusin ja higistasin. Kuidas, põrgu päralt saavad nad loota Ashiyyuri eest plehku panna? Isegi taoliste edevate seadmete abil… Ma polnud kindel nende antiiksete paatide suutlikkuses, kuid moodne laev oleks paigalseisust startides neil käes tunni jooksul.

„Chris?“

„Me tuleme nüüd. Tummad püüdsid oma kiirguskahurit tagasi kokku klopsida ja me pidime selle hävitama. Hakka liikuma, me põkkume kiirenduse pealt.“

Ta ei kõlanud sedamoodi, justkui oleks ta end lõksus olevana tundnud. Kuid skannerid olid küllastunud piiksuvatest täppidest. Nad olid meile kohe selga sadamas.

Steini süstik on joondunud.“

„Fregatid on parve eesotsas. Need jõuavad siia esimesena. Saabuvad tuleulatusse üheteist minutiga.“

„Loodame, et nad jälitavad Fantoome meie asemel. Pidurdustase?“

„Aeglustuv. Nad on pidurdust vähendanud kolm protsenti.“

„Operatiivjuhtimine ütleb, et suured laevad tulevad parasjagu kiirendusest välja. Nad pole suutnud oma kurssi veel muuta ega osale käesolevas aktsioonis.“

See tähendas, et nad liiguvad jätkuvalt vales suunas. Ma ei suutnud siiski näha, kuidas see mingit tähtsus omas, sest piiksuvate täpikeste pilv mu ekraanidel oli väga lähedal.

„Fregatid järgivad Fantoome.“

„Alex, vaenlase seadmetel on raske tabada nii väikeseid laevu, eriti veel kuu taustalt,“ ütles programm.

„Rünnakrühmad tagasi pardal.“

„Vigastatuid?“

„Kolm. Lisaks veel Koley. Ta ei jõudnud tagasi, sir.“

„Toimetage nad medosakonda. Olukord Corsariusel?“

„Kolm minutit süstikuga põkkumiseni.“

„Säti kurss ja kiirus põkkumisejärgselt Corsariusega paralleelseks. Valmistu lahkumiseks.“

Lähenev laevastik jäi nüüd silmapiiri taha. Ma oletasin, et Sim soovib Hrinwhari meie ja jälitajate vahele jätta, kuid mulle tundus, et see pole eriti lootusrikas üritus.

„Hävitajad on jätkuvalt fikseeritud Fantoomidele.“

„Rumalad tõprad.“

Me olime välja lülitanud kõik mitte elutähtsad süsteemid ja vähendanud jõudlust teistes, et viia radiatsioonilekked minimaalseks. Me olime nüüd kuu teisel küljel, turvaliselt nähtamatud. Lühikeseks ajaks. Kuid see oli ikkagi hea tunne.

„Corsariusemeeskond on pardal.“

„Väga hea. Fikseerige väljumiskurss. Oodake märguannet.“

Me ootasime. Jumal küll, kuidas me ootasime. Sisevõrgu häältes puudus igasugune paanika, samuti juhtimissillal meeskonna omavahelises suhtluses. Me jätkasime oma orbiidil: vaatasin silmapiiri eespool, oodates Ashiyyuri tulede ilmumist. Kui me oma peidupaigast väljuksime, oleksime vabalt nende relvade laskeulatuses.

„Mida põrgut me teeme?“ küsisin konkreetselt kellegi poole pöördumata.

„Nad on Fantoomide jälitamisest loobunud. Nad taipasid, mis toimub.“

„Skannerid on meile lukustunud. Nad leidsid meid üles.“

„See pole enam oluline,“ kõlas Simi hääl sisevõrgus. „Laseme siit jalga. Teostage väljumismanööver. Nüüd.“

Mu iste pöördus kiirenduse suunda ja hetk hiljem olin ma laiaks litsutud. Kuu kadus, hiiglaslik planeet rullus üle taeva. Olgu ma neetud, kui ma taipasin, mis toimus – orbiidilt lahkumine tähendas nüüd kahe päikese poole kihutamist. Läheneva vaenuväe suunas.

Ja siis kujutlesin ma vaatepilti Ashiyyuri laevadel: vaesed tõprad pööraselt pidurdamas, kui me neile möirates otse peale tormasime. Nende kiirustavad lasud läksid lootusetult mööda ja siis olime me juba nende keskel ning meie pihta tulistamine oli liiga riskantne. Me tabasime lahkumise käigus ühte hävitajat.

Allpool, juhtimissillal ja sisevõrgus kõlas kollektiivne ohe.

Sellele järgnes Simi hääl: „Hästi tehtud, sõbrad,“ ütles ta. „Ma arvan, et me andsime neile täna mõtlemisainet.“


Katkend Jack McDevitti romaanist «Sõjaline talent»

Orpheuse Raamatukogu 6/2020

Fantaasia

 

Tõlkinud Heinrich Weinberg

Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.3103)